Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-138-10 Tartu, 9. veebruar 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Aktsiaseltsi Ekseko hagi Osaühingu VIRU AGRO vastu 564 925 krooni suuruse kahju väljamõistmiseks Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-0877068 Aktsiaseltsi Ekseko ja Osaühingu VIRU AGRO kassatsioonkaebused 36 105 eurot 29 senti (564 925 krooni) Hageja Aktsiaselts Ekseko (registrikood 10153584), esindaja vandeadvokaat Karl Kask Kostja Osaühing VIRU AGRO (registrikood 10626522), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel 10. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-77068 muutmata osas, milles mõisteti Osaühingult VIRU AGRO välja 5000 krooni Aktsiaseltsi Ekseko kohtueelsete õigusabikulude katteks. Muus osas ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Aktsiaseltsi Ekseko kassatsioonkaebus rahuldada, Osaühingu VIRU AGRO kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Aktsiaseltsile Ekseko (konto nr 10302006422008, AS SEB Pank) kautsjon 3933 (kolm tuhat üheksasada kolmkümmend kolm) krooni 70 senti (251 (kakssada viiskümmend üks) eurot 41 senti), mille Osaühing Advokaadibüroo Lextal tasus kassatsioonkaebuselt 5. juulil 2010, ning Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ-le (konto nr 221010448583, Swedbank AS) 23. augustil 2010 Osaühingu VIRU AGRO eest tasutud kassatsioonikautsjon 1716 (üks tuhat seitsesada kuusteist) krooni (109 (ükssada üheksa) eurot 67 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Ekseko (hageja) esitas 17. novembril 2008 Viru Maakohtule hagi Osaühingu VIRU AGRO (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 564 925 krooni, mille kostja peab tasuma hageja pangakontole ühekordse maksena viie päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 19. septembril 2007 söödavilja müügilepingu (leping), mille järgi pidi kostja hagejale müüma ja üle andma 3500 tonni söödaotra ja 3500 tonni söödanisu hinnaga 3555 krooni/tonn (lisandub käibemaks). Vili oli ette nähtud Farm Plant Eesti Aktsiaseltsi (FPE) Viljandi söödatehases loomasööda valmistamiseks. Vilja hind sisaldas lepingu p 1.4 järgi ladustamist kuni 31. detsembrini 2007 ja pealelaadimist transpordivahendile. Lepingu p 1.2 järgi tasus hageja
kostjale 28. septembril 2007 vilja eest tervikuna ettemaksena 29 364 300 krooni (käibemaksuta 24 885 000 krooni). Vilja kvaliteet pidi lepingu p 3.1 järgi vastama FPE söödateravilja kvaliteeditingimustele 2007. FPE ei võta vastu, ladusta ega töötle vilja, mis neile kvaliteeditingimustele ei vasta. Kostja rikkus kvaliteedikokkulepet, kuna üleantud vili sisaldas kahjureid hulgal, mis sundis hagejat tegema olulisi muudatusi vilja vedamise ja ladustamise kavades, sest hageja viljahoidlate maht ei võimaldanud vilja vastu võtta. Kuigi kostja pidi lepingu p 2.2 järgi andma vilja hagejale üle hiljemalt 31. detsembriks 2007, jätkasid pooled vilja üleandmist ka pärast seda, kuni kostjal jäi üle anda veel 123,22 tonni vilja (93,40 tonni nisu ja 29,82 tonni otra). Vilja anti üle ja veeti 27. augustini 2008, mil kostja juhatuse liige keelas hagejale vilja üleandmise. Keeldu põhjendas kostja hageja väidetava võlaga vilja ladustamise eest, kuigi 4. märtsil 2008 leppisid pooled kokku, et hageja ei kanna pärast 31. detsembrit 2007 vilja ladustamiskulusid ja kostja ei tee kulusid fumigeerimisele (vilja keemiline töötlemine kahjurite eemaldamiseks). Pooled ei leppinud kokku, et hageja veab vilja laost välja hiljemalt 28. märtsil 2008. 29. augustil 2008 esitas hageja kostjale kirjaliku nõude, milles nõudis kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist ja andis 30-päevase tähtaja vilja üleandmiseks. Kostja sellele ega hilisematele kirjadele ei reageerinud. 3. oktoobril 2008 esitas hageja kostjale 564 925 krooni 55 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude. Pärast kostja väidet, et hagejale kuuluvat vilja ladudes ei ole ja kahju hüvitamise nõude esitamist kostjale ehk sisuliselt lepingust taganemist, saabus hagejale 30. oktoobril 2008 kostja teade, milles nõuti hoiutasu ning teatati vilja suhtes pandiõiguse rakendamisest ja selle avalikul enampakkumisel müümisest. Teates esitatud seisukohad on vastuolus 4. märtsi 2008. a kokkuleppega. Kostjal ei ole õigust nõuda hoiutasu ega kasutada pandiõigust. Laolepingut pooled ei sõlminud, kostjal ei ole ladusid ja ta ei osuta ka laoteenust. Isegi kui poolte vahel olnuks laolepingust tulenev õigussuhe, lepiti kokku, et vilja hoidmine pärast 31. detsembrit 2007 ei ole tasuline. Ladustamisarveid kostja hagejale 2008. a augustis ei esitanud. Kostja ei ole ka tõendanud oma tegelikke hoiukulusid. Hoiutasunõue on ka vastuolus hea usu põhimõttega, sest 4. augustil 2008 lubas kostja, et ladustamise eest tasu ei nõuta, kui vili saab 8. augusti 2008. a seisuga välja veetud. Hagejale on üllatuslik, et nn hoiutasu arvestus algab 1. aprillist 2008. Lisaks on nõutav hoiutasu ebamõistlikult suur. Puhja ladu on nn põrandaladu (vili on põrandal puistes), mille hinnad on odavamad kui vilja elevaatoris hoidmise puhul. Kostja poolt aktsiaseltsile Kaubi Ettevõtted (Kaubi) makstud üür on tavatult kõrge ja turuhinnale mittevastav. Üürileping on koostatud ilmselt tagantjärele. Kostja hoidis laos enda vilja, omandi üleminekut pooled kokku ei leppinud. Hagi on esitatud 516 895 krooni 58 sendi suuruse kahju hüvitamiseks, mis sisaldab ette makstud, kuid saamata jäänud vilja hinda (lepingu sõlmimise ja ettemaksu tegemise aja seisuga koos käibemaksuga), ja kohtuvälise õigusteenuse kulusid 48 029 krooni 94 senti, kokku 564 925 krooni. Õigusteenuse kulude hüvitamise alus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3. Vilja hinna langusel ei ole hüvitise arvestamisel tähtsust. Kuna 3. oktoobril 2008 oli hageja võlasuhte ühepoolselt lõpetanud ja nõudnud kahju hüvitamist, ei olnud pooltel 3. oktoobri 2008. a seisuga enam võlasuhet, kostja pidas kinni ja müüs enda vilja. Ka ei olnud vilja turuhinna muutumises midagi ettenähtamatut.
Hageja maksis kostjale vilja eest, mida ta ei saanud. Kostja tasaarvestusel puudub õiguslik alus, kuna tal ei ole hoiutasu nõuet.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel pidi hageja vilja 31. detsembriks 2007 laost välja vedama, kuid ei teinud seda.
31.detsembri 2007. a seisuga oli endiselt laos 3045,48 tonni otra ja 2144,80 tonni nisu ehk ca 75% kogu ostetud vilja kogusest. Alates 1. jaanuarist 2008 hakkasid kostjal tekkima vilja üle ettenähtud aja ladustamisest kulud. 29. jaanuaril 2008 esitas kostja hagejale 2008. a jaanuaris hoiustatud vilja eest 91 867 krooni 96 sendi (15 krooni/tonn pluss käibemaks) suuruse arve. Sellele järgnesid läbirääkimised, mille tulemusena lepiti 4. märtsil 2008 kokku, et hageja veab kogu vilja laost välja hiljemalt 28. märtsiks 2008, kostja ei esita selle aja eest hoiustamise arveid ja annulleerib esitatud arve, hageja loobub kõigist pretensioonidest vilja kvaliteedi kohta ega esita muid trahvinõudeid ning kostja ei pea kahjurite tõrjeks vilja fumigeerima. Hageja kogu vilja kostja laost 28. märtsiks 2008 siiski välja ei vedanud. Vaatamata kostja korduvatele pöördumistele jätkas hageja vilja ladustamist ja vedas seda välja aegamisi oma tootmisele sobivates kogustes. Kostja nõudis lao tühjendamist hiljemalt 8. augustiks 2008, sest ladu oli vaja puhastada ja desinfitseerida. Ka selleks ajaks ei vedanud hageja vilja välja, mistõttu esitas kostja vilja ladustamise eest arved 11. ja 18. augustil 2008. Hageja neid ei tasunud, mistõttu otsustas kostja rakendada hoiutasu nõude tagamiseks pandiõigust laos olevale viljale ja lõpetas 27. augustil 2008 hagejale vilja väljastamise kuni arvete tasumiseni. Hagejale kuulunud ja laos hoiul olnud 29,52 tonni otra ja 93,22 tonni nisu müüdi 16. detsembril 2008 avalikul enampakkumisel hinnaga 141 151 krooni (lisandus käibemaks 25 407 krooni 18 senti), mille arvel tasaarvestab kostja kõik oma nõuded hageja vastu. Pooled olid sõlminud laolepingu, mille alusel jättis hageja kostjale maksmata hoiutasu. Hoiuleping tuleb lugeda sõlmituks samal ajal müügilepinguga. Seejuures viitas kostja mh VÕS §-le 28 ja § 884 lg-le 2. Lepingust tulenevalt on ilmne, et vilja omand läheb ostuhinna tasumisega üle hagejale ja kostja jääb vilja valdama, kuni hageja selle ära viib. Kostja hoiustas müüdud vilja Kaubi Puhja laos. Hageja peab maksma kostjale alates 1. jaanuarist 2008 hoiustatava vilja eest tasu Puhja laos kostjale kehtiva Kaubi hinnakirja kohaselt 15 krooni/tonn (lisandub käibemaks) iga kalendrikuu eest. Kostja üüris Kaubilt Puhja ladu, tasudes üüri 95 200 krooni kuus (lisandub käibemaks). Kostja on tasunud
1.oktoobril 2007 üüri 1 142 400 krooni (lisandub käibemaks) ette. Nõutava hoiutasu suurus on sama liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutavaga samas suuruses. Eeltoodu alusel võlgnes hageja kostjale alates 1. jaanuarist 2008 vilja hoiustamise eest 30. oktoobri 2008. a seisuga hoiutasuna 145 145 krooni 31 senti. Kui kohus leiab, et kostja siiski pidi vilja välja andma ja ta ei võinud nõuda hoiutasu, ei saa kahjuhüvitise suuruse arvestamise aluseks olla hageja makstud vilja hind. 2007. a sügisel oli vilja tonni hinnaks 3555 krooni, kuid 2008. a sügistalvel 1150 krooni. Vilja turuhinna üldisest langusest tingitud hageja kahju ei pea kostja hüvitama VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt. Nõutav kahjuhüvitis saaks olla vaid suuruses, mida hageja peaks maksma samas koguses vilja ostmiseks. Hüvitis ei saa olla suurem kui vilja väärtus 2008. a augustis, kui kostja hagejale vilja enam ei väljastanud.
Kohtuvälise õigusabi hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
3.Viru Maakohus rahuldas 18. septembri 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 564 045 krooni. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 99,85% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et lepingus vilja väljavedamise tähtpäevaks märgitud
31.detsembriks 2007 vilja välja ei veetud, vili ei olnud kvaliteetne ja vilja ladustati Kaubi ladudes. Poolte võlasuhet tuleb tõlgendada selliselt, et põhisuhe on müügilepingul põhinev suhe ja kõrvalsuhteks on hoiutasu reguleerimine ajalise piiranguga. Tegemist ei ole laolepinguga. Pooled leppisid kokku määratud kvaliteedinõuetele vastava vilja müügis, selle eest tasu maksmises ettemaksena ja vilja üleandmises ostjale hiljemalt 31. detsembril 2007, samuti et vilja väljaveo laost tagab ja korraldab hageja, vilja omandiõigus läheb ostjale üle laadimisel ostja transpordivahendile ja vilja hind sisaldab ladustamist kuni 31. detsembrini 2007. Ostja on täitnud oma esmase kohustuse ja tasunud kokkulepitud hinna. Pooled ei vaidle, et lepingut täideti kuni hetkeni, mil selgus esimese üleantava kauba mittevastavus kokkulepitud kvaliteeditingimustele. Kuna kokkulepitud tingimustele mittevastava kauba vastuvõtmist ei saa ostjalt eeldada, ei saa ka eeldada, et ostja täidab endal ajaliselt järgnevana lasuva kohustuse - võtta kaup vastu hiljemalt kokkulepitud ajal. Lepingus sätestatud kauba vastuvõtmise tähtpäev, 31. detsember 2007 ei olnud sõnaselgelt seotud hageja tootlikkusega ehk tarbimisvajadusega. Lepingu idee oli vili välja vedada 31. detsembriks 2007. Vähemalt kostja pandiõiguse teostamise ajal oli tegemist juba kostja enda viljaga, sest hageja oli lepingu 3. oktoobri 2008. a kahjunõude esitamisega lõpetanud. Pooltevaheline lepinguline suhe sisaldas küll hoiuelemente kuni 31. detsembrini 2007, kuid sellele järgneva ajavahemiku kohta ei ole pooled kokku leppinud hoiutasu maksmises. Kuna 31. detsembrini 2007 hoidmise eest ettenähtud tasu sisaldus lepingu p l.4 järgi juba vilja hinnas, siis täiendavate hoiutasu nõuete esitamine lepingu alusel ei ole õigustatud, kuni ei ole tõendatud, et pooled on selles kirjalikus vormis kokku leppinud. Seega ei võinud kostja oma oletatava õiguse (õigus saada hoiutasu alates 1. jaanuarist 2008) kaitseks vilja müüa pandiõiguse teostamise kaudu. Vili, mille eest lepingu järgi oli makstud, oli kuni laadimiseni kostja omandis. Vilja hind oli kokku lepitud, see oli tasutud ja hilisemad vilja hinna kõikumised ei saanud enam mõjutada poolte lepingulisi suhteid. Kostja pidi lepingu rikkumisest tulenevat kahju ette nägema vähemalt lepingu lõppemise kohta poolte kokkulepitud tähtaega, 31. detsembrit 2007 silmas pidades. Pooled on lepingu p-s 1.5 kokku leppinud, et vilja hind ei kuulu ühelgi juhul (sh vilja turuhinna kerkimisel) läbirääkimisele ega muutmisele. Seega pidid pooled arvestama, et võimalike kahjunõuete esitamise puhul sai arvestuse aluseks olla vaid lepingus kokkulepitud vilja hind. Vilja turuhinna muutumine saaks VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahjunõude suurust mõjutada üksnes siis, kui pooled oleks kokku leppinud, et vilja eest tasutakse nn jooksvalt iga koorma eest hinda, mis väljavedamise (omandiõiguse ülemineku) hetkel kehtib. Kostja ei ole vaidlustanud hageja nimetatud üleandmata vilja kogust. Kostja pidanuks oma kahjunõude suuruse kohta esitatud käsitluse järgimiseks tõendama
kahju suurust võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Õigusabikulud on mõistlikud ja õigusteenuse osutamisest tulenevast varalise kahju nõudest tuleb hüvitada 47 229 krooni 94 senti. Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist tuleb VÕS § 128 lg 3 järgi jaatada eeldusel, et need on mõistlikud, st need on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud. Arvetes kajastuv 1600 krooni suurune tunnitasumäär ei ole erakordne ja õigusliku vaidluse sisu silmas pidades ei ole kahtlust ka õigusteenuse osutamise vajalikkuses ja sellele kulunud ajas. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et arvetest ei nähtu seost kostjaga. Õige võib olla hageja väide, et esindaja on kohtuväliselt vaadanud üle ja analüüsinud hagi lisaks nr 16 märgitud kostja esindaja kirja, kuid hageja ei saa väita, et sellise analüüsimisega kaasnenud kulu tekkimine oleks tõendatud esitatud arvetega. Esindaja on esitanud arved augustis ja septembris tehtud toimingute eest, kuid hagi lisaks nr 16 oleva kirja on kostja esindaja koostanud alles 2008. a oktoobri lõpus ja seega selle analüüsimisele kulutatud aega ei saa olla arvestatud hagi lisana esitatud advokaadibüroo arvetes nr 2008/08/033 ja nr 2008/09/017. Põhjendatud ei ole arves nr 2008/08/033 näidatud 880 krooni suurused kulutused lepingute koostamise eest.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused mõlemad pooled. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagist 880 krooni suuruse osa rahuldamata, ja rahuldada hagi tervikuna. Samuti palus hageja muuta maakohtu otsuse põhjendavat osa ja jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
5.Lisaks esitas hageja Tartu Ringkonnakohtule hagi tagamise avalduse, paludes arestida 564 925 krooni ulatuses kostja arvelduskontod krediidiasutustes.
12.novembri 2009. a määrusega rahuldas Tartu Ringkonnakohus hageja taotluse ja arestis hageja kontod. Kostja määruskaebuse alusel muutis Riigikohus 11. märtsil 2010 hagi tagamise määrust ja tagas hagi 564 925 krooni ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. juuni 2010. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas osaliselt, samuti tühistas ringkonnakohus menetluskulude jaotuse. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 171 558 krooni 18 senti ning jättis poolte menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus 30,4% kostja kanda ja 69,6% hageja kanda. Lisaks nägi ringkonnakohus ette, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada hagi tagamise määrus osas, millega arestiti kostja arvelduskontod 564 925 krooni ulatuses, ning määrata, et kontod on arestitud 171 558 krooni 18 sendi ulatuses. Ringkonnakohtu otsuse järgi leidis maakohus ekslikult, et vilja omandiõigus läks hagejale üle vilja laadimisel tema transpordivahendile, mitte ostuhinna tasumisel. Tulenevalt lepingu p-dest 1.4, 2.1
ja 2.5 ning asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 94 läks vilja omandiõigus ostjale üle ostuhinna tasumisel ja hageja sai vilja kaudse valduse, kuid vili jäi kostja hoiule. Samas on maakohus õigesti leidnud, et poolte leping on müügileping (põhisuhe), milles sisaldub ka hoiuleping (kõrvalsuhe). Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et lepingu p-st 2.2 tulenevalt pidi vili olema ostjale üle antud hiljemalt 31. detsembril 2007 ja see kohustus jäi täitmata eelkõige seetõttu, et müüdud vili ei vastanud kokkulepitud kvaliteedinõuetele. Pooled pidasid läbirääkimisi ja jõudsid
4.märtsil 2008 kokkuleppele, mille järgi ei tee müüja kulutusi fumigeerimisele ja ostja kulutusi ladustamisele ning müüja esitatud jaanuarikuu arve hoiustamise kohta annulleeritakse. Samuti leppisid pooled kokku, et ostja ei esita trahvinõuet tähtajaks üleandmata vilja koguse peale ega nõua kvaliteedinõuetele mittevastava vilja kohe asendamist, ära jäävad putukatest kahjustatud vilja Puhja tagasiveoga seotud kulud, vedama hakkab müüja oma transpordiga ning vedamise tempo määrab ostja veski tarbimine, mille järgi tehakse väljaveograafik. 4. märtsi 2008. a kokkulepe on kompromissileping, mille alusel loobus müüja ostjalt hoiukulude sissenõudmisest ja ostja müüjalt kulude (leppetrahvi) sissenõudmisest mittekvaliteetse vilja üleandmise eest. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et kokkuleppe järgi pidi ostja vedama vilja laost välja hiljemalt
28.märtsil 2008 ja kuna ostja seda ei teinud, tekkis müüjal ostja vastu hoiutasu nõue ja hoiutasu võlgnevusest tulenevalt pandiõigus väljavedamata viljale. Asja materjalidest nähtub, et 4. märtsil 2008 pidasid pooled läbirääkimisi ning sellel kuupäeval on koostatud kaks e-kirja (I kd, tl 27 ja 46). Samas on kostja lähtunud ekslikult ajaliselt varasemast e-kirjast (I kd, tl 46), kuna ajaliselt hilisem ekiri (I kd, tl 27) tühistas eelmise ning pooled lähtusid kuni 27. augustini 2008 hilisemast 4. märtsil 2008 sõlmitud kokkuleppest. Poolte seaduslike esindajate seletustest tuleneb, et esimesest 4. märtsi 2008. a kokkuleppest loobuti ja sõlmiti uus kokkulepe. Kuivõrd vilja väljavedamise kuupäeva (31. mai 2008) ei kinnita ükski tõend, tuleb lähtuda 4. märtsi 2008. a kokkuleppes (I kd, tl 27) märgitust, et vilja väljavedamise tempo määrab hageja veski tarbimine. Müüja ei ole tõendanud, et ta oleks sõlminud ostjaga pärast 4. märtsi 2008 täiendava kokkuleppe vilja väljavedamise tähtaja ja hoiutasu nõudmise kohta. Seetõttu ei olnud müüjal alust nõuda ostjalt hoiutasu ja selle tasumata jätmisel ei tekkinud tal pandiõigust hoiutasu nõude tagamiseks ja õigust müüa vili enampakkumisel. Kuivõrd kostja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse võimaldada hagejale 122,74 tonni hoiuleantud söödavilja üleandmine ja ta oli müünud selle seadusliku aluseta enampakkumisel, on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus lähtus üleandmata vilja kogusest 122,74 tonni, kuna hageja ei ole tõendanud, et üleandmata vilja koguseks on 123,22 tonni. Maakohus on kahjuhüvitise väljamõistmisel ekslikult lähtunud müügilepingus kokkulepitud vilja hinnast 3555 krooni/tonn. Hageja ei ole vaidlustanud, et 2008. a sügisel oli söödavilja turuhind oluliselt madalam kui 2007. a lepingu sõlmimise ajal. Enampakkumisel müüdi vili hinnaga 1150 krooni/tonn. Eelduslikult oli tegemist vilja keskmise turuhinnaga ja hüvitatava kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb sellest lähtuda. Hageja ei ole tõendanud vilja teistsugust hinda. Maakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt satuks hageja paremasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, kuna kahju suurus ületaks oluliselt üleandmata vilja väärtust. Selline olukord
oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatuga. Arvestades eelnevat, tuleb kostjalt hagejale välja mõista 166 558 krooni 18 senti (122,74 tonni vilja väärtusega 1150 krooni/tonn). Maakohus on põhjendamatult mõistnud kostjalt VÕS § 128 lg 3 alusel välja hageja kohtueelsed õigusabikulud 47 229 krooni 94 senti. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks sellise suurusega kohtueelsed õigusabikulud on hageja nõude maksmapanekuks VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Hageja esitas kostjale müügilepingu täitmise nõude ja seejärel kahju hüvitamise nõude. Nimetatud menetlusdokumentide sisust nähtuvalt on need koostanud advokaat ja neid dokumente saab käsitada vaidluse olemust arvestades vajalikena ja põhjendatuina nõude maksmapanekuks. Samas on tegemist kohtueelsete menetlusdokumentidega, millest sõltus hagi esitamine, ning asjaoludest tulenevalt oli väike tõenäosus, et nende alusel oleks nõue rahuldatud. Hageja esitatud arve nr 2008/09/017 spetsifikatsioonist nähtuvalt (I kd, tl 159) on kulunud enamik aega hagi ettevalmistamisele ja koostamisele. Eelneva põhjal leidis ringkonnakohus, et hageja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalike ja põhjendatud kohtueelsete õigusabikulude suuruseks on 5000 krooni (koos käibemaksuga), mis tuleb kostjalt kahjuna välja mõista. Hageja apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Hageja on hagiavalduse resolutsioonis küll märkinud, et ta soovib kahju hüvitamist selliselt, et kahjusumma kantakse tema pangakontole ühekordse maksena viie päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, kuid ei ole oma taotlust põhjendanud. Seetõttu ei olnud ka maakohtul võimalust hinnata asjaolusid, miks oleks vajalik otsuse täitmise korda ja tähtaega eraldi kindlaks määrata. Kuna maakohus ei ole rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg-t 1, tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta ka selles osas rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled. Nad vaidlevad ka vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
8.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse, jättis rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse ja jättis menetluskuludest 69,6% hageja kanda, ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse järgi leidis ringkonnakohus õigesti, et kostja ei võinud nõuda hagejalt hoiutasu ja hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja ei nõustu ringkonnakohtuga, et hageja kahju suurus on 166 558 krooni 18 senti, st et kahju võrdub summaga, mille kostja teenis hagejale kord juba müüdud vilja teist korda müügist kolmandale isikule 2008. a detsembris. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et tuvastatud asjaoludel jäi hageja ilma nii rahast kui ka viljast. Hageja kahju suurus on 516 895 krooni 58 senti. Ringkonnakohtu seisukoht ei ole kooskõlas võlaõigusseadusega (eeskätt VÕS § 127 lg-ga 1) ega lepingus kokkulepituga. Samuti ei ole see õige faktiliste asjaolude kohaselt, milleks on eeskätt müügilepingu sõlmimine 2007. a sügisel hinnaga 3555 krooni/tonn (lisandub käibemaks) ja vilja eest 100% suuruse ettemakse tegemine kostjale. Kahju seisneb eeskätt põhjuseta ette makstud rahast ilmajäämises. Kostjal ei ole õigust seda raha endale jätta. Kostja ei ole tõendanud, et vilja omanikuks sai ettemakse tasumisega hageja. Ka vilja juhusliku
hävimise ja kahjustumise riisikot kannab müüja (kostja). Müügilepingus ei ole kokku lepitud omandiõiguse üleminekus ja sellist otsest kokkulepet ei ole ringkonnakohus ka tuvastanud. Seega tuleb lähtuda võlaõigusseadusest, eeskätt VÕS §-st 209. Ei ole tuvastatud, et kostja oleks vilja hageja jaoks selgelt eristanud. Ka ei nähtu, et ringkonnakohus oleks vilja omandiõiguse küsimuses poolte ühise tegeliku tahte välja selgitanud, mistõttu ei vasta kohtuotsus VÕS §-le 29. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas vili oli lepingu sõlmimise hetkel olemas ja kus see asus, mida kohus aga välja ei selgitanud. Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendamise nõuet. Asjale ei ole võimalik saada kaudset valdust, kui seda ei ole olemas või see asi ei asu kokku lepitud kohas. Ringkonnakohus leidis, et üle andmata vilja koguseks ei olnud hageja väidetud 123,22 tonni, vaid 122,74 tonni. Hageja ei tõendanud üle andmata jäänud vilja kogust hagi lisaga 16 (millele ringkonnakohus viitas), vaid tegi seda hagi lisadega 4 ja 5 (hagi p-d 1.5 ja 1.6), mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta. Lisaks lähtus maakohus kahjuhüvitise arvutamisel hageja väidetud kogusest (123,22 tonni), kostja sellest aspektist maakohtu otsust ei vaidlustanud. Samuti ei olnud koguse üle vaidlust maakohtus. Seega ei vaielnud pooled apellatsiooniastmes üle andmata jäänud vilja koguse üle ja ringkonnakohus ei saanud seda küsimust omal algatusel lahendada. Ringkonnakohus on alusetult vähendanud kohtueelsete õigusabikulude suurust. Kostja ei vaidlustanud maakohtus hageja nõutava summa suurust, vaid leidis, et kulud on tõendamata ja neid ei tule maksta põhjusel, et kostja ei ole seadusvastaselt käitunud. Ringkonnakohus on väljunud kulusid vähendades vaidluse ja apellatsioonkaebuse piiridest. Samuti on ringkonnakohus rikkunud põhjendatuse nõuet, kuna pidanuks otsuses näitama täpselt, millist kulu ja mis põhjusel peab ta hageja arvestuses mittevajalikuks. Õige ei ole, et kohtueelsete kulude hulka ei kuulu hagi ettevalmistamise ja koostamise kulud. Menetluskulud on tsiviilkohtumenetluse mõttes kulud, mida kantakse pärast hagi menetlusse võtmist. Ringkonnakohus ei rahuldanud vääralt hageja taotlust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord.
9.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et pooled pidasid läbirääkimisi ja jõudsid 4. märtsil 2008 kokkuleppele, et müüja ei tee kulutusi fumigeerimisele ja ostja ei tee kulutusi ladustamisele ning müüja jaanuarikuu arve hoiustamise kohta annulleeritakse. Ringkonnakohus ei hinnanud aga tõendeid kogumis ja on andnud ühele hageja kirjale pooltevahelise kompromissilepingu lõplikku sisu deklareeriva tähenduse, kuigi hageja saatis kostjale vaid 38 minutit enne ringkonnakohtus tõendina eelistatud kirja e-kirja, mille sisust kostja sai aru ja pidigi aru saama, et kompromissilepingu üheks tingimuseks olev vilja väljavedamine laost toimub alates kokkuleppe sõlmimisest vähem kui ühe kuu jooksul. Põhjendamatu on seisukoht, et hageja teise juhatuse liikme vaid mõned minutid hiljem edastatud e-kiri annulleeris varasema kirja tervikuna. Arvestades hoiutasude suurust, kostja kulusid laole ja vaidlusaluse vilja fumigeerimise maksumust (ca 70 000 krooni), ei ole mõeldav, et kostja sõlmis hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt võimaldas ta hagejal sisuliselt lõputult (s.o tähtajatult)
oma vilja kostja laos tasuta hoida. Kuna hageja rikkus poolte kokkulepet (ei vedanud vilja õigel ajal välja), ei pidanud ka kostja oma lepingulist kohustust (mitte esitama hoiutasu nõuet) täitma ja asus vilja hoiustamise eest hagejalt tasu nõudma. Tulenevalt asjaolust, et hageja kostjale võlgnevust ei tasunud, oli kostjal ainsaks võimaluseks müüa panditud vili enampakkumisel. Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest kostja kasutas oma seadusest tulenevat õigust pantida oma nõude tagatiseks hagejale kuuluv vili, see müüa ja saadud rahaga lugeda hageja kohustus kostja ees täidetuks. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p-st 2 juhindudes tühistada osaliselt ja asi tuleb tühistatud osas saata tagasi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja vaidlustamata asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõudeid tulenevalt vilja müügist (II) ja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks (III) ning vilja omandiõiguse üleminekut ja kostja hoiutasu maksmise nõuet (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium otsuse täitmist ja asja hinda ning lahendab muud menetluslikud küsimused (V). I
12.Hageja nõudis kostjalt 564 925 krooni väljamõistmist, millest 516 895 krooni 58 senti hüvitisena saamata vilja eest ja 48 029 krooni 94 senti kohtuväliste õigusabikuludena (52 sendi võrra ümardas hageja kogunõuet allapoole). Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 564 045 krooni, jättes välja mõistmata õigusabikuludest 880 krooni. Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad pooled, kostja hagi rahuldamise ja hageja hagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 171 558 krooni 18 senti (hüvitisena vilja eest 166 558 krooni 18 senti ja õigusabikuludena 5000 krooni). Ringkonnakohtu otsust vaidlustavad Riigikohtus samuti mõlemad pooled, hageja hagi rahuldamata jätmise ja kostja rahuldamise osas, st ringkonnakohtu otsust vaidlustatakse tervikuna.
13.Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: pooled sõlmisid 19. septembril 2007 lepingu, mille järgi pidi kostja hagejale müüma 3500 tonni otra ja 3500 tonni nisu hinnaga 3555 krooni/tonn (lisandub käibemaks), kokku hinnaga 24 885 000 krooni (käibemaksuga 29 364 300 krooni); hageja on lepingu kohaselt ostuhinna kostjale tervikuna ette maksnud 28. septembril 2007; vili oli ette nähtud FPE söödatehases loomasööda valmistamiseks ja pidi vastama FPE kvaliteeditingimustele, kuid ei vastanud neile (sisaldas ülemäära kahjureid) ja FPE ei võtnud seda vastu; lepingu järgi pidi vili olema hagejale üle antud 31. detsembriks 2007, kuid selleks ajaks oli suurem
osa vilja endiselt laos;
29.jaanuaril 2008 esitas kostja hagejale 2008. a jaanuaris hoiustatud vilja eest 91 867 krooni 96 sendi suuruse arve;
4.märtsil 2008 leppisid pooled kokku vähemalt selles, et kostja annulleerib 29. jaanuari 2008. a arve, hageja ei kanna pärast 31. detsembrit 2007 vilja ladustamiskulusid, kostja ei tee kulusid fumigeerimisele ja hageja ei esita kostjale leppetrahvinõuet üleandmata vilja koguse peale ega nõua kvaliteedinõuetele mittevastava vilja asendamist; vilja veeti laost ära osadena kuni 27. augustini 2008, mil kostja keelas hagejale vilja üleandmise, kusjuures vilja jäi üle andmata vähemalt 122,74 tonni;
29.augustil 2008 esitas hageja kostjale kirjaliku nõude, milles nõudis kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist ja andis 30-päevase tähtaja veel üleandmata vilja üleandmiseks;
3.oktoobril 2008 nõudis hageja kostjalt 564 925 krooni 55 sendi suuruse kahju hüvitamist; kostja vilja välja ei andnud ega maksnud selle eest hagejale, vaid müüs vilja 16. detsembril 2008 141 151 krooni (lisandus käibemaks 25 407 krooni 18 senti) eest; 2008. a sügistalvel oli vilja turuhind oluliselt madalam 2007. a hinnast.
14.Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised:
4.märtsil 2008 ei lepitud kokku kindlat aega, milleks vili pidi laost välja veetud saama; kostja jättis hagejale ostetud viljast üle andmata 123,22 tonni (93,40 tonni nisu ja 29,82 tonni otra), mitte 122,74 tonni; hageja on võlasuhte 3. oktoobril 2008 lõpetanud ja tal on õigus nõuda saamata jäänud vilja väärtuse hüvitamist lepingus kokkulepitud hinna alusel; kostja ei või nõuda hagejalt hoiutasu, lisaks on nõutav tasu tõendamata ja ebaproportsionaalselt kõrge; laos olnud vili ei kuulunud hagejale; hageja kohtuvälised kulud on mõistlikud, hüvitatavad on ka hagi koostamise kulud.
15.Kostja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: hageja rikkus kohustust vedada vili laost välja 31. detsembriks 2007, millest tekkisid kostjale hoiukulud;
4.märtsi 2008. a kokkuleppe järgi pidi hageja vedama kogu vilja laost välja hiljemalt 28. märtsiks 2008, kuid ei teinud seda ei selleks ajaks ega ka hiljem (vaatamata kostja korduvatele nõuetele); pooled sõlmisid koos müügilepinguga laolepingu (hoiulepingu), mille järgi pidi hageja maksma kostjale hoiutasu iga kuu alates 1. jaanuarist 2008 ning kostjal on õigus tasu nõuda, kuna hageja rikkus 4. märtsi 2008. a kokkulepet; hoiutasu 15 krooni/tonn (lisandub käibemaks) ei ole ebaproportsionaalselt suur; kostja on esitanud hagejale hoiutasu arved, mida hageja ei tasunud, mistõttu kasutas kostja hoiutasu nõude tagamiseks pandiõigust laos olevale viljale, lõpetas 27. augustil 2008 hagejale vilja väljastamise kuni arvete tasumiseni ja müüs vilja (93,22 tonni nisu ja 29,52 tonni otra, st kokku 122,74 tonni vilja) võla katteks;
hageja kahju eest hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda vilja väärtusest 2008. a augustis; hageja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
16.Ringkonnakohus on (maakohtu põhjendusi arvestades) asunud järgmistele põhilistele seisukohtadele: poolte õigussuhe põhineb müügilepingul, mille kõrvalsuhe on hoiuleping, vilja omandiõigus läks hagejale üle alates tasumisest; vilja hoiutasu maksmist pooled kokku ei leppinud, mistõttu ei olnud kostjal õigust hoiutasu nõuda, pandiõigust teostada ega vilja müüa;
4.märtsi 2008. a kokkulepe on kompromissileping, mille järgi määrab vilja laost väljaveo tempo ostja veski tarbimine ning selle järgi tehakse väljaveograafik, st pooled ei leppinud kokku, et vili veetakse laost välja hiljemalt 28. märtsiks 2008; kostja ei andnud hagejale üle vilja 122,74 tonni (hageja ei ole tõendanud, et väljavedamata vilja on 123,22 tonni) ja on müünud selle seadusliku aluseta, mistõttu on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue; kahju hüvitamisel tuleb lähtuda vilja hinnast 2008. a sügisel, milleks on eelduslikult müügist saadud hind 1150 krooni/tonn; hageja nõude maksmapanekuks vajalikud ja põhjendatud kohtueelsed õigusabikulud on 5000 krooni (koos käibemaksuga).
17.Eelneva põhjal tuleb kassatsioonimenetluses vastata eelkõige järgmistele küsimustele: kas ja millest lähtudes võis hageja nõuda hüvitist saamata jäänud vilja eest; kas pooled olid sõlminud laolepingu (hoiulepingu) ja kas kostjal oli õigus nõuda hagejalt hoiutasu, teostada pandiõigust viljale ja vili müüa; kas kohtud leidsid põhjendatult, et 4. märtsil 2008 ei leppinud pooled kokku kindlat aega, milleks pidi vili olema laost välja veetud; kas kostja jättis ostetud viljast üle andmata 123,22 tonni või 122,74 tonni; kas hageja kohtuvälised kulud mõisteti välja põhjendatult ja õiges suuruses. II
18.Hageja nõudis kostjalt 516 895 krooni 58 sendi väljamõistmist hüvitisena saamata vilja eest. Maakohus rahuldas selle nõude. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja mõista 166 558 krooni 18 senti. Kolleegiumi arvates kohaldas ringkonnakohus hageja nõude lahendamisel vääralt materiaalõigust, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada nii hüvitisnõude rahuldamise kui rahuldamatajätmise osas ja saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
19.Hageja on hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludena toonud mh esile, et: lepingu alusel tegi ta vilja eest täies ulatuses ettemakse; kostja keeldus hagejale vilja viimast osa üle andmast; hageja on nõudnud kostjalt vilja üleandmist ja leppetrahvi maksmist ning andnud tähtaja veel üleandmata vilja üleandmiseks;
tähtaja möödumise järel on hageja nõudnud kostjalt kahju hüvitamist.
20.Hageja on menetluses kogu aeg väitnud, et kostja keeldus talle lepingujärgset vilja osaliselt üle andmast, mispeale läks ta lepingu täitmiselt üle kahju hüvitamise nõudele. Ta on enda väitel poolte võlasuhte (lepingu) 3. oktoobril 2008 ühepoolselt lõpetanud, st sisuliselt lepingust taganenud (vt nt hagi p 1.17 (I kd, tl 7); vastuväited kostjale, p 15 (I kd, tl 116)). Selgesõnaliselt väidab hageja lepingust taganemist ka vastuses kostja kassatsioonkaebusele (p 3.4; III kd, tl 93, 94). Kostja väidab vastuses hageja kassatsioonkaebusele (p 3.4; III kd, tl 82), et hageja ei ole lepingust taganenud, vaid on nõudnud kahju hüvitamist. Samas ei ole ta varem vaidlustanud hageja seisukohta, et leping on hageja ühepoolse tahteavaldusega lõpetatud. Siiski ei ole hageja kahju hüvitamist nõudes omistanud taganemisele oma nõude esitamisel keskset tähendust ning seda ei ole hageja nõudele vastu vaieldes teinud ka kostja. Ka kohtud ei ole lepingu lõpetamise küsimusele hagi lahendamisel olulist tähendust omistanud, kuigi maakohus leidis, et hageja on lepingu kahjunõude esitamisega lõpetanud (vt nt maakohtu otsuse p 2.10) ja ringkonnakohus ei ole asunud teistsugusele seisukohale.
21.Kolleegiumi arvates võimaldavad nii hageja esiletoodud asjaolud, kostja menetluslik positsioon kui ka kohtute tuvastatu järeldada, et hageja on lepingust 3. oktoobril 2008 taganenud. Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
22.Hageja on nõudnud menetluses läbivalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, st tuginenud VÕS § 115 lg-le 1 ega ole oma võimalikku lepingust taganemist otsesõnu kahju hüvitamisega sidunud. Samas on hageja vilja üleandmata jätmisega põhjustatud kahju eest 516 895 krooni 58 sendi suuruse hüvitise arvestanud väidetava saamata vilja (123,22 tonni) lepingulise maksumusena (123,22*3555 krooni/tonn) koos käibemaksuga. Selliselt näeb hageja kahjuhüvitisena sisuliselt enda ette makstud summat saamata vilja eest. Sisuliselt on hageja kolleegiumi arvates nõudnud kahjuhüvitise nime all tegelikult lepingu alusel üleantu tagastamist lepingust osalise (täitmata osa suhtes) taganemise tõttu VÕS § 189 lg 1 esimese lause alusel. Osalisel müügilepingust taganemisel kostjalt saadu tagastamist nõudes ei ole oluline, kas ja mis hinnaga müüs kostja vilja enampakkumisel. Müügilepingust osalise taganemise puhul tuleb hagejale tagastada summa, mille hageja tasus kostjale müügilepingu alusel ettemaksena vilja eest, mis jäi hagejale üle andmata. Seega on ainetu vaidlus vilja väärtuse üle.
23.Kohtud käsitlesid hageja nõuet kitsalt üleandmata vilja väärtuse hüvitamise nõudena. Kolleegiumi arvates kvalifitseerisid kohtud hageja nõude valesti ja jätsid kohaldamata taganemise sätted. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2). Asja uuel läbivaatamisel tuleb taganemise tingimusi ja tagajärgi hinnata.
24.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et üleandmata vilja oli 122,74 tonni. Hageja väitis hagis üheselt, et üle andmata on 123,22 tonni vilja, ja lähtus sellest ka talle tekkinud kahju suuruse arvestamisel (vt hagiavalduse p-d 1.6 ja 3.1 (I kd, tl 5, 11)). Hageja väidetud vilja kogusest lähtus ka maakohus, kes leidis otsuse p-s 2.16 pealegi, et kostja ei ole hageja väidetud üleandmata vilja kogust vaidlustanud. Kuigi kostja väitis maakohtus tegelikult siiski, et laos oli 122,74 tonni vilja (vt kostja vastuse p-d 3, 4.2 (I kd, tl 82, 84)), ei vaidlustanud ta apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohta vilja jäägi koguse osas. Ka ringkonnakohtu istungi protokollist (III kd, tl 50-51) ei tulene, et pooltega oleks arutatud üle andmata vilja koguse arvestuste erinevuse üle. Küll on hageja esindaja protokolli järgi istungil kahel korral väitnud, et hageja jäi ilma 123 tonnist viljast (III kd, tl 51). Seega väljus ringkonnakohus vilja kogust maakohtust teisiti hinnates kostja apellatsioonkaebuse piirest ja rikkus nii TsMS § 651 lg-t 1. Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et ringkonnakohus jättis vilja kogust hinnates põhjendamatult analüüsimata asjas esitatud tõendid kogumis (vt mh arvestust ja kirja (I kd, tl 20-25)). III
25.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi uuesti läbi vaadata ka osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjal kohtueelsete õigusabikuludena välja 5000 krooni. Kuigi kostja on ringkonnakohtu otsust ka selles osas vaidlustanud, ei nähtu kaebusest selles osas mingeid põhjendusi.
26.Kolleegium märgib esmalt, et kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks, nagu kohtud põhjendatult ka leidsid. Nõude aluseks on VÕS § 115 lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused, mille täitmist kassatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole.
27.Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174 lg-s 7, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab
menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). Sellisteks kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt nõuda, on TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses. Need on kulud alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest, st erinevalt hagejast leiab kolleegium, et hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12).
28.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus hageja õigusabikulude nõuet osaliselt rahuldades eelmärgitut (vt otsuse p 27) ilmselt ka silmas pidanud, olgugi et mitte selgelt väljendanud. Kuna hageja esitas arved ja nende spetsifikatsioonid, kust nähtub, mille eest on õigusabi osutatud ja mille eest raha küsitud (vt mh I kd, tl 156-159), oleks ringkonnakohus pidanud sealt esmalt eristama kulud, mis üldse saavad tulla kõne alla kahjuhüvitise koosseisus, ja alles seejärel hindama nende vajalikkust ja põhjendatust. Vajadusel võinuks ringkonnakohus nõuda hagejalt oma arvestuse täpsustamist või vähemalt juhtima sellele tähelepanu, eriti kui maakohus hageja kulunõude põhiosas rahuldas. Alles siis, kui hageja ei oleks seda teinud ja ringkonnakohtul ei olnuks esitatud asjaolude ja tõendite vahendusel võimalik seisukohta hüvitatavate kulude kohta kujundada, võinuks kohaldada VÕS § 127 lg 6 esimest lauset ja TsMS § 233 lg-t 1 ning määrata hüvitatava kahju suurus kindlaks hinnanguliselt.
29.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et kulutuste tegemine lepingu täitmise nõude ja kahju hüvitamise nõude (lepingust taganemise avalduse) esitamiseks oli sisuliselt mõttetu ja neid kulusid ei tuleks vähemalt tervikuna hüvitada, kuna nende alusel ei oleks kostja nagunii hageja nõuet rahuldanud. Kolleegiumi arvates võib advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
30.Eelneva põhjal on ringkonnakohus sisuliselt vääralt tõlgendanud VÕS § 128 lg-t 3 ning samuti ei ole oma otsust piisavalt põhjendanud, eriti kui ta hindas tõendeid maakohtuga võrreldes ümber, st rikkus mh TsMS § 653. IV
31.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles lahendati kostja tasaarvestuseks kasutatud vastunõue ja saata asi ka selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna kostja võimalik vastunõue põhjust, samuti ei saa kolleegium hinnata, mis ulatuses on vastunõue põhjendatud. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
32.Kolleegiumi arvates eksis ringkonnakohus nii lepingu tõlgendamisel kui ka AÕS § 94
kohaldamisel, kui leidis, et vilja omandiõigus läks hagejale üle juba ostuhinna tasumisel. Vallasomand läheb AÕS § 92 lg 1 järgi üle, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale, st vajalik on nii asja valduse faktiline üleandmine kui ka asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta. Omandi üleminek peab selle järgi olema ka väljapoole äratuntav, mida väljendab valduse muutumine. Üksnes erandlikult võimaldab AÕS § 94 anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.
33.Ringkonnakohtu viidatud lepingu sätetest (lepingu p-d 1.4, 2.1 ja 2.5) ega mujalt lepingust ei nähtu kumbagi omandi üleandmiseks vajalikku kokkulepet ja lepingus ei ole üldse juttu omandi üleminekust. Vilja kui asendatava ja liigitunnustega asja puhul ei saaks omandi üleminekust pealegi nagunii rääkida enne selle hageja jaoks eraldamist, mida ei ole samuti tuvastatud. See, et pooled leppisid lepingu p-s 2.5 kokku juhusliku hävimise riski üleminekus, ei viita omandi üleandmise kokkuleppele, kuna riski üleminek ei ole ka seaduse järgi seotud omandi üleminekuga (vt VÕS § 214), pealegi läheb ka risk lepingu p 2.5 järgi üle ostjale alles vilja üleandmisega. Seega on ringkonnakohtu seisukoht vilja omandi ülemineku kohta ka arusaamatu ja põhjendamatu (mh TsMS § 653 mõttes), eriti kui selliselt muudeti maakohtu vastupidist seisukohta.
34.Vilja täpsemad üleandmise ajad pidi lepingu p 2.3 järgi määratama hageja koostatud veograafikutega, kuid lepingu p 2.2 järgi pidi vili olema hagejale üle antud hiljemalt 31. detsembriks 2007. Lepingu p 2.1 järgi pidi kostja jätma kuni hagejale üleandmiseni vilja hoiule Kaubi lattu. Lepingu p 1.4 järgi sisaldas hind vilja ladustamist kuni 31. detsembrini 2007 ja pealelaadimist transpordivahendile. Seda, kuidas vilja hoitakse või kantakse vilja hoidmise kulud, kui vilja 31. detsembriks 2007 üle ei anta, lepingus eraldi ei reguleeritud.
35.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et pooled olid sõlminud hoiulepingu. Vilja hoidmine kuni üleandmiseni oli kostja kui müüja müügilepingust tulenev kõrvalkohustus, sõltumata omandi üleminekust. Pooltevahelise õigussuhte iseloom ei muutunud ka pärast
31.detsembrit 2007. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks sellele, et pooled oleks sõlminud kokkuleppe vilja hoidmise eest tasumise kohta. Müügilepingu puhul on lepingu täitmisega (sh hoidmisega) seotud kulutuste kandmist reguleeritud mh VÕS § 216 lg-s 2, aga ka §-des 90 ja 124. Kuna müügilepingu regulatsioon on vaidlusaluse suhte lahendamiseks piisav ja ammendav, puudub vajadus lisaks kohaldada hoiulepingu (või laolepingu) sätteid hoidmise eest tasu maksmisele või kulutuste hüvitamisele, isegi kui eraldi lepingut (n-ö kõrvallepinguna) eeldada (vt VÕS § 1 lg 2).
36.Kuna laolepingu (hoiulepingu) puudumisel ei saanud kostjal olla õigust selle järgsele hoiutasule (ka mitte VÕS § 884 lg 2 alusel) ega hoiukulude hüvitamisele VÕS § 888 lg 1 esimese lause alusel, ei saanud kostjal olla ka hoidja pandiõigust viljale VÕS § 888 lg 1 teise lause või § 907 alusel. Seetõttu ei saanud kostjal olla ka pandiõigusele tuginevat õigust vilja väljaandmisest keelduda ega õigust hoiutasu või hoiukulude hüvitamise nõude rahuldamiseks vilja AÕS § 281 lg 2 ja §-de 292-
295 alusel müüa. Olgugi et kohtud ei ole otsuseid selles osas nõuetekohaselt põhjendanud, on ka nemad kokkuvõttes õigesti leidnud, et kostjal ei ole õigust nõuda hoiutasu. Kolleegium märgib siiski, et ringkonnakohtu otsuses on ekslikult märgitud, et maakohus leidis, et lepingus sisaldub (küll kõrvalsuhtena) ka hoiuleping. Tegelikult leidis maakohus (põhjendatult) sisuliselt vastupidi, et sõlmitud ei ole laolepingut (kui hoiulepingu alaliiki) ja lepingus üksnes sisaldub kõrvalsuhe "hoiutasu reguleerimine teatud ajalise piiranguga" (vt maakohtu otsuse p 1.2).
37.See, et pooled ei olnud sõlminud hoiulepingut ega hoiutasu kokkulepet, ei välista siiski veel kostja nõuet hüvitada vilja hoiukulud ega õigust keelduda vilja väljaandmisest ja vili müüa. Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostjal võib olla hageja vastu vilja mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui hageja sattus vilja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes. Kui kostjal olnuks hoiukulude hüvitamise nõue, võinuks ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist vilja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa.
38.Pooled ei vaidle, et kostja ei saanud hagejale lepingus ette nähtud ajaks (31. detsembriks 2007) vilja üle anda seetõttu, et hageja ei korraldanud selleks ajaks vilja äravedu, st iseenesest võis hageja rikkuda nii vilja äravedamise kohustust kui ka sattuda vastuvõtuviivitusse. Samas ei vaielda ka selle üle, et viivituse vilja vastuvõtmisel põhjustas kostja lepingurikkumine. Nimelt ei vastanud müüdud vili kokkulepitud kvaliteedinõuetele ja hagejal ei saanud seda kasutada ettenähtud otstarbeks (st FPE söödatehasesse vedamiseks). Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei saanud kostja nõuda hagejalt vilja hoiukulude hüvitamist hageja viivituse tõttu, mille ta ise põhjustas, olgu hageja rikkumisele või vastuvõtuviivitusele tuginedes. See ei tähenda siiski, et hageja võinuks jätta talle üleandmisele kuuluva vilja kostja kulul lattu määramata ajaks. Võlaõigusseaduse § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab. See tähendab, et kostja oleks pidanud tagama vilja hoidmise laos omal kulul nii kaua, kui hageja võinuks mõistlikult korraldada vilja äraveo teisiti, kui pooled alguses kokku leppisid. Kui see mõistlik aeg (vt VÕS § 7, § 82 lg-d 1-3) oleks ületatud, ei saaks enam rääkida, et hageja viivituse põhjustanuks kostja ja kostja oleks saanud kasutada hageja lepingurikkumisest ja vastuvõtuviivitusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
39.Kostja väidetest võib järeldada, et ta heitiski hagejale ette viivitusse sattumist kohe pärast
31.detsembrit 2007. Samas ei eita ka kostja, et hageja viivitusega seotud nõuded välistab 4. märtsi 2008. a kokkulepe, milles pooled leppisid mh kokku, et kostja annulleerib 29. jaanuari 2008. a arve ja hageja ei kanna
pärast 31. detsembrit 2007 vilja ladustamiskulusid. Selline kokkulepe on sõltumata selle õiguslikust olemusest lubatav ja selle kehtivust ei ole kahtluse alla seatud.
40.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja tuginemise 4. märtsi 2008. a kokkuleppele välistab asjaolu, et hageja ise rikkus seda kokkulepet, kui ei vedanud vilja laost ära hiljemalt 28. märtsiks 2008. Isegi kui pooled oleks ette näinud vilja väljavedamise uue tähtpäeva, ei tähendanuks sellest kinnipidamata jätmine, et 4. märtsi 2008. a kokkulepe langeks n-ö tagasiulatuvalt ära, nagu väidab sisuliselt kostja, vaid kostja võinuks lepingurikkumisele tuginedes kasutada selleks ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Nii võinuks kostja nõuda vilja äravedamist ja vilja hoidmisega seotud kulutuste hüvitamist vastuvõtukohustuse rikkumise või hageja vastuvõtuviivituse alusel alates
29.märtsist 2008, samuti võinuks ta keelduda enne kulutuste hüvitamist vilja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel ja tal võinuks olla vilja müümise õigus (vt otsuse p 37).
41.Kohtud leidsid, et 4. märtsi 2008. a kokkuleppes ei sisaldunud kostja väidetud kokkulepet selle kohta, mis ajaks peab hageja olema täitnud vilja äravedamise kohustuse. Ringkonnakohtu otsuse järgi võisid pooled küll 4. märtsil 2008 algselt kokku leppida vilja väljaveo konkreetse aja, kuid lõplikult leppisid nad kokku, et vili veetakse välja vastavalt hageja veski tarbimisele. Seejuures on ringkonnakohus hinnanud esitatud tõendeid, poolte kirjavahetust ja seaduslike esindajate seletusi, sh 4. märtsil 2008 hageja juhatuse liikmete saadetud e-kirju. Hinnangut ei mõjuta see, kas hinnata 4. märtsi 2008. a kokkulepet kompromissina (nagu tegi ringkonnakohus) või ka (kas või osaliselt) müügilepingu muudatusena (VÕS § 13 lg 1 mõttes). Lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool VÕS § 32 lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele, kes võib sellele viivitamata vastu vaielda. Kostja ei väida, et ta oleks e-kirjadele vastu vaielnud ega tugine ka VÕS § 32 lg-le 2. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma seisukohti põhjendanud ega ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Riigikohtu pädevuses ei ole TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt tõendite hindamine. Seega on põhjendamata kostja väited, et hageja rikkus kokkulepet, kui ei vedanud vilja ära
28.märtsiks 2008, samuti väited, et alates sellest ajast sattus hageja (taas) vilja äravedamisega viivitusse ja pidi hüvitama hoiukulud, mille tagamiseks võis ta vilja kinni pidada ja müüa.
42.Kui kohtud leidsid põhjendatult, et pooled välistasid 4. märtsi 2008. a kokkuleppega hageja võimaliku vastutuse varasemate hoiukulude eest ja ei leppinud 4. märtsil 2008 kokku vilja väljavedamises 28. märtsiks 2008, ei tähenda ka see, et kostjal ei võinuks üldse olla hoiukulude hüvitamise nõuet. Kostja võib nõuda hoiukulude hüvitamist aja eest, mille võrra hageja pärast 4. märtsi 2008. a kokkuleppe sõlmimist vilja äravedamisega ebamõistlikult (vt VÕS § 7, § 82 lg-d 1-3) viivitas, st alates ajast, kui hageja võinuks oma veski tarbimist arvestades olla jõudnud kogu vilja ära vedada (vt otsuse p-d 37, 38). Sellest aspektist ei ole kohtud kostja nõuet hinnanud, kuigi kostja väitis menetluses korduvalt, et hageja viivitas vilja äravedamisega vaatamata korduvatele nõudmistele ka pärast 28. märtsi 2008.
43.Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, mis ajaks oleks hageja pidanud vilja äraveo 4. märtsi 2008. a kokkuleppe järgi korraldama ning kas ja mis ajast sattus ta sellega viivitusse. Tuvastades viivituse, tuleb hinnata ka seda, kas ja millises ulatuses tuleb kostjale vilja hoidmisega tekitatud kulud hüvitada ning kas ja mis ulatuses ta võib need hageja nõudega tasaarvestada. V
44.Kolleegiumi hinnangul on asi võimalik lahendada seda maakohtusse tagasi saatmata, kuna põhilised asjaolud ja väited on pooled esitanud. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel siiski pooltega vilja hüvitamise nõude kvalifikatsiooni taganemise sätete alusel arutama (vt mh TsMS § 351) ja võimaldama esitada sellele võimalikke vastuväiteid. Koos hageja nõudega tuleb hinnata ka kostja võimalikku vastunõuet ja tasaarvestust.
45.Hageja esitas hagis taotluse, et kahjuhüvitis mõistetaks kostjalt välja ühekordse rahalise maksena hageja pangakontole viie päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Kohus võib TsMS § 445 lg 1 esimese lause alusel otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Samas ei sisalda hageja taotlus põhimõtteliselt midagi erinevat seadusest, hageja pangakonto numbrit ja viiepäevast tähtaega oluliseks erisuseks pidada ei saa. Nimelt täidetakse kohtuotsus TsMS § 461 lg 1 järgi nagunii üldjuhul pärast jõustumist. Kahju tuleb VÕS § 136 lg 1 järgi hüvitada üldjuhul ühekordselt makstava rahasummana. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja ei ole taotletavat täitmise korda põhjendanud ega ole seda sisuliselt teinud ka kassatsioonkaebuses. Kuna ringkonnakohtu otsus aga tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, saab hageja taotletavat täitmise aega ja korda põhjendada.
46.Kolleegiumi arvates on asja hind kassatsioonimenetluses 36 105 eurot 29 senti (564 925 krooni), st TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis maakohtu menetluses. Vastavalt tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta ka asja hinda apellatsioonimenetluses. Põhimõtteliselt tuleb mitme kaebuse esitamisel arvutada nende hind vähemalt lõivu või kautsjoni tasumiseks eraldi. See kehtib ka asjas, kus ühelt poolt vaidlustatakse hagi rahuldamata jätmist ja teiselt poolt rahuldamist. Samas on asja hind oluline menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastaspoolelt väljamõistetavate lepingulise esindaja kulude piirmäärana (tulenevalt TsMS § 175 lgst 4 ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusest nr 137). Selle menetluse huvides ja asja olemusest lähtudes (vaidlustatakse hagi lahendust tervikuna) on otstarbekas määrata asja hind apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulude kindlaksmääramiseks ühtsena.
47.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse asja lahenduse osas, tuleb see tühistada ka osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt hagi tagamise. Ka selles osas lahendatakse asi sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest (vt TsMS § 386 lg 4, § 442 lg 5 esimene lause, § 445 lg 2).
48.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada, sõltuvalt asja lahendamise
tulemusest.
49.Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb makstud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.