Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Osaühingu Hexanor hagi AS-i SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2010/10624
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-1840
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Hexanor kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5 943 783 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja osaühing Hexanor (registrikood 11156277), esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Eerika Vaikmäe-Koit
Asja läbivaatamise kuupäev
19. november 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-1840. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Osaühing Hexanor (hageja) esitas 18. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2010/10624 sundtäitmise lubamatuks. Samuti taotles hageja lugeda muudetuks hageja ja kostja vaheliste laenulepingute tingimused. Juhuks kui kohus leiab, et ei ole põhjendatud tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses, esitas hageja ka alternatiivse taotluse, määrata kindlaks hageja kohustuste suurus ja vähendada viivist nullini või seaduses sätestatud suuruseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. oktoobril 2005 laenulepingu nr 2005026806 (laenuleping 1), millega kostja andis hagejale laenu 34 000 000 krooni (2 172 996 eurot 5 senti), ja
5.novembril 2008 laenulepingu nr 2008029346 (laenuleping 2), millega kostja laenas hagejale veel 2 588 420 eurot. Laenu anti Tallinnas asuvate kaubanduskeskuste Laine ja Euromekka ostmise finantseerimiseks või refinantseerimiseks. Laenulepingu 1 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 27. oktoober 2010. Laenu tagatiseks oli 43 000 000 krooni suurune ühishüpoteek Punane 50 ja 52 asuvatele kinnistutele. 5. jaanuaril 2008 seati lisaga nr 3 laenulepingu 1 tagatiseks 50 000 000 krooni suurune hüpoteek Pae 80 kinnistule. Hageja kohustus alluma kohesele sundtäitmisele. Laenulepingu 2 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 5. november 2015 ja tagatisteks 43 000 000 krooni suurune ühishüpoteek Punane 50 ja 52 kinnistutele ning 50 000 000 krooni suurune hüpoteek Pae 80 kinnistule. Hageja kohustus alluma kohesele sundtäitmisele. Maailma finantssektorit 2008. a sügisel tabanud kriis mõjutas hageja kui kaubanduskeskuste üüritulust sõltuva äriühingu kassavoogusid ja võimekust täita laenulepingutest tulenevaid kohustusi esialgu kokkulepitud tingimustel. Seetõttu alustasid hageja ja kostja 2009. a suvel läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks. Diskussioon jätkus 2010. a kevadel ja sügisel, kui hageja edastas kostjale ülevaate kaubanduskeskuste tegevusest ja palus informatsiooni laenulepingute kohta.
3.oktoobril 2010 esitas hageja täiendava ettepaneku teha koostööd. Kostja ei vastanud hageja ettepanekutele ja katkestas läbirääkimised igasuguse põhjenduseta. Laenulepinguid nõuetekohaselt, selgesõnaliselt ja üheselt mõistetavalt üles ütlemata esitas kostja 8. novembril 2010 oma nõude koheseks tasumiseks hagejale nõudekirjad.
3.detsembril 2010 esitas kostja Harju tööpiirkonna kohtutäitur E. Vilippusele täitmisavalduse. Täiteasjas nr 022/2010/10624 alustatud täitemenetluse aluseks oli täitedokumendina leping, mis nägi ette kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse. Kostja käitumine 2009. a juulist 2010. a sügiseni oli kaudseks tahteavalduseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi, millega kostja korduvalt kinnitas, et poolte vahel on kehtiv laenusuhe, mille tingimusi pooled soovisid muuta. Täitemenetluse algatamine pärast 1,5 aastat kestnud läbirääkimisi oli vastuolus TsÜS § 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud poolte heas usus käitumise põhimõtetega. Hageja taotles hagiavalduses muu hulgas laenu tagasimakse tähtaja pikendamist ja kõrvalnõuete vähendamist. Arvestades laenulepingute tingimusi ning maailma ja Eesti majanduses 2009-2010 toimunud olulisi muudatusi, oli hagejal õigus VÕS § 97 alusel nõuda laenulepingute muutmist. Kuivõrd laenulepingu tingimuste muutmise kokkulepe viibis eelkõige kostjast tulenevatel põhjustel, on viivisenõue põhjendamatu täies ulatuses. Alternatiivselt palus hageja vähendada sissenõutavat viivist kuni seaduses sätestatud määrani, alates laenulepingute alusel viivise sissenõudmise õiguse tekkimise hetkest, kui kohus asub seisukohale, et hageja ja kostja vahelised laenulepingud on lõppenud ja kostjal oli lõppenud laenulepingute alusel tekkinud sissenõutav ning sundtäidetav nõue ja kostjal oli ka läbirääkimiste aja eest põhjendatud alus hagejalt viivist nõuda.
3.Hageja esitas hagiavalduses ka hagi tagamise taotluse, milles taotles täiteasjas menetluse
peatamist. Harju Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2011. a määrusega taotluse, peatades menetluse täiteasjas nr 022/2010/10624.
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Juhul kui kohus leiab, et laenulepingutest tulenev viivisemäär on ebamõistlikult suur, palus kostja vähendada viivisemäära mitte rohkem kui seadusest tuleneva viivisemäärani. Mõlemad laenulepingud on erakorraliselt üles öeldud alates 18. augustist 2009 hageja maksekohustuste tähtajaks täitmata jätmise tõttu. Kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks. Ka pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist üritasid pooled läbirääkimiste käigus leida kompromissi. Seetõttu ei asunud kostja pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist kohe võlgnevust sisse nõudma. Läbirääkimised ebaõnnestusid ja hageja ei olnud suuteline püsivalt täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kostja möönis, et laenulepingust 2 tulenev viivisemäär, 180% aastas, võib olla ebamõistlikult suur ja seega vastuolus hea usu põhimõttega. Samas ei olnud hagejaga sõlmitud lepingute puhul tegemist tarbijakrediidilepingutega ja viivisemääras olid pooled kokku leppinud. Lisaks viivisemäära suurusele on oluline arvestada ka sellega, et kostja palus algatada hageja vastu täitemenetluse 5 943 783 euro ehk hüpoteekide kogusumma ulatuses. Seega peaks sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise nõude analüüsimisel täiendavalt arvestama asjaoluga, et täitmisavalduse esitamisel ei palunud kostja pöörata sissenõuet laenulepingutest tuleneva nõude kogusummale, vaid täitedokumentidest nähtuvate hüpoteekide summale.
5.Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2012. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 022/2010/10624 ning jättis rahuldamata hagi laenulepingute tingimuste muudetuks lugemiseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtule esitatud kirjaliku tõendi kohaselt ütles kostja 13. augustil 2009 mõlemad laenulepingud erakorraliselt üles ja andis kuni 18. augustini 2009 tähtaja kogu võla tasumiseks. Tunnistajana üle kuulatud kostja töötaja (kõrgendatud äririski divisjoni direktor) Gerd Kriegeri ütluste kohaselt otsustas kostja laenulepingud lõpetada pärast seda, kui hageja jättis täitmata mitmed eeltingimused uute kokkulepete sõlmimiseks. Lepingute lõpetamise tõttu ebaõnnestusid poolte restruktureerimise läbirääkimised. Läbirääkimistel, mis algasid tunnistaja ütluste kohaselt tõenäoliselt 2009. a alguses, arutati ka lepingute erakorralist ülesütlemist. Refinantseerimine nägi ette hüpoteekide realiseerimist täitemenetluses. Tunnistaja ütluste kohaselt lõppesid läbirääkimised enne täitemenetluse algust. Seega tuleneb tunnistaja G. Kriegeri ütlustest, et pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist 13. augustil 2009, pidasid pooled laenulepingute üle läbirääkimisi pikemalt kui aasta ja kostja otsustas lepingud lõpetada pärast läbirääkimiste nurjumist. 8. novembril 2010 esitas kostja hagejale kummagi laenulepingu kohta eraldi nõude võlgnevuse tasumiseks. Eeltoodud nõuetes ei viidanud kostja laenulepingute erakorralisele ülesütlemisele ega meenutanud hagejale
13.augusti 2009. a teate saatmist. Arvestades, et pärast seda, kui kostja oli 13. augustil 2009 saatnud hagejale laenulepingute erakorralise ülesütlemise teate, pidasid pooled üle aasta läbirääkimisi laenulepingute
refinantseerimise üle ja kostja ei tegutsenud selle aja jooksul 13. augusti 2009. a teate kohaselt ega viidanud sellele ka 8. novembri 2010 nõuetes, asus maakohus seisukohale, et kostja ei ole laenulepinguid üles öelnud. Asjaolu, et kostja ei avaldanud pärast ülesütlemisteate hagejale saatmist tahet võtta 13. augusti 2009. a ülesütlemisteade tagasi, ei muuda laenulepingute lõpetamist kehtivaks. Kostja käitumine on olnud vastuoluline. Pärast hagejale lepingute ülesütlemise teadete saatmist pidas kostja hagejaga pikka aega läbirääkimisi laenude refinantseerimise üle, milleks kostja laenukomitee võttis vastu kaks positiivset otsust, millest hagejale teatati. Kogu selle aja jooksul hagejale lepingute ülesütlemist enam ei meenutatud. Lähtudes ülalmärgitud asjaoludest, loeb samas olukorras tegutsenud mõistlik isik laenulepingud kehtivaks. Arvestades asjaolusid ja esitatud tõendeid, tuleb sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10624 lugeda lubamatuks, kuna laenulepingud, millest kostja nõue hageja vastu tuleneb, ei ole lõppenud. Maakohus leidis, et hageja nõue muuta lepingute tingimusi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus rahuldas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, ei lahendanud maakohus hageja alternatiivset nõuet tunnistada sundtäitmine osaliselt lubamatuks.
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 022/2010/10624, ning teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et ei saa asjas ise uut lahendit teha, palus kostja tühistada maakohtu otsus osaliselt ning saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse kostja vaidlustatud osas muutmata.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi lepinguliste tingimuste muudetuks lugemiseks, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus laenulepingute tingimuste muudetuks lugemiseks. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse hageja vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi kõikide nõuete osas rahuldamata. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas ka maakohtu rakendatud hagi tagamise abinõu. Ringkonnakohus kontrollis, kas kostjal on hageja vastu hüpoteegiga tagatud nõudeid vähemalt hüpoteegisummade ulatuses (5 943 783 eurot 31 senti) ning kas tagatud nõuded on muutunud sissenõutavaks. Selleks, et kostjal oleks hageja vastu vähemalt hüpoteekide summade ulatuses nõudeid, tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahelised laenulepingud on lõppenud ja kas need lõppesid alates 18. augustist 2009. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Kostja esitas kohtule viidatud laenulepingute ülesütlemise teate (II kd, tl 53), mille hageja on kätte
saanud. Ülesütlemisteate kättesaamist tõendab AS-i Eesti Post väljastusteade. Kostja väitel tagastas hageja laenulepingust 1 tulenevat võlgnevust osaliselt viimati 9. märtsil 2009 ja laenulepingust 2 tulenevat võlgnevust viimati osaliselt 8. mail 2009. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja hiljem laenulepingujärgseid kohustusi täitnud. Hageja nendele väidetele vastu ei vaielnud. Sellest tulenevalt on hageja need asjaolud omaks võtnud ja seeläbi on need tuvastatud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi puhul lasub hagi rahuldamise eelduste kohtu ette toomise ja tõendamise koormus hagejal. Seega tulnuks hagejal kohtule esitada ja vajadusel tõendada asjaolud, mille alusel saaks kohus järeldada, et kostjal ei ole hageja vastu täitmisele pööratud nõuet. Praegusel juhul tähendab see seda, et hagejal tulnuks kohtule esitada asjaolud, et kostjal ei olnud ülesütlemiseks alust. Kostja tõi maakohtus esile asjaolud, et hageja lõpetas lepinguvastaselt kohustuste täitmise. Hageja tõendamiskoormusesse kuulunuks tõendada, et kostja väited ei pea paika. Hageja ei ole seda teinud. Kuivõrd hageja oli viidatud ajast alates lepingujärgsete maksete tasumisega viivituses, olid ülesütlemisteate esitamise ajaks täidetud isegi VÕS §-s 399 sätestatud laenulepingu ülesütlemise eeldused. Hageja esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostja üles öeldud laenulepingud kehtivad edasi. Kostja tegi hagejale selge ja üheselt mõistetava tahteavalduse ning kostja ei ole seda tagasi võtnud. Juba üles öeldud laenulepingute (taas)kehtivaks muutmine eeldaks seda, et hageja ja kostja lepivad selles kokku. Sellist kokkulepet ei ole pooled sõlminud. Kehtivast õigusest ei tulene, et kui võlausaldaja ei pöördu 1,5 aasta jooksul oma sissenõutavaks muutunud nõude realiseerimiseks kohtusse või kohtutäituri poole, kaotaks ta õiguse oma nõudele. Nõustuda ei saa hageja väitega, et laenulepingute ülesütlemist tuleks käsitada formaalsena. Ka see hageja väide, et hageja ja kostja pidasid suulisi läbirääkimisi, mida kirjalikult ei dokumenteeritud ja mille kohaselt arutasid pooled võimalust, et kostja ütleb laenulepingud üles ainult selleks, et saaks kinnisasjad täitemenetluses võõrandada ning teiste võlausaldajate hüpoteekidest vabaneda, ei anna alust järeldada, et kostja tegelik tahe ei olnud suunatud laenulepingute ülesütlemisele. Isegi siis, kui saaks eeldada hageja väidete õigsust, viitavad hageja väited sellele, et kostja tegelik tahe oli suunatud laenulepingu lõppemisele. Olukorras, kus kostja ütleb laenulepingud üles ja soovib lasta alustada täitemenetlust ning analüüsib seda, kes ja kuidas võiks täitemenetluses osaleda ning millised muude võlausaldajate kasuks seatud hüpoteegid võiksid täitemenetluses lõppeda, viitab üheselt sellele, et kostja väljendatud tahe (öelda laenulepingud üles) vastas kostja tegelikule tahtele (tuua kaasa ülesütlemise tagajärjed - muuta kogu nõue sissenõutavaks ning luua täitemenetluse eeldused nõuete hüpoteegisumma ulatuses realiseerimiseks). Eespool toodust tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlusalused laenulepingud lõppesid ülesütlemise tagajärjel alates 18. augustist 2009. Kostja esitas maakohtus väite, et 4. märtsi 2011. a seisuga oli kostjal hageja vastu vaidlusalustest laenulepingutest tulenevalt nõudeid kokku 12 007 983 euro 53 sendi ulatuses, kusjuures laenulepingu 1 põhiosa võlgnevus oli 1 894 237 eurot 61 senti, sellest laenulepingust tulenevad intressid olid 44 595 eurot 95 senti ja viivis 239 441 eurot 64 senti ning laenulepingu 2 põhiosa võlgnevus oli 2 561 695 eurot 82 senti, intressivõlgnevus oli 44 558 eurot 97 senti ja
viivisevõlgnevus oli 7 223 453 eurot 54 senti. Oma väite kinnituseks esitas kostja kohtule ka võlgnevuse tekkimist ning hageja laenumakseid kajastavad tabelid. Hageja ei vaielnud kostja arvutuskäigule vastu. Hageja vastuväited puudutasid seda, et laenulepingud ei ole ülesütlemise tõttu lõppenud ja et viivis on lubamatult suur. Kuivõrd täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi puhul lasub hagi rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamise koormus hagejal (sh selle asjaolu tõendamise koormus, et täitemenetluse aluseks olevat võlgnevust ei ole või et võlgnevus on väiksem) ning kostjal saab lasuda vaid hageja tõendamiskoormuse täitmist võimaldavate selgituste andmise kohustus, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal ei ole kostja ees kostja väidetud võlgnevust. Kohtul tuleb lähtuda sellest, et kostjal on õigus nõuda hagejalt nimetatud võlgnevuse tasumist. Hageja esitas alternatiivselt viivise vähendamise nõude. Viivise vähendamiseks ei anna alust hageja väited, et kuivõrd hageja ja kostja pidasid umbes 1,5 aasta jooksul läbirääkimisi ning kuivõrd läbirääkimised venisid ja lõpuks luhtusid kostjast tulenevatel asjaoludel, siis oleks ebaõiglane, kui kostjal oleks õigus nõuda selle aja eest viivist. Viivisemäärad tulenevad pooltevahelistest lepingutest. Hageja pidi arvestama sellega, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad ülesütlemisest alates sissenõutavaks kõik laenulepingutest tulenevad nõuded ning rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral tuleb võlgnikul tasuda viivist. Hageja oleks võinud rahalised kohustused pärast lepingute ülesütlemist täita ning sellega viivisenõudeid vältida. See, et hageja lootis, et ta saavutab kostjaga kokkuleppe ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud nõuete ajatamiseks, ei tähenda, et hageja võiks arvestada sellega, et läbirääkimiste aja jooksul viivist ei arvestata. Hageja leidis veel, et viivist tuleks vähendada põhjusel, et see on liiga suur (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja väited ei anna alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi ei täielikult ega osaliselt rahuldada. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi menetluses ei tule kohtul tuvastada täitmisele pööratud nõude täpset suurust, vaid selle hagi menetluses võib hageja tõendada, et nõuet selles ulatuses, milles see täitmisele pöörati, ei ole. Seega tuleb täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi jätta rahuldamata siis, kui hageja ei suuda tõendada, et täitmisele pööratud ulatuses nõuet ei ole. Kostja pööras täitmisele hüpoteegiga tagatud nõude 5 943 783 eurot 31 senti. Sellest tulenevalt on praeguses menetluses oluline, kas kostjal on hageja vastu vähemalt sellise suurusega nõue. Kui suur nõue täpselt on ning millised nõuded täpselt selles täitemenetluses täidetakse, ei ole praeguse hagi esemeks ning seda ei saakski praegust hagi menetledes tuvastada, sest see, kui palju hüpoteekide realiseerimisest raha saadakse ning milliseks kujuneb selleks hetkeks näiteks viivis ja milline saab olema täituri tasu, selgub alles pärast seda, kui hagi on lahendatud. Laenulepingust 1 tuleneva viivise vähendamiseks ei ole alust. Lepingu kohaselt on viivisemääraks kahekordne lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o alla 9% aastas. Sellise viivise kohta leiab kohus, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaksid viivist vähendada. Viivis kompenseerib kostjale kahju, mis tekib sellest, et hageja ei täida raha tagastamise kohustust. Laenulepingust 2 tulenev viivisemäär on poolte kokkuleppest tulenevalt 0,5% päevas ning 180% aastas. Ka selle viivisemäära kohta ei ole hageja esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et
viivisemäära kokkulepe oleks õigusvastane või et see oleks ebamõistlikult kahjustav või et viivis oleks liiga suur. Viivisemäär tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest. Kuivõrd viivisel on kohustust täitma sundiv iseloom, siis pidi hageja vastavat kokkulepet sõlmides arvestama sellega, et kuigi hageja peab maksma oluliselt väiksemat intressi, siis sellest hoolimata tekib hagejal oluliselt suurema viivise maksmise kohustus siis, kui kostja ütleb õiguspäraselt laenulepingu üles ja kui hageja õigel ajal rahalist kohustust ei täida. Hageja sõlmis teadlikult lepingu, mis motiveeris teda rahalisi kohustusi õigel ajal täitma. Pooltevahelise viivisekokkuleppe sisu oli sisuliselt selline, et juhul, kui hageja jääb sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, tuleb hagejal valida, kas ta leiab rahaliste kohustuste täitmiseks raha mujalt või maksab väga kõrget viivist. Sellise viivise puhul võiks siiski kõne alla tulla see, et põhivõlga ületava viivise sissenõudmiseks peaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tuleneva ja põhivõlga ületava kahju tõendamise koormus lasuma kostjal. Praeguses menetluses seda küsimust ei teki, sest isegi siis, kui kõnealuse laenulepingu puhul arvestada viivist ainult kuni põhivõlani (2 561 695 eurot 82 senti), ka siis ületaksid realiseeritavate hüpoteekidega tagatud kostja nõuded hüpoteegisummasid (1 894 237,61 + 44595,95 + 239 441,64 + 2 561 695,82 + 44 558,97 + 2 561 695,82 = 7 346 225,81 eurot). Ringkonnakohus märkis, et otsusega ei tuvastata hageja võlgnevust kostjale, vaid üksnes seda, et hüpoteegiga tagatud nõuded ei ole väiksemad kui hüpoteegisummad kokku. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi nii põhi- kui ka alternatiivse nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et hageja lepingutingimuste muutmise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kehtivast õigusest tulenevalt saab nõuda lepingutingimuste muutmist üksnes siis, kui hageja ja kostja vahel on kehtiv leping. Praegusel juhul ütles kostja pooltevahelise lepingu kehtivalt üles ning leping lõppes ülesütlemise tõttu. Pooltel ei ole kehtivat lepingut, mille tingimuste muutmist saaks hageja nõuda. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et majanduses toimunud muudatused ei toonud kaasa hageja ja kostja vaheliste laenulepingute vahekorra muutust. VÕS § 97 lg-st 1 tulenev eeldus tähendab seda, et pärast lepingu sõlmimist toimuvad muudatused peavad kaasa tooma pooltevahelisest lepingust tulenevate kohustuste vahekorra muutumise. Pooled olid sõlminud kaks laenulepingut, millest tulenes hagejale kohustus tasuda kostjale igakuiseid laenumakseid ning kohustus tasuda intressi. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nende kohustuste osas oleks lepinguliste kohustuste vahekord muutunud. Raha väärtus ei ole suurenenud ning turul pakutavate laenude intressid ei ole drastiliselt langenud. See, kui hagejal tekkisid majanduslikud raskused, mille tõttu muutus hageja jaoks laenumaksete tasumine raskeks, ei tähenda veel, et hageja kohustused oleksid sisuliselt algsega võrreldes suurenenud või et selle hüve väärtus, mida hageja laenulepingu alusel sai (õigus kasutada kokkulepitud rahasummat), oleks vähenenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi
sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, jättes kehtima rakendatud hagi tagamise abinõu. Samuti palub hageja rahuldada hagiavaldus laenulepingute tingimuste muutmiseks. Juhul kui kohus leiab, et ei ole põhjendatud tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses, esitas hageja ka alternatiivse taotluse määrata kindlaks hageja kohustuste suurus ja tingimused ning vähendada viivist nullini. Hageja esitas Riigikohtule ka tõendi vastuvõtmise taotluse, millest nähtuvalt (kostja 1. novembril 2012 saadetud meeldetuletus laenulepingute tagatiseks oleva vara kindlustamiskohustuse kohta) peab kostja laenulepinguid kehtivaks. Kaebuse järgi andis ringkonnakohus laenulepingu ülesütlemise asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Tähele on jäetud panemata tõendid, mis kinnitavad poolte ühiseid eesmärke laenulepingu muutmiseks, mitte ülesütlemiseks. Laenulepingute ülesütlemisele ei omistanud pooled ei sisulist ega formaalset tähendust. Faktiliselt oli tegu hageja varade ümbertõstmisega täitemenetluses, laenude refinantseerimisega. Sellele viitavad mitmed esitatud tõendid, sh nt kostja laenukomitee sellekohane otsustus samal päeval, mil teatati laenulepingu ülesütlemisest (13. august 2009). Arvestades poolte tahet ja käitumist, ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öeldud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja vastuoluline käitumine on lubamatu. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 97 sätted, kuigi neid tulnuks kohaldada. Täidetud on kõik VÕS § 97 järgsed eeldused. Samuti on ringkonnakohus jätnud analüüsimata enamiku tõenditest, mida hageja esitas VÕS § 97 kohaldamise põhjendamiseks. Kokkuvõttes on hagejal õigus nõuda laenulepingute tingimuste muutmist. Kuna laenulepingute tingimuste muutmise kokkulepe on viibinud eelkõige kostjast tulenevatel põhjustel, on viivisenõue lubamatu ja seda tuleks vähendada nullini. Kui kohus leiab, et laenulepingud on lõppenud ja kostjal on sundtäidetav nõue, või leiab, et ka läbirääkimiste aja eest on põhjendatud alus viivist nõuda, siis tuleks alternatiivselt viivist vähendada seaduses sätestatud määrani ja tunnistada sundtäitmine osaliselt lubamatuks. Kostja viivisenõue on põhjendamatult suur. Nii on kostja leidnud, et hagejale 5. novembril 2008 antud laen (2 588 420 eurot) on kahe aastaga kasvanud 8 343 924 euro 65 sendi suuruseks võlgnevuseks. Põhivõlast suuremat viivist kui kahju tuleb tõendada. Riigikohus on leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda ka viivise vähendamist.
10.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium käsitleb esmalt laenulepingute ülesütlemist ja VÕS § 97 kohaldamata jätmist (I), seejärel viivise vähendamise taotlust ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tõendamiskoormuse jaotust (II) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsused (III).
I
13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega laenulepingute ülesütlemise kohta. Ringkonnakohus on tuvastanud ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu (sh VÕS § 399 alusel), samuti ülesütlemisavalduse tegemise ja selle avalduse nõuetekohase kättetoimetamise hagejale (ülesütlemise formaalsed eeldused). Tuvastatud on, et kostja ei ole oma tahteavaldust tagasi võtnud, samuti see, et pooled ei ole sõlminud kokkulepet ülesütlemise tagajärgede puudumise kohta. Isegi juhul, kui on õiged hageja esitatud väited selle kohta, et laenulepingute ülesütlemine oli „formaalne" ja oli mõeldud vaid kaubanduskeskuse „ümbertõstmiseks" täitemenetluse kaudu, siis on kostja tuvastatud asjaolude kohaselt laenulepingud ikkagi kehtivalt üles öelnud. Ringkonnakohus on õigesti viidanud ka sellele, et täitemenetluse kaudu saanuks kaubanduskeskust „ümber tõsta" vaid laenulepingute eelneva ülesütlemise abil, st ülesütlemine vastas kostja tegelikule tahtele. Kolleegium lisab, et sellist lahendust peeti silmas ka hageja enda huvides. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli kostjale võlgu. Hageja pidi arvestama võimalusega, et läbirääkimised esialgu silmas peetud „skeemi" üle võivad nurjuda. Läbirääkimised saab lugeda edukalt lõppenuks alles siis, kui pooled on alla kirjutanud asjakohastele kokkulepetele. Küll on kolleegiumi arvates võimalik arvestada pärast laenulepingute ülesütlemist peetud sisulisi ja pikaajalisi läbirääkimisi ühe asjaoluna viivise vähendamise taotluse lahendamisel, vt otsuse p 21. Kolleegium märgib ka seda, et kui kostja oleks laenulepingute ülesütlemise avalduse teinud alles 2010. a lõpul, s.o ca 1,5 aastat pärast võlgnevuse tekkimist, oleks see võinud anda hagejale võimaluse tugineda VÕS § 196 lg-le 3. Nimetatud sätte kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
14.Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohtadega VÕS § 97 kohaldamise kohta ega pea vajalikuks neid korrata. VÕS § 97 ei ole praeguses asjas võimalik kohaldada ainuüksi juba seetõttu, et pooltel ei ole kehtivaid lepingulisi suhteid, laenulepingud on üles öeldud. II
15.Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohti hageja esitatud viivise vähendamise taotluse kohta. Kõigepealt märgib kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomu on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis. Nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).
17.juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 on Riigikohus leidnud: „Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes." Seda seisukohta on korratud Riigikohtu 27. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on sundtäitmise
lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise vähendamist.
16.Ringkonnakohus on vastuolus otsuse p-s 15 viidatud Riigikohtu lahenditega leidnud, et sisuliselt ei saagi viivise suurust hinnata, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral ei tuvastata täitmisele pööratud nõude täpset suurust. Viivise vähendamise taotluse lahendamise kontekstis on ringkonnakohus ekslikult leidnud ka seda, et hagi esemeks ei ole mh see, millised nõuded täitemenetluses täidetakse, ja et viivise suurus, täituri tasu jms selgub alles pärast praeguse hagi lahendamist sõltuvalt hüpoteekide realiseerimise hetkest. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud seejuures tähelepanuta täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 lg-s 2 sätestatu. Nimetatud lõike järgi loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Kolleegium viitab, et ka pooltevaheliste laenulepingute järgi (vt I kd, tl 121, lepingu p 12.1.5 ja tl 135, lepingu p 10.1.2) kustutatakse lepingu täitmise tagatiste müümisest saadud rahast teises järjekorras viivis ja alles viimases järjekorras laenu põhisumma. Laenulepingute kohaselt on kostjal õigus seda järjekorda ka muuta. Ka VÕS § 88 lg 8 näeb (täitemenetlusevälise täitmise korral) ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kolleegium on seisukohal, et TMS § 56 lg 2 (nagu ka VÕS § 88 lg 8) ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida, v.a täitekulude osas. Praeguses tsiviilasjas ei ole aga kohtud tuvastanud, et kostja oleks teatanud oma kavatsusest määrata täitemenetlusest saadava raha jaotus teisiti, kui tuleneb TMS § 56 lg-st 2 ja pooltevahelistest laenulepingutest.
17.Seega on praegusel juhul võimalik, et täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse pärast täitekulude kandmist ülejääv raha esmalt kõrvalnõuete, sh eelkõige viivise katteks ning seejärel muude nõuete katteks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et 4. märtsi 2011. a seisuga oli hageja viivisevõlgnevus kahe laenulepingu järgi vastavalt 239 441 eurot 64 senti ja 7 223 453 eurot 54 senti, kokku seega 7 462 895 eurot 18 senti. Kolleegium juhib kostja esitatud viivise arvestamise tabelite (I kd, tl 146 ja 151) alusel tähelepanu asjaolule, et nt märtsiks 2013 oleks viivise suurus kokku juba ca 8 miljonit eurot. Kuigi praegu ei ole selge täitemenetluses müüdava vara müügihind, võib nii suure viivisesumma korral eeldada, et vähemalt suuremas osas arvestatakse täitemenetluses saadud raha just viivise katteks. Kuna täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel ei saa pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt selle kohta Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 17 ja eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16), on viivise arvestamisest ülejääva summa (eelkõige põhinõue) sissenõudmiseks kostjal õigus esitada hageja vastu pärast täitemenetluse lõppemist hagi. Kolleegium märgib täiendavalt, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluses ei teki küsimust põhivõlast suurema viivise kui kahju tõendamiskoormusest. Selline seisukoht võimaldaks kostjal TMS § 56 lg-t 2 ja laenulepinguid arvestades lugeda täitemenetluses saadud rahast summasid ka
põhivõlga ületava viivise katteks ilma selle viivise põhjendatust tõendamata. Asjaõigusseaduse § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses mh tagatud nõue ja intress (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, kuid see ei tähenda, et hüpoteek tagaks ka seaduse kohaselt ebamõistlikult suurt viivist.
18.Kokkuvõtteks võib hageja kui võlgniku õigus nõuda viivise vähendamist jääda seega illusoorseks. Juhtudel, mil kohus või vahekohus ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile täitmiseks esitamist läbi vaadanud (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud), on seetõttu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik mh kontrollida viivisenõude suurust ja kohus peab viivise vähendamise taotluse sisuliselt lahendama.
19.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et sundtäitmise saaks TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi alusel osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistada vaid siis, kui sissenõudjal ei oleks nõuet vähemalt hüpoteegi ulatuses. Viivise korral aga tuleb teha otsuse p-des 16-18 nimetatud põhjustel erand ning kontrollida viivise suurust hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue, (mille hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu 25. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1167-09 tehtud otsuse p 10).
20.Ringkonnakohtu otsus tuleb otsuse p-des 15-19 nimetatud põhjustel tühistada ja asi saata eelkõige viivise vähendamise taotluse lahendamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium märgib viivise vähendamise taotluse lahendamise ja tõendamiskoormuse kohta veel järgmist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Seega on asjakohane ka leppetrahvi/viivise vähendamist puudutav Riigikohtu praktika. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20).
Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka Riigikohtu 26. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 tehtud otsuse p-s 12. Kolleegium märgib täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma kostjale võimaluse tõendada põhivõlast suurema viivisenõude põhjendatust ning andma ka hagejale võimaluse esitada asjaolusid põhivõlast väiksema viivise ebamõistlikkuse kohta. Samuti tuleb asja läbivaatamisel selgitada välja viivise suurus lahendi tegemise ajaks. Praegu pärinevad viimased andmed viivise suuruse kohta 4. märtsist 2011.
21.Kolleegium märgib täiendavalt järgmist. Ringkonnakohus on võtnud otsuses osaliselt viivise vähendamise taotluse kohta seisukoha, leides mh, et viivise vähendamiseks ei anna alust luhtunud läbirääkimiste pidamine ja et laenulepingu 1 järgi ei ole alust viivist vähendada. Ringkonnakohus on seejuures põhilise argumendina tuginenud sellele, et viivisemäärad on pooled ise lepingutes kokku leppinud (ka laenulepingu 2 osas kuni põhivõla suuruses viivise kohta). Kolleegium leiab, et kui piirduda viivise vähendamise taotluse lahendamisel vaid selle möönmisega, et konkreetne viivisemäär on kokku lepitud, siis oleks viivise vähendamise instituut sisutu. Samas tuleb VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt leppetrahvi vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Kolleegiumi arvates on läbirääkimiste pidamine üks asjaolu teiste hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada. Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust katkestada. Samuti ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et hageja on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa.
22.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti jaotanud tõendamiskoormuse võla puudumise tõendamise kohta. Riigikohus on 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 16 leidnud järgmist: „Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab
hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks." Ringkonnakohus on selle seisukoha vastu eksinud mitmes otsuse punktis. Kolleegiumi hinnangul ei ole ainuüksi see rikkumine siiski kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit, sest võla olemasolu kohta on ringkonnakohus esitatud tõendeid hinnanud. III
23.Kolleegium tagastab hagejale kassatsioonimenetluses esitatud tõendi. Laenulepingute ülesütlemise osas on kolleegium nõustunud ringkonnakohtuga.
24.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel.
25.Hageja on maksnud kassatsioonkaebuselt nõutavast vähem kautsjonit. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hind tuleb praegusel juhul määrata TsMS § 126 lg 3 esimese ja teise lause alusel hüpoteegisumma järgi (vt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 43), sest just see summa on esitatud kohtutäiturile täitmiseks ja selle summa maksmisest vabastamist soovib hageja ka kassatsioonkaebuses. Hüpoteegisumma on 5 943 783 eurot 31 senti. TsMS § 140 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb sellise summa pealt tasuda kautsjonina üks protsent tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 3000 euro. Kuna üks protsent tsiviilasja hinnast on 59 437 eurot 83 senti, tuleb kautsjonina tasuda 3000 eurot. Tähendust ei ole 5. aprillil 2011 jõustunud TsMS § 132 lg-l 5 ega selle lõike muutmisel 1. juulist 2012, kuna hagihind määratakse hagi esitamise aja seisuga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-60-11, p 33; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 45; 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 44). Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Ants Kull, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.