Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Vitali Melnitšenko hagi Dmitri Fokini vastu 82 157 euro 80 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35746
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitri Fokini kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
106 369 eurot 53 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Vitali Melnitšenko, esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares Kostja Dmitri Fokin, esindaja vandeadvokaat Raul Ainla
Asja läbivaatamise kuupäev
24. august 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35746 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada Dmitri Fokinile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vitali Melnitšenko (hageja) esitas 31. juulil 2013 Harju Maakohtule hagi Dmitri Fokini (kostja) vastu 82 157 euro 80 sendi (sh põhinõue 63 883 eurot 20 senti ja intress 18 274 eurot 60 senti) ja viivise saamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid 16. aprillil 2012 Soulfresh Invest OÜ (laenuandja) ja Osaühing PROMTECHMONTAG (põhivõlgnik) laenulepingud nr 001 ja nr 002 (laenulepingud) ning
17.aprillil 2012 nende lisa 1 (laenulepingute lisa 1), millega laenuandja laenas põhivõlgnikule 340 000 eurot tähtajaga kuni 16. juuli 2013 intressiga 10% aastas. 17. aprillil 2012 allkirjastas kostja käenduslepingu (käendusleping), millega võttis endale kohustuse viivitamatult täita kõik
eelnimetatud lepingutest tulenevad täitmata rahalised kohustused 170 000 euro ulatuses. Käenduslepingus viidatud kuupäevaks peaks olema 16. aprill 2012, mitte aga 16. aprill 2013. Laenusumma kanti põhivõlgnikule üle 17. aprillil ja 15. juunil 2012. Põhivõlgnik kandis
11.oktoobrist 2012 kuni 3. maini 2013 laenuandjale üle 290 698 eurot 36 senti, millest 14 581 eurot 56 senti intressina ning 276 116 eurot 80 senti põhinõude tagastusena. Kohustuste täitmise meeldetuletustele kostja tähtaegselt ei vastanud ning asus oma vara võõrandama. Laenuandja müüs oma laenulepingutest ja käenduslepingust tulenevad nõuded põhivõlgniku ja kostja vastu hagejale, mille kohta allkirjastati 12. juulil 2013 nõuete ülemineku kinnitus, mille hageja edastas kostjale
15.juulil 2013. Hageja palus kostjalt välja mõista 83 052 eurot 16 senti (põhinõue ja intress kokku 82 157 eurot 80 senti + viivis 31. juuli 2013. a seisuga 894 eurot 36 senti) ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutumata viivise 0,1% põhinõude summast päevas kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et laenulepingute lisa 1 ning käendusleping on võltsitud, sest ta ei ole neid allkirjastanud. Hageja saanuks esitada nõude põhivõlgniku vastu. Laenulepingute lisa 1 ei ole kunagi sõlmitud. Hageja väidab, et laenulepingu lisa sõlmiti järgmisel päeval pärast laenulepingute sõlmimist. Kostja leiab, et sel ajal polnud mingit vajadust laenulepingutes midagi muuta ja tähtaegu lühendada. Erinevalt pooltevaheliste suhete praktikast on laenulepingute lisa 1 ja nn käendusleping käsikirjalised, kuigi kõik pooltevahelised lepingud ja kirjad olid alati trükitud. Puudub eluliselt usutav põhjendus, miks pidi kostja kui ärivaldkonnas suurte kogemustega isik sõlmima käenduslepingu. Viimase tekstis on tavalisest praktikast mitmeid kõrvalekaldeid. Lepingus on kirjutatud „Dmitri Fokin", mitte aga „Mina, Dmitri Fokin." Eksimus on kuupäevas: aastaarvu „2012" asemel on kirjutatud „2013". Dokumentidega töötavad inimesed eksivad tavaliselt aastaarvudega n-ö allapoole, mitte ülespoole. Allkirja juures ei ole märgitud allakirjutanu nime. Käenduslepingut ei ole kellegagi kooskõlastatud ning seda lepingut ei ole saadetud kostjale tutvumiseks, mis ei ole tavapärane. Vigu on liiga palju, et seda juhuseks pidada.
3.Harju Maakohus rahuldas 30. detsembri 2013. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 83 052 eurot 16 senti (sh põhinõue 63 883 eurot 20 senti, intress 18 274 eurot 60 senti ja viivis 31. juuli 2013. a seisuga 894 eurot 36 senti) ning tasumisele kuuluvalt põhinõudelt (63 883 eurot 20 senti) viivise 0,1% päevas alates 1. augustist 2013 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa üldjuhul pidada õigeks praktikat, kus kohtule esitatakse teise poole vastu sisuliselt kriminaalsüüdistus võltsimises politseisse pöördumata. Kohtul ei ole tekkinud põhjendatud kahtlust laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu võltsimises muu hulgas ka seetõttu, et kostja pole nende dokumentide võltsituse põhistamiseks tuginenud TsMS § 277 lg 2 alusel dokumentide võrdlemisele. Kõrvutades omavahel kostja allkirju laenulepingutel, mille isiklikku allkirjastamist kostja vande all kinnitas, kostja vaidlustatud allkirjadega algdokumentidel, ei erine
allkirjad visuaalselt üksteisest. Maakohus jättis 12. novembri 2013. a määrusega rahuldamata kostja taotluse määrata käekirjaekspertiis, sest kostja paljasõnaline väide allkirja võltsimise kohta ei ole ekspertiisi määramiseks küllaldane. Maakohus jättis rahuldamata ka 5. detsembri 2013. a kohtuistungil tehtud korduva taotluse määrata käekirja- ja dokumendiekspertiis, jäädes 12. novembri 2013. a määruse seisukohtade juurde. Maakohus leidis, et kostja kahtlused laenulepingute lisa ja käenduslepingu teksti kirjutamise ning nende allakirjutamise kuupäeva osas on oletuslikud ega puutu asjasse. Isegi kui ekspertiisiga oleks võimalik tuvastada mingi teksti või allkirja andmise täpset kuupäeva, siis ei tõendaks see iseenesest kostja väidetud dokumentide võltsitust. Kostja vande all antud seletuse kui tõendi usaldusvääruse seab kahtluse alla kostja valikuline mälu erinevate episoodide meenutamisel. Ei ole usutav, et kostja, olles veendunud oma allkirja võltsimises, mille alusel nõutakse talt enam kui 83 000 euro tasumist, ei pöördu politseisse isegi pärast seda, kui kohus jätab rahuldamata ekspertiisi määramise taotluse ning selgitab politseisse pöördumise võimalust. Kostja selline ebamõistlik tegevusetus oma huvide kaitsel muudab ebaveenvaks kostja väited dokumentide võltsituse kohta. Kostja väitel on laenulepingute lisa 1 võltsitud, kuid laenulepingud kehtivad. Laenulepingute järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 17. aprillil 2014. Olnuks loogiline, et kostja kui põhivõlgniku juhatuse liige oleks sellele asjaolule varem tuginenud. Kostja kinnitas vande all antud seletuses, et põhivõlgnik on laenulepingutest tulenevad kohustused suuremas ulatuses täitnud, jättes täpsustamata, miks oli põhivõlgnikul vaja tagastada laenu ennetähtaegselt. Laenuandja saatis kostjale 10. juulil 2013 käenduskohustuse kohta meeldetuletuse. Kostja väitis maakohtu istungil, et ta ei mäleta meeldetuletuse saamist, kuid asus samal kuupäeval oma varasid võõrandama. Laenulepingute lisa 1 muudatuse kohaselt saabus laenusumma tagastamise tähtaeg
16.juulil 2013 ehk kuus päeva pärast seda, kui kostja vormistas oma registris olevad varad abikaasa nimele. Kostja selline käitumine koos muude eelnimetatud asjaoludega kinnitavad kohtu siseveendumust selles, et kostja väited dokumentide võltsituse kohta ei ole tõepärased. Usutav on hageja vande all antud seletus selle kohta, miks sõlmiti üks päev peale laenulepingute sõlmimist laenulepingute lisa 1 koos käenduslepinguga. Hageja seletas täpsemalt: „Niipalju kui mina sain aru ja see nähtub ka laenulepingutest nr 001 ja 002, leidis Aleksandr Briš mõlemas laenulepingus jämedad vead. Lepingud olid allkirjastatud 16.04.2012, kuid samas oli lepingutes ette nähtud, et esimene osa laenust tuleb üle kanda 17.03.2012. Kui nad poleks vormistanud lepingu lisa siis ei saanuks korrektselt täita seda lepingut." Hageja seletus vastab laenulepingute sisule. Laenulepingutes oli tõepoolest kokku lepitud, et laenusummade esimesed maksed tuleb teha hiljemalt 17. märtsil 2012, mis ei olnud aga kuu aega hiljem sõlmitud laenulepingute puhul enam võimalik. Samas maksti esimene laenusumma kooskõlas laenulepingute lisaga 1 välja 17. aprillil 2012. Teine laenusumma maksti kooskõlas laenulepingute lisaga 1 välja 15. juunil 2012, mitte aga laenulepingute p-s 2.1.2 ettenähtud 20. juunil 2012. Seega ka laenusummade väljamaksmise kuupäevad (mille üle ei vaielda) kattuvad laenulepingute lisaga 1 ja kinnitavad laenulepingute lisa 1 olemasolu. Maakohus nõustus hagejaga selles, et käenduslepingus on aastaarvule viitamisel eksitud. Pooled ei
ole väitnud, et 16. aprillil 2013 oleks laenulepinguid sõlmitud. Samuti on käenduslepingus viidatud
16.aprillil 2013 sõlmitud (st minevikus sõlmitud) laenulepingutele, mitte tulevikus sõlmitavatele laenulepingutele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Seega tuleb käenduslepingut tõlgendada nii, et käendatud on 16. aprillil 2012 sõlmitud laenulepinguid. Seda, et laenulepingute lisal 1 ja käenduslepingul on kostja allkiri, tõendab kohtu hinnangul ka hageja vande all antud seletus. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja vande all antud seletuse kohaselt allkirjastati laenulepingute lisa 1 ja käendusleping nii, et lepingud valmistas ette laenuandja esindaja Aleksandr Briš, kes tõi enda allkirjastatud lepingud hageja kätte, seejärel edastas hageja lepingud kostjale ja kostja tõi need allkirjastatuna tagasi hagejale. Kuigi lepingute sellisel viisil allkirjastamine tähendab, et kostja ei pruukinud lepinguid tingimata allkirjastada 17. aprillil 2012, ei muuda see asjaolu sõlmitud lepingute kehtivust. Laenulepingute lisa 1 ning käenduslepingut ei muuda kohtu jaoks ebausaldusväärseks ka asjaolu, et need on koostatud käsikirjas. Seadusest ei tulene, et lepingud ja nende muudatused peaksid olema ette valmistatud arvutis. Hageja on selgitanud asjaolusid, miks leping koostati käsikirjas (kiirustamine, printeri puudumine), ja kohtul ei ole alust selles kahelda. Kui hageja tõepoolest oleks tahtnud lepinguid võltsida, siis ei oleks käsikirjalise teksti koostamine, võrreldes lepingute tekstide arvutist väljaprintimisega, talle selleks mingit eelist andnud. Samuti ei kinnita võltsimiskahtlust allkirjade kõrval nimede puudumine, kuivõrd lepinguid sõlmivate isikute nimed on mainitud lepingute preambulis (sh käenduslepingus on märgitud kostja nimi koos isikukoodiga). Põhivõlgnikule laenu andmise üle pooled ei vaidle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et põhivõlgniku saadud laen on osaliselt tagasi maksmata. Kokku moodustab hageja nõue kostja vastu 31. juuli 2013. a seisuga 83 052 eurot 16 senti (põhinõue ja intress kokku 82 157 eurot 80 senti + viivis 894 eurot 60 senti). Hageja nõuab kostjalt ka TsMS § 367 alusel hagi esitamise ajal sissenõutavaks muutumata viivist 0,1% põhinõude summast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et laenuandja on oma vaidlusalustest lepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku ja kostja vastu loovutanud hagejale. 16. juulil 2013 muutusid sissenõutavaks kõik laenulepingutest ja käenduslepingust tulenevad nõuded. Kostja ei ole käenduslepingust tulenevat nõuet vabatahtlikult täitnud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse ringkonnakohtu 10. detsembri 2014. a kohtuistungi protokolli parandamiseks ja luges õigeks protokolli 2. lehekülje 2. lõigu sõnastuses: „Pooled kinnitavad, et ei vaidle asjaolu üle, et käekirjaekspertiisi järeldus oli, et tõenäoliselt on apellant lepingute lisale 1 ja garantiikirjale alla kirjutanud." Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus märkis TsMS § 654 lg 6 kohaselt otsuses, et ta nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on õigesti tuvastanud kostja kui käendaja vastutuse aluseks olevad asjaolud ja hinnanud poolte esitatud tõendeid. Kuna hageja nõue põhivõlgniku vastu oli muutunud sissenõutavaks, sest laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingute ning laenulepingute lisa 1 järgne laen tuli tagastada 16. juulil 2013, siis VÕS § 145 lg 1 järgi vastutas kostja kui käendaja laenu tagastamise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostja heitis ette, et maakohus ei määranud asja menetlemisel käekirja- ega dokumendiekspertiisi, ja taotles nende määramist ringkonnakohtult. Pärast maakohtu otsuse tegemist alustati kostja avalduse alusel kriminaalmenetlus ning tehti laenulepingute lisal 1 ja käenduslepingul olevate kostja allkirjade suhtes käekirjaekspertiis. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtu istungil selle üle, et käekirjaekspertiisi järelduse kohaselt oli mõlemale dokumendile tõenäoliselt kirjutanud alla kostja. Eksperdil ei olnud võimalik täpset arvamust anda, kuna allkirjades ei olnud piisavalt eritunnuseid. Eeltoodu tõttu, arvestades vaidlusaluste dokumentide vormistamise ja allakirjutamise kohta poolte esiletoodut, on kolleegiumi arvates veenev maakohtu järeldus, et mõlemale dokumendile on alla kirjutanud kostja. Kuna kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga ei ole ümber lükatud kostja laenulepingute lisale 1 ja käenduslepingule allakirjutamine ning kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis seaks veenvalt kahtluse alla tema poolt dokumentide allkirjastamise, siis ei ole ringkonnakohtul enam vajalik samadele allkirjadele käekirjaekspertiisi määrata. Maakohus on dokumendiekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel õigesti märkinud, et asjaolu, kas dokument on koostatud ja allkiri sellele kirjutatud samal päeval, ei anna alust järelduseks, et dokument oleks võltsitud või kehtetu. Seega ka dokumendiekspertiisiga ei olnuks võimalik kostja soovitud eesmärki saavutada. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud hindama seda, et tavapäraselt olid pooltevahelised dokumendid vormistatud trükitult, kuid laenulepingute lisa 1 ja käendusleping olid kirjutatud käsitsi ja käenduslepingus oli laenulepingute sõlmimise kuupäev vale. Kostja arvates viitab see nende dokumentide võltsitusele. Maakohus on põhjalikult hinnanud laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu sõlmimise asjaolusid ja leidnud, et kostja esiletoodu ei anna alust kahelda nende dokumentide ehtsuses. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks maakohtu tuvastatut korrata. Maakohus on hinnanud kostja ja tema abikaasa 10. juulil 2013 sõlmitud abieluvaralepingut ühe asjaoluna, millest sai järeldada, et kostja on teadlik kohustuse olemasolust laenuandja vastu ja püüab ennast muuta abieluvaralepingut sõlmides varatuks. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et laenuandja
10.juulil 2013 saadetud teade ei saa olla ajendiks samal kuupäeval abieluvaralepingu sõlmimisele,
kuna abieluvaralepingu sõlmimisele eelnevad ettevalmistused. Ringkonnakohtu arvates on apellandi väide usutav, kuid see ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on vahetult enne laenulepingutest tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist 16. juulil 2013 abieluvaralepinguga loobunud talle kuulunud kinnisvarast. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, kus maakohus leidis, et põhivõlgnik on enamiku võlast tagastanud ja ei ole esitanud vastuväiteid, et võla tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud, kuid samas ei ole hageja esitanud nõuet põhivõlgniku vastu, kuna põhivõlgnikul puuduvat vahendid võla tasumiseks. Kostja väide oli ringkonnakohtu arvates eksitav. Laenulepingutega andis laenuandja põhivõlgnikule laenu kokku 340 000 eurot ja enamiku sellest on põhivõlgnik tasunud. Kuna kostja käendajana vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt, siis võis hageja esitada hagi ainult käendaja vastu. Kostja esitas 17. detsembril 2014 ringkonnakohtule taotluse 10. detsembri 2014. a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja soovib parandada protokolli 2. leheküljel oleva lause, mille kohaselt: „Pooled kinnitavad, et ei vaidle asjaolu üle, et tõenäoliselt on apellant lepingute lisale 1 ja garantiikirjale alla kirjutanud." Ta palub asendada see lausega: „Pooled kinnitavad, et ei vaidle asjaolu üle, et käekirjaekspertiisi järeldus oli, et tõenäoliselt on apellant lepingute lisale 1 ja garantiikirjale alla kirjutanud." Ringkonnakohus leidis, et kohtuistungi protokolli parandamise taotlus tuleb rahuldada, sest taotluses soovitud parandus vastab poolte väljendatule.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on kaasa toonud väärad otsused. Kohtud on jätnud tähelepanuta ja tuvastamata asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ning aluseta määramata käekirja- ja dokumendiekspertiisi. Tähelepanuta on jäänud väide laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu võltsituse kohta ning analüüsimata kostja sellekohased põhjendused. Kohus saab TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, kuid mitte siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Dokumentide visuaalne vaatlemine eriteadmisteta isiku (kohtuniku) poolt ei saa asendada eksperdiarvamust allkirja ehtsuse kohta. Põhjendamata on dokumendiekspertiisi taotluse rahuldamata jätmine. Kohtutel puudus võimalus hinnata väidet lepingute võltsituse kohta, kuna tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaoludega. Kostja oli olukorras, kus ta pidi tõendama negatiivset asjaolu - ta ei ole allkirjastanud kõnealuseid dokumente. On ilmselge, et seda negatiivset asjaolu on kostjal ilma käekirja- ja dokumendiekspertiisi tegemiseta peaaegu võimatu tõendada. Tulenevalt TsMS § 229 lg-test 1 ja 2, § 230 lg-test 1 ja 2, § 236 lg-test 1 ja 2 ning §-st 293 oleks kohus pidanud kostja ekspertiisitaotlused igal juhul rahuldama. Ringkonnakohus on teinud järeldusi käekirjaekspertiisi tulemuste kohta, kuid asja materjalide hulgas ekspertiisiakti ei ole.
Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu põhjendustes leitakse, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et põhivõlgnik oleks vaidlustanud tema vastu suunatud nõudeid põhjusel, et laenu tagastamise tähtpäev ei ole saabunud. Samas on maakohtu otsuses märgitud, et hageja ei ole esitanud nõudeid põhivõlgniku vastu. Jääb arusaamatuks, kuidas oleks kostja saanud esitada tõendeid põhivõlgniku vastu suunatud nõuete vaidlustamiseks põhjusel, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud, kui on teada, et põhivõlgniku vastu ei ole nõudeid esitatud. Kohtud jätsid tähelepanuta kostja väited, mille kohaselt kõik pooltevahelised lepingud ja kirjad olid alati trükitud. Menetlusosaliste vande all antud seletuste hindamisel on kohtud kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. Kohtud peavad eluliselt mitteusutavaks peaaegu kõiki kostja seletusi, kuid jätavad tähelepanuta hageja esitatud valeandmed.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele palub hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kostja palus tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et kassatsiooni korras maakohtu otsuse tühistamine ei ole põhjendatud, sest ei ole ilmne, et ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel saatma tagasi maakohtusse või see oleks asja kiiremaks lahendamiseks vajalik (vt TsMS § 692 lg 5).
9.Kolleegium nõustub kostjaga, et kohtud rikkusid käekirjaekspertiisi määramata jätmisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis viia asja ebaõigele lahendamisele (TsMS § 669 lg 2). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõudis kostjalt kui käendajalt laenulepingutest tuleneva võla ja viivise tasumist, siis lasus temal koormus tõendada, et laenulepingutest tulenev nõue on sissenõutavaks muutunud ning et kostja on võtnud endale kohustuse neid nõudeid käendajana tagada. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse laenulepingute lisal 1 (millele kostja oli hageja väite kohaselt alla kirjutanud põhivõlgniku seadusliku esindajana) ja käenduslepingul, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. Ringkonnakohus on ajaolude tõendamise koormust ebaõigesti jaganud, leides, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis seaks veenvalt kahtluse alla tema poolt vaidlustatud dokumentide (laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu) allkirjastamise. Sellist tõendamise koormust kostjal kolleegiumi arvates ei lasu. Hageja ei ole taotlenud käekirjaekspertiisi määramist ning on sellega loobunud tõendist, mis võiks ümber lükata kostja vastuväite, et tema allkirjad on võltsitud. Samas on kostja taotlenud käekirjaekspertiisi määramist, et proovida sellega tõendada oma väidet, et ta ei ole kõnealustele dokumentidele alla kirjutanud. Kohtud on kostja taotluse rahuldamata jätmisel sisuliselt kohaldanud TsMS § 238 lg 1 p 2, mille järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjusel, et tõendamist vajava asjaolu kohta, mille kohta tõendit tahetakse esitada, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kolleegium jääb oma
varasema seisukoha juurde, et kohus saab selle sätte järgi keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-115-15, p 16).
10.TsMS § 238 lg 3 p 4 annab kohtule õiguse keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõendi esitamise vajadust ei ole põhjendatud. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus ei arvestaks dokumenti tõendina, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kostja on menetluses ekspertiiside määramise vajadust korduvalt põhjendanud (vt nt kohtutoimiku I kd, tl 139-144; 182-192). Kohtud on kostja käekirjaekspertiisi määramiseks esitatud taotlust rahuldamata jättes sisuliselt hinnanud hageja esitatud tõendeid, põhjendades kostja taotluse rahuldamata jätmist hageja esitatud tõenditele hinnangu andmisega. Kolleegium rõhutab, et TsMS § 277 lg 1 kohaldamisel ei ole kohtul õigus tõendeid hinnata. Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab kolleegiumi arvates sellisel juhul dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-172-09, p 16). Kolleegiumi hinnangul nõuab kostja taotlustes (määrata käekirjaekspertiis) eksperdile esitatavatele küsimustele vastamine käekirjaeksperdi eriteadmisi. Kohtud ei ole käekirjaekspertiisi määramise taotluste rahuldamata jätmisel tuginenud sellele, et neil on selliseid eriteadmisi. TsMS § 277 lg 2 järgi võib dokumendi võltsitust muu hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega. Kolleegium selgitab, et TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. Kolleegium juhib samas tähelepanu sellele, et maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole hageja vande all antud seletuses öelnud, et ta nägi pealt, et kostja kirjutas laenulepingute lisale 1 ja käenduslepingule alla.
11.Kolleegium selgitab, et tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. TsMS § 293 lg 3 järgi võib kohus ekspertiisi määramise asemel kasutada teises kohtumenetluses kohtu korraldusel esitatud või kriminaal- või väärteomenetluses menetleja korraldusel koostatud eksperdiarvamust, kui see võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab
eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi korraldamata. Eksperdile võib ka sel juhul esitada lisaküsimusi või kutsuda ta kohtusse küsitlemiseks. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus TsMS § 293 lg-t 3 kohaldanud. Asjaolu, et kostja ei vaielnud vastu, et kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiis andis hageja väidetud tulemuse, ei andnud ringkonnakohtule alust kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiisi tulemustega arvestada. Vaatamata sellele, et kriminaalasjas oli käekirjaekspertiis määratud ja ekspert arvamuse andnud, oli kostjal jätkuvalt õigus taotleda käekirjaekspertiisi tegemist tsiviilasjas. Kohus oleks võinud TsMS § 293 lgst 3 ja TsMS § 463 lg-st 1 tulenevalt teha määruse selle kohta, et ta võtab kriminaalasjas tehtud eksperdiarvamuse tsiviilasja juurde ning keeldub seetõttu kostja taotluse rahuldamisest.
12.Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et eksperdiarvamusel, nii nagu igal teiselgi tõendil, ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ning kohus peab eksperdiarvamust hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1).
13.Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et dokumendiekspertiisi määramise taotlus tuli jätta rahuldamata. Kostja ei põhjendanud, kuidas selle asjaolu tuvastamine, et laenulepingute lisa 1 ja käendusleping sõlmiti nendes dokumentides märgitust erineval ajal, mõjutaks asja lahendamise tulemust.
14.Kuna kostja ei ole kassatsioonkaebuses selgelt tuginenud sellele, et põhivõlgnik ei võlgne hagejale sama suurt summat, nagu nõuab hageja kostjalt, siis ei ole tähtsust kassatsioonkaebuse väidetel, et maakohtu otsus on vastuoluline ning et pooltevahelised lepingud olid tavaliselt kõik trükitud. Kolleegium märgib, et kui kostja kui põhivõlgniku seadusliku esindaja allkiri laenulepingute lisal 1 on võltsitud, siis tuleb hageja nõude hindamisel lähtuda laenulepingutest, mitte laenulepingute lisast 1.
15.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti lahendama kostja käekirjaekspertiisi määramise taotluse, arvestades muu hulgas ka võimalust kasutada kriminaalmenetluses antud eksperdiarvamust.
16.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud kautsjon kostjale tagastada. Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.