Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Indrek Sallo hagi Reet Sallo ja Uuno Sallo vastu kinnisasja valdusest väljanõudmiseks. Reet Sallo ja Uuno Sallo vastuhagi Indrek Sallo vastu ning hagi Christine Sallo ja Janar Laaneste vastu valduse rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Indrek Sallo kassatsioonkaebus Reet Sallo ja Uuno Sallo vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Indrek Sallo kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Reet Sallo ja Uuno Sallo vastukassatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Indrek Sallo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull Kostjad Reet Sallo ja Uuno Sallo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Lennart Oja Kostjad Christine Sallo ja Janar Laaneste
Asja läbivaatamise kuupäev
20. aprill 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-255 menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Jätta ringkonnakohtu otsus ülejäänud osas muutmata.
2.Jätta Indrek Sallo kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Reet Sallo ja Uuno Sallo vastukassatsioonkaebus.
4.Arvata Indrek Sallo kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
2-18-255
5.Tagastada Reet Sallo ja Uuno Sallo vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Indrek Sallo (hageja) esitas 5. jaanuaril 2018 hagi Reet Sallo (kostja I) ja Uuno Sallo (kostja II) vastu, paludes kohustada kostjaid I ja II vabastama hagejale kuuluv Jõekääru kinnisasi Harjumaal (registriosa 10958902) (kinnisasi) üürilepingu ülesütlemise tõttu ning määrata kohtuotsuses kindlaks, et juhuks, kui kostjad keelduvad kinnisasja vabastamast, tuleb nad välja tõsta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale alates 2006. aastast kinnisasi. Hageja andis 2007. aastal nõusoleku, et kostjad I ja II võivad kasutada tähtajatult ja üüri maksmata kinnisasjal asuvat elamuosa. Kostjad I ja II on hageja vanemad. 30. augustil 2017 ütles hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 312 lg 1 alusel üürilepingu üles, sest kostjad ei austanud hageja pere privaatsust ning kooselu ühel kinnistul oli muutunud võimatuks. Hageja andis kostjatele väljakolimiseks aega kolm kuud. Kostjad said üürilepingu ülesütlemise teate kätte 1. septembril 2017 ning tegid 29. septembril 2017 vastuses hagejale ettepaneku käsitada poolevahelist suhet seltsingulepinguna ning võimaldada kostjatel kasutada elamuosa kuni elu lõpuni. Hageja ei ole kostjatega seltsingulepingut sõlminud ega saanud seda üles öelda. Hageja võimaldas kostjatel I ja II kinnisasjal elada tänutäheks elamu ehitamise eest, kuid pole kunagi lubanud, et nad võivad seal elada tasuta ja surmani. Kinnisasi kuulub hagejale. Hageja pidi ehitama valmis maja karbi, kostjad I ja II pidid müüma maha enda Keila korteri ning panustama müügist saadu kinnisasjale elamu ehitamiseks. Kostjad I ja II müüsid enda korteri maha ning asusid elamusse elama. Korteri müügist saadud rahaga võisid nad sisustada enda kasutatud elamuosa, kuid elamu ehitusse nad rahaliselt ei panustanud. Kostja II aitas hagejal elamut ehitada, kuid pakkus ise enda abi, sest ta ei soovinud pensionil tegevusetult olla. See, et vanemad aitavad lapsi, on tavaline. Kui kostja II ka ehitusmaterjale ostis, siis hüvitas hageja talle nende maksumuse sularahas. Lisaks ei ole kostja II tõendanud, et ta kasutas ostetud ehitusmaterjale hageja kinnisasjal asuva elamu tarbeks. Kostja II aitas sugulasi ja tuttavaid ehitustöödes, remontis enda korterit ning tegi haltuurasid, mille jaoks tal võis ehitusmaterjale vaja minna. Hageja on võimaldanud tänutäheks abi eest elamu ehitamisel kostjatel I ja II elada elamus kümme aastat nii, et nad ei ole pidanud peaaegu millegi eest tasuma, vanemate kütte ja elektri eest on tasunud hageja. Hageja leiab, et ta on piisavalt tänu üles näidanud ning soovib, et vanemad nüüd välja koliksid, sest hageja vajab seni kostjate kasutuses olnud elamuosa enda tarbeks perekonna suurenemise tõttu.
2.Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning esitasid 30. novembril 2018 vastuhagi ja hagi, milles palusid keelata hagejal, Christine Sallol (kostja III) ja Janar Laanestel (kostja IV) tegevus, millega takistatakse kinnisasjal elektrienergia tarbimist ning ligipääsu puukuuris asuvatele küttepuudele, ning lisaks kohustuda tulevikus sarnastest tegevustest hoiduma. Kohtuistungil loobusid kostjad I ja II nõudest puukuuri puudutavas osas.
2.1.Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu, leides, et neil oli hagejaga VÕS § 580 lg 1 mõttes seltsinguleping, millest lähtudes asusid nad ühiselt alates 2006. a detsembrist kinnisasjale elamut ehitama. Elamu oli algusest peale planeeritud paarismajana, kus majal on kaks eraldi sissepääsuga reaalosa. Kostjad I ja II on kinnistul asuvas majas elanud alates 14. veebruarist 2008, hageja kolis enda elamuosasse 2008. aasta jooksul. Poolte vahel ei olnud erimeelsusi aastatel 2008‒2016, mil mõlemad elamus elasid, probleemid tekkisid siis, kui 2016. aasta lõpus suri kostja II õde ning vaatamata hageja soovidele otsustati Tallinnas asuv korter kinkida kostjate I ja II lapselapsele, mitte hageja vanimale tütrele. 2(8)
2-18-255 Pooltevahelise seltsingulepingu eesmärk oli kinnisasjale ühiselt kasutatava paarismaja ehitamine ja kasutamine. Kokkuleppe järgi pidi hageja jääma kinnisasja omanikuks, kuid panuste eest pidi kostjatel I ja II olema võimalik elada majas kuni surmani. Kostja II on algusest lõpuni osalenud elamu ehitamises ning panustanud ehitusse üle 64 000 euro, mille jaoks ta muu hulgas müüs endale kuulunud korteri ja garaaži. Kostja II tellis elamu jaoks korstnamaterjali, lasi paigaldada soojuspumbad ja ehitada kamina. Hageja panus oli vähesel määral elamu ehitamine, kinnisasja kasutusse andmine ning ehitusmaterjali ostmine. Pooltel ei olnud täpset kokkulepet, palju kumbki neist peaks rahaliselt panustama. Poolte vahel ei ole olnud üürilepingut või muud tähtajatut kasutuslepingut, poolte eesmärk on olnud see, et kostjad I ja II saaksid elamut kasutada kuni surmani, hageja ei ole lepingu ülesütlemiseks välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust. Hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud ning kui ta ka oleks seda teinud, siis oleks see kostjaid I ja II ebamõistlikult kahjustav, sest nad kasutavad elamuosa enda peamise elukohana.
2.2.Kostjate I ja II vastuhagis ning hagis kostjate III ja IV vastu palusid kostjad I ja II keelata vastaspooltel tegevused, millega takistatakse elamus elektri tarbimist ning puukuuris asuvate küttepuude kasutamist, ning kohustuda neist rikkumistest ka tulevikus hoiduma. Puukuuriga seotud nõudest kostjad I ja II loobusid kohtuistungil. Hageja on takistanud elektri tarbimist sellega, et ta on lülitanud kostjate I ja II elektri välja elektrikilbist, mis asub hageja ainukasutuses olevates ruumides. Kostjad III ja IV on takistanud elektri tarbimist sellega, et nad on korduvalt läbi lõiganud elektrijuhtmeid, millega elekter on ajutiselt kõrvalhoonest elamusse toodud. Hageja ja kostjate I ja II vahelise kokkuleppe järgi võivad kostjad I ja II tarbida igapäevaseks kasutamiseks elektrit selle eest hagejale tasumata, kuid on nõus edaspidi hagejale elektri eest mõistlikku tasu maksma.
2.3.Hageja ei esitanud vastuväiteid elektriühenduste katkestamise kohta ning ütles, et on nõus taastama kostjate I ja II elektriühenduse, kui nad tasuvad 1⁄3 elektriarvest viie päeva jooksul. Kostja IV lõikas läbi kostjate I ja II ajutise elektriühenduse, sest see oli äärmiselt ohtlik, pikendusjuhe oli kokku lapitud väga erinevat liiki juhtmetest, mille ühendused olid vihma käes lahtiselt.
3.Harju Maakohus jättis 29. mai 2019. aasta otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi ja nõuded kostjate III ja IV vastu, võttis vastu kostjate I ja II loobumise puukuuri puudutavast nõudest ning lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud enne vastuhagi esitamist 30. novembril 2018 jäid hageja kanda ning alates vastuhagi esitamisest jäi menetluskuludest 75% hageja kanda ning 25% kostjate III ja IV kanda. Maakohus rahuldas kostjate I ja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja määras menetluskulude suuruseks 5403 eurot ja 20 senti. Maakohus mõistis hagejalt solidaarselt kostjate I ja II kasuks välja menetluskuludena 4351 eurot 50 senti, kostjatelt III ja IV solidaarselt kostjate I ja II kasuks 1051 eurot 70 senti ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja ning kostjad I ja II sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu, mille eesmärk oli kinnistule ühiselt kasutatava paarismaja ehitamine ja selle kasutamine selliselt, et ühe elamuosa said enda kasutusse kostjad I ja II. Eeltoodu on tõendatud tunnistaja ütlustega, kelle juures hageja enda perega elamu ehitamise ajal 2006. aasta oktoobrist kuni 2008. aasta aprillini elas. Asjaolu, et poolte ühine tahe oli võimaldada kostjatel I ja II elada ühes kinnisasjal asuvas elamuosas, kinnitab ka 3(8)
2-18-255 see, et kuigi kostjad I ja II elasid kinnisasjal juba alates 2008. aastast, asus hageja alles 2017. aastal nõudma, et kostjad I ja II sealt välja koliksid. Kostjad I ja II on panustanud elamu ehitamisse eelkõige enda tööjõuga, tunnistaja ütlustega on tõendatud, et põhiliselt ehitas kinnisasjale elamut kostja II. Tõendatud on ka see, et kostjad I ja II on elamu ehitamisse panustanud rahaliselt. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad I ja II võõrandasid endale kuuluva korteri ja garaaži. Kostja II pangakonto väljavõttega ja saatelehtedega on tõendatud, et kostja II tellis elamu jaoks korstnamaterjali. Üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et kostjad tellisid ja lasid paigaldada elamule kaks soojuspumpa. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostjad I ja II tellisid elamusse kaks kaminat ja tasusid nende eest. Kostjate I ja II pangakonto väljavõtetest elamu ehitusaegsel perioodil nähtub, et nad on ostnud ka mitmesugust ehitusmaterjali. Kuigi hageja on väitnud, et kostjad I ja II kasutasid ehitusmaterjali muudel objektidel, ei ole hageja enda vastuväidet tõendanud. On tõendatud, et ehitusmaterjale kasutati hageja kinnisasjal asuva elamu ehitamiseks. Kuigi hageja väitis, et ta maksis ostetud ehitusmaterjalide eest kostjatele I ja II raha tagasi, ei ole hageja enda väiteid tõendanud ning tunnistaja ütlused on selles osas vastuolulised. On tõendatud, et kostjad I ja II on teinud panuseid elamu ehitamise ning ehitusmaterjalide ostmisega. Kokku ei olnud lepitud aga poolte panuste rahaline suurus. Tunnistajate ütlustest nähtub etteheide, et kostjad I ja II ei ole piisavalt panustanud seltsingu eesmärkide saavutamisse. Maakohus selgitas, et see võis anda aluse nõuda seltsingulepingu täitmist, kuid ei muutnud seda, et poolte vahel oli seltsinguleping. On tõendatud, et poolte eesmärk oli lisaks elamu ehitamisele ka elamuosa kostjate I ja II kasutusse andmine nende elu lõpuni, arvestades kostjate I ja II panuse suurust. Pooled pidid tegema seltsingulepingu eesmärkide saavutamiseks panuseid, müüma endale kuuluvaid kinnisasju ning panustama selle arvel saadu elamu ehitamisse, lisaks panustas kostja II ka tööga. Poolte vahel on seltsinguleping ja see kehtib, seetõttu ei ole vaja tuvastada, ega poolte vahel ei ole mõnda muud lepingulist suhet. Kostjatel I ja II on õigus kasutada tulenevalt seltsingulepingust osa kinnisasjal asuvast elamust ning selle teenindamiseks vajalikku maatükki. Vastuhagis ning kostjate III ja IV vastu esitatud nõude osas ei vaidle pooled selle üle, et hageja katkestas kostjate I ja II kasutatavas majaosas elektriühenduse 26. novembril 2018 ning läbi lõigati ka elektri saamiseks ajutiselt paigaldatud elektrikaabel. Elektriühenduse katkestamine on kinnisasja valduse rikkumine asjaõigusseaduse § 44 lg 1 mõttes. Tõendatud ei ole vastaspoolte väide selle kohta, et ajutise elektrikaabli läbilõikamine oli põhjendatud selle ohtlikkuse tõttu. Hageja ei ole kostjatelt I ja II nõudnud elektri eest tasu kümme aastat, samas ei saa pooltevahelisest kokkuleppest järeldada, et kostjatel I ja II oleks olnud õigus elektrit tasuta tarbida. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus elektriarveid kuni 20. detsembrini 2018. Siiski ei anna ka elektri eest tasumata jätmine vastaspooltele alust kostjate I ja II elektriühendust katkestada. Hagejal on võimalus nõuda kostjate I ja II tarbitud elektri eest kulutuste hüvitamist, sellist nõuet pole hageja aga menetluses esitanud. Arvestades pooltevahelisi pingelisi suhteid ja erimeelsusi, on põhjust arvata, et vastaspooled võivad rikkumisi toime panna ka tulevikus, seetõttu on põhjendatud kohustada hagejat ning kostjaid III ja IV hoiduma rikkumistest ka tulevikus.
4.Hageja ning kostjad III ja IV esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.
4(8)
2-18-255
5.Kostjad I ja II esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles leidsid, et maakohus vähendas põhjuseta lepingulise esindaja menetluskulude suurust, ning palusid menetluskulud hüvitada täies ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2019. aasta otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel kirjalikult seltsingulepingut ei sõlmitud, samas ei välista see seltsingulepingu olemasolu, sest seltsingulepingu võis sõlmida ka suuliselt. Asjakohane ei ole hageja väide, et seltsinguleping oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Asjakohane ei ole ka hageja väide, et kuna kinnisasi kuulus hageja ja tema abikaasa ühisvara hulka, ei saanud seltsingulepingut abikaasa nõusolekuta sõlmida, arvestades, et seltsingulepingu olemasolu tuvastati muu hulgas hageja abikaasa ütluste alusel ning neist nähtus ka abikaasa heakskiit. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et on tuvastatud, et pooled sõlmisid 2006. aastal seltsinguleping, ning maakohtu põhjendusi seetõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt ei korranud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et hageja ning kostjad III ja IV katkestasid elektriühenduse põhjendamatult. Hageja ei nõudnud kostjatelt I ja II elektri eest tasu kümne aasta jooksul ning asus raha nõudma alles pooltevaheliste suhete halvenemise järel. Asjakohatu on hageja väide, et elektri tarbimiseks oli veetud elektrijuhe üle tema kinnisasja, seega oli seda tehtud alusetult, arvestades, et maakohus tuvastas, et seltsingulepingu kohaselt on kostjatel I ja II õigus kasutada elamuosa ning selle teenindamiseks vajalikku maatükki. Rahuldamata tuleb jätta ka vastuapellatsioonkaebus, milles vaidlustati menetluskulude suurust, sest kaebuses pole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust otsustada kulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle maakohtust erinevalt, samuti ei ületanud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning seetõttu maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korranud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid I ja II vabastama hagejale kuuluv kinnisasi ning määrata, et juhuks, mil nad keelduvad kinnisasja vabastamast, tuleb kostjad I ja II välja tõsta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate I ja II kanda. Hageja leiab, et ei ole tõendatud, et poolte vahel oli seltsinguleping ning kostjatel I ja II on kinnisasjal asuva elamu osa eluaegne kasutusõigus. Seltsingulepingu olemasolu on tuvastatud väga puudulike andmete alusel. Seltsingulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes panuste tegemise kaudu, kui vanemad midagi soetasidki, tegid nad seda peamiselt enda kasutuses oleva eluruumi sisustamiseks. Hageja on välja toonud vähemalt samapalju asjaolusid, mis räägivad seltsingulepingu olemasolu vastu, kui vanemad on esile toonud selle olemasolu tõendamiseks. Kohtud on alusetult jätnud tuvastamata muud seltsingulepingu tunnused, nagu kokkulepped seltsingu aruandluse või juhtimise kohta. Sealjuures ei olnud kinnisasja omandamisel seltsingut sõlmitud, seltsing ei saa olla seotud hagejale ja tema abikaasale kuuluva kinnisasjaga. Kostja II aitas hagejal elamut ehitada ning hageja võimaldas tänutundest kostjatel I ja II seal elada, kuid pooled ei leppinud kokku, kaua vanemad seal elada võivad. Seltsing saab seisneda panuste 5(8)
2-18-255 tegemises seltsinguvara ühiseks kogumiseks VÕS § 589 lg 1 mõttes, mitte aga selle kasutamiseks. On ebaselge, millest tuleneb vanematele õigus kasutada osa kinnisasjal asuvast elamust. Kehtiv õigus ei võimalda koormata kinnisasja või sellel asuvat elamut asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 225 ja 227 mõttes isikliku kasutusõigusega seltsingulepingu sõlmimise kaudu, mis kinnistusraamatust ei nähtu. See läheks vastuollu ka AÕS §-s 641 sätestatud vorminõudega, lisaks jääks ebaselgeks, kes ja kuidas peaks määrama kinnisasjal asuvast elamust osa teenindamiseks vajaliku teenindusmaa suuruse. Kostjad III ja IV toetavad kassatsioonkaebust ning leiavad, et pooled ei ole seltsingulepingut sõlminud.
8.Kostjad I ja II vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ning esitasid 16. märtsil 2020 vastukassatsioonkaebuse.
8.1.Kostjad I ja II paluvad jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud paluvad kostjad I ja II jätta hageja kanda.
8.2.Vastukassatsioonkaebuses paluvad kostjad I ja II tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 osaliselt selliselt, et muudetaks maakohtu otsuse resolutsiooni p-e 6.3, 6.4 ja 6.5 ning nende taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks rahuldataks selliselt et kostjate I ja II menetluskulude rahaline suurus oleks 6446 eurot 82 senti, millest hagejalt mõistetaks välja 5292 eurot 81 senti ning kostjatelt III ja IV solidaarselt 1154 eurot. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire, sest ta luges ebaõigesti keskmisest kõrgemaks tunnitasuna 128 ja 130 eurot, jättis arvestamata eeltöö jaoks vajalikud kulud, arvestamata menetluskuluga istungi toimumise aja eest, arvestamata üldise seisukohaga, et minimaalne põhjendatud tasu on üks tund ühe lehekülje eest, ning jättes enda seisukohad põhjendamata. Ringkonnakohus jättis ekslikult menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi poolte endi kanda, sest apellatsioonkaebuse sisu ja maht ning selle läbivaatamiseks kulunud aeg oli märksa pikem kui kostjate I ja II vastuapellatsioonkaebuse lahendamiseks kulunud aeg. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustati vaid menetluskulusid ning sedagi üksnes väikeses osas. Hageja vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, kuid ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Hageja kassatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. Kostjate I ja II vastukassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kinnisasi kostjate I ja II valdusest välja või on kostjatel I ja II kinnisasja valdamiseks õiguslik alus tulenevalt seltsingulepingust VÕS § 580 lg 1 mõttes. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kohtud on põhjendatult jaotanud ja kindlaks määranud menetluskulud. Kolleegium annab esmalt hinnangu pooltevahelisele õigussuhtele ja kinnisasja valdamise õiguslikule alusele (I) ning käsitleb seejärel menetluskulusid ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
6(8)
2-18-255
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada, sest kohtud ei rikkunud seltsingulepingu aluseks olevaid asjaolusid tuvastades menetlusõigust ega kohaldanud pooltevahelisele õigussuhtele hinnangut andes vääralt materiaalõigust. Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium aga järgmist.
12.Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et kostjatel I ja II ei ole kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust, sest pooled ei ole seltsingulepingut sõlminud ning isegi kui pooled oleks seltsingulepingu sõlminud, ei saaks sellest tulla kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et hageja ning kostjad I ja II sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et seltsinguleping ei saa anda kostjatele I ja II kinnisasja valdamise õiguslikku alust.
13.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
14.Kohtud tuvastasid, et hageja ning kostjate I ja II ühine eesmärk oli kinnisasjale kahepereelamu ehitamine ja selle kasutamine. Kohtud tuvastasid ka, et selle eesmärgi saavutamiseks tegid seltsinglased rahalisi ja töiseid panuseid, kusjuures hageja omandas kinnisasja ning andis selle seltsinglaste kasutusse. VÕS § 581 lg 1 kohaselt saavad seltsinglaste panused seisneda ka vara seltsingu kasutusse andmises või seltsingule teenuse osutamises.
15.Eeltoodut arvestades andis seltsinguleping pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, on asjakohatu kassatsioonkaebuse väide, et kasutusõigus eeldab, et kostjate I ja II kasutusõigus oleks kantud kinnistusraamatusse. Kostjatele I ja II tuleneb õiguslik alus kinnisasja kasutamiseks seltsingulepingust.
16.Kolleegium märgib, et eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on kostjad I ja II saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb kostjatele I ja II seltsingulepingust, ei ole neil õigus kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Seltsingu lõppemise alused sätestab VÕS § 596 lg 1. VÕS § 596 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt lõpeb seltsinguleping muu hulgas seltsinglaste otsusega või siis, kui seltsinglane seltsingulepingu üles ütleb.
17.Kostjatel I ja II on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuse p-s 53 märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt (I kd, tl 134) uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud.
7(8)
2-18-255 Kolleegium selgitab, et hagejale jääb võimalus seltsinguleping üles öelda. Kui seltsinguleping on lõppenud, ei ole kostjatel I ja II õiguslikku alust kinnisasja vallata. VÕS § 597 lg 1 kohaselt võib seltsinglane tähtajatu seltsingulepingu igal ajal üles öelda. II
18.Kostjad I ja II on vastukassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada diskretsioonipiiride ületamise ning menetlusõiguse rikkumise tõttu.
19.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ületas menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire, jättes menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Põhjendatud on vastukassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud eristamata, sest nende maht oli väga erinev. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka põhjendusi, miks tuleb menetluskulud poolte endi kanda jätta, kuigi apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja menetluse põhiküsimust, samas kui kostjate I ja II vastuapellatsioonkaebus puudutas vaid menetluskulude kindlaksmääramist. Kolleegium lisab, et ringkonnakohus on menetluskulude jaotuse üle otsustamisel tähelepanuta jätnud ka TsMS § 178 lg 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
20.Kolleegium leiab, et maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 175 lg 1 mõttes diskretsioonipiire ning ringkonnakohus rikkus menetlusõigust, jättes rikkumised kõrvaldamata. Maakohtu otsuse p 69 kohaselt taotles kostjate I ja II esindaja menetluskulude kindlaksmääramist muu hulgas 2. mail 2019 toimunud maakohtu istungi eest. Maakohtu otsuse p-s 71 ei ole maakohus sellel istungil osalemise kulu põhjendatuks pidanud. Kolleegium on varasemas praktikas riigi õigusabi kontekstis asunud seisukohale, et põhjendamatu on jätta välja mõistmata tasu kohtuistungil osalemise eest (Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). Kolleegium leiab, et sarnaselt ei ole õige jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes.
21.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus kindlaks määrama menetluskulude jaotuse ja hindama menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, arvestades muu hulgas ülaltoodud selgitusi.
22.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
23.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. Vastukassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Henn Jõks, Ants Kull
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.