Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
PKM Grupp OÜ hagi Jäätmete Sorteerimiskeskus OÜ vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ning Jäätmete Sorteerimiskeskus OÜ vastuhagi PKM Grupp OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PKM Grupp OÜ kassatsioonkaebus Jäätmete Sorteerimiskeskus OÜ vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 15 745 eurot 76 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 7807 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja PKM Grupp OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Tamm Kostja Jäätmete Sorteerimiskeskus OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus
Asja läbivaatamise kuupäev
4. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16481. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PKM Grupp OÜ (hageja) esitas 1. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Jäätmete Sorteerimiskeskus OÜ (kostja) vastu 7000 euro suuruse võlgnevuse, 375 euro 26 sendi suuruse
2-16-16481 sissenõutava viivise ja sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 11. septembril 2015 suuliselt töövõtulepingu, mille järgi kohustus hageja paigaldama Suur-Sõjamäe põik 8 asuvale platsile freesasfaltkatendi, sh ehitama freeskatendi aluskihi ning kostja kohustus tasuma tööde eest 21 000 eurot (sh käibemaks). Hageja tegi kokkulepitud tööd ja 15. oktoobri 2015. a tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga võttis kostja need vastu. Kostja on tasunud hagejale 14 000 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele on kostja võlgnevus 7000 eurot. Võlgnevuselt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja keeldus töö eest tasumast, sest see ei vasta lepingutingimustele ega sobi otstarbeks, milleks kostja seda vajab. Töö eesmärgiks oli see, et pinnasel oleks võimalik sõita kostja sõidukite ja masinatega ning ladustada ja käidelda jäätmeid. Kostja võttis platsi kasutusse 2015. aasta novembris. Veebruaris 2016, kui maapind hakkas sulama, tekkisid freesasfaltpinnasesse rööpad, katend hakkas kiiresti lagunema ja pudenes laiali. 27. veebruaril 2016 esitas kostja hagejale pretensiooni. Pooled vaatasid
5.märtsil 2016 objekti üle ja hageja jäi seisukohale, et tööd on tehtud nõuetekohaselt, mööndes samas, et kostja kasutuse tarbeks on freesasfaltkate põhimõtteliselt sobimatu. Hageja teadis lepingu sõlmimisel, et kostja soovib kasutada platsi jäätmete ladustamisplatsina, millel töötavad kahvel- ja kopplaadurid ning multiliftsõidukid. Hageja vaatas platsi enne töö tegemist üle ajal, mil kostja transpordivahendid sellel töötasid. Platsi ülevaatuse ajal selgitas hageja kostjale, et kostja vajadusi arvestades tuleks see katta asfaltbetooniga, kuid platsi kasutust arvestades saab samasuguse kvaliteedi ka platsi katmisel freesasfaldiga, mis on oluliselt odavam. Hageja oli teadlik, et platsile paigaldatud freesasfalt ei vasta sellele esitatavatele nõuetele ja kostja vajadustele.
3.Kostja esitas 5. detsembril 2016 vastuhagi, sest tal tuleb töövõtulepingu nõuetele vastav töö tellida kolmandalt isikult. Freesasfalt tuleb kokku koguda ja utiliseerida. Nimetatud tööde tegemiseks sai kostja hinnapakkumise 5146 eurot (käibemaksuta). Lisaks tuleb kostjal paigaldada uus freesasfalt. Võttes aluseks hageja enda hinnapakkumise, on kostja kulu 16 301 eurot 33 senti (käibemaksuta), s.o käibemaksuga 19 561 eurot 60 senti. Sellest summast tasaarvestab kostja hagejale tasumata 7000 eurot. Pärast tasaarvestust ja arvestades, et kostja on käibemaksukohuslane, on kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu 15 614 eurot.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja saavutas töövõtulepinguga kokkulepitud tulemuse ja paigaldatud katend vastas lepingutingimustele. Lepingueelsetel läbirääkimistel teavitas hageja kostjat, et objektile oleks otstarbekam paigaldada osaliselt asfaltkatend, ja tegi 31. juulil 2015 vastava hinnapakkumise. Kuna asfaltkatend on oluliselt kallim, soovis kostja kogu platsile freesasfaltkatendit. Hageja ei ole kinnitanud, et freesasfaltkatend on samade omadustega nagu asfaltbetoonkatend. Kostja platsile paigaldatud freespuru vastab vähemalt keskmisele kvaliteedile ning sobib otstarbeks, milleks seda liiki toodet tavaliselt kasutatakse. Ka juhul, kui hageja paigaldatud katend ei sobiks otstarbeks, milleks kostja seda vajab, ei vastuta hageja VÕS § 641 lg 3 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest, kuna järgis tööde tegemisel kostja juhiseid. Lepingu sõlmimisel puudus tööde tegemiseks projekt, tööjuhis ja kvaliteedinõuded kasutatavate materjalide kohta. Samuti ei olnud tehtud pinnaseuuringuid. Kostja ei ole mõistliku aja jooksul tööde ülevaatamisest teavitanud hagejat puudustest ega kasutanud õiguskaitsevahendeid. Kostja ei ole andnud hagejale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Hageja paigaldatud katendi asendamine samasuguse katendiga tooks kaasa kostja alusetu rikastumise. Tööde tegemisel rajas hageja platsile sademevee ärajuhtimiseks kalded platsi tagaosa poole. Kostja 2(13)
2-16-16481 on teinud hiljem olulisi konstruktsioonimuudatusi, mh rajanud suuremõõtmelise kontor/kaalukoha ning paigaldanud raudbetoonplaadid platsi tagaossa. Seetõttu on takistatud sademevee äravool platsilt, mis halvendab oluliselt freespuru siduvaid omadusi ja muudab konstruktsiooni nõrgemaks. Platsi märgumine ja sellest tingitud kahjustused on seetõttu kostjast tulenev asjaolu, mille eest hageja ei vastuta.
5.Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7000 eurot, viivise 890 eurot 51 senti ja alates 3. oktoobrist 2017 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise protsendina tasumata põhinõudest (7000 eurot) kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 475 eurot ja nendelt viivise. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et 11. septembril 2015 sõlmisid nad töövõtulepingu, mille järgi kohustus hageja paigaldama freesasfaltkatendi Suur-Sõjamäe põik 8 asuvale platsile. Täpsemalt oli tööde sisu ära toodud tööde üleandmise aktis, mille kohaselt oli töödeks aluse ettevalmistamine, pinnase eemaldamine, täitmine killustikuga ja freesasfaltkatte paigaldamine. Kostja kohustus tehtud tööde eest tasuma 21 000 eurot. Kostja võttis 15. oktoobril 2015 aktiga tööd vastu, kuid jättis arvest tasumata 7000 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasu maksmist VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 635 lg 1 alusel. Vastuhagi lahendamisel tuleb kohaldada VÕS § 641 lg 2 p 2. Maakohus tuvastas, et hageja soovitas katta plats osaliselt freespuru ja osaliselt asfaltseguga ning tegi vastava hinnapakkumise. Kuna see oli kallis, soovis kostja, et platsile paigaldatakse kogu ulatuses freespuru katend. Kostja ei esitanud nõudeid kasutatavatele materjalidele ega konstruktsioonile, vaid kirjeldas platsi kasutusviisi – et sellel oleks võimalik masinate ja sõidukitega liikuda ning materjale ladustada. 27. veebruaril 2016 esitas kostja pretensiooni, milles kirjeldas probleemina auke territooriumi sissesõidul, angaari sissesõidul ja sorteerimisplatsi alguses, laadimistehnika ja teiste masinate kinnijäämist ning lume sulamisest tekkinud lompe. Ekspertiisi tegemisel 1. juunil 2017 tuvastati, et intensiivsemates kasutuspiirkondades on freespurukatend stabiilsuse kaotanud ja tekkinud on augud. Ekspert leidis, et kuigi algselt oli sademevee ärajuhtimiseks rajatud platsile kalle väravast platsi tagaosa poole, siis see ei toimi, sest platsi tagaosa on kaetud raudbetoonplaatidega ja sademevesi ei saa ära voolata. Pooled ei vaidle selle üle, et raudbetoonplaadid paigaldas platsile kostja. Ekspert asus seisukohale, et platsi konstruktsioon ei ole piisavalt suure kandevõimega, mis koos ebapiisava drenaažiga on viinud platsil esinevate defektide tekkeni. Freespuru all ei paikne vajalikku tugevat ja ilmastikukindlat alust ja selle on tinginud asjaolu, et huumusrikas kiht on jäetud eemaldamata ja ei ole arvestatud selle mõjudega konstruktsioonide kavandamisel. Ekspert leidis, et freesitud asfaldipuru võib kasutada ladustamisplatsi katmisel, kuid arvestama peab tiheda hooldusvajadusega ja platsi konstruktsioon peab olema piisava kandevõimega ning tagatud vee äravool. Platsi rajamisel ei arvestatud tegelikke funktsionaalseid vajadusi ja kasutuskoormust ning freespurukihti tekkinud kahjustused olid tingitud platsi konstruktsiooni ebaõigest valikust. Maakohus järeldas, et puudus oli olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui see ilmnes alles hiljem (VÕS § 642 lg 1). Maakohus leidis, et hageja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 641 lg 3 järgi. Pooled ei vaidle selle üle, et platsi ehitamiseks puudus ehitusprojekt ja tehnilise lahenduse analüüs. Kuna puudusid pinnaseanalüüsid, uuringud, arvutused ja pädeva inseneri koostatud projekt, siis huumuskihi eemaldamise vajadust ja mahtu sai hageja hinnata visuaalselt. Hageja lepingust tulenevaks kohustuseks ei olnud töö projekteerimine ega tehniliste lahenduste leidmine. Ka VÕS § 641 lg-st 3 ei tulenenud hagejale kohustust pakkuda välja sobilik tehniline lahendus. Hageja tugines kostja juhistele ning paigaldas freespuru ka manööverdamiskohtadesse. 3(13)
2-16-16481
Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hagi 7000 euro maksmiseks tuleb rahuldada. Kuna hageja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, ei saa kostja nõuda parandamise kulutuste hüvitamist. Põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 890 eurot 51 senti. Menetluskulud jäävad kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1). Hageja menetluskulu (riigilõiv 475 eurot) on vajalik ja põhjendatud. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda viivist (TsMS § 177 lg 4).
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. mai 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt 7807 euro ulatuses. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jättis poolte menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus 25% kostja ja 75% hageja kanda. Menetluskulude suuruse jättis ringkonnakohus maakohtu kindlaks määrata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse võtta asja juurde hageja 31. juuli 2015. a hinnapakkumine. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et töös esinesid puudused, mille tõttu ei vastanud see lepingutingimustele VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi. Töö omadustes ei olnud kokku lepitud, kuid tellija soovis platsi kasutada spetsiifiliseks otstarbeks ja töövõtja oli sellest teadlik. Töö ei ole tellija silmas peetud kasutuseesmärgiks sobiv ja tellija võis tugineda töövõtja teadmistele ning oskustele. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingutingimustele mittevastavus või selle hilisema tekkimise põhjustanud asjaolu esines juba tööde vastuvõtmisel. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja ei teatanud tööl esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul pärast nende avastamist. Kostja teatas puudustest
27.veebruaril 2016. Kostja väidete ja tõendite põhjal järeldas ringkonnakohus, et puudused ilmnesid lume sulamisel. Hageja ei ole tõendanud, et puudused oleksid ilmnenud või lume sulamine alanud varem kui veebruaris 2016. Kostja kirjeldas puudusi ulatuses, milles neid oli võimalik vaatluse tulemusel tuvastada eriteadmisteta isikul, ja seega piisavalt VÕS § 644 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et freeskatte paigaldamise platsile tingis tellija juhis VÕS § 641 lg 3 järgi. Hageja seadusliku esindaja ja kostja tunnistaja ütluste põhjal saab järeldada, et hageja tutvus objektiga, teadis selle kasutusotstarbest ja kinnitas, et freespuru sobib katendiks. Olukord, kus tellija küsib materjali võimaliku sobivuse kohta ja töövõtja kinnitab selle sobivust, ei ole vaadeldav tellija juhisena materjali kasutamise kohta VÕS § 641 lg 3 tähenduses. Töövõtja sobivaks peetud variantide vahel valimist ei saa pidada tellija juhise andmiseks. Isegi kui käsitada odavama freeskatte valimist tellija juhisena, on hageja vastutusest vabanemise tingimuseks juhiste piisav kontrollimine. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks informeerinud kostjat riskidest ja ohust töö kvaliteedile. Eriteadmistega isiku ja professionaalina ei saa töövõtja vabandada end ka sellega, et projekti ja pinnaseuuringute puudumise tõttu sai ta tugineda vaid platsi visuaalsel vaatlusel nähtule. Hagejale pidid olema teada ka ohud, mis kaasnevad projekti ja uuringute puudumisega, kuid hageja
4(13)
2-16-16481 ei hoiatanud kostjat nende puudumisega kaasnevatest riskidest. Seega vastutab hageja tööl esinevate puuduste eest. Kuna töö oli tehtud puudustega ja hageja keeldus puudusi kõrvaldamast, oli kostjal õigus jätta töö eest 7000 eurot tasumata (VÕS § 111 lg 1). Seetõttu puudub alus ka viivise nõudmiseks. Kostja nõuab kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei andnud hagejale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega VÕS § 115 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohus leidis, et hageja 5. märtsi 2016. a kirja kostjale, mille kohaselt ei tuvastatud platsi ülevaatusel ühtegi katendi materjali paigaldamisest tulenevat puudust, võib vaadelda kui teadet, et ta kohustust ei täida. Sellest võis kostja mõistlikult järeldada, et täiendava tähtaja andmisel pole mõtet, ja kostja võis kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist (VÕS § 114 lg 4). Kostja kahju seisneb kulutustes pinnase uueks katmiseks freesasfaldiga, mille maksumuse osas lähtub kostja hageja tehtud tööde maksumusest 16 301 eurot 33 senti (ilma käibemaksuta), sisaldades järgmisi töid: aluse ettevalmistamine ja geiderdamine, geotekstiil, freesasfaltkate, killustik. Lisaks koosneb kostja kahju platsile laotatud freesasfaldi kokkukogumise, väljavedamise ja utiliseerimise kuludest, mis Crushtec OÜ hinnapakkumise kohaselt on 5146 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kostja on tasaarvestanud hageja tasunõude 7000 eurot oma kahju hüvitamise nõudega ning kostja on käibemaksukohuslane, on kostja nõue hageja vastu pärast tasaarvestust 15 614 eurot. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et katendit ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Eksperdid on tuvastanud, et kahjustused ei ole tingitud freespurukatendi materjali omadustest ega paigaldusnõuete eiramisest, kuid freeskatendi alla tuleb paigutada piisava kandevõimega aluskiht ja drenaaž, mida hageja ei ole teinud. Vajaliku aluskihi rajamiseks on vaja freespuru eemaldada, ära vedada ja utiliseerida. Seega on kostja nõutav kahju põhjuslikus seoses töös esinevate puudustega (VÕS § 127 lg 4). Tellija kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning tekkinud kahju pidi olema töövõtjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Ringkonnakohus vähendas hüvitatavat kahju VÕS § 139 lg 1 alusel 50% võrra, leides, et selles ulatuses on kahju kostjale tekkinud tema enda paigaldatud raudbetoonplaatide tõttu. Ehkki hageja rajas platsile kalde sademevee ärajuhtimiseks, tõi kostja tegevus kaasa sademevee kogunemise platsile, mis muutis konstruktsiooni nõrgemaks. Eelnevast tulenevalt rahuldas ringkonnakohus kostja vastuhagi 7807 euro ulatuses. Kuna hageja tasunõue 7000 eurot jäi rahuldamata täies ulatuses ning kostja kahju hüvitamise nõue 15 614 eurot rahuldati 50% ulatuses, jättis ringkonnakohus poolte menetluskulud TsMS § 163 alusel 1/3 osas kostja kanda ja 2/3 osas hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul otsuse jõustumisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Poolte menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei esine tehtud töös puudusi, sest töö vastas tellija soovidele ja kokkulepitud omadustele (VÕS § 641 lg 2 p 1). Kostja tellis hagejalt freesitud asfaldist kattega platsi ehitamise ja hageja tegi sellise töö. VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamiseks pole alust, kuid hageja ei ole lepingut rikkunud ka VÕS § 641 lg 2 p 2 alusel. Freesasfaldi kasutamine ladustamisplatsil on tavapärane ja ka kostja arvates sobiv, mistõttu töö vastab keskmisele kvaliteedile VÕS § 641 lg 2 p 2 5(13)
2-16-16481 tähenduses. Kostja ei ole heitnud menetluses hagejale ette mitte platsi katendi konstruktsioonivalikut, vaid seda, et platsi kasutamisel 27-tonnise tehnikaga tekivad sinna augud ja rööpad. Tavapärased keskmise suurusega tõstukid kaaluvad ca 3 tonni. Kostja ei ole tõendanud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kostja informeeris enne lepingu sõlmimist hagejat sellest, et platsil hakkab sõitma 27-tonnise kaaluga, s.o tavapärasest oluliselt raskem tehnika. Hagejale teadaolevalt vajas kostja tavapärast laoplatsi ning hageja tehtud töö vastab sellistele tingimustele. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti VÕS § 641 lg-t 3. Olukorras, kus töövõtja annab tellijale kasutatava materjali kohta konkreetse soovituse, millest tellija keeldub ning soovib alternatiivset lahendust, on tegemist tellija juhisega VÕS § 641 lg 3 järgi. Veelgi enam, tegemist on töö lepingutingimustele vastavuse kokkuleppega VÕS § 641 lg 2 p 1 järgi. Sellise tellija valiku eest ei vastuta töövõtja. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et hageja ei täitnud nõuetekohaselt tellija juhise kontrollimise kohustust. Kuna kostja ei teavitanud hagejat, et tal on töö omaduste suhtes spetsiifilised ootused (27-tonnise tõstuki kandmise võime), ei olnud hagejal võimalik sellist ootust arvestades ka kostja juhist kontrollida. Ringkonnakohus on kohaldanud vastuhagi lahendamisel valesti VÕS § 127. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja nõude hüvitada kulud, mis tal tuleb kanda, et vahetada hageja tehtud töö täpselt samasuguse lahenduse vastu. Selline otsus on vastuoluline, sest sellega asetataks kostja kahju hüvitamise tulemusena hüpoteetiliselt täpselt samasse olukorda, kus ta oli enne hageja tehtud töö väljavahetamist. Isegi kui hageja oleks kostjat freeskattega seotud riskidest veel põhjalikumalt informeerinud, ei oleks kostja tellinud hagejalt teistsugust lahendust, s.o asfalteeritud kattega platsi. Kahju hüvitamise eesmärgiga oleks paremini kooskõlas olemasoleva platsi parandamise (aukude täitmise) kulude hüvitamine. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 115 lg-t 2. Kostja oleks pidanud puudustele tuginema, neid kirjeldama ning määrama hagejale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2 koosmõjus §-ga 114). Need eeldused on täitmata. Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et hageja on puuduste kõrvaldamisest keeldunud. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 139 lg-t 1, kuna ei vähendanud kahjuhüvitist selle tõttu, et kostja ei tellinud ehitusprojekti ja ei teinud projekti koostamiseks vajalikke pinnaseuuringuid. Väidetav väär konstruktsioonivalik oli tingitud ehitusprojekti puudumisest. Kui ehitusprojekt oleks koostatud, ei oleks kostjale kahju tekkinud. Samuti tuleks ehitusprojekti puudumist arvestada tellija juhise kontrollimise kohustuse ulatuse määramisel. Hageja heidab ringkonnakohtule ette ka menetlusõiguse normide rikkumist. Hageja arvates jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohus heidab kostjale ette freesasfaldi aluse kihi mittenõuetekohasust või ebaõige konstruktsioonivaliku soovitamist kostjale. Kostja ei tuginenud menetluses kummalegi, vaid tugines freesasfaldi kui materjali puudulikule kvaliteedile, mistõttu ringkonnakohus rikkus nendele asjaoludele kohtuotsust rajades TsMS § 5 lg-t 1. Arusaamatud on ka ringkonnakohtu etteheited hagejale drenaaži rajamata jätmise kohta, kuna see ei olnud hageja lepinguline kohustus ning kostja pole sellele tuginenud. Lisaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1 ka sellega, et heitis hagejale ette kostja teavitamata jätmist freesasfaldiga kaasnevatest riskidest, ehkki kostja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et hageja rikkus juhise kontrollimise kohustust. Hageja heidab ringkonnakohtule ette ka TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 rikkumist uue tõendi (korrigeeritud hageja pakkumine) vastuvõtmisel ja arvestamisel, otsuse põhjendamise kohustuse rikkumist (TsMS § 654 lg 5), pooltega kahju hüvitamise nõude eelduste arutamata jätmist ja hageja esitatud fotode hindamata jätmist.
10.Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas vastuhagi üksnes osaliselt, jättes selle rahuldamata 7807 euro ulatuses, ning
6(13)
2-16-16481 menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha vaidlustatud osas uus otsus, millega vastuhagi täielikult rahuldatakse, ning jätta menetluskulud hageja kanda. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 139 lg-t 1. Ringkonnakohus järeldas põhjendamatult, et kuivõrd kostja paigaldas puudustega katendile hiljem raudbetoonplaadid, on ta kahju osaliselt ise põhjustanud. Kostja on menetluses selgitanud, et puudustega katendile betoonplaatide paigaldamine oli vajalik selleks, et kostjal oleks võimalik platsil oma majandustegevusega tegeleda. Vastasel juhul oleks kostjale tekitatud kahju olnud töö seiskumise tõttu oluliselt suurem. Raudbetoonplaatide paigaldamise ja vastuhagi esemeks oleva kahju vahel puudub põhjuslik seos. Ringkonnakohus on tuvastanud, et platsi katend oli algusest peale puudustega. Vastuhagis nõutavad kulutused on seotud paigaldatud katendi eemaldamise ja uue kvaliteetse katendi paigaldamisega. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus jaganud ekslikult ka menetluskulud.
11.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja vaidleb vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kumbki pool palub jätta menetluskulud teise poole kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Kolleegium käsitleb esmalt menetluslikku olukorda asjas (I) ning seejärel asja sisulisi vaidlusküsimusi ja poolte väiteid kassatsioonimenetluses (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
14.Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu järgi pidi kostja hagejale maksma töö eest 21 000 eurot, kuid on seni maksnud 14 000 eurot ja maksmata on jäänud 7000 eurot. Hageja esitas kostja vastu nõude 7000 euro põhivõlgnevuse, 375 euro 26 sendi sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks. Asja materjalidest nähtub, et kostja leidis
5.detsembri 2016. a menetlusdokumendis, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisneb hageja paigaldatud katendi (freespuru ja killustikupadi) kokkukogumise ja utiliseerimise kuludes 5146 eurot ilma käibemaksuta ja uue freesasfaldi paigaldamise kulus 19 561 eurot 60 senti koos käibemaksuga. Uue katendi paigaldamisest tuleneva kulu tasaarvestas kostja hagejale tasumata 7000 euroga, mille tulemusel jäi kostja kahjuks 12 561 eurot 60 senti koos käibemaksuga ehk 10 468 eurot ilma käibemaksuta. Kuna kostja on käibemaksukohuslane, on talle tekkinud kahju kokku 15 614 eurot (10 468 eurot + 5146 eurot). Selle kahju hüvitamiseks esitas kostja 5. detsembri 2016. a menetlusdokumendis hageja vastu vastuhagi. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on hagi jäetud rahuldamata ja vastuhagi rahuldatud osaliselt 7807 euro ulatuses. Otsuse põhjendavas osas leidis ringkonnakohus, et kostjal oli õigus jätta töö eest 7000 eurot tasumata VÕS § 111 lg 1 järgi, kuna töö oli tehtud puudustega ja hageja keeldus puudusi kõrvaldamast (ringkonnakohtu otsuse p 27). Kuna aga kostja tasaarvestas hageja tasunõude 7000 eurot oma kahju hüvitamise nõudega, saab kostja 7000 euro maksmisest lõplikult keelduda (ringkonnakohtu otsuse p 35).
7(13)
2-16-16481
15.Riigikohus on varem leidnud, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas on ringkonnakohus sisuliselt käsitanud kostja 5. detsembri 2016. a menetlusdokumendis esitatud avaldusi selliselt, et kostja esitas esmalt tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma kahju hüvitamise nõude hageja vastu hageja tasunõudega kattuvas ulatuses, ning seejärel vastuhagi, milles nõudis hagejalt selle kahju hüvitamist, mille võrra kostja kahju hüvitamise nõude suurus ületas hageja tasunõude suurust. Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et kostjal oli 5. detsembri 2016. a seisuga hageja vastu nõue, mida ta sai tasaarvestada, ja ta tegi sama kuupäevaga menetlusdokumendis kehtiva tasaarvestusavalduse, jättis ringkonnakohus hagi õigesti rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmist on ringkonnakohus aga eksitavalt põhjendanud nii, et kostja saab 7000 euro maksmisest lõplikult keelduda. Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), mitte see, et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda.
16.Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge maakohtu otsuse tühistamise ulatuse osas. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 kohaselt jättis maakohus kostja vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2 kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mh rahuldas vastuhagi osaliselt 7807 euro ulatuses. Sellest nähtub, et ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust vastuhagi rahuldamata jätmise kohta täielikult, vaid üksnes osas, millega maakohus jättis vastuhagi 7807 euro ulatuses rahuldamata. Sisuliselt on ringkonnakohus jätnud maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ülejäänud osas, s.o 7807 euro ulatuses. Eelnev ei kajastu aga selgelt otsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus ei oleks pidanud tegema mitte uut otsust, vaid tühistama maakohtu otsuse osaliselt 7807 eurot ületavas osas ja ülejäänud osas jätma maakohtu otsuse muutmata.
17.Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi osalise rahuldamise. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles vaidlustab vastuhagi osalise rahuldamata jätmise. Seega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud täies ulatuses. II
18.Kohtud on rikkunud VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel otsuse põhjendamise kohustust.
18.1.VÕS § 641 lg 1 esimese lause kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 2 järgi ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (p 1) või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milles seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (p 2). VÕS § 642 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Sama paragrahvi lg 3 järgi vastutab töövõtja ka lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale, kui mittevastavus tekkis töövõtja kohustuste rikkumise tagajärjel.
18.2.Kostja tugines hageja tehtud töö (plats) puudustena sellele, et freesasfaltpinnasesse tekkisid rööpad ja augud ning katend hakkas kiiresti lagunema, pidades selle põhjuseks freesasfaldi sobimatust 8(13)
2-16-16481 kostja kasutuse tarbeks ja kasutatud materjali nõuetele mittevastavust. Kohtute tuvastatud asjaoludest ja viidetest ekspertide arvamustele nähtub, et freespuru põhimõtteliselt küll sobis platsi katendmaterjaliks, ent platsi kasutamise viisi arvestades oleks kattematerjali alla tulnud paigutada piisava kandevõimega aluskiht ja drenaaž (vt maakohtu otsuse p 11, ringkonnakohtu otsuse p 39). Hageja vastutuse hindamiseks töö lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 641 lg-te 1 ja 2 ning § 642 lg-te 1 ja 3 järgi oli vajalik hinnata, milles pooled lepingus kokku leppisid ja kas hageja tehtud töö vastas kokkulepitule, kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta aga töö sobivust tellija avaldatud spetsiifiliseks otstarbeks või selle puudumisel otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse.
18.3.Kohtud tuvastasid, et pooled ei leppinud kokku töö omadustes (vt ringkonnakohtu otsuse p 8), välja arvatud selles, et platsi katendmaterjalina kasutatakse freesasfalti (vt maakohtu otsuse p 6, ringkonnakohtu otsuse p 9). Hageja tehtud töö ei vastanud kohtute hinnangul lepingutingimustele VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi, kuna see ei vastanud spetsiifilisele kasutusotstarbele, milleks tellija seda vajas ja millest töövõtja oli teadlik (ringkonnakohtu otsuse p 10, vt ka maakohtu otsuse p 8). Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses ei ole selgitatud, mis oli praegusel juhul spetsiifiline kasutusotstarve VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses, milleks tellija tööd vajas ja millele töö ei vastanud. Ringkonnakohus märkis, et katendit ei ole võimalik sihtotstarbel kasutada, viidates eksperdiarvamusele, mille kohaselt hageja tehtud konstruktsioon ei ole sobilik lahendus jäätmekäitlusplatsi rajamiseks, millel töötavad iga päev kahvel- ja kopplaadurid ning multiliftsõidukid kaaluga kuni 27 tonni (ringkonnakohtu otsuse p 37). Otsusest jääb siiski ebaselgeks, kas selliste sõidukite kasutamist lugeski kohus platsi spetsiifiliseks kasutusotstarbeks, milleks tellija seda vajas, ja millel kohtu vastav järeldus põhineb. Juhul kui töö spetsiifiline otstarve VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses seisnes selles, et platsil oleks võimalik töötada iga päev kindlat liiki sõidukitega, tuleb töö lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks teha kindlaks, kas hageja teadis või pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, et kostja soovib sellist tööd, mis võimaldaks platsil selliseid sõidukeid sellises mahus kasutada. Ringkonnakohus leidis, et hageja teadis objekti kasutusotstarbest (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kuna aga ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mida kohus luges spetsiifiliseks kasutusotstarbeks, milleks tellija tööd vajas, ei ole ka sellele järeldusele jõudmine vaidlustatud otsuses jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuses ei ole ka märgitud, milliste tõendite alusel sellisele järeldusele jõuti. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma järeldust, et tellija võis praegusel juhul tugineda töövõtja teadmistele ja oskustele (ringkonnakohtu otsuse p 10).
18.4.Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi, ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata töö lepingutingimustele vastavust VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi ning oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendada. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei teadnud ega pidanud lepingu sõlmimise ajal teadma, et kostja soovib platsi kasutada mingil spetsiifilisel kasutusviisil, või et kostja ei võinud mõistlikult tugineda hageja erialastele oskustele või teadmistele, tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi hinnata, kas hageja tehtud töö sobis otstarbeks, milleks seda liiki platse tavaliselt kasutatakse.
19.Kolleegium selgitab VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamist praeguses asjas.
19.1.Kui kostja soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest hagejale enne lepingu sõlmimist teatama. Kui kostja seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. Tuvastatud asjaoludel kirjeldas kostja hagejale platsi kasutusviisi 9(13)
2-16-16481 selliselt, et sellel oleks võimalik masinate ja sõidukitega liikuda ning materjale ladustada (maakohtu otsuse p 11, ringkonnakohtu otsuse p 9). Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks enne lepingu sõlmimist täpsustanud, milliste sõidukitega ja missuguses mahus ta soovib platsi kasutada.
19.2.Samas võib töövõtja vastutada VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi töö sobimatuse eest tellija soovitud spetsiifiliseks kasutusotstarbeks juhul, kui töövõtja pidi sellest otstarbest lepingu sõlmimise ajal teadma vaatamata sellele, et tellija seda ei avaldanud. Hindamisel, kas hageja pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, milliseks otstarbeks kostja platsi vajas, tuleb mh arvestada poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus.
19.3.Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist valeinfoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Samuti on see järeldatav TsÜS § 92 lg-test 2 ja 3, mis annavad eksinud poolele õiguse olulise eksimuse mõjul tehtud tehing tühistada. Lisaks teavitamiskohustusele näeb VÕS § 14 lg 1 esimene lause lepingulisi läbirääkimisi pidavatele isikutele ette üldise kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
31.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p-d 25.1 ja 25.2; vt ka 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 12).
19.4.Kui hagejal töövõtjana pidi asjaoludest tulenevalt, sh kostjalt kui tellijalt saadud teabe või objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et kostja võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tuleneda hagejale kui majandus- või kutsetegevuses tegutsevale töövõtjale kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. See on nii eelkõige juhul, kui töö kasutusotstarbest võivad sõltuda nõuded, millele tehtav töö peab vastama, samuti võimalikud riskid, millest võib sõltuda töö vastavus ettenähtud eesmärkidele ja tellija vajadustele, ning millest tellija informeerimist saab töövõtjalt tema erialaseid oskusi ja teadmisi arvestades mõistlikult oodata (vt VÕS § 14 lg 2 teine lause, § 641 lg 2 p 2). Nende asjaolude vastu on tellijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks.
19.5.Ringkonnakohus tuvastas hageja seadusliku esindaja ja kostja tunnistaja ütluste põhjal, et hageja tutvus enne töö tegemist objektiga (vt ringkonnakohtu otsuse p 19). Kostja on menetluses väitnud, et platsi ülevaatuse ajal töötasid sellel kostja transpordivahendid, mistõttu hageja sai kostja vajadustest selge ülevaate (I kd, tl 87 pöördel). Juhul, kui hagejal pidi objektil nähtu põhjal tekkima kahtlus, et platsi võidakse kasutada masinatega, mis on tavapärasest erinevad nt rehvitüübi, manööverdamisviisi või massi poolest, või et platsi kasutatakse tavapärasest intensiivsemalt, sai hagejalt eeldada, et ta küsiks platsi soovitud kasutusotstarbe kohta kostjalt täpsemat teavet. Kui hageja oleks täpsustatud teabe põhjal pidanud mõistlikult aru saama, et kostja valitud freeskatend ei sobi platsile, mida soovitakse sellisel eesmärgil kasutada, või et see sobib üksnes eeldusel, et tehakse lisatöid kas aluskihi tugevdamiseks või drenaaži ehitamiseks, oleks hagejal olnud VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus kostjat neist asjaoludest teavitada. Seejuures on eriteadmistega isikul lepingu sõlmimisel kohustus teavitada teist poolt tema eesmärkide saavutamiseks olulistest asjaoludest sõltumata sellest, kas teine pool teavet nõuab (vrd Riigikohtu 22. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-16, p 14; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kogemuste ja eriteadmistega töövõtjalt saab mõistlikult oodata tellija teavitamist ka ohtudest, mis 10(13)
2-16-16481 kaasnevad ehitusprojekti ja pinnaseuuringute puudumisega (vt ringkonnakohtu otsuse p 21), kui talle teadaoleva informatsiooni põhjal mh platsi kavandatud kasutusotstarbe kohta saab temalt mõistlikult eeldada nende ohtude äratundmist (VÕS § 14 lg 2 teine lause).
19.6.Asja uuel läbivaatamisel tuleb juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kostja ei olnud hagejale avaldanud platsi kasutuseesmärki, hinnata, kas hageja pidi sellest lepingu sõlmimise ajal teadma, arvestades eespool esitatud seisukohti. Kuna töö lepingutingimustele mittevastavus on üks kostja nõude eeldus, peab kostja tõendama asjaolusid, mis kinnitavad hageja teadma pidamist töö spetsiifilisest kasutusotstarbest.
20.Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 641 lg-t 3. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohtud on tuvastanud, et hageja soovitas kostjale lahendust, mis nägi ette platsile osaliselt freespuru ja osaliselt asfaldisegu paigaldamise, ning tegi vastava hinnapakkumise, ent kulude kokkuhoiu eesmärgil soovis kostja, et platsile paigaldataks kogu ulatuses freespurukatend (maakohtu otsuse p-d 9 ja 11, ringkonnakohtu otsuse p 9). Erinevalt maakohtust, kes leidis, et hageja vabaneb vastutusest VÕS § 641 lg 3 alusel (maakohtu otsuse p 12), leidis ringkonnakohus, et töövõtja sobivaks peetud variantide vahel valimist ei saa pidada tellija juhise andmiseks VÕS § 641 lg 3 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus tellija juhist VÕS § 641 lg 3 tähenduses mõistnud liiga kitsalt. Kolleegium nõustub hagejaga, et juhise andmiseks saab pidada ka olukorda, kus tellija valib erinevate töövõtja pakutud variantide, sh materjalide vahel. Samas kui tellija valib sellisel juhul variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata, kas praegusel juhul vabaneb töövõtja võimalikust vastutusest VÕS § 641 lg 3 alusel.
21.Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 115 lg-t 2. VÕS § 115 lg 2 esimese lause kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Ringkonnakohus leidis, et hageja 5. märtsi 2016. a kiri kostjale on käsitatav teatena, et hageja kohustust ei täida, millest kostja võis mõistlikult järeldada, et täiendava tähtaja andmisel ei ole mõtet (vt ringkonnakohtu otsuse p 29). Ringkonnakohtu viide VÕS § 114 lg-le 4 ei ole praegusel juhul siiski asjakohane, kuna sellest sättest tuleneb õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist pärast seda, kui võlgnik teatab vastuseks kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisele, et ta kohustust ei täida. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei andnud hagejale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega (ringkonnakohtu otsuse p 29). VÕS § 115 lg 3 kohaselt võib aga kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel asjaolude hindamise tulemusena, et hageja oli puuduste kõrvaldamise kohustuse
11(13)
2-16-16481 täitmisest keeldunud, siis on kolleegiumi arvates põhjendatud järeldus, et kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei olnud vajalik.
22.Ringkonnakohus rikkus kostjale hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel otsuse põhjendamise kohustust.
22.1.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud. Praegusel juhul tuleneb kostjale väidetavalt tekkinud kahju sellest, et hageja tehtud plats ei sobi kasutusotstarbeks, milleks kostja seda vajab. Ringkonnakohus käsitas kostja kahjuna hageja paigaldatud freeskatendi eemaldamise ja utiliseerimise kulusid ning kulutusi pinnase uueks katmiseks freesasfaldiga (sh aluse ettevalmistamine ja geiderdamine, geotekstiil, freesasfaltkate, killustik). Uue töö tegemise kulude suuruse tuvastamisel võttis ringkonnakohus aluseks hageja 31. juuli 2015. a hinnapakkumise (ringkonnakohtu otsuse p-d 34 ja 35). Kolleegium märgib, et VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel saab nõuda töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevate kulutuste hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13, 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). Ringkonnakohus ei ole siiski põhjendanud, miks täpselt samade tööde tegemine, nagu olid loetletud hageja 31. juuli 2015. a hinnapakkumises, tagaks kostjale tema vajadustele vastava platsi. Seejuures ei ole ringkonnakohus tuvastanud ega põhjendanud, et töid, mille tegemiseks hagejalt kostjale kahjuhüvitis välja mõisteti ja mis kattuvad hageja tehtud töödega, on võimalik teisel töövõtjal teha selliselt, et tulemus on kasutatav kostja soovitud spetsiifilisel otstarbel VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata kostja nõutava kahju hüvitatavust VÕS § 127 järgi. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja nõutava kahju hüvitamine, mis seisneb kulutustes samade tööde tegemiseks, nagu oli teinud hageja, ei taga kostjale tema vajadustele vastavat platsi, ei ole kostja nõue vastavas ulatuses VÕS § 127 lg 1 järgi õiguslikult põhjendatud.
22.2.Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ka VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel. VÕS § 139 lg 1 näeb ette, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Ringkonnakohus vähendas hagejalt kostjale väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel 50% võrra, leides, et osaliselt tekitas kostjale kahju asjaolu, et kostja paigaldas platsile raudbetoonplaadid, mis takistasid sademevee ärajuhtimist. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus ei arvestanud VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel kostja väidetega, et ta paigaldas katendile raudbetoonplaadid pärast puuduste ilmnemist selleks, et tal oleks võimalik platsil tegeleda majandustegevusega, ning nende paigaldamine ei olnud kahju põhjuseks, vaid aitas vältida töö seiskumisest tulenevat suuremat kahju (I kd, tl-d 162 ja 201). Jättes kostja väidetele vastamata, rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusi. Eeltoodud põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis vastuhagi 7807 euro ulatuses rahuldamata. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul võtta VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel arvesse ka kostja vastuväiteid kahjuhüvitise vähendamisele.
23.Hageja väited TsMS § 5 lg-st 1 ja § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevate menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. III
24.Ringkonnakohus on eksinud apellatsioonkaebuse hinda määrates TsMS § 137 lg 2 kohaldamisel. 12(13)
2-16-16481 Maakohus oli määranud hagi hinnaks 7938 eurot 76 senti ning vastuhagi hinnaks 15 614 eurot. TsMS § 137 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Sätte teise lause kohaselt lähtutakse juhul, kui haginõuded teineteist välistavad, suurema hinnaga hagist. Ehkki kostja vaidlustas maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas, määras ringkonnakohus tsiviilasja hinnaks kokku 15 614 eurot. Sellest nähtub, et ringkonnakohus lähtus TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaselt suurema hinnaga hagist. See ei olnud praeguses asjas põhjendatud, kuna hagis ja vastuhagis esitatud nõuded ei välista teineteist (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 25). Nimelt ei muuda töövõtja tasu saamise nõude rahuldamine tehtud töö eest õiguslikult võimatuks tellija kahju hüvitamise nõude rahuldamist tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusest. Kassatsioonkaebuse hind Riigikohtus on 15 745 eurot 76 senti (7938 eurot 76 senti + 7807 eurot), kuna hageja vaidlustab hagi rahuldamata jätmist ja vastuhagi 7807 euro ulatuses rahuldamist. Vastukassatsioonkaebuse hind on 7807 eurot, kuna kostja vaidlustab vastuhagi selles ulatuses rahuldamata jätmist. Ehkki hageja on tasunud kautsjonit lähtuvalt ringkonnakohtu määratud tsiviilasja hinnast 100 eurot ja seega vähem, kui ta oleks kassatsioonkaebuse hinna õige arvutamise korral pidanud tasuma (157 eurot 46 senti), tuleb tasutud kautsjon kaebuse osalise rahuldamise tõttu igal juhul tagastada (vt otsuse p 26). Seetõttu ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatuks kohustada hagejat tasuma kassatsioonkaebuselt vähem tasutud kautsjonit.
25.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
26.Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjonid tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.