Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

2-18-3445

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-18-3445

Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) teatas 5. veebruaril 2018 hagejale, et 30. jaanuari 2018 kauba läbivaatuse käigus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. a määruse (EL) nr 608/2013, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis, (edaspidi tollimäärus) art 17 alusel kinni peetud 16 hageja disainiga valuvelge. MTA teatise kohaselt on kauba saatjaks Hiina äriühing Foshan Nanhai Anchi Aluminium Wheel Co., Ltd ning kauba saajaks kostja. Hageja vastas MTA-le

2-18-3445 disainilahendusest tulenev kaitse ei laiene ühenduse disainilahendusele, mis seisneb sellise mitmeosalise toote koostisosas, mida kasutatakse mitmeosalise toote parandamisel, et võimaldada taastada selle algset välimust. MTA kinni peetud kaup vastab nendele tingimustele. Kostja ei nõustu hageja väidetega selle kohta, et „parandamistingimus“ ei kohaldu. Kostja tellitud tooted on visuaalselt originaalosadega identsed ja sobivad sõiduauto esialgse välimuse taastamiseks. Valuvelgede mõõdud võivad teatud vahemikus kõikuda, ilma et see oleks visuaalselt eristatav või muudaks midagi tehniliselt. Velje nihke erinevus 4–5 mm ei ole oluline asjaolu, mis peaks tooma kaasa koopiavelgede impordi keelamise ja nende hävitamise. Maanteeamet on kinnitanud, et velje nihke erinevusega ei kaasne uue tüübikinnituse vajadust ning seda ei kontrollita ülevaatusel. Asjaolu, et tootja on 1. veebruari 2018. a teatises kasutanud sõna upgrade, ei tähenda, et kostja ei ole oma kohustustest teadlik. Kostja ei vastuta oma Hiina äripartneri keelekasutuse eest, mis võib olla eksitav ka keeleliste erisuste tõttu. Tootja on kostjat informeerinud, et tegemist on järelturu toodetega. Kostja ei müü velgi ainult komplektina, vaid ka üksikult, olenevalt kliendi soovist. Kuna kostja veljed on ilma kaubamärgita ja seega originaalvelgedest erinevad, soovivad kliendid varuosadena soetada neli velge korraga, et kõik veljed oleksid ühesugused. Eesti kliima soodustab velgede kahjustumist. Sageli kasutavad tarbijad talverehvide jaoks teist veljekomplekti, milleks võib olla ka komplekt koopiavelgesid. See, et kostja eelistab müüa velgi nelja kaupa, ei tähenda, et need ei ole mõeldud esialgse välimuse taastamiseks. Kuna MTA pidas vaidlusalused veljed kinni enne, kui nende valdus läks kostjale üle, ei saa kostjale ette heita hoolsuskohustuse mittetäitmist velgede müümisel, sest müük ei ole toimunud, samuti ei ole kostja neid velgi müügiks pakkunud.

2-18-3445 disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus ning hävitama oma kulul ja hageja esindaja juuresolekul MTA kinnipeetud ühenduse disainilahenduse õigusi kasutavad valuveljed ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus tühistas 6. märtsi 2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega maakohus vaidlusalused valuveljed arestis, ning jättis selles osas hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamisest ilma disainilahenduse omaniku loata. Maakohtu otsus jäi muutmata ka osas, millega maakohus tühistas 6. märtsi 2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega maakohus keelas kostjal hageja ühenduse disainilahendusi kasutavate toodete (sõidukite rattad ja kapslid) importimise, ladustamise, turustamise ja müügiks pakkumise. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning tegi uue menetluskulude jaotuse, millega jättis maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskuludest 30% hageja kanda ja 70% kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et kostja on rikkunud hageja õigusi. Kostja ei vaidle vastu, et tema imporditud valuveljed kasutavad hageja ühenduse disainilahendusi. Ringkonnakohtu istungil möönis hageja, et erinevus originaalvelgede ja koopiavelgede nihkes ei pruugi muuta visuaalset väljanägemist. Seega ei tugine hageja enam väitele, et koopiavelg ei ole originaalveljega visuaalselt identne. Kostja väidetest nähtub, et velgi müüakse eelkõige komplektina ning eelkõige välimuse parendamise või kasutusmugavuse eesmärgil, mitte aga purunenud või kadunud originaalvelje asendamiseks. Kostja pakub koopiavelgi müügiks sõltumata nende kasutuseesmärgist, mis ei ole „parandamistingimuse“ kohaselt lubatav. Ka see, et koopiavelgede mõõdud erinevad nihke poolest originaalvelgedest, viitab, et neid ei kasutata üksnes sõiduki varuosana (parandamiseks). Sellele viitab ka tootelehe informatsioon, et veljed on mõeldud sõidukite parendamiseks (ingl upgrade). Maakohtu seisukoht, et tegemist on tõenäoliselt eksitusega, ei tugine ühelegi tõendile. Euroopa Kohus on leidnud, et „parandamistingimuse“ kohaldamiseks peab isik tarneahelas järgnevaid kasutajaid teavitama selge ja nähtava märkega tootel, selle pakendil, kataloogides või ka müügidokumentidel ühelt poolt asjaolust, et asjaomane koostisosa sisaldab disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja teiselt poolt, et vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et järgnevate kasutajate teavitamise nõue on igas müügiolukorras täidetud. Üksnes velgedel märgitud tähisest „NOT OE“ ei piisa. Menetluse jooksul on kostja pannud oma kodulehele teate, aga kostja ei ole tõendanud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu. Kostja on väitnud, et on edastanud vajaliku teabe klientidele suuliselt, kuid see väide on jäänud tõendamata. Ringkonnakohus viitas hagi osalise rahuldamise alusena VÕS § 1055 lg-le 1, lg 3 p-le 2 ja lg-le 4. Hageja nõue kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamisest ilma disainilahenduse omaniku loata ei olnud ringkonnakohtu arvates põhjendatud, sest kostjal on teatud tingimustel (ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 või art 20 lg 1 juhud) õigus hageja disainilahendusi kasutada. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jättis ringkonnakohus menetluskuludest 70% kostja kanda ja 30% hageja kanda.

2-18-3445 kinnipeetud hageja ühenduse disainilahendusi kasutavad valuveljed ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamisest ilma disainilahenduse omaniku loata. Ühtlasi tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tühistas 6. märtsi 2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega keelati kostjal hageja ühenduse disainilahendusi kasutavate toodete (sõidukite rattad ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine. Ringkonnakohtu otsus tühistati ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus leidis, et ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 sõnastusest ja Euroopa Kohtu otsusest liidetud kohtuasjades nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato nähtub, et „parandamistingimus“ kohaldub järgmistel tingimustel: 1) koostisosa, mille puhul disainilahendust kasutatakse, on ühenduse disainilahendusega kaitstud ning vastab ühenduse disainimääruse art-s 4 sätestatud kaitsetingimustele; 2) tegemist on „mitmeosalise toote koostisosaga“; 3) mitmeosalise toote koostisosa kasutatakse (ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 tähenduses) selle mitmeosalise toote „parandamisel“; 4) mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“; 5) erandile tuginev isik täidab hoolsuskohustust, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidaksid ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusaluseid velgi kasutatakse sõiduauto parandamisel ja selle esialgse välimuse taastamiseks ning kas kostja on täitnud temal lasuvat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes nõuetekohaselt põhjendamata, miks valuvelgede müümine komplektina tähendab seda, et neid ei kasutata sõiduautode parandamisel. Samuti sisustas ringkonnakohus „parandamist“ ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 tähenduses liiga kitsalt. Leides, et valuvelgede komplektina müümine viitab sellele, et neid müüakse parendamise või kasutusmugavuse eesmärgil, ei arvestanud ringkonnakohus kostja väitega, millega maakohus nõustus, et inimesed eelistavad ka juhul, kui nende sõidukil on üks velg defektne, vahetada välja kõik neli velge, et need oleksid ühesugused. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks nendel juhtudel ei ole tegemist velgede kasutamisega mitmeosalise toote parandamiseks. Kolleegiumi arvates võib mõningatel juhtudel olla defektse sõiduauto parandamiseks põhjendatud vahetada lisaks kahjustatud veljele välja ka teised veljed, nt kui vastasel juhul oleks asendatud velg teiste velgedega võrreldes silmnähtavalt erinev nt erineva kulumise tõttu. Teiseks ei käsitlenud ringkonnakohus eraldi kostja väidet, millega maakohus nõustus, et Eesti ilmastikuoludes on põhjendatud ja sagedane omada kahte komplekti velgi. Kolleegium leidis siiski, et inimeste soov omada kahte komplekti velgi selleks, et hoida talve- ja suverehve eraldi velgedel, ei õigusta hageja ühenduse disainilahenduse õiguste loata kasutamist „parandamistingimuse“ alusel. Inimeste harjumus hoida talve- ja suverehve eraldi velgedel tuleneb eelkõige selle mugavusest ja kulutõhususest, mitte vajadusest parandada sõiduautot, mis on muutunud velje puudumise või kahjustumise tõttu defektseks. Koopiavelgede kasutamist ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 alusel ei õigusta ka asjaolud, et kahe komplekti velgede omamine võimaldab vältida kaks korda aastas rehvide montaaži velgedele, mis võib velge ja rehvi kahjustada, ning kallite originaalvelgede kahjustumist talvistes tee- ja ilmastikuoludes. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast peab „parandamistingimuse“ kohaldamiseks olema koopiavelje kasutamine vajalik juba defektseks muutunud sõiduauto parandamiseks. Kolmandaks ei käsitlenud ringkonnakohus kostja väidet, et Eesti 6(17)

2-18-3445 ilmastikuolud (mh lumi, lörts, jää ja sool) kahjustavad velgi. Kuna nimetatud asjaolud mõjutavad korraga kõiki velgi, ei ole kolleegiumi arvates välistatud, et defektse sõiduauto parandamiseks selleks, et võimaldada selle tavakasutust ja taastada selle esialgne välimus, on korraga vaja vahetada välja kõik neli velge, mis on kahjustunud nt ilmastikuolude või teedel kasutatava soola tõttu. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 ja § 654 lg-test 4 ja 5 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Samuti on ringkonnakohus eksinud ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 sisustamisel, omistades velgede komplektina müümisele liiga suure tähtsuse hindamisel, kas neid kasutatakse kooskõlas „parandamistingimusega“. Kolleegiumi arvates ei saa velgede komplektina müümisest iseenesest järeldada, et neid müüakse kasutamiseks muul eesmärgil kui parandamiseks ja seega „parandamistingimus“ ei kohaldu. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et koopiavelgede nihke (ingl offset) erinevus originaalvelgede omast viitab sellele, et neid ei kasutata üksnes sõiduautode parandamiseks. Euroopa Kohus on selgitanud, et ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamine eeldab, et mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“ (vt nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato, p-d 71 ja 72). Sellest tuleneb, et „parandamistingimusele“ tuginemiseks peab koostisosa olema kasutatud mitmeosalise toote sellise välimuse taastamiseks, mis tal oli turuleviimisel (samas, p 74). Sellest tuleb Euroopa Kohtu arvates järeldada, et „parandamistingimus“ on kohaldatav üksnes mitmeosalise toote nende koostisosade suhtes, mis on visuaalselt originaalosaga identsed (samas, p 75). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja imporditud valuvelgede nihe on originaalvelgede omast kuni 5 mm erinev. Maakohus leidis, et see ei muuda velgi visuaalselt erinevaks (vt maakohtu otsuse lk 8). Alates ringkonnakohtu menetlusest ei vaidle pooled enam selle üle, et nimetatud erinevus ei pruugi olla visuaalselt märgatav ega tähenda, et vaidlusalused veljed ei ole visuaalselt originaalvelgedega identsed (vt ringkonnakohtu otsuse p 30, kassatsioonkaebuse p 9, kassatsioonkaebuse vastuse p 5.7). Kolleegiumi arvates saab kohtute tuvastatud asjaoludest järeldada, et vaidlusaluseid velgi saab kasutada sõiduauto parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 tähenduses. Seega ei saa praegusel juhul velje nihke erinevusest järeldada, et parandamistingimus ei kohaldu. Ringkonnakohus ei arvestanud ka kostja väitega, et nii vaidlusalustele velgedele kui ka originaalvelgedele sobivad samade mõõtmetega rehvid (vt kostja 3. septembri 2018. a menetlusdokumendi p-d 8, 10 ja 11). Lisaks, nagu kostja kassatsioonimenetluses välja toob, võib ka originaalvelgi olla võimalik kasutada teistel sõiduautodel peale Mercedes-Benzi sõidukite (vt kostja 27. jaanuari 2020. a seisukoht kassatsioonkaebuse vastuse kohta, p 6). Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes selgitamata, miks saatedokumentide sõnastus välistab kostja õiguse „parandamistingimusele“ tugineda. Pooled ei vaidle selle üle, et koopiavelgede saatedokumentides on kasutatud ingliskeelset väljendit upgrade (eesti keeles „parendama“), kuid vaidlevad selle väljendi tähenduse ja tähtsuse üle „parandamistingimuse“ kohaldamisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tootja saatedokumentides esitatud informatsioonil on tähtsus selle hindamisel, kas kostja täidab velgede importimisel ja edasisel turustamisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Seejuures ei arvestanud ringkonnakohus kostja väitega, et tootelehel ingliskeelse sõna upgrade kasutamine ei tähenda, et kostja ei oleks teadlik oma kohustustest „parandamistingimusele“ tuginemiseks (vt nt kostja

2-18-3445 poolt asjaolust, et asjaomane koostisosa sisaldab ühenduse disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja teiselt poolt, et vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks (samas, p 86). Teiseks peab ta sobivate, eelkõige lepinguliste abinõude abil tagama, et tarneahelas järgnevad kasutajad ei kasuta koostisosa eesmärgil, mis on vastuolus art 110 lg 1 tingimustega (samas, p 87). Lõpuks peab ta jätma koostisosa müümata juhul, kui ta teab või on mõistlik, et ta oleks kõiki asjaolusid arvestades pidanud teadma, et seda koostisosa ei kasutata kooskõlas art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimustega (samas, p 88). Üldjuhul ei pea importija „parandamistingimusele“ tuginemiseks tõendama seda, et tarneahelas järgnevad isikud ja lõpptarbijad tõepoolest kasutavad koostisosi ühenduse disainimääruse art 110 lg-ga 1 kooskõlas, vaid ta peab tõendama enda hoolsuskohustuse täitmist. Arvestades aga nõutava hoolsuskohustuse sisu, sh kohustust jätta vajaduse korral koostisosa edasi müümata, leidis kolleegium, et importija, kes müüb imporditud koostisosi ise edasi muu hulgas lõpptarbijatele, peab nende importimisel suutma tõendada ka seda, et ta müüb koostisosi edasi kooskõlas „parandamistingimusega“, sh et ta täidab nõutavat hoolsuskohustust ka impordile järgnevas müügiprotsessis. Isik saab hoolsuskohustuse täitmist tõendada muu hulgas oma varasema tegevusega. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja müüb imporditud velgi muu hulgas lõppkasutajatele. Ringkonnakohus järeldas kostja väidete ja esitatud tõendite põhjal, et järgnevate kasutajate teavitamise nõue ei ole igas müügiolukorras täidetud. Eelkõige ei ole tõendatud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu. Tuvastatud asjaoludel järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud ühenduse disainimääruse art 110 lg-st 1 tuleneva hoolsuskohustuse täitmist. Alusetu on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus leidis üllatuslikult, et kostja ei ole tõendanud oma väidet teabe suulise edastamise kohta nendele klientidele, kes veebilehte ei kasuta. Kuna hoolsuskohustuse täitmine on „parandamistingimuse“ kohaldamise kohustuslik eeldus, oli kostja kohustus tõendada, et see on igas müügiolukorras täidetud (TsMS § 230 lg 1, vt ka Riigikohtu

2-18-3445 disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, jättes täpsustamata konkreetsed tegevused, mille kostja peab lõpetama. Sellest tulenevalt tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus kohustas kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, et nimetatud puudus kõrvaldada ja resolutsiooni täiendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vajaduse korral anda hagejale võimalus oma nõuet täpsustada. Rahuldades hageja nõude vaidlusaluste valuvelgede hävitamiseks, jättis ringkonnakohus hindamata selle abinõu proportsionaalsuse VÕS § 1055 lg 4 järgi, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi, jättes tuvastamata VÕS § 1055 lg 3 p 2 kohaldamise ühe eelduse. Praegusel juhul võiks hävitamise asemel piisata nt sellest, kui kohus kohustaks kostjat hoiduma hageja õiguste rikkumisest tulevikus (VÕS § 1055 lg 3 p 1), sh täitma velgede edasimüümisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Alternatiivsete abinõude kaalumisel tuleb hinnata ka seda, kas nende rakendamise korral on rikkumise lõpetamine piisavalt tagatud. Vastasel juhul ei oleks tegemist sobiva abinõuga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata velgede hävitamise abinõu proportsionaalsust VÕS § 1055 lg 4 järgi, võttes muu hulgas arvesse nii rikkumise kui ka kohaldatava abinõu raskust ning võimalusi tagada hageja õiguste rikkumise lõpetamine muude, vähem koormavate meetmetega. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes hageja nõude kohustada kostjat edaspidi rikkumisest hoiduma rahuldamata põhjusel, et esitatud nõue oli ringkonnakohtu arvates liiga ulatuslik. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja hoidumisnõude lahendamiseks välja selgitada, kas eksisteerib hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumise oht ka tulevikus, arvestades muu hulgas juba toimunud rikkumist.

2-18-3445 (sõidukite veljed ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus kohustas kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, keelates ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 0023512470012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis ei ole visuaalselt sarnased hageja originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid), importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus tühistas 6. märtsi 2018. a määrusega seatud hagi tagamise, millega keelati kostjal hageja registreeritud ühenduse disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite rattad ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine ning arestiti Maksu- ja Tolliameti 5. veebruaril 2018 (teatis nr 12.1-6/0035-5) kinnipeetud ning tolli järelevalve all olevad sõidukite rattad (valuveljed), mis kasutavad hageja disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jättis hageja menetluskuludest maa-, ringkonna- ja Riigikohtus 2/3 kostja kanda ja kostja menetluskuludest maa-, ringkonna- ja Riigikohtus 1/3 hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas neljase komplektina. Menetluses vaieldakse selle üle, kas velgede komplektis müümine välistab ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamise. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eluliselt usutav on kostja väide, et kliendid soovivad tihti osta velgi komplektina ehk neli velge korraga, et pärast parandamist vajava velje vahetamist oleksid kõik neli velge ühesugused. Mõningatel juhtudel võib olla defektse sõiduauto parandamiseks põhjendatud vahetada lisaks kahjustatud veljele välja ka teised veljed, nt kui vastasel juhul oleks asendatud velg teiste velgedega võrreldes silmnähtavalt erinev nt erineva kulumise tõttu. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et Eesti ilmastikuolud (mh lumi, lörts, jää ja sool) kahjustavad velgi ning kuna nimetatud asjaolud mõjutavad korraga kõiki velgi, ei ole välistatud, et defektse sõiduauto parandamiseks selleks, et võimaldada selle tavakasutust ja taastada selle esialgne välimus, on korraga vaja vahetada välja kõik neli velge, mis on kahjustunud nt ilmastikuolude või teedel kasutatava soola tõttu. Sellistel juhtudel on tegemist velgede kasutamisega mitmeosalise toote parandamiseks. Inimeste soov omada kahte komplekti velgi selleks, et hoida talve- ja suverehve eraldi velgedel, ei õigusta hageja ühenduse disainilahenduse õiguste loata kasutamist „parandamistingimuse“ alusel. See harjumus tuleneb eelkõige mugavusest ja kulutõhususest. Koopiavelgede kasutamist ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 alusel ei õigusta ka asjaolud, et kahe komplekti velgede omamine võimaldab vältida kaks korda aastas rehvide montaaži velgedele, mis võib velge ja rehvi kahjustada, ning kallite originaalvelgede kahjustumist talvistes teeja ilmastikuoludes. „Parandamistingimuse“ kohaldamiseks peab koopiavelje kasutamine olema vajalik juba defektseks muutunud sõiduauto parandamiseks. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et velje nihke erinevus välistab „parandamistingimuse“ kohaldamise. Maakohtus vaidlesid pooled (hilisemas menetluses enam mitte) selle üle, kas kostja imporditud valuvelgede nihe on visuaalselt märgatav. Maakohus leidis, et velje nihke erinevus 5 mm ei muuda velgi visuaalselt erinevaks. Riigikohus, analüüsides ühenduse disainimääruse art 110 lg-t 1, leidis, et velje nihke erinevusest kuni 5 mm võrreldes originaaliga ei saa järeldada, et parandamistingimus ei kohaldu. Asjas on esitatud HL Autoosad OÜ müügijuhi Tanel Kodusaare 10(17)

2-18-3445 arvamus, et tehniliselt on põhimõtteliselt võimalik paigaldada sõidukile erineva nihkega valuvelgi. Seetõttu ei ole hageja seisukoht, et kui mõni originaalvelgedest puruneb, ei saa seda asendada velgedega, mille nihe on originaalist erinev, kooskõlas asjas esitatud tõendiga. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et koopiavelgede saatedokumentide keelekasutus, st ingliskeelne väljend upgrade („parandama“), võis olla tingitud ekslikust tõlkimisest või tootja keele erisustest, osutades ka sellele, et tootja saatedokumentides esitatud informatsioonil puudub määrav tähtsus selle hindamisel, kas kostja täidab velgede importimisel ja edasisel turustamisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Maakohus ei hinnanud seda, kas kostja tõendas „parandamistingimuse“ kohaldamiseks nõutava hoolsuskohustuse täitmist, ning see võis kaasa tuua ebaõige lõpplahendi. Euroopa Kohtu seisukoht tootja ja müüja hoolsuskohustuse kohta laieneb ka isikule, kes impordib ühenduse disainilahendusi kasutavaid tooteid. Seega peab ka kostja täitma hoolsuskohustust, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidaksid art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Arvestades nõutava hoolsuskohustuse sisu, sh kohustust jätta vajaduse korral koostisosa edasi müümata, tuleb importijal, kes müüb imporditud koostisosi ise edasi mh lõpptarbijatele, nende importimisel suuta tõendada ka seda, et ta müüb koostisosi edasi kooskõlas „parandamistingimusega“, sh et ta täidab nõutavat hoolsuskohustust ka impordile järgnevas müügiprotsessis. Kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist ajal, kui hagi esitati. Eelkõige ei ole tõendatud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu, sh ei ole kostja tõendanud oma väidet teabe suulise edastamise kohta nendele klientidele, kes veebilehte ei kasuta. Kuna hoolsuskohustuse täitmist tuli hinnata hagi esitamise seisuga, siis hageja rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumise nõuete lahendamist ei mõjuta see, kas tõendatud on kostja hoolsuskohustuse täitmiseks kasutusele võetud meetmete rakendamine pärast seda, kui hagi esitati. Küll aga võib väidetel ja tõenditel, et menetluse jooksul on kostja kodulehele lisatud asjakohane info, olla tähtsus velgi hävitama kohustamise nõude lahendamisel. Kuna kostja importis vaidlusalused valuveljed Eestisse ning müüs velgi edasi mh lõpptarbijatele, kuid hagi esitamise seisuga ei olnud kostja edasises müügiprotsessis „parandamistingimuse“ kohaldamise eeldused täidetud ning kostjal polnud velgede importimiseks ka hageja luba ega muud õigustust, rikkus kostja vaidlusaluste velgede importimisega hageja õigusi ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et rikkumise lõpetamise nõude õiguslik alus on ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a. Edasisest rikkumisest hoidumise nõude õigusliku alusena saab käsitada ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a kõrval vastavalt p-le d ka VÕS § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 1. Hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumise oht esineb ka tulevikus, sest arvestada tuleb mh juba toimunud rikkumist. Ringkonnakohus leidis siiski, et hageja hoidumisnõue tuleb rahuldada osaliselt, kuna velje nihke erinevus ei saa käesolevas asjas kostja tegevust mõjutada. Vaidlusaluste velgede hävitamise nõude õiguslik alus ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p d järgi on VÕS § 1043 koos VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 2. Selle nõude lahendamisel tuleb arvestada VÕS § 1055 lg-st 4 tuleneva proportsionaalsuse nõudega. Ringkonnakohtu arvates piisab velgede hävitamise nõude rahuldamise asemel, et kostjat kohustatakse hoiduma hageja õiguste rikkumisest tulevikus (VÕS § 1055 lg 3 p 1), sh täitma velgede edasimüümisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Ringkonnakohtu menetluses esitatud lisatõendid ei andnud ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et kostja rikub jätkuvalt hageja õigusi. Asjas on esitatud kostja müügipakkumised velgede müügiks. Seal sisalduvad viited selle kohta, et asjaomane koostisosa sisaldab ühenduse disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes 11(17)

2-18-3445 mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks. Ehkki hageja on toonud esile, et tavatarbija ei saa esitatud tekstist aru, ei ole see rehvide hävitamise nõude rahuldamise piisavaks põhjuseks, sest sellisena on Euroopa Kohus teavitamiskohustuse sõnastanud. Ka asjaolu, et kostja pakub rehve müügiks komplektina, ei ole selle nõude rahuldamise aluseks, kuivõrd võivad esineda erinevad olukorrad, kus toote ostjal on vaja või on mõistlik osta sõiduki parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks neli velge korraga. Eelnev ei mineta kostja hoolsuskohustust. Ei ole tõendatud, et kostja ei ole käesolevas menetluse staadiumis hoolsuskohustust täitnud. Kuna velgi hävitama kohustamise nõue tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb maakohtu määratud hagi tagamise tühistamine jätta muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2-18-3445 Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist igas müügisituatsioonis, ennekõike suulise müügi korral. Seega ei ole õige kohtu eeldus, et kostja ei riku enam hageja disainiõigusi. Tegelikkuses nähtub ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, et kostja rikub endiselt hageja õigusi. Süstemaatilise ja teadliku rikkumise puhul on rikkuva toote hävitamise nõue õigustatud ja proportsionaalne. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et kostja on vaatamata sellele, et Harju Maakohus keelas hagi tagamise korras hageja disainilahenduste kasutamise, jätkanud vaidlusaluste koopiavelgede turustamist. Seega on alust arvata, et kostja ei täida ka kohtuotsuse osa, mis nõuab temalt hoolsuskohustuse järgimist koopiavelgede turustamisel. Kohus rahuldas hageja hoidumiskohustuse nõude osaliselt, jättes selle rahuldamata osas, mis käsitleb nõudeid koopiavelgede värvilahendusele ja mõõtudele. Lisaks laiendas ringkonnakohus koopiavelgede tulevikus turustamise võimalusi ka „visuaalselt sarnastele“ velgedele olukorras, kus Euroopa Kohtu otsuse resolutsioonis on selge sõnaga seostatud „parandamistingimuse“ kohaldumine üksnes „visuaalselt identsete“ koostisosadega. Sellega kohaldas kohus vääralt materiaalõigust ja tegi otsuse, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga. Kohus ei põhjendanud nõude osalist rahuldamist. Hageja palub küsida Euroopa Kohtult Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 alusel eelotsust järgmistes küsimustes. 1) Kas Nõukogu 12. detsembri 2001 määruse (EÜ) nr 6/2002 art 110 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et „parandamistingimus“ ei kohaldu mitmeosalise toote koostisosa suhtes, mis oma mõõtudelt, ennekõike velje nihke osas ei vasta originaalkoostisosale? 2) Kas Nõukogu 12. detsembri 2001 määruse (EÜ) nr 6/2002 art 110 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et mitmeosalise toote koostisosa tootjal ja müüjal on selleks, et tal oleks võimalik nimetatud sättes ette nähtud „parandamistingimusele“ tugineda, hoolsuskohustus selles, et teavitada järgnevaid kasutajaid selge ja arusaadava teabega iga niisuguse koostisosa reklaami ja müügipakkumise juures? Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuses valesti kohaldanud EL õigust. EL õigust on pädev tõlgendama vaid Euroopa Kohus. Seega on Riigikohtul kohustus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Käesolevas asjas ei ole vaidlusalused küsimused piisavalt selged (acte clair doktriin) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé doktriin).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-18-3445 Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja on menetluses väitnud, et kostja müüb valuvelgi üksnes komplektina (4 tk), viidates kostja kodulehel avaldatud hinnakirjale. Kostja on vaielnud sellele aga vastu, väites, et ta müüb valuvelgi ka üksikult, kui klient seda soovib. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja müüks koopiavelgi üksnes komplektina. Nagu hageja viitas ka kassatsioonkaebuses, leidis ringkonnakohus, et „pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas neljase komplektina“. Sellele viitas ka Riigikohus selles asjas tehtud 18. märtsi 2020. a otsuse p-s 21.2. Asjaolu, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas komplektina, ei välista kolleegiumi arvates „parandamistingimuse“ kohaldamist. Nii leidis Riigikohus ka asja eelmisel arutamisel, märkides järgmist: „Kolleegiumi arvates ei saa velgede komplektina müümisest iseenesest järeldada, et neid müüakse kasutamiseks muul eesmärgil kui parandamiseks ja seega „parandamistingimus“ ei kohaldu.“ (Vt p 21.7.) Sellest seisukohast on ringkonnakohus ka asja lahendamisel õigesti lähtunud ja veenvalt põhjendanud, miks võib mõningatel juhtudel olla defektse sõiduauto parandamiseks põhjendatud vahetada lisaks kahjustatud veljele välja ka teised veljed. Kolleegium leiab, et ka olukorras, kus kostja müüks koopiavelgi üksnes komplektina, ei oleks välistatud „parandamistingimuse“ kohaldamine, kui velgede müük toimub sõiduauto esialgse välimuse taastamiseks ja on „parandamistingimusega“ kooskõlas.

2-18-3445 nr 6/2002 artikli 110 lõikes 1 sisalduva „parandamistingimuse“ alusel saab välistada ühenduse disainilahendusest tuleneva kaitse kohaldamise mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks kasutatud koostisosas sisalduva disainilahenduse suhtes tingimusel, et asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel.“ Seega on iseenesest õige hageja väide, et Euroopa Kohtu seisukohast tulenevalt on mõõduerinevus oluline asjaolu. Euroopa Kohtu otsusest ei tulene siiski järeldus, et kui koopiavelg ei vasta tehniliste mõõtude poolest täpselt originaalosale, ei saagi seda „mitmeosalise toote koostisosaks“ või „asendusosaks“ lugeda. Euroopa Kohus on pidanud esmatähtsaks ikkagi seda, et asendusosa välimus oleks visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel. Mõõtude erinevus toob üldjuhul kaasa selle, et asendusosa ei ole originaalosaga visuaalselt identne, mis välistab „parandamistingimusele“ tuginemise. Samas praegusel juhul on kohtud tuvastanud (ja pooled ei vaidle selle üle), et velje nihke erinevus ei ole visuaalselt märgatav ning kostja koopiaveljed ei erine visuaalselt hageja originaalvelgedest. Seega on ringkonnakohus Euroopa Kohtu lahendist tulenevat seisukohta järginud.

2-18-3445

2-18-3445

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.