Anneli Kerneri ja Helju Kerneri hagi Aktsiaseltsi KundaAuto vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Anneli Kerneri apellatsioonkaebuse hind 15 448,03 eurot Helju Kerneri apellatsioonkaebuse hind 53 241,56 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. jaanuari 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anneli Kerneri ja Helju Kerneri apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. jaanuar 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I (hageja I): Anneli Kerner (isikukood XXX) Apellant II (hageja II): Helju Kerner (isikukood XXX) Apellantide esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami Vastustaja (kostja): Aktisaselts Kunda-Auto (registrikood 10045877), esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Kolmas isik I: Silja Kerner (isikukood XXXX) Kolmas isik II: Ants Kerner (isikukood XXX) Kolmas isik III: Sven Aadli (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 13. jaanuari 2017 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Anneli Kerner (hageja I) ja Helju Kerner (hageja II) esitasid 03.12.2015 maakohtule Aktsiaseltsi Kunda-Auto (kostja) vastu hagi. Hageja I palus mõista kostjalt tema kasuks välja 13 550 euro suuruse juhatuse liikme tasu ja viivise 01.12.2015 seisuga 809,86 eurot. Hageja II palus mõista kostjalt tema kasuks välja 46 700 euro suuruse juhatuse liikme tasu ja viivise 01.12.2015 seisuga 2791,19 eurot. Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja ka edaspidi sissenõutavaks muutuvad viivised kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt oli hageja I 2. oktoobrist 2009 kuni 4. märtsini 2015 ja hageja II
28.juunist 1996 kuni 4. märtsini 2015 kostja juhatuse liige. 16.06.2014 toimunud kostja nõukogu koosolekul otsustasid nõukogu liikmed, et juhul, kui juhatuse liikmed ei osutu valituks uude juhatusse ja nõukogusse, kompenseeritakse nende tehtud töö tagasiulatuvalt alates nende valimisest kuni ametiaja lõppemiseni. Selle otsuse järgi oli kompensatsioon iga töötatud aasta eest 2500 eurot. Hagejaid ei valitud uude juhatusse ja seega tekkis neil õigus saada kompensatsiooni, kuid kostja ei ole seda maksnud. Hagejate tasunõuded muutusid sissenõutavateks alates 5. märtsist 2015 ehk ajast, mil hagejate ametisuhted lõppesid. Võõrorgani põhimõttel tegutseval juhatuse liikmel on eelduslikult õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu. Hagejatel oleks õigus tasu nõuda ka siis, kui kostja nõukogu ei oleks 16.06.2014 toimunud nõukogu koosolekul tasustamise otsust (tasustamise otsus) vastu võtnud. Juhatuse liikmetele ei ole seni kordagi tasu makstud ning äriseadustiku (ÄS) § 314 lg 1 järgi võib nõukogu otsustada juhatuse liikmele makstava tasu mõistliku suuruse ja maksmise korra. Kuna tasustamise otsusest tulenevad kohustused ei olnud selle otsuse vastuvõtmise ajal veel sissenõutavad, ei pidanud neid raamatupidamises kajastama. Tasustamise otsus ei ole tühine nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu ega põhjusel, et tasu ei olnud vastavuses kostja majandusliku olukorraga. Juhatuse liikme tasu 2500 eurot aastas ei käi kostjale üle jõu. Mõlemad hagejad tegutsesid aktiivselt kostja juhatuse liikmetena. Tasustamise otsuse tühistamise avaldus, mille kostja esitas koos 12.01.2016 menetlusdokumendiga, on tagajärjetu. Lisaks ei ole tühistamise eeldused täidetud.
Kuigi kostja nõukogu võttis hiljem vastu otsuse tasu mitte maksta, olid tasunõuded selleks ajaks juba sissenõutavateks muutunud. Otsus tasu mitte maksta on vastuolus heade kommetega, kuna kostja üritab tasumise kohustust pahatahtlikult vältida.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et nõukogu ei ole tasustamise otsust vastu võtnud, see on võltsitud. Kõnealune otsus esitati kostjale alles 2015. a septembris, kuigi väidetavalt võeti see vastu juba üle aasta varem. Kuna nõukogu tolleaegsed liikmed ei teatanud kostjale varem sellise otsuse vastuvõtmisest, on alust arvata, et seda ei olegi vastu võetud. Seega ei ole hagejatel õigust tasu nõuda. Isegi kui tasustamise otsus võeti vastu, tegutses nõukogu pahauskselt ja eesmärgiga saada kostjalt raha oma lähikondsetele. Kostja alternatiivsete vastuväidete kohaselt on tasustamise otsus ÄS § 322 lg-te 7 ja 8 järgi tühine, sest selle tegemisel on rikutud koosoleku kokkukutsumise korda, võlausaldajate kaitseks kehtestatud seadusesätteid ja tasustamise otsus on vastuolus heade kommetega. Tasustamise otsus ei olnud kooskõlas kostja majandusliku olukorraga. Määrates juhatuse liikmele tasu 2500 eurot aasta eest, võtsid nõukogu liikmed teadlikult kostjale lisakohustusi vähemalt 60 000 euro ulatuses. Nõukogu liikmed teadsid tasustamise otsuse vastuvõtmisel, et kostja 2013. a kasum oli 38 984 eurot. Nõukogu liikmed võtsid seega kostjale kohustuse, mis ületas peaaegu kaks korda kostja majanduslikke võimalusi. Sellist otsust tehes rikkusid nõukogu liikmed ÄS § 314 lg-t 2 ja otsus on tühine. Lisaks ei ole hagejad kunagi tegelikult juhatuse liikme kohustusi täitnud. Juhatuse liikmena tegutses üksnes A. Kullamaa. Hageja I töötas teise tööandja juures ega saanudki juhatuse liikme ülesandeid täita. Hageja II töötas kostja juures raamatupidajana ja sai selle eest töötasu. Kuna hagejad ei ole juhatuse liikme kohustusi täitnud, siis ei ole neil õigust tasu nõuda. Kostja esitas koos vastusega avalduse, millega tühistas tasustamise otsuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg 1 alusel. Kostja leidis, et nõukogu liikmed teadsid tasustamise otsuse tegemisel, et hagejad ei täida tegelikult juhatuse liikme ülesandeid. Otsus halvendas kostja finantsseisu ja kahjustas võlausaldajate huve. Nõukogu liikmed rikkusid tasustamise otsuse tegemisel hoolsuskohustust. Lisaks on kostja praegune nõukogu võtnud vastu otsuse tasu mitte maksta ja seega ei ole hagejatel õigust tasu saada.
3.Kolmas isik Silja Kerner selgitas, et ta oli kostja nõukogu liige 23. septembrist 2009 kuni
27.veebruarini 2015 ja tal oli ülevaade kostja majanduslikust seisust. Kostja oli 2014. a lõpus heas majanduslikus seisus ja tegutses kasumiga. Seega ei ole õige kostja väide, et juhatuse liikme tasu 2500 eurot aasta eest ei ole kooskõlas äriühingu majandusliku olukorraga.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 13. jaanuari 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 1906,30 euro suuruse menetluskulu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hagejatel juhatuse liikmetena õigus saada tasu juhatuse liikmete kohustuste täitmise eest. Samas hagejate nõudeks ei ole juhatuse liikme tasu määramine. Otsusest tulenevalt on hagejate nõude sisuks hüvitise määramine juhatuse liikmete volituste pikendamata jätmise eest. Kostja ei ole tõendanud, et tasustamise otsust ei ole vastu võetud või et see on võltsitud. Otsuse teinud nõukogu liikmed on kohtuistungil kinnitanud, et nad on otsuse sellisena vastu võtnud ja
et otsusel on nende allkirjad. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tasustamise otsus oleks tühine nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu. Tasunõuded said muutuda sissenõutavateks alles pärast seda, kui möödus mõistlik tähtaeg nendest teatamisest (VÕS § 82 lg 7). Hagejad ei ole esile toonud, milline see mõistlik tähtaeg on. Kuna hagejad ei määranud mõistlikku tähtaega, ei muutunud nende tasunõuded sissenõutavateks. Lisaks on kostja nõukogu 08.09.2015 ehk enne hagi esitamist võtnud vastu uue otsuse, millega on otsustatud hagejatele kompensatsiooni mitte maksta. Nõukogu võib uue otsusega tasu suurust muuta, mh otsustada, et tasu ei maksta. Hagejad ei ole nõukogu eelnimetatud otsust vaidlustanud, mistõttu on see otsus jõustunud. Seega on hagejad kaotanud õiguse tasu nõuda ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et hagejate nõude sisuks ei ole juhatuse liikme tasude nõue. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks ei saa juhatuse liikme tasu olla sõltuvuses kohustuste täitmise ajalisest pikkusest ja muutuda sissenõutavaks käsunduslepingu lõppemisega. Menetluses ei ole arutatud asjaolu, et tegemist ei olegi juhatuse liikme tasu, vaid mingi muu hüvitisega, seega on kohus hinnanud asjaolu erinevalt nii hagejatest kui kostjast, rikkudes TsMS § 436 lg-t 4. Nii kostja nõukogu liikmed (kolmandad isikud) kui ka juhatuse liikmed (hagejad) on kinnitanud 15.12.2016 kohtuistungil nii teadlikkust otsusest kui ka nõukogu liikmed otsuse vastuvõtmist ja arhiveerimist. Kostja väited, et kostja pole olnud otsusest teadlik, on paljasõnalised. Nõude sissenõutavaks muutumise aeg tulenes võlasuhte olemusest (VÕS § 82 lg 1). Kuivõrd tasustamise otsuses on seatud tasu maksmise aeg sõltuvusse juhatuse liikme kohustuste lõppemisest, muutus tasu nõue sissenõutavaks, kui hagejatega leping lõppes. Hagejatel ei olnud kohustust määrata kohustuse täitmiseks tähtaega. 24.07.2015 esitasid hagejad tähitud kirjaga kostjale nõude juhatuse liikme tasude maksmiseks, millele kostja vastas 12.08.2015. Seega oli kostja kohustuse olemasolust teadlik ja selle kohustuse täitmise vältimise eesmärgil korraldas kostja uue nõukogu koosoleku 08.09.2015. Hagejad ei nõustu kohtuga, et kuna kostja nõukogu on 08.09.2015 võtnud vastu uue otsuse, millega 16.06.2014 määratud tasud tühistatakse, siis ei ole võimalik hagejate nõudeid rahuldada. Juhatuse liikme tasude vähendamist võimaldab ÄS § 314 lg 3. Juhatuse liikme tasu ei ole võimalik muuta tagasiulatuvalt, vaid ainult edasiulatuvalt. Kolmanda isiku S. Kerneri esitatud menetlusdokumendist ja lisatud tõenditest nähtub, et kostja majanduslik seis oli hea. Kostja nõukogu on 08.09.2015 otsust vastu võttes ületanud volituste piire. Hagejad on esitanud vastuväite nõukogu 08.09.2015 otsuse tühisuse osas, mille osas maakohus ei ole seisukohta võtnud. Nõukogu 08.09.2015 otsus on tühine nii võlausaldajate kaitseks mõeldud sätete rikkumise tõttu kui ka vastuolu tõttu heade kommetega. Hetkel, kui uus nõukogu võttis vastu otsuse tasu muutmise kohta, ei olnud enam kehtivat lepingut, mida ümber kujundada poolte vastastikuste tahteavalduste tegemise kaudu. Juhatuse liikme leping oli juba lõpetatud – jäänud oli vaid sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmine. Samuti puudus tasu muutmise otsusel lepingu teise poole, juhatuse liikmete, aktsept.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude hagejate kanda jätmist.
Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus rikkunud otsuse põhjendatuse nõudeid sellega, et luges 16.06.2014 nõukogu otsuses määratud tasu hüvitiseks juhatuse liikme volituste pikendamata jätmise eest. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hagejatel lasub tõendamiskoormus küsimuses, millal otsus kostjale esitati. Kostja on kinnitanud, et sai otsuse hagejate esindajalt 2015. a sügisel vahetult enne kohtumenetlust. Kostja leiab, et hagejatel ei ole nõudeõigust tekkinud. Kostja jääb kõigi maakohtus esitatud argumentide juurde. Otsus on võltsitud. Samuti on otsus tühine, sest selle tegemisel on rikutud koosoleku kokkukutsumise korda, võlausaldajate kaitseks kehtestatud seadusesätteid ja otsus on vastuolus heade kommetega. Kostja nõustub maakohtuga, et nõukogu on 08.09.2015 otsusega varasemat nõukogu otsust muutnud või otsustanud tasu mittemaksmise. Nõukogul on õigus otsustada tasu maksmine ja tasu mittemaksmine, st nõukogu otsuse kehtivus ei sõltu juhatuse liikme nõusolekust (ÄS § 314 lg-d 3 ja 4). Tegemist ei ole tasu tagasiulatuva muutmisega, kuna kohus tuvastas, et hagejate nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hagejad on tuginenud üksnes väitele, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik tasu vähendada. Juhul, kui hagejad püüavad ringkonnakohtu menetluses väita, et kostja nõukogu ei saanud 08.09.2015 varasemat nõukogu otsust muuta materiaalsete eelduste puudumise tõttu, siis on tegemist uue väitega. Kostja palus jätta hagejate vastav väide tähelepanuta. Arvestades, et hagejad ei olnud nõukogu 08.09.2015 otsuse vastuvõtmisel ei nõukogu liikmeteks, juhatuse liikmeteks ega aktsionärideks, siis puudub neil õigus tugineda nõukogu 08.09.2015 otsuse tühisusele (TsÜS § 38 lg 2; 3-2-1-28-16). Isegi juhul, kui hagejatel on õigus tugineda otsuse tühisusele, jääb arusaamatuks, millist võlausaldajate kaitseks sätestatud normi 08.09.2015 otsus rikub. Hagejad ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste täitmist. Nõukogu 08.09.2015 otsuse eesmärk oli vältida olukorda, kus hagejatele tasutakse mitmekümneid tuhandeid eurosid, kuigi nad ei ole täitnud juhatuse liikme kohustusi. Hagejad ei saanud eeldada juhatuse liikme tasu saamist, sest hageja I oli formaalselt juhatuses alates 2009. a ja hageja II alates 1996. a, kuid väidetav otsus hüvitise maksmiseks on vastu võetud alles 16.06.2014. Hagejad on apellatsioonkaebuses tuginenud kolmandate isikute esitatud seletustele ja tõenditele, kuid kostja palub jätta need tuginedes TsMS § 214 lg-le 2 tähelepanuta, sest need on vastuolus kostja seisukohtadega.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hagejate kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 1903,30 euro suuruse maakohtu menetluses kantud menetluskulu ja 910 euro suuruse apellatsiooniastme menetluskulu ning märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Riigikohus tühistas 3. oktoobri 2018 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
10.Hagiavalduse kohaselt nõudsid hagejad kui kostja endised juhatuse liikmed kostjalt tasu juhatuse liikmena tegutsetud aastate eest. Seejuures tuginesid hagejad kostja nõukogu 16. juuni 2014 otsusele. Kostja vaidles hagile vastu ning tugines oma vastuväidetes muuhulgas sellele, et hagejate tasunõue ei ole vastavuses nende panuse ja kostja majandusliku olukorraga. Riigikohus leidis samas asjas 3. oktoobril 2018 tehtud otsuses, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud ÄS §-i 314. ÄS § 314 lg 3 kohaselt kui aktsiaseltsi majanduslik olukord halveneb oluliselt ja juhatuse liikmele määratud või temaga kokkulepitud tasude edasimaksmine või muude hüvede jätkuv võimaldamine oleks aktsiaseltsi suhtes äärmiselt ebaõiglane, võib aktsiaselts nõuda tasude ja muude hüvede vähendamist. Riigikohus asus 3. oktoobri 2018 otsuse p-s 23 seisukohale, et ÄS § 314 lg 3 sätestab tasu vähendamise nõudeõigusena, mitte kujundusõigusena. Selleks, et tasu vähendada (seda mitte maksta), peab aktsiaselts esitama tasu või muu hüvitise saamiseks õigustatud isiku vastu nõude, mille maksma panemiseks peab ta vaidluse korral esitama juhatuse liikme vastu hagi kohtusse. Kui tasu saama õigustatud isik ei nõustu tasu vähendamisega, on aktsiaseltsil võimalik nõuda, et kohus kohustaks juhatuse liiget andma tasu vähendamisega nõustumiseks tahteavalduse (TsÜS § 68 lg 5). Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hagi endiste juhatuse liikmete vastu tasu vähendamiseks on maakohtusse esitamata, kuna ta lootis vaidluse lahendada kompromissiga. Samuti kinnitas kostja, et hagejate nõue tasu saamiseks ja kostjate hagi tasu vähendamiseks tuleb lahendada ühes menetluses. Hagejad jäid ringkonnakohtu istungil haginõude juurde ning vaidlesid kostja kompromissiettepanekule vastu.
11.Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsuses väljendatud seisukohast ÄS § 314 lg 3 kohaldamisel, on menetluslik olukord sedavõrd muutunud, et tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kostja kinnitas, et esitab maakohtule hagejate kui endiste kostja juhatuse liikmete vastu hagi tasunõude vähendamiseks (kostja esitas ringkonnakohtule hagiavalduse projekti) ja TsMS § 11 kohaselt kuulub hagi lahendamine maakohtu pädevusse, siis puudub ringkonnakohtul seadusest tulenev võimalus asja lahendada. TsMS § 373 lg 1 p 2 kohaselt kostjal on õigus esitada kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi), kui vastuhagi rahuldamine välistab täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamise. Kuna vastuhagi rahuldamine välistab täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamise, st vastuhagi lahendamisest selgub, kas ja kui palju hagejatest kostja juhatuse liikmetel õigus tasu saada, on põhihagi ja vastuhagi ühine läbivaatamine põhjendatud. Põhihagi ja vastuhagi ühine läbivaatamine võimaldab lahendada pooltevahelise vaidluse lõplikult, eelkõige koguda ja hinnata tõendeid ühe korraga, et vältida korduvat menetlust ja vastuolulisi kohtulahendeid ning hoida kokku menetluskulusid. Selline seisukoht on kooskõlas ka kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 15.01.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 23). Põhihagi ja vastuhagi ühine menetlemine ei ole vastuolus TsMS § 373 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt vastuhagi hilisema esitamise korral võetakse see ühisesse menetlusse põhihagiga üksnes juhul, kui vastuhagi õigeaegselt esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus ja vastuhagi ühisesse menetlusse võtmine on kohtu arvates asja lahendamise huvides. Ringkonnakohtu arvates on praegusel juhul tegemist mõjuva põhjusega, kuna vastuhagi esitamise vajadus tulenes Riigikohtu 3. oktoobri 2018 otsusest ÄS § 314 lg 3 tõlgendamise kohta. Seega ei ole kostja kasutanud oma menetlusõigusi pahauskselt ning nagu
ringkonnakohus eelnevalt märkis, on põhihagi ja vastuhagi ühine läbivaatamine pooltevahelise vaidluse õiglase ja ökonoomse lahendamise huvides.
12.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.