Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

10.01.2025 71,43 10.02.2025 71,43 10.03.2025 71,43 10.04.2025 71,43 10.05.2025 71,43 10.06.2025 71,43 10.07.2025 71,43 10.08.2025 71,43 10.09.2025 71,43 10.10.2025 71,43 10.11.2025 71,43 10.12.2025 71,43 10.01.2026 71,43 10.02.2026 71,37

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

Hageja väitel ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Hageja saatis 8.02.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (Lisa 2). 23.02.2023 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja toob välja, et lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 9,9% aastas ning kostja pidi tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 10.11.2022 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 10.02.2023 osamakseni summas 96,57 eurot. Hageja väitel pidi kostja vastavalt laenulepingu eritingimustele ja maksegraafikule tasuma lepingu haldamisetasu 5,90 eurot kuus. 23.02.2023.a. laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 10.11.2022-10.02.2023 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 23,60 eurot Hageja nõuab ka võla sissenõudmiskulude 50 eurot hüvitamist. Hageja sissenõudekulude summa 50,00 eurot kujunemine: 1 tasulise kirja saatmine 28.03.2023 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine 5.04.2023 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 12.05.20235 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Viivist nõuab hageja lepingu alusel põhivõla summalt 3023,36 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.02.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 24.08.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 9,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 3.2 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 149,25 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 3023,36 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 25.08.2023 lepingujärgses viivisemääras s.o intressimääraga võrdses määras 9,9% aastas.

KOSTJA SEISUKOHAD

mittevajalikust varast. Seejuures tuleb hinnata sissetuleku allikat. Pidev laenude võtmine ning ühtede laenude teiste laenudega tagasimaksmine pidi olema hageja jaoks selge märk sellest, et laen ei vasta kostja finantsolukorrale ning sellest võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kostja konto väljavõtet analüüsides oleks hagejal pidanud tekkima ka küsimus, miks teostab kostja sedavõrd palju ülekandeid teistele eraisikutele (nt kas kostja on lisaks võtnud laenu eraisikutelt).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Samuti märgib Riigikohus, et kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406 2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingus oli krediidi kulukuse määraks märgitud 18,12%. Maksimaalne krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal oli 48,90%. Lepingu krediidi kulukuse määr jäi seega maksimaalse määra piiresse. Riigikohus on ka märkinud (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, alates p 17), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 järgi tuleks arvesse võtta ka laenu eesmärki, leibkonna koosseisu ja ülalpeetavaid ning punktide 66-67 järgi laenutoote- ja võtja eripära, sh toote liiki, limiidi suurust ning laenuvõtja tüüpi ja riskiprofiili. EBA juhendi punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3). Nii KAVS § 48 kui ka eelpoolviidatud EBA juhendi punktist 94 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik), pädevatele asutustele lihtsasti ligipääsetavatena. Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. Hageja selgitab vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta järgmist: Kostja on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 600,00 eurot ning väljaminekuks 200,00 eurot. Krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas kostja enda konto väljavõtte. Keskmine sissetulek oli igakuiselt 591,00 eurot. Hagiavalduses märkis hageja: Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud, koos laenu osamaksega 96,68 eurot, tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 303,02 eurot (600-200-96,98). Puuduste kõrvaldamiseks esitatud avalduses märkis hageja: Peale laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema 309,00 eurot kalendrikuus. Krediidiandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 282,00 eurot (591-309) ning see omakorda tähendab sissetulekute/kohustuste suhtarvu 68% (Lisa 2). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ja päringu pensioniregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja poolt kohtule esitatud laenutaotlusest (dtl 85) nähtub, et kostjalt on küsitud tööandmeid (pensionär, netosissetulek 600 eurot), ülalpeetavate arvu (0), eluaseme liiki (omanik), kohustusi (märgitud kokku 200), kodakondsust („Muud“), perekonnaseisu („abielus“) ja laenu eesmärki (“Renoveerimine“). Hageja on esitanud ka kostjalt küsitud konto väljavõtte perioodi 01.02.2022-08.08.2022 kohta (dtl 71-81). Dokumendis (dtl 73) on hageja enda poolt tehtud konto väljavõtte analüüs, milles hageja ise on välja toonud kostja 6 kuu sissetulekud (vahemikus 582.90-618.28 eurot), igakuised laenude tagasimaksed (vahemikus 219.59-1314.35 eurot), saadud laenud (veebruaris 2000 eurot, märtsis 2000 eurot, aprillis 1375 eurot). Kohus tuvastas esitatud konto väljavõttest, et veebruaris 2022 on kostja saanud AS-lt Bondora laenu 2000.00 eurot, märtsis 2022 AS-lt Bondora 2000.00 eurot, aprillis 2022 BB FINANCE 1375.00 eurot ja augustis 2022 (01.08.2022) MONEYZEN OÜ-lt 964.50 eurot. Konto väljavõttest nähtub, et veebruaris 2022 on kostja teinud erinevatele laenuandjatele kokku tagasimaksed 311.97 eurot (AS Coop Finants 150.19 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 69.40 eurot). Märtsis 2022 on kostja teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 477.19 (AS Coop Finants AS 118.51 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 135.00 eurot, TF Bank AB 101.30 eurot). Aprillis on kostja teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 323.88 eurot (AS Coop Finants 130.20 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, TF Bank AB 101.30 eurot). Mais 2022 on kostja teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 593.89 (AS Coop Finants 195.48 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, TRUSTLY GROUP AB (Bondora) 204.74 eurot, TF Bank AB 101.29 eurot). Juunis 2022 on kostja teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 1406.73 eurot (AS Coop Finants 184.62 eurot, AS LHV Finance 92.38, eurot, AS Bondora 1129.73 eurot). Juulis 2022 on kostja teinud laenuandjatele tagasimakseid kokku 484.51 eurot (AS Coop Finants 182.39 eurot, AS LHV Finance 92.38 eurot, AS Bondora 209.74 eurot). Hageja ei ole selgitanud, miks ta lähtus kostja poolt laenutaotluses esitatud kohustuste summast 200 eurot, kui hagejale esitatud konto väljavõttelt selgelt nähtusid teistsugused summad (veebruar 311.97 eurot, märts 477.19 eurot, aprill 323.88 eurot, mai 593.89 eurot, juuni 1406.73 eurot, juuli 484.51 eurot). Hagejale oli laenu andmise ajal teada, et kostja pension on ca 600 eurot kuus ning et kostja on juba võtnud vähemalt 4 laenu. Hageja ei ole välja toonud, et ta oleks oma arvestustes arvestanud kostja muude igakuiste püsikuludega (eluase, toit, transport, kommunikatsioon). Konto väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud näiteks korteriühistule kommunaalmakseid kahe korteri eest, kummagi eest summas ca 200 eurot kuus. Kohtule jääb arusaamatuks, millel põhines hageja hinnang, et kostja näol oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga. Väljavõttest nähtub, et kostja elas laenude arvel ning võttis uusi laene eelmiste tasumiseks. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Seejuures tuleb hinnata sissetuleku allikat. Pidev laenude võtmine ning ühtede laenude teiste laenudega tagasimaksmine pidi olema hageja jaoks selge märk sellest, et laen ei vasta kostja finantsolukorrale ning sellest võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kostja konto väljavõtet

analüüsides oleks hagejal pidanud tekkima ka küsimus, miks teostab kostja sedavõrd palju ülekandeid teistele eraisikutele (nt kas kostja on lisaks võtnud laenu eraisikutelt). Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise kohustust. Eelnevast kogumis nähtub, et kostja oli laenanud üle oma võimete ning ta ei olnud suuteline järjekordset laenu teenindama. Kohus selgitas seda ka hagejale (dtl 95). Hageja selle peale täiendavaid tõendeid ega argumente vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta ei esitanud, küll aga esitas nõude ümberarvestuse.

Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil.

antud juhul lepingutasu ega haldustasu. Seega tuleb arvestada, et hageja andis kostjale laenu 3000 eurot (mitte 3150, nagu hageja märgib) ning kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 196,74 eurot. Seega on kostja põhivõlg 2803,26 eurot. Sissenõutavaks on kohtuotsuse tegemise aja seisuga sellest hageja poolt uuesti määratud tagasimakse graafiku kohaselt muutunud 1089 eurot (kuni 10.02.2024 tagasimakseni). Kohus rahuldab seega hageja põhinõude 1089 euro ulatuses. Ülejäänud osa põhivõlast, 1714,26 eurot, mõistab kohus kostjalt välja vastavalt hageja esitatud uuele maksegraafikule osamaksetena summas 71,43 eurot kuus alates 10.03.2024 kuni viimase osamakseni 10.02.2026 (viimase tagasimakse summa on 71,37 eurot). Osamaksed tuleb hagejale tasuda iga kuu

08.12.2023 menetlusdokumendis märgib hageja, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 2953,26 eurot (3150-196,74) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.02.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et lepingu üles ütlemine ei olnud kehtiv, ei muutunud kogu põhivõlg lepingu üles ütlemisega sissenõutavaks ning seetõttu ei saa kogu põhivõlalt ka arvestada viivist selliselt, nagu hageja taotleb. Küll aga on hagejal VÕS § 113 alusel õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt, mille kohus kostjalt otsusega välja mõistab. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete tasumata jätmise puhuks ei ole hageja alternatiivselt esitatud nõudes viivisenõuet esitanud. Kohus saab aru, et lepingus oli viivisemäär 9,9 % aastas (0,028% päevas), mis oli kokku lepitud intressimääraga võrdse määrana. Selline kokkulepe on lubatav. Hageja on selles määras ka hagis viivist nõudnud. Hageja ei ole esitanud teistsugust viivisenõuet alternatiivse nõudena ega väljendanud, et soovib selles osas oma algselt esitatud hagi nõuet muuta. Kohus ei saa hagi nõude muutmisena arvestada menetlusdokumendis seisukohana esitatut. Hagi nõue (nagu ka selle muutmine) peab olema selgelt sõnastatud. Seetõttu rahuldab kohus hageja viivisenõude hagis välja toodud määras, 9,9% aastas.

-20.10.2023 puuduste kõrvaldamine: 2 tundi tunnihinnaga 169 eurot, kokku 338 eurot; -08.12.2023 vastuse esitamine: 1 tund tunnihinnaga 169 eurot; -11.01.2024 vastuse esitamine: 1 tund tunnihinnaga 169 eurot. Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu 455 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 3642,09 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 4000 eurot tasuda riigilõiv summas 455 eurot. Hagilt tasutud riigilõiv summas 455 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. TsMS § 4842 kohaselt, maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, hagiavalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks hagiavalduse täiendamist ja kohtule vastamist kahel korral. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 5 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade sisule ja mahu hulgale. Kohus leiab, et pärast hagiavalduse esitamist kohtule esitatud menetlusdokumentide põhjendatud ajakulu on kokku 3 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 520 eurot (5 tundi × 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 975 eurot, millest 455 eurot on riigilõiv ja 520 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind oli 3642,09 eurot. Kohus rahuldas nõude põhivõla osas summas 2803,26 eurot (1089 eurot sissenõutavaks muutunud + 1714,26 eurot tulevaste tagasimaksetena) ning viivisenõude 9,9% aastas sissenõutavaks muutunud põhivõlalt summas 1089 eurot alates 01.03.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, mis aasta eest arvestatuna praegu kehtiva seadusjärgse viivisemäära kohaselt on 136,19 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 2939,45 euro ulatuses, mis on algsest hagi hinnast 80,70%. Lähtudes eeltoodust jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jätab hageja menetluskulud 80,70% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja põhjendatud menetluskuludest (975 eurot) 80,70%, so 786,83 eurot. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Maris Juha Kohtunik /Allkirjastatud digitaalselt/ Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2024. a otsusega nr 2-23-126294.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.