Kohtuasja number 3-2-1-44-05 Otsuse kuupäev Tartu, 11. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Pankrotihaldur Katrin Prüki taotlus jaotusettepaneku kinnitamiseks OÜ SAMEX VM (pankrotis) pankrotimenetluses. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/86/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Meelis Zilmeri erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. aprill 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a määrus muutmata ja erikaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Võru Maakohtu 12. märtsi 2004. a otsusega kuulutati välja OÜ SAMEX VM pankrot ja määrati pankrotihalduriks Katrin Prükk. Pankrotihaldur esitas maakohtule taotluse OÜ SAMEX VM pankrotimenetluses jaotusettepaneku kinnitamiseks.
2.Võlausaldaja Meelis Zilmer esitas jaotusettepanekule vastuväite ning palus PankrS § 145 lg 2 alusel jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile. Vastuväite kohaselt ei ole pankrotihaldur jaotusettepanekus pandipidaja nõude rahuldamisjärgu määramisel pankrotimenetlusega seotud väljamaksete katteks mahaarvamisi teinud. Arvestades asjaolu, et pandieseme müügist saadud rahasumma oli ainus pankrotivara müügist saadud summa, tuleb esimese järgu nõudest arvata maha PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud pankrotimenetlusega seotud kulutuste suurim võimalik summa. Maha arvatud summa ulatuses tuleb pandipidaja nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Kuna pankrotimenetluse käigus tehtavad väljamaksed teenivad eeldatavasti nii pandipidaja kui ka pandiga tagamata nõudega võlausaldajate huve, tuleb ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete katmise kohustus jaotada pandipidaja ning pandiga tagamata nõudega võlausaldajate vahel PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud viisil.
3.Võru Maakohus leidis, et M. Zilmeri vastuväited ei anna alust jaotusettepaneku kinnitamata jätmiseks ja kinnitas 30. novembri 2004. a määrusega OÜ SAMEX VM pankrotimenetluses esitatud jaotusettepaneku. Määruse kohaselt ei ole pankrotimenetluses rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Pandipidaja nõue on tunnustatud summas 983 536 krooni 45 senti esimeses rahuldamisjärgus ja sellele ei ole esitatud vastuväiteid. PankrS § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Mitte kogu pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuet ei rahuldata esimese järgu nõudena, vaid üksnes seda osa nõudest, mis on võrdne pandieseme müügist saadud rahasummaga või sellest väiksem. PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et pandieseme müügihinnast tuleb maha arvata pandipidaja osa PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetest, kuid maha ei arvata rohkem kui 15% pandieseme müügist saadud rahasummast. Jaotusettepaneku alapunktis "Pandiga tagatud nõude rahuldamise ulatus" on märgitud, et pandipidaja nõue rahuldatakse esimeses järgus mitte rohkem kui 983 536
krooni 45 sendi ulatuses, kuid lähtuvalt PankrS § 153 lg-st 2 mitte vähem kui 935 000 krooni (1 100 000 - 165 000) ulatuses. PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et mahaarvamised tehakse pandieseme müügist saadud rahast, mitte pandipidaja tunnustatud nõudest. Lahutades pandieseme müügihinnast maksimaalse pandipidaja osa menetluskulust, on pankrotihaldur jätnud osa menetluskuludest pandipidaja kanda. Ekslik on vastuväite esitaja seisukoht, et pandipidaja kantav menetluskulude osa tuleb kajastada teises järgus. PankrS § 153 lg-te 1 ja 2 koostoimest tuleneb, et pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõude rahuldamisel arvatakse pandipidajal saadaolevast rahast maha pankrotimenetlusega seotud väljamaksed. Selle summa võrra saab pandipidaja vähem raha. Seadusest ei tulene selle nõudeosa arvamine teistesse rahuldamisjärkudesse. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus jaotusettepanekut ei saaks koostada mitte seaduses toodud tähtaegadel, vaid menetluse lõpus, sest lõplik menetluskulude suurus selgub menetluse lõpus. PankrS § 153 lg 4 ei kehtesta kulude osa tõstmist teise järku, vaid käsitleb olukorda, kus pandiese müüdi odavamalt, kui oli pandipidaja nõue.
4.M. Zilmer esitas erikaebuse ja palus maakohtu määruse tühistada ning saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2005. a määrusega erikaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
6.Määruse põhjenduste kohaselt on alusetu väide, nagu ei selguks jaotusettepanekust, kui suures ulatuses tuleb pandipidaja nõue OÜ SAMEX VM vastu rahuldada. Jaotusettepaneku kohaselt rahuldatakse tulenevalt PankrS § 153 lg 1 p-st 1 esmalt pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõue, s.o pandipidaja nõue, kuid mitte rohkem kui 983 536 krooni 45 sendi ulatuses.
7.Kuivõrd pankrotimenetluses esinevad PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud kulud, siis tuleb need pandieseme müügist saadud summast maha arvata enne pandipidaja nõude rahuldamist. Samas ei tohi nimetatud mahaarvamised olla suuremad kui
pandieseme müügist saadud summast. Seega on
jaotusettepanekus õigesti märgitud, et pandipidajale tuleb välja maksta vähemalt 935 000 krooni, kuid mitte rohkem kui tegelik nõue, mis tähendab, et pandipidaja nõue võidakse rahuldada ka suuremas summas kui 935 000 krooni, kui PankrS § 146 lg-s 1 toodud kulutused on väiksemad kui 165 000 krooni.
8.Arusaamatu on erikaebuses esitatud väide, nagu ei selguks jaotusettepanekust, millises järgus tehakse väljamakse pandipidaja 48 536 krooni 45 sendi suuruse nõude katteks. Tulenevalt PankrS § 153 lg-test 1 ja 2 ei saa pandipidajal tekkida nõuet 48 536 krooni 45 sendi suuruses summas, seega on põhjendamatu väide, et nimetatud summa tuleks rahuldada vastavalt PankrS § 153 lg-le 4 teises rahuldamisjärgus. Pandiga tagatud nõude rahuldamisel arvatakse pandipidajal saadaolevast rahast maha menetluskulu vastavalt PankrS § 146 lg-le 1, käesoleval juhul 165 000 krooni. Selline seisukoht kajastub ka jaotusettepanekus.
9.Erikaebuse materjalidest nähtub, et pandieseme müügist saadud rahaga on võimalik rahuldada
kogu pandipidaja nõue OÜ SAMEX VM vastu, arvestades sellest maha PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksed. Seega ei ole käesolevas pankrotimenetluses jäänud pandiga tagatud nõue pandieseme müügist saadud summaga rahuldamata ning seetõttu ei tule kohaldada ka PankrS § 153 lg-t 4.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.M. Zilmer esitas erikaebuse, millega palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Erikaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud PankrS § 153 lg-d 2, 4 ja 5, mille tulemusena rikub jaotusettepanek pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate õigusi. Samuti otsustas kohus isiku õiguste üle, keda asjasse ei kaasatud. Jaotusettepanek on vastuoluline, kuna sealt nähtub, et PankrS § 153 lg 2 kohaselt ei rahuldata pandiga tagatud nõuet esimeses järgus täies ulatuses, kuid AS SEB Eesti Ühispank nõue on paigutatud täies ulatuses esimesse rahuldamisjärku. Pole teada, kas pandipidaja on informeeritud halduri seisukohast, mille kohaselt tema tunnustatud nõudeõigus osaliselt lõppeb pankrotimenetluse kestel mingil muul viisil kui nõude rahuldamise või võlgniku lõppemise tõttu. Jaotusettepanekust ei selgu üheselt, kuidas kavatseb haldur täita PankrS § 153 lg-t 5. Haldur põhjendas pandiga tagatud nõude teatud ulatuses teise rahuldamisjärku paigutamata jätmist vaid asjaoluga, et pandieseme müügist laekus rohkem raha kui on pandipidaja nõue. Kohtute seisukoht, et PankrS § 153 lg 4 reguleerib vaid sellist olukorda, kus pandiese müüdi odavamalt kui pandipidaja nõue, ei ole veenev. PankrS § 153 lg 4 on kohaldatav ka siis, kui pandieseme müügist saadud rahast ei jätku PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud mahaarvamiste tõttu. PankrS § 153 lg 2 ei reguleeri pandipidaja nõude lõppemist, seega peab jaotusettepanekus sisalduma, millises ulatuses tuleb pandipidaja nõue rahuldada esimeses ja millises ulatuses teises järgus. Kuna pandieseme müügist saadud raha on kogu pankrotivara müügist saadud raha, tuleb sellest enne pandipidaja nõude rahuldamist arvata maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud kulud, kuid mitte rohkem kui
pandieseme müügist saadud summast. Kuna nimetatud kulud on käesoleval juhul prognoosi
kohaselt suuremad kui
, ei saa pandipidaja nõuet esimeses järgus rahuldada rohkem kui
ulatuses. Ülejäänud osas tuleb nõue rahuldada teises järgus. Mõistetav ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et sellist nõuet ei saa tekkida. Küsimus on vaid selles, kas see nõue on lõppenud. Kohtud on lähtunud halduri seisukohast, et pandipidaja nõudeõigus lõppeb osaliselt. Sellega on otsustatud pandiga tagamata nõude omaniku varaliste õiguste ja kohustuste üle teda asjasse kaasamata. Pandipidaja nõudeõiguse vähendamine on PankrS § 105 kohaselt lubamatu.
11.Pankrotihaldur palus jätta erikaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et erikaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.
13.Ringkonnakohus ei ole vääralt kohaldanud PankrS § 153 lg-d 2, 4 ja 5 ning kinnitatud jaotusettepanek ei riku pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate õigusi.
14.PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme
müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui
ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seega
kehtib põhimõte, et pandipidaja nõue rahuldatakse pandieseme müügist saadu arvel kohe pärast pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemist. Pandieseme müügist saadud rahast tehakse väljamakseid vastavalt sellele, kui suure osa pankrotivarast moodustab pandieseme müügist saadud raha, s.t pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks vajalik summa tuleb PankrS § 146 lg 1 ja § 153 lg 1 järgi proportsionaalselt maha arvata kogu pankrotivara müügist saadud rahast - nii pandieseme kui ka muu pankrotivara müügist laekuvast rahast.
15.Pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine pandieseme müügist saadu arvel ei tähenda, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb nimetatud väljamaksete mahaarvamise tõttu rahuldamata esimese järgu nõudena, tuleks pandipidaja nõue rahuldada teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärk ei ole mitte üksnes pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine enne võlausaldajate nõuete rahuldamist, vaid ka kõigi võlausaldajate, sh pandiga tagatud nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise arvel. Sellest tulenevalt tuleb pandieseme müügist saadud summast arvata maha pankrotimenetlusega seonduvad kulud ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata, kui pandieseme müügist saadud raha ei kata nii pandipidaja nõuet kui ka pandieseme müügist saadud rahast tehtavaid pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Seejuures peab pandipidaja PankrS § 153 lg 2 järgi osalema nimetatud väljamakseteks vajalike kulutuste katmises maksimaalselt 15% ulatuses pandieseme müügist saadud summast.
16.PankrS § 153 lg 4 järgi rahuldatakse pandiga tagatud nõue ulatuses, milles see on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, teise järgu nõudena. Kolleegium leiab, et esimeses järgus rahuldatavast nõudest mahaarvatud PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 4 reguleerib olukorda, kus pandiga tagatud nõue jääb pandieseme müügist saadud raha arvel rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast ei piisa pandipidaja nõude rahuldamiseks.
17.Käesolevas vaidluses laekus jaotusettepaneku kohaselt pandieseme müügist 1 100 000 krooni. PankrS § 153 lg 2 kohaselt võib sellest maksimaalselt maha arvata 15% pankrotimenetlusega seotud väljamaksete katmiseks, s.o 165 000 krooni. Järelikult tuleb pandipidaja nõue rahuldada minimaalselt 935 000 krooni ulatuses. Pandiesemega oli tagatud vaid ühe pandipidaja nõue, mida tunnustati 100% esimese järgu nõudena summas 983 536 krooni 45 senti. 100% suurune jaotis ei tähenda iseenesest seda, et pandipidaja nõue ka tegelikult täielikult rahuldatud saab ning et pandipidaja ei pea osalema pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks vajalike kulude katmisel. Kuna jaotusettepaneku koostamise ajal ei olnud selge, millise osa moodustab pandieseme müügist saadud raha kogu pankrotivara müügist saadava raha suhtes ja kui suure osa pankrotimenetlusega seotud kulutustest
peab maha arvama pandieseme müügist saadud rahast, on jaotusettepanekus õigesti märgitud, et pandipidaja nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 2 järgi mitte rohkem kui esimeses järgus tunnustatud nõude, s.o 983 536 krooni 45 sendi ulatuses, kuid mitte vähem kui 935 000 krooni ulatuses, s.o 85% ulatuses pandieseme müügist saadud summast. Samuti on jaotusettepanekus õigesti märgitud, et kuna pandieseme müügist laekus rohkem raha, kui on pandipidaja nõue, siis puudub alus rahuldada osa pandipidaja nõudest PankrS § 153 lg 4 alusel teises järgus.
18.Kolleegium leiab, et erikaebuse esitaja väide, et kohus otsustas pandipidaja õiguste ja kohustuste üle teda asjasse kaasamata, ei ole asjakohane. PankrS § 145 lg 4 kohaselt võib võlausaldaja või võlgnik esitada erikaebuse määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud. Pandiga tagatud nõude võlausaldaja ei ole määrust vaidlustanud. Kohtul ei olnud alust pandipidaja protsessi kaasamiseks erikaebuse läbivaatamisel ning erikaebuse esitaja saab TsMS § 4 lg 1 kohaselt pöörduda kohtusse vaid oma õiguste ja vabaduste kaitseks. H. Jõks, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.