Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-136-05 Otsuse kuupäev Tartu, 20. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi Dimitri Kukðinovi hagi Riina Ojasoolt 6500 krooni väljamõistmiseks ning Riina Ojasoolt ja Margus Rebaselt solidaarselt 30 355 krooni väljamõistmiseks. Riina Ojasoo vastuhagi Dimitri Kukðinovilt 18 648 krooni 20 sendi väljamõistmiseks. Margus Rebase vastuhagi Dimitri Kukðinovilt 5000 krooni väljamõistmiseks ja talu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/972/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riina Ojasoo ja Margus Rebase kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. november 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja Dimitri Kukðinov ja tema esindaja vandeadvokaat Eve Jundas. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus osas, millega mõisteti Margus Rebaselt Dimitri Kukðinovi kasuks välja 30 355 krooni ning jäeti rahuldamata Riina Ojasoo ja Margus Rebase vastuhagid, samuti kohtukulude jaotuse osas.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus muutmata Riina Ojasoolt Dimitri Kukðinovi kasuks 5000 krooni väljamõistmise osas.
3.Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Tagastada Gennadi Kullile kassatsioonkaebuselt
12.juulil 2005. a Riina Ojasoo ja Margus Rebase eest tasutud kautsjon 740 (seitsesada nelikümmend) krooni 30 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Dimitri Kukðinov esitas 14. juulil 2004. a Rapla Maakohtule hagi milles palus Riina Ojasoolt välja mõista 36 855 krooni. Hagiavalduse täpsustuse järgi palus hageja R. Ojasoolt välja mõista 6500 krooni ning solidaarselt R. Ojasoolt ja Margus Rebaselt 30 355 krooni. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja R. Ojasoo 2003. a suvel viimasele kuuluva Xxxxxx Xxxxxxxxx Xxxxxx vallas Xxxxxxxx külas asuva Xxxxx xxxx (edaspidi talu) müügilepingu. Leping vormistati kirjalikult 1. novembril 2003. a ja pealkirjastati võlakirjana. Lepinguga nõustus R. Ojasoo võõrandama hagejale talu 20 000 krooni eest järelmaksuga igakuiste maksetena. Pärast kõigi osamaksete tasumist pidid pooled vormistama notariaalselt tõestatud müügilepingu. Poolte kokkuleppel asus hageja juba 2003. a augustis tallu elama ja tegema remonttöid elamu elamiskõlblikuks muutmiseks. Hageja tasus R. Ojasoole vastavalt maksegraafikule 1000 krooni kuus kuni 2004. a märtsini. 1. juunil 2004. a teatas R. Ojasoo hagejale, et talu uus omanik on tema elukaaslane M. Rebane. Sellest järeldas hageja, et temaga müügilepingut enam ei sõlmita. Seejärel leppisid hageja ja R. Ojasoo kokku esialgse lepingu jätkamises selliselt, et igakuiste maksetena
tasumise asemel pidi hageja tasuma notariaalselt tõestatud müügilepingu sõlmimisel R. Ojasoole 10 000 krooni ja 2004. a oktoobris veel 4000 krooni. Kokkuleppe sõlmimisel andis hageja R. Ojasoole 500 krooni. R. Ojasoo on keeldunud talu hagejale võõrandamast ja hageja kantud kulutusi hüvitamast. Kuna müügileping ei olnud sõlmitud ettenähtud vormis, ei saa hageja nõuda lepingu täitmist, kuid võib võlaõigusseaduse (VÕS) alusetu rikastumise sätete alusel nõuda remonttöödeks kantud kulutuste 30 355 krooni hüvitamist. Hageja tegi varem elamiskõlbmatus talus kapitaalremondi. Tema tehtud parendusi ei ole võimalik ega mõistlik tagasi nõuda, mistõttu ta soovib nende hüvitamist kostjatelt solidaarselt. Samuti peab R. Ojasoo tagastama hagejale müügilepingu järgi tasutud 6500 krooni.
2.Kostja R. Ojasoo hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Vastuväidete järgi võimaldas kostja hagejal talus elada ning nõustus, et hageja teeb talu elamiskõlblikuks muutmiseks remonti. Remondi kompenseeris kostja sellega, et ei küsinud talu kasutamise eest hagejalt üüri. Remondi mahtudes ja maksumuses pooled kokku ei leppinud. Kostja poolt maja kütteks varutud palgid kasutas hageja remondiks. Hageja makstud raha arvestab kostja hageja üüri katteks. Talu müügis ei oldud kokku lepitud, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele ostuhinnas. Hageja esitatud akte ei saa lugeda tõendiks.
3.8. novembril 2004. a esitas R. Ojasoo vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 18 648 krooni 20 senti. Vastuhagi kohaselt on hageja talus viibimise ajal kadunud talu juurest ehitusmaterjali, küttepuid, hobuniiduk jm asju koguväärtusega 15 790 krooni 20 senti. Kuna hageja on kümne kuu vältel kasutanud talu, mida kostja saanuks välja üürida 1000 krooni eest kuus, on kostjal lisaks saamata jäänud tulu 10 000 krooni. Kostja nõustus oma nõudest maha arvama hageja makstud 5000 krooni ning 2142 krooni hageja poolt pliidi ehituseks muretsenud materjali hüvitamiseks.
4.8. novembril 2004. a esitas M. Rebane vastuhagi, milles palus nõuda talu välja hageja ebaseaduslikust valdusest ja tõsta hageja koos perekonnaliikmetega väljakolimisest keeldumise korral talust välja. Samuti palus ta hagejalt välja mõista 5000 krooni talu võimalikust väljaüürimisest saamata jäänud tuluna. Vastuhagi kohaselt on M. Rebane alates 1. juunist 2004. a talu omanik, kuid talu on jätkuvalt hageja ebaseaduslikus valduses. Hageja on tekitanud kostjale 5000 krooni suuruse kahju saamata jäänud tulu näol. Kui hageja oleks talu vabastanud, oleks kostja saanud selle välja üürida 1000 krooni eest kuus.
5.Hageja vaidles vastuhagidele vastu. Hageja arvates ei ole R. Ojasoo tõendanud, et vastuhagis nimetatud asjad üldse olid talu juures. M. Rebane viis pärast hageja tallu asumist talle vajalikud asjad talu juurest ära. Hageja kasutas mõningaid talu juurest leitud materjale, kuid ei arvestanud neid remonditööde hinna sisse. Talus olnud asjad ei kuulunud R. Ojasoole, vaid talu eelmisele omanikule Uno Kirsile, mistõttu puudub R. Ojasool nendele nõudeõigus. Põhjendamatud on kostjate saamata jäänud üüri nõuded, kuna ei ole tõendatud, et hageja neile sellise kahju tekitas. R. Ojasooga oli hagejal leping talu ostmiseks ja üürisuhet ei ole nende vahel kunagi olnud. Samuti puudub üürisuhe hageja ja M. Rebase vahel.
6.Rapla Maakohus rahuldas 7. aprilli 2005. a otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagid rahuldamata. Maakohus mõistis hageja kasuks R. Ojasoolt välja 5000 krooni ja M. Rebaselt 30 355 krooni. Samuti mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 2800 krooni kohtukulude katteks ja 1767 krooni 75 senti õigusabikulude katteks. Maakohtu otsuse järgi sai R. Ojasoo U. Kirsile kuulunud talu hoonete omanikuks 11. juunil 2003. a vallasvara sissenõude katteks üleandmise akti alusel. 2003. a hilissuvel sõlmisid hageja ja R. Ojasoo suulise kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja omandama järelmaksuga talu, kuhu hageja asus elama viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Kokkuleppe sõlmimine on tõendatud tunnistajate ütlustega ning
1.novembril 2003. a koostatud võlakirjaga. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-le 6 peab ehitiste võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Pooled olid nimetatud asjaolust teadlikud ja kokku leppinud, et pärast seda, kui hageja on tasunud kõik maksegraafikus näidatud maksed, vormistatakse notariaalne müügileping. Pooled olid teadlikud ka talu elamiskõlbmatusest. Hageja oli tehtavate töödega nõus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg l järgi on R. Ojasoo ja hageja sõlmitud talu müügileping tühine. Lähtudes TsÜS § 84 lg-st l, tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostjad ei ole hageja tehtud kulutuste mahtu ja hinda sisuliselt vaidlustanud. Hageja tehtud parenduste äravõtmine ei ole parendusi rikkumata võimalik, samuti on see talu edasise kasutamise seisukohalt põhjendamatu. Seega tuleb hageja tehtud kulutused 30 355 krooni ulatuses VÕS § 1042 lg l alusel hüvitada. Hageja tegevuse kaudu soodustuse saajaks ehk alusetult rikastunud isikuks on M. Rebane, kes sai talu omanikuks 1. juunil 2004. a R. Ojasooga sõlmitud kinkelepingu alusel. R. Ojasoo ei ole aga käsitatav solidaarvõlgnikuna. Vastastikuse lepingu tühisuse korral peavad pooled VÕS § 1034 lg 3 järgi saadu välja andma üheaegselt ja kohaldada tuleb VÕS §-s 111 sätestatut. Kostjad on hagejale teatanud, et nad ei hüvita ega kavatsegi hüvitada viimase tehtud kulutusi, mistõttu oli hagejal seaduslik õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, s.o talu tagastamisest. Põhjendatud on hageja seisukoht, et talus viibimine on talle vajalik parenduste säilimise huvides. Saajal puuduks VÕS § 1034 lg-st 2 tulenevalt kohustus hüvitada parenduste hävimise või halvenemise korral nende väärtus. M. Rebase esitatud nõue saamata jäänud üüri väljamõistmiseks on põhjendamata ja tõendamata. Kohtutäituri koostatud õiendist nähtuvalt rahuldati osa sissenõudja R. Ojasoo nõudest U. Kirsi vastu viimasele kuulunud ehitiste üleandmisega. Muid esemeid R. Ojasoole üle antud ei ole. Kohtutäitur täidab jätkuvalt R. Ojasoo nõuet U. Kirsi vastu, mistõttu ei ole kostja õigustatud U. Kirsist mahajäänud esemeid enda kasuks pöörama. Ka asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 320 sätestatud kinnipidamisõiguse teostamise korral ei teki võlausaldajal kinnipeetud asjale omaniku õigusi. Põhjendatud ei ole, millest tuleneb hageja kohustus hüvitada esemete kaotsiminekuga tekitatud kahju, samuti ei ole tõendanud, et mingi kahju on üldse tekkinud. R. Ojasoo soovis 10 000 krooni suuruse nõude tasaarvestada hageja nõudega summas 7142 krooni. Nimetatud avaldusega võtab R. Ojasoo õigeks, et on saanud hagejalt 1. novembril 2003. a vormistatud müügilepingu alusel 5000 krooni ja on kohustatud hagejale hüvitama pliidi ehitamisega seotud kulutused summas 2142 krooni.
Täiendava 1500 krooni üleandmine ei ole tõendatud.
7.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagid. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Pooled pidasid läbirääkimisi R. Ojasoole kuuluva maja ostmise üle. R. Ojasoo andis hagejale üle maja valduse. Hageja asumine majja üürnikuna ei ole tõendatud. Poolte sõlmitud lepingu puhul ei olnud järgitud vorminõudeid, mistõttu on leping tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel vastuolu tõttu AÕSRS § 13 lg-ga 6. Pooled peavad tühise tehingu järgi saadu välja andma alusetu rikastumise sätete alusel ning täitmine peab VÕS § 1034 lg 3 järgi olema vastastikune ja samaaegne. Hagi rahuldamine M. Rebase osas on põhjendatud, lähtudes VÕS § 1036 mõttest. R. Ojasoo lubas hageja majja elama tulevase majaomanikuna ning lubas hagejal maja elamiskõlbulikuks teha. Piiranguid R. Ojasoo selles osas hagejale ei seadnud. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ka vastuhagide osas.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata hagi kulutuste väljanõudmiseks ning rahuldada vastuhagid ja mõista hagejalt välja kostjate kohtukulud. R. Ojasoo leiab, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt uurimata tema esitatud tõendid. Hageja on tasuta kasutanud kostjale kuulunud ruume ning tarvitanud ära tema kütte- ja ehitusmaterjali. M. Rebane leiab, et talle on tehtud võimatuks oma vara kasutada ja käsutada ning saada sellest tulu. Samuti puudub alus temalt hageja kasuks 30 355 krooni väljamõistmiseks. Hageja ei ole teda eelnevalt teavitanud parenduste tegemisest, samuti ei ole tehtud tööd temale tarvilikud ega ole tehtud vajalike oskuste ja kvaliteediga.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
11.Riigikohtu istungil jäid hageja ja tema esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Nad kinnitasid ka, et nõustuksid kohtuotsuse resolutsiooniga, mille alusel kohustataks hagejat elamu vabastama, kui talle on eelnevalt tasutud kohtuotsusega tema kasuks välja mõistetud raha.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtukulude jaotuse otsustab kohus, lähtudes asja läbivaatamise tulemustest.
13.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse ulatust ja tuvastatud asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium hageja ja R. Ojasoo vahelisi nõudeid (II) ning hageja ja M. Rebase vahelisi nõudeid (III).
I.
14.Hageja palus R. Ojasoolt välja mõista 6500 krooni, mille ta on tasunud kostjale tühise müügilepingu järgi. Samuti palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt 30 355 krooni talu elamiskõlblikuks muutmiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis R. Ojasoolt välja hageja kasuks tühise müügilepingu järgi tasutud 5000 krooni ning M. Rebaselt hageja kulutuste hüvitamiseks 30 355 krooni. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse hagi osas muutmata. Kostjad ei vaidlusta R. Ojasoolt 5000 krooni väljamõistmist, kuid paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse M. Rebaselt kulutuste hüvitise väljamõistmise osas. Maakohtu ega ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud R. Ojasoolt 30 355 krooni välja mõistmata jätmise osas.
15.R. Ojasoo palus vastuhagis hagejalt välja mõista 18 648 krooni 20 senti. Kostja arvates on tal hageja vastu nõue 25 790 krooni 20 senti, mis koosneb talus olnud asjade väärtuse hüvitamise nõudest 15 790 krooni 20 senti ning saamata jäänud 10 000 krooni hüvitamise nõudest. Oma nõudest arvestab kostja maha hagejalt saadud 5000 krooni ja hageja poolt pliidi ehituseks kulutatud 2142 krooni. Kohtud leidsid, et kuna talus olnud asjad ei kuulunud kostjale, vaid U. Kirsile, puudub tal nende suhtes nõudeõigus. Saamata jäänud tulu nõue jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.
16.M. Rebane palus vastuhagis nõuda talu välja hageja ebaseaduslikust valdusest ja tõsta hageja koos perekonnaliikmetega väljakolimisest keeldumise korral talust välja ning mõista hagejalt välja saamata jäänud tulu 5000 krooni. Kohtud jätsid talu väljaandmise nõude rahuldamata esmajoones põhjendusega, et hageja ei pea talu VÕS § 1034 lg 3 ja § 111 lg 1 järgi välja andma, kuna kostjad on keeldunud hageja tehtud kulutuste hüvitamisest. Saamata jäänud üüri nõue jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.
17.Asja lahendamisel on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: R. Ojasoo omandas varem U. Kirsile kuulunud ehitised täitemenetluses sissenõudjana vallasvara sissenõude katteks üleandmise akti alusel 11. juunil 2003. a; hageja ja R. Ojasoo sõlmisid 2003. a notariaalselt tõestamata müügilepingu talu järelmaksuga ostmiseks ning lepingu järgi on hageja R. Ojasoole maksnud 5000 krooni; hageja asus R. Ojasoo nõusolekul elamiskõlbmatutesse ehitistesse elama ja tegi kulutusi nende remontimiseks, kasutades selleks muu hulgas talus olnud materjale;
1.juunil 2004. a sõlmisid R. Ojasoo ja M. Rebane notariaalselt tõestatud kinkelepingu, millega R. Ojasoo kinkis talu hooned M. Rebasele ning omaniku vahetusest teavitati 2004. a juuni alguses ka hagejat.
18.Kolleegium juhib esmalt tähelepanu asjaolule, et kohtud ei ole välja selgitanud M. Rebase talu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude sisu. Kohtud ei ole ka muus osas fikseerinud, mida mõeldakse "talu" all, mille väljaandmist ning millele tehtud kulutuste ja millega seotud kahju hüvitamist nõutakse. Kehtivas õiguses ei ole "talu" legaaldefinitsiooni. Kohtuotsustest nähtuvalt on pooled ja kohtud "taluna" käsitanud ehitisi ja nende teenindamiseks vajalikku maad, kostjad lisaks ka
ehitistes ja nende juures olevaid vallasasju. Asja materjalide juures olevast kinkelepingu ärakirjast (tld 111-114) nähtub, et ehitiste koosseisu kuuluvad elamu ja ait-kuur, mis on kantud ka ehitisregistrisse. Kohtud ei ole tuvastanud, et ehitiste alune maa oleks kinnistatud ega ka seda, et taotletud oleks ehitiste aluse maa erastamist või tagastamist (vt ka tl 112). Seega on tegemist vallasasjana tsiviilkäibes olevate ehitistega. Kuna nii kohtuotsustest kui kassatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlevad pooled selle üle, kellele kuulusid ehitistes ja nende juures olnud muud vallasasjad, ei ole selge, kas M. Rebane on hagejalt "talu" välja nõudes nõudnud üksnes kahe ehitise või ka mingite vallasasjade valduse üleandmist. Asja uuel lahendamisel tuleb M. Rebast kohustada oma nõuet täpsustama. Ilma selleta ei pruugi olla tagatud kohtuotsusest ühene arusaadavus ja selle täitmise võimalikkus. II.
19.Kohtud on leidnud, et hageja ja R. Ojasoo sõlmisid ehitiste müügilepingu, kuid ei teinud seda notariaalselt tõestatud vormis, nagu näeb ette AÕSRS § 13 lg 6. Seaduses sätestatud vorminõuet järgimata tehtud tehing on TsÜS § 83 lg 1 järgi üldjuhul tühine, nagu on kohtud praegusel juhul ka leidnud.
20.Tehingu tühisuse korral tuleb selle järgi saadu TsÜS § 84 lg 1 järgi tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kohtute tuvastatud asjaoludel võimaldas R. Ojasoo hagejal tühise müügilepingu alusel ehitisi vallata. Hageja on R. Ojasoole tehingu järgi tasunud aga 5000 krooni. Seega on hageja ja R. Ojasoo vahel alusetu rikastumise võlasuhe, mille järgi on pooled kohustatud vastastikku saadu tagastama VÕS § 1028 lg 1 ning §-de 1032 ja 1034 järgi.
21.Kohtud on otsustanud, et R. Ojasoo peab tühise müügilepingu alusel saadud 5000 krooni hagejale tagastama. R. Ojasoo seda kassatsioonkaebuses ei vaidlusta.
22.Kohtud on tuvastatud, et hageja sai R. Ojasoolt müügilepingu alusel vallasasjaks olnud ehitiste valduse. Seega peaks hageja ehitiste valduse müügilepingu tühisuse tõttu alusetu rikastumise sätete järgi kostjale tagasi andma. Seega kuulus R. Ojasoole kui vallasasjade omanikule asjade valduse väljanõudeõigus TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1, aga ka AÕS § 80 järgi. Tuvastatud asjaolude järgi sai M. Rebane vaidlusaluste ehitiste omanikuks pärast seda, kui hageja oli saanud ehitised oma valdusse. Ehitiste omandamise aluseks olnud Rapla notar Raul Joametsa tõestatud 1. juuni 2004. a kinkelepingus on märgitud, et M. Rebane saab ehitiste omanikuks lepingu jõustumise ajast (lepingu p 2.2) ning et ehitiste otsene valdus on M. Rebasele üle antud kinkelepingu sõlmimise päeval. Samas on tuvastatud, et ehitiste valdajaks on tegelikult hageja, mida kinnitab ka see, et M. Rebane nõuab ehitiste väljaandmist. Lähtudes AÕS §-st 93, sai M. Rebane, vaatamata lepingus märgitule, seega ehitiste omanikuks seeläbi, et R. Ojasoo loovutas talle kinkelepingu järgi ehitiste väljanõudeõiguse hageja vastu.
23.Lisaks tühise müügilepingu järgi üleantu tagastamisele on hageja nõudnud R. Ojasoolt ka ehitistele tehtud kulutuste hüvitamist, R. Ojasoo hagejalt aga kaotsiläinud vallasasjade ning saamata jäänud 10 000 krooni hüvitamist. Nende nõuete lahendamisel ei kohaldu kolleegiumi arvates asjaõigusseaduse sätted asja väärtuse
hüvitamise ning valdaja kantud kulutuste hüvitamise kohta (AÕS §-d 84-88), vaid üksnes alusetu rikastumise sätted. Kuna poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise (nn soorituskondiktsiooni) sätteid (VÕS §d 1028-1036) kohaldada üleantud asjale tehtud kulutuste ja asja väärtuse hüvitamise erinormidena ka juhul, kui üle anti asja omand või valdus, ning seda ka juhul, kui üleandmise käsutustehing on tühine.
24.Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus jättis R. Ojasoolt välja mõistmata hageja tehtud kulutuste katteks hüvitise 30 355 krooni. Seetõttu on otsus selle nõude osas jõustunud ja Riigikohus ei saa R. Ojasoolt kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmist hinnata. Kolleegium märgib aga siiski, et tühise müügilepingu järgi asja valdajal on õigus keelduda asja väljaandmisest kuni asjale tehtud kulutuste hüvitamiseni VÕS § 1033 lg-s 2 nimetatud ulatuses, kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja tegi kulutusi sellest tulenevalt. Nõue ei lõpe sellega, kui isik, kellele ta peaks asja tagastama, annab asja omandiõiguse üle teisele isikule. Ka ei lähe hüvitise maksmise kohustus üle asja omandajale.
25.Kolleegiumi arvates on jäetud ebaõigesti rahuldamata R. Ojasoo nõue talus olnud asjade väärtuse hüvitamiseks. See nõue tuleb uuesti läbi vaadata. Kohtud jätsid nõude rahuldamata põhjendusega, et talus olnud asjad ei kuulunud kostjale, vaid U. Kirsile. Seejuures on kohtud eeldanud, et R. Ojasoo nõudis asjade väärtuse hüvitamist omanikuna VÕS § 1043 alusel. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud asjade väärtuse hüvitamise nõuet selgelt kvalifitseerinud. Vaatamata sellele, et R. Ojasoo nimetas oma nõuet kahju hüvitamise nõudeks, võib esitatud asjaolude järgi tegemist olla hoopis VÕS § 1032 lg 2 järgse nõudega tühise lepingu järgi üleantud asjade väärtuse hüvitamiseks. Asjaolu, kas üleantud asjad kuulusid U. Kirsile, ei oma tühise tehingu tagasitäitmisel VÕS § 1032 lg 2 järgi tähtsust. Tähtsust omab üksnes see, kas need anti tühise tehingu järgi üle ning kas need saab tagastada või tuleb hüvitada, samuti kas asju või hüvitise nõudmise õigust ei antud üle M. Rebasele. Kohtud ei ole tuvastanud, millised R. Ojasoo väidetud asjadest ehitiste juures olid ja millised on neist veel alles või üle antud M. Rebasele. Asja tühise tehingu järgi saaja ei vabane üleantu tagastamise kohustusest üksnes seetõttu, et üleandja ei suuda tõendada oma omandiõigust asjale. Omandiõigus asjale omab tähtsust nõude kvalifitseerimisel vindikatsiooninõudena AÕS § 80 alusel. Nõude uuel läbivaatamisel tuleb seega hinnata, millisel õiguslikul alusel R. Ojasoo oma nõude esitas, ja sellest lähtuvalt nõue ka lahendada. Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS § 1034 lg-le 1, mille järgi ei saa hüvitusnõudele esitada tühise vastastikuse lepingu puhul üldjuhul rikastumise äralangemise vastuväidet. Samuti juhib kolleegium tähelepanu ehitusmaterjali majaga ühendamisel kehtivatele AÕS §-le 107 ja VÕS §-le 1037. Kohtulahend ei saa aga mõjutada menetlusosaliseks mitteoleva U. Kirsi õiguseid poolte suhtes. Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui käsitada nõuet kahju hüvitamise nõudena, jääb arusaamatuks kohtute seisukoht, kuidas järeldub toimikus olevast kohtutäituri õiendist (tl 56), et ehitistes ja nende juures olevaid vallasasju R. Ojasoole üle ei antud. Vallasvara sissenõudjale üleandmise akti asja materjalide juures ei ole. Tähelepanuta on jäetud ka AÕS § 90 lg 1, mille järgi eeldatakse, et iga asja valdaja on selle omanik. Kui ehitistes või nende juures olnud asjad sai lugeda ehitiste päraldisteks, on
kohtud jätnud tähelepanuta ka TsÜS § 57 lg 3 selle kohta, et eelduslikult laienevad peaasjaga seotud õigused ja kohustused ka päraldistele.
26.Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud ebaõigesti rahuldamata ka R. Ojasoo nõude saamata jäänud kasu 10 000 krooni hüvitamiseks ning see nõue tuleb uuesti läbi vaadata. Tühise müügilepingu järgi asja üleandjal on VÕS § 1032 lg 2 järgi õigus nõuda asjast saadud kasu hariliku väärtuse hüvitamist, kui selle väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Selliseks kasuks võivad TsÜS § 62 lg 1 järgi olla ka asja kasutamisest saadavad eelised (nn kasutuseelised). Jättes hüvitise saamise nõude rahuldamata, leidsid kohtud sisuliselt, et hageja ei saanud ehitiste kasutamisest mingit kasu ega hoidnud ka midagi kokku. Kolleegium sellise põhjendusega ei nõustu. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Esmajoones on see ilmne elamute puhul. Kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Kuigi tõendamiskoormis on siin hagejal (praegusel juhul R. Ojasool), kes peab kasutuseeliste väärtuse tõendama, ei ole ringkonnakohus kolleegiumi arvates TsMS § 330 lg 4 nõuetele vastavalt põhjendanud, miks ta luges hageja saadud kasutuseelised olematuks. Asjaolu, et hageja tallu elama asudes oli see elamiskõlbmatu, õigustab ehitiste elamiskõlblikuks muutmise kulude arvessevõtmist kasutuseeliste kindlaksmääramisel, kuid ei peaks kasutuseeliste hüvitamist tingimata välistama. Kasutuseelistel ei saaks väärtust olla üksnes neil juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks ta saanud mingil viisil kasu, st keegi ei olnuks nõus asja kasutamise eest midagi maksma. Kolleegiumi arvates saab asja uuel läbivaatamisel tugineda vajadusel
1.jaanuarist 2006. a jõustuva TsMS § 233 lg-le 2 ja määrata kasutuseeliste väärtus kohtu õiglase hinnangu järgi, kui selle täpne kindlakstegemine ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik.
27.Kolleegium märgib, et vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi või nt lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku tasaarvestatuks (n-ö saldeerida) ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt poolelt, kelle kahjuks jääk (saldo) jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. III.
28.Kohtud on eksinud hageja kui ehitiste valdaja ja M. Rebase kui ehitiste omaniku vahelise õigussuhte määratlemisel. Lepingut pooled sõlminud ei ole, samuti puudub nende vahel alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise võlasuhe. Seega on hageja ja M. Rebase vaheline suhe kvalifitseeritav omaniku - valdaja vahelise vindikatsioonisuhtena AÕS § 80 järgi ning poolte nõuded tuleb lahendada sellest lähtuvalt. Tuvastatud asjaolude järgi on M. Rebasel kui ehitiste omanikul õigus nõuda hagejalt ehitiste väljaandmist AÕS § 80 järgi ja kohtud on seda ka sisuliselt tunnustatud, jättes nõude rahuldamata üksnes seetõttu, et kostjal on õigus täitmisest keelduda.
29.Kolleegiumi arvates ei ole selge M. Rebase nõude ulatus võimalikele muudele vallasasjadele lisaks ehitistele (vt otsuse p 18). Kolleegium märgib ka, et väljatõstmisnõude saab rahuldada üksnes
menetluses osalevate isikute suhtes, kelle vastu on nõue suunatud.
30.Tühistada tuleb ringkonnakohtu otsus M. Rebaselt 30 355 krooni väljamõistmise osas. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ja M. Rebase vahel ei ole soorituskondiktsiooni suhet, kuid leidis ebaõigesti, et hageja nõude rahuldamise aluseks on VÕS § 1042 lg 1. Ringkonnakohus on lisaks vääralt kohaldanud VÕS § 1036. Viimatinimetatud sätet saaks kohaldada, kui saaja (praegusel juhul hageja) oleks andnud ehitised tasuta üle kolmandale isikule ning saajalt ei oleks võimalik midagi nõuda. Seda aga tuvastatud ei ole. Hageja võib kolleegiumi arvates nõuda M. Rebaselt tehtud kulutuste hüvitamist üksnes AÕS § 88 lg 1 järgi. Ta võib selle sätte järgi nõuda omanikult asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Muude kulutuste hüvitamist saab ta nõuda üksnes VÕS § 1042 alusel. M. Rebaselt saab hageja eelnimetatud sätete alusel nõuda hüvitist üksnes nende kulutuste eest, mis on tehtud ajal, kui M. Rebane oli ehitiste omanik, hageja aga valdaja. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et M. Rebaselt välja mõistetud kulutused oleks tehtud ajal, kui ehitiste omanikuks oli M. Rebane. M. Rebaselt ei saa nõuda kulutuste hüvitamist osas, mida saanuks nõuda soorituskondiktsiooni alusel R. Ojasoolt. Omaniku vahetus ei oma seejuures tähendust (vt ka otsuse p 24). Seega saab kohus asja uuel läbivaatamisel rahuldada hageja nõude M. Rebase vastu üksnes nende kulutuste osas, mis on tehtud sel ajal, kui M. Rebane oli ehitiste omanik.
31.Ebaõigesti on kohtud rahuldamata jätnud M. Rebase nõude 5000 krooni saamiseks. Nõue on käsitatav AÕS § 85 lg 1 järgse hüvitise saamise nõudena, mida omanikul on õigus nõuda aja eest, mil valdaja õigusliku aluseta tema asja kasutas, st alates ajast, mil M. Rebane omandas ehitised. Nõude täpsemad alused ja ulatus määratakse nimetatud sätte alusel VÕS §-de 1037-1040 järgi. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei pea hageja rikkumise teel saadu väärtust hüvitama.
32.Kohtud on M. Rebase ehitiste väljaandmise nõude rahuldamata jätmise alusena ebaõigesti viidanud VÕS § 1034 lg-le 3 ja VÕS §-le 111. M. Rebase ja hageja vahel ei ole soorituskondiktsiooni suhet ja ei toimu tühise lepingu tagasitäitmist. Hageja võib keelduda ehitisi välja andmast üksnes juhul, kui tal on M. Rebase suhtes õigus ehitisi vallata (AÕS § 83 lg 1). Kuna hageja ja M. Rebase vahel on üksnes omaniku - valdaja vaheline õigussuhe, võiks hageja ehitiste väljaandmisest keeldumise õigus M. Rebase suhtes tulla kõne alla VÕS § 110 järgi, kuni on rahuldatud hageja seotud nõue M. Rebase vastu. Lisaks võib hageja AÕS § 83 lg 3 kohaselt esitada väljanõudeõigusele samad vastuväited, mis tal olid R. Ojasoo vastu. Nii võiks hageja keelduda ka M. Rebase suhtes asja välja andmast, kuni R. Ojasoo on tasunud temalt tühise lepingu tagasitäitmiseks väljanõutud 5000 krooni. Kuna jõustunud otsusega on rahuldama jäetud hageja kulutuste hüvitamise nõue R. Ojasoo vastu, ei saa hageja selle summa maksmatajätmist enam vastuväitena esitada. Kolleegium märgib, et täitmisest keeldumise õigus ei anna hagejale aga ühelgi juhul õigust ehitisi kasutada, mistõttu võib temalt ka täitmisest keeldumise aja eest nõuda asja kasutamisega saadu väärtuse hüvitamist.
33.Kolleegiumi arvates ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes õige jätta rahuldamata asja väljaandmise nõue üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse (AÕS § 83 lg-d 1 ja 3, VÕS § 110) olemasolu tõttu. Seetõttu peab
kolleegium võimalikuks, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude täitmisega. Samuti saab asja väljaandmisnõude rahuldada tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega. Nii on võimalik pooltevahelised nõuded kompleksselt lahendada. Asja väljaandmist saaks M. Rebane täitemenetluses sellisel juhul nõuda üksnes siis, kui tasutud on kohtuotsusega hageja kasuks välja mõistetud summad. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.