Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Traks Invest OÜ avaldus Toivo Peegli pankroti väljakuulutamiseks, menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-32258
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toivo Peegli pankrotihalduri Maie Klemmeri määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlausaldaja Traks Invest OÜ (registrikood 11543761), esindaja juhatuse liige Kristi Traks Võlgnik Toivo Peegli (pankrotis) pankrotihaldur Maie Klemmer
Asja läbivaatamise kuupäev
11. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-32258 ja jätta jõusse Pärnu Maakohtu 12. juuni 2012. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu määruses toodud põhjendusi.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada OÜ-le Gaius Õigusbüroo 11. detsembril 2012 Toivo Peegli pankrotihalduri Maie Klemmeri määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.29. detsembril 2011 kuulutas Pärnu Maakohus Traks Invest OÜ (võlausaldaja) avalduse alusel välja Toivo Peegli (võlgnik) pankroti ja 29. märtsi 2012. a täiendava määrusega jättis menetluskulud täies ulatuses võlgniku kanda.
2.18. aprillil 2012 esitatud avalduses taotles võlausaldaja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 alusel ja võlgniku pankrotivarast väljamõistmist. Kuludeks on pankrotiavalduselt tasutud riigilõiv 383 eurot 46 senti, kohtu nõudel ajutise pankrotihalduri kulude katteks tasutud ettemaks 770 eurot ja lepingulisele esindajale makstud tasu 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja on seisukohal, et TsMS § 174 lg 1 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 146 lg 1 p 4 ning § 150 lg 2 kohaselt tuleb pankrotiavalduse rahuldamise korral tema menetluskulud
pankrotivarast tasuda enne jaotiste alusel raha väljamaksmist.
3.Võlgniku pankrotihaldur ei pidanud võlausaldaja taotlust põhjendatuks. Deposiidisumma on tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, mis tulenevalt PankrS § 30 lg-st 4 tagastatakse makse teinud isikule PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu kohaselt (pankrotivara laekumisel). Riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud on kantud pankrotiavalduse esitamise ja selle menetlemise tõttu, seega enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse üldmõtte kohaselt ei kuulu pankrotivarast pankrotimenetluse kuluna väljamaksmisele enne pankroti väljakuulutamist tekkinud ja väljamõistetud nõue, vaid see esitatakse nõudeavaldusena PankrS §-de 93 ja 94 alusel. Seetõttu on põhjendamatu võlausaldaja nõue soovitud menetluskulude väljamõistmiseks pankrotimenetluse kuludena pankrotivara arvel enne jaotise väljamaksmist.
4.Pärnu Maakohus määras 12. juuni 2012. a määrusega kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja taotluse mõista võlgnikult välja menetluskulud jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et taotluse saab rahuldada ainult menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas TsMS § 174 lg 1 alusel. Viimaste suuruse üle pooled ei vaidle. Võlausaldajale pankrotiavalduse esitamise tõttu või pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud menetluskulude eest hüvitise väljamõistmiseks võlgniku varast seadus alust aga ei anna. PankrS § 146 lg 1 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt vastavalt iga kulu liigi suurusele. Kohtul ei ole õigust panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest. PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt on üheks pankrotimenetlusega seotud väljamaksete liigiks pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks ka menetluskulud ja p 6 kohaselt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud summad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tasutakse pankrotiavalduse rahuldamise korral pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlausaldaja on menetluskuludena nimetanud pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, kohtu nõudmisel ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Riigilõiv ja lepingulise esindaja tasu on poole menetluskuludeks TsMS § 139 lg 1 ja § 144 p 1 järgi ja need saab lugeda ka PankrS § 150 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuludeks. PankrS § 146 lg 1 p-st 1, lgst 2 ja § 154 lg-st 2 tuleneb üheselt, et kõiki pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema üksnes pankrotihaldur ja hüvitamine oleneb pankrotivara suurusest. Pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu ja esindajale makstud tasu kuni pankroti väljakuulutamiseni toimunud menetluses saab lugeda ka võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõueteks, mida on võimalik võlgniku vastu esitada PankrS § 44 lg 1
kohaselt pankrotiseaduses ette nähtud korras.
5.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata, ja mõista võlgnikult maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud võlausaldaja kasuks välja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobri 2012. a määrusega maakohtu määruse osas, millega kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast menetluskulu 3201 eurot 94 senti. Ringkonnakohus kontrollis TsMS § 659 ja § 651 lg 1 kohaselt maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja mõistmata. Maakohtu seisukoht, et menetluskulusid ei saa välja mõista, ei ole kooskõlas seadusega. Võlausaldajate menetluskulud ei ole nõudeks PankrS § 93 lg 1 tähenduses. PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks menetluskulud ning PankrS § 146 lg 1 p 4 järgi makstakse need välja pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata selle määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Võlgniku pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks alama astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 172 lg-t 8, mõistes välja menetluskulu, arvestamata menetluskulu koosseisu ja selles sisalduvat seadusele mittevastavat lepingulise esindaja kulu suurust 2048 eurot 48 senti. Tegemist on kohtuvälise kuluga. Ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud välja menetluskulude koosseisus ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot – s.o deposiidi (PankrS § 11). Tasutud deposiidi puhul on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on PankrS § 11 või § 30 alusel deposiiti makstud summa pankrotimenetluse kulu ja tuleb tagastada PankrS § 146 lg 1 p 4 alusel. Ringkonnakohtu lahendi – resolutsiooni p 2 – täitmisel tuleks deposiidimakse võlausaldajale välja maksta sisuliselt kahekordselt. Pankrotiavalduse esitaja menetluskulud ei ole PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt pankrotimenetluse kuludeks, mis tuleb hüvitada enne jaotise väljamaksmist. Pankrotihalduri määrab kohus pankroti väljakuulutamisel. Kõnesolevad menetluskulud on tehtud enne pankrotti, kui pankrotihaldur polnud menetlusosaline. Seega ei saa pankrotihaldur vaidlustada pankrotiotsuses menetluskulude jaotust ega menetluskulude suurust. Pankrotihalduri pädevus algab tema nimetamisest ja halduri ülesanne on pankrotimenetluse läbiviimine, seaduses ettenähtud halduri kohustuste täitmine. Pankrotimenetluses kehtib võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte – ei ole õige anda privileeg pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale teiste võlausaldajate ees erinevalt PankrS § 93 lg-st 1, kuna ka tema
kohtukulud on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, mille nõudeõigus tekib kohtukulude jaotuse määramisega pankrotiotsuses. Seega on võlausaldajale ajaliselt tagatud nõudeavalduse esitamine pankrotimenetluses võrdselt teiste võlausaldajatega.
8.Võlausaldaja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus jõusse osas, millega mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja esindaja kasutamise kulud 2048 eurot 48 senti ja riigilõiv 383 eurot 46 senti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 691 p 5, § 692 lg 1 p 2 ja § 701 lg 3 järgi tühistada ning jõusse jätta maakohtu määrus, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb rahuldada.
10.Maakohus määras kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja taotluse mõista võlgnikult välja menetluskulud jättis maakohus rahuldamata. Võlausaldaja määruskaebuse alusel tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse osas, millega kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast menetluskulu 3201 eurot 94 senti.
11.Esmalt hindab kolleegium seda, kas praegusel juhul on määruskaebuse esitajal õigus esitada määruskaebus Riigikohtule. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud menetluskulud. Kolleegium nõustub kohtutega, et ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. PankrS § 5 lg-st 2 lähtudes ei ole seega PankrS § 150 lg 5 alusel õigust esitada ringkonnakohtu pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Kolleegium leiab, et PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada
määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel vääralt rahuldanud võlausaldaja kulude väljamõistmise taotluse. Tulenevalt PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Kolleegium leiab, et sellest üldreeglist on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad PankrS § 150 lg-d 2 ja 3. PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga. PankrS § 150 lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja loobub oma pankrotiavaldusest, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatud PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast. Seda, kuidas toimub pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemine, reguleerib PankrS § 146. PankrS § 146 lg 1 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Seega tuleb pankrotimenetluse kulud välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest. PankrS § 143 lg 1 p 3 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku, milles märgitakse muu hulgas andmed PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete kohta ja krediidiasutuses raha hoiustamise kohta. Kuna pankrotihaldur on pädev tegema PankrS §-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus.
13.Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on põhjendamatult menetluskulude koosseisus välja mõistnud ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot (deposiidi PankrS § 11 alusel). Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Õige on seega
kaebaja seisukoht, et kui jõusse jääks ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2, millega mõisteti võlgniku pankrotivarast võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 3201 eurot 94 senti, tähendaks see deposiidimakse väljamaksmist sisuliselt kahekordselt.
14.Määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 172 lg-t 8 ja lähtuma lepingulise esindaja kulu arvutamise puhul tunnistajale makstavast hüvitisest, ei ole praegusel juhul põhjendatud. Maakohtu määruse vaidlustas võlausaldaja, paludes maakohtu määruse tühistada üksnes osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata. Menetluskulude rahalist suurust võlausaldaja ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Ringkonnakohus on seega põhjendatult kontrollinud maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud, ehk osas, millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja mõistmata.
15.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.