Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Sergei Matrossovi hagi Noorus OÜ vastu varalise ja mittevaralise kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-59642
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Matrossovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4095,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Sergei Matrossov, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko Kostja Noorus OÜ, lepinguline esindaja Jüri Sakkart
Asja läbivaatamise kuupäev
7. november 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-59642 ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Sergei Matrossovi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Matrossov (hageja) esitas 23. oktoobril 2014. a Harju Maakohtule Noorus OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud tulu 293,04 eurot ja mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ning viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 23. oktoobrist 2014. a kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled suuliselt 19. juulil 2014. a Narva-Jõesuus asuva veekeskuse kasutamise lepingu, mille kohaselt kostja pidi võimaldama hagejal kasutada veekeskust ja hageja
kohustus selle eest tasuma vastavalt hinnakirjale. Hageja nähtavas kohas mingeid reegleid ja tingimusi, mis poolte õigussuhteid reguleeriksid, ei näinud. Kostja selliste tingimuste olemasolule ei viidanud. Ohutussilte ei olnud, kuigi ujula põrand oli märg ja libe. Hageja ei osanud põranda libedusega arvestada, eeldades, et kostja on täitnud tervisekaitse nõuded, ja kukkus. Hageja paiskus peaga vastu põrandat, kaotas meelemärkuse, sai ajupõrutuse ja lahtise haava pea piirkonda. Kostja personal ei suutnud õnnetusele adekvaatselt reageerida ega hagejale esmaabi osutada. Tervisekahjustuse tõttu oli hageja ajavahemikul 22. juuli kuni 04. august 2014. a ajutiselt töövõimetu. Selle tõttu vähenes hageja sissetulek 293,04 euro võrra. Õnnetusjuhtum põhjustas hagejale tõsist füüsilist valu ja heaolu langust. Hageja pidi hoiduma tegevustest, mis kuuluvad tema igapäevategevuste hulka (nt aktiivne puhkus, liikumine jne). Ka esinesid hagejal korduvad pea- ja kaelavalud. Kuivõrd hageja kukkus veekeskuse ujulaalas ootamatult libeda põranda tõttu, on kukkumisejärgne sissetuleku vähenemine ning elukvaliteedi langusest tulenev moraalne kahju põhjuslikus seoses kostja rikkumisega.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Veekeskusesse sisenemisel on olemas veekeskuse sise-eeskiri, mida külastajad peavad järgima.
19.juulil 2014. a olid administraatori letil veekeskuse külastaja ohutuseeskirjad, mh ka vene keelde tõlgituna. Neis on märgitud, et kostja ei kanna vastutust külastaja saadud traumade või teiste terviserikete eest ega hüvita nende tagajärjel tekkinud kahju. Kirjas on mh kangete alkohoolsete jookide kuritarvitamise keeld. Veekeskuses olid nähtavale kohale paigutatud sildid, mis hoiatavad põranda võimaliku libeduse eest, keelavad sukeldumist ning teavitavad külastajaid vee temperatuurist ja sügavusest. Veekeskuse põrandad on projekteeritud ja ehitatud nõuetele vastavalt ega põhjusta käimisel libisemist ega kukkumist. Veekeskuse territooriumil on soovitav kanda spetsiaalseid jalatseid, hagejal need puudusid. Hageja tarbis veekeskuses alkoholi ning kukkus tõenäoliselt just alkoholi tarbimise tagajärjel. Veekeskuse töötajad kutsusid hagejale kiirabi ja kuni kiirabi saabumiseni osutati kliendile esmaabi ning seega on valed hageja väited selle kohta, et veekeskuse personal ei osanud juhtunule adekvaatselt reageerida ja ei osutanud hagejale abi. Samuti helistas hagejale 19. juulil 2014. a kostja juhatuse liige, kuid vestlus tulemusi ei andnud, sest hageja ähvardas ja tegi etteheiteid.
3.Harju Maakohus jättis 28. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1852 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte suhe kvalifitseerida teenuste osutamise lepingust tuleneva suhtena (VÕS § 619 jj) ning asjaolu, et hageja väidetavalt libeda põranda tõttu kukkus ja sai kehavigastuse, kuulus kohustuse õigel viisil täitmisse (VÕS § 76 lg 3). Hagejal ei olnud kostja kohustuse täitmise kohta muid etteheiteid kui see, et ta libeda põranda tõttu kukkus ja sai vigastuse, mille raviks pidi pöörduma haiglasse. Hageja ei olnud kostjaga töösuhtes, seega ei olnud hageja viited töötervishoiu ja tööohutuse seadusele ja määrusele nr 82 asjakohased. Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määrus nr 80
„Tervishoiunõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele" on kehtestatud rahvatervise seaduse (RTerS) § 7 lg 2 p 10 alusel. Põrandakattematerjalid vastasid nõutule, nagu tuvastas Tehnilise Järelevalve Amet (TJA) ja mida kinnitas kostja esitatud plaaditootja dokument. Vastupidist hageja ei tõendanud. Hageja ei tõendanud ka määruse nr 80 § 3 lg 5 rikkumist ehk seda, et kostja ei rakendanud terviseohutuse tagamiseks asjakohaseid lisameetmeid, ning § 5 lg 1 rikkumist ehk hagejale kui veekeskuse kasutajale esmaabi osutamata jätmist. Kostja on tõendanud, et hagejale pakuti tutvumiseks nii hinnakirja kui ka veekeskuse külastamise eeskirju, põrandal olid hoiatussildid märja põranda kohta ning et kostja töötajad kutsusid hagejale kiirabi ning osutasid esmaabi vastavalt kiirabist saadud juhistele. TJA 17. septembri 2014. a teatest nähtuvalt on tõendatud põrandakatte nõuetele vastavus ja libeda põranda eest hoiatavate märkide olemasolu. Kostja ei pidanud arvestama, et hageja (täisealine isik) kasutab veekeskuse ruume esimest korda ja et hageja ei pruugi aru saada, et veekeskuse põrand võib olla märg ja sellest tingituna libe, ning hageja pidi nimetatud asjaoludega oskama arvestada. Hageja ambulatoorsest epikriisist, peaaju kompuutertomograafia uuringust ja kiirabikaardist sai järeldada, et hageja ei saanud kukkumise tagajärjel raskeid vigastusi. Maakohus märkis, et kuigi tüüptingimus, millega kostja välistas oma vastutuse juhuks, kui ta hageja tervist kahjustab, on tühine (VÕS § 42 lg 3 p 1), ei mõjuta see asja lahendamise tulemust. Maakohus leidis, et kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamine sõltub varalise kahju hüvitamise kohta tehtavast otsustusest, tuleb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015. a otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt välja menetluskulud 180 eurot kostja kasuks. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja etteheidetega, et maakohus kohaldas ebaõigesti Vabariigi Valitsuse määruse nr 80 § 3 lg-d 4 ja 5 ning hindas valesti menetlusosaliste tõendeid. VÕS § 76 lgst 4 tuleneb, et olukorras, kus hageja sisenes veekeskusesse ehk võttis kostja pakutud veekeskuse teenuse vastu, tuli hagejal tõendada, et kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Hageja ei ole VÕS § 76 lg-s 4 reguleeritud eeldust ümber lükanud ja kostja väidetavaid rikkumisi tõendanud. TJA järelevalvemenetluse tulemusena leiti, et tõendatud on nii veekeskuse põrandakatte nõuetele vastavus kui ka libeda põranda eest hoiatavate märkide olemasolu. Ringkonnakohtul ei ole põhjust TJA järelevalvemenetluse lõpetamise teate kui kehtiva haldusakti õiguspärasuses kahelda. Asjaolu, et
hageja TJA järelevalvemenetluse tulemuste ja järeldustega ei nõustu, ei ole vaidlustatav tsiviilkohtumenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul võimalik poolte tunnistajate vastukäivate ütluste alusel anda hinnangut sise-eeskirja olemasolu või puudumise ega ka hagejale tutvustamise kohta. Hageja veekeskuses viibimine tähendas, et ta võttis talle kohustuse täitmisena pakutu vastu VÕS § 76 lg 4 mõttes, ning vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, tuleb lähtuda sellest, et kostja täitis oma kohustuse nõuetekohaselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on käesolevas vaidluses tõendamisesemeks see, kas vastustaja on apellandile sise-eeskirja tutvustanud, samuti see, kas veekeskuse põrand vastas õnnetusjuhtumi hetkel õigusaktide nõuetele. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kas ja millises osas on tunnistajate ütlusi hinnatud, miks ei ole ringkonnakohus nõustunud kassaatori hinnanguga neile või on ütlused loetud ilmselt ebausaldusväärseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 teine lause) ja kõrvale jäetud. Ka juhul, kui kõik tunnistajate ütlused oleks kõrvale jäetud, siis arvestades seda, et kassaator ei saa teatavasti tõendada negatiivset asjaolu, pidanuks sise-eeskirja temale tutvustamist tõendama vastustaja ning vastustaja tõendamiskohustus on jäänud täitmata. Seega pidanuks kohus asuma seisukohale, et sise-eeskirja kassaatorile ei tutvustatud. Ringkonnakohus hindas võrdsel määral vastukäivaid tunnistajate ütlusi kahe erineva asjaolu kohta erinevalt, mis pole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Nimelt on ringkonnakohus hoiatussiltide kohta asunud seisukohale, et nende olemasolu on tõendatud tunnistaja K. Veselova ütlustega, kes kohal ei viibinud, jättes kõrvale tunnistaja O. Urbase ja R. Karpovi ütlused, kuigi nemad viibisid õnnetusjuhtumi hetkel või vahetult pärast seda koos kassaatoriga. Kassaator leiab, et isegi kui vastustaja oleks täitnud oma sise-eeskirja tutvustamise kohustust nõuetekohaselt, on endiselt tõendamata vastustaja väited hoiatussiltide olemasolu kohta. Põhjendamatu on kohtute järeldus selle kohta, et kassaatori vigastused ei olnud väga rasked. Kassaator on menetluses tõendanud, et libedal põrandal kukkumise tagajärjel paiskus ta peaga vastu põrandat (madalat veeanuma äärt), kaotas meelemärkuse, sai peaaju põrutuse ning tema kuklapiirkonda tekkis lahtine haav. Kassaator on tõendanud, et tervisekahjustuste tõttu oli ta ajavahemikul 22. juuli 2014. a kuni 4. august 2014. a ajutiselt töövõimetu, mille tulemusena vähenes tema sissetulek 293,04 euro võrra. Õnnetusjuhtum põhjustas kassaatorile tõsist füüsilist valu ning heaolu langust ja ta pidi ajutise
töövõimetuse ajal hoiduma tegevustest, mis on üheltpoolt vastunäidustatud peaajupõrutuse puhul, ent teisalt kuuluvad igapäevategevuste hulka, näiteks aktiivne puhkus, liikumine, mootorrattaga sõit jne. Samuti esinesid kassaatoril korduvad pea- ja kaelavalud.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu. Asjakohased ei ole kassaatori väited selle kohta, et TJA järeldused põrandakatte vastavuse ja hoiatussiltide olemasolu kohta õnnetuse toimumise ajal on ebaõiged, kuna TJA otsus järelevalvemenetluse lõpetamise kohta on olemuselt haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 ja § 43 lg 2 mõttes ning kassaatoril oli õigus TJA otsust vaidlustada, mida ta aga ei teinud. Võttes arvesse asjaolu, et vastustaja on tõendanud põrandakatte vastavust DIN 51130 ja DIN 51097 standartidele, ei ole Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 § 3 lg-s 5 sätestatu kohaldatav. Vastustaja ei nõustu kassaatori järeldustega selle kohta, et olukorras, kus nii kassaatori tunnistajate kui ka vastustaja tunnistajate ütlused on vastuolulised, tuleb eeldada, et kohustus ei olnud täidetud kooskõlas VÕS § 76 nõuetega. Kassaator jätab tähelepanuta, et paragrahvi 76 lõige 4 erineb põhimõtteliselt sama paragrahvi eelnevatest lõigetest, kuna siin ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta, vaid määratakse kindlaks tõendamiskoormis. Tõendamiskoormis tähendab, et vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus õigesti kohaldanud VÕS § 76 lg-s 4 sätestatut.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja külastas 19. juulil 2014. a kostjale kuuluvat veekeskust Noorus SPA hotellis Narva-Jõesuus. Veekeskuse külastamise ajal hageja kukkus veekeskuse põrandal ja sai kehavigastuse. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja vastutab hagejale kehavigastusega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt rikkus kostja hagejale teenust osutades VÕS § 76 lg-st 1, VÕS 620 lg-st 2 ja RTerS § 7 lg 2 p-st 8, Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 § 3 lg-te 4, 5, § 5 lg-st 1, samuti sotsiaalministri
13.detsembri 1999. a määrusest nr 82 tulenevaid kohustusi.
10.Hagis esitatud asjaolude kohaselt tasus hageja võimaluse eest kasutada kostja veekeskust. Üldjuhul osutatakse sellist teenust käsunduslepingu alusel VÕS § 619 mõttes, mille kohaselt kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Ülaltoodut arvestades saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava teenusega tekitatud kahju
hüvitamist eelkõige lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib teenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib hageja valida, kas ta nõuab tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutas hagejale teenust käsunduslepingust tulenevalt, ja ka maakohus ning ringkonnakohus on lahendanud vaidluse lepingut reguleerivate sätete alusel (VÕS § 619 jj). Hagis esitatud asjaoludest nähtuvalt nõuab hageja lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kohtud kostja vastutust deliktiõiguse sätete järgi (VÕS 53. ptk) käsitlenud ei ole (vt selle kohta käesoleva otsuse p 17).
12.Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab käsundiandja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27).
13.Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul pole kohtute kohaldatud VÕS § 76 lg 4 asjakohane, kuna VÕS § 76 lg 4 loob üksnes nõuetekohase täitmise (soorituse) eelduse. VÕS § 76 lg 4 kohaldub, kui teenus on vastu võetud. Veekeskusesse sisenemine pärast pääsme ostmist ei tähenda, et teenus oleks vastu võetud. Hageja sai tervisekahjustuse teenuse osutamise ehk veekeskuses viibimise ajal. Seega ei olnud tõendamise seisukohalt asjakohane jätta tunnistaja ütlused kõrvale ja hinnata tõendeid VÕS § 76 lg-st 4 lähtuvalt. Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS § 620 lg 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks.
14.VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 kostjale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses
valitsevatest ohtudest. RTerS § 7 lg 2 p 10 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus tervisekaitse nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende ruumidele, ohutusele, basseiniveele ning teenuse osutamisele. Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 2007. a määruse nr 80 „Tervisekaitse nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele" § 3 lg 4 kohaselt ei tohi põrandad, kus käiakse jalatsiteta või jalatsitega ning mis on kokkupuutes veega või millele satub vett ja muid vedelikke, olla libedad. Sama õigusakti § 3 lg 5 sätestab, et kui põrand ei vasta eelnimetatud tingimustele, siis tuleb võtta kasutusele tervisekaitse seisukohalt lisameetmed. Seega ei piirdu eelnimetatud sätte eesmärk üksnes standardite järgimisega, vaid seab kohustuse tagada, et põrand ei oleks libe (nt vee kuivatamise, spetsiaalsete vaipade paigutamise vms näol) ka ilma jalatsiteta käimisel. See, et põrand ei oleks libe, on kostja lepinguline kohustus. Kui hageja libeda põranda tõttu veekeskuses kukkus ja sai kehavigastuse, siis on olemas põhjuslik seos kostja lepingulise kohustuse rikkumise, hageja kehavigastuse ja sellega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta oli hoolas VÕS § 620 mõttes.
15.Kostja võiks vabaneda vastutusest VÕS § 620 järgi, kui ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et põrand ei oleks libe määral, mis ohtu kujutas, või siis tagas piisavad ohutusmeetmed, et oht ei realiseeruks.
16.TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samuti peab kohus otsuses analüüsima poolte väiteid ja vastuväiteid. Tulenevalt TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ning uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kolleegium on seisukohal, et kohtud on hinnanud pooltevahelisi suhteid ja kohtule esitatud tõendeid pealiskaudselt. Nõustuda võib ringkonnakohtu seisukohaga, et tulenevalt TJA järeldusest vastas veekeskuse põrandakate ettenähtud nõuetele (ehitusseaduS § 3), samas on nõuetekohaselt põhjendamata TJA järeldus selle kohta, et veekeskuses olid õnnetuse toimumise ajal olemas märgid, mis hoiatasid libeda põranda eest. Samuti on arvestatud nende tunnistajate ütlustega märkide olemasolu kohta, kes ise õnnetuse toimumise kohas ei olnud ega õnnetust ei näinud. Samas on põhjendamatult jäetud hindamata hageja esitatud tunnistajate ütlustega (vt käesoleva otsuse p 13). VÕS § 620 järgi on käsunduslepingust tulenev vastutus süüline. Lepingulise kohustuse rikkumise korral eeldatakse lepingut rikkunud poole süüd (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-171-10, p 17), see tähendab, et lepingut rikkunud pool peab tõendama, et ta ei olnud lepingu
rikkumises süüdi. Kostja peab tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse ajal olid libeda põranda hoiatusmärgid veekeskuses olemas ja need olid mõistlikult võttes hagejale nähtavad ja arusaadavad. Isegi kui hagejale tutvustati sise-eeskirju, ei vabane kostja vastutusest, kui hoiatusmärke ei olnud. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid. Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu rikkumist kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust.
17.Lisaks eeltoodule võib hagejal olla VÕS § 1044 lg 3 järgi kostja vastu ka deliktiõiguslik mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel (vt käesoleva otsuse p 11 teine lõik). VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh juhul, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisega. Ka kahju õigusvastase tekitamise korral ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest VÕS § 1050 lg 1 järgi juhul, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kuigi hagiavalduses on hageja märkinud, et kostja võib vastutada ka deliktiõiguse sätete (VÕS 53. ptk) alusel, ei ole kohtud hageja võimaliku alternatiivse nõude kohta seisukohta võtnud. Seega on kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 21-13, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud õigusvastasuse aluseks võib praegusel juhul olla veekeskuse tegevusetus, mistõttu tuleb kontrollida, kas kahju põhjustamisega võis kostja rikkuda oma käibekohustust (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p-d 10-12). Samuti võib deliktiline vastutus tuleneda seaduses sätestatud kohustuse rikkumisest (VÕS § 1045 lg 1 p 7).
18.VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
19.Kolleegium on selgitanud, et juhul, kui kostja vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 1050 järgi, siis tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju hüvitisena VÕS § 134 lg 2 järgi alati kahjustatud isikule maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13, 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Kolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14), samuti hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14).
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
21.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.