Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu Catarine Grupp hagi Osaühingu AUTOKOOL MEWO vastu 23 199 euro 65 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-54486
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Catarine Grupp kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
48 320 eurot 2 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Catarine Grupp (registrikood 11002858), esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok Kostja Osaühing AUTOKOOL MEWO (registrikood 10632824), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Asja läbivaatamise kuupäev
13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-54486 ja Viru Maakohtu 25. märtsi 2014. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.
Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Osaühingule Catarine Grupp kassatsioonkaebuselt 25. novembril 2014 tasutud kautsjon 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot 93 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Catarine Grupp (hageja) esitas 18. novembril 2013 hagi Osaühingu AUTOKOOL MEWO (kostja) vastu töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde eest põhivõla 23 199 euro 65 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. mail 2008 töövõtulepingu nr 1/05 hoone ehitustööde
tegemiseks (edaspidi töövõtuleping). Töövõtulepingu hinda muudeti mitmel korral ja töövõtulepingu lõplikuks hinnaks kujunes 2 343 091 krooni. Kostja majandusraskuste tõttu kirjutasid pooled
14.detsembril 2009 alla protokolli nr 7 (protokoll 7), milles kinnitati, et kostja võlgneb hagejale 680 421 krooni 20 senti ja see tasutakse igakuiste maksetena 46 800 krooni kuus. Hiljem täpsustati, et alates 10. jaanuarist 2010 on igakuise makse tähtpäevaks 10. kuupäev. Kostja tasus võlgnevust ettenähtud summas kuni aprillini 2010, osaliselt mais (20 000 krooni) ja juunis (10 000 krooni), misjärel kostja lõpetas maksmise. Hageja esitas varem tehtud ja kostja aktsepteeritud tööde eest
23.aprillil 2010 arve nr 1/04, mille alusel tuli tasuda 156 000 krooni, ja 3. mail 2010 arve nr 1/05, mille alusel tuli tasuda 38 762 krooni 40 senti. Kostja võlgneb hagejale tehtud tööde ja tasumata arvete järgi 186 175 krooni 60 senti (11 898 eurot 79 senti). Pooled allkirjastasid 2010. a võlgnevuse kohta saldoteatised, millega kinnitasid esitatud arvete ja tehtud maksete õigsust ning kostja võlga hagejale. 10. juunil 2010 allkirjastasid pooled protokolli nr 8 (protokoll 8), milles lepiti kokku, et kostja ülekannetest võlgnevuse katteks varem sissenõutavaks muutunud summad kustutatakse enne kui hiljem sissenõutavaks muutunud summad; kostja võla summa on täielik koos viivistega maksetähtaja ületanud summadelt. Pärast 30. juunit 2010 kostja enam makseid võla katteks ei teinud. Hageja esitas 13. juulil 2010 kostjale protokolli nr 10 (protokoll 10), milles oli märgitud, et kõikide kostja võlgnevuste (vastavalt 7. juuli 2010. a saldo kontrollile) tasumise lõplikuks tähtpäevaks on 31. juuli 2010. Töövõtulepingu p 8.6 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summast päevas. Hageja vähendas viivisenõuet põhivõlgnevuse summani. Hageja taotles võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud määras viivise väljamõistmist hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates arvete esitamisest, s.o 29. aprillist kuni
31.juulini 2010. Nõude aegumistähtaeg algas 2010. a lõppemisest. Hageja on samas seisukohal, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt on hagi aegunud. Hageja lõpetas tööd 2009. aastal ja samal aastal esitas ka arved. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hagi on esitatud kohtusse
18.novembril 2013. Seega on hageja lasknud mööda aegumistähtaja. Kostja taotles vaheotsuse tegemist hagi aegumise lahendamiseks.
3.Viru Maakohus jättis 25. märtsi 2014. a otsusega (kohus nimetas seda vaheotsuseks) hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt allkirjastasid pooled 13. juulil 2010 protokolli 10, mille p-s 2 lepiti kokku, et kõikide töövõtulepingujärgsete kostja võlgnevuste tasumise tähtpäevaks on 31. juuli 2010. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodud kokkuleppest tulenevalt muutus hageja nõue sissenõutavaks 1. augustil 2010. Hagi esitati 18. novembril 2013, s.o enam kui kolm aastat
pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja palus kohaldada aegumist ning jätta hageja nõue rahuldamata. Hagi tuleb nõude aegumise tõttu jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta nõude osas aegumine kohaldamata ning menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäeti hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi leppisid pooled protokollis 7 kokku, et kostja võlgneb hagejale 680 421 krooni 20 senti ning kostja tasub võla hagejale igakuiste maksetena, sh 20. detsembril 2009 esimene makse summas 30 000 krooni ja alates 2010. a jaanuarist 46 800 krooni kuus iga kuu 10. kuupäeval. Seega leppisid pooled kokku võla tasumises maksegraafiku alusel. Protokollis 8 tõid pooled välja, et seisuga 10. juuni 2010 on kostja ilma viivisteta võlgu 398 359 krooni 60 senti (koos käibemaksuga), ning täpsustasid, et hagejale tehtud ülekanded loetakse nimetatud võla katteks nii, et varem sissenõutavaks muutunud summad tasutakse enne kui hiljem sissenõutavaks muutunud summad. Protokollides 7 ja 8 sisaldub kostja deklaratiivne võlatunnistus. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kohustus oli protokolli 7 allkirjastamise ajal sissenõutav. Protokollis 7 kokku lepitud maksegraafikut tuleb käsitada kui kompromissilepingut (VÕS § 578). Kompromissilepinguga loobuvad pooled oma nõuetest ja omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2).
13.juulil 2010 on hageja koostanud ja allkirjastanud protokolli 10, millega luges alates selle allkirjastamisest protokolli 7 p-d 4 ja 5 kehtetuks ning kõigi kostja võlgnevuste (vastavalt 7. juuli 2010. a saldo kontrollile) hagejale tasumise tähtpäevaks 31. juuli 2010. Kostja esindaja on oma allkirjaga protokollil kinnitanud sellega tutvumist. Nimetatud protokolli tuleb tõlgendada kui sõlmitud maksegraafiku (kompromissilepingu) ülesütlemist, millega muutusid sissenõutavaks kõik seni maksmata osamaksed. Eristada tuleb hageja nõudeid, mis muutusid kokkulepitud maksegraafiku alusel sissenõutavaks enne kompromissilepingu ülesütlemist, s.o enne 13. juulit 2010, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks kompromissilepingu ülesütlemisega. Esimesena nimetatud nõuete korral tuleb lähtuda TsÜS §-st 154, mille kohaselt korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega nende nõuete osas algas hagi aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2011 kell 00.00. Tehingust tulenevad nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga, seega lõppes nende nõuete aegumistähtaeg, mis muutusid kokkulepitud maksegraafiku alusel sissenõutavaks enne kompromissilepingu ülesütlemist, 31. detsembril 2013 kell 24.00. Kompromissilepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega
ja seega algab nende nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o 1. augustil 2010, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi samuti kolm aastat. Vastavalt maksegraafikule pidi kostja maksma perioodil jaanuar 2010 kuni 13. juuli 2010 hagejale 7 × 46 800 krooni, s.o kokku 327 600 krooni. Hageja 7. juuli 2010. a saldoteatise kohaselt on kostja tasunud perioodil 8. jaanuar 2010 kuni 7. juuli 2010 hagejale 370 400 krooni. Seega ei olnud kostjal kompromissilepingu ülesütlemise seisuga (13. juuli 2010) hagejale maksegraafiku järgi võlgnevust, mille aegumistähtaeg oleks olnud 31. detsember 2013 kell 24.00. Kuivõrd kokkulepitud maksegraafiku ülesütlemise hetkeks tasumata võlgnevuse TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 järgi 1. augustil 2010, leidis maakohus oma lõppjärelduses õigesti, et hageja nõue on kogu ulatuses aegunud. Hageja nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4, sest selles sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Hageja viidatud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostja rikkus tahtlikult heade kommete vastaselt rahalise kohustuse täitmise nõuet.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning teha vaheotsus nõudele aegumise kohaldamata jätmise kohta ning saata asi menetluse jätkamiseks maakohtusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu seisukoht, et nõuete aegumine algas 1. augustist 2010, on vale. Hageja nõuded põhinevad töödel, mida hageja tegi kostja tellimusel kokkulepitud tasu eest. Seega tuleb nõuete aegumisel lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3. Maksegraafiku sõlmimisega tekkisid pooltel küll iseseisvad õigused ja kohustused nõuete tasumise tähtaegade osas, kuid nõuete olemus jäi samaks. Isegi kui protokolli 10 käsitada maksegraafiku ülesütlemisena, on ringkonnakohus ikkagi eksinud nõuete aegumise algusaja leidmisel. Maksegraafiku esemeks ei olnud kostja võlgnetava tasu ümberkujundamine mingiks muul alusel võlgnevuseks. Maksegraafiku esemeks oli võlgnetava tasu maksmise ajatamine ehk protokolli 7 kohaselt ei muutunud võlgnetav tasu sissenõutavaks enne, kui oli saabunud vastavas ulatuses igakuise makse tähtaeg. Isegi kui maksegraafik öeldi üles (millega hageja ei nõustu), siis sellega muudeti sissenõutavaks kogu tasunõue korraga. Sellise tasunõude aegumine algas aga TsÜS § 147 lg 3 alusel 2010. a lõppemisest. Isegi kui kassatsioonkaebuse eelnev arutluskäik on ekslik, on ringkonnakohus lugenud igal juhul arvest nr 1/05 tuleneva nõude valesti aegunuks. Nimetatud arve esitas hageja kostjale alles 3. mail 2010 ning see ei kajastunud maksegraafikus ja sellest tuleneva tasunõude aegumise algusaeg ei sõltu
maksegraafiku lõppemisest. Ringkonnakohus on aluseta kvalifitseerinud hageja töövõtulepingu muutmise ettepaneku maksegraafiku ülesütlemise avaldusena. Hageja soovis töövõtulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi poolte kokkuleppel muuta. Tasumise tähtaega ei olnud ühepoolselt võimalik muuta. Töövõtulepingut sai muuta vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Seega ei lõppenud maksegraafik
31.juulil 2010. Maksegraafikus käsitletud maksed olid perioodilised osamaksed, mistõttu algas nende aegumine TsÜS § 154 alusel osaliselt 2010. a lõppemisest (2010. a maksed) ja osaliselt alles 2011. a lõppemisest (2011. a maksed). Kui aga ikkagi lähtuda sellest, et maksegraafik 31. juulil 2010 lõppes ning maksegraafikujärgsed maksed (mis ei olnud 31. juuliks 2010 veel sissenõutavaks muutunud) muutusid sissenõutavaks 1. augustil 2010 (millega hageja ei nõustu), algas maksegraafikujärgsete nõuete aegumine ikkagi 2010. a lõppemisest, sest tegemist on tasunõuetega, mille aegumisel tuleb lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3.
8.Kostja leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kassatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde eest tasu ja viivise väljamõistmist. Maakohus leidis, et kuna protokolli 10 kohaselt oli kõikide töövõtulepingujärgsete kostja võlgnevuste likvideerimise tähtpäevaks 31. juuli 2010, muutus hageja nõue sissenõutavaks 1. augustil 2010 ja see aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta möödumisel sellest kuupäevast arvates. Seega on maakohus käsitanud hageja nõuet töövõtusuhtest tuleneva nõudena ja leidnud, et töövõtja tasunõude aegumine algab selle sissenõutavaks muutumisest. Maakohtu viimati nimetatud seisukoht on ekslik. Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). Eelnimetatud sätte kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega kohaldas maakohus hageja töövõtulepingu alusel esitatud tasu nõudele vääralt TsÜS § 146 lg-t 1, samal ajal kui TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi, märkides otsuses, et protokollides 7 ja 8 sisaldub kostja deklaratiivne võlatunnistus ning protokollis 7 kokku lepitud maksegraafik on VÕS §s 578 sätestatule vastav kompromissileping. Veel leidis ringkonnakohus, et protokoll 10, millega
hageja andis kostjale võla tasumiseks tähtpäeva, on kompromissilepingu ülesütlemise avaldus ning sellest tulenevate nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisest. Ehkki seda ringkonnakohtu otsuses märgitud ega põhjendatud ei ole, järeldub ringkonnakohtu seisukohast, et pooled sõlmisid kompromissilepingu, ka see, et pooled kujundasid töö eest makstava tasu osas töövõtulepingu ümber laenulepinguks (VÕS § 396 lg 2), lõpetades samal ajal senise võlakohustuse (VÕS § 186 p 4).
11.TsMS § 654 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistel poolte esitatud asjaoludel ja tõenditel põhineb kohtu järeldus, et pooled tahtsid sõlmida kompromissilepingu, mille sisuks on töövõtulepingu alusel tekkinud võlakohustuse asendamine laenukohustusega selliselt, et uus võlakohustus (rahalise kohustuse täitmine teatud tähtaegadel) ei teki mitte algse kohustuse (töövõtulepingu alusel tekkinud võlakohustuse) kõrvale, vaid lõpetab selle. Väiteid kompromissilepingu sõlmimise ja töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kokkuleppel lõpetamise ning laenulepinguga asendamise kohta ei ole pooled kohtutoimikust nähtuvalt menetluses esitanud. Hagi oli esitatud kostjalt raha saamiseks töövõtulepingu, mitte aga kompromissilepingu alusel. Seetõttu väljus ringkonnakohus protokolli 7 kompromissilepinguna käsitades poolte esitatu piiridest, rikkudes TsMS § 4 lg-s 2 ning § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Samas oli poolte suhtele ringkonnakohtu antud õiguslik kvalifikatsioon ka pooltele üllatuslik. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole kohus õiguse kohaldamisel seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 12).
12.Ringkonnakohus on ka sisuliselt põhjendamatult leidnud, et protokoll 7 (maksegraafik) oli kompromissileping, ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ringkonnakohus ei ole seda kompromissilepingu olulist tunnust tuvastanud. Seetõttu ei olnud iseenesest alust kohaldada ka VÕS § 578 lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Samas ei ole kumbki pooltest ka väitnud, et neil oli ebaselgus nendevahelise suhte osas ja et nad tegid protokolli 7 sõlmides vastastikusi järeleandmisi. Isegi kui pidada hageja järeleandmiseks kostjale võla kohese maksmise asemel tasumist maksegraafiku alusel, ei ole mõistetav, milles seisnes kostja järeleandmine.
13.Kolleegium peab vajalikuks selgitada kompromissilepingu kohta veel järgmist. Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2
järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12;
5.novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18).
14.Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohus on põhjendamatult tähelepanuta jätnud hageja väite, et protokoll 7 (maksegraafik) ei sisaldanud arvest nr 1/05 tulenevat nõuet, mille hageja esitas kostjale alles 3. mail 2010. Samuti puudub ringkonnakohtu otsuses asjakohane põhjendus kohtu järeldusele, et hageja koostatud protokoll 10 on maksegraafiku ülesütlemise tahteavaldus, mitte aga hageja tehtud töövõtulepingu muutmise ettepanek, nagu hageja väitis.
15.Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohus poolte tahet protokollide 7 ja 8 sõlmimisel välja selgitanud. Samuti ei ole seaduse nõuetele vastavalt hinnatud hageja tahet protokolli 10 kostjale esitamisel. Kuna kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, peab maakohus esmalt poolte kokkuleppeid ja tahteavaldusi tõlgendama TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud reegleid järgides, andma poolte suhtele põhjendatud õigusliku kvalifikatsiooni ning seejärel kohaldama suhtele vastavat aegumise regulatsiooni ja vaidluse lahendama. Hinnang tuleb anda ka hageja väitele, et protokollidega sooviti muuta töövõtulepingut. Lisaks märgib kolleegium, et TsÜS § 145 lubab nõude aegumistähtaega nii lühendada (lg 1) kui ka pikendada (lg 2), kuid see võib toimuda vaid poolte kokkuleppel.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja
kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni hageja.
17.Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.