4.Avalikustada Riigikohtu 16. aprilli 2015. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15 tervikuna, asendades menetlusosaliste ja teiste isikute nimed initsiaalidega ning jättes avalikustamata menetlusosaliste isiku- ja registrikoodid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ S (hageja) esitas 23. augustil 2012 Harju Maakohtule hagi M. V (kostja) vastu kahjuhüvitise 21 921 euro 69 sendi ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid T linn ja hageja 15. septembril 1999 T Maleva 4 asuva kinnisasja hoonestusõiguse seadmise lepingu. Selle lepingu alusel kanti kinnisasja kohta avatud kinnistusregistriossa 3. novembril 1999 hageja kasuks ostueesõigus kinnisasja igakordsel müümisel.
T linn ja kostja sõlmisid 22. juunil 2006 müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja ostis T linnalt T Maleva 4 asuva kinnisasja. Hageja kasutas 5. juulil 2006 kinnisasja suhtes ostueesõigust ning nõudis T linnalt kinnistu omandi üleandmist ja kostjalt kui kinnistu omanikuna ebaõigesti kinnistusraamatusse kantud isikult nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. T linn oli nõus kinnistu omandi hagejale üle andma, kuid kostja keeldus kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusolekut andmast. Hageja esitas 8. augustil 2006 Harju Maakohtule hagi T linna ja kostja vastu (tsiviilasi nr 2-0621087). Tallinna Ringkonnakohus jättis selle hagi 30. novembri 2011. a määrusega läbi vaatamata. Määrus jõustus 7. märtsil 2012. Kostja esitas 29. novembril 2006 hageja ja T linna vastu hagi, milles palus tuvastada hoonestusõiguse seadmise lepingu p-de 7.3 ja 10.1.2 tühisus ning hageja ja T linna nõusolek ostueesõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks (tsiviilasi nr 2-06-35825). Kuna kostja ja tema abikaasa sõlmisid 13. märtsil 2008 AS M. I mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti kinnisasja omanikuna kinnistusregistrisse AS M. I, ning AS M. I ja OÜ L sõlmisid 30. mail 2008 müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kanti kinnisasja omanikuna kinnistusregistrisse OÜ L, esitas hageja 18. juulil 2008 OÜ L ja T linna vastu hagi (tsiviilasi nr 2-08-25091). Tsiviilasjad nr 2-08-25091 ja nr 2-06-35825 liideti ühte menetlusse, tsiviilasja numbriks jäi 2-0825091. Kostja asemel astus õigusjärgluse korras tsiviilasja nr 2-06-35825 hagejaks OÜ L. Harju Maakohus jättis 31. augusti 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-25091 OÜ L hagi rahuldamata ning rahuldas hageja hagi, tuvastades OÜ L kohustuse anda nõusolek hageja kinnistu omanikuna kinnistusregistrisse kandmiseks. Hageja menetluskulud jäid OÜ L kanda. Maakohtu otsus jõustus
31.augustil 2011. Harju Maakohus määras 19. detsembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-25091 kindlaks hageja menetluskulud ning mõistis OÜ L hageja kasuks välja 21 921 eurot 69 senti ja viivise. Harju Maakohtu määrus jõustus 12. jaanuaril 2012. OÜ L ei ole vara, et maakohtu määrust täita. Kuna kostja keeldus andmast nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks ning sõlmis kohtumenetluste ajal oma kontrolli all olevate äriühingutega kinnisasja võõrandamise ja omandi üleandmise lepinguid ning hageja oli sunnitud pidama kohtuvaidlusi varatu OÜ L, on kostja tekitanud hagejale tahtlikult ja heade kommete vastaselt ning seadusest tulenevat kohustust rikkudes kahju. Hageja kahjuks on OÜ L välja mõistetud menetluskulu 21 921 eurot 69 senti ja viivis, mida OÜ L ei ole hagejale hüvitanud.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei vastuta kolmanda isiku tekitatud kahju eest. Hagejale menetluskulude hüvitamine teises tsiviilasjas on hageja ja OÜ L õigussuhe, mis ei puuduta kostjat. Kostja tegevus ei ole olnud õigusvastane, ta ei ole hagejale kahju tekitanud, kostja tegevus ja hagejal tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses.
3.Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja
kahjuhüvitise 21 921 eurot 69 senti ning viivise 619 eurot 20 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tekkis hagejale kahju 21 921 eurot 69 senti, sest hagejal ei ole võimalik saada raha OÜ L, kuna ta on varatu ja tema pankrotimenetlus on lõppenud raugemisega. Pankrotimenetluse raugemise vältimiseks 3000 euro tasumine kohtu deposiiti oleks hageja kahju suurendanud. Kostja esitas hilinenult tõendi, mille kohaselt on OÜ L AS-i M. I vastu 21 mln kroonine nõue. Hagejal ei olnud kohustust esitada kahju hüvitamise nõuet OÜ L juhatuse liikme vastu. Äriühingu juhatuse liige ja kostja oleksid hageja suhtes solidaarvõlgnikud, mistõttu võis hageja valida, kelle vastu nõude esitab. Kuna praeguses tsiviilasjas ei nõua hageja kostjalt tsiviilasja nr 2-0621087 menetluskulusid, ei ole oluline kostja väide, et ta on selles tsiviilasjas väljamõistetud menetluskulud hagejale hüvitanud. Hageja oli sunnitud esitama hagi varatu OÜ L vastu, kuna kostja oli keeldunud kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusolekut andmast ja võõrandas kinnisasja edasi. Kostja tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kostja rikkus asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg-st 5 ja § 2611 lg-st 1 tulenevat kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kostja tegevus on õigusvastane ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Kostja poolt kinnisasja üleandmine AS-ile M. I ja OÜ L ei olnud tavapärastel tingimustel tehtud tehingud, kuna lepingupooled olid omavahel seotud isikud, kinnistu omandamise eesmärk on ebaselge, OÜ L ei olnud majandustegevust, ta loodi enne kinnisasja ostmist ning tal ei olnud vaja kinnisasja omandada, kinnisasja eest tasuti turuhinnast oluliselt kõrgem hind, müügilepingu järgi maksti ostuhind juba enne lepingu sõlmimist ning võimalikku ostueesõiguse olemasolu kontrollimata ja kinnisasjaga tutvumata, kuigi OÜ L oli selge, et hageja võis ostueesõigust teostada. Kostja sai ilmselgelt aru, et kui hageja peab asuma vaidlema OÜ L, tekib talle kohtuvaidluse võidu korral kahju menetluskuludest ilmajäämisega. Kostja käitumine oli vastuolus heade kommetega, sest tema eesmärk oli takistada hageja ostueesõigusest tulenevate õiguste maksmapanekut, vabaneda hageja menetluskulude kandmisest ja tekitada hagejale kahju. Kostja tegevuse heade kommete vastasust ei välista asjaolu, et seaduse järgi ei olnud tal keelatud kinnisasja müüa. Hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hagejal tekkis kahju seetõttu, et kostja võõrandas kinnisasja ning hageja pidi esitama hagi varatu äriühingu vastu ja kandma kvalifitseeritud õigusabi saamiseks menetluskulusid.
4.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et kostja tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 8 kohaselt ning et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevusega. Kostja roll vaidlusaluses sündmuste ja tehingute ahelas oli nii väike, et mõistlikult võimatu on väita, et tema on vaidlusaluse kahju põhjustanud ja peab selle eest vastutama. Hagejal tekkisid menetluskulud eelkõige enda tegevuse tõttu. Hageja oleks saanud oma nõude rahuldada OÜ L
pankrotimenetluses, kuna viimasel oli vara tagasivõitmise nõue AS-i M. I vastu ja hagejal oli võimalik tasuda maakohtu deposiiti rahasumma, et vältida pankrotimenetluse raugemist. Maakohus keeldus valesti vastu võtmast tõendit, mille kohaselt on OÜ L nõue AS-i M. I vastu. Tsiviilkohtumenetluse seadustik välistab menetluskulude nõudmise kolmandalt isikult deliktiõiguse alusel.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus muutis 30. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata, ning jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti hageja kahju ja kostja õigusvastase teo vahelise põhjusliku seose, s.o sündmuste jada, mille tulemusel tekkis hagejale kahju, ning kostja tegevuse kahju tekitavate sündmuste jada algatamisel ja sündmuste kulu korraldamisel. Kostja algatatud põhjuste ahela lõpptulemusena tekkis hagejale kahju. Maakohus leidis ekslikult, et kostja põhjustas hagejale kahju seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. AÕS § 63 lg 5 ja § 2611 lg 1 ei ole kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Maakohus järeldas õigesti, et kahju tekitamine oli õigusvastane kostja heade kommete vastase tahtliku käitumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt. Selle sätte kohaldamise korral võib kostja olla käitunud ka kaudse tahtlusega. Ostueesõigusega koormatud kinnistu võõrandamise peamine eesmärk on vältida ostueesõiguse teostamist või tekitada olukord, kus hageja peab ostueesõiguse teostamiseks maksma oluliselt rohkem raha, kui esialgu oleks pidanud. AS. M. I võõrandas vara OÜ L kostja osalusel ja korraldusel, mistõttu oli hageja sunnitud algatama kohtuvaidlusi ja kandma menetluskulusid. Veenev ei ole kostja väide, et kõik tehingud olid tavapärased äritehingud. Kostja oli AS-i M. I juhatuse liige, kes korraldas kinnistu müügi ja sõlmis lepingu. OÜ L ei olnud majandustegevust, tema ainuke tehing oli kinnistu ostmine. Võõrandades kinnistu varatule äriühingule, oli kostja üheks eesmärgiks välistada menetluskulude väljamõistmine kostjalt. Kostja ei saanud eeldada, et hageja ostueesõiguse teostamine ei ole kehtiv. Ostueesõiguse teostamise kehtivus on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Hageja ei saanud oma nõuet rahuldada OÜ L pankrotimenetluses, kuna sellel äriühingul ei olnud vara ega tagasivõitmise võimalusi. Hageja võis esitada nõude äriühingu, mitte tema solidaarvõlgnikust juhatuse liikme vastu. Praeguses vaidluses ei ole oluline, et kostja on teises tsiviilasjas väljamõistetud menetluskulud väidetavalt tasunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldasid kohtud valesti VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 127 lg-t 2. Kostja ei
tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt ega hagejale kahju tekitamise eesmärgiga. Kostja ei saanud 13. märtsil 2008 AS-iga M. I kinnisasja mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel ette näha, et OÜ L jätab hagejale 2012. a-l menetluskulud tasumata. Kostja oli kinnisasja omanik ning tal oli õigus oma vara käsutada ja seda ei saa pidada kahju õigusvastaseks tekitamiseks ega tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks. Kohtud kohaldasid põhjusliku seose tuvastamisel valesti VÕS § 127 lg-t 4. Hagejal tekkinud kahju ei ole kostja õigusvastase teo otseseks ja vahetuks tagajärjeks ning kostja tahe ei olnud suunatud sellise ettenähtava kahju (menetluskulude) tekitamisele. Kohtud jätsid valesti kohaldamata VÕS § 139 lg 1. Hageja rikkus ostueesõiguse teostamise korda, jättes tähtaegselt ostuhinna hoiustamata. Seetõttu ei olnud kostja tegevus kinnistut müües õigusvastane. Kostjale etteheidetud sündmuste ahela põhjustas ka T linn, kes oleks pidanud müügilepingust taganema, sest hageja ei olnud ostuhinda õigel ajal hoiustanud. Kohtud jätsid arvestamata, et hageja nõude oleks saanud rahuldada OÜ L vara arvel või tema juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet esitades. Hagejal oli võimalus vältida äriühingu pankrotimenetluse raugemist 3000 euro maksmisega kohtu deposiiti ja seejärel rahuldada oma nõue pankrotimenetluses. Hageja oleks pidanud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgse nõude esitama OÜ L juhatuse liikme vastu. Lisaks kohaldasid kohtud valesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-t 7. See säte ei võimalda esitada menetluskulude hüvitamise nõuet kahju hüvitamise nõudena väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kostja on tasunud hagejale menetluskulud teises tsiviilasjas, milles menetleti praeguse asjaga samasisulist hagi.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis õigesti maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Samas ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kostja tegevus ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. AÕS § 63 lg 5 ja § 2611 lg 1 eesmärgiks on võimaldada ostueesõigust teostanud isikul saada asja omanikuks ja hoida ära kahju, mis talle tekiks seetõttu, et ta ei saa omanikuks. Seega oli kostjal kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Nõusoleku andmisest alusetult keeldumise tõttu rikkus kostja viidatud sätetest tulenevat kohustust, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole ja kandma menetluskuludena kahju.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, kuna kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Siiski vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu väidetava materiaalõiguse normide vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise kohta.
10.Hageja esitas kostja vastu hagi õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuginedes mh VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab VÕS § 1043 kohaselt kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse alusel. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kahju ei hüvitata VÕS § 127 lg 2 kohaselt ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Maakohus leidis, et kostja peab VÕS § 127 lg 4, § 1043 ning § 1045 lg 1 p 8 alusel hüvitama hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju, sest ta käivitas tahtlikult sündmuste ahela, mille tõttu pidi hageja pöörduma kohtusse isiku vastu, kellelt ei ole kohtuotsusega tema kanda jäetud menetluskulusid võimalik kätte saada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, selgitades, et piisab kaudsest tahtlusest, mil kostja teo põhiline eesmärk on muu. TsMS § 688 lg-te 3–5 alusel arvestab kolleegium kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda. Kostja ei väida, et kohtud on asjaolud valesti tuvastanud või tõendeid valesti hinnanud. Kostja heidab ringkonnakohtule ette VÕS § 127 lgte 2 ja 4 ning § 1045 lg 1 p 8 vale kohaldamist. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on viidatud sätteid õigesti kohaldanud. Varasemas menetluses on tuvastatud, et kostja ostis kinnisasja, millele hageja teostas ostueesõigust, ning võõrandas selle pärast hageja ostueesõiguse teostamist edasi äriühingule, kelle juhatuse liige ta oli, ning seejärel võõrandas viimane kostja juhtimisel kinnisasja äriühingule, kellel ei olnud majandustegevust ega vara. Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et omaniku õiguspärane tegevus oma vara käsutamisel ei ole kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Omandi üleandmise kokkulepped ei ole üldjuhul seadusega keelatud ega seetõttu tühised. Tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks ei ole kolleegiumi seisukoha järgi ka see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest. Samas märgib kolleegium, et omandi üleandmise kokkulepe võib olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise eesmärgi tõttu (vt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 28). VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et ostueesõigusega koormatud kinnisasja teistele isikutele võõrandamise peamine eesmärk oli vältida hageja ostueesõiguse teostamist või tekitada olukord, kus hageja peab ostueesõiguse teostamiseks maksma oluliselt rohkem raha, kui esialgu oleks pidanud. Pärast kinnisasja üleandmist AS-ile M. I võõrandati kinnisasi OÜ L kostja osalusel ja korraldusel. Võõrandades kinnisasja varatule OÜ L, oli kostja üheks eesmärgiks, et võimaliku kohtuvaidluse korral ei oleks hagejal võimalik sellelt äriühingult menetluskulude hüvitamist nõuda. Ringkonnakohus leidis ka seda, et kostja pidi kinnisasja võõrandamiste jada käivitades vähemalt
möönma, et kohtuvaidluse tõttu võib hagejale tekkida menetluskuludena kahju. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul, kui kostja mõistis oma kitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. Seega on alusetu kostja väide, et ta ei tahtnud kinnisasja müües tekitada hagejale menetluskulusid.
11.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus põhjendatult järginud maakohtu seisukohta, et hageja kahju ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos. Maakohus analüüsis põhjusliku seose olemasolu piisavalt põhjalikult, mistõttu ei olnud ringkonnakohtul vaja otsuse põhjendusi korrata. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda. Seega peab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel hüvitama kõik heade kommete vastase teo tagajärjel tekkivad kahjulikud tagajärjed (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 39).
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et hageja ostueesõiguse teostamist käsitlevad kostja väited ei ole vaidluse lahendamiseks olulised. Kohtud ei ole VÕS § 139 lg 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda.
13.Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et hagejal ei olnud kohustust esitada menetluskulude hüvitamise nõuet OÜ L pankrotimenetluses või kahju hüvitamise nõuet selle äriühingu juhatuse liikme vastu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
14.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 174 lg-t 7. See säte piirab menetluskulude hüvitamise nõude esitamist menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosalise vastu väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. Seega on TsMS § 174 lg 7 järgi hagejal keelatud esitada menetluskulude nõuet OÜ L vastu väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise vaidlust. See säte ei välista kostja vastu teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Samuti märkis ringkonnakohus õigesti, et praeguses asjas ei ole oluline, et kostja on teises tsiviilasjas temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulud väidetavalt hüvitanud. Hageja ei nõua, et kostja hüvitaks teises tsiviilasjas temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulud.
15.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid kostja kanda. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Kolleegium selgitab, et menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast Riigikohtu otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2, § 694 lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu
11.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
16.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
17.Maakohus kuulutas 1. augusti 2013. a määrusega tsiviilasja nr 2-12-32736 menetluse TsMS § 38 lg 1 p-de 3, 6 ja 7 alusel kinniseks. Menetluse kinniseks kuulutamine tähendab muu hulgas seda, et asjas tehtavat kohtulahendit ei avalikustata. Siiski võib kohus TsMS § 38 ja § 462 mõttest tulenevalt avalikustada kohtulahendi osas, mis ei kahjusta sama menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. Kolleegium leiab, et tsiviilasjas tehtud Riigikohtu otsuse avalikustamine ei kahjusta selle menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. Seega avalikustab kolleegium otsuse tervikuna, asendades menetlusosaliste ja teiste isikute nimed initsiaalidega ning jättes avalikustamata menetlusosaliste isiku- ja registrikoodid. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.