Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 29. november 2024, Tartu 3-22-721
Haldusasi
M.U. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. novembri 2023. a otsus M.U. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant M.U. esindaja D.U. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. novembri 2023. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Häirekeskusele esitati 18. veebruaril 2022 kell 23.50 teade öörahu rikkumise kohta kaebaja elukoha aadressil. Häirekeskusele laekus 19. veebruaril 2022 kell 00.06 samalt helistajalt kõne, milles ta teatas, et samas korteris oli kuulda pudelite kolinat ja kukkumist ning helistaja arvates kukkus meesterahvas maha. Helistaja palus kontrollida ega meesterahvas pole kukkumise tagajärjel saanud viga. Väljakutsele reageeris Tartu politseijaoskonna patrull, kes jõudis kohale
veebruaril 2022 kell 00.27. Politseinikud sisenesid kaebaja korterisse ning toimetasid kaebaja kainenema.
2.Kaebaja esitas 28. märtsil 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasus kaebaja kodust kainenema toimetamisel.
Kaebuse kohaselt sisenesid politseinikud kaebaja korterisse ja äratasid ta üles. Kaebaja oli teki all riieteta, kuid talle ei võimaldatud privaatsust riiete selga panemiseks. Kui kaebaja oli saanud püksid jalga, hakkasid politseinikud kaebaja kallal vägivallatsema, käsi väänama, kaebajale suruti põlvega kaelale, tema käed pandi raudu ning kaebaja tiriti palja ülakehaga ja paljajalu politseiautosse. Politseiametnike vormikaamerad ei olnud sisse lülitatud. Kaebaja ei rikkunud kellegi öörahu, oma kodus alkoholi tarbimine ei ole keelatud. Üks politseiametnikest teadis, et kaebaja vanemad elavad sama maja teises trepikojas. Juhul, kui politseiametnikud tõepoolest alkoholijoobes isiku turvalisuse pärast muret tundsid, poleks olnud raske koputada vanemate korteri uksele ja sellest teada anda.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et politsei reageeris väljakutsele avaliku korra tagamise eesmärgil. Kaebaja korteri uks oli praokil ja oli näha, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud, hõikamisele ja koputamisele keegi ei vastanud. Politseiametnikel tekkis kahtlus, et korteris oleva isiku elu võib olla ohus ning nad sisenesid korterisse. Kaebaja oli politseile tuttav, tema käitumismuster on teada. Seetõttu oli politseiametnikel põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib olla ohtlik endale või teistele tulenevalt oma terviseseisundist. Lisaks oli kahtlus, et kaebaja on saanud kukkumisel viga. Kaebaja lamas voodis ja kõnetamisele ei reageerinud ning polnud aru saada, kas ta hingab. Raputamise peale üles ärganud ja mõne aja pärast toibunud kaebaja koordinatsioon oli oluliselt häiritud, tema silma pupillid olid väga suured ning pilk ekslev. Sellest tekkis politseinikel kahtlus, et kaebaja võib olla narkojoobes. Kaebaja ise eitas narkootilise aine tarvitamist, keeldus koostööst, muutus agressiivseks ning hakkas ebatsensuursete sõnadega politseinikke solvama. Kaebaja toimetati kainenema, kuna ta oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale kui teistele isikutele. Seejuures arvestati kaebaja elukohas avanenud vaatepilti, kus mööbel oli lõhutud ja esemed segi paisatud, kaebaja käitumist ning seda, et ta ei suutnud rahuneda kogu politseiga suhtlemise aja jooksul. Kaebaja suhtes kohaldati kainenemisele toimetamisel vahetut sundi põhjusel, et oli vägivalla oht teise isiku suhtes.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 15. novembri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et 18. veebruaril 2022 kella 23.50 paiku teavitati Häirekeskust sellest, et kaebaja elukohas karjutakse (sh karjuti kõne tegemise ajal), vahepeal oli kosta kõva muusikat ning helistaja sõnul võis korteris olla tarvitatud narkootikume. Sama helistaja tegi Häirekeskusesse kõne ka 15 minutit hiljem teatades, et kaebaja korterist oli kuulda, et seal olev mees kukkus maha ning maha kukkusid ka pudelid. Helistaja palus kontrollida ega mees viga ei ole saanud.
6.PPA selgitusel ei olnud trepikotta sisenedes kuulda müra ega karjumist. Kuna kaebaja korteri uks oli praokil, siis oli näha, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud. Hõikamisele ja koputamisele keegi ei vastanud. Seega sisenesid politseiametnikud kaebaja korterisse kontrollimaks kahtlust, et korteris viibinud kaebaja võis olla ohtlik endale ning polnud välistatud, et ka teistele isikutele, samuti kontrollimaks kaebaja terviseseisundit. Järelikult oli tegemist vahetu kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 5 mõistes. Politseiametnikel oli KorS § 50 lg 1 p-st 1 ja KorS § 50 lg-st 4 tulenevalt õigus siseneda ilma kaebaja nõusoleku ja teadmiseta kaebaja eluruumi. Ühestki õigusaktist ei tulene politseiteenistujatele kohustust toimingute teostamisel kasutada vormikaamerat.
7.Olukorras, kus politseinikel tekkis kahtlus kaebaja tervise osas, oli põhjendatud kaebaja üles äratamine ning kaebaja seisundist tulenevalt anda korraldus politseisõiduki juurde tulemiseks, et kontrollida võimaliku narkojoobe olemasolu. Kaebaja oluliselt häiritud koordinatsioon, suurenenud pupillid ja ekslev pilk andis politseinikele kinnitust varasemalt tekkinud kahtlusele narkojoobe olemasolu kohta. On üheselt mõistetav, et politseinikud soovisid kaebaja suhtes narko kiirtesti teostada õigusrikkumise väljaselgitamiseks.
8.Kaebaja võis tunda end ebamugavalt, kuid arvestada tuleb seda, et kaebaja põhjustas kaudselt oma tegevusega, olukorra, kus tal tuli taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid. Naispolitseiniku juuresolek võis olla vajalik julgeoleku tagamiseks, arvestades kaebaja varasemat käitumismustrit. Kokkuvõttes ei toiminud vastustaja õigusvastaselt.
9.Kaebaja toimetati kainenema KorS § 42 lg 1 alusel. Kuna protokollis on märgitud joobele viitavad tunnused, võib mõista, et kaebaja kainenema viimise aluseks oli mh KorS § 42 lg 2. Vastavalt KorS § 42 lg-le 1 võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Oluline oht on KorS § 5 lg 3 järgi oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lg-s 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht. Et politseinike seletustes kajastub, et kaebaja oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale kui teistele isikutele, ning kaebaja ei olnud suuteline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri, oli kaebaja kainenemisele toimetamine õigustatud. Polnud välistatud, et kaebaja võis oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega seada ohtu nii ennast kui ka teisi. Kuna kaebaja puhul oli tegemist täiskasvanud isikuga, polnud PPA-l kohustust anda kaebaja üle samas majas elanud kaebaja vanematele (vt KorS § 42 lg 11).
10.Politseinike seletuste järgi muutus kaebaja käitumine järjest agressiivsemaks, ta keeldus korraldust täitmast ning püüdis haardest vabaneda, mistõttu kasutati tema suhtes vahetut sundi, sh käeraudu. KorS § 79 lg 1 p-st 1 tuleneb politsei õigus kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Vahetu sunni kohaldamine ehk füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli nendel asjaoludel lubatav (KorS § 76 lg 1). Lisaks nähtub, et PPA hoiatas kaebajat, et kui ta ei rahune ja koostööd ei tee, siis võidakse tema suhtes kasutada vahetut sundi (KorS § 78 lg 1).
11.Kaebaja väide paljajalu olemise kohta on paljasõnaline ning selle tõele vastavust ei kinnita ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Kuivõrd kaebaja suhtes kohaldati vahetut sundi, sh käeraudu, on ilmne, miks ei olnud politseiametnikel võimalik kaebajale selga aidata jopet, vaid see võeti kaebaja jaoks kaasa. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta, et kaebajale võimaldati esmalt ennast ise riidesse panna, et välja politseisõiduki juurde minna, kuid selle asemel hakkas kaebaja politseinike suhtes agressiivselt käituma.
12.Kokkuvõttes oli PPA tegevus kaebaja korteris ja kaebaja kainenema toimetamisel õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohtadega ja põhjendustega, mis puudutavad vaidlusalusel ajal kaebaja korteris toimunut. Kohus jättis õigusvastaselt korraldamata kohtuistungi asja läbivaatamiseks ning tõlgendas asjaolusid ühekülgselt. Ühelt poolt on neli politseiametnikku, kes kõik kokkulepitult saavad rääkida ühte juttu, kirjeldada toimunut kokkulepitult ühte moodi ja teiselt poolt kaebaja üksi. Kohus ei ole analüüsinud, miks ühelgi politseinikul ei olnud vormikaamera sisse lülitatud. Kaebaja esitas kaebuse olukorras, kus ta
ei olnud teadlik, et politseiametnikel vormikaamerate salvestised puuduvad. Kui kaebaja oleks ise eksinud, käitunud agressiivselt ja teades, et vormikaamerad näitavad korteris toimunut, ei oleks ta läinud politseiametnike tegevuse peale kaebust esitama. Väide, et PPA ametnikud tundsid muret korteris viibiva isiku tervisliku seisundi pärast, ei saa vastata tõele. Kukkumisel on sagedaseks tagajärjeks põrutus, mida ei ole visuaalsel vaatlusel tuvastatav. Põrutuse teeb kindlaks meditsiiniasutus. Ometi toimetati kaebaja oma kodust, kus ei toimunud mingit korrarikkumist, Tartu Vanglasse kainenema. Kui PPA oli veendunud, et isik elab, nähtavaid vigastusi ei ole, siis oleks pidanud PPA isiku rahule jätma. Vaidlus ei ole selle üle, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi. Kuid ta tegi seda oma kodus ja see ei ole keelatud ega saanud põhjustada kõrgendatud ohtu. PPA-l ei ole õigust siseneda korrakaitseseadusele viidates inimese eluruumidesse, selleks, et kellegi kahtluse alusel teha oletusi narkojoobe kohta. Tugevalt joobes isiku käitumine ei pruugigi olla väga adekvaatne ning politseiametnike kirjeldused, et “oli segaduses”, “ei saanud aru, mis toimub” vastavad ilmselt tõele. Kui keskmises või tugevas alkoholijoobes isik peale alkoholi tarbimist magama jääb ning teda kohe peale unne “kukkumist” üles raputada, siis ei saa kuidagi eeldada, et isik segadusse ei satuks.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
16.Kaebaja hinnangul ei taganud halduskohus talle võimalust asja lahendamiseks õiglases kohtumenetluses. Eelkõige heidab kaebaja halduskohtule ette kohtuistungi korraldamata jätmist ning vastustaja ametnike vormikaamerate salvestiste puudumise arvestamata jätmist tõendite hindamisel.
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud halduskohus kaebaja õigust õigele ja õiglasele õigusemõistmisele. Kaebajale oli tagatud võimalus esitada oma seisukoht vaidlustatud tegevuse tegelike asjaolude ning vastustaja tegevuse õigusliku aluse nõude täidetuse kohta, samuti esitada tõendeid oma väidete kinnituseks või osutada selliste tõendite kogumise võimalusele. Seda võimalust on kaebaja ka kasutanud.
18.Kaebaja taotles halduskohtult tunnistaja T. E. ülekuulamist. Sama taotluse esitas kaebaja ka apellatsioonkaebuses. Vaidlust ei ole selles, et tunnistaja viibis kaebaja korteris intsidendile eelnenud õhtul, kuid oli politsei saabumise ajaks lahkunud. Seega saanuks tunnistaja anda ütlusi selle kohta, mida tunnistaja ja kaebaja tegid koos intsidendile eelnenud õhtul. Tunnistajal ei ole aga teadmisi selle kohta, millistel asjaoludel vastustaja ametnikud sisenesid kaebaja korterisse, kuidas nad seal käitusid ja kaebaja suhtes vahetut sundi rakendasid ega sedagi, milline oli kaebaja enda käitumine või väljanägemine intsidendi ajal. Halduskohus juhtis 14. septembri 2023. a määruses kaebaja tähelepanu sellele, et tunnistaja ei saa anda ütlusi asja lahendamisel oluliste asjaolude kohta, kuna ta ei viibinud sündmuste juures. Kuid ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja selgitanud, miks on tunnistaja ülekuulamine selle vaatamata siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. Olukorras, kus kaebaja ise tunnistab alkoholi tarvitamist enne intsidenti ning sellest tingitud joovet, ei näe ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused võiks anda täiendavat teavet asja lahendamiseks. Halduskohus ei rahuldanud ka kaebaja taotlust politseiautode GPS väljavõtete väljanõudmiseks, selgitades, et asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid, et tuvastada, millal saabus politseipatrull kaebaja korterisse ja millal tehti teine telefonikõne Häirekeskusesse. Ka sellele halduskohtu seisukohale ei ole kaebaja sisuliselt vastu vaielnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, millal vastustaja ametnikud jõudsid kaebaja korterisse või millal tehti teine kõne Häirekeskusse. Liiati ei sõltu
vastustaja toimingute õiguspärasus sellest, kui kiiresti nad kõnele reageerisid või millal täpselt kohale jõudsid.
19.Kaebaja ei väida, et tema seiskohtade kinnitamiseks oleks vajalik koguda veel tõendeid või, et üldse oleks mõni tõend, mille kogumine oleks võimalik. On mõistetav, et olukorras, kus kaebaja hinnangul ta ei käitunud intsidendi ajal agressiivselt ega osutanud vastustaja ametnikele vastupanu, soovib kaebaja, et asjas oleks võimalik tõendina uurida politseiametnike vormikaamerate salvestusi. Ringkonnakohus ei jaga aga kaebaja arusaama, et salvestiste puudumisest tuleks järeldada seda, et vastustaja ametnikud oma seletustes (dtl 86-89) kirjeldaksid sündmuste käiku ebaõigesti. Seda seisukohta ei muudaks asjaolu, kui vastustaja ametnikud oleks vormikaameraid kasutamata jättes kaldunud kõrvale PPA siseaktis ette nähtud käitumisjuhistest. Ka sellel juhul tulnuks halduskohtul asjas kogutud tõenditele tuginedes ikkagi hinnata, millises osas on poolte väited sündmuste kohta tõendatud. Kaebaja ise möönab, et ta oli tugevas joobes ning vastustaja ametnike poolt unest äratamise järel ka segaduses. Ringkonnakohtu hinnangul on nendel asjaoludel tõenäoline, et kaebaja ei mäleta intsidendi kõiki asjaolusid, s.h enda käitumise agressiivsust, allumatust vastustaja ametnike korraldustele ega verbaalseid rünnakuid ametnike vastu. Oluliselt väiksem on tõenäosus, et neli politseiametnikku leppisid kokku kaebaja suhtes vahetu sunni kohaldamises ja tema kainenemisele toimetamises nendeks toiminguteks õigusliku aluse puudumisele vaatamata ja hiljem esitasid ka kokkulepitud selgituse sündmuste käigu kohta. Igal juhul peaks esinema selge põhjus vastustaja ametnike seletuste usaldusvääruses kahtlemiseks. Selline põhjus ei ole ringkonnakohtule äratuntav. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks politseiametnike tunnistajatena ülekuulamist, mis viitab sellele, et kaebaja hinnangul ei ole põhjust arvata, et suuliste ütluste andmisel ilmneks lahkhelid ametnike seletustes. Seega tugines halduskohus põhjendatult politseiametnike kirjalikele seletustele ja pidas neid usaldusväärseks.
20.Eeltoodu asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada ka kirjalikus menetluses. Kaebaja on kohtumenetluses olnud aktiivne oma õiguste kaitsmisel ning näidanud oma tegevusega, et kirjalik suhtlus kohtuga ei takista õiguste kaitseks vajalike taotluste, kaebuste ja seisukohtade esitamist. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebus kinnitab samuti, et kaebajal ei ole halduskohtus toimunud kohtumenetluse osas etteheiteid selliste menetluslike minetuste kohta, mis võinuks viia asjas teistsuguse lahendini.
21.Kaebajaga ei saa nõustuda selleski, nagu oleks halduskohus tõendeid hinnates valesti tuvastanud intsidendi asjaolud ning ekslikult leidnud, et vastustajal oli õiguslik alus kaebaja korterisse sisenemiseks, kaebaja suhtes vahetu sunni rakendamiseks ja kaebaja kainenemisele toimetamiseks.
22.Vastustaja ametnike seletuste kohaselt tegi kaebajaga samas majas elav isik 18. veebruari 2022 viimastel ja 19. veebruari 2022 esimestel minutitel Häirekeskusesse kaks kõnet, millest esimeses kaebas kaebaja korterist kostva karjumise ja valju muusika üle ning teises, et kaebaja korterist oli kuulda inimese ja pudelite kukkumist. Politseinike saabumisel ei olnud kortermajas kuulda müra ega karjumist, kuid kaebaja korteri uks oli praokil ja näha oli, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud.
23.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et selles olukorras oli vastustaja ametnikel alust järeldada kõrgendatud ohu esinemist ja seega siseneda kaebaja korterisse kõrgendatud ohu tõrjumiseks vaatamata sellele, et tegemist oli öise ajaga (KorS § 51 lg 3). Kõrgendatud oht on muu hulgas oht isiku elule (KorS § 5 lg 4). Ohtu kaebaja elule võis järeldada asjaoludest kogumis. Kaebaja oli ca pool tundi enne vastustaja ametnike saabumist olnud joobele viitavalt aktiivne ja lärmakas, sellele oli järgnenud kaebaja kukkumine, kaebaja korteri uks ei olnud suletud, näha oli korratuse ja vägivalla märke ning korterist koputamisele ega hõikamisele ei
vastatud. Need asjaolud osutavad võimalusele, et kaebaja oli saanud vigastuse, mis oli katkestanud tema tegevuse ega võimaldanud ametnikele vastata. Seda hinnangut ei muuda asjaolu, et ametnikud leidsid kaebaja voodist selili asendis, kusjuures otseseid vigastusi ei olnud märgata. Nagu vastustaja ametnikud selgitasid, ei vastanud kaebaja endiselt ning koheselt ei olnud aru saada, kas ta hingab. Oht kaebaja elule võis tuleneda ka joobeseisundist enesest. Kaebaja äratamise järel aga ilmnesid kaebaja käitumises ja olekus tunnused, mis on omased ka narkootilise aine joobele. Täpsemalt ei tajunud kaebaja ümbrust ega vastanud küsimustele. Mõne aja jooksul pärast ärkamist kaebaja küll mõnevõrra toibus, kuid ta ei saanud jätkuvalt küsimustest aru, kaebaja pupillid olid suurenenud ning koordinatsioon tugevalt häiritud. Ringkonnakohus nõustub, et seega esines õiguslik alus (KorS § 37 lg 1) kaebaja allutamiseks narkootilise aine joobe tuvastamisele. Narkootilise aine joobe tuvastamine oli oluline võimaliku süüteo toimepanemise tuvastamiseks, kuna narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15 1 lg 1 järgi on narkootilise aine tarvitamine karistatav. Samuti võib narkootilise aine joobes isiku elu ja tervis olla ohus ning joobe mõjul võib isiku käitumine olla ettearvamatu ja ennast või teisi isikuid ohustav.
24.Kaebaja väitel ongi tavaline, et alkoholijoobes isik on vahetult pärast äratamist segaduses. Samas ilmneb ametnike seletustest, et kaebajale anti võimalus virgumiseks, kuid ka seejärel esinesid kaebajal narkootilise aine joobele viitavad tunnused. Koordinatsioonihäired, desorienteeritus olukorras, võimetus küsimustest aru saada ja neile vastata ning pupillide suurenemine ei ole seega seletatav ainuüksi sellega, et kaebaja äratati ja ta oli seetõttu segaduses.
25.Narkootilise aine joobe tunnused ühes sellega, et kaebaja ei allunud ametnike korraldustele, osutas füüsilist vastupanu ning keeldus koostööst ka pärast seda, kui teda hoiatati vahetu sunni kasutamise eest on piisavad, et anda õiguslik alus kaebaja suhtes vahetu sunni, s.h käeraudade kohaldamiseks. Halduskohus selgitas põhjendatult, et vahetu sunni kasutamist KorS § 79 lg 1 p 1, § 78 lg 1 ja § 76 lg 1 järgi õigustas see, et ametnikega suheldes kaebaja ei rahunenud, ei olnud nõus tegema politseinikega koostööd, tema käitumine muutus järjest agressiivsemaks, ta hakkas kätega vehkima, püüdis politseinike haardest vabaneda, ning muud vähem koormavad meetmed puudusid.
26.Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja versiooni sündmuste kulu kohta, väites, et ta ei käitunud agressiivselt ega andnud põhjust vahetu sunni kohaldamiseks. Ringkonnakohus ei pea kaebaja seisukohta põhjendatuks. Esmalt on kaebaja agressiivsust ja koostööst keeldumist kinnitanud mitu ametnikku. Ringkonnakohus ei näe alust eeldada, et ametnikud oleks omavahelisel kokkuleppel kaebaja käitumist valesti kirjeldanud. Ka kaebaja ei ole suutnud välja tuua, miks ametnikud võinuks soovida allutada kaebaja narkootilise aine joobe tuvastamisele ja kohaldada tema suhtes vahetut sundi selleks seadusest tulenevat alust omamata. Teiseks ei selgita kaebaja väited, miks pidanuks vastustaja ametnikud kaebaja suhtes vahetut sundi kohaldama, juhul kui kaebaja käitunuks rahulikult, ta teinuks vastustaja ametnikega koostööd ja allunuks korraldusele minna ametnikega kaasa politseisõiduki juurde narkootilise aine tuvastamiseks kiirtestiga. Seega on eluliselt usutav ametnike seletustes esitatud sündmuste kirjeldus. Kaebaja poolt koostööst keeldumine nähtub ilmekalt sellestki, et kaebaja ei pannud ennast majast väljumiseks riidesse, kuigi tegemist oli talvise ajaga. Seega ei olnud kaebaja valmis alluma joobe tuvastamise toimingutele ning tema tegevuses väljendus allumatus ametnike korraldustele.
27.Vaidlust ei ole selles, et ametnikud rakendasid seejärel kaebaja suhtes vahetut sundi tema politseisõidukisse toimetamiseks. Kaebaja heidab ette, et ta viidi välja paljajalu ja palja ülakehaga. Halduskohus tuvastas, et tegelikkuses nähtub tõenditest, et ametnikud panid kaebajale jalanõud jalga. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud, et halduskohus oleks selle asjaolu tuvastamisel eksinud. Riietumisest oli kaebaja seejuures ise keeldunud. Pärast käeraudade panemist ei olnud ülakeha katmine enam võimalik ei eest kinnitatava ega üle pea käiva
riideesemega. Ametnike seletustest ilmneb, et kaebajale võeti kaasa jope. Selle asetamine kaebajale võis aga olla takistatud nii käeraudade kasutamise tõttu kui ka põhjusel, et konvoeerimisel avaldas kaebaja füüsilist vastupanu ja üritas peaga lüüa ühte politseinikest. Selles olukorras ei saa jahedast välisõhust tingitud ebamugavust pidada kaebaja õigusi rikkuvaks, sest selle ebamugavuse põhjuseks oli eelkõige kaebaja enda käitumine. Lisaks ei ole kaebaja väitnud, et riietuse puudumine oleks toonud kaasa mõne vähegi püsiva tagajärje tema tervislikule seisundile.
28.Ringkonnakohus mõistab olukorda selliselt, et politseisõidukisse viimise järel ei olnud kaebaja võimeline ega ka soovinud alluda joobe tuvastamisele indikaatorvahendiga. Seega esines õiguslik alus kaebaja Tartu Vanglasse kainenema toimetamiseks vastavalt KorS § 42 lg-tele 1 ja
2.Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu olnuks kaebaja kainenemisele toimetamine lubamatu, sest politsei saabumisel kaebaja viibis oma kodus, magas, ei häirinud kellegi öörahu ega ohustanud oma tegevusega ennast ega kedagi teist. Kaebaja kainenemisele toimetamise otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 p 2). Kaebaja kainenemisele toimetamise ajaks oli kaebaja konvoeeritud politseisõidukisse joobe tuvastamise eesmärgil. Seega ei viibinud kaebaja enam kodus. Oluline on aga eelkõige see, et kaebaja oli ärkvel ning ametnikega suheldes tema käitumine oli muutunud agressiivseks, ta oli kasutanud ametnike suhtes ebatsensuurseid väljendeid ning neid ähvardanud. Samuti oli kaebaja keeldunud allumast ametnike korraldustele ning üritanud neid ka füüsiliselt rünnata isegi pärast käeraudade paigutamist. Mööda ei saa vaadata sellestki, et endiselt oli kõrvaldamata kahtlus selles, et kaebajal on narkootilise aine joove. Kokkuvõttes oli piisavalt alust arvata, et kaebaja järelevalveta jätmise korral ohustab ta enda või teiste isikute tervist või isegi elu. Kuna kaebaja ei rahunenud ametnikega suhtlemise ajal, siis saab pidada piisavalt tõenäoliseks, et korterisse järelevalveta jätmise järel ei oleks kaebaja uinunud, vaid jätkanuks varasemat tegevust ühes öörahu rikkumisega ning agressiivse hoiaku tõttu ohustanuks igaüht, kes üritanuks kaebaja tegevust lõpetada. Seetõttu ei saa järeldada, et kaebajast lähtunuks oht ainuüksi temale endale ning KorS § 42 lg 3 kohaselt tulnuks ta toimetada tema elukohta. Samuti ei olnud võimalik anda kaebajat tema vanemate hoole alla, kuna sellise võimaluse näeb KorS § 42 lg 11 ette üksnes alaealise suhtes.
29.Kaebaja heidab vastustajale ette veel seda, et kaebajale ei võimaldatud privaatsust isegi pükste jalga panemiseks. Kaebajal on õigus nõuda, et teda koheldaks inimväärikust austavalt (KorS § 9 lg 2). Praegusel juhul ei ole kaebaja väärikuse alandamine tuvastatav. Nagu halduskohus osutas, siis kuigi kaebaja korteris viibisid ka vastassoost ametnikud, oli kaebajal võimalik varjata end riietudes tekiga. Samuti ei ole selge, kas kaebaja üldse palus võimaldada riietumiseks enam privaatsust. Nimelt ilmneb kaebaja selgitusest (dt 37), et tema väitel kohe, kui ta oli saanud püksid jalga, hakati tema kallal vägivallatsema, pandi käed raudu ja tiriti politseiauto kongi. Kaebaja oli endast väljas, kohutavas segaduses, sest ei pidanud seda isegi mitte reaalsuseks. Kaebaja kirjeldus lahkneb ametnike seletustest nähtuvast oluliselt, kuna ametnikud vestlesid kaebajaga enne politseisõidukisse toimetamist mõnda aega ja kaebaja vähemalt osaliselt vastas ametnikele, ärritudes seejuures ühe enam. Politseiametnikud saabusid kaebaja elukohta kell 00:27, kaebaja kainenemisele toimetamise protokoll on koostatud kell 01:07 (dt 25), seega 40 minutit hiljem. Vastavalt ei saanud sündmused toimuda sedavõrd lühikese aja jooksul nagu kaebaja oma seletuses väidab. Kaebaja enda selgitus osutab, et ta ei mäleta sündmust kuigivõrd. See omakorda seab kahtluse alla ka kaebaja väite, et ta mäletab, et palus riietumiseks privaatsust või, et vastussoost ametnikud sellisele palvele reageerimata jätsid. Nendel asjaoludel ei ole tuvastatav, et vastustaja tegevus oleks rikkunud kaebaja õigust inimväärikusele.
30.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata, sest vastustaja tegevus kaebaja elukohta sisenemisel, kaebaja suhtes vahetu sunni rakendamisel ja kaebaja kainenemisele toimetamisel oli õiguspärane.
31.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
32.Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.