J.K.i kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (ratastooli mittevõimaldamine)
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – J.K. esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tartu Vangla taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Rahuldada J.K. kaebus ja tunnistada Tartu Vangla tegevus ajavahemikus 28.09.2017- 13.04.2018 kaebajale ratastooli mittevõimaldamisel õigusvastaseks.
3.Jätta riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. septembril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Halduskohus tagastas 04.04.2018 määrusega J.K.i kohustamiskaebuse, kuna kaebaja ei tasunud kohtu määratud tähtajaks riigilõivu (haldusasi nr 3-18-318). Kaebaja taotles Tartu Vanglalt talle vanglas liikumiseks eelnevalt arsti poolt ette nähtud ratastooli võimaldamist vajaduse korral.
J.K. esitas 08.04.2018 Tartu Halduskohtule avalduse, milles kirjutas:
3-18-877
„Tartu Halduskohus ei vabastanud mind riigilõivust, raha mul pole ja kohus tagastas minu kaebuse 3-18-318. Kohus kirjutas oma määruses, et mul on olemas 28.09.2017 luba ratastooli kasutamiseks ja kohtul pole andmeid selle kohta, et mulle ratastooli pole antud. Tegelikult mulle ratastooli ei antud ega anta. Paar nädalat tagasi anti, kõik oli hästi, kuid rohkem pole kordagi antud. Ma pole pool aastat õues käinud, aga ma vajan värsket õhku. Mul on palju kroonilisi haigusi ja astma ka. Õues viibimine on vajalik [---]. Palun kohut teha ärakirjad minu kaebustest haldus-, ringkonna- ja riigikohtusse number 3-18-318. Seal on kõik üksikasjalikult kirjeldatud. Terviseprobleemide ja ravimite tõttu ei ole ma võimeline rohkem kirjutama. Palun mulle võimaldada advokaat. Palun vabastada mind riigilõivust. Palun aidata mul kasvõi pool tundi päevas värskes õhus viibida. Ratastoolita on seda võimatu teha.“ Kaebaja selgitas vastuseks 25.04.2018 kohtumäärusele oma eesmärki seoses ratastooli saamisega ning märkis, et jätab kohtu otsustada, kas tema esitatud avaldust pidada määruskaebuseks või uueks kaebuseks. Kohus tõlgendas 08.04.2018 avaldust uue kaebusena ja registreeris haldusasjana nr 3-18-877.
3.Kaebaja esitas puuduste kõrvaldamiseks 17.05.2018 avalduse (tl 19 – 21, tõlge tl 23 – 24), milles kirjeldas kokkuvõtvalt oma probleemi järgmiselt. Kaebajal on alates 28.09.2017 (arsti) luba kasutada ratastooli. Ka hiljem on arstid raviloos märkinud, et valude korral võib kinnipeetav kasutada ratastooli. Kaebaja on pöördunud korduvalt vangla poole, et tal lubataks valude tõttu jalutuskäigul kasutada ratastooli, kuid tal on seda võimaldatud vaid ühel korral (28.03.2018). Kaebaja toob näited ratastooli andmisest keeldumise kohta kuupäevadest 01.11.2017, 16.10.2017, 26.01.2018, 29.03.2018, 02.04.2018, 04.04.2018, 16.04.2018, 20.04.2018. Kaebaja selgitab 04.04.2018 vahejuhtumi kohta, et meditsiinitöötaja keeldus tulemast ja kaebaja seisundile hinnangut andmast. Kaebaja väitel takistab ratastooli valu korral mittevõimaldamine tal värskes õhus viibimist, kuna jalutushoovis asuv pink on puhastamata, kuid tema tervis ei võimalda seista. Kaebaja märgib 17.05.2018 avalduses (tõlge tl 24: „[---]palun tunnistada õigusvastaseks see, et mulle ei antud ja ei anta ratastooli siis, kui see on minu jaoks hädavajalik, isegi pärast arstidespetsialistide luba [---]“. Samas märgib kaebaja: „et pärast sellist kohtu otsust laheneb probleem pingi puhastamisega ja loaga võtta pingi jaoks kaasa soe, puhas aluskate, ja mul lubatakse võtta ratastool siis, kui see on mulle hädavajalik.“
4.Kohus võttis 22.05.2018 määrusega menetlusse J.K. kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes Vastustaja on vastanud kaebusele 22.06.2018 (tl 66-71).
5.Kaebaja on esitanud täiendava kirjaliku seisukoha (vastuväite kohtu tegevusele) 12.07.2018 (tl 80-86; tõlge tl 88-92) ning 19.06.2018 tl 31-35; tõlge tl 62-64). Kohus on pidanud käesoleva kaebusega seotuks järgmisi kaebaja avaldusi.
5.1.Kaebaja 17.05.2018 avaldust (tl 19-21; tõlge tl 23-24), milles kaebaja palub kohtul tunnistada ebaseaduslikuks, et pink õues (jalutushoovis) on ilma seljatoeta, märg, must ning külm. Kohus leidis 22.05.2018 kohtumääruses, et tegemist ei ole iseseisva vaidluse esemega. Probleem pingiga on ajendatud kohtu hinnangul sellest, et ilma ratastoolita jalutuskäigul viibides peab kaebaja valu tõttu istuma pingil, mille seisukorraga ta rahul ei ole. Kui kaebaja saavutab kohtumenetluses oma eesmärgi (ratastool vajaduse ilmnemisel), puudub sisuline vajadus hinnata jalutushoovi pingi seisukorda. Kohtu hinnangul on pigem tegemist kaebaja väidetega, mis kinnitavad ratastooli saamise vajalikkust.
5.2.Kaebaja 01.08.2018 avaldus (tl 97-98; tõlge tl 99), milles kaebaja keskendub vanglaametnik Tarmo Vaabi käitumisele 01.11.2017, mil kaebajale ratastooli ei võimaldatud.
2(10)
3-18-877
Kaebaja avalduses kirjeldatud 01.11.2017 juhtum on hõlmatud kaebaja esialgse kaebusega – kaebaja on seal konkreetselt 01.11.2017 juhtumit nimetanud. Avaldus on küll esitatud pärast 02.07.2018 kohtumäärusega asja kirjalikus menetluses dokumentide esitamise tähtaega (17.07.2018), kuid on vastustajale kätte toimetatud 02.08.2018 ning vastustajal on olnud võimalik sellele veel vastuväidete esitamiseks antud tähtajal (kuni 06.08.2018) oma seisukoht esitada.
6.Kohus on registreerinud eraldi kaebusena kaebaja 24.07.2018 avalduse koos lisadega (kaebus Tartu Vangla 24.07.2018 vaideotsuse nr 1-11/225-3 peale; haldusasi nr 3-18-1604).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevus, mis seisnes selles, et talle ei võimaldatud korduvalt kasutada liikumiseks ratastooli, mis oli ette nähtud arsti 28.09.2017 otsusega. Kaebaja esitab kaebuses ja seda täiendavates avaldustes järgmised väited.
7.1.Ratastool anti vaid üks kord 2018. aastal paar nädalat tagasi. Rohkem pole seda võimaldatud. Kaebaja pole pool aastat õues käinud, kuid tal on palju kroonilisi haigusi, mh astma, ning probleemid selja, puusa, põlve ja säärega. Kaebaja on loetlenud rea juhtumeid 17.05.2018 avalduses (vt käesoleva otsuse p 3). Seetõttu vajab kaebaja väljas viibimist ning treenimist ja liikumist värskes õhus. Valu ja väsimuse tõttu peab kaebaja liikumise ja harjutuste vahepeal puhkama. Õues olev pink on aga must, märg ja külm ning sellel ei saa istuda. Puhta ja sooja istumisaluse kaasavõtmine on keelatud. Õuepingil pole seljatuge, et saaks toetuda ja lõdvestada haigeid ning väsinud lihaseid. Pink on ka väike, aga sektoris on 44 kinnipeetavat.
7.2.Valu korral ratastooli puudumise tõttu ei saanud kaebaja palju kordi minna meditsiiniosakonda või oodata arstivisiidi järjekorras. Korduvalt/palju kordi ei saanud ta minna eesti keele kursustele.
7.3.Vangla administratsioon palus meditsiiniosakonna juhatajat kaebajal ratastooli kasutamine ära keelata. Kaebaja toob konkreetse näitena välja 26.01.2018 vahejuhtumi, mil ta soovis võtta jalutuskäigule ratastooli. Meditsiinitöötaja ütles, et tema lubaks, aga tal keelati seda teha. Raviloo 19.01.2018 kande 550, 22.02.2018 kande 556, 19.03.2018 kande 561 järgi võib kaebaja tugevate valude korral kasutada ratastooli. Kaebaja on taotlenud ratastooli tagajärjetult 26.03.2018, 29.03.2018, 02.04.2018, 04.04.2018, 11.04.2018. Viimati nimetatud kuupäeval keeldus meedik tulemast ja hinnangut andmast. Kaebaja läks liftiga välja ning lamas jalutushoovis olles 40 minutit pingil, millele oli laotanud jope, kannatades külma ja valu. Kohale tulnud meedik andis valuvaigistit ja aitas koos valvuriga kaebaja hoonesse. Valvur soovis tuua ratastooli, kuid meedik teatas, et see on keelatud. Palve peale saada 16.04.2018 jalutuskäiguks ratastooli, ei saadetud meedikut ja öeldi, et kaebaja ei saa rohkem enam meedikuid ega ratastooli. Kaebaja on 01.08.2018 avalduses eraldi välja toonud vanglaametnik Tarmo Vaabi väidetavalt õigusvastase käitumise 01.11.2017, mil talle ratastooli ei võimaldatud.
7.4.Ratastooli ei pea eraldi tellima. See on majas olemas.
7.5.Kaebaja viitab ka juba varasemalt haldusasjas nr 3-18-318 esitatud seisukohtadele. Kaebaja on viidatud menetluses väitnud vastustaja järjepidevat õigusvastast tegevust talle ratastooli mittevõimaldamisel.
Vastustaja on esitanud järgmised seisukohad.
8.1.Esmalt taotleb vastustaja kaebuse menetluse lõpetamist. Vastuse tekstist ja seal viidatud õigusnormidest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2) saab teha järelduse, et vastustaja peab silmas kaebuse läbi vaatamata jätmist. Vastustaja põhjendab taotlust järgnevaga. 3(10)
3-18-877
8.1.1.Kaebaja raviloo nr 516 kande kohaselt märkis arst muuhulgas anamneesi, et tugeva seljavalu korral kasutada vajadusel ratastooli. 13.04.2018 toimunud vastuvõtu järgselt kandis perearst kaebaja haigusjuhu anamneesi muuhulgas, et ratastooli vajadust hetkel ei ole. Kaebaja 28.05.2018 vastuvõtu järgselt on arst kaebaja haigusjuhu anamneesi kandnud, et kaebaja soovib korduvalt ratastooli, mida ta enda sõnul ei vaja tervisehäire tõttu, vaid selleks, et saaks vajadusel õues istuda, kuna pingid on alati mustad. Samuti on ratastool vajalik juhuks, kui tal on (jalutuskäigu ajal) valud, siis saavad valvurid ta tagasi eluosakonda sõidutada. Kaebajale on selgitatud, et ratastooli kasutatakse tervisehäire tõttu meditsiiniliste näidustuste olemasolul. Samuti on selgitatud taastumisvõimalusi, talle on lubatud paindlik jalutusgraafik, st soovi korral jalutamine 30 minutit tavapärase 1 tunni asemel. Seljavalu ägenemise ja püsimise korral on vajadusel võimalik planeerida korduvad uuringud ja erialaspetsilistide konsultatsioonid.
8.1.2.Kohus pidas tuvastamiskaebust lubatavaks preventiivsel eesmärgil, et vältida tulevikus olukorra jätkumist, kus kaebajale ratastooli kasutamist ei võimaldata. Kuna tervisekaardi 13.04.2018 sissekande põhjal arst kaebajale ratastooli kasutamise vajadust ette ei näe ning taastumiseks on oluline aktiivne liikumine ja võimlemine, siis ei saa käesoleva kaebuse puhul enam tekkida olukorda, kus 28.09.2017 tervisekaardi kandele tuginedes saaks kaebaja nõuda jalutuskäigul või muul ajal liikumiseks ratastooli.
8.2.Kaebuse sisulise menetlemise korral palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised väited.
8.2.1.Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe ette kinnipeetavale tema soovil vanglasiseseks liikumiseks ratastooli võimaldamist. Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.10 kohaselt on kinnipeetavale keelatud liikumise abivahend v.a kui see on vangla arsti poolt lubatud või väljastatud. Ratastooli kasutamine on vangla arsti otsustada ning selle loa puudumisel ei ole kinnipeetaval, sõltumata tema arvamusest ning põhjendustest, õigust nõuda vanglaametnikelt ratastooli kasutamise võimaldamist.
8.2.2.Haigused, millele kaebaja viitab, on tal olnud juba pikka aega ja need on tema enda tegevusetuse tõttu süvenenud. Arstide soovitustele vastupidiselt otsib kaebaja võimalusi, et enda liigutamine veelgi väheneks.
8.2.3.Kaebusest ei nähtu kaebaja subjektiivne õigus, mida vangla rikub. Seega ei ole kaebus esitatud õiguste kaitse eesmärgil.
8.3.Vastuseks kohtu esitatud küsimustele on vastustaja 22.06.2018 vastuses andnud selgitused, kuidas on kättesaadav teave kinnipeetavale tervisest tulenevate erisuste tegemise või kasutada antud erivahendite kohta. Samuti selle kohta, kuidas toimub ratastooli kasutamise soovi esitamisel terviseseisundi kontroll ja ratastooli võimaldamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus on kaebust menetlusse võttes (22. mai 2018 kohtumäärus) asunud seisukohale, et tuvastamisnõue on lubatav preventiivse huvi olemasolul. Kaebaja preventiivne huvi nähtub kohtu hinnangul muuhulgas tema 17.05.2018 (tõlge tl 23) avaldustest, milles ta toob välja arsti järjekindla seisukoha, et kaebaja vajab valu puhul ratastooli, ning talle ratastooli andmisest väidetavad korduvad keeldumised. Vastustaja taotleb kaebuse läbi vaatamata jätmist põhjusel, et tervisekaardi 13.04.2018 sissekande (tl 69) põhjal ei näe arst kaebajale ratastooli kasutamise vajadust enam ette ning taastumiseks on oluline aktiivne liikumine ja võimlemine. Seega ei saa vastustaja arvates käesoleva kaebuse puhul enam tekkida olukorda, kus kaebaja saaks 28.09.2017 tervisekaardi kandele tuginedes nõuda jalutuskäigul või muul ajal liikumiseks ratastooli.
4(10)
3-18-877
9.1.HKMS § 151 lg 2 p-s 1 on sätestatud diskretsiooniline kaebuse läbi vaatamata jätmise alus juhuks, kui juba menetlusse võetud kaebuse puhul ilmneb mõni HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolu. Kohus ei nõustu vastustajaga, et tervisekaardi 13.04.2018 sissekande järgselt on kadunud kaebaja preventiivne huvi, kuna sellest ajast puudub arsti otsustus, mis oleks edaspidi aluseks ratastooli lubamisele.
9.2.Preventiivse huvi jaatamiseks peab isikul olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 25.10.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-749, p 11 ja viidatud praktika).
9.3.Vastustaja ei vaidle vastu preventiivse huvi olemasolule enne 13.04.2018 arsti kannet. Kaebaja tervislik olukord, mida kajastab käesolevas asjas esitatud meditsiinidokumentatsioon (tl 40-50, 55 ja 68), võimaldab järeldada, et kaebaja terviseseisund on 13.04.2018 sissekande ajaks muutunud tõenäoliselt ajutiselt ning miski esitatud tõenditest ei viita terviseseisundi olulisele paranemisele. Kuigi halduskohtu pädevuses ei ole arsti 13.04.2018 otsustuse õiguspärasuse hindamine (Riigikohtu erikogu 25.09.2017 määrus asjas nr 3-17-1076, p 8 ja seal viidatud praktika) märgib halduskohus siiski, et 13.04.2018 kandega (tl 69) seoses ei ilmne, et kaebaja oleks seljavalu põhjustanud diagnoositud terviseprobleemidest paranenud. Raviloos on märgitud järgmist: „Pt. probleemiks seljavalu, mis lokaliseerub nimme piirkonnas. Kliiniliselt radikulopaatia leiuta. [---]1ülivahediski diffuussed protrusioonid. Pt. väljastatud tugiseljakorsett. Valuravi pt.-1е korraldatud. Lubatud lifti kasutamine. Korduvalt nõustatud võimlemise, venituse vajaduse osas. Seljakarkassi tugevdamiseks näidustatud aktiivsed liigutused ja võimlemine.“ Seega ei ole välistatud, et arst võib mõne aja möödudes kaebaja terviseseisundi taas ümber hinnata ja tuvastada näidustuse ratastooli lubamiseks. Kui seejuures jääks vastustaja töökorraldus ratastooli lubamisel varasemaga võrreldes samasuguseks, ei oleks kaebaja seisukohast õiguste kaitseks tõhus alustada taas samasisulist kohtuvaidlust. Tuvastamiskaebuse lubatavuse oluliseks eelduseks on, et kaebuse rahuldamine aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Preventiivset huvi saab eitada juhul, kui kaebaja õiguste väidetav rikkumine edaspidi oleks äärmiselt vähetõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole see, arvestades kaebaja meditsiinidokumentatsioonis esitatut ja vastustaja selgitusi ratastooli võimaldamise korralduse koht (vt käesoleva otsuse p 14), praegusel juhul nii. Kaebaja terviseprobleemide (sh seljavalud) tõsidust kinnitavad ka vastustaja varasemad tegevused. Kaebaja suhtes on 12. aprillil 2017 otsustatud tema majast välja saatmisel liikumine liftiga (tl 37 ja 39;) ning võimaldatud terviseprobleemide tõttu dušitool ja varrega põrandahari (29.05.2017 kiri, tl 38)
9.4.Seega peab kohus põhjendatuks kaebuse sisuliselt lahendada.
10.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kehtivast õigusest ei tulene kaebaja subjektiivset õigust ratastooli (piiranguteta) saada. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.10 kohaselt on Tartu Vanglas keelatud meditsiiniline abivahend, liikumise abivahend, meditsiinitarvik, -instrument, -seade v.a kui see on vangla arsti poolt lubatud või väljastatud.
11.Vaidlust ei ole selles, et arst märkis 28.09.2017 kaebaja raviloo kandes nr 516 (tl 55, 68): „Tugeva seljavalu tõttu vajadusel kasutada ratastooli“. Edaspidi on kaebaja tervisekaardil tehtud ratastooli vajaduse kohta järgmised kanded: 5(10)
3-18-877
-19.01.2018 ravilugu nr 550: „Igapäevaselt ratastooli ei vaja. Tugevate valude, st ägenemisel lühiajaliselt lubada“; -22.02.2018 ravilugu nr 556: „Lubatud ainult ägeda seljavalu korral, mida kinnitab med. töötaja“; - 19.03.2018 ravilugu nr 561: „Korduvaks teemaks ratastooli võimalus. Lubatud ainult ägeda seljavaluga puhul, mida kinnitab med. töötaja. Ägeda seljavalu foonil õue pt. ei käi, pikali kambris“ (tl 49-50). Samuti puudub vaidlus selle üle, et 13.04.2018 on arst teinud tervisekaardi kande (haigusjuht nr A510 2018), märkides: „Ratastooli vajadust hetkel ei ole“.
12.Seega on ajavahemikus 28.09.2017–13.04.2018 olnud arsti otsustuse alusel ratastool kaebajale näidustatud tugevate valude korral. Kaebaja on korduvalt kinnitanud nii kohtumenetluses kui ka suhtluses vanglaga, et ei soovigi ratastooli pidevaks ringisõitmiseks, vaid et valu korral saaks minna jalutuskäigule (viibida värskes õhus ja seal treenida) ning väsimuse ja valu korral istuda ja puhata ning jalutuskäigult tagasi tulla (17.05.2018 avaldus, tõlge tl 23-24). Kaebaja väitel on talle selle aja jooksul vaid ühel korral ratastooli võimaldatud ja selle üle ei käi vaidlust. Kaebaja on loetlenud rea juhtusid, mil talle ratastooli väidetavalt ei võimaldatud (vt käesoleva otsuse p-d 3 ja 7.3). Seejuures on kaebaja eraldi välja toonud 01.11.2017 vahejuhtumi seoses valvur Tarmo Vaabi käitumisega ratastooli andmisest keeldumisel. Kaebaja väitel on ratastooli võimaldamise poolt olnud mõnel juhul küll nii vanglaametnikud kui ka tervishoiutöötajad, kuid viimased on kinnitanud, et neil ei lubata kaebajale ratastooli anda.
13.Vastustaja on 22.06.2018 vastuses kaebusele (tl 66-67) selgitanud, et jalutamine on kinnipeetava õigus ning selle kasutamise üle ei ole vangla kohustatud arvestust pidama, seega on vastustaja pidanud võimalikuks selgitada üksnes põhimõtteid, millest lähtuvalt kaebaja ratastooli taotlemine ning selle võimaldamisest keeldumine toimus. Vastuse kohaselt ei ole vanglal võimalik esitada iga korra kohta tõendeid. Olukorras, kus kaebaja üksikuid taotlusi ei ole registreeritud ega nende lahendamist dokumenteeritud, ei pea kohus ka võimalikuks kaebaja poolt loetletud olukordade tõendamist tunnistajate ütlustega või menetlusosaliste vande all antud ütlustega. Seetõttu ei ole kohus pidanud otstarbekaks ka asjas kohtuistungi korraldamist. Kohus peab otstarbekaks hinnata kaebajale ratastooli võimaldamist 28.09.2017–13.04.2018 tervikuna. Kohtu arvates ei ole küsimus niivõrd selles, kuidas toimus taotlemine, selle vajaduse väljaselgitamine ja keeldumine igal üksikul juhul, vaid asjaolu, et vanglal tulnuks arsti ettekirjutust arvestades tagada kaebajale ratastool tugeva valu korral liikumiseks. Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja väitele, et enamasti pole kaebaja tema soovist hoolimata saanud ratastooli kasutada. Vastustaja on nõustunud kaebaja väitega, et ühel korral andis ametnik talle jalutuskäigule ratastooli ilma, et meedik oleks käinud teda enne üle vaatamas. Vastustaja vastusest nähtuvalt on valvur K. Kilk selle kohta selgitanud, et tegemist oli tema eksliku käitumisega ning järgmisel päeval selgitas ta kaebajale, et ratastooli kasutamise vajaduse otsustab iga kord meedik.
14.Eelneva põhjal on ilmne, et ratastooli saamiseks tugevate (selja)valude korral peaks kaebaja vastava taotluse korral esmalt hindama kaebaja olukorda (tugeva valu olemasolu) tervishoiutöötaja ning alles seejärel saaks vanglaametnik kaebajale liikumiseks ratastooli võimaldada. Seda järeldust on kinnitanud vastuses kaebusele ka vastustaja.
6(10)
3-18-877
Vastustaja on 22.06.2018 vastuses kaebusele ka selgitanud, et kuna ratastooli kasutamine ei olnud ette nähtud automaatselt iga kord, vaid ainult tugevate valude korral, siis pidi kaebaja andma ratastooli kasutamise soovist ise märku. Vastustaja peab tõenäoliseks, et kaebaja seda ka tegi. Vastustaja selgituste kohaselt pidi kaebaja sooviavalduse järel ametnik teavitama ratastooli kasutamise soovist peavalvekeskust, kust teave edastati meditsiiniosakonda, et tervishoiutöötaja läheks hindama kaebaja tervislikku seisundit ja ratastooli vajadust.
15.Vastustaja on vastuseks kohtu küsimusele selgitanud 22.06.2018 vastuses järgmist. Teave meditsiiniosakonna poolt kinnipeetavale tervisest tulenevate erisuste tegemise või kasutada antud erivahendite kohta on olemas elektrooniliselt ja sellele on juurdepääs võimaldatud neile ametnikele, kellele vastav teave on kinnipeetavate üle järelevalve korraldamisel vajalik. Vastustaja kinnitab, et ametnikele oli ka teada, et alates 28.09.2017 võis kaebaja tugeva valu korral vajadusel kasutada jalutuskäigule minnes ratastooli.
16.Kohus nõustub vastustaja väidetega, et valu tundmine on subjektiivne ning võib olla igal inimesel erinev ning krooniliste haiguste puhul on valu tekkimine tavapärane haiguse ägenedes. Nõustuda võib ka sellega, et valu objektiviseerimisega tegelevad tervishoiutöötajad erinevaid meetodeid ja teste kasutades. Kuna vastustaja väitel ei ole kaebaja üksikuid tahteavaldusi registreeritud ning puuduvad tõendid, kuidas neid lahendati, jääb paljasõnaliseks vastustaja väide, et kui kohale kutsustud meedikud objektiivsel hinnangul tugeva valu olemasolu ei tuvastanud, siis ratastooli kasutamist ei võimaldatud. Vastustaja ei ole otsesõnu vastanud 22.05.2018 kohtumääruses (põhjenduste p 15) esitatud küsimusele, kui kiiresti on võimalik näidustuse (tugev valu) korral ratastooli kasutamist korraldada (näidustuse väljaselgitamiseks ja ratastooli võimaldamiseks kuluv aeg). Vastustaja on üksnes selgitanud, et hetkel (vastuse esitamise aja seisuga) on ratastool kaebaja eluhoones olemas seetõttu, et seda kasutab teine kinnipeetav. Kuna aga teine kinnipeetav ei kasuta ratastooli kogu aeg, on võimalik seda vajadusel ka teistele kasutada anda. Eelnevast järeldub, et tegemist on ajutise olukorraga ning sobivate asjaolude kokkulangemisel võib olla võimalik ka tagada kaebajale tugeva valu tuvastamisel ratastool ilma suurema viivituseta.
17.Vastustaja selgituste kohaselt toimuvad kinnipeetavate jalutamised üldjuhul graafiku alusel päevakava järgi. Vastustaja on ka märkinud, et kuna päevakava järgimine on vanglas kohustuslikust korrast kinnipidamise alus, siis graafikujärgselt ettenähtust muul ajal jalutamine on väga erandlik. Eelnevat arvestades on äärmiselt tõenäoline, et isegi juhul, kui tervishoiutöötaja tuvastab kaebajal tugeva valu, mis õigustaks ratastooli kasutamist konkreetsel juhul, kulub üldjuhul aega nii peavalvekeskuse teavitamisele ning sealt omakorda meditsiiniosakonda teate edastamisele. Kui tegemist ei ole esmaabijuhtumiga, ei ole alust eeldada, et tervishoiutöötaja teostaks ratastooli vajava kinnipeetava läbivaatuse ja tuvastaks tugeva valu ka kuigi kiiresti. Kuna vastustaja vastusest nähtuvalt ei ole ka ratastool eluosakonnas käepäraselt alati olemas, vaid vastustaja kirjeldatud hetkeolukord on pigem erandlik, siis on alust arvata, et ratastooli saamisele eelneks oluline ajakulu. See annab tugeva eelduse kahelda, kas isegi kinnipeetav (nagu kaebaja) tugeva valu korral saaks ratastooli sellise ajaga, et võimaldada talle graafikujärgne jalutuskäik päevakavast kinnipidamiseks ette nähtud ajal.
18.Kaebusest ja asjas esitatud tõenditest nähtuvalt seondub kaebaja vajadus ratastooli järele eelkõige võimalusega viibida värskes õhus. Vangistusseaduse (VangS) § 55, mis käsitab kinnipeetava üldfüüsilist seisundit, näeb teises lõikes ette, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus mõistab seda kinnipeetava õigusena, mille kasutamiseks on seadusandja näinud ette miinimumnõude, kuid võimalusel ei ole 7(10)
3-18-877
välistatud kinnipeetavatele pikaajalisem värskes õhus viibimine. Normi eesmärk on kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmine ja edendamine1. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja terviseseisundist tulenevalt on piiratud kaebaja jalutuskäigul viibimise aega ja lubatud piirduda 30 minutiga tavapärase tunni asemel (vastus tl 66, punkt 5). Kohus mõistab, et sellise loa eesmärk on võimaldada kaebajal viibida jalutuskäigul graafikujärgsest jalutuskäigust lühemat aega, st tehtud on erand järgimiseks kohustuslikust päevakavast. Samas ei saa kohtu hinnangul pidada seaduses ette nähtud miinimumnõudest vähemas ulatuses jalutamise lubamist kinnipeetava terviseseisundist tingitud privileegiks. Nii VangS § 55 lg 2 paiknemine paragrahvis, mis on pealkirjastatud „Kinnipeetava üldfüüsiline seisund“, kui ka eeltoodud viitest õiguskirjandusele ilmneb, et see norm on mõeldud just tervise hoidmiseks ja parandamiseks. Värskes õhus viibimise kasulik mõju inimese tervisele on üldiselt teadaolev. Kaebaja terviseprobleemide (sh seljavalu) tõttu vähesem värskes õhus viibimise lubamine toimib terviseprobleemide käes vaevleva kaebaja puhul eelduslikult hoopis vastupidiselt.
19.Kaebaja eesmärk on viibida piisavalt värskes õhus sõltumata terviseseisundist. Selleks peab arsti ettekirjutus võimaldada kaebajale ratastooli tugevate valude korral olema ka tegelikult ja tõhusalt kaebaja õiguste kaitseks realiseeritav. Kohus mõistab, et sellise õiguse andmine ei tohi kaasa tuua kuritarvitusi ja peab olema eesmärgipärane. Samas näitab vastustaja tegevus, et kinnipeetava terviseseisundi muutumisel võib arst selle ümber hinnata ja otsustada ratastooli vajaduse puudumise (nagu seda näitab 13.04.2018 tervisekaardi kanne). Vastasel korral on tegemist sisutu ja deklaratiivse otsustusega. Valu tuvastamine ja ratastooli kasutada andmine või sellest keeldumine ei tohiks tekitada selliseid täiendavaid toiminguid või menetlusi, millest kergesti võrsuvad igal üksikjuhul uued vaidlused ja neist lähtuvad vaidening kohtumenetlused. Praeguse haldusasja kaebaja puhul on tervishoiutöötajad pikemat aega möönnud ratastooli vajadust tugeva valu korral. Vastustaja väitel ei ole tuvastatud sellise tugeva valu juhtumeid, mis õigustanuks ühelgi kõnelausel ajavahemikul esitatud kaebaja sooviavalduse rahuldamist. Tõendite puudumise tõttu, mida möönab ka vastustaja, ei ole võimalik tagantjärele välja selgitada, kuidas täpselt taotluste lahendamine toimus, st kas alati tuli tervishoiutöötaja valu tuvastama, kuidas see toimus, kas kaebaja nõustus tervishoiutöötaja järeldusega jne. Teades, et tal on õigus saada tugeva valu korral ratastool, võib sellise loa saanud kinnipeetav avaldada vastavat soovi mistahes ajal ning seejärel käivituks vastustaja poolt kirjeldatud tegevused (käesoleva otsuse p 14). Käesoleva asja raames ilmneb kaebaja esitatud tõenditest (11.01.2018 vaideotsus nr 1-11/6652; tl 60), et kaebaja esitas 16.10.2017 taotluse nr 6-24/8462-1 ratastooli võimaldamiseks. Meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool on ratastooli kasutamise vajaduse osas andnud seisukoha, et meditsiiniline vajadus liikumisel abivahendina ratastooli kasutada puudub ja ta ei toeta taotlust. Tartu Vangla jättis 16.11.2017 otsusega nr 6-24/8462-2 rahuldamata taotluse jalutuskäigu ajal ratastooli lubamiseks. Tartu Vangla jättis 11.01.2018 vaideotsusega nr 111/665-2 rahuldamata kaebaja 14.12.2017 vaide. Kohus on tagastanud haldusasjas nr 3-18-318 kaebaja kaebuse riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmise tõttu. Kohtumäärus jõustus 24.04.2018. Vastustaja 08.05.2018 vastusest (tl 10) nähtuvalt ei ole kaebaja rohkem vaideid keeldumise peale esitanud. Kaebaja 27.03.2018 ja 02.04.2018 taotlustele on meditsiiniosakonna juhataja vastanud 27.04.2018 (tl 13), st pärast seda kui perearst oli 13.04.2018 kandes otsustanud, et ratastooli vajadus puudub.
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 143.
8(10)
3-18-877
20.Seega ei ole kaebaja õiguste kaitse seisukohast tõhus abinõu tugeva valu korral ratastooli saamiseks kõikide üksikute keeldumiste vaidlustamine. Tõhusust vähendab ka asjaolu, et meditsiinilisi otsustusi, kui kinnipeetav nendega ei nõustu, peaks ta vaidlustama maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras (viide Riigikohtu lahendile käesoleva otsuse p-s 9.3). Kaebaja terviseandmetest ja sh arsti 28.09.2017 otsustusest järeldub, et valu ei ole pidev. Iga üksikjuhtumi (taotluse rahuldamisest keeldumise) puhul taolise menetluse läbimine ei taga ratastooli kasutamist tugeva valu korral, mis ei pruugi vaevata kaebajat pidevalt. Kohus möönab, et kinnipeetaval on oma õiguste kaitseks võimalik taotleda esialgse õiguskaitse korras ratastooli andmiseks kohustamist nii vaide- kui ka kohtumenetluses (HKMS § 249 lg 1 ls 1 ja lg 2). Samas ilmneb, et näiteks 16.10.2017 taotluse lahendamine on toimunud 30 päeva jooksul, st 16.11.2017 ning enne seda puudus kaebajal ka võimalus esitada vaie ning taotleda esialgset õiguskaitset. Kohtu hinnangul ei saa 28.09.2017 arstliku otsustuse olemasolul määravaks, et samas on peetud vajalikuks kaebajale seletada treenimise ja liikumise olulisust. Samuti ei pea kohus praeguse vaidluse kontekstis määravaks kaebaja selgitusi jalutusaia määrdunud ja ebamugava istepingi kohta.
21.Kohus on seisukohal, et kaebajale ei olnud ajavahemikus 28.09.2017–13.04.2018 tagatud tõhusalt võimalus kasutada ratastooli vastavalt arsti 28.09.2017 otsustusele. Kuigi arsti otsus nägi ette võimaldada ratastooli tugevate valude korral ning vastustaja selgituste järgi ei ole sellist tugevat valu vaadeldaval ajavahemikul tuvastatud, ei pea kohus eeltoodud põhjendustel õiguspäraseks ratastooli korduvat mittevõimaldamist olukorras, kus vastav menetlus on osutunud kohmakaks ja aeganõudvaks ning kaebaja tegelikku vajadust igal üksikjuhul ratastooli järele on tagantjärele peaaegu võimatu kindlaks teha tõendite vähesuse/puudumise tõttu ning põhjusel, et valu tugevuse kui äärmiselt subjektiivselt tajutava asjaolu ajas oluliselt hilisem tõendamine on samuti väga komplitseeritud või isegi võimatu. Kuigi kaebus kohtule on esitatud 08.04.2018, peab kohus käesoleva kaebusega hõlmatuks ajavahemikku kuni 13.04.2018, st ajani, mil õiguslik olukord muutus, kuna arst on teinud varasemast erineva otsustuse, leides, et kaebaja ei vaja ratastooli.
Eelnevat arvestades rahuldab kohus kaebuse.
MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
kohaselt kannab
Kaebaja on olnud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. See kulu jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne. Kui pooled on kulusid siiski kandnud, siis jäävad need nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1).
24.Arvestades haldusasjas esitatud tõendite sisu (kaebaja terviseandmed) ja asja lahendamisel tõusetunud vaidlusküsimusi peab kohus vajalikuks menetluse HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks kuulutada. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.