Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

• Tunnistada kehtetuks kinnistu 11.10.2013 käsutamise aluseks olev tehing kostjate II ja III vahel ning kohustada kostjaid II ja III andma tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistu omandi üleandmiseks ja Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) (võlgnik) kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna sissekandmiseks või võlgniku omanikuna sissekandmise võimatuse korral mõista kostjatelt II ja III solidaarselt võlgniku kasuks välja 4 600 000 eurot hüvitist ja viivis seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise tasumiseni. • Tunnistada kehtetuks 07.08.2013 kostjale I 1 191 953 euro 60 sendi suuruse rahalise kohustuse täitmine (kohustuse täitmine kostjale I) ja mõista see summa koos seadusjärgse viivisega kostjalt I võlgniku kasuks välja. • Tunnistada kehtetuks 22.11.2013 tasaarvestuse kokkulepe võlgniku ja kostja II vahel või alternatiivselt võlgniku rahalise kohustuse täitmine kostjale II 22.11.2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel (kohustuse täitmine kostjale II) ning mõista kostjalt II võlgniku kasuks välja 849 655 eurot 68 senti koos seadusjärgse viivisega. Esimese alternatiivina palus hageja: • kohustada kostjaid II ja III andma tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatus kinnistu omandi üleandmiseks ja võlgniku omanikuna sissekandmiseks; • kui võlgniku kinnistu omanikuna sissekandmine osutub võimatuks, siis mõista kostjatelt II ja III solidaarselt võlgniku kasuks välja 4 600 000 eurot hüvitist koos seadusjärgse viivisega; • mõista kostjalt I võlgniku kasuks välja 1 191 953 eurot 60 senti koos seadusjärgse viivisega; • mõista kostjalt II võlgniku kasuks välja 849 655 eurot 68 senti koos seadusjärgse viivisega. Teise alternatiivina palus hageja mõista kostjatelt võlgniku kasuks solidaarselt välja 2 740 402 eurot 71 senti koos seadusjärgse viivisega. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja I ja võlgnik 31.12.2010 laenulepingu (laenuleping), mille alusel andis kostja I võlgnikule 1 151 000 eurot laenu, ning arvelduslaenulepingu (arvelduskrediidileping), mille alusel andis kostja I võlgnikule 262 000 eurot arvelduskrediiti. Samal päeval sõlmisid kostja I ja võlgnik lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteegi seadmise lepingu, mille tulemusel seati võlgnikule kuuluvale kinnistule hüpoteegid kostja I kasuks summas 1 917 349 eurot 46 senti (esimesel järjekohal) ja 383 460 eurot 90 senti (teisel järjekohal). Kostja I nõuded võlgniku vastu olid lisaks tagatud kostja I ja võlgniku vahel 31.12.2010 sõlmitud kommertspandilepinguga. Viimaks sõlmis võlgniku osa omanik Maslé Onroerend Goed B.V. (Maslé) kostjaga I samal päeval veel finantstagatise lepingu, mille kohaselt panditi võlgniku osa kostja I kasuks lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks. 25.11.2011 ütles kostja I laenulepingu üles, sest võlgnik ei täitnud kohustusi. Ka arvelduskrediidi jättis võlgnik tagastamata. 21.02.2012 loovutas kostja I laenulepingutest tuleneva nõude osaliselt kostjale III. Kostja I loovutas kostjale III ka nõude tagamiseks kinnistule kantud teise järjekoha hüpoteegi. Kostja III esitas 20.03.2012 eelviidatud hüpoteegi täitmisele pööramiseks täitmisavalduse, mille alusel korraldas kohtutäitur kinnistu enampakkumise. Kinnistu oli äritegevuse seisukohast tähtsaim vara, kuivõrd seal tegutses hotell. Parima pakkumise tegi Wientjes Consultancy OÜ summaga 1 740 000 eurot. Kinnistut jäi koormama esimese järjekoha hüpoteek kostja I kasuks. Võlgnik esitas 11.06.2012 kostja III

vastu hagi kinnistu müüki puudutava sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohus rahuldas võlgniku hagi. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse. Tanel Mällas aga esitas 04.09.2013 võlgniku seadusliku esindajana avalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist loobumiseks, mistõttu ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasjas menetluse. Kinnistu enampakkumise võitja loovutas ostja õigused tasuta kostjale III, st vaid hinnaga, mis vastas ostja tasutud tagatisrahale. 07.09.2013 kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja III. Kinnistu käsutamisega kahjustati võlausaldajate huve. Nõude loovutamine kostjalt I kostjale III ei olnud majanduslikult mõistlik. Pindi Kinnisvara AS-i eksperdihinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 2013. a augustis 4 660 000 eurot. Arco Vara AS-i hinnangu järgi oli kinnistu väärtus 2 310 000 eurot, kuid see ei ole usaldusväärne, sest võrdlustehingud olid aastatest 2010 ja 2011. Võlgnik andis kostjale III üle kinnistu väärtusega 2 742 650 eurot 54 senti (arvates kinnistu väärtusest maha hüpoteegi väärtuse). Seega oli soorituste vahe võlgniku kahjuks 1 002 650 eurot 54 senti. Kuna kostja I ei ühinenud täitemenetlusega, siis jäi kostja I hüpoteek kinnistut koormama. Kinnistu käsutamise tagajärjel said rahuldatud üksnes kolme võlausaldaja nõuded. Pandieseme müügist saadava 15% arvel oleks olnud võimalik tasuda pankrotimenetluse kulusid. Kostja III on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 2 alusel, sest kostja III oli võlgniku osanik kõikide vaidlustatud tehingute lõpuleviimise ajal. Kostja III ei omandanud kehtivalt võlgniku osa ega kinnistut. Väidetavalt 28.05.2013 teatas kostja I Masléle, et on laenulepingud ennetähtaegselt üles öelnud ning võlgnik võlgneb kostjale I kokku 2 325 783 eurot 7 senti. Kostja I teatas, et kasutab pandipidaja õigust võlgniku osa ülekandmiseks enda väärtpaberikontole. Pandiõigust ei olnud aga tekkinud, sest pandi tekkimise eelduseks oli pandilepingu kohaselt osa kandmine Maslé pandikontole ning seda ei olnud tehtud. Seega ei olnud alust ka osa kostjale I või hiljem kostjale III üle kanda. Lisaks ei saanud kostja III valida kehtivalt juhatuse liikmeks T. Mällast. Kostja III võttis vastu võlgniku ainuosaniku otsuse valida juhatuse liikmeks T. Mällas 10.06.2013 kell 12.30-12.45. Võlgniku osa kanti Maslé väärtpaberikontolt kostja I väärtpaberikontole aga alles kell 16.26 ning kostja I väärtpaberikontolt kostja III väärtpaberikontole kell 17.00. T. Mällas ei saanud seetõttu võlgniku nimel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist loobuda. 11.10.2013 müüs kostja III kinnistu kostjale II (kostja I tütarühing) hinnaga 2 288 000 eurot. Sealjuures andis kostja II kinnistu üheks aastaks kostja III kasutusse. Liisingutasu oli 2 288 000 eurot. PankrS § 116 võimaldab tagasivõitmise nõude esitada ka tehingu teinud isiku eriõigusjärglase vastu. Kostja II teadis kinnistu võõrandamisest alla turuhinna. Lisaks sõlmisid pooled liisingulepingu, mistõttu sisuliselt omandas kostja II kinnistu tasuta. 07.08.2013 esitas võlgniku juhatuse liige T. Mällas kohtutäiturile avalduse, milles palus kanda enampakkumise tulemi ülejääk kostja I arvelduskontole. Kohtutäitur kandis kostjale I 1 191 953 eurot 60 senti. Kohustuse täitmine kostjale I ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik, sest hotelli pidamiseks vajalik kinnistu oli kohustuse täitmise ajal juba müüdud. Võlgnikul oli täitmata kohustusi teiste võlausaldajate vastu. Võlausaldajate huve kahjustati sõltumata nende nõuete suurusest. Kostja I oli võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 alusel, kuna 10.06.2013 sai kostja I võlgniku osanikuks ning kostja I jätkas ka pärast osa võõrandamist kostjale III tegelikult võlgniku kontrollimist. Kostja I on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kostjal I ja võlgnikul oli ühine majanduslik huvi kahjustada teisi võlgniku võlausaldajaid. Võlgnik oli püsivalt maksejõuetu juba 2012. Kostjale I kohustuse

täitmine süvendas maksevõimetust. Kostja I pidi krediidiasutusena olema maksevõimetusest teadlik. 22.11.2013 sõlmisid võlgnik (T. Mällase esindamisel) ja kostja II kaubamärgi ja vallasvara müügilepingu ning 849 655 euro 68 sendi suuruse tasaarvestuse kokkuleppe. Müügilepinguga müüs võlgnik kostjale II kaubamärgi “The Three Sisters” ja vallasvara. Samas loovutas kostja I kommertspandiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu kostjale II. Kostja II tasus müügilepingu alusel omandatu eest tasaarvestusega, milleks kasutas kostja I loovutatud nõuet. Kostja II pidi võlgnikule tasuma üksnes hinnale lisanduva käibemaksu. Tehingu tagajärjel muutus võlausaldajate nõuete rahuldamine vara puudumise tõttu võimatuks. Kostja II on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kostja II on kostja I tütarettevõte. Kostjad käitusid tahtlikult heade kommete vastaselt ja tekitasid oma tegevusega võlgnikule kahju. Kostjatel oli õigusvastane plaan muuta võlgnik varatuks. Võlgniku kohustused kostjate vastu olid 31.05.2013 seisuga 2 709 252 eurot 97 senti. Võlgniku vara väärtus oli kokku minimaalselt 5 449 655 eurot 68 senti. Seega oli võlgniku vara ja tegelike kohustuste vahe 2 740 402 eurot 71 senti. Kuivõrd kostjate õigusvastase tegevuse tagajärjel jäi võlgnik 2 740 402 euro 71 sendi ulatuses enda varast ilma, taotles hageja alternatiivselt sama suure kahju hüvitamist. Kostjate I ja II vastuväited

• 07.08.2013 kohustuse täitmise kostjale I kehtetuks tunnistamise või täitmise tühisuse tuvastamise ja saadu väljamõistmise korral mõista võlgnikult kostja I kasuks välja 1 191 953 eurot 60 senti ja lugeda vastastikused nõuded selles summas nende vahel tasaarvestuse alusel lõppenuks; • 22.11.2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel kohustuse täitmise kostjale II kehtetuks tunnistamisel või kokkuleppe tühisuse tuvastamisel ja saadu väljamõistmisel mõista võlgnikult kostja II kasuks välja 849 655 eurot 68 senti ja lugeda vastastikused nõuded selles summas nende vahel tasaarvestuse alusel lõppenuks. Kostja III vastuväited

Et kostjate II ja III vahelise tehingu palus hageja kehtetuks tunnistada PankrS § 116 järgi, siis jääb esmase nõude rahuldamata jätmisel rahuldamata ka õigusjärglase vastu esitatud nõue. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja I ei omandanud õiguspäraselt võlgniku osasid ja T. Mällase nimetamine võlgniku juhatuse liikmeks ei olnud õiguspärane. Finantstagatise lepingu p 6.2 kohaselt tõlgendasid lepingupooled lepingut selliselt, et pant tekib ka võlgniku osadele pandi seadmisel. Seejuures ei puutu asjasse, kas võlgniku osad kanti pandikontole või mitte. Rahalise kohustuse täitmine kostjale I ja vallasvara müügileping ei kahjustanud võlausaldajate huve. Pärast rahalise kohustuse täitmist pangale jätkus võlgniku majandustegevus hotelli majandamisel kuni 2013. aasta lõpuni. Võlgnikul oli pangakontol raha 147 611 eurot 92 senti ning sõidukeid 150 000 euro väärtuses. Tõendamata on võlgniku kohustused Wientjes Consultancy OÜ vastu. Vallasvara müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. On tõendatud, et tehinguga müüdi kaubamärk „The Three Sisters“ turuhinnast märgatavalt kallimalt. Kuigi vallasvara ja kaubamärk müüdi turuhinnast kallimalt, ei oleks võlausaldajate huve kahjustanud ka mõlema müümine turuhinnaga. Müümise ajal oli võlgnik kaotanud hotellihoone ning vallasvaral ja kaubamärgil ei ole ilma hotellihooneta erilist majanduslikku sisu ega väärtust. Tasaarvestamise kokkulepe kui rahalise kohustuse täitmine ei kahjustanud võlausaldajate huve. Võõrandamistehing ja tasaarvestamise kokkulepe langesid ajaliselt ja majanduslikult kokku ning selles olukorras võib eeldada, et ilma tasaarvestuse kokkuleppeta ei oleks kostja II tehingut teinud või oleks teinud selle oluliselt teistsugustel tingimustel. Kui võõrandamistehing ise ei kahjustanud võlausaldajate huve, ei saanud seda teha ka võõrandamistehingus kasutatud rahalise kohustuse täitmise viis. Hageja esile toodud asjaolud - kostjad tegutsesid ühiselt eesmärgiga muuta võlgnik varatuks ja kostjate tegevuse tulemusena müüdi kinnistu, kaubamärk ja vallasvara majanduslikult põhjendamatutel tingimustel - on kõik hinnatavad pankrotiseaduse tagasivõitmise sätete alusel. Kui põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, siis sarnaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 86 ei tule kohaldada ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8. Seega ei saa kohus hinnata kostjate käitumist hageja esile toodud asjaoludel ka deliktiõigusliku koosseisu järgi. Et kohus hagi ei rahulda, ei saa kohus rahuldada ka vastuhagi ning seetõttu jääb vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

Hageja tõendas, et võlgnikul olid võlausaldajad ning nende huve kahjustasid vaidlustatud tehingud. Seajuures oli võlgnikul võlausaldajad ka perioodil 2012-2013. Kohus jättis hageja sellekohased tõendid hindamata. Hageja esitas jõustunud kohtumääruse, millega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepanek. Kohus ei saanud jõustunud kohtulahendiga kinnitatud jaotusettepanekut, millest nähtuvad võlgniku võlausaldajad, ümber hindama hakata. Tegelikult ei omanud tähtsust see, kas võlausaldajad olid olemas vaidlustatud tehingute ajal, oluline oli, et võlausaldajate huvid olid kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Samuti ei saanud kohus tuvastada, kas võlgnik oli püsivalt maksejõuetu või mitte. Seonduvalt tehingu vaidlustamisega vallasvara ja kaubamärgi osas, leidis hageja, et kohus ei lähtunud nõude lahendamisel võlgniku esitatud nõudest. Võlgnik nõudis üksnes 22.11.2013 sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppe kehtetuks tunnistamist, mitte kaubamärgi ja vallasvara müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Vastupidi, võlgnik oli müügilepingu heaks kiitnud, v.a tasaarvestuse osas. Maakohus jättis arvestamata asjaoluga, et kostjad olid hageja lähikondsed, kuigi hageja esitas sellekohased tõendid. Maakohus jättis hindamata tehingute tühisuse tuvastamise nõuded tulenevalt vastuolu tõttu heade kommetega ning asus ekslikult seisukohale, et kahju hüvitamist hageja nõuda ei saanud. Vastus apellatsioonkaebusele

Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid seoses 07.08.2013 võlgniku rahalise kohustuse täitmisega kostjale I summas 1 191 953,60 eurot kehtetuks tunnistamise ja raha tagastamisega. Hageja on esitanud oma nõuded järgmistel alternatiivsetel õiguslikel alustel: 1) rahalise kohustuse täitmine on tagasivõidetav PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, mistõttu üleantu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel; 2) kuivõrd kohustuse täitmiseks korralduse andnud T. Mällas ei olnud võlgniku juhatuse liige, siis on tema esindusõiguseta tehtud tehing tühine TsÜS § 128 lg 2 alusel; 3) rahalise kohustuse täitmine on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 19 märkinud, et maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et TsÜS § 86 ei ole käesolevas asjas kohaldatav (viide Riigikohtu 23.09.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23,26; 09.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 38). Kostjad leiavad, et rahalise kohustuse täitmisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ja kostja I ei ole võlgniku lähikondne. Mõlemale vastuväitega on maakohus otsuses nõustunud ja ringkonnakohus neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 32 ja 33, kuivõrd praegusel juhul ei olnud kostjad pankrotimenetluses menetlusosalised, ei ole pankrotimenetluses tehtud lahendid kostjatele kohustuslikud. Seega ei saa arvestada ainult sellega, millised nõuded olid pankrotimenetluses tunnustatud, vaid kohtul on praeguses menetluses õigus uuesti hinnata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete põhjendatust. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendit tuleb hinnata tõendina teiste tõendite hulgas. Maakohus on otsuse p-s 57 jj käsitlenud võlausaldajate kahjustamise teemat, viidanud kohastele Riigikohtu lahenditele ja vastanud kõigile hageja väidetele, hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS 232 lg-ga 1. Asja materjalidest nähtuvalt olid võlgnikuga seotud isikutel- OÜ Fashion Island, JHW Real Estate ja OÜ Wientjes Consultancy (keda esindas õlgniku eelmise juhatuse liikme Johannes Wientjes eksabikaasa Irina Wientjes) väidetavad nõuded tekkinud varasemast ajast. Ükski neist ei esitanud nõuet võlgnikule enne pankrotistumist, samuti OÜ Johnny H.W. (pankrotis) juhatuse liikme Raimo Uus poolt esitatud pankrotiavalduses ei ole neid võlausaldajatena käsitletud. Kohus on otsuses tuvastanud, et Wientjes Consultancy OÜ nõue OÜ Johnny H.W (pankrotis) vastu oli alusetu. Kohus tuvastas, et Wientes Consultancy OÜ-l puudus majandustegevus perioodil 2012-2103, puudusid ka töötajad, kuna MTA 12.06.2017 vastuse kohaselt esitas äriühing 2012. jaanuari kuni 2013 detsembri kohta tulu-, sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustuse deklaratsioonid nulldeklaratsioonidena. Väidetav haldusteenuse osutamine osaühingule Kolm Õde ei kajastu eelnimetatud perioodi maksudeklaratsioonis ja on seega tõendamata. Samas leidis tõendamist, et Wientjes Consultancy OÜ kontole laekus hotelli pidamise tulu ja tunnistaja T.Mällase ütlustel oli käive igakuiselt ligi 80 000 eurot. Swedbank AS kontol oli hagejal seisuga 31.12.2013 raha 147 611,92 eurot. Kostjate väitel ja tunnistajate ütlustel oli võlgnikul sõidukeid 150 000 euro väärtuses. Kuna võlgnik majandas hotelli Wientjes Consultancy OÜ kaudu, kelle kontol olevat raha 31.12.2013 seisuga 495,03 eurot sai käsitleda ka hageja varana. Tõendatud oli, et maksunõude tõttu ei kasutanud hageja enda nimel olnud pangakontosid, et vältida hotelli majandamisest tekkivate rahaliste vahendite arestimist. Kohus tuvastas, et Wientjes Consultancy OÜ Nordea pangakonto algseis 01.01.2012 oli 751,57 eurot, perioodi 01.01.201231.12.2013 kreedit käive oli 1466 573, 79 eurot ja deebetkäive 1 466 830,33 eurot ja perioodi

lõppjääk 495,03 eurot ja seda tingimustes, kus osaühingul majandustegevus puudus. Et hagejale kuulunud hotelli majandati, tõendasid Wientjes Consultantcy OÜ Nordea pangakonto väljavõttest nähtuvalt igapäevased pangakontole laekunud kaarditerminali maksed eraisikutelt, reisibüroodelt, laeva- ja lennufirmadelt makseselgitusega hotelliteenuste või hotelli poolt osutatud teenuste eest tasumiseks. Kontoväljavõtte alusel koostatud kokkuvõttest nähtuvalt oli selliseid makseid laekunud kokku vähemalt 235 543, 73 eurot. Tõendatud on, et kõik laekumised olid võlgniku tulud. Asja materjalidest nähtuvalt tehti kontolt makseid ka Fashion Island OÜ eest, siis seega ei ületa võlgniku eest kantud kulud kontole laekunud võlgniku tulusid. Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et võlgnik ei kasutanud Wientjes Consultancy OÜ rahalisi vahendeid, mistõttu on võlgniku vastu esitatud nõue alusetu. Nimelt põhines nõue võlgniku vastu väitel, et võlgnik kasutas Wientjes Consultancy OÜ rahalisi vahendeid ja seda sooviti tõendada OÜ Nordea ja Krediidipanga arveldusarvete mittetäielike väljavõtetega. Nõudeavalduse alusetust tõendab mh 20.02.2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tuvastatu, mille kohaselt esitas Irina Wientjesi 30.04.2014 pankrotihaldurile sisult ebaõige dokumendi, so pangakontor väljavõtted väljamaksete kohta, jättes lisamata andmed ettevõtte sissetulekute kohta. Hageja pankrotimenetluses esitatud Wientjes Consultancy OÜ nõue moodustab ca 80% kõikidest tunnustatud ja jaotusettepanekus kajastatud nõuetest. Nimetatud alusetu nõue ongi pankrotimenetluse kese. Kostjad on pidanud Fashion Island OÜ nõuet alusetuks, kuna nõue on loovutatud ja ei kuulunud Fashion Island OÜ-le. Oma väite tõendamiseks on kostja III esitanud nõuete loovutamise lepingud ja kirjavahetuse hageja raamatupidajaga (VI kd, lk 110 p jj), mis on kirjalikud tõendid asjas. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 33 juhtinud sellele, et isegi kui kostjate viidatud kõige suuremad pankrotimenetluses esitatud nõuded täielikult puuduksid, ei saaks ainuüksi sellest järeldada, et võlausaldajate huve kohustuse täitmisega ei kahjustatud. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 2105.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Seega tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas rahalise kohustuse täitmisega kahjustati võlgniku võlausaldajaid. Riigikohtu lahendi p 35 tuleb vastata kostja I väitele, et rahalise kohustuse täitmise hetkel olid kostjal I võlgniku vastu pandiga tagatud nõuded, st kostja I oleks pankrotimenetluses olnud eelistatud ning seetõttu ei kahjustanud kohustuse täitmine ka võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu arvates kostja I väide on õige. 07.08.2013 rahalise kohustuse täitmisega ei kahjustatud võlausaldajate huvid, sest väljamakse tegemise ajal oli kostjal I võlgniku vastu hüpoteegiga ja kommertspandiga tagatud nõue. See tähendab, et väljamaksega rahuldati kostja I nõue, mis oli pandiga tagatud. Kinnistu enampakkumise müügitulemist võlausaldajate pandiga tagatud nõuete rahuldamine ei kahjusta võlausaldajate, kelle nõuded on pandiga tagamata, huve, sest pandiga tagatud nõuded rahuldatakse ka pankrotimenetluses enne pandiga tagamata nõuete rahuldamist pandieseme realiseerimise tulemist. Kinnistu enampakkumisel omandamise eest tasus kostja III 1 740 000 eurot, enampakkumise tulemi jagamise ja täitemenetluse kulude kinnipidamise järel jäi hagejale vahendeid 1 191 953,60 eurot. Seega hageja eksib, kui väidab, et kinnistu enampakkumise tulemusel muutus hageja võlausaldajate nõuete rahuldamine võimatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et 07.08.2013 rahalise täitmine ja 22.11.2013 vallasvara müügileping ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kohus arvestas, et pärast rahalise kohustuse 1 191 953,60 eurot täitmist 07.08.2013 jätkus võlgniku majandustegevus hotelli majandamisel kuni 2013 aasta lõpuni ja 2013 detsembri seisuga oli võlgnikul raha 147 611, 92 eurot Swedbank kontol, mis oli piisav tarnijate ees võimalike jooksvate võlgnevuste tasumiseks. Lisaks ülalmärgitud rahasummale oli võlgnikul 150 000 euro väärtuses sõidukeid, mis oli tõendatud võlgniku endise juhatuse liikme tunnistajana antud ütlustega. Nõustuda tuleb kostjate selgitusega, mille kohaselt isegi kui kostjale I oleks jäänud väljamakse tegemata, siis oleks tema nõue võlgniku pankrotimenetluse raames olnud eesõigusnõue ja see oleks rahuldatud kinnistu, kaubamärgi ja vallasvara müügi arvelt enne teiste võlgniku võlausaldajate nõudeid. Lisaks ei oleks juhul, kui kostjale I väljamakset poleks tehtud, poleks võlgniku teiste võlausaldajate nõuded saanud hilisem pankrotimenetluse raames rohkem rahuldatud. Arvestada tuli, et pooled olid laenulepingu p-s 12.5 leppinud kokku maksetega hilinemise korral viivise tasumise. Kuna laenuleping oli kehtivalt 25.11.2011 üles öeldud, oleks võlgniku pankrotimenetluses kostjate nõue olnud tundvalt suurem (kostjate arvutuse kohaselt 1997 711,8 eurot. Tegemist oleks I rahuldamisjärgus nõudega. Seega ei kahjustanud kostjale I tehtud 1 191 953,60 euro väljamaksega võlgniku teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et 07.08.2013 rahalise kohustuste täitmisega ega ka 22.11.2013 tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisega võlgniku teiste võlausaldajate huve ei kahjustatud. Kohus on eelpool tuvastanud, et tõendamist leidis, et võlgnikule jäi veel vara, mille arvelt teiste võlausaldajate kohustusi täita. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt kohus ei arvestanud, et kostjad olid hageja lähikondsed, märgib ringkonnakohus järgmist. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegiumi varasematest lahenditest nähtub, et PankrS § 117 lg 3 kohaldamiseks peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 09.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11; 20.05.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p-d 22–25). Ringkonnakohtu hinnangul ei leidnud tõendeid hinnates tuvastamist, et võlgnikul ja kostjal I oli ühine majanduslik huvi ja et tegutseti vaid kostja I huvides. Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, milles seisnes võlgniku ja kostja I ühine majanduslik huvi, et pooled on tegutsenud teineteise kasuks eesmärgiga kahjustada võlgniku teisi võlausaldajaid. Riigikohus on 13.02.2019 otsuse p-s 34 selgitanud, et ainuüksi tehingute tegemisest ning erinevate äriühingute juhtorganite või osanike kattumisest ei saa järeldada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes. Vaidlust pole selles, et Marstone Limited on kostja I klient, kuid nimetatu ei anna iseenesest alust pidada pangaklienti tema lähikondseks. Hageja väide, et Marstone Limited sõlmis kostjaga III laenulepingu kostja I või kostja II korraldusel, ei leidnud poolt tõendamist. Samuti ei ole kinnita hageja väiteid kostja I ja Marstone Limited huvide kattumisest see, et Marstone Limited esindaja on kostja I ühe aktsionäri juhatuse liige. Nimetatu ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul majanduslike huvide kattumist ega anna pidada kostjat II kostja lähikondseks. Kostjad on vastuväidetes selgitanud, et juhul kui kostja I oleks soovinud hageja kinnistut omandada, siis oleks ta võinud seda teha otse ja ilma kolmandate isikute vahenduseta. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis selgitanud, et hageja oleks pidanud tõendama kostja I ja võlgniku ühist majanduslikku huvi ja tegutsemist kohustuse täitmise ajal. Põhjendamata on

järeldus, mille kohaselt tegutseti vaid kostja I huvides. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole seda asjaolu tõendanud ja kostjate õigusvastase plaani olemasolu võlgnikule kahju tekitada tuvastamist ei leidnud. Riigikohus on 13.02.2019 lahendi p-s 43 selgitanud, et isegi kui kostjatel oli kokkulepe või plaan kinnistu omandiõiguse muutmise kohta, jäi arusaamatuks, mistõttu tuleks plaani pidada õigusvastaseks. Kokkuvõttes märgib ringkonnakohus, et hagi rahuldamine PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel oli välistatud juba kasvõi ühe eelduse tuvastamata jäämisel. Maakohus tuvastas maakohus tõendeid hinnates õigesti, et võlgnik oli rahalise kohustuse täitmise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lisaks ei ole tõendatud kostja I ja kostja II lähikondsus võlgnikuga. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet alternatiivsel alusel. Riigikohus on ülalnimetatud otsuse p-s 40 märkinud, et hageja nõudele ei saa kohaldada TsÜS § 86, kuid tuvastada tuleb, kas müügilepingu ja tasaarvestuse tegemise ajal oli võlgnikku esindanud T.Mällasel esindusõigus ning tehing on seetõttu kehtiv. Äriregistri väljavõtte kohaselt oli T.Mällas oli hageja juhatuse liikmeks 13.06.-31.12.2013 (I kd, lk 29). Hageja ei tõendanud, et kohtutäitur K.Feinmannile 07.08.2013 avalduse esitamise ajal, mille alusel tehti kostjale I väljamakse summas 1 191 953,60 eurot, oli kohtutäitur teadlik T.Mällase juhatuse liikme volituste puudumisest. Samuti ei tõendanud hageja, et kostja I oleks olnud T.Mällasel juhatuse liikmete volituste puudumisest teadlik. Kostja I kinnitab, et ta ei olnud teadlik, et T.Mällasel võisid juhatuse liikme volitused puududa. ÄS § 34 lg 2 järgi kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. T.Mällase juhatuse liikmeks valimist 10.06.2013 ei ole kohtulikult vaidlustatud ega saa seetõttu valimise otsuse tühisusele tugineda, sest ÄS § 1771 lg 3 kohaselt ei saa otsuse tühisusele tugineda, kui otsuse alusel tehtud kandest äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud 2 aastat. Hagi maakohtule esitati 31.05.2016. Kostjad on lisaks eeltoodule märkinud, et isegi, kui peaks tuvastatama minetusi juhatuse liikme valimisel, on T.Mällasel kehtivad õigused TsÜS § 118 lg 2 talumisvolituse kaudu. Riigikohus on 13.02.209 otsuse p-s 38 selgitanud, et lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Hageja väitel on ta müügilepingu heaks kiitnud ja kostja II on ostuhinna tasunud tervikuna sel teel, et ta tasus rahas 141 609,28 eurot ja tasaarvestusega 708 046,40 eurot. Kuna tasaarvestuse teostas kostja II, siis T.Mällase volitused tähtsust siin ei omanud.

tsiviilasjas nr 2-16-8552 AS TBB panga vastu esitatud nõude tagamiseks ja 2) kKanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 26205201 neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale AS TBB liisingule kuuluvale kinnisasjale Osaühing Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde, pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (ik 37112092711) kasuks 800 000 euro suurune kohtulik hüpoteek tsiviilasjas nr 2-16-8552 AS TBB liisingu vastu esitatud nõude tagamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.