Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. veebruar 2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61508
Tsiviilasi
VL hagi OÜ Alfatre Cargo vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.04.2015 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
6078,90 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja: VL (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov Kostja: OÜ Alfatre Cargo (RK 10572007), lepinguline esindaja Tarvo Ilves
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 27.04.2015 otsus tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1(5)
Hagi aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue VL (hageja) esitas 25.11.2014 Harju Maakohtule hagi Alfatre Cargo OÜ (kostja) vastu võlgnevuse 8628,07 euro ja viivise 2133,29 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24.09.2002 tähtajatu suulise laenulepingu, mille alusel sai kostja 24.09.2002 sularahas 95 000 krooni, mille kohta väljastati kviitung/arve, ning 10.10.2002 ülekandega 40 000 krooni, mida tõendab maksekorraldus. Saades kostja vastuse ja sellele lisatud tõendi 40 000 krooni tagastamise kohta 30.11.2007, vähendas hageja 15.01.2015 esitatud menetlusdokumendis oma nõuet 6071,61 euroni ja palus välja mõista viivise 21.11.2014 seisuga 7,29 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Vastavalt VÕS § 398 lg-le 1 teavitas hageja kostjat laenulepingu ülesütlemisest: 1) 16.09.2014 saatis digitaalselt allkirjastatud teate koos lisadega e-kirjana asutuse leheküljel olevale eaadressile XXX@XXX; 2) 16.09.2014 saatis allkirjastatud teate koos lisadega tähtkirjana kostja asukohajärgsele aadressile XXXXXXXX XX, Tallinn; 3) 30.10.2014 saatis hageja teate koos lisadega tähtkirjana kostja juriidilisele aadressile XXXXXXXX XX, Tallinn. Kostja ei ole vastanud teatele ega võtnud ühendust hagejaga ning ei ole laenu tagastanud. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Arvestades, et teade laenulepingu ülesütlemisest oli edastatud 16.09.2014, muutus kostja kohustus laenusumma tagastamiseks sissenõutavaks alates 16.11.2014. Hageja palus jätta kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks rahuldamata. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu. Kostja juhatuse liige ei ole sõlminud hagejaga ühtegi laenulepingut ning hageja poolt 10.10.2002 tehtud ülekanne oli ainus kord kui hageja kostjale rahalisi vahendeid eraldas. Kostja ei vaidle vastu, et hageja andis 10.10.2002 kostjale 40 000 krooni, kuid hageja nõue on alusetu, sest hagejale on kõnesolev laenusumma tagastatud juba 30.11.2007, mille tõendamiseks esitas kostja koopia raamatupidamisprogrammi väljavõttest ning kassa väljamineku orderist, mille on viseerinud kostja juhatuse liige ja hageja. Hageja poolt esitatud 24.09.2002 kviitung/arve 95 000 krooni vastuvõtmise kohta kannab küll kostja ettevõtlustemplit, kuid väidetavat laenulepingut ei ole sõlmitud ning rahalisi vahendeid ei ole kostjale üle antud. Väidetavat laenu ei ole kunagi kajastatud kostja bilansis ning hageja esitatud tõend ei ühti kostja ettevõttes nimetud perioodil kasutuses olnud sissetuleku orderitega. Lepingu lõpetamise teated ei ole kostjani jõudnud - ei e-kirja ega ka tähitud kirjadega. Kostja märkis, et 16.09.2014 koostatud lepingust ülesütlemise teate on allkirjastanud Danil Lipatov, kellel ei olnud 15.09.2014 volikirja alusel volitusi ülesütlemise teadet hageja nimel esitada. Kostja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise tõttu või nõude põhjendamatuse kohta. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas kostja taotluse ja tegi vaheotsuse lõppotsusena, kohaldades hageja nõude suhtes aegumist, ning jättis menetluskulud hageja kanda. Esmalt maakohus kvalifitseeris hageja nõude, leides, et suuliselt sõlmitud tähtajatul laenulepingul põhineva nõude aluseks saaks olla VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt, kui laenu
2(5)
tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus saab TsÜS § 143 alusel aegumist arvesse võtta, kuna kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks. TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus pidas usutavaks, et kostja sai ülesütlemisteate e-kirjaga kätte, kuna äriühingu veebilehel avaldatud kontaktandmete, sh e-posti aadressi eesmärgiks on kindlustada nende kontaktandmete kaudu edastatud teabe kättesaamine kostja poolt. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et lisaks kohtumenetluses osalemiseks antud volitusele võib menetlusosaline sama esindajat volitada esinduseks ka mistahes muuks toiminguks ning et erinevateks asjaajamisteks võib anda erinevad volikirjad. Kuivõrd kohtu hinnangul saab ülesütlemisteate lugeda kostjale esitatuks 16.09.2014 e-kirjaga, siis muutus nõue sissenõutavaks 17.11.2014. Võttes arvesse, et hagiavalduse kohaselt esitas hageja tähtajatust laenulepingust tuleneva nõude, mille puhul algas aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel 17.11.2014 ja et hagi esitati 25.11.2014, ei ole laenulepingust tulenev võimalik nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud. Kuivõrd hageja poolt esitatud 24.09.2002 numbrita kviitung/arvele, millega hageja tõendab raha üleandmist, ei ole alla kirjutanud kostja juhatuse liige, ning ei ole tõendatud, et kostja oleks tehingu heaks kiitnud ja seega ei ole tõendatud väidetava 24.09.2002 suulise laenulepingu sõlmimine, ei ole kohtu hinnangul nõude esitamine kostja vastu põhjendatud. Kohus nõustus kostjaga selles, et olukorras, kus kostja seaduslik esindaja ei ole laenulepingut sõlminud ning raha üleandmine kostjale oleks ikkagi tõendatud, siis oleks hageja andnud raha üle ilma õigusliku aluseta ja väidetavat hagejalt kostjale antut ja kostja poolt saadut saaks nimetada alusetuks rikastumiseks. VÕS § 1027 kohaselt, isik peab VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 151 lg 2 kohaselt, alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kuivõrd hagiavalduse kohaselt anti 95 000 krooni väidetavalt üle 24.09.2002 ja hagiavaldus esitati 25.11.2014, siis on VÕS § 1028 lg 1 alusel pärast kümne aasta möödumist hagi esitamine hilinenud ning nõue on aegunud. Kuivõrd kohus tunnustas nõude põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata, kuna kostja ei ole laenulepingut sõlminud isik, siis ei analüüsinud kohus poolte ülejäänud seisukohti. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada. Hageja on seisukohal, et TsMS § 449 lg 1 rakendamine kohtu poolt on ebaõige. Hagi aluseks on lepinguliste kohustuste täitmise nõue. Hageja nõue ei ole seotud kahju hüvitamisega, nagu on sätestatud TsMS § 449 lg-s 1.
3(5)
Vaheotsuse tegemine ja hageja poolt esitatud tõendite uurimata jätmine rikub oluliselt hageja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Arvestades, et teade laenulepingust ülesütlemisest edastati 16.09.2014, pöörati kostja kohustus laenusumma tagastamiseks täitmisele alates 17.11.2014. Seega esitati nõue kostja vastu kohtule õigeaegselt. Kohus kvalifitseeris vääralt hageja nõude. Kõik asjaolud ja esitatud tõendid (10.10.2002 maksekorraldus ja 24.09.2002 kviitung/arve) kinnitavad võlasuhte (suulise laenulepingu) olemasolu. Lähtudes faktilistest asjaoludest määras hageja hagi esemeks laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude VÕS § 396 alusel. Kohus rikkus hageja menetluslikke õigusi, muutes oma algatusel hagi eset, kvalifitseerides hageja nõude alusetu rikastumise nõudeks. Vaheotsuse tegemisel rikkus kohus TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis omakorda põhjustas vale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise. Hageja peab esitatud kviitung/arvet pooltevahelise võlasuhte olemasolu asjakohaseks tõendiks, lähtudes äri toimingute põhimõttest ja ärikommetest. Hageja peab tavapäraseks, et rahaliste vahendite vastuvõtmist/sissetulekut kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja, mitte juhatuse liige. Maakohus andis kostjale võimaluse võrdleva käekirjaekspertiisi läbiviimiseks, millest kostja keeldus. Kohus ei ole vaheotsuses põhjendanud, mis põhjusel ei pea ta 24.09.2002 kviitung/arvet pooltevahelise võlasuhte olemasolu tõendavaks dokumendiks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada menetlusnormide ebaõige kohaldamise tõttu ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagiavalduses on hageja määratlenud nii hagi eseme kui aluse: poolte vahel 24.09.2002 sõlmitud suulisest tähtajatust laenulepingust tuleneva võlgnevuse 6071,61 euro (95 000 krooni) ja viivise nõue. Maakohus tuvastas, et hageja ütles laenulepingu üles 16.09.2014 ja nõue muutus sissenõutavaks 17.11.2014 ning kuna hagi esitati kohtule 25.11.2014, siis ei ole laenulepingust tulenev võimalik nõue aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Samas asus kohus seisukohale, et hagiavaldusele lisatud 24.09.2002 kviitung/arve ei tõenda poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimist 24.09.2002, mistõttu hindas ta hageja nõuet põhjendamatuks. Kuigi maakohus tuvastas, et laenulepingust tulenev hageja nõue muutus sissenõutavaks 17.11.2014, leidis ta, et kuna kostja seaduslik esindaja ei ole lepingut sõlminud, saaks rääkida vaid alusetust rikastumisest (juhul, kui raha üleandmine oleks tõendatud), milline nõue on aga aegunud (TsÜS § 151 lg 2). Lisaks sellele tunnustas kohus nõude põhjendamatust, märkides, et jätab sel põhjusel hagi rahuldamata (ega analüüsi seetõttu poolte muid seisukohti). Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuses sisalduvate etteheidetega, et maakohus on eksinud menetlusõiguse normide vastu. Seadusest tulenevalt on kohtul võimalik teha poole taotlusel vaheotsus nii nõude põhjendatuse/põhjendamatuse kui aegumise kohaldamise taotluse lahendamise suhtes. Praeguses vaidluses puudus kohtul alus asuda vaheotsusega lahendama nõude põhjendatuse küsimust, sest sellist nõuet, mille puhul võiks tõusetuda vajadus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud vaheotsuse järele, ei olnud kohtule esitatud. Laenulepingule tuginev hageja
4(5)
nõue, mille esemeks oli konkreetne rahasumma, ei vajanud põhjendatuse üle eraldi otsustamist. TsMS § 449 lg 1 mõtte kohaselt tehakse vaheotsus vaid siis, kui nõutava rahasumma tõendamine on väga kulukas või keerukas. Neid asjaolusid ei esinenud. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise taotluse suhtes, kuid sel juhul ei olnud kohtul alust hinnata eraldi ühte tõendit ja leida, et hagi aluseks olev asjaolu - laenulepingu sõlmimine - ei ole tõendatud. Veelgi enam, kohtul ei olnud alust asuda märgitud põhjusel hageja nõuet ümber kvalifitseerima, järeldades, et tegemist võiks olla alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis aga on aegunud. Seejuures ei ole kohus kõnealust küsimust pooltega arutanud ega hagejale oma nägemust selgitanud. Kui laenulepingu sõlmimine ja/või raha laenuks andmine ei leia tõendamist, tuleb hagi jätta sisulise otsusega rahuldamata. See aga eeldab menetlusosaliste kõigi väidete ja esitatud tõendite analüüsimist ja hindamist, mida antud juhul kohus ei teinud. Kohtul lasub seadusest tulenev kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte, kusjuures reeglina ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 1 ja 2). Praegusel juhul on maakohus leidnud, et laenulepingust tulenev hageja nõue ei ole aegunud, mistõttu tuli kohtul menetlust jätkata ning vaidlus lahendada sisuliselt. Kuna maakohus ei ole poolte väidetele ja tõenditele hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada ja uut otsust teha. Asjas tähtsust omavad asjaolud tuleb esmalt tuvastada maakohtul, sest kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa selles menetluses tõendite hindamist enam vaidlustada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seega hinnata poolte väiteid ning tuvastada, kas hagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud või mitte. Kuivõrd esimese astme kohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks samale kohtule, jaotakse menetluskulud ja määratakse kindlaks hüvitatavate kulude suurus maakohtus tehtava lahendiga. Kulud jaotatakse ja määratakse kindlaks vastavalt hagi osas tehtava lahendi tulemusele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.