Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-8-11 Tartu, 4. aprill 2011. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Egert Väljuri hagi Andre Pargi ja Suule Pargi vastu kinnisasja väljaandmiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49480 Egert Väljuri kassatsioonkaebus 44 738 eurot 15 senti (700 000 krooni) Hageja Egert Väljur (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge Kostja Andre Park (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel Kostja Suule Park (isikukood xxxxxxxxxxx) 7. märts 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49480 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2010. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta Andre Pargi kanda.
4.Tagastada Egert Väljurile (konto nr 1105265231, Swedbank AS) kassatsioonkaebuselt
1.Egert Väljur (hageja) esitas 16. juulil 2008 Tartu Maakohtule Andre Pargi (kostja I) ja Suule Pargi (kostja II) vastu hagi, milles palus kohustada kostjaid andma hagejale üle kinnisasja mõttelise osa omand, kustutada kostjad omanikena kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 11. jaanuaril 2008 Tartus Kastani 33 asuvast kinnistust 6/20 mõttelise osa (registriosa nr 2437503) kostjate ühisomandisse. Kostja II on hageja ema ja kostja I on kostja II abikaasa. Pärast kinkelepingu sõlmimist muutusid kingi saajate (kostjate) omavahelised suhted halvaks ja kostja I on korduvalt kasutanud kostja II vastu nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Hageja taganes kinkelepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel põhjusel, et kostja I kingisaajana on näidanud üles jämedat tänamatust hageja kui kinkija lähedase isiku (kostja II) vastu (VÕS § 267 p 1). Kostja II on nõustunud kinnistu mõttelise osa omandi hagejale tagastama. Kostja I ei ole taganemisavaldusele vastanud, mistõttu võib eeldada, et kostja I ei soovi kinnistu mõttelist osa üle anda.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi, leides, et see on tõendamata ja põhjendamata. Kostjad andsid vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa ostmiseks hagejale raha, sest hageja õppis Tartus ja vajas õpingute ajaks eluruumi. Hageja katkestas oma õpingud ja asus elama Tallinna. Hageja leppis kostjatega kokku, et korterit ei müüda, kuna kostjatel on kaks last, kes võivad tulevikus seda vajada. Samuti lepiti kokku, et kostjad annavad hagejale Tallinna korteri ostmiseks raha ja kuna vaidlusaluse korteri ostuks andsid raha kostjad, kingib hageja selle korteri kostjatele. Asjaolu, et kostjate omavahelised suhted on halvenenud ja nad on oma abielu lahutanud, et saa lugeda jämeda tänamatuse ülesnäitamiseks kinkija või tema lähedase inimese vastu. Kostjad jagavad ühisvara ning praeguse hagiga soovib kostja II välistada abikaasade ühisvarast kinnisasja. 2008 juunis tülitsesid kostjad raha kadumise tõttu. Kostja II tuli kostjale I kallale.
3.Kostja II tunnistas hagi. 2008. a juunis nõudis kostja I kostjalt II raha. Tekkinud tüli käigus tuli kostja I kostjale II kätega kallale, surus teda vastu ust ja lõi korduvalt rusikaga. Kostja II vigastused fikseeriti haiglas. Politseisse esitatud avalduse alusel algatati kriminaalasi.
4.Tartu Maakohus rahuldas 21. jaanuari 2010. a otsusega hagi ning kohustas kostjaid hagejale tagasi kandma Tartus Kastani 33 asuva kinnistu 6/20 mõttelise osa (registriosa nr 2437503) omandiõigus, mõistis kinnisasja kostjate valdusest välja hageja valdusse ning andis nõusoleku kinnistusraamatu omanikukande kustutamiseks ja hageja kandmiseks omanikuna kinnistusraamatusse. Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses kostja II kanda. Maakohtu otsuse kohaselt peab kingisaaja kinkija suhtes üles näitama korrektsust ja tänulikkust ning käituma kooskõlas heade kommetega ja mõistlikult. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §de 267-268 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist. Kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli kingi vääriline. Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on tema või tema lähedase inimese vastu näidanud üles jämedat tänamatust. Jäme tänamatus kui hinnanguline kategooria peab seisnema kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kostja II (kingisaaja) on hageja (kinkija) ema, lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust kinkija vastu. Kostja II vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja I kasutas tema vastu vägivalda. Kostja I ei eita tüli kostjaga II. Kostja I tegevuse tõttu algatatud kriminaalasjas lõpetati menetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg 7 alusel avaliku menetlushuvi puudumise ja vähese süü tõttu. Naise vastu vägivalla tarvitamine ei ole õigustatud. Kinkija ema füüsilise ja vaimse puutumatuse riivamine kingisaaja poolt on käsitatav jämeda tänamatusena. Kinkijale lähedasele isikule kehavigastuste tekitamist tuleb asjaolusid arvestades pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks. Kuna hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud, on kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud ning hagejal on õigus kingitud ese VÕS § 1028 lg 1 alusel kingisaajalt välja nõuda.
5.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue
otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis valesti, et hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda. Kohus ei ole jämeda tänamatuse mõiste sisustamisel arvestanud kinkelepingu eesmärgi ja kõigi juhtumi asjaoludega. Tõendatud ei ole, et kostja I tekitas hageja lähedasele isikule kehavigastusi.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja I näitas hageja lähedase isiku vastu üles jämedat tänamatust. Asjakohased ei ole kostja I väited, et kohus ei ole hinnanud kinkelepingu eesmärke. Kostja I väidet, et hageja tagastas kostjatele kinkelepinguga neile kuulunud vara, ei ole tõendatud.
7.Kostja II palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja I on korduvalt kasutanud kostja II vastu vägivalda, mistõttu oli hagejal õigus kinkelepingust taganeda. Hageja soovis kinkida korteri ainult kostjale II, kuid kostja I soovis samuti korteri omanikuks saada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja II asjas õigeks kostjaks, sest tema vastu ei ole hageja esitanud väiteid kingisaaja või tema lähedase vastu jämeda tänamatuse ülesnäitamise kohta. Kostja II tahteavaldust ei ole vaja asendada kohtuotsusega, sest kostja II on nõus hageja taotlusega. Kostja II saab olla kolmas isik hageja poolel. Eeltoodu tõttu ei ole siduv kostja II hagi õigeksvõtmine. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II on hagejale lähedane isik, kelle vastu jämeda tänamatuse ülesnäitamine saab olla VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 koosmõjus kinkelepingust taganemise aluseks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja on järginud kinkelepingust taganemise tähtaega ja täidetud on taganemise formaalsed eeldused. Ringkonnakohus leidis, et täidetud ei ole aga kinkelepingust taganemise sisuline eeldus, s.o asjaolu, et kingisaaja näitas oma käitumisega kinkija lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Hageja on hagi alusena esitanud järgmised väited: kostjate omavahelised suhted muutusid pärast kinkelepingu sõlmimist halvaks ning kostja I on korduvalt kasutanud kostja II vastu nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Hageja ei ole tõendanud, et pärast kinkelepingu sõlmimist muutusid kostjate omavahelised suhted halvaks. Tõendamaks asjaolu, et kostja I on korduvalt kasutanud kostja II vastu füüsilist ja vaimset vägivalda, esitas hageja taotluse võtta asja juurde kriminaalasja materjalid ning maakohtus kuulati kostja I ja kostja II vande all üle. Kostja II kirjeldas maakohtu istungil 2008. a juunis toimunud intsidenti väga põgusalt ning kinnitas, et kriminaalasjas on selle kohta tõesed andmed. Kostja II ei esitanud väiteid korduva ja pideva füüsilise ega vaimse vägivalla kohta. Kriminaalasjas on menetlus kostja I varasemate väidetavate vägivallategude üle lõpetatud, kuna ei tõendatud, et kostja I oleks 2007. aastal kostjat II kehaliselt väärkohelnud. Seega ei ole tõendatud, et kostja I kasutas korduvalt ja pidevalt kostja II vastu vägivalda. Kriminaalasja materjalidega on aga tõendatud, et kostja I kasutas 5. juunil 2008 kostja II vastu füüsilist vägivalda. Kriminaalasjas tunnistusi andnud isikute ütluste, kostjate
selgituste, 6. juuni 2008. a kostja II patsiendikaardi ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et 5. juuni 2008 hilisõhtul lõi kostja I oma elukohas kostjat II korduvalt rusikatega vastu pead ja pigistas teda kaelapiirkonnast, millega tekitas kostjale II valu ja hematoomi õlale ning punetava jälje kaelale. Kostja I vägivald ei ole siiski piisav, et tuvastada hageja kinkelepingust taganemise õigus VÕS § 267 p 1 alusel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt vägivallatses kostja I abielulahutusest tulenevate pingete tõttu. Kostja II seletuste kohaselt olid kostjate suhted halvad enne kinkelepingu sõlmimist, kostja II tegi kostjale I pika aja vältel etteheiteid abieluväliste suhete tõttu. Kostjad tülitsesid pidevalt vara pärast ja esitasid prokuratuurile vastastikku avaldusi ühisvarasse kuuluvate esemete kaotsimineku kohta. Samuti vaidlevad kostjad kohtus ühisvara jagamise üle. Asjas esitatud materjalidega on tõendatud, et kostjate suhted olid 2008. a suvel pärast kostja I lahkumist kostjate ühisest elukohast väga pingelised eelkõige varasuhetest tekkinud probleemide tõttu. Sellises olukorras ei ole hagejal õigus tugineda väitele, et kostja I on näidanud kostja II vastu üles jämedat tänamatust määral, mis annaks aluse kinkelepingust taganeda. Kostjate kinnitusel tekkis 5. juuni 2008. a tüli raha väidetavast kadumisest. Asjas tuleb arvestada nii tüli ajendi kui ka toimumise asjaoludega, samuti sellega, et pooled olid enne tülitsedes lahku läinud ning ühisvara jagamise probleemid olid kuhjunud. Nimetatud asjaolud ei õigusta küll kostja I vägivalda, kuid samas ei saa seda etteheidetavat tegu pidada selliseks, mis täidaks VÕS § 267 p-s 1 sätestatud jämeda tänamatuse koosseisu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 267 p 1, mille kohaselt võib kinkija lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus on pidanud tõendatuks, et kostja I kasutas kostja II vastu füüsilist vägivalda. Kostja II on hageja ema, seega lähedane isik VÕS § 267 p 1 tähenduses. Riigikohtu varasema praktika kohaselt saab kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole füüsiline vägivald ja sellega kuriteo toimepanek hageja ema vastu kinkelepingust taganemise piisavaks põhjuseks.
10.Kostja I palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus hindas kõiki asjaolusid kogumis ja jõudis õigele järeldusele, et kostja I tegevuses ei väljendunud jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 tähenduses. Asjas tuleb arvestada sellega, et hageja kinkis vaidlusaluse korteri kostjatele, kuna ta sai kostjatelt korteri ostmiseks raha. Kostjad andsid hagejale raha, sest viimane vajas õpingute ajaks Tartusse eluaset. Hageja õpingute katkestamisel andsid kostjad talle raha korteri ostmiseks Tallinna. Hageja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Kinkelepingu eesmärgiks oli saadu tagastamine kostjatele. Hagi esitamise üheks eesmärgiks oli korteri välistamine kostjate ühisvara hulgast.
11.Kostja II palub kassatsioonkaebuse rahuldada ja ringkonnakohtu otsuse tühistada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta kostja I kanda.
13.Kohtud on tuvastanud, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja järgis VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaega. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole lepingust taganemise avaldusele vorminõuet ette nähtud, mistõttu võis hageja notariaalsest kinkelepingust taganeda ka lihtkirjaliku avaldusega (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Maakohus leidis, et täidetud on taganemise materiaalne eeldus. Ringkonnakohus leidis, et kostja I käitumine ei andnud hagejale õigust kinkelepingust taganeda. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud.
14.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja I on näidanud üles jämedat tänamatust hageja ema (kostja II) vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II on hagejale lähedane isik. Hageja põhjendas kinkelepingust taganemist asjaoludega, et kostjate omavahelised suhted halvenesid pärast kinkelepingu sõlmimist, kostja I kasutas korduvalt kostja II vastu vägivalda ning tegi seda ka 5. juunil 2008. Maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et kostja I kasutas 5. juunil 2008 kostja II vastu füüsilist vägivalda. Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Maakohus leidis, et seetõttu on tõendatud VÕS § 267 p-s 1 toodud eelduste olemasolu. Ringkonnakohus leidis aga, et kostja I vägivald kostja II vastu ei anna praegusel juhul hagejale õigust taganeda kinkelepingust.
15.Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise
hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
22.veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist võib viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06 tehtud otsuse p 16 kohaselt pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks, kui kingisaaja tegevus ei ole hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 140 ja 141 tähenduses. Kolleegium jääb kõigi eeltoodud seisukohtade juurde.
16.Kolleegium rõhutab, et 5. juuni 2008 tüli asjaolusid hinnates tuli arvestada nii kingisaaja (kostja I) teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija (hageja) subjektiivset hinnangut sellele (vt otsuse p 15). Oluline ei ole seejuures kostja I subjektiivne hinnang oma tegevusele ega see, et kostjate omavahelised suhted olid halvad juba enne kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei ole märkinud, et kostja I tegevus on hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona TsÜS §-de 140 ja 141 mõttes. Asja lahendamisel ei saa arvestada kostja I tõendamata väitega, et kostja II ründas
5.juunil 2008 kostjat I. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et oluline ei ole ka kostja I tõendamata väide, et kinkeleping sõlmiti, kuna kostjad andsid hagejale korteri(te) ostmiseks raha. Samuti ei ole tähtsust sellel, et kostja I vastu algatatud kriminaalasjas on menetlus lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise ja vähese süü tõttu. Maakohus on andnud tuvastatud asjaoludele põhjendatud hinnangu, et hageja lähedasele isikule kehavigastuste tekitamist tuleb pidada asjaolusid arvestades kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks VÕS § 267 p 1 tähenduses.
17.Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II tahteavaldust ei ole vaja asendada kohtuotsusega ning seetõttu ei ole kostja II õigeks kostjaks. Hageja palus hagiavalduses mh parandada kinnistusraamatus vaidlusaluse kaasomandiosa omaniku kohta tehtud kanne. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Asjaõiguse üleandmisel on puudutatud isikuks KRS § 341 lg 2 p 3 järgi asjaõiguse omaja, kelle õigus üle kantakse. Hagi esitamise ajal kehtinud KRS § 341 lg 7 kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav mh juhul, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Samal ajal kehtinud TsÜS § 68 lg 5 sätestas, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Nimetatud põhimõtted on sätestatud ka alates 1. juulist 2010 kehtiva KRS § 341 lg-s 8 ja alates
1.jaanuarist 2009 kehtiva TsÜS § 68 lg-s 5. Praegusel juhul on kinnistusraamatu kande parandamise eelduseks mõlema kostja nõusolek. Seetõttu võis hageja esitada hagiavalduse ka kostja II vastu. Maakohtu otsuse kohaselt võttis kostja II hagi õigeks. Ringkonnakohus ei ole otsuses vastupidist märkinud, kuid luges, et ei ole õigeksvõtuga seotud. Kolleegium märgib, et TsMS § 440 lg-s 1 sätestatu kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hageja nõude õigeks. Seega pidanuks kohus kostja II vastu esitatud hagi rahuldama või jätma selle õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2). See ei mõjutanud
aga kostja I vastu esitatud hagi lahendamist.
18.Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3 ja 5 arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei kogu ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud.
19.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis 50% menetluskuludest kostja I kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta kostja I kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale tasutud kautsjon. Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.