Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse teatavaks tegemise aeg
16. mai 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61508
Tsiviilasi
XX hagi OSAÜHINGU Alfatre Cargo võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. jaanuari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OSAÜHINGU Alfatre Cargo apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6564,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov Kostja (apellant) OSAÜHING Alfatre Cargo (registrikood 10572007), lepinguline esindaja Tarvo Ilves
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
vastu
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus XX hagis OSAÜHINGU Alfatre Cargo vastu põhinõude 2556,46 euro ja intressi 2133,29 euro väljamõistmiseks.
2.Harju Maakohtu 17. jaanuari 2018. a otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta XX hagi OSAÜHINGU Alfatre Cargo vastu põhivõla 6071,61 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule OSAÜHINGU Alfatre Cargo (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 8628,07 eurot ja viivisena 2133,29 eurot. 15. jaanuaril 2015 teatas hageja, et loobub nõudest osaliselt, ja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlg 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7,29 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hagi 11. mai 2016 täpsustuses palus hageja mõista kostjalt välja viivise põhivõlalt 17. novembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid pooled 24. septembril 2002 suulise tähtajatu laenulepingu (laenuleping), mille alusel laenas hageja samal päeval kostjale sularahas 95 000 krooni (6071,61 eurot).
10.oktoobril 2002 kanti kostja kontole 40 000 krooni. Seega sai kostja laenulepingu alusel laenu 135 000 krooni, millest 40 000 krooni on kostja hagejale tagastanud. Sularahas laenu andmise kohta väljastati kviitung/arve, mille allkirjastas kostja pearaamatupidaja MM, kellel oli õigus laenusumma vastu võtta. On tavaks, et raha vastuvõtmist kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja. Sellist praktikat ettevõttes kinnitavad koopiad kassa sissetuleku orderitest, mis on allkirjastanud pearaamatupidaja. Hageja andis sularaha asutuse ruumides kostja seadusliku esindaja juuresolekul ning tehingu kinnitamiseks sai hageja allkirjastatud ja tembeldatud kviitungi kostja raamatupidajalt, kes on kostja seadusliku esindaja ema.
16.septembril 2014 saatis hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu üles. VÕS § 398 lg 1 järgi muutus hageja nõue laenu tagastamiseks sissenõutavaks 17. novembrist 2014. Hageja nõudis kostjalt 95 000 krooni tagastamist ja tagasimaksmisega viivitamise eest viivist. Kostja ei ole raha maksnud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel oli lepingute sõlmimise ja raha vastuvõtmise õigus kostja nimel üksnes seaduslikul esindajal, juhatuse liikmel AA-l, kes ei ole sõlminud hagejaga laenulepingut 95 000 krooni saamiseks ega ole andnud ühelegi isikule volitust võtta raha vastu. Kuigi hageja esitatud kviitung kannab kostja ettevõtte templit, ei ole pooled 95 000 krooni laenamiseks lepingut sõlminud ja kostja ei ole hagejalt laenu saanud. Vaidlusaluse kviitungi allkirjastanud MM-l ei olnud õigust tegutseda kostja nimel ja huvides. Kostjal puudus laenulepingu sõlmimise ajal palgaline raamatupidaja ja teenust osteti sisse osaühingult Ivorii-Büroo (IB). Väidetav laenusumma ei kajastu kostja bilansis ja hageja esitatud tõend ei ühti kostja ettevõtluses vaidlusalusel ajal kasutuses olnud sissetuleku orderitega. Väidetava laenulepingu lõpetamise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud. Seega isegi kui poolte vahel oleks laenulepinguline suhe, ei ole seda lõpetatud. Lisaks on alusetult saadu tagastamise nõue aegunud. Menetluse edasine käik
3.Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2015 vaheotsusega lõppotsusena hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hageja apellatsioonkaebuse alusel
10.veebruari 2016 otsusega ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
4.Harju Maakohus jättis 17. oktoobri 2016 otsusega hagi uuesti rahuldamata. Maakohus leidis, et pooltevaheline laenuleping ja raha üleandmine kostjale on tõendamata. 2 (7)
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas hageja apellatsioonkaebuse alusel 15. mai 2017 otsusega maakohtu 17. oktoobri 2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kassa sissetuleku orderiga ei ole võimalik laenu andmist tõendada. Otsuse järgi on leping võimalik sõlmida ka raamatupidaja vahendusel, kui hageja sai eeldada, et viimane tegutses kostja nimel. Samuti leidis ringkonnakohus, et täitmise kviitungiga pöördub ümber tõendamiskoormis. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1546,76 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
19.jaanuarist 2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis temalt välja menetluskulud 3822 eurot hageja kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt saab kassa sissetuleku orderiga kui dokumendiga raha vastuvõtmise kohta tõendada laenu andmist. Käsitades orderit kohustuse täitmise kviitungina, eeldatakse, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale (kostjale). MM oli kviitungi väljastamise ajal IB juhatuse liige, mistõttu osutas ta kostjale teenust äriühingu seadusliku esindajana. Kostja ei eita, et dokumendil võib olla MM allkiri. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 ja § 129 lg 1 kohaselt on võimalik kostja raamatupidaja vahendusel suuline laenuleping sõlmida ka selliselt, et selle sõlmis kostja juhatuse liige heakskiiduga. Tähtsust ei ole kostja väitel, et tal puudus raamatupidajaga tööleping. Raha vastuvõtmist kinnitava dokumendi võib allkirjastada ka asutuse raamatupidaja, mitte ainult juhatuse liige. Kostja ei tõendanud, et raamatupidaja ei tegutsenud väidetava laenu saamise kviitungi vormistamisel kostja nimel ja kostja seadusliku esindaja juuresolekul ja korraldusel ehk volitusel või hilisemal heakskiidul. Raamatupidajal pidi olema teave 24. septembri 2002 laenulepingu kohta, muidu ta ei oleks osanud teha vastavat märget väljastatavale arvele. 10. oktoobri 2002 maksekorraldusel on selgitusse märgitud “krediidileping 24.09.02“, mis kinnitab, et poolte vahel oli alates 24. septembrist 2002 laenusuhe, mis omakorda kinnitab laenu osalist maksmist sularahas. Tõendeid hinnates leidis maakohus, et kostja pidi laenulepingu ülesütlemise teated kätte saama. Kostja kohustus laenusumma tagastada muutus sissenõutavaks 16. novembrist 2014. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebus
7.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et kohus on jätnud analüüsimata kostja vastuväited tuginedes TsÜS § 121 lg-le 1. Raamatupidaja MM ei olnud kostja töötaja ning tal ei olnud volitust kostja nimel laenulepingu sõlmimiseks. Kostja juhatuse liige ei ole ka väidetavat tehingut hiljem heaks kiitnud. Lisaks on kohus valesti järeldanud, et kohustus muutus sissenõutavaks 16. novembril 2014. Esitatud asjaolude pinnal on väidetavalt kostjal kaks kohustust, mis tulenevad ühest lepingust:
24.septembrist 2002 95 000 krooni ja 10. oktoobrist 2002 40 000 krooni. Kuna kostja on täitnud 40 000 kroonise nõude tagastamise kohustuse 30. novembril 2007, millest hageja on menetluse kestel loobunud, siis tegelikult väidetav 24. septembri 2002 kohustus 95 000 krooni ulatuses saanuks muutuda sissenõutavaks VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaselt 30. novembris 2007 või enne seda. Seega on kohus jätnud täielikult arvesse võtmata nõude sissenõutavaks muutumise VÕS § 82 alusel. 3 (7)
Hageja on korduvalt menetluse kestel muutnud ütlusi väidetava laenu üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Ebaselgused tuleb tõlgendada kostja kasuks. Ainuke, kes saaks anda selgitusi lepingu sõlmimise või mittesõlmimise asjaolude kohta, on MM. Kostja on esitanud piisavalt tõendeid, et kostja raamatupidamises puuduvad märked laenu 95 000 krooni võtmise kohta. Isegi kui MM sai nimetatud summa enda valdusesse, puudusid tal volitused sellise lepingu sõlmimiseks kostja nimel. Vastus apellatsioonkaebusele
8.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. septembri 2018 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, jättes need summaliselt kindlaks määramata.
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
11.Riigikohus tühistas 20. märtsi 2019 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2018 otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kolleegium juhtis tähelepanu sellele, et hageja on esitanud menetluse käigus erinevaid viivisearvestusi ning vajaduse korral tuleks lasta hagejal oma viivisenõuet täpsustada. Kolleegium märkis, et kohtud on jätnud korrektselt lahendamata pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamise. Kolleegium leidis, et pooled ja kohtud ei ole piisavalt selgelt eristanud laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist, mistõttu tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kes ja millisel viisil võis kostja nimel laenulepingu sõlmida ning milline seos on sellel raha üleandmisega. Samuti heitis kolleegium ringkonnakohtule ette vastupidise otsuse tegemisel osade tõendite hindamata jätmist ja seisukohtade ebapiisavat põhjendamist. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
13.Esmalt lahendab kolleegium pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamise. Hageja on esialgses hagis esitanud nõude põhivõlgnevuse 8628,07 euro ja intressi 2133,29 euro saamiseks. 15. jaanuaril 2015 teatas hageja, et loobub nõudest osaliselt ja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlg 6071,61 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7,29 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni (I kd, tl-d 62– 63). Seega on hageja loobunud hagist põhinõude 2556,46 euro (10. oktoobri 2002 pangaülekandega makstud 40 000 krooni selgitusega „krediidileping 24.09.02“, maksekorraldus, I kd, tl 7) ja intressi 2133,29 euro osas. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Maakohus ei ole lahendanud pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamist. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, 4 (7)
kui hageja on hagist loobunud. Kostja ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et puuduvad asjaolud, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta osaline hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta ja menetlus põhinõude 2556,46 euro ja intressi 2133,29 euro väljamõistmise osas lõpetada (TsMS § 431 lg 1).
14.Menetluses on hageja nõue, mille aluseks on, et poolte vahel sõlmiti 24. septembril 2002 suuliselt tähtjatu laenuleping, mille alusel sai kostja 24. september 2002 laenu sularahas 95 000 krooni (24. septembri 2002 kviitung/arve, I kd, tl 7). Hageja väitel on ta laenulepingu
16.septembri 2014 avaldusega üles öelnud. Hageja nõuab raha tagastamist koos viivisega.
15.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 1 aluseks maakohtu poolt tuvastatud järgmised olulised asjaolud:
24.septembril 2002 on MM kostja nimel allkirjastanud „kviitung/arvena“ tähistatud dokumendi 95 000 krooni (6071,61 eurot) saamise kohta, mille alusena on viidatud
24.septembri 2002 krediidilepingule; MM on ühtlasi kostja juhatuse liikme AA ema ja oli kviitungi koostamise ajal kostjale raamatupidamise teenust osutanud IB juhatuse liige;
10.oktoobril 2002 kandis hageja kostja kontole 40 000 krooni viitega 24. septembri 2002 krediidilepingule ning kostja on selle raha hagejale tagastanud.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes ja kas tähtajatu laenuleping on korraliselt ülesöeldud. Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1 esimene lause). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.
17.Maakohus leidis (p 23), et laenusuhe on tõendatud sellega, et kviitung/arve on allkirjastatud kostja raamatupidaja poolt, kes tegutses laenu saamise kviitung/arve vormistamisel kostja nimel (TsÜS § 118 lg 1). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on
20.märtsi 2019 otsuse p-s 23 selgitanud, et hinnates kviitung/arvet VÕS § 95 lg 1 mõttes täitmise kviitungina, tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kuigi kviitung võib olla tõendiks ka laenulepingu sõlmimise kohta, ei muuda see hageja tõendamiskoormist, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu.
17.1.Kostjaga kui juriidilise isikuga laenulepingu sõlmimise tunnustamiseks tuleb tuvastada, kes võis kostja nimel sellise lepingu sõlmida. Kostja kui juriidilisest isikust osaühingu seaduslikuks esindajaks kostja suhetes teiste isikutega on juhatuse liige (TsÜS § 34 lg 1, äriseadustiku § 180 lg 1, § 181 lg 1). Volituse osaühingu nimel tehingu teha saab samuti anda juhatuse liige. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Praegusel juhul tuleb eristada laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist. Ringkonnakohtu menetluse käigus täpsustas hageja, mis viisil laenuleping sõlmiti. Hageja tugineb 5. detsembri 2017 kohtuistungil antud selgitusele, et suulise laenulepingu sõlmis hageja kostja seadusliku esindaja AA-ga, laenusumma oli 135 000 krooni, millest 40 000 krooni kandis hageja üle pangaülekandega ja ülejäänud sularaha vastuvõtmise vormistas kostja raamatupidaja MM kostja kontoris AA juuresolekul (kohtuistungi protokoll, II kd, tl 125 pöördel). Lisaks sellele leiab hageja, et laenulepingu sõlmimist tõendab asjaolu, et kostja tasus 5 (7)
30.novembril 2007 hagejale 40 000 krooni tagasi, selgitusega „Laeni tagasimaks“ (I kd, tl-d 52–53). Hageja ei tugine sellele, et laenuleping sõlmiti kostja nimel MM-ga või et AA kiitis tehingu hiljem heaks (II kd, tl 196).
17.2.Esitatud asjaoludel ei olnud kostjal väidetava laenu andmise ajal teisi seaduslikke esindajaid. Seega peab laenulepingu kehtivuseks olema tuvastatud AA tahteavaldus kostja nimel laenuleping sõlmida. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 229 ja § 230 lg-d 1 ja 2). Hageja peab praeguses asja tõendama, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu (TsMS § 230 lg 1). Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ei tea laenulepingust, kviitung/arvest ega väidetavalt kostjale üle antud sularahast midagi. Hageja leiab, et laenulepingu olemasolu tõendab see, et kviitung/arvel oli viidatud
24.septembri 2002 laenulepingule (I kd, tl 7). Sama viide oli tehtud ka kostjale
10.oktoobril 2002 tehtud raha ülekandmise maksekorraldusel (I kd, tl 7) ja selle raha on kostja hagejale tagastanud (I kd, tl 53).
17.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjaga laenulepingu sõlmimist. Hageja seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks. Hageja leiab, et laenulepingu olemasolu tõendab see, et maksekorraldusel ja kviitung/arvel on selgituseks „krediidileping 24.09.02“. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda see laenulepingu sõlmimist, sest maksekorralduse selgituse kirjutas hageja ning kostja ei saanud selle sisu mõjutada. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kviitung/arve koostamisel oli raamatupidajal informatsioon laenulepingu osas. Maakohus pole sellise järelduse tegemisel ühelegi tõendile viidanud, et raamatupidaja sellist informatsiooni teadis (TsMS § 442 lg 8). Seega pole välistatud, et kviitung/arve selgitus tulenes hageja poolt ette öeldud andmetest. Samuti pole tõendatud, et kviitung/arve vormistamise ja sularaha vastuvõtmise juures viibis AA. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud, mistõttu tuli hagejal oma väidet tõendada. Asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping 40 000 krooni laenamiseks, ei tõenda kolleegiumi hinnangul 95 000 krooni suuruse laenulepingu sõlmimist. Kolleegiumi hinnangul on kostja omapoolseid väiteid tõendanud, et väidetavat laenulepingut hageja poolt esitatud asjaoludel olla ei saa. Kostja poolt esitatud tõenditega on tõendatud, et MM ei olnud kostja töötaja ning raamatupidamisteenust osutas IB (I kd, tl 102, II kd, tl-d 104– 105). Samuti on kostja esile toonud, et hagejal võis olla ligipääs kostja templile ja blankettidele vaidlusaluse kviitung/arve väljastamise ajal, sest hageja oli kostjaga seotud läbi teise äriühingu OÜ ALFATRUCKS (I kd, tl-d 79–101). Kostja on esitanud väidetava laenulepingu ajal kostja poolt kasutuses olnud kassa sissetuleku orderid (I kd, tl-d 49–51). Kolleegiumi hinnangul tõendavad need kostja väidet, et vaidlusalusel perioodil kasutas kostja kviitung/arve blanketist erinevat kassa sissetuleku orderit. Otsust tehes ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest (TsMS § 436 lg 4).
17.4.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kviitung/arve võis allkirjastada asutuse raamatupidaja ning sellega on laenu saamine tõendatud. Kostja seaduslik esindaja on selgitanud kassa sissetuleku dokumentide vormistamise praktikat, et raamatupidamisfirma töötajad (kaks naist, kellest üks oli kostja seadusliku esindaja ema) vormistasid kassa sissetulekuorderid (kohtuistungi protokoll, II kd, tl-d 125 ja pöördel). Kohus nõustub kostja väitega, et asjaolust, et kassa sissetulekuorderitel ja ka kviitung/arvel ei olnud kostja seadusliku esindaja allkirja, ei saa teha järeldust, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja ei pidanud 6 (7)
vastupidist tõendama. Kostja on selgitanud, et laenu andmine väljub kostja igapäevasest majandustegevusest, mistõttu sai sellise tehingu TsÜS § 121 lg-st 1 tulenevalt teha kostja nimel üksnes seaduslik esindaja (vt otsuse p 17.1). Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu menetluse käigus on hageja täpsustanud, et laenuleping sõlmiti kostja seadusliku esindaja AA-ga. Hageja ei tugine sellele, et laenuleping sõlmiti kostja raamatupidajaga, kellel oli volitus TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt või et kostja (juhatuse liige AA) kiitis TsÜS § 129 lg 1 alusel lepingu sõlmimise heaks. Kohus peab lähtuma poole poolt esiletoodud asjaolust, mistõttu on maakohtu otsuse p 23 põhjendus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4.
18.Praeguses asjas laenulepingu täitmise küsimust ei tõusetu, sest selle eeldust, lepingu olemasolu, ringkonnakohus ei tuvastanud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.
19.Ringkonnakohus kontrollib, kas hagejal saab olla nõue alusetu rikastumise sätete alusel. See eeldab, et soorituse saajaks oli kostja. Hageja saab oma nõude maksma panna VÕS § 1028 lg 1 alusel. Eeldades, et soorituse saajaks oli kostja, on hageja nõue aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ning hiljemalt kümme aastat alusetu rikastumise toimumisest. Kui aastal 2002 üle antud raha lugeda alusetuks soorituseks kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud (hagi esitati maakohtule 25. novembril 2014).
20.Hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
21.Menetluse osalise lõpetamise, hagi rahuldamata jätmise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, § 168 lg-te 2 ja 4 ning § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.