Tagastada OÜ-le ABCDENT kassatsioonkaebuse eest tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ ABCDENT (hageja) esitas 28. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule J. P (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 77 euro 85 sendi saamiseks. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 4. jaanuari 2016. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 17. veebruaril 2016 Harju Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja samuti 77 eurot 85 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskuludena palus hageja mõista kostjalt välja esindajakulud 300 eurot. Hagiavalduse kohaselt tegi hageja 25. juunil 2015 kostjale poolte kokkuleppel hambaravitöid. Hageja esitas kostjale hambaraviteenuse eest 127 euro 85 sendi suuruse arve, millest kostja tasus hagejale üksnes 50 eurot. Hageja saatis 17. juulil 2015 kostjale meeldetuletuse, paludes lisaks tasutule maksta ära ka 77 eurot 85 senti, mida kostja ei teinud. Kostja peab selle summa maksma hagejale tervishoiuteenuse osutamise tasuna. Kostja ei ole tõendanud, et hageja osutatud tervishoiuteenused ja raviprotseduurid olid ebavajalikud või ebamõistliku hinnaga.
2-15-123028
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostjal ei ole enda arvates kohustust tasuda hagejale 77 eurot 85 senti, kuna ta ei ole selles ulatuses hagejalt tervishoiuteenust tellinud. Kostja pöördus hageja kliinikusse, kuna tema hambast oli eemaldunud täidis (plomm). Kostja soovis konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist. Arst ei teavitanud kostjat raviplaanist, ei maininud, milliseid protseduure ta kavatseb teha, ega küsinud allergiate kohta. Samuti ei selgitanud arst protseduuri ajal toimuvat, mh seda, et ta peab asetama hambasse ravimit. Protseduuri ajal ei olnud kostjal võimalik arstiga rääkida, mistõttu ta ei saanud osutatavat teenust valida. Tasu suurusest ja tehtud protseduuridest sai kostja teada alles arve kättesaamisel. Kostja ei tellinud juurekanalite laiendamist ega röntgenpiltide tegemist ning hambakrooni ta paigaldada ei kavatsenud. Korrektse teavitamise korral ei oleks kostja raviga nõustunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 ja § 766 lg 1 järgi on raviarstil kohustus teavitada patsienti enne ravi alustamist raviplaanist, selle tulemustest ja teenuse eeldatavast maksumusest ning tal on õigus patsienti ravida alles patsiendi nõusoleku saamisel. Kuna hageja seda ei teinud, on kostjal õigus keelduda tasumisest.
3.Harju Maakohus tegi 28. märtsil 2017 kirjeldava ja põhjendava osata otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kuid kostja menetluskulusid hagejalt välja ei mõistnud, kuna kostja seda ei taotlenud. Hageja taotlusel tegi maakohus 17. aprillil 2017 täiendava otsuse, millega lisas otsusele kirjeldava ja põhjendava osa. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas 25. juunil 2015 kostjale hambaraviteenust hinnaga 127 eurot 85 senti, millest kostja tasus hagejale 50 eurot, jättes maksmata 77 eurot 85 senti. Pooled sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu VÕS § 758 lg 1 mõttes. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama patsiendile teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja ei ole tõendanud, et ta teavitas kostjat vajalikest töödest, töö mahust ja maksumusest nagu tuleneb VÕS § 766 lgst 1. Patsiendi teavitamist peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja, kuna patsient ei saa tõendada negatiivset asjaolu. VÕS § 766 lg 3 kohaselt võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. Tegu ei olnud erakorralise arstiabiga. Kostja avaldas rahulolematust hageja tööga
29.juunil 2015, s.o mõistliku aja jooksul pärast 25. juuni 2015. a visiiti. Kostja selgitas, et soovis üksnes hambaäärte kohendamist ega nõustu tasuma juurekanalite laiendamise ja kahe röntgenpildi eest, mida ta ei tellinud. Ühtlasi selgitas kostja, et tal ei olnud soovi närvikanaleid avada ja täita ning korrektse teavitamise korral ei oleks ta seda teenust tellinud ega sellise raviga nõustunud. Patsiendi nõusolekut peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja, kuna patsient ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis vaidlusaluse teenuse osutamiseks nõusoleku. Hageja kirjades on küll märge selle kohta, et kostja andis raviks nõusoleku, kuid kuna kirju ei allkirjastanud teenust osutanud arst, vaid hageja juhatuse liige, kes ise raviteenust ei osutanud ega seda pealt ei näinud, on need äärmiselt kaudsed tõendid ega tõenda veenvalt kostja nõusolekut. Kostja vastuväited on seda usutavamad, et ta jättis juba arstilkäigu päeval osa arvest tasumata ja on esitanud oma vastuväited soovimatu teenuse osutamise kohta mõistliku aja jooksul pärast visiiti. Hageja väitis kostja nõusoleku olemasolu alles nelja nädala möödumisel raviteenuse osutamisest ja kostjale arve väljastamisest ning kolm nädalat pärast kostjalt pretensiooni saamist. Hageja on kirjavahetuses ise möönnud, et kostja on hageja pikaajaline patsient. Kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks varem hagejale raviteenuste eest maksmata jätnud. Hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, sest rikkus kostja teavitamise ja nõusoleku saamise kohustust. Hageja väljus kostja juhistest ja osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei soovinud. Kuna hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, ei ole 2(10)
2-15-123028 tema tasunõue vaidlusaluste tööde eest sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82 lg 7). Kostjal oli õigus jätta hagejale 102 eurot 92 senti maksmata, mistõttu on hageja 77 euro 85 sendi suurune nõue alusetu. Isegi kui hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, on ta lepingut rikkunud ja kostjal oleks õigus keelduda tasu maksmisest ülalviidatud ulatuses ka VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. jaanuari 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda ning määras kostja menetluskulude suuruseks null eurot. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud otsust tehes menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus nõustus nendega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Asjaolu, et kostja pöördus hageja poole probleemse hambaga ja soovis, et hambale paigaldatakse plomm, ei tõenda, et hageja teavitas kostjat diagnoosist, selgitas ravivõimalusi ja sai kostjalt nõusoleku selliseks raviks, mida hageja asus tegema. Patsiendi nõusolekut peab tõendama hageja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis vaidlustatud teenuse osutamiseks nõusoleku. Maakohus ei pidanud põhjendatult piisavaks tõendiks hageja vastust kostja pretensioonile. Vastuses on märgitud, et raviarst teavitas kostjat vajadusest puhastada hambajuure kanalit ning selgitas ravi kulgu ja eeldatavat maksumust ja patsient nõustus sellega. Vastuse on allkirjastanud hageja juhatuse liige, mitte kostjale teenust osutanud arst, ning vastusest ei nähtu, millel juhatuse liikme arvamus põhineb. Hageja ei palunud kuulata arsti tunnistajana üle ega esitanud muid tõendeid kostja teavitamise ja nõusoleku kohta. Kostja on algusest peale väitnud, et talle ei selgitatud tehtud ravi vajalikkust ja kui seda oleks tehtud, ei oleks ta sellega nõustunud. Ringkonnakohtu istungil jäi kostja selle juurde, et läks konsultatsioonile ega arvestanud raviga. Arst ei öelnud kostjale, et uut plommi ei saa asetada juurekanalit ravimata, ega selgitanud, millist ravi kostja vajab. Kui kostjale torud suhu pandi, ei saanud ta aru, et teda hakatakse ravima. Hageja ei ole kostja väiteid ümber lükanud. Maakohus kohaldas VÕS § 766 lgt 3 õigesti. Kostja nõusoleku puudumine välistab hageja õiguse saada tasu kõigi kostjale tehtud protseduuride eest. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu, kuid pooled vaidlevad selle üle, millise teenuse osutamises kokku lepiti. Hageja väljus kostja juhistest ning osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei soovinud. Kuigi juurekanali laiendamine, puhastamine ja täitmine võis olla objektiivselt näidustatud, on tegemist raviteenusega, mida ei saa patsiendi nõusolekuta teha. Kuna hageja rikkus teenust osutades lepingut, ei ole tal ka õigust nõuda VÕS § 761 alusel tavalist või mõistlikku tasu. Kostja hammast ei ole taastatud ning ei ole andmeid, et seda oleks olnud võimalik teha. Kostja haigusloost nähtub, et vaidlusalune hammas on murdunud 1 mm igeme piirilt. Seega ei ole hammas peaaegu säilinud. Hageja pakutud edasine ravi krooni paigaldamiseks on kallis ja kostja väitel ei saa ta seda endale lubada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(10)
2-15-123028
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja kassatsiooniastmes hageja kantud esindajakulud 488 eurot 75 senti ja kautsjon 100 eurot. Hageja arvates eksisid kohtud VÕS § 766 lg 3 kohaldamisel. See säte ei välista tervishoiuteenuse osutaja tasunõuet patsiendi teavitamata jätmise ja nõusoleku puudumise korral. Kohtud jätsid valesti kohaldamata VÕS § 761, mille järgi tuleb tervishoiuteenuse osutamise eest igal juhul tasu maksta. Kokkuleppe tuvastamise võimatuse korral tuleb tervishoiuteenuse osutajale maksta mõistlikku tasu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutas kostjale kõik raviteenused, mille kohta ta kostjale arve esitas. Ekslik ja tõenditega vastuolus on kohtute järeldus, et kostja ei tellinud hagejalt hambaravitöid. Kostja on ise menetlusdokumentides tunnistanud, et pöördus hageja poole probleemse hambaga ja soovis plommi paigaldamist. Alles kohtuistungil asus kostja eitama, et ta leppis hambaravitöödes hagejaga kokku. Kuna hageja alustas teenuse osutamisega ja kostja nõustus sellega ega olnud sellele kohe vastu, on ta vähemalt kaudselt teenusega nõustunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3). Kostja nõusolekut kinnitab kaudselt ka arve osaline tasumine. Tervishoiuteenuse osutajalt ei ole mõistlik nõuda, et iga üksiku hambaravitöö kohta tuleb iga kord sõlmida kirjalik leping välistamaks hilisemat ravi ja tasu suuruse vaidlustamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja diagnoosiks oli pulpiit (hambaõõnes ja hambajuurtes paiknev põletik). Hageja on selgitanud, et sellisel juhul tuli kostjale teha juurekanalite ravi, kuna põletikulise juurega hambale ei saa plommi paigaldada. Ringkonnakohus on möönnud, et hamba juurekanali laiendamine, puhastamine ja täitmine võis olla objektiivselt näidustatud.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, kohtute otsused muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
9.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium hageja nõude lahendust lepingulisel alusel (II) ja edasi lepinguvälisel alusel (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
10.Hageja nõuab kostjalt maksmata tasu hambaravi eest. Seejuures tugineb hageja järgmistele põhilistele asjaoludele: • pooled sõlmisid kostja hambaraviks tervishoiuteenuse osutamise lepingu; • kostja pöördus hageja poole hambast välja tulnud plommi asendamiseks. Hageja osutas selleks vajalikke teenuseid. Põletikulisele hambale ei oleks võinud plommi asetada röntgenpildita ega juurekanalite ravita; • kostja andis raviks ja teenusteks nõusoleku.
11.Kostja on osaliselt keeldunud nõutud raha maksmast, väites põhiliselt järgmist:
4(10)
2-15-123028 • kostja soovis konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist, kuid mitte lisatöid (hageja arvel nr A2015-004946 (arve) märgitud tööd nr 1 ja nr 3–5 (sh kanalite laiendamine, puhastamine ja täitmine ning limaskesta tuimastamine)); • kostjat ei teavitatud raviplaanist, kavandatavatest protseduuridest, ei küsitud allergia kohta ega teavitatud protseduuride hinnast. Ta oleks neist keeldunud ja hambakrooni ei oleks ta soovinud paigaldada, kuna see oleks olnud tema jaoks liiga kallis.
12.Kohtud jätsid hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: • hageja ei tõendanud, et ta teavitas kostjat vajalikest töödest, töö mahust ja maksumusest ning sai selleks kostja nõusoleku, millega ta rikkus VÕS § 766 lgd 1 ja 3, väljudes kostja juhistest ning osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei soovinud; • kuna hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, ei ole tema tasunõue vaidlusaluste tööde eest sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82 lg 7) ja tema VÕS § 761 alusel esitatud tasunõue on alusetu; • isegi kui hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, on hageja lepingut rikkunud ja kostjal oleks õigus keelduda tasu maksmisest ülalviidatud ulatuses ka VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel.
13.Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: • kostja pöördus 25. juunil 2015 hageja poole hambaraviteenuse saamiseks, kuna tema hambast oli eemaldunud plomm ning ta soovis vähemasti konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist; • hageja tegi hambast röntgenpildid ning laiendas, puhastas ja täitis juurekanaleid; • hageja esitas kostjale teenuse eest 127 euro 85 sendi suuruse arve, mis on osutatud teenuste hind hageja hinnakirja järgi; • kostja tasus hagejale arvest 50 eurot; • 29. juunil 2015 saatis kostja hagejale kirja, milles väljendas rahulolematust hageja tööga; • hageja saatis 17. juulil 2015 kostjale meeldetuletuse, paludes lisaks tasutule maksta ära ka 77 eurot 85 senti, mida kostja ei teinud; • kostja hammast ei ole taastatud, hammas on murdunud 1 mm igeme piirilt, st ei ole peaaegu säilinud.
14.Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Selline taotlus on vastuoluline. Kui tühistada mõlema kohtu otsused, saaks asja saata tagasi vaid maakohtule. Seega saab kaebuse vaid osaliselt rahuldada.
15.Kolleegium märgib, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, mille menetlemisel maakohtus on lubatud teha menetluslikke lihtsustusi, st menetluslikult ei ole asja lahendamise standardid mh tõendamisel sama kõrged kui suurema hinnaga asjade puhul. Muu hulgas võis maakohus teha lahendi esialgu ka kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 405 lg 1 p 9, § 444 lg 4 esimene lause). II (A)
5(10)
2-15-123028
16.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid tervishoiuteenuse osutamise lepingu VÕS § 758 lg 1 tähenduses. Hageja nõuab kostjalt hambaraviteenuse osutamise eest kokkulepitud või tavalist või mõistlikku tasu, tuginedes VÕS §le 761. Tuvastatud asjaoludel ei ole leping tühine ja kostja ei ole ka esitanud avaldust lepingu tühistamiseks, mh eksimuse tõttu.
17.VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi kohustub tervishoiuteenuse osutaja osutama tervishoiuteenuse osutamise lepinguga oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, mh eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti ning teavitama teda tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb VÕS § 761 esimese lause järgi maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Kuna pooled sõlmisid hambaraviks lepingu, kostjale osutati tervishoiuteenust ja hageja nõuab selle eest hinnakirjajärgset tasu, on üldised tasu nõudmise eeldused VÕS § 761 esimese lause mõttes täidetud. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
18.Kohtud on põhjendanud hageja tasunõude osalist välistatust sellega, et hageja rikkus kostjat teenustest teavitamata ja tema nõusolekut saamata jättes VÕS § 766 lg-id 1 ja 3, mistõttu ei ole tasunõue muutunud sissenõutavaks või isegi kui muutus, oli kostjal õigus hageja lepingu rikkumise tõttu tasu maksmisest keelduda. (B)
19.VÕS § 766 lg 1 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja teavitama patsienti tema läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest ning patsiendi soovil peab nimetatud teabe esitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 766 lg 3 esimese ja kolmanda lause järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul, mis peab tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel olema vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Eeltoodust tulenevalt võib osutada patsiendile tervishoiuteenust üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul (v.a VÕS § 766 lgtes 4–6 ja § 767 lgs 1 sätestatud juhtudel; vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3213111, p 12).
20.Kolleegium ei nõustu aga kohtutega, et eelnimetatud kohustuste rikkumise tagajärjeks on see, et kostja ei pea osutatud teenuse eest hagejale tasu maksma.
20.1.Kolleegiumi arvates on patsiendi teavitamise kohustuse eesmärk nii VÕS § 766 lg 1 kui üldiselt ka VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi tagada patsiendi informeeritus tervishoiuteenuse kui isikliku iseloomuga teenusega kaasnevatest võimalikest riskidest, ravi kestusest ja olemusest. See on vajalik esmajoones selleks, et patsient saaks teha teadliku valiku, kas ta nõustub mingi ravi või ravimeetodiga või mitte (VÕS § 766 lg 3). VÕS § 766 lg 3 ei reguleeri lepingu sõlmimise tahteavaldusi, vaid ravitoimingu tegemiseks nõusoleku andmist. Lepingueelse 6(10)
2-15-123028 teavitamiskohustusena väljendavad erisätted ka VÕS § 14 lg 2 järgset üldist teavitamiskohustust asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.
20.2.Nimetatud normide eesmärk ei ole kaitsta patsienti tasunõuete eest teavitamata jäetud ja soovimatu raviteenuse eest. Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsienti teavitada ja saada temalt nõusolek sõltumata sellest, kes teenuse eest tasub. Teavitamis- ja nõusolekukohustuste rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. Eelnevat kinnitab eriregulatsioonina ka VÕS § 761, mille järgi tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu ning patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik.
21.See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda hinnata.
21.1.Tuvastatud asjaoludel pöördus kostja hageja poole hamba tõttu, mille plomm oli eemaldunud, soovides enda väitel konsultatsiooni, teravate hambaäärte lihvimist ja plommi asetamist. Kostja tegi hambast röntgenpildid, tuimestas limaskesta, laiendas, puhastas ja täitis juurekanaleid. Kohtud tuvastasid, et hageja ei teavitanud kostjat eelnevalt nimetatud toimingutest ega saanud neiks kostja nõusolekut.
21.2.Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759 järgi muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul. Tervishoiuteenuse osutaja on VÕS § 760 järgi kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Tuvastatud asjaoludel on võimalik, et hageja nõustumus kostja pakkumusega võis olla nt muudatustega nõustumus VÕS § 21 mõttes. Tervishoiuteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1). See, milles pooled kokku leppisid, tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid. Kolleegiumi arvates tuleb selgeks teha, milles pooled kokku leppisid. Seda ei ole kohtud tuvastanud ja asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha.
21.3.Kui hageja osutatud teenused olid vajalikud ja tavalised plommi asendamiseks ning hageja hinnakiri oli kostjale eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja kostja peab nende eest ka tasuma. Kostja peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud.
7(10)
2-15-123028 Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. Sisuliselt tuleb hinnata, kas kostja võis aru saada, mis toiminguid hamba plommimise tõttu tehakse ja kui palju see võib maksta, ning kas asjaolusid arvestades võis hageja mõistlikult eeldada, et teenustest ja nende hinnast teades oleks kostja siiski teenust soovinud. Tervishoiuteenus peab VÕS § 762 esimese lause järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Tegu ei ole eelduslikult töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 tähenduses, kuna patsiendile ei lubata tervenemist (VÕS § 766 lg 2). Kuigi VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, siis sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Seega ei saa patsient arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda.
21.4.Ringkonnakohtu otsuse p 26 järgi on kostja hammas murdunud igeme piirilt ega ole peaaegu säilinud. Kui kostja pöördus hageja poole plommi asetamiseks, kuid hageja osutas talle teenuseid hambakrooni taastamiseks, ei saa vähemasti eeldada teenuste osutamist kokkuleppel. Patsiendil peab olema endal õigus otsustada, kas ta soovib muu (kallima) teenuse osutamist või mitte. Ettevõtjal ei teki sarnaselt tarbijaga tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu soorituse tegemise korral tarbija vastu nõudeid (VÕS § 99 lg 1 esimene lause). Sarnaselt võib töövõtja mittesiduva eelarve olulisel ületamisel ja sellest teatamata jätmisel nõuda eelarvet ületava tasu maksmist üksnes ulatuses, milles tellija on rikastunud (VÕS § 639 lg 2 kolmas lause; vt ka Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 26).
22.Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7 esimene lause). Pooled ei vaidle selle üle, et arves nimetatud teenused osutati ja arve esitati kostjale, st üldkorras muutus tasu maksmise kohustus sissenõutavaks. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja tasus arve osaliselt. Küsimus on vaid selles, kas teenuste õiguslikuks aluseks oli poolte kokkulepe.
23.Tuvastatud asjaoludel ei ole hageja teenust osutades rikkunud kohustust, mis annaks kostjale aluse keelduda tasu maksmise kohustuse täitmisest VÕS § 110 või 111 alusel ega ka neile sätetele üldiselt viitava VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel, mida nimetas otsuses ekslikult maakohus (maakohtu otsuse p 23). Nende sätete alusel oleks kostjal õigus keelduda ajutiselt maksmisest, kui hageja peaks tasu saamiseks täitma veel mingi kohustuse või kõrvaldama puuduse. Nii see aga ei ole. Kostja on soovinud keelduda raha maksmisest lõplikult, soovimata hagejalt veel mingi kohustuse täitmist või puuduse kõrvaldamist. Ka ei ole kostja alandanud hinda VÕS § 112 alusel ega esitanud kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse rikkumisest tulenevalt ja tasaarvestanud seda hageja tasunõudega. Tuvastatud asjaoludel ei ole kumbki pool tervisehoiuteenuse osutamise lepingust taganenud ega seda üles öelnud. Vaidlust ei ole selle üle, et teenused osutati kostjale iseenesest nõuetekohase kvaliteediga, st puudusteta. 8(10)
2-15-123028 (C)
24.Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega tuvastada, milles pooled kokku leppisid. Kolleegium ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lgd 3–5).
25.Kohtud on tuvastanud, et hagejal ei olnud kostja nõusolekut osa teenuste osutamiseks. Kuigi seejuures ei ole kohtud menetlusõiguse norme rikkunud, tuvastati kostja nõusoleku puudumine toiminguteks VÕS § 766 lg 3 mõttes, mitte aga lepingu sõlmimise tahteavalduste seisukohalt.
26.Ehkki seadus ei näe ette patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku kohustuslikku vorminõuet hambaraviteenuse osutamisel, on teavitamise ja nõusoleku saamise tõendamine tervishoiuteenuse osutaja ülesanne. Nimelt peab tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 769 esimese lause järgi patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. See puudutab ka lepingu sisu. Patsienti tuleb teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üksnes tema soovil (VÕS § 766 lg 1 teine lause) ning patsient peab andma nõusoleku kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis siis, kui tervishoiuteenuse osutaja seda nõuab (VÕS § 766 lg 3 teine lause). III
27.Leidnud, et hagejal puudub kostja vastu nõue lepingu alusel, jätsid kohtud põhjendamatult kontrollimata, kas hagejal võib tuvastatud asjaoludel olla nõue kostja vastu lepinguvälisel alusel.
28.Kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat tasu maksmise nõuet, tuleb hageja nõuet kontrollida ka lepinguvälisel alusel. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust. Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ka ringkonnakohus ega Riigikohus (TsMS § 652 lg 8 ja § 688 lg 2). Kuna kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, peab kohus võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).
29.Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et hageja nõue on käsitatav käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lgte 1 ja 2 alusel. Tuvastatud asjaoludel võiks tegemist olla juhtumiga, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 pd 1 ja 2). Samas on soodustatu teavitamine nõutav ka käsundita asjaajamise puhul (VÕS § 1020; vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3214411, p 33).
30.Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude puudumisel ei välista kolleegium ka VÕS § 1042 järgset kulutuste hüvitamise nõuet. Kuigi VÕS § 1042 lgs 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda kolleegiumi arvates laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule.
9(10)
2-15-123028 Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Seejuures tuleb arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. IV
31.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
32.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada. Henn Jõks
10(10)
Villu Kõve
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.