Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
9. oktoober 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1389
Haldusasi
XX kaebus kohtute ja pankrotihaldurite tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2020. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Justiitsministeerium
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-1389.
Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2020. a määrus haldusasjas nr 3-201389 osas, milles halduskohus tagastas kaebuse kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Teha selles osas uus määrus, millega saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.
Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
XX esitas Viru Maakohtule 16.01.2020 hagi AS Tamsalu TERKO (pankrotis) pankrotihaldurite Sirje Taela ja Martin Krupi poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-20-761). XX on AS Tamsalu TERKO (pankrotis) 55,1% aktsiate omanik ning pankrotihaldurid on pankrotivara valitsemisel tekitanud varalist kahju kokku
3-20-1389 8 196 834,40 eurot (sh 17.01.2003 toimunud pandieseme müügiga 6 084 622,27 eurot ja 03.06.2003 esitatud tagasivõitmise hagist loobumisega 2 124 994,96 eurot), millest hageja osaluse suurusele (55,1%) vastab 4 516 455,75 eurot. Pankrotihaldurite toimingutega tekitatud mittevaralise kahju eest taotles hageja õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Viru Maakohus keeldus 28.01.2020 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel XX hagi menetlusse võtmisest, kuna hagiga ei ole võimalik saavutada taotletavat eesmärki. AS Tamsalu TERKO (pankrotis) kustutati Viru Maakohtu 10.03.2017 määruse nr 202-399 alusel äriregistrist 16.10.2017 ning sellest tulenevalt ei ole hagejal enam aktsionäri staatust ega seega ka õigust nõuda temale kui aktsionärile tekitatud kahju hüvitamist. Hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda ka TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, sest selles kajastatud kahju tekkimise asjaolude kohta on olemas varasemad jõustunud kohtulahendid (tsiviilasjades nr 208-4565, 2-09-11433, 2-09-41345). Tartu Ringkonnakohus jättis 11.03.2020 määrusega XX määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Riigikohus jättis 18.05.2020 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmata.
2.XX esitas Justiitsministeeriumile 01.06.2020 taotluse, milles palus hüvitada tsiviilasjas nr 2-20-761 tehtud Viru Maakohtu 28.01.2020 määrusega, Tartu Ringkonnakohtu 11.03.2020 määrusega ja Riigikohtu 18.05.2020 määrusega tekitatud otsene varaline kahju 4 516 455,75 eurot ning saamata jäänud tulu.
3.Justiitsministeerium jättis 29.06.2020 vastusega nr 13-3/3592-2 XX taotluse rahuldamata. Taotleja soovib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 ls 2 alusel hüvitist õigusmõistmisel tekitatud kahju eest. Tsiviilasjas nr 2-20-761 on kõik kohtuastmed hinnanud taotleja hagi menetlemise võimalikkust ning leidnud, et hagi on perspektiivitu. Põhiseaduse (PS) § 146 ja kohtute seaduse § 2 lg 1 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ning keegi ei tohi õigusemõistmisse sekkuda. Justiitsministeeriumil ei ole pädevust anda hinnangut kohtute tegevusele, sh sellele, kuidas on kohtud menetluse käigus hinnanud tõendeid ja oma otsuseid õiguslikult argumenteerinud. RVastS § 15 lg 1 kohaselt saab kohtumenetluse käigus tekitatud kahju eest hüvitise välja mõista üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Nimetatud piirangu eesmärk on tagada kohtu sõltumatus, kohtuotsuse seadusjõud ning õigusrahu. Taotluses esitatud andmetest ei ilmne kuriteole viitavaid asjaolusid.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 23.07.2020 kaebuse kohtute ja pankrotihaldurite tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Justiitsministeeriumi 29.06.2020 vastusest nr 13-3/3592-2 on selgelt väljaloetav, et ministeerium ei ole tekitatud kahju hüvitamisele vastu, kuid nad ei saa seda ise teha, vaid avaldajal tuleb selleks esitada hüvitamiskaebus halduskohtule. Seetõttu esitab kaebaja hüvitise väljamõistmise taotluse halduskohtule. Justiitsministeeriumi viidatud RVastS § 15 lg 1 ei ole asjassepuutuv, sest kaebaja sellele oma kahju hüvitamise taotluses ei tuginenud, vaid taotles kahju hüvitamist RVastS §-de 7–9 alusel. Kaebaja palub hüvitada otsene varaline kahju 4 516 455,75 eurot, saamata jäänud tulu kohtu määratud suuruses ja mittevaraline kahju õiglases suuruses kohtu äranägemisel. Kaebaja tugines tsiviilasjas nr 2-20-761 esitatud hagiavalduses äriseadustiku §-le 226, mille alusel saabki nõude esitada alles siis, kui pankrotimenetlus on lõpetatud. Kuna tsiviilkohtud ei võtnud hüvitisenõuet menetlusse, siis ei olnud nende tegevus kooskõlas PS §-ga 12, pankrotiseadusega (PankrS) ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-ga 1. Pankrotihaldurid tekitasid äriühingule suurt kahju. Kohtud ei nõustunud kahju tekitajatelt kahju sisse nõudma, vaatamata sellele, et keegi ei ole vaidlustanud kahju tekitajaid ega tekitatud kahju suurust. Kohus on õigusemõistmise funktsiooni täitev riigiasutus ning riik 2(6)
3-20-1389 on andnud pankrotihalduritele õigused, mille kasutamise eest vastutab kokkuvõttes samuti riik (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-3-1-49-12, p 23). Kuna kohtud jätsid kaebaja eraõigusliku vaidluse lahendamata, on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane tegu (RVastS § 7 lg 1). Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seondub sellega, et pankrotihaldurid mõtlesid äriühingu juhtide ja omanike (sh kaebaja) suhtes välja kõiksuguseid süüdistusi, mida nad tegelikult ei olnud teinud, ning kuna see kõik sai avalikkusele teatavaks, siis alandati süüliselt kaebaja väärikust ning tema au ja head nime.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 19.08.2020 määrusega XX kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult. Kaebusest ja Justiitsministeeriumi vastusest järelduvalt taotleb kaebaja kahju hüvitamist seoses ühelt poolt kohtute tegevusega, sest kohtud tagastasid kaebaja hagi tsiviilasjas nr 2-20-761, ja teiselt poolt pankrotihaldurite tegevusega. Justiitsministeerium tugines korrektselt RVastS § 15 lg-le 1, sest tegemist on õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist reguleeriva erisättega ning kohtute tekitatud kahju eest ei saa hüvitist välja mõista kahju hüvitamise üldsätete (sh RVastS § 7) alusel. Justiitsministeerium märkis õigesti, et kuna asjaoludest ei nähtu ja kaebaja ei ole tõendanud, et kohtud oleksid pannud tsiviilasjas nr 2-20-761 kaebaja hagi tagastades toime kuriteo, siis puudub kaebajale hüvitise maksmiseks seaduslik alus. Justiitsministeerium jättis kaebaja hüvitamistaotluse õiguspäraselt rahuldamata ja kohtul puudub seaduslik alus kohustada ministeeriumi kaebajale RVastS § 15 lg 1 alusel hüvitist maksma. Seega on kaebus kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal puudub selles osas kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada. PankrS § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasjade menetlemine maakohtu pädevusse ning TsMS § 981 järgi tuleb pankrotimenetlusega ja -varaga seotud hagid esitada pankroti väljakuulutanud kohtule. Neist sätetest nähtub, et pankrotihaldurite poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagisid on pädev lahendama maakohus, mitte halduskohus. Maakohus ei tagastanud kaebaja hagi tsiviilasjas nr 2-20-761 mitte seetõttu, et maakohus ei oleks pädev asja lahendama, vaid hagi perspektiivituse ja samas asjas jõustunud kohtulahendite olemasolu tõttu. Nendel alustel hagi menetlusse võtmata jätmine ei anna kaebajale õigust pöörduda hüvitamiskaebusega halduskohtusse ega muuda halduskohut pädevaks kohtuks lahendama pankrotivaidlusi. Seega tuleb kaebus pankrotihaldurite tekitatud kahju hüvitamiseks HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada. Kuna kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust anda talle menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 31.08.2020 määruskaebus tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Halduskohtu järeldus kaebeõiguse puudumisest on ebaõige. Kaebaja on hüvitamiskaebusega halduskohtu poole pöördudes käitunud vastavalt Riigikohtu 25.01.2019 määruses nr 3-18-1652 (p 7) antud juhistele. Samuti on ebaõige halduskohtu väide, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest praegusel juhul ongi tegemist avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamisega. Kaebaja ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et RVastS § 7 ei reguleeri kohtute tegevust ja kahju hüvitamise üldsätete alusel ei saa mõista välja hüvitist kohtute tekitatud kahju eest. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda iga isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Sama on kinnitanud Justiitsministeerium ja Riigikohus 25.01.2019 määruses nr 3-18-1652. Ka PS § 15 lg 1 ls 1 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kannatanu võimaluse korral püüdma kahju tekkimist ära hoida, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. 3(6)
3-20-1389 Sellest lähtudes esitas kaebaja Viru Maakohtule 15.01.2020 hagiavalduse pankrotihaldurite tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahju suurus ja kahju tekitajad selgusid lõplikult Viru Maakohtu 10.03.2017 määrusest tsiviilasjas nr 2-02-399, millega kinnitati pankrotimenetluse lõpparuanne ja lõpetati AS Tamsalu TERKO pankrotimenetlus. Enne seda olnuks kahju hüvitamise taotluse maakohtule esitamine välistatud, sest kahju lõplikku suurust ei olnud võimalik kindlaks teha. Seetõttu ei saa ka väita, et samas asjas oleks juba olemas jõustunud kohtulahendid. Tsiviilasjas nr 2-20-761 esitatud maakohtu seisukohast lähtudes ei saaks aktsionär mitte kunagi kahjunõuet esitada. Pankrotihaldurite ja kohtute tegevus on olnud õigusvastane. Kaebaja ei ole seejuures kunagi arvanud, et halduskohus peaks lahendama pankrotivaidlusi, vaid avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamise kaebusi. Maakohus keeldus pankrotihaldurite vastu esitatud hagi menetlemisest. Kuna pankrotihaldurite tegevus oli Viru Maakohtu kontrolli all (PankrS § 69) ja pankrotihaldurite üle teeb riiklikku järelevalvet ka Justiitsministeerium (PankrS § 70), siis vastutab ka riik pankrotihaldurite tekitatud kahju eest. Kaebajal on praegusel juhul õigus nõuda kahju hüvitamist isegi otse PS § 25 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt on temale kahju tekitanud eeskätt AS Tamsalu TERKO (pankrotis) pankrotihaldurid nende poolt pankrotimenetluses 2003. a-l tehtud toimingutega. Kuna kohtud keeldusid kaebaja poolt pankrotihaldurite vastu tsiviilasjas nr 2-20-761 esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisest, mille tõttu ei ole kaebajal võimalik nõuda kahjuhüvitist pankrotihalduritelt, siis tuleb kaebaja hinnangul riigil hüvitada kohtute tegevusega põhjustatud kahju. Kuivõrd XX seisukohtadest võib järeldada, et ta soovib halduskohtule esitatud kahju hüvitamise kaebuses lisaks riigile ka pankrotihaldurite tekitatud kahju hüvitamist, märgib ringkonnakohus, et halduskohus viitas õigesti, et pankrotihaldurite poolt pankrotimenetluses tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, vaid need nõuded tuli esitada HKMS § 4 lg 1, TsMS §-de 1 ja § 981 ning PankrS § 4 lg 1 alusel maakohtule. Seega tagastas halduskohus pankrotihaldurite vastu esitatud kahju hüvitamise nõude HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu õiguspäraselt. PankrS § 63 lg 1 järgi vastutab pankrotihaldur oma kohustuste rikkumisega süüliselt tekitatud kahju eest ning peab selle hüvitama. Kutsetegevuses tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks peab pankrotihaldur sõlmima kutsekindlustuslepingu (PankrS § 64). Kuigi pankrotihaldurite tegevus pankrotimenetluses allub kohtu järelevalvele (PankrS § 69) ja pankrotihaldurite tegevuse üle teostab seaduses sätestatud ulatuses haldusjärelevalvet ka Justiitsministeerium (PankrS § 70), ei tulene sellest, et isik saaks nõuda pankrotihaldurite toimingutega tekitatud kahju hüvitamist riigilt. Riigi vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks saaks siiski olla üksnes mingi riigipoolne tegevus või tegevusetus, millele kaebaja ei ole praegusel juhul tuginenud (v.a kohtute tegevus tsiviilasjas nr 2-20-761). Pankrotihaldurite tegevuse üle tehtava järelevalve väidetava ebapiisavuse argumendiga esitas XX kahju hüvitamise kaebuse haldusasjas nr 3-191649, mis tagastati Tallinna Halduskohtu 06.02.2020 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus selgitas kaebajale 06.01.2020 määruses nr 3-19-1649 (p-d 9–10), et Justiitsministeeriumi haldusjärelevalvet reguleerivate normide eesmärgiks ei ole kaitsta kaebajat selle eest, et talle ei tekiks pankrotimenetluses kahju.
4(6)
3-20-1389
9.XX esitas temale tsiviilasjas nr 2-20-761 kohtute poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt 01.06.2020 taotluse Justiitsministeeriumile, kes jättis selle 29.06.2020 vastusega nr 13-3/3592-2 rahuldamata. RVastS § 18 lg 2 kohaselt juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks, mida XX 23.07.2020 (s.o tähtaegselt) ka tegi. Halduskohus tagastas hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, leides, et kuna puuduvad andmed, et kohtud oleksid pannud tsiviilasjas nr 2-20-761 kaebaja hagi menetlemata jätmisel toime kuriteo, siis on RVastS § 15 lg 1 alusel esitatud kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal puudub selles osas kaebeõigus.
10.Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist reguleerib erinormina RVastS § 15 (vt ka Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-7015, p 23), mistõttu ei saa kaebaja tsiviilasjas nr 2-20-761 kohtute poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõude alustena tugineda ainuüksi RVastS §-dele 7–9 kui kahju hüvitamise üldsätetele. Samuti ei ole asjakohane tugineda PS §-le 25, sest tegemist ei ole olukorraga, mille seadusandja oleks jätnud täpsemalt reguleerimata. Asjakohatud on ka kaebaja viited Riigikohtu 25.01.2019 määrusele nr 3-18-1652 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele, sest kaebaja on väitnud temale kahju tekitamist tsiviilkohtumenetluses, mitte süüteomenetluses.
11.RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo. Halduskohus märkis õigesti, et asjaoludest ei nähtu ja XX ei ole tõendanud, et kohtud oleksid pannud tsiviilasjas nr 2-20-761 lahendite tegemisel toime kuriteo. Seadusandja on RVastS § 15 lg-s 1 soovinud piirata kahju hüvitamist olukordades, kus kahju on võimalik ära hoida kohtulahendi edasikaebamisega. Piirangul on legitiimne eesmärk tagada jõustunud kohtulahendite seadusjõudu (res judicata) ja kaitsta kohtute sõltumatust. Kohtute võimalikud eksimused õigusnormide kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujuta endast iseenesest kuriteo toimepanemist. Kuritegu oleks teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine (vt karistusseadustiku § 311). Kaebajale on sama varem selgitatud näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 määruses nr 3-15-3190 (p 11). Kaebajal oli võimalik vaidlustada hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrust ja ta on seda võimalust kasutanud, kuid kõrgema astme kohtud ei pidanud tema kaebusi põhjendatuks. Olukorras, kus kaebajale on tsiviilasjas nr 2-20-761 edasikaebeõigus olnud tagatud, tuleb ka halduskohtul õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust ning halduskohtul puudub õigus hinnata teises menetluses tehtud kohtulahendite sisulist õiguspärasust. Ühtlasi ei ole halduskohus pädev tuvastama kohtuniku poolt kuriteo toimepanemist (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Kohtunikku ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega, kuivõrd pole tuvastatud, et mõni kohtunikest oleks tsiviilasjas nr 2-20-761 kohtulahendi tegemisel pannud toime kuriteo, oleks XX hüvitamiskaebuse rahuldamine ilmselgelt ebatõenäoline ja halduskohus on põhjendatult lugenud kaebuse ilmselgelt perspektiivituks.
12.Kuigi halduskohus põhjendas 19.08.2020 määruses sisuliselt üksnes seda, et XX kaebus on õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude osas ilmselgelt perspektiivitu, tagastas ta kaebuse selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ehk kaebeõiguse puudumise tõttu. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kaebuse ilmselge perspektiivituse põhjendusega saab HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel läbivaatamatult tagastada üksnes sellise kaebuse, millega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive intensiivsus väike, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (vt Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, p 9). Kuivõrd praeguses asjas on XX taotlenud otsese varalise kahju hüvitamist summas 4 516 455,75 eurot, lisaks kohtu määratud summas õiglases suuruses hüvitist saamata jäänud 5(6)
3-20-1389 tulu ja mittevaralise kahju eest, siis ei saanud halduskohus hüvitamiskaebust tagastada selle perspektiivitusele viidates.
13.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel saab kaebuse tagastada siis, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mitte olukorras, kus mõni RVastS § 15 lg-s 1 loetletud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata (nt pole tuvastatud kohtuniku kuritegu). Halduskohus ei ole väitnud, et tsiviilasi nr 2-20-761 ei puudutaks kaebaja õigusi või selles tehtud lahendite tagajärjel kaebajale kahju tekkimise võimalus oleks mingil põhjusel ilmselgelt välistatud. Kaebeõigus ei seondu mitte kaebuse rahuldamise võimalikkusega, vaid kaebaja õiguste rikkumise võimalikkusega. Seetõttu, kuigi esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on äärmiselt ebatõenäoline, ei ole alust väita, et XX-l puuduks hüvitamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Eelnevat arvestades ei saanud halduskohus XX kaebust õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
14.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 19.08.2020 määruse osas, milles halduskohus tagastas kaebuse kohtute tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Selles osas tuleb kaebus saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Pankrotihaldurite tekitatud kahju hüvitamise nõude tagastamise osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
15.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna halduskohus jättis 19.08.2020 määrusega kaebuse tervikuna tagastamise tõttu XX 23.07.2020 menetlusabi taotluse läbi vaatamata, siis tuleb taotlus lahendada asja menetluse jätkamisel. Kaebaja on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise ja muude kohtukulude kandmise kohustusest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt tuleb kohtul menetlusabi taotluse lahendamisel muu hulgas arvestada, kas kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt ei oleks ka maksejõuetu isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kui tema kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 22.09.2015 määrus nr 3-3-1-40-15, p 20; 06.09.2007 määrus nr 33-1-40-07, p-d 11–12; Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2020 määrus nr 3-19-1649, p 8).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.