Võlaõigus › Töövõtulepingud

Selgitused:

ettemaksu tasumisega ja arvete tasumisega hilineti ning arve jäeti osaliselt tasumata. Taganemisavaldus esitati mõistliku aja jooksul, sest hageja püüdis kostjaga korduvalt kokkulepet saavutada ja andis korduvalt tähtaegu võlgade tasumiseks. Juba lõpetatud lepingut ei saa teistkordselt üles öelda. Kostja on hagejale ette heitnud tööde aeglast teostamist, kuid leping ei näinud ette tööde valmimise lõpptähtaega. Et kostja pretensioonid töödele on esitatud olulise hilinemisega, ei saa kostja enam tugineda puudustele töös. OÜ Conviso 20.11.2008 ja 18.12.2008 pangale esitatud ehitustööde maksumushinnangutes ei ole kajastatud probleeme ehituskvaliteediga. OÜ Conviso arvamus ei ole asjakohane, sest tööde sisuks oli fassaadi soojustamine, mitte viimistlemine. Kostja väited selle kohta, et hageja jättis omavoliliselt katusetööd tegemata, on ebaõiged, kuna kostja ise nõudis esmalt fassaadi soojustamist, seejärel katuse tegemist. Kostja jättis ise hagejale esitamata nõutava ehitusdokumentatsiooni, sh ehitusloa. Ehitamiseks puudusid igasugused projektid, mille hankimine oli kostja kohustuseks. Kostja väiteid ettemaksusummade tasaarvestamise osas on alusetud. Tööde maksumusest oli 2 250 000 krooni mõeldud katusetöödeks ja 1 745 000 krooni fassaaditöödeks. Aktis nr 1/2008 leppisid pooled täiendavalt kokku parapeti tööd 445 500 krooni (ilma käibemaksuta). Parapeti töid oli akti nr 1/1008 alusel tehtud 67,9% ehk 302 700 krooni eest (ilma käibemaksuta). Akti nr 2/1108 alusel tehti parapeti töid veel 19,1% ehk 85 090 krooni eest. Samuti leppisid pooled aktis nr 1/1008 kokku lisatöödes 39 427,40 krooni ja aktis nr 2/1108 92 476 krooni eest (ilma käibemaksuta). Seisuga 01.03.2009 tunnistas kostja hageja ees võlgnevust 890 997,11 krooni ja tasus sellest 355 100 krooni. Kostja kinnitatud saldo kohaselt võlgneb kostja hagejale 535 897,11 krooni. Viivisenõude esitamata jätmine saldoteatises ei võta hagejalt õigust kolme aasta jooksul viivist nõuda. Lisatööde tegemise vajadus ilmnes objektil lepinguliste tööde teostamisele eelnevalt. Lisatööde tegemises lepiti kokku suuliselt ja tööd fikseeriti aktil, mille kostja kooskõlastas. Kostja ei ole kunagi varem tõstatanud küsimust lisatöödest, kuna need olid objektil vajalikud. Akti 2/1108 järgi teostati katusel eelneva konstruktsiooni eemaldamist ja parapeti ehitamiseks seina sirgestamist katuse osas. Fassaadil eemaldati lahtist krohvi ja asendati see uuega. Samuti märgiti aktil 2/1108 lisakuluna tellingute rendikulu, kuna kostja ei suutnud fassaadi osas anda korrektseid ehituslikke lahendusi enam kui kuu aja jooksul. Selle perioodi jooksul tööd seisid ja tellingute rent läks kokkuleppel kostja poolt tasumisele. Enne hagi esitamist ei vaielnud kostja sellele vastu. Kostja asus projekte tegema alles 2008. a oktoobris, kuigi leping sõlmiti hagejaga 25.07.2008. Esimese ettemaksu osamakse tasumise tähtaeg oli 04.08.2008, kuid kostja viivitas selle tasumisega 46 päeva ning viivis selle aja eest on 6505,78 krooni. Teise osamakse tasumise tähtaeg oli 12.08.2008, kostja viivitas selle tasumisega 38 päeva ning viivise summa selle aja eest on 4662,60 krooni. Kokku on ettemaksu tasumisega viivitamise eest viivis 11 168,38 krooni. Samuti nõudis hageja kostjalt viivise väljamõistmist põhivõla summalt 5198,15 eurot. Alates hagi esitamisest kuni 16.01.2012 on sissenõutavaks muutunud viivis 5161,16 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja tasus 02.12.2008 esitatud arve osade kaupa: 77 452 krooni 19.03.2009, 100 000 krooni 05.06.2009 ning 100 000 krooni 18.06.2009. Aegumine katkes vastavalt TsÜS § 158 lõikele 1 ja algas uuesti seoses kostja poolt nõude tunnustamisega, mis seisnes võlgnevuse osalises tasumises (TsÜS § 158 lg 2).

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna hageja on lepingust taganenud, siis ei saa tal olla lepingu täitmise nõuet, vaid ta saaks nõuda lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamist, mida hageja ei ole teinud. Hageja suurendatud põhivõlgnevuse nõue ning viivisenõue on aegunud. Lepingust taganemiseks ei olnud hagejal alust ja taganemisavaldus ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja tasaarveldas lepingu alusel tasutud ettemaksu. Kostja ütles ise pooltevahelise lepingu üles. Hageja ei teostanud fassaaditöid nõuetekohaselt, seetõttu tasaarvestas kostja kahjunõude samuti hageja nõudega. Hageja ettemaksul põhinev viivisenõue on tõendamata. Kuigi leping nägi ette nii katuse- kui ka fassaaditööde tegemist, ei alustanud hageja katusetöödega. Hageja lepingust taganemise teade oli üllatuslik, sest arve esitamisest 02.12.2008 kuni taganemisavalduse esitamiseni 22.10.2009 oli möödunud üks aasta. Leping ei näinud ette taganemise võimalust. 23.11.2009 kirjaga teatas kostja hagejale, et ta ei nõustu taganemisavalduses toodud etteheidetega. Samas ütles kostja lepingu hageja rikkumiste tõttu üles. Hageja ülesütlemisavaldusele vastu ei vaielnud. Hageja töödele tegi korduvalt märkusi omanikujärelevalve OÜ Conviso, kuid hageja eiras märkusi. Hageja töödes esinesid järgmised puudused. Laohoone fassaadil oli soojustuse ebaühtlase paigaldamise tõttu näha suuri muhke ja valgusega on fassaadil suured varjud. Fassaadil joonistuvad selgelt välja soojustuse tahvlid ja paljudes kohtades on näha tugevdusvõrk. Fassaadi sokliosas on tegemata kivivillatööd ning paigaldamata olid veeplekid. Soojustuse kinnitus seinale oli ebaselge ning kinnitamisel kasutas hageja lubamatuid töövõtteid. Fassaaditööd olid ülesütlemisavalduse esitamise ajaks lõpetamata. Mittevastavalt teostatud tööde parandamise maksumus on 396 480 - 1 012 704 krooni. Kostja esitas hageja vastu kahju nõude 403 200 krooni ning sellega seoses kohtule menetlusliku tasaarvestuse. Lepingu kohaselt oli fassaaditööde maksumuseks 2 068 469,20 krooni, millest 2 026 539,44 krooni on kostja tasunud. Kostja tasaarvestas ettemaksu 471 410 krooni fassaaditööde eest maksmisele kuuluva summaga. Kostja ei aktsepteerinud teostatud tööde akti nr 2/1108, vaid üksnes kinnitas selle kättesaamist. Kostja pole maksete tegemisega viivitanud, teise osa ettemaksust pidi kostja maksma siis, kui töö objektil liigub ja põhimaterjalidest on kohal vähemalt 60%. Selliste eelduste täitmist hageja tõendanud ei ole. Isegi juhul, kui kostja viivitas ettemaksu tasumisega, on hageja viivisenõudest loobunud, sest hageja saatis kostjale saldoteatise, milles viivist märgitud ei olnud. Kuna lepingus ei olnud märgitud tööde tegemise tähtaega, tuli tööd vastavalt VÕS § 82 lõikele 3 teha mõistliku aja jooksul. Kirjalikke pretensioone hagejale tööd esinenud puuduste kohta ei saadetud. Hagejat teavitati töös esinenud puudustest suuliselt ja e-posti teel. Puudustest teavitamist tõendab R. V. 12.11.2009 raport-hinnang, millest nähtub, et hageja ignoreeris OÜ Conviso märkusi. Samuti tõendab teavitamist K. B. 04.06.2009 e-kiri, U. L. 28.10.2009 e-kiri ning L. T. raport. Kirjalikult esitas kostja oma pretensioonid ülesütlemisavalduses. Lisatööde tegemises pooled kokku ei leppinud. Hageja arve lisatööde kohta on esitatud alusetult. Lepingu punkti 3.4. järgi ei olnud hagejal õigus nõuda kostjalt eelarvet ületavate

kulude hüvitamist, kui hageja eelarvet ületavaid töid kostjaga ei kooskõlasta. Selline kooskõlastus pidi aga olema täiendav kirjalik kokkulepe, mida pooled sõlminud ei ole. Kostja maksis tasu vastavalt tööde tegemise ulatusele ja neis esinenud puudustele. Poole ettemaksust tasus kostja katusetööde jaoks, kuid nendega hageja ei alustanudki. Ettemaksu tasumist katusetööde jaoks tõendab akt 2/1108. Seal on toodud ettemaksu jääk, mis ei oleks saanud sellises suuruses esineda, kui ettemaksu poleks tehtud katusetööde tarbeks. Kostja ei ole ettemaksu arvete tasumisega viivitanud, vaid tasus need samal päeval, kui arved kätte sai. Kostja sai hageja saldoteatise kätte 01.03.2009. Saldoteatise esitamise ajaks pidi hageja olema teadlik sellest, et kostja viivitas arvete tasumisega. Seega oleks saldoteatises tulnud märkida viivisenõue. Saldoteatisest nähtub, et hageja on lugenud ettemaksuna tasutud summad põhivõla, mitte viivise katteks. Hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hageja käitumine on olnud vastuoluline ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja jättis saldoteatises mulje, et ta on viivisenõudest loobunud. Kostja ei ole kooskõlastanud akti, milles on lisatööd kajastatud. Hageja väited lisatööde tegemise kohta on vastuolulised. Kui hageja teadis lisatööde tegemise vajadusest juba enne tööde alustamist, oleks hagejal tulnud sellest kostjat informeerida. Ehitajaks oli hageja, mistõttu tuleb eeldada, et lisatööd sisaldusid lepingu hinnas. Hageja selgitused lisatööde kohta ei ole asjakohased, kuna need ei tulene aktist. Hageja selgitused tellingute kulu kohta on arusaamatud. Lepingu punkti 3.4. kohaselt puudus hagejal õigus nõuda kostjalt eelarvet ületavate kulude hüvitamist. Hageja nõue põhineb poolte vahel 25.07.2008 sõlmitud lepingul, selle alusel oktoobrisnovembris 2008 väljastatud aktil ning 02.12.2008 arvel. Nõudele kohaldub TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt üldine aegumistähtaeg. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võis arve esitada vastavalt TsÜS §-le 147. Lepingu punkti

viivitusintress määras 0,022% põhinõudelt ehk 7,53 eurot päevas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue tulenevalt hagi hinna suurendamise avaldusest on aegunud või mitte. Samuti selle üle, kas leping nende vahel lõppes hageja taganemisavaldusega või kostja ülesütlemise avaldusega. Pooled vaidlesid, kas hageja rahaline nõue kuulub sisuliselt rahuldamisele või mitte või kas kostjal on töös esinenud puudustest tulenevalt õigus esitada hageja vastu tasaarvestuse avaldus. Kostja leidis ka, et hageja poolt viivisenõude esitamine hagiavalduses ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega. Kohus leidis, tuginedes TsÜS § 158 lg-le 2, et hageja nõue ei ole üheski selle osas aegunud. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja tasus hageja 02.12.2008 arvet osade kaupa, tehes viimase osamakse 18.06.2009. Seega algas nimetatud ajast nõude aegumine uuesti ja hageja nõue tulenevalt 02.12.2008 arvest ei olnud 11.01.2012 hagi hinna suurendamise avalduse esitamisel aegunud. Kostja ei ole enne kohtumenetluse toimumist ega kohtumenetluse käigus selgelt välja toonud, miks ta tasus hagejale 02.12.2008 arve alusel nimelt kostja poolt tasutud summad. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et tasutud summad oleksid vastavuses tegelikult teostatud tööde mahu, maksumuse vms tingimustega. Seesugust kostja tahet või selgitust ei nähtu ka kostja poolt hagejale 23.11.2009 saadetud ülesütlemise avaldusest ega maksekorraldustest. Hageja 01.03.2009 saadetud saldoteatises kinnitas kostja võlgnevust hageja ees 890 997,11 krooni ning pärast saldokinnitusele vastava märke tegemist asus kostja oma võlgnevust osade kaupa likvideerima. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kostja pidi olema teadlik saldokinnituse õiguslikest tagajärgedest. Kohus nõustus hageja seisukohtadega, et poolte vahel sõlmitud leping lõppes hageja 22.10.2009 taganemisavalduse saatmisega. Poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ei sisaldanud küll tööde teostamise lõpptähtaega, kuid oli oma olemuselt mitte kestvusleping, vaid tulemuse saavutamisele suunatud leping. Töövõtulepingut saab VÕS § 655 kohaselt üles öelda ainult tellija ning võlaõigusseadus ei näe töövõtjale õigust töövõtuleping üles öelda. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkt 5.1. nägi antud juhul dispositiivselt töövõtjale sellise õiguse ette, kuid hageja eelistas lepingu ülesütlemisele kasutada teist õiguskaitsevahendit ehk lepingust taganemist, mida VÕS § 116 töövõtjale võimaldab. Hagejal oli taganemisavalduse esitamiseks olemas sisuline põhjus ning hageja esitas taganemisavalduse mõistliku aja jooksul. Poolte vahel sõlmitud lepingu 7.1. nägi ette, et töö eest tasumine pidi toimuma 7 tööpäeva jooksul pärast akti vastuvõtmist. Lepingu punkt 4.1. nägi kostjale kui tellijale ette kohustuse tasuda arve 7 tööpäeva jooksul alates arve üleandmisest. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et akti nr 2/1108 sai kostja kätte 28.11.2008. Lepingu punkti 4.1. kohaselt pidi tellija vaatama akti läbi ja sellele vastama 3 tööpäeva jooksul. Töös avastatud puudustest pidi kostja teavitama hagejat sama lepingu punkti kohaselt kirjalikult. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et pärast akti kättesaamist kostja hagejale kirjalikult ühtegi vastust või pretensiooni akti nr 2/1108 suhtes ei esitanud. Seega lasus kostjal kohustus arve tähtaegselt tasuda. Hageja tuletas kostjale võlgnevust meelde 01.03.2009 saldoteatisega, misjärel asus kostja arvet osade kaupa tasuma. Viimase osamakse arve tasumiseks tegi kostja 18.06.2009. Hageja esitas kostjale lepingust taganemisavalduse 22.10.2009. Kohus leidis, et taganemisavaldus oli esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hagejale pidi olema mõistetavaks saanud, et kostja ei kavatse enam edaspidi oma maksekohustusi täita. Mõistliku aja kestvust mõjutab muuhulgas see, millises ulatuses on leping täidetud (RK nr 3-2-1-16509). Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt algas mõistlik aeg arve esitamisest 02.12.2008, kuna kostja ise on oluliselt hiljem asunud osamaksete kaupa arvet tasuma ning

hagejal võis tekkida õigustatud ootus, et kostja kogu võlgnevuse tasub. Alles mitme kuu möödumisel pärast viimase osamakse tegemist pidi hagejale olema selge, et kostja oma kohustusi enam täitma ei asu, millest tulenevalt pöördus hageja kostja poole kirjaliku nõudega. Taganemisavalduse kohaselt andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava 10-päevase tähtaja. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kostja vastas hageja pöördumisele alles 23.11.2009. VÕS § 116 lg 1 p 5 järgi on olulise rikkumisega tegu ka siis, kui teine lepingu pool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta kohustust ei täida (RK nr 3-2-1-31-08). Kohus leidis, et kostja ei saanud hageja taganemisõiguse välistamisel tugineda lepingu punktile 6.2., mis võimaldas kostjal tellijana nõuda hagejalt töös avastatud puuduste kõrvaldamist kokkulepitud tähtajaks ja mitte teostada arveldust enne puuduste kõrvaldamist kostja poolt. Kostja ei esitanud ainsatki tõendit, millest nähtuvalt oleks ta hagejalt enne viimase taganemisavalduse esitamist 22.10.2009 nõudnud töös esinevate puuduste kõrvaldamist ja teatanud, et ta ei teosta arveldusi enne, kui hageja kõrvaldab puudused töös kostja antud tähtajaks. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Seega on taganemise puhul tegemist nn kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta. Teine pool ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ja taganemise formaalset korda on järgitud. Seega olukorras, kus kostja sai kätte hageja taganemise avalduse, mis vastas seaduse nõuetele, oli poolte lepinguline suhe lõppenud. Kostja mittenõustumine taganemisavaldusega ning hagejale saadetud lepingu ülesütlemise avaldus olukorda ei muutnud, kuna kostjal ei olnud võimalik üles öelda lepingut, millest hageja oli juba eelnevalt taganenud. Lepingust taganemine vabastas hageja edasistest lepinguliste kohustuste täitmisest, sealhulgas kohustusest teostada lõplikult lepingulised tööd. Kuna hageja taganes lepingust, ei saa kostja talle ette heita lepinguliste tööde lõpuni teostamata jätmist. Kui leping on lõppenud tagamise tõttu, muudab see lepingu täitmise võlasuhte VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (RK nr 3-2-1-104-11). Taganemine ei lõpeta kohustust tagasiulatuvalt, üksnes üleantu tagastamine toimub VÕS § 189-191 järgi. Taganemisega ei kaota lepingust taganenud pool ka neid õigusi, mis tal enne lepingust taganemist lepingu järgi olid, sealhulgas ei kaota lepingust taganenud pool oma õigust nõuda viivist. Taganemisest tulenevad kohustused peavad pooled täitma üheaegselt. Taganemise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse muuhulgas siis, kui selle tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud (VÕS § 189 lg 2 p 1). Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille käigus hageja poolt kostjale üle antud materjalide ja töökulu samasugusel kujul tagastamine on olemuslikult välistatud. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale üleantu rahaline väärtus, mis vastab sellele osale tööde ja materjalide väärtusele, mille eest kostja ei olnud hagejale lepingu taganemise hetkeks veel tasunud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja poolt talle üleantu väärtus ei ole kooskõlas selle tasu suurusega, mida hageja nõuab ja milles pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid. Kostja üksnes väitis, et tal on puuduste kõrvaldamisest tulenevalt tekkinud täiendav kahju. Kohus leidis, et vaatamata töös esinenud puudustele ei olnud kostjal õigust teostada menetluslikku tasaarvestust töös esinenud puuduste likvideerimise kuludega, kuna kostja on sellise õiguse minetanud. Hageja vaidles tasaarvestusele vastu. Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (RK nr 3-2-1-57-11). VÕS § 200 lg 4

kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Vaidlust ei olnud selles, et pooled sõlmisid töövõtulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 643 näeb ette, et kui tellija on sõlminud töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 644 lg 2). VÕS § 644 lg 3 näeb ette, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Vastavalt VÕS § 646 lõikele 6 kaotab tellija õiguse nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui ta ei nõua seda töövõtjalt üheaegselt teatega töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui töövõtja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vastuväidetest tulenes, et kostja sai töös esinenud puudustest teada enne, kui ta alustas hageja poolt esitatud arve osalist tasumist 19.03.2009, kuna kostja viitas lepingu punktile 6.2. ja on väitis, et tal oli õigus puuduste tõttu arvelduste tegemisest osaliselt keelduda. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja tõendanud, et ta oleks mõistliku aja jooksul hagejat puudustest teavitanud, kirjeldades seejuures puudusi võimalikult täpselt ning nõudes koos teavitamisega puuduste kõrvaldamist. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkt 4.1. nägi ette, et tellija pidi akti läbi vaatama ja vastama sellele 3 tööpäeva jooksul. Töös avastatud puudustest teavitab tellija töövõtjat kirjalikult. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja sai akti nr 2/1108 kätte 28.11.2008, kuid ei teavitanud hagejat millestki 3 tööpäeva jooksul pärast akti saamist. Seega võttis kostja tööd vastu. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Poolte vahel sõlmitud leping ei näinud ette, et tellijal tuleb vastu võtta ainult lõplikult valminud tööd, vaid leping nägi ette tööde etapiviisilise üleandmise. Töö leotakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Lepingu punktist 4.1. tulenes, et tellijal oli kohustus akti alusel kas tööd vastu võtta või teatada kolme tööpäeva jooksul, et ta töid mõnel põhjusel vastu ei võta. Kuna leping nägi kostjale ette tähtaja tööde vastuvõtmisest keeldumisest teadaandmiseks ning kostja lepingus sätestatud tähtaja jooksul hagejale midagi ei teatanud, on kostja järelikult tööd vastu võtnud ning hageja kui töövõtja tasunõue muutus VÕS § 637 lg 3 alusel sissenõutavaks. Tööde vastuvõtmine ei võtnud kostjalt iseenesest õigust viidata töös esinenud puudustele hiljem, kuid sellisel juhul pidi kostja nendest puudustest hagejale teatama mõistliku aja jooksul pärast puuduste ilmnemist, kirjeldades piisavalt täpselt puuduste sisu. Kostja väitis, et hagejat teavitas korduvalt puudustest omanikujärelevalve esindaja, kuid väite tõendamiseks ei ole kostja kohtule esitanud ainsatki tõendit. Kostja ei ole ise välja toonud, millal täpselt K. H. hagejat puudustest teavitas ja millisest puudustest ta teavitas. K. H-i poolt koostatud eksperthinnangutest ei nähtu, et ta oleks ehitamise käigus teavitanud hagejat töös

esinenud puudustest. Vastupidi, K. H. märgib, et kuna allakirjutanul ei ole endiselt teada tööde teostaja lepingu tingimused ja tööde maht ning projekteeritud lahendused, tuleb eelmainitud asjaoluga arvestada. Seega ei teadnud K. H. midagi pooltevahelise lepingulise suhte sisust ega kokku lepitud tööde mahust, mistõttu ta ei saanudki teavitada hagejat töös esinevatest puudustest. K. H. üksnes märkis, et ta informeeris puudustest soojustusplaatide kinnitamisel suuliselt kostja esindajat L.T. ning K. H-l puudus teave, kas puudustest teavitati hagejat. K. B. 04.06.2009 e-kiri ei sisalda etteheiteid töös esinevate puuduste kohta, vaid üksnes kostja palvet hagejale mitte alustada katusetöödega. Kuna kostja esindaja saatis hagejale sellise palve, on asjakohatud kostja etteheited hagejale katusetööde tegemata jätmise kohta. 16.09.2009 saatis U. L. hagejale kirja, milles üldsõnaliselt viitab, et hageja poolt tehtud tööd ei vasta kvaliteedile. Seejuures ei esitanud kostja hagejale nõuet puudused likvideerida. U. L. 28.10.2009 e-kiri on aga hagejale saadetud juba pärast seda, kui hageja oli kostjale saatnud lepingust taganemise avalduse. Ka selles e-kirjas ei ole kostja välja toonud piisavalt täpselt, millised puudused töös esinesid, vaid on üksnes üldsõnaliselt viidanud, et tööd ei ole kvaliteetsed. Detailsema puuduste kirjelduse kirjalikus vormis on kostja hagejale esmakordselt saatnud alles 23.11.2009 vastuses taganemisavaldusele. Kohus leidis, et kuivõrd kostja teavitas hagejat nõuetekohaselt töös esinenud puudustest alles 23.11.2009 ning pärast seda, kui hageja oli kostjale saatnud lepingust taganemise avalduse, asus kostja puudustele viitama ja neid kirjeldama ebamõistlikult hilja. Kostja 23.11.2009 ei ole hagejale kui töövõtjale esitatud nõuet töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning sellist nõuet ei ole kostja hagejale esitanud ka varem. Seega on kostja käitunud ebamõistlikult ning on sisuliselt asunud väiteid töös esinevate puuduste kohta esitama alles siis, kui hageja nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist ja teatas oma soovist lepingust taganeda. Esimese sisulise viite töös esinevatele puudustele esitas kostja hagejale U. L. 16.09.2009 kirjas, kuid kirjast ei nähtu, milline oli puuduste sisu ning kirjas ei nõutud nende puuduste kõrvaldamist. Ajaks, mil see kiri saadeti, oli kostja viivitanud hageja 02.12.2008 arve täieliku tasumisega juba ligikaudu 10 kuud. Töös esinevatest puudustest teavitamist ei tõenda kostja poolt esitatud R. V-i ja L. T. raportid. R. V. kinnitas kohtus antud ütlustega, et ta koostas küll puuduste detailse nimekirja, kuid ei ole seda hagejale esitanud. L. T. kinnitas oma ütlustega, et ta ei ole kostja poolt kohtule esitatud dokumenti koostanud. Dokumendil puudub L.T. allkiri. Tunnistaja L. T. väitis, et kostjale hageja tööde kvaliteedile otseseid etteheiteid tegelikult ei olnud. Kohus leidis, et kostja ei esitanud hagejalt vastuvõetud tööde kvaliteedi suhtes nõuetekohaseid ja spetsifitseeritud pretensioone ei lepingus sätestatud tähtaja jooksul ega hiljem mõistliku aja jooksul. Kuna kostja hagejat mõistlikul ajal ja piisavalt täpselt töödes esinenud puudustest ei teavitanud, on kostja minetanud oma õiguse viidata puudustest tulenevatele nõuetele hageja vastu ning kasutada puudustest tulenevaid õiguskaitsevahendeid hageja suhtes. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks kordagi hagejalt nõudnud puuduste kõrvaldamist. Kuna hagejal oli põhjendatud õigus esitada kostja tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid tulenevalt puudustest teavitamata jätmisest, ei ole kostjal õigust esitada hageja suhtes tasaarvestuse avaldust VÕS § 200 lg 4 alusel. Kostja väitis, et ta tasus ühe osa ettemaksust fassaaditööde eest ja teise osa katusetööde eest. Kuna hageja katusetööde tegemisega ei alustanudki, oli kostjal õigus tasaarvestada katusetööde ettemaks fassaaditööde eest tasumisele kuuluva summaga, mille osas esitas kostja hagejale samuti tasaarvestuse avalduse. Kohus leidis, et leping ei näinud erinevalt kostja väidetest ette, et pool ettemaksust oli mõeldud fassaaditööde tarbeks ning pool katusetööde tarbeks. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 7.1. nähti algselt ette, et kostjal tuli

ettemaksuna tasuda 20% lepingu hinnast. Seejärel sõlmisid pooled täiendava kokkuleppe, milles nähti ette jagada ettemaks kaheks osaks, kumbki 10% lepingu maksumusest. Kokkuleppes puuduvad mistahes viited sellele, et pool ettemaksust oleks tulnud tasuda fassaaditööde tarbeks ja pool katusetööde tarbeks. Hageja poolt kostjale ettemaksu tasumiseks esitatud arvetel ei olnud samuti viidatud, et osa ettemaksust oleks tulnud tasuda fassaaditööde tarbeks ja osa katusetööde tarbeks. Kuna puudus kokkulepe, et pool ettemaksust oli mõeldud katusetööde tarbeks, puudus kostjal alus teostada tasaarvestust 31.08.2009 e-kirjaga. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkt 3.4. nägi ette, et töövõtja peab tellijale kirjalikult õigeaegselt teatama ja kooskõlastama töö eelarve või teostamise tähtaegade ületamise vajadusest. Kui töövõtja ei kooskõlasta tellijaga õigeaegselt eelnimetatud vajadust, puudub tal õigus nõuda tellijalt üle-eelarveliste kulutuste hüvitamist ja tähtaja pikendamist. Kooskõlastus vormistatakse kirjalikult täiendava kokkuleppena. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kirjalikku kokkulepet lisatööde tegemiseks ei olnud. TsÜS § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 näeb ette, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupoolt sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Tunnistaja L. T. , kes kostja projektijuhina tegeles vaidlusaluse objekti ehitusega, väitis, et lisatööde suhtes sõlmiti poolte vahel suulised kokkulepped ja need kokkulepped täideti hageja poolt. Samuti väitis tunnistaja, et kostja seaduslik esindaja oli kõigega objektil kursis. Teostatud tööde aktis nr 1/1008, mis koostati teostatud tööde kohta septembris-oktoobris 2008, on toodud ära teostatud lisatööd fassaadil ja katusel ning lisakulud lahenduse puudumise tõttu kokku 39 427,40 krooni. Nimetatud akti alusel esitas hageja kostjale arve nr 43-1108 ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja tasus antud arve erinevate osamaksetega täielikult. Aktil nr 2/1108 oli lisatööde maksumusena märgitud kokku 51 101 krooni (kokku koos eelmise perioodiga 92 476 krooni). Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja sai akti ning selle alusel esitatud arve kätte. Kostja ei tõendanud, et ta oleks hagejale esitanud nimetatud akti alusel nõuetekohaseid pretensioone. Kostja ei esitanud ka ainsatki tõendit, millise kohaselt oleks kostja teatanud hagejale, et keeldub lisatööde eest tasumast, kuna poolte vahel puudub sellekohane kirjalik kokkulepe. Kostja tasus talle esitatud arve osaliselt ega selgitanud üheski maksekorralduses muuhulgas seda, et ta jätab lisatööde eest maksmata kirjaliku kokkuleppe puudumise tõttu. Hagejale antud saldokinnituses kinnitas kostja, et tal on hageja ees arvest tulenev võlgnevus. Kohus leidis, et kostja käitumisest tulenevalt võis hageja aru saada, et kostja on lisatööde kohta suulise kokkuleppe sõlmimisega nõus, mistõttu ei või kostja tugineda pooltevahelise lepingu tingimusele, mis nõudis selliste kokkulepete kirjalikku sõlmimist. Kohus leidis, et kuna hageja taganes poolte vahel sõlmitud lepingust ning pooltevaheline suhte muutus tagasitäitmise võlasuhteks, ei oma enam tegelikku õiguslikku tähendust see, kas poolte vahel oli või ei olnud kirjalikku lepingut lisatööde kohta. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et aktides toodud mahus hageja tegelikult lisatöid ei teinud. Kuna hageja tegi kostjale töid ja paigaldas materjale, mille tagastamine reaalselt võimalik ei ole, tuleb kostjal hüvitada talle üleantu väärtus, mis seisneb nii lepinguliste tööde kui ka lisatööde väärtuse hüvitamises. Hageja põhinõude rahalise suuruse arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus on tuvastanud, et kostjal puudus õigus tasaarvestada hageja nõudega oma nõuet hageja vastu. Kuivõrd hageja taganes poolte vahel sõlmitud lepingust, vabanes ta oma lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest, mistõttu ei oma enam tähendust see, et

fassaaditöid lõpuni ei teostatud ning muuhulgas jäi eksperdi hinnangul panemata dekoratiivkrohv. Seetõttu ja arvestades kõike eelpool toodut, tuleb hageja põhinõue kostja vastu täielikult rahuldada Kohus leidis, et hageja viivisenõue kostja suhtes kuulub rahuldamisele osaliselt. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus ning võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või lepingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele. Viivisenõude olemasolul saldoteatise esitamine viiviseta võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annab alusel kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet (RK nr 3-2-1132-09). Võlausaldaja jätab ilma viiviseta esitatud saldoteatises mulje, et ta on viivisenõudest loobunud, millise juhul on viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus selles osas, milles hagejal tekkis viivise nõudeõigus enne viimase viivisenõudeta saldoteatise esitamist (RK nr 32-1-100-07). Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 01.03.2009 saldoteatises ei märkinud hageja ühtegi viivisenõuet – ei ettemaksu tasumisega viivitamisest tulenevat viivisenõuet ega teiste arvete tasumisega viivitamisest tulenevat viivisenõuet. Seetõttu on hageja viivisenõue kostja vastu tulenevalt ettemaksu tasumisega viivitamisest kokku 713,79 eurot vastuolus hea usu põhimõttega ning tuleb jätta rahuldamata. Samuti ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt arve nr 46-1208 tasumisega viivitamise eest viivist ajavahemikus 05.12.2008 (arve tasumise tähtaeg) kuni 01.03.2009 (saldoteatise esitamise aeg), mis arvestades arve summat (813 349,22 krooni) ja lepingus sätestatud viivise määra (0,25% arve summast päevas) on 86 viivitatud päeva eest 174 869,82 krooni. Samas on kostja ise viidanud, et kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepingu punktiga 8.2. ei võinud nõutava viivise kogusumma ületada 10% tasu summast, mistõttu vähendas hageja lepingulise viivise summat 81 334,92 kroonini ehk 5198,15 euroni. Kohus leidis, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist aja eest pärast saldoteatise esitamist 01.03.2009 ning alates sellest perioodist viivise nõudmine hageja poolt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu tuleb antud asjas hageja viivisenõue kostja vastu rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud lepinguline viivis 5198,15 eurot. Kuigi hageja taganes lepingust, jäid VÕS § 188 lg 2 alusel kehtima poole kuni taganemiseni lepingust tulenenud õigused, sh õigus nõuda lepingulist leppetrahvi. Hageja on nõudnud kostjalt põhinõude summalt intressi tasumist seaduses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest 10.03.2010. Kostja esitas aegumise vastuväite, hageja intressi arvestusele kostja vastu vaielnud. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 14.02.2012 on sissenõutavaks muutunud viivitusintressi summa hageja arvestuse alusel (5161,16 eurot + 29 päeva x 7,53 eurot = 5161,16 + 218,37 eurot) 5379,53 eurot. Seetõttu tuleb hageja nõue rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress 5379,53 eurot. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivitusintress alates kohtuotsuse tegemise päevast määras 0,022% põhinõude 34 246,23 euro suurusest summast päevas ehk 7,53 eurot päevas. Apellatsioonkaebus

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks või uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellant leiab, et maakohus tegi otsuse nõuete kohta, mida pole esitatud. Kostja juhtis juba menetluse alguses kohtu tähelepanu sellele, et lepingust taganemine ja hagi esemeks olev tasunõue on omavahel kokkusobimatud ning hageja nõue on seetõttu ebaselge. Lepingust taganemisega ei saa kaasneda tasunõuet ning taganemisega kaasnevaks esmaseks tagajärjeks on üleantu tagastamine (VÕS § 189 lg 1). Hageja samastas lepingust taganemise ja lepingu ülesütlemise, selliste lepingu ühepoolse lõpetamise viiside õiguslikud tagajärjed on aga selgelt erinevad. Kohtuotsuses selgus üllatuslikult, et maakohus on hageja tasunõude omaalgatuslikult ümber kujundanud VÕS § 189 lg 2 p 1 järgseks üleantu väärtuse hüvitamise nõudeks, seda menetlusosalistega kordagi arutamata. Kohus on hagi lahendades ümber kujundanud mitte ainult põhinõude, vaid ka ühe viivisenõuetest. Viivise nõue on asendatud VÕS § 189 lg 1 järgse intressi nõudega. Kusjuures sellise nõude ümberkujundamisega pöördus ka menetlusosaliste tõendamiskoormis – materjalide ja tööde väärtust oleks tulnud tõendada hagejal, vaatamata sellele, et VÕS § 189 lg 3 sätestab eelduse, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see VÕS § 189 lg 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Kohus on kohtuotsusega pannud kostjale kohustuse tasuda hagejale suurema rahasumma, kui oli töövõtulepingus kokkulepitud fassaaditööde maksumus. Pretsedenditu on maakohtu etteheide kostjale, et kostja ei ole käesolevas asjas väitnud ega tõendanud, et hageja poolt talle üleantu väärtus ei ole kooskõlas selle tasu suurusega, mida hageja nõuab ja milles pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid. Protsessiseadus sellist kohtupoolset nõude ümber kujundamist ei võimalda (sh seda menetlusosalistega arutamata) ning tegemist on olulise menetlusõiguse normide rikkumisega (TsMS § 5 lg 1, § 436 lg-d 3 ja 4, § 439). Kui kohus leidis, et hageja oli töövõtulepingust kehtivalt taganenud, saanuks selle tagajärjeks olla ainult hagi läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel – nii nagu kostja menetluses esmalt ka taotles. Maakohus tegi otsuse nõuete -üleantu väärtuse hüvitamise nõue, intressi nõue- kohta, mida ei ole esitatud. Nõuded, mis tegelikult esitati - tasunõue teostatud tööde eest ja tasumisega viivitamisega seonduv viivisenõue - on jäänud aga lahendamata. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on üldine tehingust tulenev nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Töövõtulepingu p-i 7.1 kohaselt pidi töö eest tasumine toimuma hageja arve alusel. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada (TsÜS § 147 lg 3). Vaadeldes hageja lepingu alusel väljastatud arve kuupäeva, algas hageja tasu maksmise nõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 kohaselt 2008. aasta lõppemisest ehk 01.01.2009. Nimetatud kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 01.01.2012. Avalduse nõude suurendamiseks esitas hageja aga kümme päeva hiljem ehk 11.01.2012. See tähendab, et põhivõlanõue on suurendatud osas aegunud. Kuivõrd suurendatud põhivõlanõue on aegunud, on aegunud ka sellel põhinev viivisenõue. Samuti on aegunud suurendatud osas viivisenõue, mis põhineb ettemaksu tasumisega viivitamisel. Kostja poolt vaidlusaluse arve osaline tasumine ja hageja saldoteatise kinnitamine ei ole käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 järgi, sest kostja ei tunnusta hageja arvel nr 461208 põhinevaid nõudeid osas, milles kostja ei ole hagejale arvet tasunud. Ka hageja ise pole hagiavalduses tuginenud sellele nagu oleks kostja hageja nõuet arve osalise tasumisega

tunnustanud. Järelikult ei ole hageja sellisel seisukohal enne kostja aegumise vastuväite esitamist olnud. Kostja ei ole hagejale arvet täies ulatuses maksnud, sest peab hageja teostatud töid osas, mille eest pole tasutud, nõuetele mittevastavaks. Arve osaline tasumine ei saaks kuidagi laieneda kogu nõudele ja mõjutada selle aegumist ka sel põhjusel, et arve osaline tasumine kostja poolt ei ole toimunud hageja üleskutsel. Arve tasumist (selle maksmata osas) on hageja kostjalt nõudnud kaks korda, – 22.10.2009 taganemisavaldusega ning seejärel 10.03.2010 esitatud hagiavaldusega – mõlemal korral on kostja nõudele vastu vaielnud. Hageja on tuginenud küll asjaolule, nagu oleks kostja arvest nr 46-1208 tulenevat võlgnevust tunnustanud raamatupidamises saldode võrdlemise käigus, kuid ei ole sellele aegumise kontekstis tuginenud. Ka saldoteatise saatmine ei ole automaatselt käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 järgi. TsÜS § 158 käsitleb nõude tunnustamist autonoomselt, mis tähendab, et nõude tunnustamine saab väljenduda selges tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnistada. Kostja ei ole sellist tahet väljendanud, vaid on hageja nõudele selgelt vastu vaielnud. Maakohus ei nõustunud ühegi kostja esiletoodud argumendiga ning asus TsÜS §-le 158 tuginedes seisukohale, et vastustaja nõuded ei ole üheski ulatuses aegunud. Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 158 ning jätnud kohaldamata TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg 1. Maakohtu eksimus viidatud aegumise regulatsiooni suhtes lähtub ebaõigest hinnangust TsÜS 158 lg-le 2, nagu tähendaks kohustuse osaline täitmine automaatselt nõude tunnustamist kohustatud isiku poolt. Aegumise vastuväite lahendamisel ei tulnud maakohtul hinnata mitte seda, kas kostja keeldumine arve osalisest tasumisest oli põhjendatud ja tõendatud, vaid seda, kas kostja on hageja nõudeid tunnustanud. Aegumise kohaldamine ei sõltu TsÜS § 146 ja § 158 kohaselt kohustatud isiku vastuväidete põhjendatust ega tõendatusest. Aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks. Aegumise vastuväite esitamine ja selle rahuldamine välistab hagi rahuldamise. Nõude olemasolu tuvastamine ei ole seetõttu üldjuhul vajalik. Seejuures ei tulnud mitte kostjal, vaid hagejal põhjendada ja tõendada seda, et aegumine on katkenud. Üldine kolmeaastane aegumistähtaeg oli nõude suurendamise avalduse esitamise ajaks möödunud ja selle üle ei olnud pooltel vaidlust. Seda ei seadnud kahtluse alla ka maakohus. Hageja on aegumise küsimuses tuginenud vaid arve osalise tasumise faktile, mis ei ole aegumise katkemisena TsÜS § 158 lg 2 kohaselt piisav. Erinevalt aegumise küsimusest, kus kohus leidis, et hageja nõude aegumine on kostjapoolse arve osalise tasumisega ehk nõude tunnustamisega katkenud ja alanud uuesti, siis hagiavaldust ei ole maakohus samast seisukohast lähtudes rahuldanud (s.o et kostja on väidetavalt hageja nõuet tunnustanud). Hagi sisulisel lahendamisel pidas kohus vajalikuks poolte sisulisi seisukohti ja esitatud tõendeid analüüsida ning rajas sellisele analüüsile ka oma lõppjäreldused. Lõppjärelduste tegemisel ei ole kohus pidanud vajalikuks „nõude tunnustamisele“ (vaidlusaluse arve osaline tasumine) üldse tugineda ega sellele viidata. Kui kohus leidis, et kostja on hageja nõuet arve osalise tasumisega tunnustanud, siis järelikult puudunuks vajadus muu analüüsi läbiviimiseks. Selles osas on kohtuotsus ka vastuoluline. Maakohus on andnud hageja lepingust taganemise kehtivusele ebaõige hinnangu ning eksinud sellega VÕS § 116 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 sätete vastu. Hageja lepingust taganemist ei saa pidada kehtivaks (taganemine on tühine) kahel põhjusel. Hageja ei ole taganemisavalduse esitamisel järginud selleks VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega – taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja esitas taganemisavalduse peaaegu aasta pärast väidetavat kostja poolset

kohustuse rikkumist. Kohtuotsuses toodud väidet, et hageja tuletas kostjale võlgnevust meelde 01.03.2008 saldoteatisega, misjärel asus kostja arvet osade kaupa tasuma, ei ole hageja menetluses esitanud ning sellist käsitlust pole menetluses ka arutatud. TsMS § 5 lg-st 1 ja § 436 lg-st 4 tulenevalt ei saanud kohus ise hageja eest seisukohti esitada ja otsust sellisele seisukohale rajada. Samuti ei ole hageja esitanud menetluses seisukohta, et arve osalise tasumisega kostja poolt võis hagejal tekkida õigustatud ootus, et kostja osamaksete kaupa kogu võlgnevuse tasub ning seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et mõistlik aeg algas arve esitamisest 02.12.2008. Eelnevalt toodud põhjendustel ei oleks maakohus tohtinud otsust ka sellisele seisukohale rajada. Ebaõige on kohtuotsuses toodud väide, et kostja vastas hageja taganemisavaldusele alles 23.11.2009. Kostja saatis oma esialgse vastuse hageja taganemisavaldusele 28.10.2009, põhjalikuma vastuse ja töövõtulepingu ülesütlemisavalduse esitas kostja 23.11.2009. Seadus seob lepingust taganemise õiguse teise lepingupoole olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 1). Kostja leiab, et ta ei ole lepingut rikkunud. Aluse ja õiguse mitte tasuda hagejale tööde eest, mis on puudustega, andis kostjale töövõtulepingu p 6.2, mille kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt töös avastatud puuduste kõrvaldamiseks kokkulepitud tähtajaks ja mitte teostada arveldust enne puuduste kõrvaldamist töövõtja poolt (hageja teostatud töödes esinenud puudustega seonduvat käsitleb kostja allpool p-s 2.4). Samasisuline alus tuleneb ka VÕS § 111 lg-st 1. Kostja on hagejale lepingu alusel tasu maksnud vastavalt tööde tegemise ulatusele ning neis esinenud puudustele. Riikliku eksperdi arvamus kinnitab, et hageja on saanud tasu rohkem, kui ta selleks tegelikult õigustatud oli. Kostja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et töövõtulepingu p-s 5.1. toodud õigus leping üles öelda (vastava aluse esinemisel) ei välistanud lepingust taganemist seaduse alusel. Kohtul tulnuks hinnata ka kostja ülesütlemisavaldust, sest hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Kostja ütles lepingu üles, sest hageja töödes esinesid puudused. Puudusi hageja teostatud töödes tõendavad eelkõige riikliku eksperdi T. R. arvamus, Euroviimistlus OÜ ja Aaviku Fassaadid OÜ hinnapakkumised töödes esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning tunnistaja R. V. ütlused. Nii Euroviimistlus OÜ kui Aaviku Fassaadid OÜ esindajad käisid töödega hinnapakkumiste tegemisele eelnevalt Suur-Sõjamäe 35 objektil hageja teostatud töödega tutvumas. Andmata hinnangut nii riikliku eksperdi antud ekspertarvamusele kui ka muudele nimetatud tõenditele, märkis maakohus, et kostjal pole õigust teostada käesolevas asjas menetluslikku tasaarvestust töös esinenud puuduste likvideerimise kuludega, kuna kostja olevat sellise õiguse minetanud. Kostja on seisukohal, et maakohus on andnud nii käsitletud lepingu sätetele kui VÕS § 644 lg-le 3 ebaõige hinnangu ning jätnud kostja põhjendused alusetult kõrvale, neid üldse kaalumata. Küsimust sellest, kas kostja on teavitanud hagejat töödes esinenud puudustest „nõuetekohaselt“, ei saa üldse kerkida. Lepingust ega seadusest ei tulene, nagu ei võiks või ei saaks kostja töödes esinevatele puudustele tööde vastuvõtmisel tugineda. Lepingu p-st 4.1 ei tulene, nagu tulnuks kostjal teavitada hagejat töös avastatud puudustest kolme tööpäeva jooksul. Lepingu p-st 4.1 tuleneb vaid see, et tellija peab läbi vaatama akti ja vastama sellele kolme tööpäeva jooksul. Puudustest teavitamisele on sätestatud üksnes kirjaliku vormi nõue, tähtaega selleks ei sätestata. Kostja on hagejat töödes esinenud puudustest teavitanud kirjalikus vormis 23.11.2009 ülesütlemisavalduses ehk ajal, mil tööd polnud isegi veel valmis. Töö tulemi vastavust lepingutingimustele ehk puudusi töödes ei saagi tellija (täielikult) hinnata enne, kui alles tööde valmimisel ning nende vastuvõtmisel. Praegusel juhul esitasid mõlemad pooled vastastikku avaldused lepingu ühepoolseks lõpetamiseks ajal, mil tööd ei

olnud lõpetatud. Kohtuotsuses toodud seisukohta, nagu tuleneks lepingu p-st 4.1 tööde etapiviisiline üleandmine, ei ole kumbki pooltest menetluses esitanud ega lepingut sellisel viisil tõlgendanud. Kohus ei saa menetlusosaliste eest ise seisukohti esitada ning hinnata asjaolusid erinevalt pooltest endist (TsMS § 5 lg 1, § 436 lg-d 3 ja 4). Töövõtuleping on suunatud tulemuse saavutamisele. Lepingu kohaselt oli selliseks tulemuseks kehtivatele ehitusnormidele, eeskirjadele, seadustele ning standardi RYL-2000 klassile I vastav fassaad (lepingu p-d 3.5 ja 9.2). Tellija on kohustatud vastu võtma valmis töö (VÕS § 638) ehk tulemuse ning maksma töövõtjale tasu kokkulepitud tulemuse saavutamise eest (VÕS § 635 lg 1). Maakohtu viited VÕS § 644 lg-le 3 on järelikult asjassepuutumatud. Lepingu p 4.1 käsitleb aktide esitamist/allkirjastamist tasu maksmise tähenduses (lepingu p 7) – poolte kokkuleppe kohaselt tasus kostja hagejale lepingujärgse tasu hageja aktide ja arvete alusel (lepingu p 4.2) enne kui tööd lõplikult valmis pidid saama. Puudustest teavitamise aeg tuleneb VÕS § 644 lg-st 1, s.o tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Selline teadmine või teadma pidamine saab tellijal tekkida pärast tööde valmimist – alles siis on võimalik hinnata, kas töövõtja on kokkulepitud tulemuse saavutanud või mitte. Sellest lähtuvalt ei olnud kostjal tegelikult kohustust tõendada seda, kas ja kui, siis millal ning millistest puudustest kostja hagejat lepingu kestel teavitas (kuigi kostja on seda teinud). Piisav oli juba see, et kostja teavitas hagejat puudustest oma vastuses hageja taganemisavaldusele, milles sisaldus ka kostja ülesütlemisavaldus. Asjakohased pole ka maakohtu viited sellele, et kostja ei ole esitanud hagejale nõuet puuduste kõrvaldamiseks. Sellist nõuet ei saanud kostja hagejale isegi teoreetiliselt mitte esitada, sest selline nõue saab puudutada töid, mis on valmis. Hageja ei lõpetanud lepingulisi töid. Maakohtu seisukohad on vastuolulised. Kohus on pidanud hageja taganemisavaldust esitatuks mõistliku aja jooksul, kuid on samal ajal pidanud kostja kirjalikult puudustest teavitamist ülesütlemisavalduses toimunuks ebamõistlikult hilja, kuigi ka VÕS § 644 lg 1 sätestab puudustest teavitamise tähtajana mõistliku aja jooksul. Oluline on, et riiklik ekspert ehitusprojekti puudumist ja töödes esinenud puudusi omavahel ei seosta. Seda ei ole teinud ka hageja. Ehitusprojekti puudumine praegusel juhul ei saa kuidagi välistada seda, et kostja saab tugineda hageja töödes esinenud puudustele. On õige, et lepingu p 4.5 kohaselt pidi kostja hankima töö tegemiseks vajalikud tehnilised tingimused ja vajadusel ka projektdokumentatsiooni, kuid hageja ei ole kostjat sellise vajaduse olemasolust teavitanud. Hageja oleks pidanud seda tegema, sest töid teostas tema. Sellest, et hageja pidas tööde teostamist ilma projektita võimalikuks, järeldub see, et hageja ei pidanud lepingu kehtivusajal projekti vajalikuks. See kinnitab kostja väidet, et lepingu kehtivusajal olid hageja ja kostja üksmeelel, et projektdokumentatsiooni ei ole iseenesest fassaadi soojustamiseks vaja (sest üldjuhul piirdekonstruktsioone sellise töö käigus ei muudeta). Hageja esindaja leidis, et ehitusprojekt osutus vajalikuks sel põhjusel, et hageja muutis tööde käigus piirdekonstruktsioone. Kostja ei ole ehitaja, mistõttu ei saa kostja teada ega peagi teadma hageja töö spetsiifikat (s.t kas töö tegemist vajatakse mingeid tehnilisi tingimusi ja projektdokumentatsiooni), kui hageja sellest kostjat ei teavita, mida hageja ei teinud. Järelikult ei saanud ega pidanud kostja ilma hagejat sellekohase teavituseta teadma seda, kas tööde teostamiseks on vajalik projektdokumentatsioon. Kostja ei ole Suur-Sõjamäe 35 kinnistu omanikuks kunagi olnud, mistõttu ei saaks kostjal ehitusprojekti koostamise nõuet tuleneda ka sellest asjaolust.

Lepingu ülesütlemine hageja rikkumise tõttu välistab hageja tasu nõude, isegi kui protsessiseadus võimaldanuks kohtupoolset haginõude ümberkujundamist. Kostjal oli õigus leping üles öelda sõltumata sellest, kas hageja oli lepingut rikkunud või mitte. Tellija (kostja) võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda (VÕS § 655 lg 1 esimene lause). Tasu teostatud tööde eest on hageja tasaarvestuste tulemusena igal juhul saanud. Maakohus on eksinud lepingu alusel kostja poolt hageja tasutud ettemaksule antud tõlgenduse osas ja leidnud ebaõigesti, et kostjal puudus alus teostada tasaarvestust. Lepingu p-i 7.1 ja lepingu lisa 2 kohaselt tasus kostja hagejale lepinguliste tööde (s.t nii fassaadi- kui katusetööde) jaoks ettemaksu 20% lepingu maksumusest. Nii kostja kui ka hageja mõistsid ettemaksu tasumise nõuet selliselt, et 10%-line ettemaks läheb fassaaditööde tarbeks ning teine 10%-line ettemaks katusetööde tarbeks. Seda, et ka hageja sisustas ettemaksu nõuet nimetatud kujul, tõendab hageja 28.08.2009 kiri kostjale, milles hageja märkis, et lepingu S35-1 järgi pidime alustama katusetöödega. Selleks tehti ettemaks. Tellija soovil ei ole katusetöödega pihta hakatud. Ettemaksu 471 700 krooni tasumist katusetööde tarbeks tõendab ka hageja teostatud tööde akt nr 2/1108. Nimetatud akti lk-lt 2 nähtub, et tasutud ettemaksu (kokku 942 820 krooni) jääk on 642 000 krooni – ettemaksu jääk poleks saanud nimetatud akti esitamisel sellises suuruses esineda, kui ettemaksu poleks tehtud katusetööde tarbeks. Kui ettemaks oleks tehtud tervikuna fassaaditööde tarbeks, oleks see tervikuna läinud fassaaditööde eest makstud tasu katteks. Nii see aga polnud. Kostja on tasaarvestanud katusetööde jaoks tehtud ettemaksu 471 410 krooni lepingu kohaselt fassaaditööde eest maksmisele kuuluva tasuga. Hageja on seda aktsepteerinud – ettemaksu tasaarvestamine summa 399 000 krooni, mis aktist nähtuvalt koos käibemaksuga moodustab 470 820 krooni, nähtub hageja allkirjastatud aktist nr 3/0809. Seda, et ettemaks tehti katusetööde tarbeks, kinnitab ka fakt, et hageja ei ole oma fassaaditöödel põhinevat tasunõuet tasaarvestanud kostja tasutud ettemaksuga. Arvestades, et katusetöödega hageja ei alustanud, langes lepingu ülesütlemisega kostja poolt (või lepingust taganemisega hageja poolt, kui maakohtu seisukoht taganemisavalduse kehtivuse kohta jääb pidada) ära õiguslik alus katusetööde eest tasutud ettemaksu enda käes hoidmiseks. Kostja on lepingu alusel tasutud ettemaksu enne taganemisavalduse esitamist kompromissina hagejal kostja vastu eksisteerida võivate nõuetega tasaarvestanud. Kostja tahe ettemaks ja lepingujärgne tasu tasaarvestada ning tasaarvestusavaldus sisaldub 08.07.2010 menetlusdokumendi lisades 5, 7 ja 20. Kui fassaaditööde maksumus oli kokku 2 068 469,20 krooni ja kostja on hagejale lepingu alusel tasunud 2 026 539,44 krooni (võttes arvesse ka nimetatud tasaarvestust), ei saa kostja põhivõlgnevus hageja ees kuidagi olla 535 837 (34 246,23 eurot) nagu on leidnud maakohus. Maakohus on jätnud otsuse tegemisel eelnevalt viidatud tõendid käsitlemata. Maakohus ei ole järginud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 ning § 442 lg-s 8 sätestatud tõendite hindamise nõudeid. Maakohus on tunnistaja L. T. ütluste pinnalt ebaõigesti tuvastanud poolte suulise kokkuleppe lisatööde osas. Tunnistaja ütlused olid selles osas niivõrd ebamäärased, et nendest ei saa taolise kokkuleppe olemasolu kuidagi tuletada. Pole õige, nagu oleksid pooled lisatööde teostamises suuliselt kokku leppinud ning et poolte kokkuleppel on tööd peamiste töölõikude (katus, fassaad) kaupa fikseerinud aktil, mille kostja väidetavalt kooskõlastas. Kostja ei ole hagejalt lisatöid tellinud, samuti pole kostja kõnealust akti (hagi lisaks 5 olev akt nr 2/1108) kooskõlastanud ega akti sellisel viisil koostamises hagejaga kokku leppinud. Kui väidetavate lisatööde teostamise vajadus oli hagejale teada juba

enne lepinguliste tööde teostamist ja nende teostamine oli ehituslikust seisukohast hädavajalik, nagu märkis hageja, siis oleks hagejal tulnud hea usu põhimõttest tulenevalt selliste tööde tegemise vajadusest kostjat ka informeerida. Hageja seda ei teinud, mistõttu saab ja tuleb nii ehk teisiti eeldada, et need väidetavad lisatööd sisaldusid lepingu hinnas. Aluse selleks annavad VÕS § 6 lg 2 ja § 635 lg 1. Hageja kui töövõtja kohustus tagada kokkulepitud tulemuse saavutamine hõlmab ka hageja hinnapakkumuse väliseid töid, mis oli kokkulepitud tulemuse saavutamiseks vajalikud. Vastasel korral poleks kokkulepitud tulemuse saavutamine võimalik. Aktist nr 2/1108 ei tulene hageja väidetud lisatöid (katusel eelneva konstruktsiooni eemaldamine, seina sirgestamine katuse osas, fassaadilt lahtise krohvi eemaldamine ja uue krohviga asendamine) ning neid töid pole võimalik akti tagantjärele ka lisada. Õige ei ole ka see, nagu poleks kostja väidetavate lisatööde arveldamisele vastu vaielnud. Kostja ei ole hagejale lisatööde eest, mille teostamises pole kokku lepitud ja mida pole teostatud, tasunud. Täielikult tõendamata on ka aktis nr 2/1108 nimetatud tellingukulu. Lisaks sellele, et kulu on tõendamata, on see ka kostjaga seostamatu. Lepingu punkti 3.4 kohaselt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt eelarvet ületavate kulude hüvitamist, kui hageja eelarvet ületavaid töid kostjaga ei kooskõlasta. Selline kooskõlastus pidi vormistatama kirjaliku täiendava kokkuleppena. Sellist kokkulepet pole. Muul viisil, kui kirjaliku kokkuleppega, väidetava lisatööde teostamise kokkuleppe olemasolu tõendada ei saa. Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja vastu viivisenõudeid, sest hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, millelt viivist arvestada. Maakohus on hagi lahendades lubamatult ümber kujundanud lisaks põhinõudele ka ühe viivisenõuetest. Viivise nõude on kohus asendanud VÕS § 189 lg 1 järgse intressi nõudega. Sellest kontekstis on ka arusaamatu maakohtu viide sellele, et kostja ei ole hageja antud viivisenõudele esitanud muid vastuväiteid peale aegumise vastuväite. Kostja on menetluse algusest saadik vaielnud vastu hageja viivisenõudele. Kohtuotsusest ei tulene ka see, millisest intressi määrast intressinõude rahuldamisel kohus on lähtunud. Taolisele nõudele saab kohalduda vaid VÕS § 94 lg 1 kohane intressimäär, milleks on 1% aastas. Kohtu arvestus sellele sättele ei vasta. See puudutab ka TsMS § 367 alusel tuleviku suunatud intressinõuet. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb edasikaevatud osas TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja menetlusõiguse normide rikkumisega. Tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivise (intresside) nõude. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, siis selles osas kolleegium TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige

välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Kolleegium leiab, et maakohus on käesolevas asjas viinud eelmenetluse läbi puudulikult, mis tingis ka ebaõige kohtuotsuse tegemise. Samuti on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus oma sisult vastuoluline. Hageja tõi oma nõude alusena välja alljärgnevad asjaolud:

Lisaks eeltoodule on maakohtu otsus ka vastuoluline. Maakohus on tuvastanud, et hageja nõue kuulub rahuldamisele ja lepingu alusel üleantu hind hüvitamisele VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi, kuid asunud tuvastama asjaolusid, mis on olulised siis, kui hageja oleks esitanud lepingu täitmise nõude. Selliseks asjaoluks on näiteks kostja tasaarvestuse vastuväite, mis puudutas ettemaksu tagastamise nõude tasaarvestamist, hindamine. Tasaarvestuse aluseks oli see, et osa ettemaksust tuli arvestada katusetööde tegemiseks, kuid poolte väidete kohaselt ei olnud nende töödega alustatud, mistõttu kostja tegi katusetööde eest tasutud ettemaksu tagasinõude osas tasaarvestuse. Kolleegium leiab, et juhul, kui leping on lõppenud taganemisega, siis ei ole tagasitäitmisel oluline, mille eest on ettemaks makstud, vaid oluline on see, kuipalju oli lepingu täitmiseks üle antud. Küll aga võib see osutada oluliseks juhul, kui leping on üles öeldud ajal, kui katusetööd on tegemata ja hageja nõuab tehtud tööde eest tasumist. Samuti on õige kaebuse väide, mille kohaselt ei ole kohtuotsusest võimalik aru saada, millest lähtudes on kohus määranud viivitusintressi suuruseks 0,22% päevas. Seda ei osanud ringkonnakohtu istungil ka hageja selgitada. Üllatuslikkuse ja vastuolulisuse tõttu on maakohtu otsuse põhjendused ebapiisavad, mis on TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mida ei ole ringkonnakohtul võimalik, arvestades apellatsioonimenetluse eripära, kõrvaldada ja mis on aluseks otsuse tühistamisele ning tsiviilasja saatmisele uueks arutamiseks maakohtule. Kuna maakohus ei ole välja selgitanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega täpsustanud hageja nõudeid, siis ei ole kolleegiumil võimalik ilma poolte kaebeõigust rikkumata hageja nõuet täpsustada ja esmakordselt asjaolusid tuvastada. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegiumi arvates on asjaolude olulises määras tuvastamata jätmise põhjuseks eelkõige ebapiisava põhjalikkusega eelmenetluse läbiviimine maakohtu poolt. TsMS § 392 lg 1 järgi tuleb eelmenetluses määrata kindlaks muuhulgas hageja nõue ja menetlusosaliste seisukohad nõude suhtes, samuti poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Vajadusel peab kohus eelmenetluses arutama pooltega menetluslikku olukorda ja selgitama vajadust asjaolude täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus eelmenetluses selgitama hagejale tema nõude aluseks olevate asjaolude ja nõude eseme vastuolulisust ja andma hagejale võimaluse oma nõudeid täpsustada. Kolleegium selgitab, et lepingust taganemise korral on hagejal õigus nõuda VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi lepingu alusel üleantu hüvitamist ja mitte kohustuse täitmist. Ebaõige on hageja nägemus, et VÕS § 188 lg-s 2 sätestatu annab talle ka lepingust taganemisel õiguse esitada lepingu alusel tasu maksmise nõuet. VÕS § 188 lg 2 sätestab, et taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Eeltoodu tähendab seda, et taganemine ei lõpeta kohustusi tagasiulatuvalt ja üleantu tagastamine toimub pärast lepingust taganemist tagastusvõlasuhte raames VÕS §-de 189 kuni 191 järgi. Pärast hageja poolt nõuete täpsustamist tuleb kostjale anda võimalus oma vastuväidete esitamiseks. Asja lahendamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas hageja on lepingust taganenud või lepingu üles öelnud, kuna esitatud hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis võib olla hageja tahteavaldus tõlgendatav nii lepingust taganemisena kui ka lepingu üleütlemisena. Kolleegium märgib, et ebaõige on hageja käsitlus, mille kohaselt ei ole tal õigus 25.07.2008 sõlmitud lepingut üles öelda. Lepingu p-s 5.1 on pooled kokku leppinud, et töövõtjal on õigus

leping üles öelda ja nõuda tellijalt vastavalt tehtud tööle eelnevalt kokkulepitud faktiliste kulutuste hüvitamist, kui tellija ei täida omapoolseid lepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades lepinguvabadust ja võlaõigusseaduse sätete dispositiivsusust, on pooltel õigus kokku leppida ka selles, et töövõtja võib lepingu üles öelda. Nõude lahendamiseks tuleb maakohtul, arvestades poolte täpsustatud väiteid, esmalt tuvastada, kas hageja on kehtivalt taganenud töövõtulepingust või lepingu üles öelnud ja sellest tulenevalt otsustada hageja raha nõude rahuldamine. Taganemise või ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks tuleb hinnata nii materiaalsete kui ka formaalsete eelduste olemasolu. Lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise eelduseks olevate asjaolude esiletoomise ja tõendamise kohustus on hagejal. Juhul, kui hageja on kehtivalt lepingust taganenud, tuleb maakohtul määrata VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi lepingu alusel üleantu väärtus, mida peab tõendama samuti hageja. Pooltevahelises lepingus on küll määratud tööde hind, mis võiks olla aluseks VÕS § 189 lg 3 kohaldamisele, kuid poolte vahel on vaidlus lisatööde kokkuleppe ja maksumuse osas. Hagejal on võimalik esitada kohtule asjaolud ja tõendid, millest järeldub lisatööde tegemise kokkulepe ja kostjale üleantud tööde väärtus. Juhul, kui hageja ei ole kehtivalt lepingust taganenud või lepingut üles öelnud, tuleb maakohtul kaaluda, kas kostja on lepingu 23.11.2009 kirjaga kehtivalt üles öelnud. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu istungil selgitasid pooled, et tegelikult tehti hageja poolt töövõtulepingust tulenevaid töid veel suvel 2009 ja alles septembrikuus lahkus hageja objektilt. Tegelik tööde lõpetamine võib olla oluline VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud lepingust taganemiseks või lepingu üleütlemiseks avalduse esitamisel mõistliku aja hindamisel. Olenevalt sellest, kas leping on üles öeldud või on lepingust taganetud, aegub ka raha nõue erinevalt. Tagasitäitmise võlasuhe muutub sissenõutavaks alates lepingust taganemisest, kuid lepingu ülesütlemise või lepingu kehtivuse korral tuleb tuvastada, millal muutus kohustus töö eest tasuda sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul hinnata kostja poolt esitatud aegumise väiteid. Kostja tasaarvestuse vastuväidete hindamisel on oluline, kas tegemist on VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel esitatud nõudega või nõudega tehtud tööde eest tasumiseks. Eelnevalt on kolleegium selgitanud, et juhul, kui tegemist on tagasitäitmise nõudega, siis enammakstud ettemaks tuleb arvestada tagasitäitmise nõude osana ja seda ei ole võimalik tasaarvestada, küll aga on kostjal enammakstud ettemaksu tagastamise nõue võimalik esitada ja tasaarvestada siis, kui hageja nõuab tehtud tööde eest tasumist. Sellisel juhul peab kostja tõendama tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid, muu hulgas ka seda, et osa ettemaksust on hageja käes ja kostjal on õigus nõuda selle tagastamist. Lepingus kokkulepitule mittevastava tööga kostjale tekitatud kahju hüvitise tasaarvestuse osas oli poolte vahel samuti vaidlus. Maakohus leidis, et kostja ei ole mittekvaliteetsetest töödest hagejale tähtaegselt teatanud, mis välistab töös olevatele puudustele tuginemise. Kolleegium selgitab, et hageja tasu nõude vastu esitatud tasaarvestuse puhul peab maakohus tuvastama, kas kostjale oli tekkinud kahju seoses hageja poolt lepingule mittevastavate tööde tegemisega ja kui oli, siis kas selle tasaarvestamiseks vajalikud eeldused on täidetud. Kolleegium märgib, et ka VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi üleantu väärtuse hüvitamise nõude rahuldamisel on võimalik arvestada ka sellega, et üleantu ei vastanud lepingule.

Hageja viivise või intressi nõue tuleb maakohtul lahendada olenevalt sellest, kas lepingust on taganetud ja nõutakse lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamist või on tegemist tasu nõudega. Seoses tsiviilasja saatmisega uueks läbivaatamiseks maakohtule, tuleb maakohtul menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel olenevalt tehtavast lahendist.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.