Tagastada AS SEB Pank kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 28. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Grove Invest (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 65 103 888 krooni 11 senti ning viivise 8% põhinõudest (56 000 000 krooni) aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. aprillil 2006. a garantiilepingu (garantiileping), millega kostja andis 12 miljoni krooni suuruse tagasivõtmatu garantii hageja ja OÜ Baltic Panel Group (OÜ BPG) vahel sõlmitud 27. juuni ja 5. detsembri 2005. a laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kostjal oli kohustus lepingu alusel makstav summa kanda hageja esimesel nõudmisel hageja näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. 5. jaanuaril 2007. a sõlmisid pooled garantiilepingu lisa 1 garantiiandja vastutuse suurendamise kohta 56 miljoni kroonini. 6. juulil 2007. a sõlmisid pooled
2-10-4395 garantiilepingu lisa 2, mille kohaselt tagatakse garantiiga ka hageja ja OÜ BPG vahel sõlmitud garantiilepingut. Hageja informeeris 14. mail 2008. a kostjat OÜ BPG pankroti väljakuulutamisest ja võlgnevusest ning esitas nõude garantiikohustuse täitmiseks 56 miljoni krooni ulatuses, andes täitmise tähtajaks 22. mai 2008. Hageja esitas kostjale
23.detsembril 2008. a pankrotihoiatuse ja uue nõude kohustuse täitmiseks hiljemalt
9.jaanuaril 2009. Kostja ei täitnud kohustust ka täiendava tähtaja jooksul.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja vastuväidete kohaselt on ta garantiilepingust tuleneva kohustuse täitnud. Hageja kasuks oli kostja kinnistule seatud kahe laenulepingu tagamiseks 38 miljoni kroonine hüpoteek. Kostja sai Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaalilt (Handelsbanken) täiendavalt laenu OÜ-le BPG edasilaenamiseks ja vineeritehase projekti rahastamiseks, mille tagatiseks koormati kostja kinnistud 150 miljoni kroonise I järjekoha ühishüpoteegiga. Hageja kasuks seati tema nõusolekul kostja kinnistutele 32 miljoni krooni suurune hüpoteek esimesele vabale järjekohale pärast Handelsbankeni hüpoteeki. Vähendamaks hageja riski, sõlmisid pooled täiendava tagatisena garantiilepingu. Garantiileping sõlmiti üksnes tulenevalt hüpoteegi järjekoha halvenemise riskist. Hageja oli kostja sellekohasest tahtest teadlik. Handelsbankeni täitmisteate alusel alustati kostja vastu täitemenetlust, mille käigus võõrandati hüpoteegiga koormatud kinnistud. Hageja sai täitemenetluses 25. juunil 2008. a kinnitatud jaotuskava järgi 60 082 051 krooni 51 senti. Kinnistute võõrandamisest saadud rahast täideti hageja nõudeid, mille täitmise tagamiseks olid pooled sõlminud garantiilepingu. Kostja esitas
23.detsembril 2008. a lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega ja suunatud kostjale kahju tekitamisele.
3.Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3 579 052 eurot 32 senti (56 miljonit krooni) ja 898 391 euro 40 sendi suuruse viivise ajavahemiku eest alates 23. maist 2008. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ning alates 1. märtsist 2011. a sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lgs 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
6.Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonna- ja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
7.Riigikohus tühistas 16. mai 2012. a otsusega (tsiviilasi nr 3214912) ringkonna- ja maakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu otsuse põhjendustel leidsid kohtud õigesti, et vaidlusalune garantiileping on olemuselt mitteaktsessoorne nõudegarantii ning kostja ei ole garantiilepingust kehtivalt taganenud. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et kohustus, mida garantiileping pidi tagama, on täidetud. Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea 2(7)
2-10-4395 usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Garantii saaja õiguste kuritarvitamine peab olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Kostja on esitanud oma väite tõendamiseks mh kostja ja Handelsbankeni
5.jaanuaril 2007 sõlmitud laenulepingu eritingimused ja 4. märtsi 2008 täitmisteate kostja vastu algatatud täiteasjas. Ei ole välistatud, et hageja võib olla oma õigusi kuritarvitanud. Hagi tuleb jätta rahuldamata juhul, kui garantiiga tagatud kohustuste lõppemine on eeltoodud tõenditega tõendatud.
8.Asja uuesti läbi vaadanud Harju Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2015. a määrusega kostja taotluse kohustada hagejat esitama lisatõendid. Hageja esitas 2006. a detsembri laenuraporti, 29. detsembri 2006 krediidikomitee otsuse ja poolte e-kirjavahetuse.
9.Harju Maakohus jättis 10. oktoobri 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus tuvastas, et 5. jaanuaril 2007 sõlmiti kolm lepingut. Hageja ja kostja sõlmisid garantiilepingu lisa 1. Kostja ja Handelsbanken sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt on laenu tagatiseks kostja kinnistuid koormav 150 miljoni krooni suurune I järjekoha ühishüpoteek. Samuti tõestati hageja, kostja ja Handelsbankeni vaheline notariaalakt, mille kohaselt hageja andis nõusoleku kostja kinnistuid hageja kasuks koormava 38 miljoni krooni suuruse ühishüpoteegi kustutamiseks. Notariaalakti kohaselt seati kostja kinnistutele esimesele vabale järjekohale Handelsbankeni kasuks 150 miljoni krooni suurune hüpoteek ning esimesele vabale järjekohale pärast Handelsbankeni hüpoteeki seati hageja kasuks 32 miljoni krooni suurune hüpoteek (edaspidi hüpoteekide muutmise leping). Maakohus kohaldas VÕS § 29 ja luges tõendatuks, et garantii oli alates
5.jaanuarist 2007. a mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja. Vaidlusaluse garantiiga on hagejale tagatud OÜ-ga BPG sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks väljamakse 5. jaanuari 2007. a lepinguga seatud hüpoteekide arvel – 32 miljoni krooni suurune II järgu hüpoteek kostja kinnistutele ja 6 miljoni krooni suurune hüpoteek Oleg Panilofi kinnistule, millega asendati senine kostja kinnistutele seatud I järgu hüpoteek. Pooled ei ole pidanud läbirääkimisi ega kavandanud ühegi kokkuleppe sõlmimist, millega kostja oleks võtnud endale täiendava 56 miljoni krooni suuruse garantiikohustuse ning mis oleks taganud OÜ BPG ja hageja vahelisest laenulepingust tulenevaid kohustusi väljaspool hüpoteekide järjekoha halvenemisega kaasnevat riski. Maakohus tuvastas, et 25. juunil 2008 kinnitati kostja vastu esitatud täiteasjas jaotuskava, mille kohaselt maksti hagejale välja tema II järjekoha nõue 32 miljonit krooni ja IV järjekoha nõue 28 082 051 krooni 51 senti. Tõendite kohaselt on hageja nõuded, mille täitmise tagamisele oli suunatud poolte tahe garantiilepingu sõlmimisel, kinnistute võõrandamisest 3(7)
2-10-4395 saadud rahast täidetud. Toimiku materjalidest nähtuvalt võõrandati kostja vastu algatatud täitemenetluse käigus kinnistud, et täita Handelsbankeni kasuks seatud ühishüpoteegiga tagatud nõuded. Nähtuvalt jaotuskavast täideti kinnistute võõrandamisest saadud vahenditest mh ka hageja kasuks teisele järjekohale seatud ühishüpoteek 32 miljonit krooni. Kuna kostja tegi täitemenetluses hagejale II järgu hüpoteegi ulatuses väljamakse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (tasuti summa, milleks kostja oli garantii alusel kohustatud), siis lõppesid kostja garantiilepingust tulenevad kohustused VÕS § 155 lg 4 p 1 alusel.
10.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on maakohus juhindunud praeguses asjas antud Riigikohtu suunisest ning jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ei ole alust anda tõenditele teistsugust hinnangut. Kostja esitatud tõendid on õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingute sisu järgi soovis Handelsbanken laenu tagatiseks I järjekoha hüpoteeki kostja kinnistutele ning hageja loobus 38 miljoni krooni suurusest I järjekoha hüpoteegist, asendades selle II järjekoha hüpoteegiga samadele kostja kinnistutele ning täiendavalt 6 miljoni krooni suuruse I järjekoha hüpoteegiga O. Panilofi kinnistule. Garantii andmine hüpoteekide järjekoha muutmise käigus kinnitab garantii eesmärki, milleks oli maandada hüpoteekide järjekoha halvenemisest tulenenud riski. Kõnealuste tehingutega ei pikendatud laenulepingu maksetähtaega ega suurendatud laenusummat ning hageja ei ole tõendanud vajadust
5.jaanuaril 2007. a täiendava tagatise andmiseks. See tähendab, et kui Handelsbankenilt ei oleks laenu võetud, ei oleks ka tagatisi ümber vormistatud ega hagejale garantiid antud. Asjaolu, et vaidlusalune garantii tagas 5. jaanuari 2007. a garantiilepingu lisa 1 sõlmimise järel üksnes hüpoteegi järjekohas tagasiastumise riski, tõendab alljärgnev. Handelsbankeniga sõlmitud laenuleping, hüpoteekide muutmise leping ning garantiilepingu lisa nr 1 sõlmiti ühel ja samal päeval (5. jaanuar 2007). Samuti on hageja ja OÜ BPG
27.juunil 2005 sõlmitud laenulepingu lisa nr 6 pst 2 nähtuvalt garantiid suurendatud 32 miljoni krooni võrra ehk samas summas seatud II järjekoha hüpoteegiga. Hageja krediidikomitee 29. detsembri 2006. a otsuse järgi asendati tehingutega I järjekoha hüpoteek kolme uue tagatisega, millest üks oli vaidlusalune garantii. Otsuses on märgitud, et krediidikomitee juhindub I järjekoha hüpoteegi vabastamisel sellest, et tekkivat riski maandab kostja antud garantii. Samuti ei ole 30. aprilli 2007. a laenuraporti tabelis märget selle kohta, et hageja antud garantii oleks eraldi täiendav tagatis. Hageja enda selline käsitlus välistab selgelt hageja positsiooni, mille järgi oli vaidlusalune garantii seatud sooviga suurendada kostja vastutust lisaks 32 miljoni krooni suurusele II järjekoha hüpoteegile veel dubleerivalt 32 miljoni krooni suuruse garantiiga. Kostja ja Handelsbankeni 5. jaanuari 2007. a laenulepingu eritingimuste kohaselt oli kostjal lubatud 4(7)
2-10-4395 anda tagatiseks üksnes II ja/või III järjekoha hüpoteek summas 32 miljonit krooni ning muude tagatiste andmine, sh iseseisva garantii andmine oli sama lepingu järgi keelatud. Kostja 19. ja 25. novembri 2008 e-kirjadest ei tulene, et kostja pidas ennast vaatamata hüpoteekide realiseerimisele jätkuvalt garantiilepingu alusel kohustatuks. Kuna hageja nõue on kostja vastu algatatud täitemenetluses 25. juuni 2008. a jaotuskava järgi täidetud, on garantiiga tagatud kohustuse lõppemine tõendatud. Nõude esitamine garantii maksmapanekuks pärast nõude täitmist tähendab, et hageja kasutab garantiiga soodustatud isikuna oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lgd 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on eiranud asja läbivaatamisel Riigikohtu seisukohti. Kohtud kohaldasid garantiilepingu juurde 5. jaanuaril 2007 sõlmitud lisakokkuleppe tõlgendamisel valesti VÕS § 29, kui asusid tuvastama garantiilepingu ja selle lisa 1 sisu ja tingimusi olukorras, kus need lepingudokumendid olid selged ja üheselt mõistetavad. Rikutud on ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest otsustest ei selgu, millistest VÕS §s 29 sätestatud reeglitest on kohtud tõlgendamisel lähtunud. Tõendeid ei ole hinnatud nõuetekohaselt, sest garantiilepingu ja selle lisa 1 tõlgendamisel on jäetud tähelepanuta nendes lepingudokumentides sätestatu, garantiilepingu lisa nr 2, hageja garantiilepingu alusel kostjale esitatud 13. novembri 2008. a nõue ja 13. jaanuari 2009 pankrotiavaldus. Samuti ei ole kohtud vastanud hageja väitele, mille kohaselt tähendab kohtute garantiilepingu lisale 1 antud tõlgendus seda, et hageja on ise oma tagatispositsiooni oluliselt halvendanud. Hageja krediidikomitee otsust, laenuraportit ja kostja 19. ja
25.novembri 2008 e-kirju ei ole hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohtud rikkusid ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lgt 1 ja tegid otsuse, mis on vastuolus tsiviilasjas nr 21237827 (kostja hagi hageja vastu garantiilepinguga antud nõudeõiguse tagasisaamiseks) jõustunud kohtuotsusega. Selle kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusaluse garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud.
13.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtud on tõlgendanud lepingut õigesti ja järginud asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu 16. mai 2012. a otsuse (tsiviilasi nr 3214912) juhiseid. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
5(7)
2-10-4395 Maakohus põhjendas asja uuel läbivaatamisel hageja nõude rahuldamata jätmist sellega, et tõendite kohaselt oli garantii alates 5. jaanuarist 2007 mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning garantiiga tagatud kohustus on täitemenetluses hagejale hüpoteegisumma ulatuses väljamakse tegemisega lõppenud. Ringkonnakohus asus otsuse ps 24 seisukohale, et maakohus on Riigikohtu juhiseid järginud. Kolleegium sellega ei nõustu. Kolleegium pole andnud juhist, millele ringkonnakohus oma otsuse eelviidatud punktis osutas. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on juhindunud Riigikohtu suunistest ning lugenud lõppjärelduses õigesti tuvastatuks, et vaidlusalune garantii oli alates 5. jaanuarist 2007 mõeldud üksnes hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks, ning kuivõrd hageja nõue on II järjekoha hüpoteegi realiseerimise kaudu rahuldatud, tähendab hageja garantii alusel nõude esitamine õiguste kuritarvitamist. Riigikohus ei ole andnud asjas juhist selle kohta, kuidas tõlgendada vaidlusalust garantiilepingu punkti. Riigikohtu suunise kohaselt oli ringkonnakohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et garantiilepingust tulenev kohustus on lõppenud, kuna summa, mis tuli garantiilepingu järgi maksta, on tasutud. Samuti on hindamata selle väite tõendamiseks esitatud tõendid (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3214912, pd 9, 11, 12). Riigikohus ei käsitlenud otsuses garantiilepingu tõlgendamist.
16.Kolleegium osutab esmalt sellele, et kohtuotsustest jääb arusaamatuks, millistest VÕS §s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest on kohtud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel lähtunud. Kolleegium on selgitanud VÕS §s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid järgmiselt. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lgle 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32116712, p 12; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3214409, p 11). Maakohus asus seisukohale, et kostja on tõendanud, et garantii oli alates 5. jaanaurist 2007 mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja. Kuigi maakohtu eelnev käsitlus kasutatavatest tõlgendusreeglitest on ebaselge, järeldub eeltoodust, et maakohus ei pidanud võimalikuks tuvastada poolte ühist tahet ning on tuginenud VÕS § 29 lgle 3 ja leidnud, et kostja on tõendanud, et hageja pidi garantii tähendusest aru saama nii, nagu mõistis seda kostja. Maakohus toob esile poolte seisukohad ja loetleb tõendeid, kuid otsusest ei ole jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel maakohus eeltoodud seisukohani jõudis. Selliselt on rikutud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust 6(7)
2-10-4395 (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud kõnealust rikkumist ning otsusest ei selgu, milliseid tõlgendamisreegleid asjas kohaldati. Samuti nõustub kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel osa tõendeid tähelepanuta. VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Ringkonnakohus ei ole oma järelduse tegemisel hageja esitatud garantiilepingu olemust ja eesmärki tervikuna analüüsinud ning on jätnud hindamata garantiilepingu lisa 1 sõnastuse (I kd, tl 6–9). Samuti tuleneb VÕS § 29 lg 5 pst 3, et lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus on jätnud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel tähelepanuta garantiilepingu lisa 2 (I kd, tl 10) ning hageja 13. novembril 2008 garantiilepingu alusel kostjale esitatud nõude ja pankrotihoiatuse (III kd, tl 45). Ringkonnakohtul tuleb uuesti hinnata ka asjas esitatud laenuraportit, kuivõrd ringkonnakohus on kõnealuse tõendi analüüsimisel lähtunud sellest, et dokument koostati 30. aprillil 2007 (s.o pärast 5. jaanuari 2007 tehingute tegemist). Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite kohta, et laenuraport ei ole
30.aprillil 2007 koostatud korralise ülevaatuse tulemuse kajastus, vaid see on tehtud 2006. a detsembris, nagu nähtub lehekülgede päisest (VII kd, tl 30). Ringkonnakohtul on jäänud hindamata ka hageja väide, et kostja pooltevahelisele garantiisuhtele antud tõlgendus tähendab sisuliselt hageja tagatispositsiooni halvendamist. Kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et kohtud on teinud lahendi vastuolus tsiviilasjas nr 21237827 jõustunud kohtuotsusega, jääb tähelepanuta. Riigikohus tegi viidatud asjas lahendi 17. juunil 2015. Hageja on esitanud praeguses asjas apellatsioonkaebuse
8.novembril 2016. Kõnealuse väite esitas hageja aga esimest korda alles kassatsioonkaebuses. TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ei saa kassatsioonimenetluses üldjuhul uusi faktilisi asjaolusid ja tõendeid esitada.
17.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel VÕS §s 29 sätestatud tõlgendamisreegleid arvestades tuvastada, millise sisuga garantiis pooled garantiilepingu lisas 1 kokku leppisid, ning hinnata sellest tulenevalt, kas kostja kohustused hageja vastu on täitmisega lõppenud või mitte.
18.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Malle Seppik
7(7)
Henn Jõks
Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.