Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Ritva-Anneli Kurki ja Tuomas Henrikki Kurki hagi Skinest Kinnisvara OÜ vastu 13 000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ritva-Anneli Kurki kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
13 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Ritva-Anneli Kurki ja Tuomas Henrikki Kurki, hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur
ja
Tuomas
Kostja Skinest Kinnisvara OÜ, vandeadvokaat Tarmo Repp Asja läbivaatamise kuupäev
Henrikki
lepinguline
Kurki
esindaja
23. september 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712 ja teha vaheotsus, millega jätta aegumine kohaldamata. Asja menetlus jätkub maakohtus.
1.Ritva-Anneli Kurki (hageja I) ja Tuomas Henrikki Kurki (hageja II) esitasid 25. augustil 2017 hagi Skinest Kinnisvara OÜ (kostja) vastu 13 000 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse ja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmisid kostja ja Markku Viljo Tapani Kurki (pärandaja) 20. aprillil 2012 müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja pärandajale korteriomandi Tallinnas Suur-Patarei 2‒19 (korter) ja kaks parkimiskohta, mitteeluruumid 1 ja 2. Pärandaja tasus
2-17-12712 kostjale 294 000 eurot, sealhulgas 268 000 eurot korteri eest ning 13 000 eurot kummagi parkimiskoha eest. Pärandaja esitas 2. oktoobril 2012 kostjale nõude dokumentide ja sihtotstarbeliste parkimiskohtade saamiseks ning kahju hüvitamiseks. Kostja leidis, et pärandaja nõue ei ole põhjendatud ning pärandaja pretensioonidel ei ole alust, sest pärandaja vaatas parkimiskohad enne üle. Pärandaja esitas
13.augustil 2014 kostjale avalduse hinna alandamiseks 13 000 euro võrra, leides, et korter ja parkimiskohad ei vasta võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 mõttes lepingutingimustele. Korteri üldpind on müügilepingus märgitust väiksem ning parkimiskohad on nii kitsad, et kahte autot sinna parkida ei ole võimalik. Pärandaja suri 3. veebruaril 2015. Hageja I on pärandaja üleelanud abikaasa ning hageja II pärandaja poeg. 27. veebruaril 2015 pöördusid hagejad notari poole pärimismenetluse algatamiseks, kuid notar keeldus pärimismenetlust algatamast, märkides, et pärimisseaduse (PärS) § 165 lg 2 kohaselt viib Eesti notar läbi pärimismenetluse, kui pärandaja viimane elukoht on Eestis. Notar leidis, et tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei pruukinud pärandaja viimane elukoht olla Eestis ning notaril puudub võimalus tuvastada, kus pärandaja viimane elukoht asus. Hagejad esitasid 7. mail 2015 kohtule avalduse, et kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotlust uuesti läbi vaatama. Avaldus vaadati läbi tsiviilasjas nr 2-15-6877, kus 23. veebruaril 2017 jõustus Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a määrus, millega lõpetati menetlus hagejate taotluse alusel avaldusest loobumiseks. Varem,
17.jaanuaril 2017 oli Tallinna notar algatanud pärandaja pärimismenetluse, mille raames väljastati hagejatele 30. mail 2017 pärimistunnistus, mille kohaselt on kumbki hageja pärandaja pärija 1⁄2 suuruses mõttelises osas. Vahepealsel ajal, 23. aprillil 2015 olid hagejad esitanud eeldatavate pärandaja pärijatena aegumise vältimiseks kostja vastu hagi, kuid Harju Maakohus keeldus 17. juuni 2015. a määrusega hagi menetlusse võtmast, sest hagejad ei olnud puudusi kõrvaldanud. Maakohus selgitas 27. mai 2015. a puuduste kõrvaldamise määruses, et esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades on ebaselge, kas hagejatele on pärandaja nõudeõigus üle läinud, sest eelduslikult võivad hagejad pärida Hispaania õiguse kohaselt, kuid asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, kas hagejad on pärandaja pärandi juba vastu võtnud. Hagejad leidsid, et nende nõue kostja vastu ei ole aegunud. Asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkab VÕS § 227 kohaselt kulgema asja üleandmisest ostjale ning aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Pärandaja oleks saanud esitada nõude kuni 21. aprillini 2015, kuid ta suri 3. veebruaril 2015. Kuna TsÜS § 166 lg 2 kohaselt ei aegu pärandvara hulka kuuluvad nõuded enne kuue kuu möödumist ajast, mil pärija pärandvara vastu võttis, saabus nõude aegumise tähtaeg 30. novembril 2017. Hagejad leidsid, et neil ei olnud võimalik tõendada enda pärimisõigust ega kostja vastu oleva nõudeõiguse neile üleminekut enne pärimismenetluse algatamist. Kui kohus leiaks, et pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema pärandaja surmast, käituks kohus vastuoluliselt, sest varasemas tsiviilasjas nr 2-15-6211 keelduti kostja vastu esitatud hagi menetlusse võtmast seetõttu, et hagejad ei ole tõendanud, et nõudeõigus kostja vastu on neile üle läinud. Hagejate pärandist loobumise tähtaeg sai hakata kulgema 17. jaanuaril 2017, kui notar avaldas pärimismenetluse algatamise teate, mille kohaselt oleks saanud lugeda, et hagejad on pärandi vastu võtnud 17. aprillil 2017. Ka siis kui TsÜS § 166 lg-s 2 sätestatud tähtaeg oleks hakanud kulgema
17.aprillist 2017, oleks hagejate nõue esitatud enne aegumistähtaja möödumist.
2(8)
2-17-12712 Lisaks leidsid hagejad, et nõude aegumisele kohaldusid TsÜS §-d 163 ja 165, sest hagejatel ei olnud võimalik esitada neist sõltumatutel põhjustel hagi enne pärimistunnistuse väljastamist. Nõude aegumistähtaeg oli peatunud ka järgmistel ajavahemikel: 3. oktoobrist 2012‒16. aprillini 2015 TsÜS § 167 kohaselt, sest esimesel kuupäeval esitas pärandaja kostjale nõude dokumentide ja nõuetekohaste parkimiskohtade saamiseks ning teisel kuupäeval keeldus kostja lõplikult hagejate nõuete rahuldamisest; 23. aprillist 2015‒4. juulini 2015 TsÜS § 160 kohaselt, sest hagejad esitasid esimesel kuupäeval kostja vastu hagi ning viimaselt kuupäeval jõustus tsiviilasja nr 2-15-6211 lõpetav määrus.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda, leides, et nõue on aegunud ning lisaks ei olnud pärandajale müüdud esemel puudusi või kui ka oli, siis ei ole pärandaja kostjat neist õigel ajal teavitanud. Kostja taotles nõude aegumise kohta vaheotsuse tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 mõttes. Kostja leidis, et hagejate nõue on aegunud. Pärandaja surma ajaks oli VÕS § 227 ja TsÜS § 146 lg 1 kohasest kolmeaastasest asja lepingutingimustele mittevastavusega seotud tähtajast möödunud kaks aastat üheksa kuud ja kolmteist päeva, jäänud oli veel kaks kuud ja kaheksateist päeva. TsÜS § 166 lg 2 mõttes oli nõude aegumine peatunud kuus kuud alates 26. maist 2015, mil möödus PärS § 119 lg-s 1 ettenähtud kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks. Pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 25. veebruaril 2015, sest siis kinnitas notar pärandaja surmatunnistuse tõlkel oleva tõlgi allkirja õigsust. Hagejate seisukoht, et nad võtsid pärandi vastu, kui väljastati pärimistunnistus, on ekslik. Hagejad loeti pärandi vastu võtnuks pärandist loobumise tähtaja möödumise järel. Nõude aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 26. novembril 2015, mil nõude aegumise peatumine TsÜS § 166 lg 2 mõttes lõppes. Nõue aegus 13. veebruaril 2016.
3.Harju Maakohus rahuldas 14. märtsi 2018. a vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis aegumise tõttu hagejate hagi kostja vastu hinna alandamise nõudes rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 kohaselt hagejate kanda. Maakohus leidis, et hagejad on esitanud kostja vastu asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu müügilepingust tuleneva nõude, mille aegumistähtaeg on VÕS § 227 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat alates asja üleandmisest ostjale. Kuna müügilepingu ese anti pärandajale üle 20. aprillil 2012, hakkas sellest ajast kulgema kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohus selgitas, et ta ei ole seotud seisukohtadega, mida kohus väljendas tsiviilasjas nr 2-15-6211. Aegumine ei olnud peatunud järgmiste asjaolude tõttu. Aegumine ei peatunud TsÜS § 167 mõttes pärandaja ja kostja läbirääkimiste tõttu
3.oktoobrist 2012 ‒ 16. aprillini 2015, sest poolte kirjavahetusest ei nähtunud soovi saavutada kokkuleppeline lahendus. Üksnes arvamuste vahetamisest läbirääkimiste pidamise tuvastamiseks ei piisa. Aegumine ei peatunud TsÜS § 160 lg 1 kohaselt seetõttu, et hageja esitas kostja vastu hagi, sest Harju Maakohus jättis hagi 17. juuni 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6211 menetlusse võtmata. Aegumine peatub aga üksnes menetlusse võetud hagi puhul. Hagejad menetlusse mittevõtmise määrust ei vaidlustanud ning TsÜS § 165 ei kohaldu. Aegumine ei peatunud TsÜS § 163 kohaselt vääramatu jõu tõttu, sest hagejad ei ole esitanud ega põhistanud vääramatu jõu aluseks olevaid asjaolusid. Aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 ja § 166 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatunud kokku 364 päeva. 3(8)
2-17-12712 Nõude aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatunud 3. oktoobrist 2012 ‒ 6. detsembrini 2012 (65 päeva), sest pärandaja oli andnud kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Aegumine oli samuti TsÜS § 166 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatunud 3. veebruarist 2015 ‒
28.novembrini 2015 (299 päeva). Hagejad saab lugeda pärandi vastu võtnuks 28. mail 2015. Nimetatud kuupäeval möödus hagejate jaoks kolmekuuline tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks, mis hakkas kulgema hiljemalt 27. veebruaril 2015, kui hagejad said PärS § 119 lg 1 mõttes teada enda pärimisõigusest, sest nad esitasid notarile pärimismenetluse algatamise avalduse.
28.mail 2015 hakkas kulgema TsÜS § 166 lg 2 kohane kuuekuuline tähtaeg, mis lõppes
28.novembril 2015. Hagejate nõue on aegunud ning kostja taotlus TsMS § 449 lg 3 kohaselt aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada, sest hagejate nõue aegus 19. aprillil 2016, kuid hagejad esitasid hagi 25. augustil 2017. Maakohtu otsus on lõppotsus ning asja edasi ei menetleta.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta aegumine kohaldamata ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.
5.Kostja palus jätta hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsi 2019. a otsusega maakohtu vaheotsuse resolutsiooni muutmata ja hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 1 ja § 168 lg 2 kohaselt solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus täpsustas, et hagejate asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg VÕS § 227 ja TsÜS § 146 lg 1 mõttes hakkas kulgema 21. aprillil 2012, kuid nõustus maakohtuga, et aegumistähtaeg lõppes 20. aprillil 2015. Aegumine oli TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud kuni pärandi vastuvõtmiseni. Hagejad saab lugeda pärandi vastu võtnuks 27. mail 2015, sest selleks ajaks oli möödunud PärS § 119 lg 1 kohane kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks ning hagejad loeti pärandi vastu võtnuks. Pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema 27. veebruaril 2015, kui hagejad esitasid pärimismenetluse algatamise avalduse. Võib eeldada, et selleks ajaks olid hagejad teada saanud pärandaja surmast. Maakohus leidis ekslikult, et pärast kuue kuu möödumist 27. maist 2015, mil aegumistähtaeg pikenes TsÜS § 166 lg 2 kohaselt veel kuueks kuuks, jätkus aegumistähtaja kulgemine osas, mis oli pärandajal jäänud aegumistähtaja lõpuni. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 166 lg 2 kohaselt 27. novembril 2015. Eelnev ei muuda maakohtu otsust lõppjäreldustes siiski ebaõigeks. Samuti ei mõjuta lõppjäreldust asjaolu, et aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatunud 65 päevaks pärandaja eluajal. Ringkonnakohus märkis lisaks, et ei nõustu hagejate käsitlusega, et aegumistähtaeg oli TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud kuni hagejatele pärimistunnistuse väljastamiseni 30. mail 2017, sest pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Samuti on ebaõige hagejate lähenemine, et aegumisele oleks pidanud kohaldama TsÜS § 165 lg-st 1 või § 163, sest pärandaja pärimismenetlus oli küll keeruline, kuid hagejad oleksid saanud taotleda pärandi hoiumeetmete rakendamist, mil pärandi hooldaja oleks saanud kostja vastu vajaduse korral nõude esitada. Maakohus keeldus 4(8)
2-17-12712 tsiviilasjas nr 2-15-6211 kostja vastu esitatud nõuet küll menetlusse võtmast, kuid hagejad ei vaidlustanud menetlusse võtmisest keeldumise määrust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejad leiavad, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, menetlemine on vajalik ka ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Hagejad on ebaõigesti jäetud ilma õiguskaitsest seetõttu, et maakohtud on nõudeõiguse hagejatele ülemineku eelduste osas olnud eriarvamusel. Tsiviilasjas nr 2-15-6211 oli maakohus seisukohal, et hagejad saavad kostja vastu nõude esitada alles pärast nõudeõiguse ametlikult pärimist. Aegumise peatumisele oleks pidanud analoogia korras kohaldama ka TsÜS § 165, sest hagejad ei saanud enda õigusi kostja vastu maksma panna enne pärimistunnistuse väljastamist 30. mail 2017. Varem ei olnud hagejatel dokumenti, millega tõendada, et neile on nõudeõigus üle läinud. Kohtud leidsid eelnevale tsiviilasjale vastuoluliselt, et hagejad omandasid kostja vastu nõudeõiguse juba kolm kuud pärast pärandaja surmast teada saamist. Maakohtute eriarvamused on käsitatavad vääramatu jõuna, mistõttu kohaldub aegumise peatumisele ka TsÜS § 163. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline, sest ühest küljest leiti, et hagejad oleksid pidanud taotlema pärandi hoiumeetmete rakendamist, samas leiti aga, et hagejad võtsid pärandi vastu 27. mail 2015, mil nad poleks saanud enam hoiumeetmete rakendamist taotleda. Kohtupraktika ühtlustamiseks on vajalik selgitada, kas ning mil viisil on pärijatel teovõime teha pärandvaraga tehinguid ja esitada pärandvarasse kuuluvaid nõudeid enne pärimistunnistuse väljastamist ning kuidas vältida pärandvarasse kuuluvate nõuete aegumist olukorras, kus pärimistunnistuse väljastamine viibib pärijatest sõltumatute asjaolude tõttu.
8.Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tühistada ja teha asjas uus otsus.
10.Kohtute tuvastatud asjaoludel esitasid hagejad nõude kostja vastu, tuginedes pärandaja ja kostja vahel 20. aprillil 2012 sõlmitud müügilepingule. Müügilepingu esemeks olid korter ja kaks parkimiskohta, mis anti pärandajale üle müügilepingu sõlmimise päeval. Pärandaja esitas kostja vastu 13. augustil 2014 asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu VÕS § 217 mõttes hinna alandamise avalduse, et saada 13 000 eurot. Pärandaja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkas VÕS § 227 kohaselt kulgema alates asja üleandmisest pärandajale. Pärandaja suri 3. veebruaril 2015. Nõudega pöördusid kohtusse hagejad, kes on pärandaja esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejatele pärandajalt üle läinud asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenev nõue on aegunud, kas aegumine oli peatunud, kuidas 5(8)
2-17-12712 tõlgendada TsÜS § 166 lg-d 1 ja 2, mis reguleerivad aegumise peatumist pärimise korral ning kuidas arvestada PärS § 119 lg-s 1 sätestatud pärandist loobumise tähtaega.
12.Kohtud leidsid, et pärandaja nõude aegumistähtaeg lõppes VÕS § 227 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaselt
20.aprillil 2015 ning hagejate nõue on aegunud vaatamata sellele, et TsÜS § 166 lg 1 kohaselt oli aegumine pärandaja surma tõttu peatunud 27. maini 2015, mil lõppes PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks ning hagejad sai lugeda pärandi vastu võtnuks. Ringkonnakohus leidis, et TsÜS § 166 lg-st 2 tulenev kuuekuuline täiendav tähtaeg kulges
27.novembrini 2015. Kuna hagejad pöördusid kohtusse 25. augustil 2017, on nõue aegunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust PärS § 119 lg 1 ja TsÜS § 166 lg 1 tõlgendamisel.
13.TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatub pärandvarasse kuuluva nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu. Loobumissüsteemi kontekstis saab pärija pärandi vastu võtta kahel viisil. Pärija saab pärandi vastu võtta, tehes pärimisasja lahendavale notarile PärS § 118 lg 2 kohase notariaalselt tõestatud avalduse enne pärandist loobumise tähtaja möödumist PärS § 119 lg 1 mõttes. PärS § 118 lg 1 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta PärS §-s 119 sätestatud kolmekuulise pärandist loobumise tähtaja jooksul pärandist ei loobu.
14.Hagejad ei ole väitnud, et nad oleksid teinud PärS § 118 lg 2 kohase pärandi vastuvõtmise avalduse. Hagejad on varasemas menetluses väitnud, et nad saab lugeda pärandi vastu võtnuks
17.aprillil 2017, mil möödus pärimismenetluse algatamise teate avaldamisest (tl 72) PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg. Samuti on nad kassatsioonkaebuses välja toonud, et neil ei olnud võimalust enda õigusi realiseerida enne 30. maid 2017, mil neile väljastati pärimistunnistus.
15.Kolleegium märgib esmalt, et nõustub ringkonnakohtuga, et pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga (PärS § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1). Pärand läheb pärijale üle seaduse jõul vahetult. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
16.Kolleegium leiab, et eelnevast lähtudes ei ole TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks.
17.Kuna hagejad ei ole väitnud, et nad oleksid PärS § 118 lg 2 kohaselt pärandi vastu võtnud, tuleb praeguses asjas TsÜS § 166 lg 1 sisustamiseks hinnata, millal sai pärijad lugeda pärandi vastu võtnuks PärS § 118 lg 1 mõttes. Selleks on vaja teada, millal lõppes hagejate jaoks PärS § 119 lg-s 1 sätestatud tähtaeg pärandist loobumiseks.
6(8)
2-17-12712
18.PärS § 119 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Pärandist loobumise tähtaeg ei hakka seega kulgema enne, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: pärija saab teada või pidi teada saama nii pärandaja surmast kui ka enda subjektiivsest pärimisõigusest. Eelnevast tulenevalt on ebatäpne ringkonnakohtu otsuse p 31, kus ringkonnakohus leidis, et hagejate jaoks hakkas loobumistähtaeg kulgema 27. veebruaril 2015, sest vähemalt selleks ajaks olid nad teada saanud pärandaja surmast. Loobumistähtaeg ei saanud hagejate jaoks hakata kulgema enne, kui nad said lisaks teada ka enda subjektiivsest pärimisõigusest või oleks pidanud sellest teada saama.
19.Kolleegium leiab, et pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. Praegune asi on aga erandlik selle poolest, et enda pärimisõigusest ja selle aluseks olevatest elulistest asjaoludest teada saamist on takistanud pärimismenetluse õiguslik keerukus. Kohtud leidsid, et hagejad said enda pärimisõigusest teada hiljemalt 27. veebruaril 2015, kui nad esitasid notarile pärimismenetluse algatamise avalduse. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
20.Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt esitasid hagejad küll 27. veebruaril 2015 pärandaja pärimismenetluse algatamiseks notarile avalduse, kuid notar keeldus pärimismenetlust algatamast. Notar algatas pärimismenetluse Eestis alles pärast seda, kui hagejad olid pöördunud kohtusse notarit ametitoimingut tegema kohustamise avaldusega, mida lahendati tsiviilasjas nr 2-16-6877.
21.Eeltoodule lisaks tuleb kogumis arvestada ka kohtute tuvastatud asjaoluga, et hagejad esitasid kostja vastu ka käesolevaga samasisulise nõude, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-15-6211. Kohus jättis hagiavalduse aga menetlusse võtmata, leides, et kohaldub Hispaania õigus ning seetõttu on ebaselge, kas nõue on hagejatele üle läinud.
22.Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et käesoleva pärimisasja kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse küsimuste keerulisust arvestades ei saanud ega pidanud hagejad teada saama enda pärimisõigusest enne 17. jaanuarit 2017, mil notar nõustus pärimismenetluse läbi viimisega Eestis ning avaldas pärimismenetluse algatamise teate. Seega möödus hagejate jaoks pärandist loobumise tähtaeg PärS § 119 lg 1 mõttes 17. aprillil 2017, mida saab ühtlasi lugeda pärandi vastuvõtmise ajaks TsÜS § 166 lg 1 mõttes.
23.Kolleegium leiab, et hagejate nõude aegumine oli seega TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud
17.aprillini 2017. Kuna TsÜS § 166 lg 2 kohaselt ei aegu nõuded enne kuue kuu möödumist ajast, mil pärija pärandvara vastu võttis, oli hagejatel võimalus esitada kostja vastu nõue kuni 17. oktoobrini 2017. Kuivõrd hagejad esitasid kostja vastu nõude 25. augustil 2017, ei ole nende nõue aegunud.
24.Kolleegium saab TsMS § 449 lg 3 alusel teha vaheotsuse, millega jätab hagejate nõudele aegumise kohaldamata, seega jätkub asjas menetlus maakohtus.
25.TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses.
7(8)
2-17-12712
26.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Ants Kull, Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.