Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-792 30. jaanuar 2018 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Puudutatud isik X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Oleg Gradinar Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017. a määruse resolutsiooni p 2. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Määrata vandeadvokaat Keijo Lindebergile käesoleva asja kassatsiooniastmes Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu riigi õigusabi osutamise eest tasu 273 eurot ja 60 senti (koos käibemaksuga).
4.Asendada avaldatavas otsuses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
X (puudutatud isik) saabus 11. aprilli 2017 varahommikul kell 4.10 Saatse piirivalvekordonisse. Politse- ja Piirivalveamet (PPA) pidas ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel 48 tunniks kinni. Samal päeval kell 13.43 avaldas puudutatud isik soovi varjupaiga saamiseks. Varjupaiga taotlemist põhjendas isik sellega, et on taganenud islami usust, mistõttu võib teda päritoluriigis Sudaanis ähvardada oht tema elule. Lisaks ei ole isik rahul Sudaani ühiskonnas valitsevate rangete reeglitega.
2.Tartu Halduskohus andis 12. aprilli 2017. a määrusega haldusasjas nr 3-17-792 loa paigutada puudutatud isik kuni kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse. Kohus selgitas, et kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel oluliste asjaolude väljaselgitamiseks isiku põgenemisohu tingimustes (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4). Põgenemise ohtu kinnitab see, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult (VSS § 68 p 8). Ühtlasi on tõenäoline, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimise eesmärgil (VRKS § 361 lg 2 p 5). Leebemaid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada, arvestades seda, et isik ületas riigipiiri ebaseaduslikult ning avaldas soovi saada rahvusvahelist kaitset alles pärast seda, kui ta võeti ebaseaduslikult Eestis viibiva isikuna arvele.
3.7. juuni 2017. a määrusega pikendas Tallinna Halduskohus PPA taotluse alusel kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.
4.PPA esitas 26. septembril 2017 Tallinna Halduskohtule järjekordse taotluse pikendada puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega, kuna isiku puhul esinevad jätkuvalt VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud asjaolud. PPA leiab, et kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel oluliste asjaolude väljaselgitamiseks põgenemisohu tingimustes. Samuti on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VSS § 68 p 8 kohaselt saab põgenemisohtu eeldada, kui isik on kinni peetud ebaseadusliku piiriületuse tõttu ning tal ei ole õigust Eestis viibida. Puudutatud isik lahkus oma koduriigist Venemaale 2014. aastal. 2016. aastal taotles ta varjupaika Venemaal, kuid lahkus sealt enne varjupaigamenetluse lõppu. Soovi saada Eestis varjupaika avaldas isik alles tunde pärast tema kinnipidamist. Isiku käitumine, samuti ebaseaduslik viibimine Venemaal ning ebaseaduslik piiriületus kinnitavad võimalust, et ta põgeneb varjupaigamenetluse ajal. Menetluses on tarvis välja selgitada tõesed asjaolud ja isiku Eestisse saabumise tegelik põhjus. Isikuga seotud asjaolud seavad kahtluse alla tema valmisoleku teha ametnikega koostööd. Täidetud on VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte. Järelevalvemeetmete rakendamine baseerub usaldusel. Isikul puuduvad majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga ning elukoht.
5.Tallinna Halduskohus pikendas 29. septembri 2017. a määrusega puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28. jaanuarini 2018 (k.a). Halduskohus kordas 12. aprilli 2017. a määruses toodud põhjendusi. Lisaks märkis kohus, et isik võttis varjupaigataotluse 13. juunil 2017 tagasi, kuid avaldas 14. juulil soovi siiski menetluse jätkamiseks. Selline käitumine viitab, et isik ei soovi tegelikult Eestis rahvusvahelist kaitset saada. Isiku kinnipidamine on rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamiseks ja võimaliku väljasaatmise tagamiseks jätkuvalt vajalik ja mõõdukas abinõu.
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2017. a määrus ja jätta PPA taotlus tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. novembri 2017. a määrusega rahuldamata puudutatud isiku taotluse vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil (resolutsiooni p 1). Samuti jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2017. a määruse muutmata (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on õigesti leidnud, et isiku puhul esinevad jätkuvalt VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud asjaolud. Puudutatud isik ei väida, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust oleks võimalik läbi vaadata tema enda osavõtuta. Kinnipidamine võimaldab korraldada menetluse, milles tuvastatakse rahvusvahelise kaitse tegelik vajadus. Asjaolud kogumis viitavad sellele, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega pruugi enam olla menetlustoimingute tegemiseks PPA-le kättesaadav.
8.6. oktoobri 2017. a otsusega nr 7001710147-3 lükkas PPA puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi. Otsus toimetati isikule kätte 6. novembril 2017. 17. novembril 2017 pidas PPA isiku VSS alusel 48 tunniks kinni. Isik võeti arvele ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna, talle koostati (kohe sundtäidetav) lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks. PPA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas samal päeval haldusasjas nr 3-17-2464 PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS alusel kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17. jaanuarini 2018 (kaasa arvatud). 17. jaanuari määrusega andis Tallinna
2(6)
Halduskohus loa isiku kinnipidamise pikendamiseks tema Eestist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 17. maini 2018.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik esitas 21. novembril 2017 Riigikohtule määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrused tühistada ning teha asjas uus lahend, millega jätta PPA taotlus kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Puudutatud isik leiab, et kuna VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on tal kui rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni, ei ole tema puhul põgenemisohu sedastamisel võimalik lähtuda VSS § 68 p-st 8. Põgenemisohtu ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et isik sisenes riiki ebaseaduslikult. Puudutatud isik pole mingil moel väljendanud tahtmatust teha Eesti ametivõimudega koostööd. Vastupidi, isik pöördus Eestisse saabumisel ise kohe Saatse kordonisse. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga saada Eesti riigilt rahvusvahelist kaitset. Taotluse esitamise ajaks ei olnud PPA teinud isikule lahkumisettekirjutust. Isik ei ole kuidagi väljendanud soovi Eestist lahkuda või enda Eestis viibimist varjata. Seega on alusetu väita, et taotlus esitati väljasaatmise vältimiseks. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine peaks olema erand, mitte reegel. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses juba alates aprillist 2017. Kinnipidamise teistkordsel pikendamisel ei ole õigustatud tugineda täpselt samadele asjaoludele kui pool aastat varem isiku esmasel kinnipidamisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Riigikohus käsitleb esmalt menetlusnormide rikkumist ringkonnakohtu määruse tegemisel (I osa) ja selgitab seejärel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist puudutavaid norme (II osa). Viimaks lahendab Riigikohus riigi õigusabi osutamise kulude hüvitamise taotluse (III osa). I
11.Vaidlusaluse ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus lahendas puudutatud isiku määruskaebuse, on teinud üks ringkonnakohtu kohtunik. Ringkonnakohus tugines seejuures halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg-le 1.
12.HKMS § 11 lg 3 sätestab üldreegli, mille kohaselt lahendab ringkonnakohus asja kolmeliikmelises koosseisus. HKMS § 210 lg 1 esimese lause järgi vaatab ringkonnakohtus määruskaebuse läbi üks ringkonnakohtu kohtunik. Teine lause lisab, et kaebuse menetlusse võtmata jätmise, kaebuse läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse või muu määruse peale, mis takistab asja edasist menetlust, esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis.
13.Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, käesolevas kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. 3(6)
14.Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. HKMS § 264 lg 4 esimese lause järgi vaatab kohus haldustoiminguks loa andmise taotluse läbi ja otsustab loa andmise viivitamatult kirjaliku määrusega ainuisikuliselt lihtmenetluses. Kolleegium on selgitanud, et selle sätte alusel tuleb ka ringkonnakohtul loa andmise peale esitatud määruskaebus lahendada viivitamata ja lihtmenetluse sätteid järgides (18. mai 2015. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-15, p 11). Sättes toodud asja ainuisikulise lahendamise kohustus laieneb ülaltoodud põhjustel siiski vaid halduskohtus toimuvale menetlusele.
15.Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et vaidlustatud ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, sõltumata määruskaebuse väidetest (HKMS § 199 lg 1 p 1, § 230 lg 2 esimene lause, § 234). Asi tuleb saata uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
16.Riigikohtu määruse tegemise hetkeks on puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud ning teda ei peeta enam kinni VRKS sätete alusel. Käesolevas asjas vaidlustatud määruse alusel peeti isikut kinni 29. septembrist 2017 (mil halduskohus andis loa isiku kinnipidamiskeskuses hoidmise pikendamiseks VRKS § 36 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel) kuni 17. novembrini 2017 (mil möödus tagasilükkamise otsuse vaidlustamise tähtaeg (puudutatud isik selle aja jooksul kaebust ei esitanud) ja PPA otsustas puudutatud isiku VSS alusel kinni pidada). Ringkonnakohtul tuleb määruskaebuse lahendamisel kontrollida tagantjärele puudutatud isiku kinnipidamise õiguspärasust nimetatud perioodil. Kohtuasja nr 3-17-2464 materjalidest nähtub, et PPA tegi isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta otsuse 6. oktoobril 2017, kuid otsus toimetati isikule kätte alles 6. novembril 2017. Toimikust ei nähtu selgitusi, mis oli sellise viivituse põhjuseks olukorras, kus isik otsuse adressaadina oli PPA-le kättesaadav. II
17.Andmata siinkohal hinnangut isiku kinnipidamise õiguspärasusele, peab Riigikohus vajalikuks selgitada VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eelduseid isiku kinnipidamise pikendamisel.
18.VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b.
18.1.Isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu
14.septembri 2017. a otsus nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega.
18.2.Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad 4(6)
asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka 29. jaanuari 2015. a määrus haldusasjas nr 3-31-52-14, p 12).
18.3.Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on kinnipidamise pikendamisel rõhutanud, et õiguslik ja faktiline olukord ei ole esmase loa andmisest alates muutunud. Kuna "ei ole esitatud uusi asjaolusid", ei ole võimalik asuda varasematest määrustest erinevale seisukohale (halduskohtu 29. septembri 2017. a määruse p 10, ringkonnakohtu 3. novembri 2017. a määruse p 13). Kolleegium on varem märkinud, et ka kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa pikendamise taotluse lahendamisel võib sarnaselt esmakordse loa andmisega olla tegu piiratud informatsiooniga, mille tõttu võib piisata ka sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (eelviidatud asi nr 3-3-1-52-14, p 14). Samas on kolleegium rõhutanud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav (31. mai 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 9).
18.4.Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetlustes rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem, kui kõige lühem võimalik ajavahemik (eelviidatud otsus nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja kõnealuse kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan omalt poolt teinud on ja milliseid päringuid välja saatnud.
18.5.VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna sama paragrahvi raames muuhulgas seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 p 8 järgi esineb põgenemisoht juhul, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on varjupaigataotlejal õigus viibida Eestis, kuni tema taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. Sellele sättele tuginedes leiab puudutatud isik, et VSS § 68 p-le 8 tuginemine põgenemisohu sisustamisel on tema puhul välistatud. See seisukoht on ekslik. VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka eelviidatud asi nr 3-3-1-93-16, p 13).
18.6.Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isik saabus Eestisse Venemaalt, ületades seejuures ebaseaduslikult piiri. Kohtud ei ole VSS 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. 5(6)
III
19.Puudutatud isikule määratud esindaja vandeadvokaat K. Lindeberg esitas 27. detsembril 2017 Riigikohtule taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus.
20.Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.
21.Vandeadvokaat K. Lindeberg taotleb kassatsiooniastmes riigi õigusabi eest tasu 273 eurot ja 60 senti (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt koosnesid riigi õigusabi osutamise korras tehtud toimingud kohtumäärusega tutvumisest, kliendiga kirjavahetusest ning määruskaebuse koostamisest ja esitamisest Riigikohtusse. Kolleegiumi hinnangul on kulunud aeg (190 minutit) ja tehtud toimingud põhjendatud, mistõttu tuleb tasu taotletud suuruses kindlaks määrata. Taotluse kohaselt osutati õigusabiteenust Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu, mistõttu on põhjendatud taotletud summale käibemaksu lisamine. Kohus otsustab määrata vandeadvokaat K. Lindebergile käesoleva haldusasja kassatsiooniastmes puudutatud isikule Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu riigi õigusabi osutamise eest tasu 273 eurot ja 60 senti (koos käibemaksuga).
22.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.