Otsuse avalikult teatavaks 28.04.2017, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
3-16-225 S. F. kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks sulgeda kartserihoone K 1 ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas
eurot seoses ebainimlikes kartseritingimustes viibimisega (kokku 40 ööpäeva perioodidel: 30.08.2013-02.09.2013; 10.05.201413.05.2014; 16.07.2014-26.07.2014; 27.12.201404.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.201528.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise eest (18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014). Kaebuse esitaja – S. F. Vastustaja – Tallinna Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastustaja taotlus tagastada S. F. kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämisega rahuldamata.
2.Tuvastada, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks.
3.Muus osas jätta S. F. kaebus rahuldamata.
4.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
5.Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse 1,43 eurot.
Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,
tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.
1.Tallinna Vangla kinnipeetav S. F. esitas 17.11.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlus seoses ebarahuldavate olmetingimuste tagamisega kartserikambrites. Ühtlasi palus S. F. Tallinna Vanglal sulgeda kartseri K 1 hoone, kuna selle eksisteerimine on vastuolus EIÕK – seal on ebainimlikud ja inimese väärikust alandavad tingimused. Samuti palus ta lubada kartserisse käekell ja viia ta välja lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele kartseri hoonest nii nagu tehakse VangS § 69 alusel isoleeritud kinnipeetavatega. Lisaks soovis kaebaja mõista talle välja hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest (500 eurot iga kokkusaamise eest), kuna see on lisakaristus ühe ja sama asja eest (tl 10 ja selle pöördel). Tallinna Vangla jättis 19.01.2016 otsusega nr 5-37/15/313-2 S. F. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 11-13 pöördel).
2.29.01.2016 (koos 14.03.2016 kaebuse täpsustusega) esitas S. F. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu paludes kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K 1 ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot seoses ebainimlikes kartseritingimustes viibimisega (kokku 40 ööpäeva perioodidel: 30.08.2013-02.09.2013; 10.05.2014-13.05.2014; 16.07.2014-26.07.2014; 27.12.2014-04.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.201528.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise eest (18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014). Kaebuse esitaja taotleb enda riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist maksejõuetuse tõttu.
3.04.04.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja hakkas läbi viima eelmenetlust. 06.03.2017 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras lõplikud menetlustähtajad.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K 1 ja hüvitada talle mittevaraline kahju summas 4000 eurot seoses ebainimlikes kartseritingimustes viibimisega (kokku 40 ööpäeva perioodidel: 30.08.2013-02.09.2013; 10.05.2014-13.05.2014; 16.07.2014-26.07.2014; 27.12.2014-04.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.201528.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise eest (18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014). Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.
4.1.Kaebaja leiab, et kartserikambrites on ebarahuldavad olmetingimused. Kamber on külm ja niiske ning samas puudub õhuvahetus, suviti on kambrites palav ning muul ajal jahe; kartseririietus ei taga talveperioodil sooja ning suviti on riietusega liialt palav; akendest ei pääse sisse piisavalt valgust, kuna need on kaetud metallplaatidega; kambris on ebasanitaarsed tingimused, mis tulenevad avatud WC-st; dušši all on võimalik käia vaid kord nädalas ning kambri kraanist tuleb vaid külm vesi; puudub võimalus jalutuskäiguks värskes õhus – jalutuskäik toimub boksis, millel on plastikust katus (taevast ei ole näha) ja õhku tuleb kahest väiksest avast suurusega 50x50cm.
4.2.Samuti toob kaebuse esitaja välja, et kartseris viibimise ajal tuleks võimaldada kokkusaamistel käimist, kuna VangS § 69 alusel lukustatud kambris viibivatele isikutele
võimaldatakse kokkusaamisi. Kuivõrd kaebajal jäid ära järgmised kokkusaamised: 18.07.2014 kell 09:50-11:00 lühiajaline kokkusaamine; 24.07.2014 kell 15:40-16:50 lühiajaline kokkusaamine ja 19.07.2014 pikaajaline kokkusaamine seoses kaebaja kartseris viibimisega, siis palub kaebaja hüvitada talle selle tekitatud kahju summas kokku 1500 eurot. Kaebaja leiab veel, et kokkusaamiste ära jätmisega kartserikaristuse kandmise ajal on tegemist topelt karistamisega, milline olukord ei ole kooskõlas seaduse ning põhiseadusega. Kaebaja leiab, et selles osas tuleks vanglal oma Kodukorda muuta.
4.3.Lisaks leiab kaebaja, et kartseris võiks olla lubatud käekella omamine, kuna vastasel juhul ei tea kambris viibiv isik kellaajast midagi, mis põhjustab psühholoogilist pinget. Kaebaja leiab, et vanglal tuleks selles osas oma Kodukorda muuta.
4.4.Kaebaja leiab, et kaebuses toodud karsterihoone kasutamine peaks olema keelatud lähtuvalt 09.11.2012 CPT ettekandest. Tallinna Vangla väidab, et ta on täitnud minimaalseid nõuded kartserikambrite ruumidele. Selles osas CPT komisjon Tallinna Vanglaga ei nõustu. Ka kaebaja ei ole sellega nõus, sest seal on antisanitaarsed tingimused, mis alandavad inimväärikust. Mis puudutab kartseri ruumi, siis Tallinna Vangla märgib kartserikambris mõõdetud temperatuuri ilmselgelt suuremaks, kuna külmetamisega kaasnevad külmavärinad ei saa tekkida temperatuuril 18 kuni 23 oC ning kui inimene on enam-vähem soojalt riides. Ning kuna kaebaja külmetas kartseris viibides, isegi magas riietes, tähendab see, et kambris oli temperatuur madal, alla 18oC. Võimalik, et Tallinna Vangla tegi temperatuuri mõõtmisi radiaatori vahetus läheduses või päevaajal, mil temperatuur võis küündida Tallinna Vangla poolt mõõdetuni. Igatahes ei muuda see seda fakti, et oli külm ja kaebaja külmetas. Kaebaja palus isegi, et tal lubataks kindad ja sall kambrisse kaasa võtta, kuid kartseri töötajad luba ei andnud.
4.5.Tallinna Vangla tehtud fotodelt näeb kaebaja, et vangla viib kohut eksitusse sellega, et ta varjas kambrite reaalset seisukorda kaebaja kartseris viibimise aja seisuga. Ruumidest on fotod tehtud peale kosmeetilist remonti ja kaebaja viibimist seal, välja arvatud kamber nr 79. Kuid kambri nr 79 fotol ei ole näha, et laud asub tualetist vähem kui meetri kaugusel. Sama on ka kambris nr 75, aga selles kambris viibis kaebaja enne kosmeetilist remonti, nagu ka kambris nr
89.Seal ei olnud täiendavad trellid akende eest maha võetud ning nende vahelisele alale oli kokku kuhjatud hunnik rämpsu, s.t kaebaja viibis prügila-taolises kambris, mis alandab inimväärikust. Fotol ei ole näha, et pingid on metallist ning külma metalli peal istumine on ohtlik tervisele ja potentsile. Kambri nr 89 fotol on nähtav vaid pool ruumist. Seal, kus on fotol kapp, oli kaks magamiskohta, kokku oli aga selles kambris 8 magamiskohta. Ruumiosas, kus asub tualett, ei ole ventilatsiooni, samuti ei ole ventilatsiooni ka kõikides esitatud kambrites – kaebaja tuletab meelde, et esimese korruse kambrites ei ole ventilatsiooni üleüldse. Päikesevalguse kogust ei ole nende fotode põhjal võimalik kindlaks määrata. Kaebaja märgib, et huvitaval põhjusel puuduvad fotod „jalutusboksidest“, arvatavasti seetõttu, et Tallinna Vangla ei osanud selle kohta õigustust välja mõelda või selleks, et kohus ei näeks, mida Tallinna Vangla peab normaalseks kohaks värskes õhus jalutamiseks, taevavaateks ja päikesevalguseks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma seisukohta järgnevaga.
5.1.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses kahe lühiajalise- ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämisega. Käesoleval juhul ei ole S. F. pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega hüvitamaks kahju ära jäänud kokkusaamiste eest kaebuse esitaja poolt välja toodud kuupäevadel. 17.11.2015 esitatud kahjunõudes on kaebuse esitaja toonud välja, et tema hinnangul tuleks vanglal võimaldada kokkusaamisi kartserikaristust kandvale kinnipeetavale samadel alustel kui VangS § 69 alusel
lukustatud kambris viibivatele kinnipeetavatele ning ta on esitanud taotluse võimaldamaks nimetatud juhtudel kokkusaamisi. Tallinna Vangla selgitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et piirang kokkusaamiste võimaldamisele distsiplinaarkaristuse kandmise ajal kartserikambrites tuleneb siseriiklikust regulatsioonist, mistõttu puudub S. F.l õigus vastavasisulise taotluse esitamiseks, seega ei oleks nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitamine vanglale ka perspektiivne. Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitajal mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses kokkusaamiste ära jäämisega kartserikaristuse kandmise ajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu kuulub kaebus nimetatud nõude osas VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele.
5.2.Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus seoses kartserikambrite ja kartserihoone olmetingimustega.
5.2.1.Tallinna Vangla on andnud kaebuse esitaja taotlusele samasisulise mittevaralise kahju hüvitamise nõudes põhjaliku vastuse 19.01.2016. Vastustaja palub halduskohtul käesoleva kaebuse lahendamisel lähtuda vangla poolt koostatud vastuses S. F. kahjunõudele nr 537/15/313-2 toodud seisukohtadega, milline on vastusena kohtunõudele vangla poolt 23.02.2016 halduskohtule edastatud. Täiendavalt peab vastustaja vajalikuks välja tuua järgnevad seisukohad. Tallinna Vangla on S. F. kahjunõude vaadanud läbi kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste perioodi osas, kuna taotluses ei toonud S. F. välja konkreetseid perioode, milliste osas ta kahju hüvitamist nõuab. Käesoleva kaebuse täienduses on S. F. märkinud hüvitise nõude aluseks olevate perioodidena 30.08.2013 – 02.09.2013, 10.05.2014 – 13.05.2014, 16.07.2014 – 26.07.2014, 27.12.2014 – 04.01.2015, 14.02.2015 – 24.02.2015, 22.10.2015 – 28.10.2015.
5.2.2.Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (Kinnipeeturegister) andmetel on S. F. välja toodud ajavahemikel viibinud vangla erinevates kartserikambrites distsiplinaarkaristuse käskkirjade alusel. 30.08.2013 – 02.09.2013 Tallinna Vangla 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel kambris nr 81; 10.05.2014 – 13.05.2014 Tallinna Vangla 02.05.2014 käskkirja nr 594 alusel kambris nr 89; 16.07.2014 – 26.07.2014 Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkirja nr 249 alusel kambris nr 77 (karistus on täitmisele pööratud Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2014 määruse alusel haldusasjas 3-14-50763); 27.12.2014 – 31.12.2014 Tallinna Vangla 16.12.2014 käskkirja nr 1627 alusel kambrites nr 79 ja 89; 31.12.2014 – 04.01.2015 Tallinna Vangla 29.12.2014 käskkirja nr 1712 alusel kambrites nr 79 ja 89; 14.02.2015 – 19.02.2015 Tallinna Vangla 09.02.2015 käskkirja nr 163 alusel kambris nr 82; 19.02.2015 – 24.02.2016 Tallinna Vangla 12.02.2015 käskkirja nr 182 alusel kambris nr 82; 22.10.2015 – 28.10.2015 Tallinna Vangla 26.06.2015 käskkirjaga nr 868 alusel kambris nr 75. Käskkirjade õiguspärasust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ning ühtki käskkirja ei ole tunnistatud jõustunud kohtuotsusega kehtetuks ega tühistatud. Sestap on S. F. olnud kartserikambrisse paigutatud õiguspäraselt.
5.2.3.Tallinna Vangla leiab, et kõikides kartserikambrites on loodud ühetaolised olmetingimused ja sellest tulenevalt peab Tallinna Vangla võimalikuks käsitleda perioodi 22.10.-28.10.2015 osas antud seisukohti (vastuses kahjunõudele 19.01.2016) asjakohaste ja
kehtivatena ka muude kaebaja poolt välja toodud kartserikambrites viibitud perioodide osas ning tugineb seetõttu ka muude perioodide osas kahjunõudes välja toodud seisukohtadele. Kartserihoone olmetingimused on alati olnud vähemalt rahuldaval tasemel ning S. F. poolt välja toodud etteheited seoses kartserikambrite tingimustega ei ole vangla hinnangul kinnitust leidnud. Vangla esitab halduskohtule vastustaja seisukohtade kinnitusena pildimaterjali kartserikambritest, milliselt nähtuvad, kartserikambrites valitsevad olmetingimused, ventilatsioonisüsteemi olemasolu kambrites ning üldine valgustatuse tase kambrites (lisa 1). Samuti esitame tabeli vangla poolt mõõdetud sisekliima näitajatest, mis ilmestavad kartserikambrites valitsevaid elutingimusi erinevatel perioodidel (lisa 2). Nimetatud tõenditest nähtuvalt ei ole Tallinna Vangla kartserikambrites valitsenud nõuetele mittevastavad või muul moel inimväärikust alandavad olmetingimused. Kuna S. F. poolt halduskohtule esitatud kaebus on identne Tallinna Vanglale 17.11.2015 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega, on vangla kaebaja etteheidete osas juba omapoolse seisukoha esitanud.
5.2.4.Täiendavalt märgib Tallinna Vangla, et kinnipeetava nõue kartserihoone K1 sulgemiseks ei ole vangla hinnangul perspektiivne, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõudmaks konkreetsete hoonete kasutamist või mittekasutamist isikute kinnipidamisel. Vanglal on kohustus tagada hoonetes siseriiklikule regulatsioonile vastavad olmetingimused elukambrites ja tubades, millistes isikuid kinni peetakse ning nimetatud tingimused on K1 hoones olnud tagatud. Seega puudub alus kaebaja kartserihoone sulgemise nõude rahuldamiseks.
5.2.5.Kaebuses on S. F. jäänud ühtlasi oma nõude juurde võimaldada kartseris käekella kasutamist. Vangla on vastuses S. F. kahjunõudele selgitanud, millisel põhjusel ei ole võimalik kartserikambris isikliku käekella kasutamine (VSkE § 60 sätestab kartseris lubatavad esemed) ning mil viisil on isikul võimalik olla kellaajaga kursis. Seega ei saa pidada samasisulise nõude esitamist kaebuses perspektiivseks, kuna vastav piirang on kehtestatud siseriikliku õigusega, millisest kõrvale kaldumiseks puudub vanglal käesoleval juhul alus. Vastustaja märgib ühtlasi, et kinnipidamisasutuses kehtib päevakava, milline on kellaajaliselt üles ehitatud – igale konkreetsele kellaajale vastab kindel tegevus. Kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava on toodud Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) lisas 1.7. Nimetatust nähtub, et kogu päeva jooksul toimuvad tegevused nagu toitlustamine, loenduste läbiviimine, jalutuskäigud ja ajalehtede jagamine kindlatel kellaaegadel. Sama päevakava on kehtiv igapäevaselt ilma oluliste muudatusteta. Seega on kartseris viibival kinnipeetaval võimalik olla teadlik kellajast ka päevakavas toodud tegevustest lähtudes. Lähtudes päevakava rutiinsetest tegevustest ja nende korrapärasusest, ei pea vangla usutavaks, et kaebuse esitaja oli kellaajast teadmatuses ning nimetatu sai isikule põhjustada mittevaralise iseloomuga kahju. Samuti rõhutab vangla, et kartserihoones viibivad kogu päeva vältel vanglaametnikud, kes lisaks päevakavaliste tegevuste läbiviimisele tegelevad ka kinnipeetavate olmeküsimuste lahendamisega. S. F.l on kartseris viibides olnud seega igal ajal võimalus pöörduda vanglaametnike poole, kui kinnipeetav soovis täpset kellaaega teada saada.
5.2.6.Tallinna Vangla on esitanud omapoolse seisukoha S. F. nõude osas võimaldada kartserikambris viibivatele isikutele lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi samadel tingimustel, kui VangS § 69 alusel lukustatud kambris viibivatele isikutele. Vastustaja hinnangul ei ole võimalik kaebaja nimetatud taotlust rahuldada, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus vastava nõude esitamiseks. Kokkusaamiste võimaldamine kartserikaristuse kandmise ajal on piiratud VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3, mistõttu ei saa Tallinna Vangla S. F.le kartseris viibides ka kokkusaamisi võimaldada.
5.2.7.RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja
otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. RVastS-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS ei sätesta teisiti ning see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegium on 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita, mida tuleks käsitleda mittevaralise kahju põhjustamisena. Alates 01.06.2008 kehtib VangS § 41 lg 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sellise üldklausli sätestamine, mille eeskujuks on EIK praktika, aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ja juhtida samas tähelepanu, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse austamine on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mis tahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Samas peab väärkohtlemine saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust alandavaks. Inimväärikuse austamise põhimõtte VangS-is sätestamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada seda olulist põhimõtet vangistuse täideviimise kontekstis ning teisalt ka selgitada isikutele, et iga ebamugavustunne või takistus, mida nad arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole inimväärikuse alandamine. Iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus ei too kaasa hüvitise saamist. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus käesoleval juhul sellisele isiku õiguste riivele ei viita.
5.2.8.Seega ei nähtu eeltoodule ja Tallinna Vangla vastuses kahjunõudele (19.01.2016) toodud põhjendustele tuginedes, et S. F.le oleks vangla õigusvastase tegevuse tagajärjel saanud tekkida mittevaralise iseloomuga kahju, milline kuuluks vangla poolt rahaliselt hüvitamisele.
5.2.9.Vastuseks kohtunõudele täpsustas vastustaja sisekliima mõõtmistega seoses, et mõõteseadmetena on Tallinna Vangla kartserihoones kasutusel seade TES-1360A Digital Humidity/Temperature Meter (seerianumbriga 150607668). Mõõtmisi on varasematel aastatel teostanud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja majandusosakonna spetsialistid, vastavalt vajadusele ja võimekusele. Vastustaja selgitab ühtlasi, et vanglale ei ole kehtestatud konkreetseid nõudeid sisekliima mõõtmiste teostamise korra osa või kasutatavatele mõõteseadmetele esitatavate nõuete osas. Vangla teostab temperatuuride mõõtmisi fikseerimaks, et kambrites on nõuetekohane sisekliima tagatud kas omaalgatuslikult või
olukorras, kus konkreetses kambris viibiv isik on esitanud pöördumise temperatuuriga seonduvalt. Kui vanglale ei ole ühtki pöördumist seoses kambri temperatuuriga laekunud, ei pruugi vanglal olla ka andmeid varasemate aastate mõõtmistulemustega konkreetsete ajavahemike osas.
5.2.10.Seoses kambri põrandapinna ja akende suurusega teatas vastustaja kohtule, et kambrite mõõdud on vastavalt: kamber nr 75 – 7, 57 m2, nr 77 – 8,91 m2, nr 79 – 7,92 m2, nr 81 – 7,76 m2, nr 82 – 9,20 m2 ja nr 89 – 27,98 m2. Akende suuruseks kartserihoone kambrites on mõõdetud kambris nr 89 – 0,54 m2, kõigis teistes kambrites 0,65 m2 ning õhutusava suuruseks akendes 0,15 m2. Vastustaja märgib, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 määruse p-i 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele.
5.2.11.Vastustajal ei ole võimalik anda ammendavat vastust küsimusele, kas kaebaja tundis huvi kartseris viibides koristusvahendite saamise kohta, kuna praktikas ei fikseerita igapäevaküsimusi ega märgita üles, kas, millal ning millises koguses on kambritesse koristusvahendid isiku soovil väljastatud. Vangla kinnitab sellele vaatamata, et kaebajal oli sellekohase taotlusega võimalik igal ajal vanglateenistuse poole pöörduda, kuivõrd kambri korrasoleku eest vastutab kambris viibiv isik. Praktikas ei saa aga pidada otstarbekaks olmeküsimuste lahendamise igakordset fikseerimist ning selliste andmete säilitamist. Kaebaja ei ole väitnud, et talle soovi korral koristusvahendeid väljastatud ei ole, samuti puudub vanglal informatsioon, et kaebaja oleks esitanud koristusvahendite saamise või mittevõimaldamise osas vanglale varasematel aastatel kaebuseid või pöördumisi, mistõttu ei ole põhjust eeldada, et koristustarvikute väljastamisega kartserihoones probleeme oleks esinenud. Üldkasutatavaid ruume, s.h koridore ja jalutusbokse, koristatakse kartserihoones igapäevaselt majandusabitöölise poolt.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Käesoleva kaebuse lahendamisel tuleb kohtul kõigepealt lahendada vastustaja taotlus kaebuse osaliseks tagastamiseks. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal on mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses kokkusaamiste ära jäämisega kartserikaristuse kandmise ajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu kuulub kaebus nimetatud nõude osas VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele. Kohus vastustaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub selgelt, et kaebuse esitaja esitas vastustajale 16.11.2015 mh ka taotluse välja maksta hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest 500 eurot iga kokkusaamise eest (vt tl 10 ja selle pöördel). See, et vastustaja jättis haldusmenetluses välja selgitamata, milliste kuupäevade ja milliste kokkusaamiste ära jäämisega seoses oli nõue esitatud ei tähenda seda, et kaebaja ei oleks vastavat nõuet esitanud. Vastustajal on haldusorganina haldusmenetluses kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Vastustajal oli võimalus jätta puudustega taotlus käiguta ja lasta taotluse esitajal vastavaid asjaolusid täpsustada. Vastustaja seda ei teinud. Samuti ei ole vastustaja jätnud selles osas eraldi taotlust läbi vaatamata vms. Vaidlust ei ole, et vastustaja on käesoleval juhul jätnud kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja on antud teemat mh ka oma 19.01.2016 vastuses käsitlenud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige vastustaja seisukoht, et kaebus tuleb selles osas tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kohus leiab, et kaebaja on korrektselt läbinud kõigis kohtule esitatud nõuetes kohustusliku kohtueelse menetluse. Eeltoodust
tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse osaliseks tagastamiseks rahuldamata ning lahendada kaebus ka selles osas sisuliselt.
7.Käesolevas haldusasjas seisneb esimene vaidlus selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K1. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse Tallinna Vangla hoone sulgemist sh kartserihoone K1 sulgemist. Kohus selgitab kaebajale, et CPT soovitused ei ole vastustajale ega Eesti riigile siduvad. Neis sisalduvatest juhistest lähtutakse võimaluste piires. Arvestades, et kaebaja on Tallinna Vanglas viibib kinnipeetav, siis võivad kartserihoones K1 olevad tingimused puudutada küll kaebuse esitaja õigusi, kuid see ei anna kaebajale alust nõuda vastava hoone sulgemist. Kaebaja saab vaidlustada üksnes konkreetseid tema õigusi rikkuvaid toiminguid, mis on seotud kaebaja hoidmisega vastavas hoones. Seda võimalust on kaebaja ka kasutanud. Hoone sulgemise nõudmiseks kaebajal seadusest tulenev subjektiive õigus puudub. Kohus märgib, et ka kaebaja ise ei ole täpsemalt välja toonud, millest talle selline õigus võiks tuleneda. Kaebaja viitas küll 09.11.2012 CPT raportile, kuid nagu kohus juba ka eelpool märkis, et tegemist ei ole Eesti õiguskorra osaga, millest võiks selline õigus kaebajale tekkida. CPT poolt tehtud raportid on riikidele üksnes soovituslikud ega saa tekitada isikutel subjektiivseid õigusi.
8.Teiseks seisneb vaidlus käesolevas kohtuasjas selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikes 30.08.2013 – 02.09.2013 kartseri kambris nr 81; 10.05.2014 – 13.05.2014 kartseri kambris nr 89; 16.07.2014 – 26.07.2014 kartseri kambris nr 77; 27.12.2014 – 31.12.2014 kartseri kambrites nr 79 ja 89; 31.12.2014 – 04.01.2015 kartseri kambrites nr 79 ja 89; 14.02.2015 – 19.02.2015 kartseri kambris nr 82; 19.02.2015 – 24.02.2016 kartseri kambris nr 82 ja 22.10.2015 – 28.10.2015 kartseri kambris nr 75 tekitatud mittevaralise kahju on põhjendatud. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kartseri kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli külm ja niiske ning puudus õhuvahetus, suviti oli kambrites palav ning muul ajal jahe; kartseririietus ei taga talveperioodil sooja ning suviti on riietusega liialt palav; akendest ei pääse sisse piisavalt valgust, kuna need on kaetud metallplaatidega (kaebaja nimetab neid restideks); ebasanitaarsed tingimused kogu kambris, mis tulenevad avatud WC-st; dušši all on võimalik käia vaid kord nädalas ning kambri kraanist tuleb vaid külm vesi; puudub võimalus jalutuskäiguks värskes õhus – jalutuskäik toimub boksis, millel on plastikust katus.
9.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
10.Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes.
11.Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.
11.1.Kartseri kambrite temperatuur, õhuniiskus ja ventilatsioon Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-55-16 selgitanud, et kambrite temperatuuri tõendamise näol on tegemist tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 11 lg 1 järgi kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHKo 3-3-1-45-11, p-d 12 ja 15). Viidatud lahendis märkis Riigikohus kokkuvõtvalt veel, et kinnipidamistingimuste õiguspärasust peab tõendama vastustaja, sest CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele; kinnipidamistingimused on õigusvastased üksnes siis, kui kartseritingimused ei vasta mõnes osas õigusaktidega kehtestatud nõuetele; vastustaja tehtud mõõtmised ei pea vastama mõõteseaduse nõuetele ning tõendit ei muuda automaatselt ebausutavaks sellel allkirjade ja mõõtmisi teostanud isikute nimetamata jätmine; mõõtmiste aja ja koha vastavust protokollis kajastatule on võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla ametnike ütlused jms) tõendada; kaebaja etteheidet kartseri ventilatsioonile analüüsides tuleb kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada ehitustehnilised lahendused. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p 7). Vangla on esitanud kohtumenetluses andmed kartserikambri temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse mõõtmise kohta. Nimetatud menetlustoiminguid ei ole protokollitud (vt tl 73 ja selle pöördel). HMS § 18 lg 1 selleks ka ei kohusta. Seetõttu ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kus ruumi osas (radiaatori ääres, lae juures, põrandal vm) sisekliimat perioodidel 05.04.2013-26.04.2015 mõõdeti. Samas on alates 06.01.2016 kuni 24.04.2016 lisatud andmed ka mõõtmise koha kohta. Vaidlusalusalustel perioodidel (vt eelpool otsuse p 8), mil kaebuse esitaja viibis K1 kartserihoones vastavates kambrites nendes konkreetsetes kambrites sisekliima mõõtmisi ei teostatud. Tabelites (tl 73 ja selle pöördel) kajastuvad andmed mõõtmiste kohta 05.04.201324.04.2016, mil temperatuur jäid vahemikku 17,8-18,1 akna juures ja kambri ukse juures 18– 23,2 kraadi ja suhteline õhuniiskus vahemikku 40,7-62,8 %. Vaidlusalustest perioodidest kõige lähemal ajal on sisekliimat mõõdetud kartserikambrites 17.02.2016 nr 82 (kaebaja oli 19.02.2015 – 24.02.2016 kartseri kambris nr 82), kus temperatuur oli 21,6 kraadi. Mõõtmised on teostatud seadmega TES-1360A Digital Humidity/Temperature Meter (seerianumbriga 150607668). Muid täiendavaid tõendeid asja läbivaatamisel kohtul koguda ei õnnestunud, sest vangla ei ole pidanud arvestust mõõtmisi teostanud vanglaametnike üle. Vastustaja on kohtule teatanud, et mõõtmisi on varasematel aastatel teostanud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja majandusosakonna spetsialistid, vastavalt vajadusele ja võimekusele. Kohus leiab, et ei ole usutav, et erinevate vanglaametnike tunnistajana ülekuulamisega oleks võimalik koguda usaldusväärset teavet, arvestades sisekliima mõõtmisest möödunud aega, selle kohta protokollide mittevormistamist ja toimingu rutiinsust (vt ka vastustaja 09.03.2017 seisukoht tl 92). Arvestades, et kartserikambrid paiknevad samas hoones, pole põhjust arvata, et
vaidlusalustel perioodidel oleks nende kartserikambrite sisekliima, kus mõõtmisi erineval ajal tehti, saanud kuigivõrd oluliselt erineda kartserikambrite, kus kaebaja viibis, sisekliimast, arvestades, et mõõtmisi on tehtud nii aprillis, oktoobris, detsembris (vt tabel tl 73 ja selle pöördel). Ühelgi päeval ei ole kambri temperatuur olnud alla 17 kraadi (kahel päeval jaanuari kuus) ja enamus päevadel oli temperatuur kõrgem kui 18 kraadi. Seda, et temperatuur oleks olnud madalam kui 17 kraadi ei võimalda eeldada ka hoone ehituslikud konstruktsioonid ja kaugküttena toimiv küttesüsteem. Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele. Õhu niiskus eluruumis peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60 protsenti (Vabariigi Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p-d 6 ja 8). CPT aruande kohaselt oli bloki K1 kambrites halb ventilatsioon. Sisekliima mõõtmise kohta on kohtule esitatud samasugused tõendid nagu temperatuuri mõõtmise kohta. Vangla esitatud andmete kohaselt oli K1 karterihoones kambrites, kus mh viibis ka kaebaja, kuid teistel ajavahemikel suhteline õhuniiskus ajavahemikul 05.04.2013-26.04.2015 (2016 aastal ei ole õhuniiskust mõõdetud) vahemikus 40,7-62,8 % ja ainult ühel korra oli see üle 60%. Seega vastas see nõuetele ning sellest tulenevalt ei saa pidada kartseritingimusi õigusvastaseks. Kohtul pole põhjust arvata, et perioodidel, mil kaebaja kartserihoones K1 viibis, oleks suhteline õhuniiskus võinud olla märgatavalt erinev varasemal perioodil mõõdetud suhtelisest õhuniiskusest. Kohus peab usutavaks vastustaja väited sellest, et kambritesse on sisse ehitatud ventilatsioon, mis toimib läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Avada saab ka akna õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Sellise ventilatsiooni kasutamisel ei ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus sh suvel, millise aja kohta väidab kaebaja, et kartserihoones oli talumatult palav. Sarnastele seisukohtadele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-50770 27.02.2017 tehtud otsuses, kus olid samuti vaidluse all kartserihoone K1 tingimused. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et karterihoone K1 tingimused ei olnud kambrite temperatuuri, õhuniiskuse ja ventilatsiooni osas õigusvastased ega saanud sellest tulenevalt ka kaebaja inimväärikust alandada.
11.2.Kartserikambri valgustus Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kambrile sätestatud tingimustele. Kaebaja poolt vanglale esitatud taotlusest ja kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et kartseris olles oli aknast loomuliku valguse sissepääs takistatud. Kaebaja ei ole väitnud, et tal jäi kartserikambri väidetavalt vähese valgustatuse tõttu midagi tegemata või avaldas see muul moel temale ebasoovitavat mõju. Kuna kinnipeetavate kambrite valgustatusele ei ole vangla sisekorraeeskirjas ega muude õigusaktidega kehtestatud erinõudeid, tuleb selles osas arvestada eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad
nõuded“ p 5 kohaselt peab igas elu-, töö- ja magamistoas olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Vastustaja ei eita, et kartserikambri akna ees on trellid ja metallplaat, kuid põhjendab seda julgeoleku tagamise vajadusega, sest 2011. aastal väljusid kinnipeetavad 2 korral läbi kartserihoone kambri akende. Vangla saab hinnata ise kõige paremini, milliseid meetmeid ta vanglas julgeoleku tagamiseks kasutab (vt ka Tallinna Vangla 19.01.2016 otsus tl 12). Trellide ja metallplaadi kasutamist akna ees, vältimaks kinnipeetava põgenemist, ei saa pidada kinnipeetava õigusi ülemäära kahjustavaks. Kuna Tallinna Vangla kartserikambrist on reaalselt 2 korral õigusvastaselt akna kaudu väljutud, on vangla abinõud uute põgenemiste vältimiseks vajalikud ja mõõdukad. Seega on põhjendatud kambri akna ees trellide ja metallkatte hoidmine julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1). VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohus möönab, et võttes aluseks vangla esitatud kambripinna suuruse ja arvestades akna mõõtmeid, et akna ja põrandapinna suhe ei vasta kartserikambrites eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt tl 92). Samas viitab vastustaja õigesti, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 määruse p-i 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Kohus leiab siinkohal, et tulenevalt sellest, et kaebajat hoiti mittevastavates kambritingimustes väga lühikesi perioode järjest s.o 4 päeva, 4 päeva, 10 päeva, 5 päeva, 5 päeva, 6 päeva, 6 päeva, 7 päeva, ei saanud akna väiksem suurus avaldada kaebajale nii olulist negatiivset mõju, mis annaks alust pidada kaebaja hoidmist kartseris inimväärikust alandavaks. Lisaks leevendas kaebaja olukorda kambri piisav valgustatus kunstlike valgusallikate abil.
11.3.Ebasanitaarsed tingimused sh wc tulenev hais kartseris Vanglale esitatud taotlusest ja kaebusest mõistab kohus, et kaebaja ei ole rahul sellega, et WC haiseb ja see ei ole kambrist eraldatud. Samuti ei ole kaebaja rahul kartseri üldise korrasolekuga (rämps akende vahel ja üldine räämas väljanägemine). VangS § 45 lg 2 ja § 651 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebajal on olnud igal ajal võimalik taotleda talle koristusvahendite väljastamist. Kohus leiab, et kui kaebaja puhastanuks WC-d ja kraanikaussi puhastusvahendiga, saavutanuks ta ka parema olukorra kambris ja sellega oleks vähenenud ebameeldiv hais, mille üle kaebaja kurdab. VSKE § 7 lg 4 p 6 järgi kuulub kartseri sisustusse WC. Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale või tüübile ette nähtud ei ole. Seega ei saa Aasia-tüüpi WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks. EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks. Kuna kaebaja oli valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal
asjaoludega, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega, ta oli kartseris üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud seoses kambrites oleva Aasia tüüpi WC-ga. Arvestades, et kambris peab korda hoidma kinnipeetav, siis ei saa olla alandatud kaebaja inväärikust ka sellega, et akna vahel võis olla mustust ja prügi. Kaebajal endal oli kohustus ja ka võimalus kamber korras hoida.
11.4.Dušš on ainult 1 x nädalas ja kraanist tuleb ainult külm vesi Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ebapiisavat pesemisvõimalust. Kohus märgib, et kui ka eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 pesemisvõimaluste kohta sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kvaliteeti tervikuna. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Mis puudutab kambrites sooja vee puudumist, siis ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kambrites sooja vee olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohustust vangale võimaldada kinnipeetavatele iga päev pesemist sooja veega, siis ei saa olla ka õigusvastane vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine.
11.5.Jalutuskäik plastik-katusega boksis VangS § 651 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 651 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m kõrgused avad. Kohus möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kohtu hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Kohus tuvastab käesolevaga, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-16). Kohus leiab lähtudes HKMS § 41 lg 5 ning arvestades kaebaja viibimist kartserihoones lühiajaliselt, et antud juhul piisab kaebaja õiguste taastamiseks eelpool viidatud vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.
11.7.Eeltoodu osas leiab kohus kokkuvõtvalt, et kartserikaristus on isikule küll mõnevõrra piiravam tavapärasest vangistuse täideviimisest, kuid ei kujuta veel iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist. Kaebaja suhtes rakendatud distsiplinaarkaristuste käskkirju ei ole kaebaja sisuliselt vaidlustanud ning nende alusel karistuse kandmine oli õiguspärane. Kohus tuvastas, et käesolevas asjas on kaebaja nõude aluseks olevate asjaolude – kartseri kambrite temperatuur, ventilatsioon, valgustus; sanitaarne olukord, mis tuleneb avatud WC-st; pesemisvõimaluse tagamine kord nädalas ning üksnes külma vee olemasolu kambris – osas täitmata RVastS § 7
lg-st 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kohus leiab, et seda arvestades ei ole otstarbekas asja lahendamiseks edasi analüüsida teisi seaduses sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Mis puudutas jalutuskäiku värskes õhus, siis selles osas tuvastas kohus, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-16). Samas ei saa see kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas, sest rikkumise kestust ja muid kambritingimusi arvestades ei olnud õiguste riive sedavõrd kaalukas, et õigustaks rahalise kahjuhüvitise väljamõistmist. Kaebaja õiguste kaitseks piisab kohtu arvates selles osas vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.
12.Kolmandaks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle kartseri karistuste kandmise ajal ära jäänud kahe lühiajalise kokkusaamise ja ühe pikaajalise kokkusaamise eest väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju summas 1500 eurot. Kuivõrd kahju nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus, siis tuleb ka vastava nõude lahendamiseks kõigepealt võtta seisukoht, kas Tallinna Vangla on käitunud õigusvastaselt jättes kaebaja poolt nimetatud kokkusaamised ära ajal, mil kaebaja kandis kartserikaristust. VangS § 24 lg 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist tulenevalt on seadusega piiratud kokkusaamiste võimaldamine ning vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. Järelikult ei pidanud vastustaja võimaldama kaebajale ajal, mil ta kandis kartserikaristusi ei lühi- ega pikaajalisi kokkusaamisi. Seega puudub ka vastustaja õigusvastane tegevus. Mis puudutab kaebaja viidet VangS § 69 (täiendavad julgeolekuabinõud) ning sellele, et nimetatud isikutele ei ole kokkusaamised keelatud, siis kohus selgitab, et tegemist on eraldiseisvate ja olemuslikult erineva olukorra regulatsioonidega. Vastustaja on õigesti välja toonud, et distsiplinaarkaristuse kohaldamine ja julgeolekukaalutlustel isiku lukustatud kambrisse paigutamine on olemuslikult erinevad. Kohus märgib, et ilmselt soovis kaebaja siinkohal viidata võrdse kohtlemise põhimõttele leides, et ka kartserikaristuse kandmise ajal peaks võimaldatama kokkusaamisi. Kohus kaebajaga ei nõustu ning on seisukohal, et tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuivõrd tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes konkreetse distsiplinaarsüüteo eest. Distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse pikkusele on sätestatud ka konkreetne maksimaalne aeg (so 45 ööpäeva). Samas VangS § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seega võib tegu olla ka ennetava tegevusega ja sellega võivad kaasneda erinevad piirangud. Samuti ei ole seaduses sätestatud nende kohaldamisele maksimaalselt tähtaega erinevalt kartserikaristusest. Lisaks tuli kaebajal juba distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega sh kokkusaamiste ära jäämisega, kuivõrd seadusest tuleneb otseselt vastav piirang.
Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ka lühi-ja pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisega esitatud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks analüüsida ka teisi seaduses sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kaebus jääb ka selles osas rahuldamata.
13.Kaebaja viitas kaebuses veel, et kartseris peaks olema lubatud käekella omamine. Kohus märgib esmalt, et kohus ei ole vastavas nõudes kaebust menetlusse võtnud, kuivõrd kaebuse täpsustuses, milles kaebaja pidi kohtule esitama vastavalt kohtu selgitustele kõik kaebaja kaebuse nõuded, ta vastavat nõuet kohtule ei esitanud. Oma lõplikes seisukohtades on kaebaja aga jällegi vastava teema tõstatanud. Kuivõrd kaebaja on selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud ning ka vastustaja on sellele teemale vastanud, siis peab kohus võimalikuks vaatamata eelmärgitule kaebaja seisukohale vastata. Kartseris lubatud esemed sätestab Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 60 lg 1, mille kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. Nimetatud nimekiri on lõplik. Vangistusseaduse (VangS) 651 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kartserisse paigutamisel kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Eeltoodud regulatsioonist tulenevalt ei ole vanglal võimalik kartserisse käekella lubada ning kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldatama. Kaebaja märkus nagu tuleks vastavat regulatsiooni muuta, on põhjendamatu. Kaebajal puudub sellise nõude esitamiseks subjektiive õigus.
14.Eeltoodu põhjal tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.
15.Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus rahuldas kaebuse väga väikeses osas so kohus tuvastas, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Hinnanguliselt on tegemist ca 1% osas kaebuse rahuldamisega võrreldes seda proportsionaalset kogu kaebusega. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Samuti jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus andis 22.03.2016 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 22 eurot ületavas osas (kaebaja sai menetlusabi 143 euro osas). Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse üksnes 1% osas, siis lähtudes HKMS § 118 lg 2 tuleb vastustajalt riigituludesse mõista 1,43 eurot (143-st 1% on 1,43). /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.