Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. juuni 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52793
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18. augusti 2014. a korralduse nr 1205-k tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. mai 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Ljudmila Tamar Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste Kolmas isik – YY, esindajad v.adv Jaak Oja ja v.adv Raini Nõu
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-52793. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18. augusti 2014. a korraldus nr 1205-k.
Mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 2580 (kaks tuhat viissada kaheksakümmend) eurot.
Tallinna linna ja YY menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. juulil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-14-52793 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 29.11.1991 avalduse (muudetud 27.01.1994) Tallinnas Gonsiori tn 25 (varasem Gonsiori tn 43, endine kinnistu nr 2971) elamus asuva korteri nr 7 tagastamiseks. Nimetatud korter kuulus 07.12.1940 toimunud natsionaliseerimise ajal taotleja emale CC-le (endise väikekorterite ehitusühingu „Tare“ liikmelisuse kaudu), kes lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 23.05.1994 otsusega nr 2895 Gonsiori tn 25 korteri nr 7 omandireformi objektiks ja vara endise omaniku CC poja XX nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsus tagastas 12.10.1994 korraldusega nr 2308-k Gonsiori tn 25 korteri nr 7 XX-le.
2.ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 26.06.2000 otsusega nr 11641 rahuldamata XX taotluse Gonsiori tn 25 korteri nr 7 tagastamiseks põhjusel, et vara omanik CC lahkus Eestist 1941. a-l Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, ning tühistas oma 23.05.1994 otsuse nr 2895. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 18.10.2000 korraldusega nr 3824-k kehtetuks oma 12.10.1994 korralduse nr 2308-k, kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.
3.Tallinna linn ja YY sõlmisid 19.08.2003 notariaalse eluruumi erastamise müügilepingu, mille esemeks oli Gonsiori tn 25 korter nr 7 (seitse tuba üldpinnaga 142,6 m2).
4.ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tunnistas 20.03.2014 otsusega nr 12421 Gonsiori tn 25 korteri nr 7 omandireformi objektiks, luges tõendatuks, et vara omanikuks oli õigusvastase võõrandamise ajal CC, kes oli 16.06.1940 seisuga Eesti kodanik, tunnistas XX vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ning luges tõendatuks, et CC ega tema pärijad ei ole saanud vara eest kompensatsiooni omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 tähenduses.
5.Tallinna Linnavalitsus jättis 18.08.2014 korraldusega nr 1205-k ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel rahuldamata XX taotluse Gonsiori tn 25 korteri nr 7 tagastamiseks, kuna vara on füüsilise isiku heauskses omandis (p 1), ja otsustas alustada Gonsiori tn 25 korteri nr 7 XX-le kompenseerimise menetlust (p 2).
6.Harju maavanem andis 08.09.2014 korraldusega nr 1-1/1630-k nõusoleku õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamiseks, leides, et võimalik eksimus asjaolu hindamisel, et vara on käesoleval ajal teise füüsilise isiku heauskses omandis, ei riku avalikku huvi. 2(8)
3-14-52793
7.XX esitas 13.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k tühistamiseks. Korraldus on sisuliselt ebaõige ja motiveerimata. Gonsiori tn 25-7 korteri erastamine toimus ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeldu rikkudes ning ORAS § 12 lg 3 p 3 on kohaldatud vääralt. Kaebajale esmalt tagastatud vara oli alates 03.04.2003 Tallinna linna omandis ja vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud, kuid vastustaja erastas eluruumi selle üürnikule YY-le. Väär on seisukoht, et vara tagastamise menetlus lõpetati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641. XX avaldus vara tagastamiseks jäeti rahuldamata alles Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldusega nr 1205-k. Pidades üürnikku heauskseks omandajaks, otsustas Tallinna linn vaidlustatud korraldusega korterit kaebajale mitte tagastada. Varasemad otsused olid tühistatud põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik CC lahkus Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel ning ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud riikidevahelist lepingut ei olnud sõlmitud. ORAS § 7 lg 3 oli alates 28.10.2002 tunnistatud põhiseadusevastaseks ja see muutus kehtetuks 12.10.2006. Sellel perioodil ei olnud vastustajal õigust tagastamisele kuuluvat eluruumi erastada. Halduskohtul tuleks tuvastada Tallinna linna ja YY vahel 19.08.2003 sõlmitud Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamise müügilepingu tühisus tulenevalt ORAS § 18 lg-st 1. Üürnik pidi ka olema teadlik, et vara tagastamise küsimust ei olnud veel lahendatud, mistõttu ei saanud Tallinna linn tugineda vaidlustatud korralduses omandaja heausksusele. Harju maavanema 08.09.2014 korraldus nr 1-1/1630-k on motiveerimata ning sellest ei selgu, kuidas maavanema arvamus kujunes. Maavanema toiming tuleb tunnistada õigusvastaseks preventiivsel eesmärgil.
8.Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamise müügileping sõlmiti 19.08.2003 olukorras, kus 16.01.2002 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2001 otsusega haldusasjas nr II3/303/01 oli tuvastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsuse nr 11641 (millega jäeti rahuldamata taotlus Gonsiori tn 25-7 eluruumi tagastamiseks) ja Tallinna Linnavalitsuse 18.10.2000 korralduse nr 3824-k (millega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 12.10.1994 korraldus nr 2308-k korteri tagastamise kohta) õiguspärasus. Vastustaja lähtus seejuures Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-6-99, mille kohaselt ei saa Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikuid tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks ning nende vara tagastamise avaldused tuleb jätta ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. ÕVVTK komisjoni pädevus jätta taotlus rahuldamata ja lõpetada menetlus tuleneb Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-st 20. Kuivõrd vara tagastamise avaldus tuli jätta rahuldamata, mitte läbi vaatamata, loeti sellega vara tagastamise avaldus ORAS § 18 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 tähenduses lahendatuks ning neis sätestatud võõrandamiskeeldu pole rikutud. Seda arvestades on Gonsiori tn 25-7 eluruum YY heauskses omandis. Tallinna linn ei saanud 2003. a-l näha ette, et kohtupraktikas leitakse hiljem, et Saksamaale ümberasunud isikute avaldused tuleb uuesti läbi vaadata isegi juhul, kui need on varasemalt jäetud rahuldamata. Gonsiori tn 25-7 eluruum tunnistati omandireformi objektiks alles ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 20.03.2014 otsusega nr 12421.
9.Kolmas isik YY palus jätta kaebus rahuldamata. EES § 3 lg 5 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 koostoimest tuleneb, et erastamisele ei kuulu üksnes need õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mis on tunnistatud omandireformi objektiks. Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamise 19.08.2003 müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud eluruum omandireformi objektiks. Nimetatud eluruumi omandireformi objektiks olek oli lõpetatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641. Uuesti tunnistati Gonsiori tn 25-7 eluruum omandireformi objektiks ja kaebaja selle suhtes õigustatud subjektiks ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 20.03.2014 otsusega nr 12421. Seega ei ole viited ORAS § 18 lg-le 1 3(8)
3-14-52793 asjakohased. Vastustajal ega kolmandal isikul ei olnud võimalust lähtuda erastamise ajal Riigikohtu 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 p-s 35 märgitust. Kolmas isik on vaidlusaluse eluruumi omandanud heauskselt. Erastamise ostu-müügilepingu suhtes nõuete esitamiseks ettenähtud tähtajad on praeguseks ka möödunud.
10.Tallinna Halduskohus jättis 24.05.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 2100 eurot. Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k andmine oli ajendatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 20.03.2014 otsusest nr 12421, millega tunnistati Gonsiori tn 25-7 eluruum omandireformi objektiks ning XX selle suhtes õigustatud subjektiks. Vaidlustatud haldusaktiga jäeti Gonsiori tn 25-7 eluruumi tagastamise taotlus ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel rahuldamata ja alustati selle kompenseerimise menetlust, sest korter on YY heauskses omandis. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti leidnud, et olukorras, kus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641 jäeti XX taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks üheselt mõistetavalt rahuldamata (ja see otsus tunnistati kohtumenetluse tulemusel õiguspäraseks), oli vara tagastamise küsimus sisuliselt lahendatud ning järgnenud vara erastamine ei olnud vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1 ega ka vastav erastamistehing tühine. Määravat tähtsus ei oma, millised olid vara tagastamata jätmise täpsed põhjused, sest lähtuda tuleb vara õiguspäraselt tagastamata jätmise faktist. 2014. a-l oli olukord teistsugune ja ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise järgselt tuli vara tagastamise võimalikkust hinnata uuesti, arvestades muu hulgas ORAS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatuga. Olukorras, kus põhivaidlusena vaadeldav viide ORAS § 12 lg 3 p-le 3 ja kolmanda isiku heausksusele on osutunud asjakohaseks kaalutluseks, ei saa vaidlustatud 18.08.2014 korraldust tühistada pelgalt seetõttu, et seda olnuks võimalik ka põhjalikumalt motiveerida. Kaebaja etteheited Harju maavanema 08.09.2014 korralduse nr 11/1630-k vähesele motiveeritusele ei ole asjassepuutuvad, sest see anti järelevalvemenetluse raames ja sellega ei ole otsustatud vara tagastamata jätmist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on kohaldanud ORAS § 7 lg-t 3 ja § 12 lg 3 p-i 3 vääralt ning see on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks, kas halduskohus on õigesti tuvastanud, et XX avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks oli lõplikult lahendatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641. Samas ei nähtu viidatud otsusest ega Tallinna Linnavalitsuse 18.10.2000 korraldusest nr 3824-k, et vara tagastamise küsimus oleks lõplikult lahendatud, sest oodata tuli riikidevaheliste kokkulepete sõlmimist, et lahendada taotlus uuesti teistel alustel. Vara tagastamise menetluse lõpetamine ei olnud seejuures ka komisjoni pädevuses, vaid üksnes linnavalitsus saanuks otsustada, et vara ei kuulu ORAS § 12 alusel tagastamisele (vt Riigikohtu 03.10.1997 määrus nr 3-3-1-27-97; 01.10.2008 otsus nr 3-2-1-64-08). Tagastamismenetluse jätkumist pärast eluruumi kolmandale isikule erastamist kinnitab ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.09.2003 otsus nr 12605, millega tuvastati, et väikekorteriühingule „Tare“ (mille liikmeks oli ka XX ema CC) kuulunud ehitised natsionaliseeriti 07.12.1940. Lisaks tuvastas komisjon 2014. a-l, et CC ega XX ei ole saanud natsionaliseeritud vara eest Saksa riigilt kompensatsiooni. ORAS § 7 lg 3 ja § 18 lg 1 sätestasid koostoimes keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh üürnikele erastada (vt Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07). Selline keeld kehtis alates 28.10.2002 kuni 12.10.2006 ning keeldu rikkuv tehing (s.o 19.08.2003 müügileping) on ORAS § 18 lg 1 järgi tühine. Vaidlusalune korter on kogu aeg olnud omandireformi objektiks, sest kaebaja taotlust ei olnud lõplikult lahendatud. Omandaja 4(8)
3-14-52793 heausksust saab eeldada vaid kehtivate tehingute puhul, mistõttu puudus vara tagastamata jätmiseks ORAS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatud alus.
12.Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna Gonsiori tn 25-7 asuva vara tagastamise taotlus oli selgelt lahendatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641, siis olid 19.08.2003 erastamislepingu sõlmimise ajaks ORAS § 18 lg-s 1 ja EES § 3 lg 5 p-s 4 sätestatud vara võõrandamise tingimused täidetud, võõrandamiskeeldu ei ole rikutud ja leping ei ole tühine. Kuna 26.06.2000 otsus on läbinud ka kohtuliku kontrolli, ei saa olla mõistlikku vaidlust, et 19.08.2003 müügileping sõlmiti kooskõlas kehtiva õigusega. Lepingut ei muuda tühiseks asjaolu, et Riigikohus leidis 2008. a-l, et Saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamise avaldused tuleb uuesti läbi vaadata. Ekslik on ka seisukoht, et vara tagastamise menetluse lõpetamine ei olnud ÕVVTK komisjoni pädevuses, sest selline volitus tuleneb vara tagastamise korra p-st 20 (vt Riigikohtu 22.03.1999 otsus nr 3-3-1-6-99). Menetlust ei lõpetatud seejuures ORAS § 12 alusel, vaid ORAS § 7 lg 3 alusel. Tulenevalt sellest, et apellant leiab vääralt, et 26.06.2000 otsusega ei lahendatud tema taotlust vara tagastamiseks, eksib apellant ka selles, et kõnealune õigusvastaselt võõrandatud vara oli 19.08.2003 erastamislepingu sõlmimise ajal omandireformi objektiks ja sellele laienes ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud võõrandamise keeld. Kuna Gonsiori tn 25-7 eluruum ei olnud pärast 26.06.2000 otsuse nr 11641 andmist enam omandireformi objektiks, ei saanud kolmas isik üürnikuna erastamisõigust kasutades käituda pahatahtlikult. Vaidlustatud korralduse väidetavad põhjendamispuudused ei tingi selle tühistamist, sest need ei saanud mõjutada asja otsustamist. Korraldus sisaldab viiteid nii selle õiguslikule alusele (ORAS § 12 lg 3 p 3) kui ka faktilisele alusele (vara on füüsilise isiku heauskses omandis). Haldusakti napp põhjendus ei ole takistanud apellandil kaebeõiguse teostamist.
13.Kolmas isik YY palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kolmas isik jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Praegusel juhul tuleb kaaluda erinevaid huve: inimese õigus kodule (kolmanda isiku perekond on Gonsiori tn 25-7 eluruumis elanud alates 1983. a-st) ja restitutsiooninõue kunagi minevikus mahajäetud vara suhtes. Eluruumi erastamise 19.08.2003 müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud Gonsiori tn 25-7 korter omandireformi objektiks, vaid menetlus oli lõpetatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641, mis tunnistati Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2001 otsusega nr II-3/303/01 õiguspäraseks (jõustus 16.01.2002). Uuesti tunnistati Gonsiori tn 25-7 korter omandireformi objektiks ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 20.03.2014 otsusega nr 12421. Kuna eluruum ei olnud perioodil 16.01.2002–20.03.2014 omandireformi objektiks, siis ei laienenud selle suhtes ka ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud võõrandamiskeeld. Kuna XX vara tagastamise avaldus oli 2000. a-l lahendatud, siis ei esinenud 19.08.2003 õiguslikke takistusi Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamiseks kolmandale isikule ja erastamisleping ei olnud tühine. EES § 3 lg 5 p-st 4 koostoimes ORAS § 18 lg-ga 1 tuleneb, et erastamisele ei kuulu üksnes need õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mis on tunnistatud omandireformi objektiks. Tallinna linn ei saanud erastamise ajal arvestada Riigikohtu 12.04.2006 otsustega nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks alates 12.10.2006 ja sellel otsusel ei olnud tagasiulatuvat jõudu (vt ka Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p 35). Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldus nr 1205-k on õiguspärane. Vastustaja ei ole kohaldanud ORAS § 12 lg 3 p-i 3 ebaõigesti ja korraldust on vajalikul määral põhjendatud. Väidetavad motiveerimispuudused ei saanud mõjutada asja otsustamist ega ole kaebajal takistanud kohtusse pöördumist. Vaidlusalune vara on kolmanda isiku heauskses omandis. YY-l kui EES-s sätestatud subjektil oli seadusest tulenev õigus nõuda Gonsiori tn 25-7 5(8)
3-14-52793 eluruumi temale erastamist. Pole arusaadav, millel tugineb kaebaja paljasõnaline väide, et üürnik oli 19.08.2003 ostu-müügilepingu sõlmimisel teadlik, et vara tagastamise küsimust ei ole veel lahendatud. Kaebaja nõuded 19.08.2003 erastamislepingu suhtes on aegunud. Harju maavanema 08.09.2014 korraldus nr 1-1/630-k ei ole asjassepuutuv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
15.Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes ORAS § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh üürnikele erastada. Selline keeld kehtis kuni ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamiseni. Seega ei olnud ümberasujatele kuulunud vara tagastamine ega erastamine enne 12.10.2006 õiguspäraselt võimalik (vt Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p-d 30, 32 ja 35; 14.05.2008 otsus nr 3-3-1-23-08, p 12; 14.05.2008 otsus nr 3-3-1-99-06, p 16; 05.06.2008 otsus nr 3-3-1-32-07, p 12; 31.03.2014 otsus nr 3-3-1-53-13, p 11).
16.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku käsitusega, mille kohaselt oli Gonsiori tn 25 korteri nr 7 tagastamise küsimus ORAS § 18 lg 1 esimese lause tähenduses lõplikult lahendatud pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsuse nr 11641 (tl 71) üle toimunud kohtuvaidluse lõppemist ehk 16.01.2002, mil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2001 otsus nr II-3/303/01 (tl 88-93p). Olenemata sellest, et ÕVVTK komisjon oli vara tagastamise korra p 20 järgi pädev vara tagastamise menetlust lõpetama (vt Riigikohtu 22.03.1999 määrus nr 3-3-1-6-99; 19.11.2001 otsus nr 3-3-1-41-01, p 3), ei mõjutanud see kuidagi ORAS § 7 lg-st 3 ja § 18 lg-st 1 tuleneva nn moratooriumi kehtivust. Kuna Saksamaale ümberasujate ja nende pärijate taotlusi ei lahendatud kuni 12.10.2006 ORAS-e alusel, siis ei olnud neid ORAS-e sätetele tuginedes varasemalt üldse võimalik ORAS § 18 lg 1 esimese lause tähenduses lõplikult lahendada (sh avaldust rahuldamata jätta). Sellest ei järeldu siiski, et ümberasujad ja neile Eestis kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara polnudki omandireformiga hõlmatud, sest ORAS § 7 lg 3 nägi selgelt ette, et vastavad taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Sellise lepingu puudumisele vaatamata oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga ORAS § 6 tähenduses ja omandireformi õigustatud subjektidega ORAS § 7 tähenduses (vt Riigikohtu 22.03.1999 määrus nr 3-3-1-699; 15.05.2001 otsus nr 3-3-1-23-01, p 5; 19.11.2001 otsus nr 3-3-1-41-01, p 3) ning riikidevaheline kokkulepe võinuks näha ette ka ümberasujatele Eestis kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise samadel alustel nagu kõigile teistele isikutele (nagu see on sisuliselt toimunud pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumist). See polnuks võimalik, kui ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud käsutuskeeld ei oleks nimetatud vara suhtes kehtinud vähemalt kuni riikidevahelise kokkuleppe jõustumiseni. Kuna ümberasujatele vara tagastamine ei toimunud enne ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumist üldse ORAS-s sätestatud alustel ja korras (see oleks pidanud toimuma ORAS § 7 lg-s 3 viidatud lepingus sätestatu järgi), siis ei oma mingit õiguslikku tähendust, et Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamise hetkel (19.08.2003) puudusid ÕVVTK komisjoni otsused vaidlusaluse vara omandireformi objektiks ja XX omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Ringkonnakohus rõhutab, et ORAS § 7 lg-s 3 viidatud regulatsiooni puudumise tõttu polnuks ÕVVTK komisjonil õiguspäraselt üldse võimalik vastavaid otsuseid teha (st kuni ORAS § 7 lg 3 kehtis). Kaebaja viited ORAS §-le 12 ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega seonduvalt asjakohased, sest XX avaldus jäeti nimetatud otsusega rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel ning eeltoodud põhjendusi arvestades polekski seda olnud võimalik lahendada ORAS § 12 alusel. 6(8)
3-14-52793
17.Kuna ORAS § 7 lg 3 ja § 18 lg 1 esimesest lausest tulenev võõrandamise keeld oli Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamislepingu sõlmimise ajal jätkuvalt kehtiv, siis oli seda keeldu rikkudes sõlmitud 19.08.2003 müügileping ORAS § 18 lg 1 teise lause kohaselt tühine. Tehing oli tühine ka EES § 3 lg 5 p 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 järgi, sest erastamise korras toimus omandiõiguse üleandmine sellise eluruumi suhtes, mis ei kuulunud erastamisele (vt Riigikohtu 28.11.2001 otsus nr 3-2-1-95-01; 05.12.2001 otsus nr 32-1-130-01; 25.01.2002 otsus nr 3-2-1-2-02).
18.Gonsiori tn 25 korter nr 7 võõrandati notariaalselt sõlmitud 19.08.2003 müügilepingu (tl 73-74p) alusel vallasasjana ning see kanti 30.09.2005 avalduse alusel kinnistusraamatusse 16.11.2005 (tl 18; tl 59-59p). Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k (tl 15) õiguspärasuse hindamisel omab esmajoones tähtsust, kas vaidlusalust vara saab pidada YY heauskses omandis olevaks või mitte. Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige võõrandaja ja omandaja vaheline kehtiv omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes (vt Riigikohtu 19.12.2001 otsus nr 3-2-1-160-01; 31.10.2002 otsus nr 3-2-1118-02, p 22; 15.01.2007 otsus nr 3-2-1-132-06, p 22). Ringkonnakohus möönab, et ORAS § 7 lg-ga 3 seondunud pikaajalist õiguslikku määramatust arvestades (sh koostoimes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.06.2000 otsusega nr 11641 ja Tallinna Linnavalitsuse 18.10.2000 korraldusega nr 3824-k) ei ole mõistlikku põhjust väita, et YY pidanuks käibes piisava hoolsuse ülesnäitamise korral olema 19.08.2003 lepingu sõlmimisel teadlik selle tehingu vastuolust ORAS § 18 lg-ga 1 ja EES § 3 lg 5 p-ga 4 (s.o Tallinna linnal korteri käsutusõiguse puudumisest). Seetõttu ei saa kolmandat isikut pidada iseenesest pahauskseks. Samas on praegusel juhul oluline silmas pidada, et heauskne omandamine ei ole võimalik ilma kehtiva asjaõiguslepinguta ning asjaõiguslepingu kehtivus ei sõltu asja omandada sooviva isiku pahausksusest (vt Riigikohtu 28.11.2001 otsus nr 3-2-195-01; 20.11.2003 otsus nr 3-2-1-128-03, p 11; 05.06.2006 otsus nr 3-2-1-41-06, p 18). Heauskse omandamise instituut on suunatud õiguskäibe kaitsele, kuid selle eesmärk ei ole kaitsta omandaja huve ja võimaldada omandi üleminekut olukorras, kus võõrandaja käsutusõigust on piiratud muu hulgas seadusega. Selliste käsutuskeeldude olemusse kuulub juba iseenesest kaalutlus eelistada teatud juhtudel käibekindlusele neid huve ja õigusi, mille kaitseks on keeld kehtestatud (vt K. Kullerkupp. AÕS § 95 kommentaarid. – P. Varul jt (koost.). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2014, lk 439–441). Eeltoodust lähtuvalt ei ole seaduses sätestatud käsutuskeelu rikkumise tõttu tühise käsutustehingu (st asjaõiguskokkuleppe) alusel YY-l kunagi tekkinud omandiõigust Gonsiori tn 25-7 eluruumile, olenemata tema pahausksuse puudumisest.
19.Kuna Gonsiori tn 25 korter nr 7 ei ole kolmanda isiku heauskses omandis ning seega ei esinenud ORAS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatud alust XX vara tagastamise avalduse rahuldamata jätmiseks, siis on Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldus nr 1205-k õigusvastane ja tuleb tühistada. Tallinna linn peab vaatama XX avalduse uuesti läbi ning hindama võimalust vaidlusaluse eluruumi erastamise tagasipööramiseks. Eelkõige tähendaks see Gonsiori tn 25-7 eluruumi erastamise aluseks olnud haldusakti kui andmise hetkel õigusvastase haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 64 ja § 66 lg-le 1 ning arvestades sama seaduse §-des 67 ja 70 sätestatut. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et isegi kui 19.08.2003 erastamislepingu sõlmimisele ei eelnenud Tallinna linna poolt eraldiseisva kirjaliku haldusakti andmist asjaomase eluruumi erastamise kohta, pidi selline haldusaktina käsitatav otsustus sellele vaatamata eksisteerima ja järelikult on võimalik ka 7(8)
3-14-52793 selle tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine (vt Riigikohtu 22.06.2004 otsus nr 3-3-1-32-04, p-d 10-11). Kuna antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus erastamisleping oleks sõlmitud vaidlustatud haldusakti alusel (vt HKMS § 5 lg 2), siis ei saa kohus praeguse haldusasja raames lahendada võimalikke nõudeid 19.08.2003 sõlmitud erastamislepingu suhtes, mistõttu on ainetud ka kolmanda isiku viited nõuete aegumisele. Küll aga tekiks juhul, kui Tallinna linn tunnistab eluruumi erastamise aluseks olnud otsuse algusest peale kehtetuks, kaebajal kui sama vara tagastamisest huvitatud isikul asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 11 lg 5 ja § 13 lg 6 koosmõjus õigus nõuda ebaõigeks muutunud kinnistusraamatu kande parandamist ja nõude rahuldamisel kantaks kinnistusraamatusse omanikuna riik ning seejärel osutuks võimalikuks korteri kaebajale tagastamine.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 24.05.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on kandnud asjas menetluskulusid kokku 2796 eurot (sh riigilõiv 60 eurot – tl 19; tl 42; tl 51; tl 185; õigusabikulud halduskohtus 2256 eurot – tl 138-149; õigusabikulud apellatsiooniastmes 480 eurot – tl 217-220p). Kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks arvestada kohtumenetluse kuludena OÜ Advokaadibüroo Tamar 23.04.2014 arvel nr 041 (summas 180 eurot – tl 140-141) kajastatud õigusabiteenust, sest kuigi omandireformi toimikuga tutvumine olnuks ilmselt vajalik ka kohtumenetluses, ei väära see asjaolu, et kaebaja kandis nimetatud õigusabikulu haldusmenetluses (st enne Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1205-k väljaandmist). Ülejäänud osas seonduvad taotluses märgitud kulud kohtumenetlusega ning on põhjendatud ja mõistliku suurusega, mistõttu tuleb need kaebuse rahuldamise tõttu mõista HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja tervikuna (s.o kogusummas 2580 eurot koos käibemaksuga). Kuna ringkonnakohus rahuldab XX kaebuse ja Tallinna linn ei ole menetluskulude väljamõistmist ka taotlenud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. YY on esimese ja teise astme kohtus taotlenud kokku 4410 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist (sh halduskohtus 2970 eurot ja ringkonnakohtus 1440 eurot). Kuna kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel ja ringkonnakohus rahuldab kaebuse, jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.