Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-89-08 Tartu, 5. november 2008. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu MAN Roland Finland OY hagi OÜ Print 4 U, Osaühingu Biljon Investments ja Aleksandr Geibatovi vastu nõude tunnustamiseks Aleksandr Geibatovi pankrotimenetluses. Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-29530 Osaühing Biljon Investments ja Aleksandr Geibatovi (pankrotis) kassatsioonkaebus Hageja MAN Roland Finland OY (registrikood xxxxxxx-x), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Schotter Kostja OÜ Print 4 U (registrikood xxxxxxxx) Kostja Osaühing Biljon Investments (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tamme Kostja Aleksandr Geibatov (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tamme 6. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus.
1.Jätta Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus (tsiviilasi nr 2-06-29530) muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Ülejäänud osas tühistada Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Viru Maakohtu 22. juuni 2007. a otsus ning saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Paul Varul 19. juunil 2008. a Aleksandr Geibatovi ja Osaühingu Biljon Investments kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MAN Roland Finland OY (hageja) esitas 17. oktoobril 2006 Viru Maakohtule hagi OÜ Print 4 U (kostja I), Osaühingu Biljon Investments (kostja II) ja Aleksandr Geibatovi (kostja III, võlgnik) vastu, milles palus tunnustada kostja III pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud nõudena: 1) põhinõuet 2 518 258 krooni 28 senti, 2) intressinõuet 75 651 krooni 55 senti ja 3) viivisenõuet 150 340 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik (kostja III) 13. jaanuaril 2004. a garantiilepingu (edaspidi garantiileping), millega võlgnik kohustus täitma AS Unio (edaspidi laenusaaja) ja hageja vahel 24. mail 2002. a sõlmitud laenulepingust (edaspidi laenuleping) ja selle lepingu 13. jaanuari 2004. a muudatusest (edaspidi laenulepingu muudatused) tulenevaid kõiki laenusaaja kohustusi. Laenusaaja ei tasunud osamakseid alates 8. aprillist 2004. Hageja saatis 9. juulil 2004 võlgnikule kirja, milles teatas, et laenusaaja ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Ida-Viru Maakohus kuulutas 15. novembri 2004. a otsusega välja laenusaaja pankroti. Võlgnik ei ole tasunud
ühtegi osamakset. 14. juuni 2006. a seisuga on võlgniku põhivõlgnevus 160 952 eurot 21 senti ehk 2 518 258 krooni 28 senti. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenu osade kaupa, tasudes laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel laenu osamakseid iga kuu 25. kuupäevaks koos intressimääraga 10% aastas. Laenulepingu muudatuse järgi kohustus laenusaaja laenulepingu muudatuse lisaks oleva maksegraafiku alusel tasuma laenu osamakseid iga kuu 30. kuupäevaks koos intressimääraga 5% aastas. Kuna laenusaaja ei tasunud osamakseid alates 8. aprillist 2004, on ta olnud võlgnevuses kokku 199 päeva. Seega on hageja intressinõude suuruseks 4835 eurot 20 senti ehk 75 651 krooni 55 senti. Laenulepingu p 5.2 järgi kohustus laenusaaja tasuma viivist päevas 0,03% igalt summalt, mille tasumisega ta oli viivituses. Võlgniku põhivõlgnevus on 160 952 eurot ja 21 senti ja võlgnik on viivituses olnud kokku 199 päeva. Seega on hageja viivisenõude suuruseks kokku 9608 eurot 85 senti ehk 150 340 krooni. 14. juuni 2006. a otsusega kuulutas Viru Maakohus välja võlgniku pankroti. Hageja teatas 27. juunil 2006. a võlgniku pankrotihaldurile, et tal on võlgniku vastu 2 744 249 krooni 83 sendi suurune nõue.
18.septembri 2006. a nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele täies ulatuses vastu, mistõttu hageja nõue jäi tunnustamata. Hageja kinnitab, et tema nõue ei ole pandiga tagatud ja ta taotleb selle tunnustamist tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et kuna hageja ei ole tõendanud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, ei ole hageja tõendanud ka laenulepingu sõlmimist. Kostja II ja kostja III vastuväidete kohaselt tuleb asjas kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, mille kohaselt laenuleping on sõlmitud alles siis, kui laenatud raha on üle kantud laenusaajale. Kui laenu ülekandmine ei ole tõendatud, on laenuleping rahatu ja tühine. Seetõttu on praegusel juhul laenuleping rahatu ning seda ei saa lugeda sõlmituks. Laenulepingu preambulist nähtub, et see sõlmiti juba varem olemas olnud suhte ümbervormistamiseks laenuna. Seega pidi hageja tõendama varasema suhte olemasolu ja selle sisu. Põhikohustuse sissenõutavaks muutumisest saab arvestada üksnes viivist. Kuna laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei ole tõendatud ka see, et täitmata on garantiilepinguga tagatud kohustus. Garantii andmine on ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 järgi tühine, sest garantiilepinguid lubatakse sõlmida vaid majandus- ja kutsetegevuses.
3.Viru Maakohus rahuldas 22. juuni 2007. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 2 744 249 krooni 83 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Maakohus tuvastas, et hageja ja laenusaaja sõlmisid laenulepingu 195 383 euro laenamise kohta. Laenusaaja kohustus laenu tagastama osamaksetena iga kuu 30. kuupäeval koos intressimääraga 5% aastas. Hageja ja kostja III sõlmisid garantiilepingu, millega võlgnik kohustus täitma kõiki laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi. Viimase laenu osamakse tasus laenusaaja 8. aprillil 2004. a. Ida-Viru Maakohus kuulutas 15. novembri 2004. a otsusega välja laenusaaja pankroti. Võlgnik ei ole tasunud ühtegi osamakset. Viru Maakohus kuulutas 14. juuni 2006. a otsusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotihaldurile nõude põhivõlgnevuse osas
2 518 258 krooni 28 senti, intressivõlgnevuse osas 75 651 krooni 55 senti ja viivise võlgnevuse osas 150 340 krooni. Kokku oli nõude suuruseks 2 744 249 krooni 83 senti. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võlgniku vastutuse aluseks garantiileping. Kuivõrd võlgnik ei tegutsenud majandustegevusega oma nimel, vaid laenusaaja vahendusel, olles laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär, ei ole ta andnud hagejale garantiid oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Äriühingus ainuosaluse omamise käsitamine isiku ettevõtlusena oleks vastuolus äriseadustiku (ÄS) §s 289 kehtestatud aktsionäri piiratud vastutuse põhimõttega. VÕS § 155 lg 1 mõttest tuleneb, et kui garantii on andnud isik, kes tegutseb garantiid andes väljaspool majandus- või kutsetegevust, võib lubadust täita kohustus võlgniku asemel tõlgendada kui käendust või võlalubadust. Kuna võlgnik ei tegutsenud garantiid andes majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb garantiilepingut käsitada käenduslepinguna hageja ja laenusaaja sõlmitud laenulepingu tagamiseks. Kostja II ja kostja III esitasid võimaliku käenduslepingu kehtivusele vastuväited. 11. mai 2007. a kohtuistungil on maakohus pooltega arutanud nõude kvalifitseerimise võimalusi (sh käenduse sätete alusel) ning hageja esindajal oli võimalik avaldada oma seisukoht. Seega ei olnud vaja menetlust uuendada ning vaidluse saab lahendada käenduslepingu sätete alusel. Kuivõrd võlgnik ei tegutsenud tagatist andes majandus- või kutsetegevuse raames, siis on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Laenuleping on reaalne ja kehtiv. Laenulepingu preambulist nähtub, et see on sõlmitud varasema olemasoleva kohustuse ümbervormistamiseks laenuna. Samuti nähtub laenulepingu p-st 1.1, et laen on lepingu allkirjastamise ajaks juba saadud. Laenulepingus pole sätteid, millest võiks järeldada, et raha või asjad antakse laenusaajale üle pärast lepingu sõlmimist. TsK § 272 ei välistanud raha või asjade üleandmise tõendamist laenulepingu tekstiga. Kostjate II ja III vastuväidete kohaselt on laenuleping rahatu. Tulenevalt TsK §-st 276 ja Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, oli laenulepingu rahatuse tõendamine kostjate kohustuseks. Kostjad ei ole tõendanud laenulepingu rahatust. Kostja III on tunnistanud laenusaaja esindajana laenulepingu muudatustes kokku leppides laenulepingust tulenevat võlgnevust. Eeltoodu kinnitab samuti seda, et tegemist oli reaalse kohustusega. Isegi juhul, kui miskipärast oleks laenuleping selle sõlmimise ajal osutunud rahatuks, siis lepingu kinnitamisega võlaõigusseaduse kehtivuse ajal (mil laenulepingu regulatsioon ei näinud enam ette reaalset lepingut ja laenuleping oli konventsionaalne nagu teisedki lepingud) oleks leping muutunud kehtivaks ja laenuandjal oleks tekkinud õigus nõuda laenu tagastamist. Hageja laenulepingust tulenevat 2 744 249 krooni 83 sendi suurust nõuet laenusaaja vastu on viimase pankrotimenetluses tunnustatud. Sellest ei saa aga järeldada, kas kohustus kehtib või mitte. Nõude tunnustamine sõltub laenusaaja haldurite ja võlausaldajate tegevusest ja on seega siduv vaid laenusaaja pankrotimenetluse osalistele. Kuna laenusaaja ei ole täitnud laenulepingust tulenevat kohustust, on hagejal kui laenuandjal õigus nõuda kohustuse täitmist võlgnikult kui käendajalt. Käenduslepingu kohaselt piirdub võlgniku vastutus laenulepingu summaga, milleks on 3 056 962 krooni 2 senti. Seega ei ületa laenulepingust tulenev kohustus võlgniku vastutuse määra.
Kostjatel ei ole vastuväiteid põhinõude, intressi ja viivise arvestuse osas. Viivise arvestus vastab seadusele. Võlgnevuse arvestusest, mis on kirjas hageja nõudeavalduses laenusaaja pankrotimenetluses, nähtub, et viivis on arvestatud põhisumma tasumisega viivitamise aja eest, mil põhisumma oli muutunud sissenõutavaks osade kaupa. Seadusele vastab ka intressiarvestus, mis on kirjas hagiavalduses ja hageja nõudeavalduses laenusaaja pankrotimenetluses. Väär on kostjate II ja III väide, et pärast põhikohustuse sissenõutavaks muutumist on lubatud nõuda üksnes viivist. Laenulepingule kui kestvuslepingule tuleb kohaldada VÕS § 397 lg-t 1. Selle sätte kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi kuni raha tagastamiseni.
4.Kostja II ja kostja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Nad palusid tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad II ja III ei nõustunud maakohtuga selles, et garantiileping on käsitatav käenduslepinguna. Lepingupoolte tahe oli suunatud mitteaktsessoorse tagatise (garantii) loomisele. Maakohus tugines omaalgatuslikult laenulepingule, selle muudatusele ja maksegraafiku allkirjastamisele, leides, et garantiilepinguga tagatud nõue on tõendatud. Maakohtu menetluses ei arutatud, kas nõue oli tagatud eelloetletud dokumentidega. Samuti on maakohus omaalgatuslikult kvalifitseerinud laenulepingu TsK § 272 lg-s 3 sätestatud lepinguks (olemasoleva kohustuse ümbervormistamine), mitte TsK § 272 lgs 1 sätestatud laenulepinguks (reaalne leping, millele rahatuse vastuväite esitamisel on ka laenuandjal kohustus tõendada laenu tegelikku üleandmist). Kostjad esitasid vastuses hagile rahatuse vastuväite tuginedes TsK § 272 lg-le 2, ja oletasid alternatiivselt, et laenuleping võis olla sõlmitud juba varem olemas olnud suhte ümbervormistamiseks laenuna. Hageja ei ole selgitanud, kas laenuleping oli tavaline raha laenamise leping TsK § 272 lg 1 järgi või vormistati ümber mingist muust õigussuhtest tekkinud kohustus. Puuduvad igasugused dokumendid ja selgus selle kohta, et kui laenulepinguga vormistati ümber juba olemas olnud suhe, siis mis suhe see oli. Eeltoodut arvestades olid kostjate vastuväidete tõendamisvõimalused raskendatud. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et põhivõlalt saab samal ajal arvestada intressi ja viivist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Viru Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt intressinõude 75 651 krooni 55 senti tunnustamise osas ja tegi uue otsuse, millega tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud intressinõudena summas 2666 krooni 70 senti. Ülejäänud osas (hageja põhinõude 2 518 258 krooni 28 senti ja viivisenõude 150 340 krooni tunnustamine) jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud intressi suuruse ebaõige arvestamise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu ülejäänud põhjendustega ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud neid. Laenulepingu muudatuses leppisid laenusaaja ja hageja kokku intressimääras 5% aastas. Tegemist on kasutusintressiga, s.o tasuga raha kasutamise eest VÕS § 397 mõttes. Intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma tagasimaksmise kohustust, asendub intressikohustus viivise maksmise kohustusega. Intressi
maksmise kohustus lõpeb alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Tõendatud on, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 9. juulist 2004. a. Hageja pöördus sel kuupäeval teatega võlgniku poole, paludes täita laenusaaja kohustus hageja vastu hiljemalt 7 päeva jooksul alates nimetatud kirja kättesaamisest, sest laenusaaja ei olnud täitnud laenulepingujärgseid kohustusi. Võlgnik ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud teadet kätte saanud või on saanud selle kätte hiljem. Seega lõppes intressi maksmise kohustus alates 9. juulist 2004. a laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal oli intress tasumata alates märtsist 2004. a. Seega tuleb intressi võlgnevus arvestada ajavahemiku eest 2004. aasta märts kuni 2004. aasta juuni (kaasaarvatud), s.o 4 kuu eest kokku 2666 krooni 70 senti. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris garantiilepingu käenduslepinguks. TsMS § 436 lg 1 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ekslik on kostjate väide, et maakohus on omaalgatuslikult asunud seisukohale, et tagatud kohustus oli TsK § 272 lg 3 tunnustele vastav laenuleping ning et keegi ei ole kohtumenetluse ajal selgitanud kostjatele, mis oli ümbervormistatud suhte sisu. Hageja on hagi alusena toonud laenulepingu ja selle muudatuse ning esitanud sellekohased tõendid (laenuleping, selle muudatused, garantiileping ning maksegraafikud). Kostjad on oma vastuses hagile tunnistanud laenulepingu sõlmimist. Nad leidsid, et kohaldada tuleb TsK § 272 lg-t 2, kuid vaidlustasid laenulepingu selle rahatuse motiivil. Samuti on kostjad vastuses hagile leidnud, et laenulepingu muutmise kokkuleppega vormistati varasem laenuleping ümber.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja II ja kostja III esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostjad ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust ulatuses, millega rahuldati nende apellatsioonkaebus ja vähendati tunnustatud intressinõude osa 73 984 krooni 85 sendi võrra. Kohtud kvalifitseerisid ebaõigesti hageja ja võlgniku sõlmitud garantiilepingu käenduslepinguks, sest see on vastuolus hageja ja võlgniku tahteavaldustega. Määravaks on poolte tahteavalduste tõlgendamine ning alles seejärel saab kvalifitseerida õigussuhte. Seetõttu rikkus ringkonnakohus TsMS § 4 lg-t 2 ning TsMS § 436 lg-d 4 ja 7. Kõnealuse küsimuse käsitlemisel rikkus ringkonnakohus ka TsMS § 654 lg-t 5, sest jättis õigussuhte kvalifitseerimise problemaatika üldse puudutamata. Kohtud lugesid tõendatuks käendusega tagatud kohustuse ja selle ulatuse laenulepingu endaga, kvalifitseerides kohustuse TsK § 272 lg 3 järgi, ilma et hageja oleks sellele tuginenud. Hageja on läbivalt seisukohal, et ta ei peagi tagatud kohustust tõendama, sest tagatiseks on garantii. Nii jätsid kohtud kostjad ilma TsMS § 199 lg 1 p-des 4-7 sätestatud õiguste kasutamise võimalusest. Ringkonnakohus leidis hageja intressinõuet lahendades ekslikult, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 9. juulist 2004. a, mil hageja teatas võlgnikule, et tal tuleb täita laenulepingust tulenev kohustus. Laenulepingule lisatud maksegraafikud nägid ette, millises ulatuses milline osamakse sissenõutavaks muutub.
Ringkonnakohus nõustus ekslikult maakohtuga võlgnikult väljamõistetava viivise osas. Kohtud lugesid viivise suuruseks kokku 150 430 krooni, kostjate hinnangul on viivise suuruseks kokku 6736 krooni 17 senti. Põhivõla sissenõutavaks muutumist tuli arvestada osade kaupa (viivituse algus vastavalt alates 30. aprillist, 30. maist, 30. juunist, 30 juulist, 30. augustist, 30. septembrist ning
30.oktoobrist). Kohtud leidsid vääralt, et kostjad ei ole vaidlustanud kõrvalnõuete arvestust. Kostjad on kogu menetluse vältel leidnud, et põhikohustuse suurus on ebaselge ja tõendamata. Seega ei saanud kohtud järeldada, et pooled ei vaidle otseselt põhikohustusest sõltuvate kõrvalkohustuste suuruse üle. Lisaks on kostjad menetluses kogu aeg väitnud, et viivist on lubamatult arvestatud ka intressivõlalt. Ringkonnakohus jättis TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes tähelepanuta ringkonnakohtule esitatud viivisearvestuse ning ei hinnanud kostjate sellekohaseid väiteid.
7.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja I ei esitanud oma seisukohta kassatsioonkaebuse suhtes.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Ülejäänud osas tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
9.Kolleegium loeb kostja I TsMS § 680 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt Riigikohtu menetluses kaaskassaatoriks, kuna pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab nõude osas teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt.
10.Kohtud leidsid, et garantiilepingu kohaselt kohustus võlgnik (kostja III) täitma laenulepingust ja selle muudatusest tulenevaid kõiki laenusaaja kohustusi. Samuti seda, et kuna võlgnik ei tegutsenud garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb garantiilepingut käsitada käenduslepinguna laenulepingu tagamiseks. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid garantiilepingu kvalifitseerimisel käenduslepinguks TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 4 ning kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ning analüüsima oma otsuses kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest
tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. Seega tuli kohtutel tõlgendada tagatiskokkulepet, lähtudes eelkõige hageja ja võlgniku tegelikust ühisest tahtest. Praeguses asjas on nii hageja kui ka võlgnik kinnitanud, et tagatisleping sõlmiti mitteaktsessoorse esimese nõude garantiina, st nende tahteks oli sõlmida tagatavast võlasuhtest sõltumatu kohustus. Maakohus oleks pidanud enne seda, kui ta kvalifitseeris tagatislepingu käenduslepinguks, selgitama selles küsimuses välja poolte seisukohad. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse nimetatud puuduse tähelepanuta.
11.VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kolleegium selgitab, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
12.Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt võib võlgnik olla olnud hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui ta seda oli, siis peab maakohus hindama asja uuel läbivaatamisel, kas võlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui võlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 järgi. Sellisel juhul on tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine TsÜS § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on kolleegiumi arvates tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus. TsÜS § 84 lg 2 sätestab, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Seega juhul, kui garantiileping on tühine VÕS § 155 lg 1 rikkumise tõttu, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas tagatislepingu pooled oleksid sõlminud garantiilepingu tühisust teades muu tagatislepingu ja kui jah, siis mis liiki lepingu.
13.Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
14.Kirjalikust laenulepingust nähtub, et see sõlmiti laenusaaja varasema kohustuse ümbervormistamiseks laenuna ja et laenusaaja on saanud laenu enne lepingu allkirjastamist. Seega on
laenusaaja kinnitanud kirjalikult, et ta on laenu saanud. Kui laenulepinguga vormistati ümber väidetav laenusaaja varasem kohustus, peab ta laenu tagastamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et laenuleping on rahatu. Kolleegium kordab siinkohal oma 10. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 p-s 9 väljendatud seisukohta, et TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu. Järelikult, kui vaidlusalune tagatisleping oleks käsitatav käenduslepinguna ning võlgnik soovib vaidlustada laenulepingut selle väidetava rahatuse tõttu, peaks ta tõendama varasema olemasoleva kohustuse puudumist, mis laenulepingust nähtuvalt oli ümber vormistatud laenuks. Seega on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et hageja oleks pidanud tõendama, et laenusaajal oli tema vastu varasem kohustus.
15.Kuna hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, siis tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Kassaatorid vaidlustavad muu hulgas ringkonnakohtu otsuse selle osa, millega ringkonnakohus rahuldas hageja intressinõudest 2666 krooni ja 70 sendi suuruse osa. Ringkonnakohus tuvastas võlgniku kohustuse tasuda ajavahemiku märts kuni juuni 2004. a eest 2666 krooni ja 70 senti intressi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellise summa arvestas. Ringkonnakohus leidis õigesti, et laenulepingu lõppemise tõttu ei olnud hagejal enam õigust nõuda intressi alates 2004. a juulist. Samas leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et intressi maksmise kohustus asendub viivise maksmise kohustusega alles laenulepingu lõppemisel, kuivõrd alles siis muutub ringkonnakohtu arvetes sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus. Kolleegium on 29. jaanuaril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Laenulepingu ja selle täiendustega leppisid hageja ja laenusaaja kokku laenu tagasimaksmises osade kaupa, laenulepingule ja selle täiendustele lisatud maksegraafiku alusel. Laenu osade tagastamise kohustused muutusid eeldatavasti sissenõutavateks kokkulepitud maksetähtaja möödumisel, mitte aga laenulepingu lõppemisel. Samal ajal laenu osade tagastamisega muutus sissenõutavaks ka iga osa pealt arvestatud intress. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduse kohaselt ei tasunud laenusaaja osamakseid alates 8. aprillist 2004. Ka hageja 9. juuli 2004. a teates märgitakse, et laenusaaja tasus viimase osamakse 8. aprillil 2004 ning on seega viivituses kolme järjestikuse kuu osamaksete tasumisega (30. aprillil 2004. a, 30. mail 2004. a ja 30. juunil 2004. a tasuda tulnud laenu osamaksed). Eeltoodule
tuginedes lahendas hageja nõude intressi saamiseks ka maakohus. Seega jääb arusaamatuks, mille alusel leidis ringkonnakohus, et laenusaaja jättis intressi tasumata alates märtsist 2004.
16.Kolleegiumi arvates on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 654 lg-t 5, kui ei käsitlenud otsuses kostjate vastuväiteid hageja viivise arvestusele. Viidatud sätte kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad II ja III maakohtu otsuste kõrvalnõuetesse puutuvalt üksnes osas, millega maakohus oli leidnud, et põhivõlalt saab samal ajal arvestada nii intressi kui ka viivist. Ringkonnakohus vastas oma otsuses kostjate eeltoodud väidetele. Kostjad II ja III ei ole apellatsioonkaebuses ega hiljem väitnud, nagu ei oleks maakohus taganud neile eelmenetluses võimalust esitada oma vastuväited viivise ja intressi arvestamisele. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus arvestama kostjate II ja III poolt ringkonnakohtu istungil esitatud teesides väidetut, et hageja nõuab põhjendamatult suurt viivist. Kostjatel on asja uuel läbivaatamisel maakohtus õigus vaielda vastu viivise suurusele, sest TsMS § 658 lg 1 esimese lause järgi jätkub menetlus maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Kolleegium selgitab, et kuna VÕS § 116 lg 6 keelab viivise nõudmise intressi maksmisega viivitamise korral, siis peab laenusaaja maksma viivist üksnes põhivõla osamaksete (mitte neilt arvestatud intressi) tasumisega viivitamise aja eest. Pärast laenulepingu ülesütlemist peab laenusaaja lisaks eelnevale viivisele (s.o viivisele sissenõutavaks muutunud osamaksete maksmisega viivitamise eest) maksma viivist laenulepingu ülesütlemise ajaks võlgu oleva laenu põhisummalt kuni laenu tagastamise kohustuse täitmiseni.
17.Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.