Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-151-11 Tartu, 25. aprill 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu AS-i SEB Pank hagi OÜ Bestair vastu 107 052 euro 1 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 211-118 OÜ Bestair kassatsioonkaebus 107 052 eurot 1 senti Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252) Kostja OÜ Bestair (registrikood 10878790), esindaja vandeadvokaat Oleg Nišajev 12. märts 2012. a, kirjalik menetlus
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a otsust tsiviilasjas nr 2-11-118 osaliselt õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud OÜ Bestair kanda.
4.Arvata OÜ Bestair kassatsioonkaebuselt 1. augustil 2011 tasutud kautsjon 1070 (üks tuhat seitsekümmend) eurot 52 senti riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 3. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule hagi OÜ Bestair (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 107 052 eurot 1 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. märtsil 2007 garantiilepingu, millega kostja garanteeris Mere Vara OÜ (edaspidi võlgnik) ja hageja sõlmitud laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmist hagejale 1 675 000 krooni ulatuses. Kostja võttis endale tagasivõtmatu kohustuse tasuda hagejale esimesel nõudmisel garantiilepingu alusel tasutavad summad hageja kirjalikus nõudes näidatud kontole hageja määratud tähtaja jooksul. Viru Maakohus kuulutas 26. mai 2010. a määrusega välja võlgniku pankroti. Võlgniku laenulepingust tulenev võlgnevus hagejale on kokku 20 514 455 krooni 44 senti. Kostja ei ole garantiilepingust tulenevat kohustust täitnud. Hageja saatis 19. augustil 2009 (ja veel kahel korral) nõudekirja garantiikohustuse täitmiseks (1 675 000 krooni tasumiseks). Kostja keeldus nõudekirja vastu võtmast. Garantiilepingu p 7.4 kohaselt saab lugeda hageja nõude kostjale kättetoimetatuks. Hageja esitas garantiilepingust tuleneva nõude kohaselt ja õigel ajal. Hageja täitmisnõue ei ole lõppenud, sest hageja esitas nõudekirja garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks enne garantii lõpptähtaega (13. september 2009).
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Garantii tähtaeg oli 13. september 2009 ja hageja ei esitanud selleks
ajaks kostja vastu nõuet garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole hageja
19.augusti 2009. a nõudekirja kätte saanud. Garantiilepingus sätestatud tingimused on tüüptingimused. Garantiilepingu p 7.4 on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine.
3.Harju Maakohus jättis 22. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et garantiilepingu kohaselt on garantii kehtivuse tähtaeg 13. märts 2007 kuni 13. september 2009. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 4 p-st 2 lõpeb garantii tähtaja saabumisel, kui võlausaldaja ei ole tähtaja saabumise hetkeks esitanud nõuetekohast garantiinõuet. Nõude esitamine selles märgitud aja jooksul tähendab, et nõue peab olema selle tähtaja jooksul kätte saadud. Garantiilepingu p-st 7.4 tuleneb, et panga kirjalik nõue loetakse garantiiandjale kätteantuks, kui see on garantiiandja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus nimetatud asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Hageja on saatnud kostjale nõude garantiilepingu täitmiseks 19. augustil 2009 nii garantiilepingus märgitud aadressile kui ka äriregistris märgitud aadressile. Pooled võivad lepingus küll tahteavalduste edastamist täpsustada, kuid arvestada tuleb ka võlaõigusseaduses tüüptingimuste kohta käivate sätetega. Garantiilepingus olevad tingimused on tüüptingimused. VÕS § 42 lg 3 p 35 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud teist aadressi. VÕS § 44 kohaselt, kui VÕS § 42 lgs 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Hageja ei ole tõendanud, et garantiilepingu p 7.4 oleks majanduskäibes tavaline. Seega tuleb eeldada, et viidatud lepingupunkt on ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 järgi tühine. Kuna garantiilepingu p 7.4 on tühine, tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-t 3. Viidatud sätte järgi loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohtule esitatud ASi Eesti Post tõenditest nähtub, et kostja ei saanud nõuet kätte, vaid see on tagastatud (kostja postkasti jäeti teade hagejalt saabunud tähitud kirja kohta, millele kostja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati hagejale). Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu ei olnud tahteavalduse saajal mõistlikku võimalust tahteavalduse sisuga tutvuda ja tahteavaldust ei saa lugeda kättesaaduks. Järelikult ei olnud kostja hageja nõudekirja kätte saanud ja garantiist tulenev kohustus on lõppenud garantii tähtaja möödumisega.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. juuli 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 107 052 eurot 1 senti ja jättes menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 155 lg 4 p-st 2 tulenev garantiile esitatav vastuväide tähendab seda, et garantii andja ei vastuta garantiist tulenevalt juhul, kui garantii andjani ei jõua garantii tähtaja jooksul võlausaldaja nõuet, milles nõutakse garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Kuivõrd viidatud sättes märgitu puhul on tegemist nõudele esitatava vastuväitega, lasub selle asjaolu tõendamise koormus kostjal. Kostja väitis, et ta ei ole garantii tähtaja jooksul hageja nõudekirja saanud. Hageja väitis, et ta saatis 19. augustil 2009 garantiist tuleneva nõude kirjalikult kostjale aadressile Poska 284. Pooled sätestasid garantiilepingust tuleneva nõudekirja saatmist kokkuleppeliselt garantiilepingu ps 7.4. Maakohus leidis õigesti, et garantiilepingu p 7.4 on käsitatav tüüptingimusena. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, et viidatud lepingupunkt on tühine. VÕS § 44 ja § 42 lg 3 p 35 kohaselt ei kohaldata viidatud punkti kokkulepetele, millega määratakse, et tingimuse kasutaja võib lugeda vastaspoole aadressi õigeks seni, kuni tingimuse kasutajale teatatakse õige aadress. Seega ei saa lepingus nimetatud aadressist lähtumine olla VÕS § 44 ja § 42 lg 3 p 35 järgi ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustav ei saa olla tingimus ka osas, milles nähakse ette, et kiri loetakse kostja poolt kätte saaduks siis, kui hageja on selle tähitud kirjaga postitanud ja postitamisest on möödunud viis pangapäeva. Üldteadaolevalt jõuavad Eestis tähitud kirjad viie tööpäeva jooksul adressaadini eeldusel, et adressaat on kohal ja valmis kirja vastu võtma. Ebamõistlikult kahjustav ei ole kokkulepe ka selles osas, et kiri loetakse kättesaaduks ka siis, kui seda ei ole tegelikult kätte saadud. Garantiilepingu p 7.4 ei kaldu kõrvale seaduses sätestatust. Konkreetse õigussuhtega sarnast olukorda reguleerib TsÜS § 70. TsÜS § 69 ega ka § 70 ei eelda, et tahteavalduse kättesaaduks lugemiseks peaks tahteavaldus igal juhul selle adressaadini jõudma. Mõlema eelviidatud sätte kohaselt piisab sellest, et tahteavaldus saadetakse adressaadi tegevuskohta ja adressaadil on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirjade saatmise puhul tagatakse majandustegevuse raames tegutsevatele isikutele mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda seeläbi, et postiteenuse osutaja üritab vähemalt kahel korral kirja üle anda ning jätab mõlemal korral teate, et kiri on postiasutuses ning sellele saab järele minna. Tahteavalduse sisust mõistliku teadasaamise võimaluse loomiseks majandustegevuse raames tegutsevale kirja adressaadile piisab sellest, kui kirja üritatakse isiklikult vähemalt kahel korral üle anda ja kirja olemasolu kohta jäetakse postkasti teade, milles viidatakse, et kirjale saab postiasutusse järele minna. Kirja sisust teadasaamine ja teadasaamiseks mõistliku võimaluse loomine ei ole samastatavad. Midagi ebamõistlikku ei ole selles, kui majandustegevuse raames tegutsevalt adressaadilt eeldatakse kohalikku ja lähimasse postiasutusse kirjale järele minemist. Ka juhul, kui garantiilepingu p 7.4 oleks vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 35, ei oleks see tingimus VÕS § 44 järgi tühine, sest VÕS § 42 lg-s 3 toodud loetelus sisalduvad alused kehtivad otse üksnes
tarbija suhtes ning majandustegevuse raames tegutsevate isikute puhul loetelus toodud ebamõistlikku kahjustamist üksnes eeldatakse. Äriühingu suhtes, kellel on püsiv majandustegevus ja püsiv tegevuskoht, ei ole ebamõistlikult kahjustav see, kui isiku juures käiakse kahel korral kohal ja mõlemal korral jäetakse kohale teade, et lähimas postiasutuses on kiri, millele on võimalik järele minna. Adressaat ei saa sellisel juhul küll tahteavalduse sisust teada, kuid sellises olukorras peavad samas olukorras olevad kostjaga sarnased heas usus tegutsevad isikud tavaliselt mõistlikuks seda, et kirja adressaat, kes saab tähitud kirjast teada, läheb sellele postiasutusse järele. Eeltoodus ei ole midagi ebamõistlikku. Kui ka kõnealune tüüptingimus oleks tühine, tuleks kohaldada TsÜS § 69 lgd 3 ja 4, samuti § 70, millest järeldub, et kostja sai vaidlusaluse kirja enne garantiitähtaja lõppu kätte. Tahteavalduse edastamine tähitud kirjaga on mõistlik ja tavapärane. Sellega luuakse majandustegevuse raames tegutsevale äriühingule mõistlik võimalus tahteavalduse sisust teada saada. Heas usus tegutsevale tsiviilkäibes osalejale tuleb tagada selleks mõistlik võimalus. Tsiviilkäibes peab olema võimalik mõistlikult osaleda ka siis, kui oma kohustuste vältimise eesmärgil üritatakse pahauskselt tahteavalduste saamisest kõrvale hoida. Aadress, kuhu hageja nõude saatis (Poska 28-4) on garantiilepingusse märgitud kostja tegevuskoha aadress, millel kostja ka tegelikult tegutses. Postiteenuse osutaja käis sellel aadressil. Kostja töötajad keeldusid kirja vastu võtmast, viidates sellele, et ülemust ei ole kohal. Kohus loeb tõendatuks, et hageja saatis enne garantiitähtaja lõppu kostjale kirja. See välistab VÕS § 155 lg 4 p-st 2 tuleneva vastuväite, et postiteenuse osutaja käis enne garantiitähtaja lõppu kahel korral lepingus märgitud aadressil ning seal keelduti kirja vastuvõtmisest. Kohus loeb need asjaolud esitatud tõenditega tõendatuks. Kirja tähitult saatmise asjaolu tõendamiseks ei pea esitama alati tšekki. Seda asjaolu saab tõendada ka muul viisil (nt viidatud tõenditega). AS-i Eesti Post tegevust võib selgitada ka muu ASi Eesti Post töötaja kui kohapeal käinud kirjakandja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus rahuldas hagi ebaõigesti, sest kostja ei ole hageja 19. augusti 2009. a nõudekirja kätte saanud ja täidetud pole ka nõude kättesaaduks lugemise lepingujärgsed eeldused (garantiilepingu p 7.4). Hageja ei ole saatnud kostjale nõuet tähitud kirjaga. Eesti Posti tõendi kohaselt saatis hageja kostja kahele eri aadressile standardkirja. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust ekslikule seisukohale, et garantiilepingu p 7.4 ei erine seaduses sätestatust ning see lepingutingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav. Garantiilepingu p 7.4 erineb asjas kohalduvas TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust. Viidatud sätte järgi saab lugeda tahteavalduse kätteantuks, kui tahteavalduse saajal oli mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda. TsÜS § 70 asjas ei kohaldu, sest see reguleerib lepingu rikkumist. Ringkonnakohus ei arvestanud VÕS §-s 44 sätestatut, et eelduslikult on tingimus ebamõistlikult kahjustav. Hagejal tuli tõendada, et kasutatud tüüptingimus on majanduskäibes tavaline. Hageja pole seda teinud ning vaidlusalune lepingutingimus on eelduslikult ebamõistlikult kahjustav.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on
seaduslik ja põhjendatud.
8.Asja menetlenud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 30. jaanuari 2012. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui garantii andjal on garantiilepingust tulenev kohustus või on see lõppenud, sest hageja ei ole garantii saajana esitanud kostja vastu lepingust tulenevat täitmisnõuet enne lepingus sätestatud garantiitähtaja lõppu (13. september 2009). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas garantiilepingus olev tingimus hageja nõude kostjale kättetoimetamise kohta (lepingu p 7.4) on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.
11.Kassatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja esmalt, et hageja ei ole saatnud talle nõudekirja garantiilepingu p-s 7.4 kokkulepitud korras. Viidatud lepingupunkti teise lause järgi loetakse, et garantiiandja (kostja) on panga (hageja) kirjaliku nõude kätte saanud, kui see on garantiiandja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus nimetatud asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Ringkonnakohus luges esitatud tõendite (tl 31 ja 59-63) alusel tõendatuks, et hageja saatis nõudekirja garantiilepingusse märgitud kostja asukoha aadressile (Poska 28-4) tähitud kirjaga. Ringkonnakohus leidis, et kuigi hageja ei ole esitanud tšekki, mis tõendaks nõudekirja üleandmist AS-ile Eesti Post tähitud kirjaga saatmiseks, saab seda asjaolu tõendada ka kirja väljastamist tõendava dokumendi koopia ja AS-i Eesti Post selgitusega vastuseks hageja päringule tähitud kirjade väljastamise kohta. Kolleegium nõustub eeltooduga. Kostja leiab ekslikult, et viidatud tõenditest ei tulene järeldust, et nõudekiri saadeti tähitud kirjaga. Postisaadetise ja postiteenuse liike sätestava postiseaduse (PostiS) § 4 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi on postisaadetiseks muu hulgas kirisaadetis, s.o postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed. Sama paragrahvi lg 5 järgi on postiteenusteks muu hulgas lihtsaadetise, tähtsaadetise ja väärtsaadetise edastamine. Seaduse kohaselt on lihtsaadetise ja tähtsaadetise (samuti väärtsaadetise) väljastamise kord erinev. PostiS § 4 lg 6 p 1 järgi edastatakse lihtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis väljastatakse saajale või tema esindajale ilma allkirjata. Sama sätte lg 7 p 1 järgi edastatakse tähtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis väljastatakse saajale või tema esindajale allkirja vastu või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldava tunnuse alusel. Samas korras edastatakse kirisaadetis ja postipakk väärtsaadetisena (PostiS § 4 lg 8 p 1). Eeltooduga on kooskõlas AS-i Eesti Posti koduleheküljel avaldatud info, mille kohaselt edastatakse standardkiri (s.o kiri, mis sisaldab ainult paberkandjaid) liht-, täht- ja väärtsaadetisena. Lihtstandardkiri väljastatakse saajale postkasti kaudu, tähtstandardkiri ja väärtstandardkiri väljastatakse saajale tema elu- või asukohta allkirja vastu. Ülaltoodust tulenevalt teeb kostja AS-i Eesti Post tõendil olevast märkest "standardkiri" eksliku järelduse, et tegemist ei saa olla tähitult saadetud kirjaga. Kirja edastamise viis (allkirja vastu
väljastamise katse dokumenteerimine) tõendab, et kostjale saadetud kiri ei olnud lihtstandardkiri.
12.Kohtud leidsid õigesti, et kuigi pooled on lepingus kokku leppinud tahteavalduste edastamise korras, tuleb asja lahendamisel arvestada VÕS § 42 lg 3 p-s 35 sätestatut, sest vaidlusalune garantiilepingu p 7.4 on tüüptingimus. Viidatud sätte kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Eeltoodust tulenevalt tuleb võrrelda poolte garantiilepingus (vt lepingu p 7.4 sõnastus otsuse p-s 11) ja seaduses (TsÜS § 69) sätestatud tahteavalduse kättetoimetamise korda. Lepinguga seotud tahteavalduse kättetoimetamist sätestab TsÜS § 69 lg 3. Selle esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Ringkonnakohus märkis, et asjas kohaldub viidatud sätte kõrval ka TsÜS § 70. Kolleegium selgitab, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud. Kuivõrd tuvastatud ei ole, et kostja oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud, ei ole kõnealuse sätte kohaldamine asjakohane. Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et garantiilepingu p-s 7.4 kokkulepitu on vastuolus TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatuga. Eelkõige seisneb oluline erinevus selles, kes pooltest kannab tahteavalduse kättetoimetamise/saamise riski. Garantiilepingu viidatud punkti järgi on tahteavalduse kättesaamise risk kostjal (saajal), st vaidluse korral tuleb hagejal tõendada vaid seda, et ta on nõudekirja tähitud kirjana kostjale saatnud (nõude postitamisest peab olema möödunud viis tööpäeva). TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud kostja kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ning kostjal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepingus sätestatu erineb seadusest ka selles, kuidas on kindlaks määratud tahteavalduse kättetoimetamise koht. Kui garantiilepingu p 7.4 järgi tuleb tahteavaldus saata kostja lepingus nimetatud asukoha aadressil, siis TsÜS § 69 lg 3 järgi tuleb tahteavaldus toimetada kostja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta. Juriidilise isiku asukohta ja tegevuskohta sätestab TsÜS § 29. Selle sätte lg 1 järgi on juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 järgi on juriidilise isiku tegevuskoht tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht. Kuigi juriidilise isiku asukoht ja tegevuskoht on erinevad mõisted ning juriidilise isiku lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskoht (seaduse sõnastus) ei ole samastatav juriidilise isiku lepingus nimetatud asukohaga (garantiilepingu sõnastus), ei ole garantiilepingu p 7.4 selles osas tühine, sest VÕS § 42 lg 3 p 35 järgi võib tingimuse kasutaja lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale
antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Seega oli hageja õigustatud tahteavalduse kätte toimetama garantiilepingus märgitud kostja aadressil.
13.Kuivõrd garantiilepingu tüüptingimus (p 7.4) kaldub kostja kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on see kostjat ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tüüptingimuste kasutajal võimalik nimetatud eeldus ümber lükata. Asjas on tuvastatud, et hageja ei ole seda teinud. Hageja ei ole tõendanud, et kõnealuse lepinguklausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Järelikult tuleb eeldada, et garantiilepingu p 7.4 on tahteavalduse kättetoimetamise riski panemise osas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Viidatud sätte (enne 5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
14.Kuivõrd tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Viidatud sätte järgi tuleb tahteavalduse kättesaamise tuvastamisel kindlaks teha, kas tahteavaldus on jõudnud saajani ja kas saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et esitatud tõenditest järelduvalt jõudis tahteavaldus (19. augusti 2009 nõudekiri) tahteavalduse saajani ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda, s.o kostja sai hageja nõudekirja enne garantiitähtaja lõppu kätte. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt saatis hageja vaidlusaluse nõudekirja aadressile Poska 28-4, mille oli kostja hagejale teatanud ja mis oli garantiilepingusse märgitud kostja tegevuskoha aadress, millel kostja tegelikult tegutses. Nõudekirja saatmist tõendava dokumendi koopia ja AS-i Eesti Post selgitusega on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et tähitud kiri viidi kostja asukohta ja prooviti 25. augustil 2009 kostjale üle anda, kuid see ebaõnnestus, kuna kostja töötajad ei võtnud seda vastu, öeldes, et ülemust ei ole kohal. Kostja postkasti jäeti teade kostjale kirja saabumise kohta. Kolleegium märgib, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud, jäädes 17. märtsil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 tehtud lahendi p-s 11 toodud seisukoha juurde. Kolleegium leiab aga, et juhul, kui kiri toimetatakse saaja asukohta, kuid saaja töötaja keeldub kostjale adresseeritud kirja vastuvõtmisest, tuleb lugeda tahteavaldus TsÜS § 69 lg 3 järgi kättesaaduks. Juriidilise isiku puhul on mõistlik eeldada, et ta korraldab oma asukohas temale adresseeritud posti tõrgeteta kättesaamise. Kui on tõendatud, et saaja töötaja on keeldunud kirja vastuvõtmisest, saab lugeda tahteavalduse kätteantuks, kuna saaja on keeldumisega ise sekkunud oma võimalusse tutvuda temale adresseeritud tahteavaldusega, s.o võtnud endale tahteavalduse kättesaamise riski. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on hageja esitanud kostja vastu garantiilepingust tuleneva täitmisnõude
enne lepingus sätestatud tähtpäeva (13. september 2009), ei ole kostja garantiilepingust tulenev kohustus lõppenud. Seega on ringkonnakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta põhjendatud.
15.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest Harju Maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.
16.Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.