Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-127-08 Tartu, 12. jaanuar 2009. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Stanislav Morozi hagi Tðeslava Mitskevitði vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04442 Stanislav Morozi ja Tðeslava Mitskevitði kassatsioonkaebused 12 000 krooni Hageja Stanislav Moroz (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Irina Þurina Kostja Tðeslava Mitskevitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga 15. detsember 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-442 osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitis 10 000 krooni ning kehavigastuste tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitis 2000 krooni, samuti kohtukulude jagamise osas. Saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
2.Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus muutmata.
Jätta Stanislav Morozi kassatsioonkaebus rahuldamata.
5.Tagastada Tðeslava Mitskevitðile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Stanislav Moroz (hageja) esitas 3. mail 2004. a Ida-Viru Maakohtule hagi Tðeslava Mitskevitði (kostja) vastu, milles palus välja nõuda kostja ebaseaduslikus valduses olevad hageja isiklikud vallasasjad, poolte ühise tegutsemisega tekkinud tulu ja hageja saamata jäänud tulu. 14. märtsil 2005 maakohtule esitatud parandatud ja täiendatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja hüvitise 41 056 krooni kostja valdusse jäänud hageja asjade eest, hüvitise 27 250 krooni poolte ühise majandustegevuse tulemuste eest, hüvitise 40 000 krooni hagejale kehavigastuste tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest, hüvitise 10 000 krooni hageja au ja väärikuse teotamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest ning hüvitise 27 krooni päevas hageja saamata jäänud tulu eest alates 17. märtsist 2004. Hagiavalduse kohaselt elas hageja alates 1997. aastast kuni 17. märtsini 2004. a kostjaga vabaabielus kostjale kuuluvas majas aadressil Jõhvi vald, Sompa küla 8. Hageja müüs maha oma kahetoalise korteri ning kolis 1997. a kostja juurde elama. Kõik korteris ja selle juures asunud garaaþis olnud
vara viis hageja kostja juurde. Seitsme kooselatud aasta jooksul oli pooltel ühine majapidamine ning pooled valdasid, kasutasid ja käsutasid ühisvara. Pooled harisid 3 ha maad, kasvatasid põllumajandussaadusi ja pidasid loomi. Kostja müüs hageja teadmata 8000 krooni eest maha veoauto GAZ-52 ja jättis kogu saadud raha endale. Kostja ajas 17. märtsil 2004. a koos politseipatrulliga hageja majast välja ja rohkem teda majja ei lasknud. Kostja ebaseaduslikku valdusse jäid hageja asjad 41 056 krooni väärtuses. Hageja oli sunnitud vajaliku vara uuesti soetama. On võimalik, et osa varast on muutunud kasutuskõlbmatuks, mistõttu hageja palus asendada vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude 41 056 krooni suuruse hüvitise nõudega. Pooled said ühise tegevuse tagajärjel tulu. Kuna hageja tegi seitsme aasta jooksul palju füüsilist tööd, on tal õigus saada ühise tegutsemise tulemuse eest kompensatsiooni 27 250 krooni. Kostja põhjustas hagejale kehavigastuste tõttu mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks nõuab hageja 40 000 krooni. Peksmise fakt on fikseeritud kahel korral. 8. augustil 2003. a oli hageja kostja poolt läbipekstuna ja tervise halvenemise tõttu sunnitud pöörduma arstiabi saamiseks Kohtla-Järve linna traumapunkti. Ambulatoorse kaardi väljavõttes on fikseeritud kehavigastused (hematoomid ja väikesed 0,5 cm pikkused haavad). Selle sündmuse kohta on politsei andnud 13. augustil 2003. a tõendi. Teist korda tekitas kostja hagejale kehavigastusi 12. märtsil 2004. Selle sündmuse kohta on
23.märtsi 2004. a kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 45, millega on tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse. Kehavigastuste tekitamine tõi mõlemal juhul hagejale kaasa füüsilist ja hingelist valu ning moraalseid kannatusi. Moraalsete kannatuste tõttu tundis hageja ebamugavust, nuttis ning tema töövõime vähenes. Samuti pidi hageja tegema kulutusi - vajalikud olid rahustavad preparaadid ja korduvad sõidud arstide juurde. Hageja väitel teotas kostja hageja au 20. oktoobril 2004. a ja 12. jaanuaril 2005. a maakohtule esitatud kirjades. Sellised väljendused hageja aadressil nagu �ðantaþeerija", �aferist", �hageja, töötades miilitsas, võttis altkäemaksu", �hageja mürgitas kostja koera", �hageja on kostja mitu korda paljaks varastanud", �hageja elab ebanormaalset elu" alandavad hageja inimväärikust ja teotavad tema au. Kostja ülaltoodud väljendused on paljasõnalised. Hageja leiab, et kostja peab talle maksma mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 krooni. Hageja väitel ostis ta poolte ühisesse majapidamisse kanu ja kitsi, kuid pärast 17. märtsi 2004. a kaotas ta võimaluse saada kitsepiima ja mune ning seetõttu on hagejal saamata jäänud kasu 27 krooni päevas.
18.septembril 2006. a esitatud avalduse kohaselt palus hageja tuvastada kostjal kalli sõiduauto olemasolu. 11. jaanuari 2007. a kohtuistungil loobus hageja kostjal sõiduauto olemasolu tuvastamise nõudest.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja esitatud nõuded on põhjendamatud. Poolte kooselu ilma abielu registreerimata ei anna hagejale õigust nõuda ühises kasutuses oleva vara jagamist, kuna hagejal ei ole tekkinud omandiõigust hagiavalduses märgitud varale. Ühise majapidamise fakt ei ole omandiõiguse tekkimise õiguslikuks aluseks. Kostja ei eita, et hageja elas aeg-ajalt kostja majas, kus asuvad kostja isiklikud
asjad. Kuid isegi juhul, kui hageja osutas kostjale kooselu ajal materiaalset abi, ei saa see olla hagejal kostja vara suhtes omandiõiguse tekkimise aluseks. Hageja ei ole esitanud hagiavalduse lisas nimetatud vara suhtes omandiõiguse tekkimise õiguslikke aluseid. Kostja on hageja vara heauskne valdaja ning kuna hagejal puudub seaduslik alus tunnistada end hagiavalduse lisas märgitud vara omanikuks, palus kostja jätta rahuldamata ka hageja nõude 41 056 krooni hüvitise saamiseks. 27 250 krooni hüvitise nõue on ebaseaduslik ja põhjendamata. Hageja ei saa nõuda hüvitist töö eest ühises majapidamises. Kuna pooled elasid koos ning nende vahel valitsesid perekondlikele suhetele sarnased suhted, tuleb hea tava kohaselt eeldada teineteise vastastikust abistamist. Veoauto müügist saadud 4000 krooni väljamõistmise kohta leidis kostja, et hagejal ei ole alust seda raha nõuda. Hagejal puudub alus omandiõiguse tekkimiseks kariloomadele ja kodustele konservidele ning seega ei ole hagejal õigus nõuda hüvitist vara heauskse valdamise ajal saadud viljade eest. Seega ei tule rahuldada ka hageja nõuet saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kostja ei ole tekitanud hagejale tervisekahju. Seda tõendab asjaolu, et õiguskaitseorganid on keeldunud kostja suhtes kriminaalmenetluse algatamisest. Hagejale kahju tekitamine ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud hageja nõue 10 000 krooni hüvitise väljamõistmiseks hageja au ja väärikuse väidetava teotamise eest.
3.Viru Maakohus jättis 20. veebruari 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja nõudes tuvastada kostjal sõiduauto olemasolu lõpetas maakohus menetluse. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 334 krooni 50 senti kohtukulude katteks. Maakohtu otsuse kohaselt alustasid pooled 1997. a ühist vabaabielu kostja elukohas. Kooselu lõppes hiljemalt 17. märtsil 2004, mil hageja lahkus lõplikult ühisest elukohast. Hagiavalduse kohaselt tõi hageja poolte ühisesse elukohta endale kuuluva vara, mis on nimetatud hagiavalduse lisas. Hageja jättis oma vara kostja valdusse. Ta väitis, et vara hilisemal nõudmisel keeldus kostja vara hagejale välja andmast. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei pea end vaidlusaluste asjade omanikuks. Seega on tegemist valduse rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 alusel. Hageja ei ole esitanud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 80 sätestatud vindikatsiooninõuet. Maakohus luges tõendatuks, et hageja ostis 3. septembril 2002. a järelmaksuga külmiku Zenith ja et selle külmiku viis hageja poolte ühisesse elukohta. Samas on tunnistaja Nikolai Fingi ütlustega tõendatud, et pärast külmiku ostu sõlmisid hageja ja kostja suulise lepingu, millega hageja loovutas külmiku valduse ja omandiõiguse kostjale ning kostja kohustus tasuma hageja eest külmiku hinna. Seega ei ole kostja rikkunud külmiku valdamisega hageja õigusi. Ülejäänud asjade puhul viitavad hageja esitatud tõendid vaid sellele, et ta on need asjad soetanud. Tõendid ei kinnita seda, et hageja oleks viinud need asjad poolte ühisesse elukohta. Tunnistaja Aleksandr Startsev ütles küll, et viis koos hagejaga poolte ühisesse elukohta mitmeid asju, kuid ei mäletanud milliseid. Seega puuduvad tõendid selle kohta, millised asjad viis hageja poolte ühisesse elukohta. Isegi kui oleks tõendatud mingite asjade viimine poolte ühisesse elukohta, puuduvad
tõendid selle kohta, et kostja oleks rikkunud hageja õigust asju vallata, näiteks keeldunud asju hagejale välja andmast. Hagejal kehavigastuste esinemist kinnitavad meditsiinilised dokumendid ei tõenda, et need vigastused oleks tekitanud kostja või et hagejal oleks põhjust karta oma asjadele järele minnes kostja vägivalda. Kuna ei ole tõendatud väidetava kahju põhjustanud teo või tegude olemasolu, ei saa lugeda tõendatuks varalise kahju esinemist hagejal, mistõttu hageja nõuet ei tule selles osas rahuldada. Hageja nõude kohta mõista kostjalt välja ühise majandustegevuse tulemuste eest kompensatsioon 27 250 krooni leidis maakohus, et poolte vahel oli tegemist vabaabieluliste perekondlike suhetega. Perekondlikes suhetes ei kohaldu abikaasade vastastikusele töötegemisele ühises majapidamises töölepingu kohta käivad sätted. Tegemist ei ole ka lepinguväliste suhetega, kuna poolte tegevus oli suurel määral koordineeritud ja omavahel kooskõlastatud tahteavaldustega. Kõne alla võib tulla ühise majapidamise edendamisele suunatud seltsingulepingu olemasolu. VÕS § 603 lg 3 kohaselt ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises. Seega ei ole hagejal õigust saada hüvitist ühise majapidamise edendamiseks tehtud füüsilise töö eest, kuid tal on õigus nõuda seltsinglaste ühisvarasse omandatud esemete jagamist. Hageja ei ole nõudnud vara jagamist ning pole ka tõendatud, et pooled oleksid soovinud osta mingit konkreetset eset ühisomandisse. Seega tuleb need hageja nõuded jätta rahuldamata. Kehavigastuste tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis maakohus, et on tõendatud, et hagejal tõepoolest olid kehavigastused ning hageja pöördus korduvalt politsei poole kriminaalmenetluse algatamiseks, kuid politsei keeldus sellest. Puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, et kostja oleks tekitanud hageja kehavigastused. Seejuures ei ole hageja esitanud pealtnägijate tunnistusi või isegi kaudseid tõendeid selle kohta, et kostjal oleks kehavigastustega mingi seos. Hageja nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmist kostjalt, viitas maakohus VÕS § 1046 lg-le 1 ja § 1047 lg-le 1 ning leidis, et kostja hagiavaldusele antud vastuses sisalduvad väljendid �ðantaþeerija", �aferist", �hageja, töötades miilitsas, võttis altkäemaksu", �hageja mürgitas kostja koera" on käsitatavad kohtule ja menetlusosalistele valeandmete esitamisena ning väljendid �hageja on kostja mitu korda paljaks varastanud", �hageja elab ebanormaalset elu" on hageja au teotavad väärtushinnangud ja selliste väljendite alusetu kasutamine kohtumenetluses on taunitav. Võttes arvesse seda, et need väljendid esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla raske oma tundeid kontrollida, ning et kostja on väljendid tagasi võtnud ja hageja ees vabandanud, samuti tuginedes Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, luges maakohus au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju heastatuks vabandusega. Maakohus leidis, et esitatud tõendist (kohtutoimiku lk-d 161, 162) nähtub, et hageja ostis 2. mail 2003 Vassili Gerassimenko käest kaks kitse. Kanade omandamise kohta puuduvad igasugused tõendid, mistõttu ei saa lugeda hagejat kanade omanikuks. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, mis sai kitsedest pärast hageja lahkumist kostjaga ühisest elukohast. Puuduvad tunnistajate
ütlused selle kohta, et hageja oleks jätnud need kitsed kostja juurde. Isegi juhul, kui see oleks toimunud, puuduvad tõendid selle kohta, kas selleks oli pooltel mingisugune kokkulepe. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, millises seisundis olid hageja ostetud kitsed ja kas nende valdamise korral oleks valdajal tegelikult tulu tekkinud. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väiteid, et liiter kitsepiima maksab 10 krooni ja üks muna 1 kroon 20 senti. Saamata jäänud tulu tõendamiseks oleks hagejal tulnud tõendada ka kitsele ja kitsepiima realiseerimisele tehtavad kulutused ning arvestada need maha saadavast tulust. Seega ei ole hageja tõendanud saamata jäänud tulu.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus osaliselt tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja 41 056 krooni suurune hüvitis varalise kahju eest, 40 000 krooni suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekkis kehavigastuse tekitamise tõttu, ja 10 000 krooni suurune hüvitis au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju eest, samuti 3000 krooni kohtukulude katteks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Viru Ringkonnakohus tühistas 28. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt 41 056 krooni ja kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju 40 000 krooni väljamõistmata jätmise osas ja kohtukulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 krooni. Kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata, märkides täiendavalt, et kostja vabandas hageja ees ka ringkonnakohtu istungil. Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et tunnistaja A. Startsevi ütluste alusel on maakohus õigesti leidnud, et tunnistaja ei mäletanud konkreetseid asju, mida viidi kostja elukohta. Kostja ise on maakohtu 5. aprilli 2005. a istungil seletanud, et hageja tõi tema poole vana puhveti ja kaks tugitooli. Hageja ei tule oma riietele järele, riided on pakitult kostja juures. Telerit pole hageja kostja juurde toonud, kostja juures ei ole ka magnetofoni. Vana puhveti, diivani ja kaks tugitooli viis hageja oma korterisse. Tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja elukohta oma riietusesemed ja need asuvad kostja juures. Tunnistaja A. Startsevi ütlustega on tõendatud, et hageja võõrandatud korterist viidi mööbliesemeid kostja juurde, kuid need ütlused kinnitavad sündmusi mitu aastat enne poolte kooselu lõppemist ega tõenda konkreetsete esemete olemasolu kooselu lõppemisel kostja juures. Samuti ei tõenda tunnistaja A. Startsevi ütlused hagiavaldusele lisatud nimekirjas olevate tööriistade, autoosade ja -tarvikute viimist kostja juurde. Apellatsioonkaebuse väide, et hageja jäi 17. märtsil 2004 asjadest ilma ning pidi ostma kogu vara uuesti ning ostis teleri, veekeetja, magnetofoni, telefoni, audiokassetid ja külmiku, ei vasta asjas
esitatud tõenditele. Eelnimetatud asjad on ostetud enne 17. märtsi 2004. Telefoni soetamise kohta ei ole hageja tõendeid kohtule esitanud. Maakohtu seisukohta külmiku Zenith kuuluvuse kohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Tõendatud ei ole teiste eelnimetatud esemete viimist kostja elukohta ja asumist kostja valduses. Kahju tekitamine hagejale kostja valdusse jäänud asjade tõttu on tõendatud osaliselt. Võttes aluseks VÕS § 127 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema valdusse jäänud hageja asjade eest kahju hüvitamiseks 10 000 krooni. Kuigi hageja on hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses osutanud oma nõudega seoses AÕS § 80 lgle 1, ei ole asjas esitatud vindikatsioonihagi. Kui hageja oleks esitanud vindikatsiooninõude asjade väljaandmiseks, sõltuks valdaja vastutus sellest, kas ta on hea- või pahauskne ja millal ta sai teada hagi esitamisest tema vastu. Kehavigastuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et tegemist on õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel. Süül põhineva vastutuse elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü (VÕS §-d 1043-1050). Tõendamiskoormus jaguneb järgmiselt: hageja peab tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused, kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1). Objektiivne teokoosseis ja põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (VÕS § 127 lg 4) on tõendatud hageja esitatud tõenditega (hageja traumapunkti tervisekaardiga, avaldusega kriminaalmenetluse alustamise kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri 22. märtsi 2004. a teatisega kriminaalmenetluse alustamise kohta, Ida-Viru Prokuratuuri 15. septembri 2003. a vastusega hageja avaldusele, Ida-Viru Prokuratuuri
19.septembri 2003. a kriminaalmenetluse alustamise teatisega, Ida-Viru Prokuratuuri 27. augusti 2003. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri 10. juuni 2004. a vastusega hageja avaldusele, isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 45) (kohtutoimiku I kd, lk 17, 96-99, 110, 112, 116, 121, 130, 135, 139, 140, 143, 179-182). Ka kostja teo õigusvastasus on tõendatud - tegemist on seaduses nimetatud õigushüve (õigus tervisele) kahjustamisega. Maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta, et hageja vigastused oleks tekitanud kostja. VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega lasus süü puudumise tõendamise koormus kostjal, mitte hagejal. Asja materjalide kohaselt on kostja vastu vaielnud hageja hüvitise nõudele kehavigastuste tekitamise eest, eitanud hagejale kehavigastuste tekitamist, kuid pole esitanud ühtegi tõendit oma süü puudumise või ka mõne õigusvastasust välistava asjaolu kohta. Eeltoodu tõttu ei vabane kostja kahju hüvitamise kohustusest. Maakohtu otsus tuleb kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Hageja väitel tõi kehavigastuste tekitamine hagejale kaasa füüsilist ja hingelist valu ning samuti moraalseid kannatusi. Moraalsete kannatuste tõttu tundis hageja
ebamugavust, nuttis ning vähenes tema töövõime. Samuti tuli teha kulutusi ravimite soetamiseks rahustavad preparaadid ja korduvad sõidud arstide juurde. Hageja hindas hüvitise suuruseks 40 000 krooni ja on apellatsioonkaebuses märkinud, et jätab hüvitise suuruse kohtu otsustada. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Arvestades kahju tekitamise asjaolusid, laadi, raskust, tagajärgi, kostja majanduslikku seisundit pensionärina, on mõistlikuks ja õiglaseks rahasummaks 2000 krooni. Asja materjalidest ei nähtu hageja alalist töövõime kaotust 8. augustil 2003 ja 12. märtsil 2004 toimunu tõttu, kuna hageja oli töövõime kaotanud juba varem. Tegemist on olnud lühiajalise tervisekahjustusega, mis ühel juhul on piirdunud paaripäevase haiguslehel viibimisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, andis tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leiab kostja, et ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning andis asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on asjaolu, et hageja on viinud kostja elukohta oma riietusesemed ja need asuvad kostja juures. Kostja ei eita, et mingid hageja riided on pakitult tema juures ja hageja ei tule nendele järele. Hageja on oma käitumisega näidanud, et tal puudub igasugune huvi oma vanade riiete valduse vastu. Hageja pole teinud midagi oma riiete kättesaamiseks, ka sellist hagi ei ole ta esitanud. Kostja pole kuidagi rikkunud hageja riiete omandiõigust ega valdust, mistõttu pole tema tegevus õigusvastane ja järelikult pole ta ka hagejale mingit kahju tekitanud. Hageja huvi on saada oma väärtusetute riiete eest rahalist hüvitist. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui kohaldas vääralt VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233. Kui ringkonnakohus leidis, et hagejale on kahju tekitatud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, siis oleks pidanud kohus ka põhjendama, milles seisnevad raskused kahju suuruse kindlaksmääramisel. Ringkonnakohtu otsustatud hüvitis on põhjendamatult suur ka lähtudes hageja hinnangust oma asjade väärtusele. Hageja pole hinnanud kostja valdusse jäänud riiete väärtust nii kõrgelt, kui seda tegi ringkonnakohus. Kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud 40 000-kroonise nõude lahendamisel kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 1050 lg-t 1. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 1050 lg-t 1 ning võrdsustanud kahju tekitamise ja süüdiolemise. Tsiviilasjas pole tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, ja selle asjaolu tõendamiskoormus on hagejal. Kostjal olekski raske negatiivset asjaolu tõendada. Selline tõendamiskoormus rikuks ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kui oleks tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, peaks juba kostja vastutusest vabanemiseks tõendama süü puudumist. Hageja väidete kohaselt tekitasid talle kehavigastusi mitu isikut (nende seas ka kostja), kuid mitte mingeid tõendeid ta selle asjaolu
tõendamiseks esitanud ei ole.
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
9.Hageja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 10 000 krooni varalise kahju hüvitamiseks, 18 000 krooni kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 5000 krooni au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning analüüsis valesti tõendeid, mis tõi kaasa vale otsuse (TsMS § 669 lg 2, § 654 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju eest vaid 10 000-kroonise hüvitise. Seda summat ei saa pidada mõistlikuks, arvestades, et hageja jäi korteris asuvast varast ilma ja pidi soetama kogu vara uuesti. Hageja soovib täiendavalt 10 000 krooni väljamõistmist, leides, et 20 000 krooni oleks mõistlikuks summaks kostja ebaseaduslikku valdusesse sattunud vara hüvitamiseks. Lähtudes VÕS § 127 lg-st 6, peab kahjuhüvitise suurus olema mõistlik. Kahju olemasolu on tõendatud tunnistaja A. Startsevi ütlustega. Hageja ei ole nõus talle kehavigastuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise hagi osalise rahuldamisega. Ringkonnakohtu väljamõistetud 2000 krooni ei ole piisav hüvitis tekitatud valu ja hingeliste ja füüsiliste kannatuste eest. Hüvitis peaks olema 20 000 krooni. Kohus ei andnud objektiivset hinnangut tõenditele, mis on kohtutoimiku lk-del 96-99 ja 112, ning 23. märtsi 2004. a kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 45. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 1. Mõistes kostjalt hageja kasuks välja 2000 krooni, tuvastas kohus seega põhjusliku seose olemasolu kostja tegude ja hagejale saabunud tagajärgede vahel. VÕS § 1045 alusel leidis kohus, et kostja teod olid õigusvastased. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tühistamata maakohtu otsuse hageja au ja väärikuse teotamise eest kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätmise osas. Hageja nõuab 5000 krooni suurust hüvitist. Isiku nimetamine psüühiliselt ebanormaalseks inimeseks on solvang ebasündsas vormis. Kostja solvangutele jättis maakohus hinnangu andmata.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ning 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 krooni, samuti kohtukulude jagamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, hageja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Ringkonnakohus rikkus materiaalõigust sellega, et jättis tuvastamata hageja asjade väärtuse hüvitamise nõude kui kahju hüvitamise nõude eeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud hagi
rahuldamiseks tuvastama, et kostja valdab hageja asju ilma seadusliku aluseta, et kostja on keeldunud hagejale tema asju välja andmast või et kostja ebaseaduslikus valduses olnud hageja asjad hävisid ajal, mil kostja neid valdas. Kolleegium selgitab, et asja omanikul on õigus nõuda asja välja ebaseadusliku valdaja valdusest AÕS § 80 alusel. Kahju hüvitamist asja taassoetamise väärtuse (VÕS § 132 lg 1) või väärtuse (VÕS § 132 lg 2) ulatuses võib asja omanik nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt üldjuhul siis, kui asi on hävinenud ja ebaseaduslik valdaja vastutab selle eest AÕS § 84 järgi. Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja väärtuse hüvitamise nõuet asja ebaseadusliku valdaja vastu. Kolleegium jääb 11. märtsil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud otsuse p-s 21 väljendatud seisukoha juurde, et olukorras, kus hagejal on võimalik AÕS § 80 alusel kostjalt välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kostja ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku korral tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui hageja on kaotanud kostja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju. Hageja ei ole väitnud, et tema asjad on hävinenud ja et kostja vastutab selle eest. Ta väidab, et kostja keeldub talle asju välja andmast. Seetõttu peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas on alust kohaldada VÕS § 115 lg-d 2 ja 3.
13.Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja elukohta oma riietusesemed ja et need asuvad kostja juures. Seejärel leidis ringkonnakohus, et võttes aluseks VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema valdusse jäänud hageja asjade eest kahjuhüvitis 10 000 krooni. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tuvastamata, missuguste hageja esemete eest ta mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. TsMS § 233 lg 1 kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Kolleegium selgitab, et võõras ebaseaduslikus valduses olevate asjade väärtuse hüvitamise nõude korral peab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamiseks esmalt tegema kindlaks asjad, mille eest nõutakse kahjuhüvitist. Need sätted võimaldavad kohtul hinnata üksnes asjade taassoetamise väärtust või väärtust VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi. Ringkonnakohus saab käesolevas asjas VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1 kohaldada kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise korral (vt käesoleva otsuse p 12) üksnes siis, kui hagejale kuuluvate ja kostja ebaseaduslikus vadluses
olevate riietusesemete taassoetamise väärtust (VÕS § 132 lg 1) või väärtust (VÕS § 132 lg 2) ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega.
14.Ringkonnakohus leidis hageja väite kohaselt kostja valduses olevate hageja muude vallasasjade kohta, et pole tõendatud nende asjade viimine kostja juurde ja et kostja valdab neid asju. Kolleegiumil ei ole õigust hinnata hageja esitatud tõendeid ega ümber hinnata ringkonnakohtu tuvastatut. TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.
15.Ringkonnakohus leidis vääralt, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta, et hageja kehavigastused oleks tekitanud kostja. VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Süü presumptsioon selle sätte järgi ei tähenda seda, et eeldatakse õigusvastase teo toimepanemist. Seega on õige kostja väide, et hagejal lasub kohustus tõendada, et kostja tekitas talle kehavigastusi. Alles siis, kui hageja on tõendanud, et kostja seda tegi, läheb viimasele üle süüd välistavate asjaolude tõendamise koormus. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust. Seega juhul, kui on küll tõendatud, et kostja tekitas hagejale kahavigastusi, vabaneb ta VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hagejale kehavigastuste tekitamisel hooletu. Lisaks süü puudumisele võib kahju põhjustaja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab kas või ühe VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemise. Juhul kui kostja oli hagejale kehavigastuse õigusvastasel tekitamisel hooletu (ta ei suuda tõendada hooletuse puudumist), võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab süüd välistavate subjektiivsete asjaolude esinemise VÕS § 1050 lg 2 järgi. Kui hageja tõendab, et kostja tekitas talle kehavigastusi tahtlikult, ei ole kostjal võimalik kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 järgi vabaneda.
16.Kolleegium leiab, et kohtud on nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni väljamõistmist, õigesti kohaldanud VÕS § 1046, hinnanud esitatud asjaolusid ning põhjendanud, miks tuleb jätta kostjalt välja mõistmata rahaline hüvitis hageja kasuks. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise
raskuse vahel. Maakohus on põhjendatult võtnud kostja teo õigusvastasuse hindamisel arvesse, et hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla raske oma tundeid kontrollida. Maakohus on, viidates Riigikohtu 13. mai 2005. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, õigesti võtnud arvesse muu hulgas seda, et kostja on hageja ees vabandanud.
17.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb see tühistada ka kohtukulude jagamise osas. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.
18.Kuna kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.