Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-107-07 Tartu, 5. detsember 2007. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Siiri Paiso ja Oliver Roo hagi Elvi Krivani vastu õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 204-1926 Oliver Roo kassatsioonkaebus Elvi Krivani vastukassatsioonkaebus Hageja Siiri Paiso (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste Hageja Oliver Roo (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja Siiri Paiso, lepinguline esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste Kostja Elvi Krivan (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nele Laidvee 22. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2007. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO LEXTAL Oliver Roo kassatsioonkaebuselt 9. mail 2007. a tasutud kautsjon 7228 (seitse tuhat kakssada kakskümmend kaheksa) krooni.
4.
Tagastada Elvi Krivanile vastukassatsioonkaebuselt 20. juunil 2007. a tasutud kautsjon 4086 (neli tuhat kaheksakümmend kuus) krooni 41 (nelikümmend üks) senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siiri Paiso (hageja I) ja Oliver Roo (hageja II) esitasid 20. detsembril 2004. a Elvi Krivani vastu hagi õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt alustasid hageja I ja tema elukaaslane Aimar Roo kostja teadmisel ja heakskiidul 1999. aastal juurdeehitise rajamist kostja (A. Roo tädi) kinnistule. Juurdeehitise rajamiseks koostati ehitusprojekt, mis kinnitati 13. juunil 2001. a. Hageja I ja A. Roo tegid projektikohased ehitustööd oma raha eest. A. Roo suri 30. novembril 2003. a. Pärast A. Roo surma jätkas hageja I ehitustöid. Kuna juurdeehitise tegid A. Roo ja hageja I oma raha eest, ei vaielnud pooled 2004. aasta oktoobrini selle üle, et hagejatel on õigus uude majaossa elama asuda. 2004. aasta septembris sai kostja teada, et enne surma müüs A. Roo endale kuulunud Haabneemes Xxxxx xxx xx-xx asuva 1-toalise korteri AS-le Ühisliising (saadud raha kulus juurdeehitise tegemiseks ja A. Roo matusteks). Müügilepinguga samal ajal sõlmis hageja I AS-ga Ühisliising selle korteri liisingulepingu, mille kohaselt tasub hageja I igakuiseid liisingumakseid ning pärast
graafikujärgsete maksete tasumist on hagejal I õigus korter jääkväärtusega välja osta. See tehing ei meeldinud kostjale ning ta keelas hagejatel 10. oktoobrist 2004. a juurdepääsu juurdeehitisele. Kostja on A. Roo ja hageja I arvel alusetult rikastunud. Kuna A. Roo on surnud, siis talle surma hetkel kuulunud alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kostja vastu kuulub tema pärijale, kelleks on hageja I ja A. Roo ühine poeg - hageja II. A. Roo ja hageja I tegid juurdeehitise rajamiseks olulisi rahalisi kulutusi, ostes ehitusmaterjale ja tellides ehitustöid. A. Roo tegi järgmised kulutused: 1) maksis OÜ-le Logotek kuuluvast laost ostetud ehitusmaterjali eest kokku 104 322 krooni 70 senti; 2) maksis 1. aprillil 2002. a A. Roo ja Kersintal Grupp OÜ sõlmitud töövõtulepingu alusel materjalide ja tehtud tööde eest 222 093 krooni 20 senti. Hageja I tegi järgmised kulutused: 1) maksis OÜ-le Logotek kuuluvast laost ostetud ehitusmaterjali eest pärast A. Roo surma kokku 19 037 krooni 40 senti; 2) tasus siseuste eest 14 870 krooni 95 senti; 3) ostis elamusse saunakerise, saunaukse ja duððinurga 8220 krooni eest; 4) lasi paigaldada õhkküttesüsteemi 3740 krooni eest; 5) ostis kaminasüdamiku 28 486 krooni eest; 6) ostis elamule välisukse 7870 krooni 60 sendi eest; 7) laenas oma emalt L. Paisolt juurdeehitise tegemiseks 111 000 krooni, mis kanti hageja I palvel A. Roo arveldusarvele. A. Roo ja hageja I vahel oli ühise tegutsemise leping (seltsinguleping), mis lõppes A. Roo surmaga. Pärast seltsingulepingu lõppemist on hageja I teinud kinnistule veel kulutusi, ostes 58 283 krooni 37 sendi eest köögimööbli koos tehnikaga, mis paigaldati juurdeehitisse. Kinnistul asuvale elamule kaasaegse juurdeehitise tegemiseks tehtud kulutused on kinnistu omaniku jaoks kasulikud kulutused. Elamu uuendamine ja laiendamine on otseselt kinnistu omaniku huvides ja tõstnud ka kinnistu väärtust. Seega on kostja rikastunud selle summa võrra, mis kulus hagejal I ja A. Rool juurdeehitise tegemiseks. Keelates 10. oktoobril 2004. a hagejatel juurdepääsu ehitise osale, väljendas kostja üheselt tahet võtta see ehitise osa enda valdusesse ja kasutusse.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja sõlmis 1997. a A. Rooga ja tema vanemate U. Roo ja V. Rooga ühise tegutsemise lepingu. Nimetatud lepingu kohaselt kohustusid pooled tegema kostjale kuuluva elamu juurde- ja ümberehituse. Eesmärgiks oli võimaldada A. Roo vanematele normaalsed elutingimused ja eluaseme tasuta kasutamine nende surmani. Ümber- ja juurdeehitustööd tehti kostja ja A. Roo vanemate raha eest. Kostja ei sõlminud A. Roo ja hagejaga I kokkulepet kostja kinnistul asuva elamu ümber- ja juurdeehitustööde tegemiseks. Kolmandad isikud ei saa omavahel sõlmida ühise tegutsemise lepingut, mille eesmärk on võõral kinnistul ümberehitustööde tegemine ning rahastamine, omamata selleks kinnistu omaniku nõusolekut. Kui A. Roo ja hageja I sõlmisid ühise tegutsemise lepingu, on see tühine kostjale kuuluval kinnistul asuva elamu ümberehituse osas. Hageja I ei ole kunagi osa võtnud elamu juurde- ja ümberehitusest. Ehitustöid alustati juba 1998. aastal ja juurdeehitise vundament valmis 5. detsembril 1998. a. Kostja ei ole hagejaga I sõlminud kokkulepet, et hageja I võib elama asuda kostjale kuuluvasse elamusse. Kostja ei ole kunagi andnud hagejale I oma elamu võtmeid. Hageja I ei ole teinud rahalisi
kulutusi elamule. A. Roo ei teinud elamule kulutusi õigusliku aluseta. Kulutused tehti kostja, A. Roo, U. Roo ja V. Roo vahel sõlmitud seltsingulepingu alusel.
3.Harju Maakohus rahuldas 19. aprilli 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja II kasuks välja 1 131 500 krooni ja hageja I kasuks 58 283 krooni 37 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud hageja I väited ühise tegutsemise lepingu olemasolu kohta tema ja A. Roo vahel kostja kinnistul asuvale elamule juurdeehitise ehitamiseks. A. Roo ja hageja I ei saanud kokku leppida ühise tegutsemise lepingu sõlmimises ja kulutuste tegemises kostjale kuuluvale hoonele ilma, et kostja selles kokkuleppes poolena osaleks. Kostja eitab sellise kokkuleppe olemasolu. Hageja I kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud ega tea selle sisu. Hageja ei ole tõendanud oma panust seltsingulepingu osalisena. Seltsinglase surm on seltsingu lõppemise aluseks ning kulutused, mida hageja I tegi ehitisele pärast A. Roo surma, ei tõenda seltsingulepingu olemasolu. Pealegi väidab hageja, et oluline osa nendest kulutustest kaeti A. Roo korteri müügist saadud rahaga. Tõendamata on ka kostja väide, et kostja, U. Roo, V. Roo ja A. Roo sõlmisid 1997. aastal ühise tegutsemise lepingu. Tõendamata on ka väidetava ühise tegutsemise lepingu järgi selle osaliste panus. Kui väidetav ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997. a, oleksid pidanud nii U. Roo, V. Roo kui ka kostja juurdeehitise püstitamisel osalema rahalise või töise panusega. Väidetavatest rahalistest panustest on kolm tehtud aastaid enne seda, kui tekkis mõte müüa U. Roole ja V. Roole kuulunud korter Paides ning nad kolisid kostjale kuuluvasse elamusse. On ilmne, et neid ülekandeid (tööosakud, rahvakapitali obligatsioonid) ei tehtud A. Roole juurdeehitise püstitamiseks. Kostja kinnitas, et tema ja tema elukaaslane andsid EVP-d ning raha läks mullatsehhi ehitamiseks A. Roo ärisse. Tunnistaja U. Roo on selgitanud, et Paide korteri müügist saadud raha paigutas A. Roo osaliselt oma ärisse. Ütlustest tuleneb, et eelnimetatud vara anti üle pojale paigutamiseks omal äranägemisel, mitte mingil kindlal eesmärgil. Kostja ei tõendanud ka seda, et ta 26. aprillil 1996. a Haabneemes asuva korteri müümisel A. Roole selle eest raha ei saanud. Notariaalses pandi- ja müügilepingu p-s 2.2 on kostja kinnitanud, et ta on saanud müügihinnast 40 000 krooni kätte enne lepingu sõlmimist. Ülejäänud raha pidi kostja saama hiljemalt 29. aprillil 1996. a. Oktoobris 2003. a müüs A. Roo sama korteri AS-le Ühisliising, informeerimata sellest kostjat ja oma vanemaid. Nimetatud asjaolu näitab, et A. Roo ei pidanud nimetatud vara seltsinglaste varaks. A. Roo vanemate ja kostja rahaline ja töine panus juurdeehitise püstitamisesse on tõendamata. Pooled ei vaidle selle üle, et A. Roo vanemad müüsid 1997. a neile kuulunud, Paides asuva korteri ning asusid elama kostjale kuuluvasse suvilasse. Kostja on vande all kinnitanud, et ta kolis 1996. a Piritale oma elukaaslase juurde ja suvila jäi tühjaks. Suvilasse kolis ta tagasi alles 2002. a. Kostja kinnitusel on hoone vanas osas pinda kokku ca 120 m2. 1996. aastast 2000. aastani oli A. Roo vanemate kasutada kogu suvila. 1999. aastal ehitas A. Roo suvila ümber, mille käigus rajas kaasaegse WC, pesuruumi ja sauna. 1997. aastal, kui väidetavalt sõlmiti ühise tegutsemise leping, puudus juurdeehitise ehitamiseks objektiivne vajadus, sest ruumi oli piisavalt. Hageja I väidab vande all antud seletuses, et juurdeehitist hakati ehitama eesmärgiga asuda sinna
perega elama. Samal põhjusel jätkas tema pärast A. Roo surma Haabneemes asuva korteri müügist saadud raha eest juurdeehitise viimistlemist, tehes alumise korruse siseviimistluse, põrandad ja laed. Hiljem tellis trepi ja kaminasüdamiku ning köögimööbli. Ehitamise ajal olid juurdeehitise võtmed vaid A. Rool ja temal. Kostja väidab vande all antud seletuses, et pärast tema surma oleks A. Roo saanud kogu kinnistu ja A. Roo õde oleks saanud Haabneemes asuva korteri. Enne 1. oktoobrit 2004. a arutati, et hagejad võiksid kostjale kuuluvasse elamusse elama tulla. Kui ilmnes, et Haabneemes asuva korteri liising on vormistatud hageja I nimele, kostja sellega enam ei nõustunud. Tunnistajate ütluste põhjal leidis maakohus, et A. Roo ehitas 1999. aastast kuni oma surmani kostja kinnistul asuvale elamule juurdeehitist oma töö ja rahaga. Seda asjaolu kinnitavad ka hageja esitatud kirjalikud tõendid (kviitungid, arve-saatelehed, maksekorraldused, töövõtulepingud), mis kuni A. Roo haigestumise ja surmani on vormistatud tema nimele. A. Roo tegi juurdeehitise eesmärgiga luua paremad elamistingimused oma perele (s.o endale ja hagejatele), olla oma vananevate vanemate kõrval ja hoolitseda nende ning ka oma tädi (s.o kostja) heaolu eest. Nähtavasti oli ta nõus seda tegema kõigi oma vahenditega, kuna erinevatel eluetappidel olid teda toetanud nii moraalselt kui ka materiaalselt kõik need lähedased inimesed. Samuti oli pereringis teada seisukoht, et pärast kostja, s.o kinnistu omaniku surma peab kinnistu omanikuks saama A. Roo. Tunnistaja A. Puusepa sõnul nägi ta ehitusel nii S. Paisot kui ka tema ema ja arvab, et kõik olid kui üks pere. Sellises olukorras ei tekkinud vajadust anda toimuvale õiguslikku hinnangut. Võimalusele, et A. Roo võib surra enne kostjat, ei olnud keegi mõelnud. Eeltoodust tulenevalt tegi A. Roo kostjale kuuluva kinnistu oluliseks osaks olevale ehitisele kulutusi õigusliku aluseta. Kinnistul asuvale elamule kaasaegse juurdeehitise ehitamiseks tehtud kulutused on kasulikud kulutused. Elamu uuendamine ja laiendamine on kinnistu omaniku huvides, sest seeläbi tõuseb ka kinnistu väärtus. Kostja rikastus selle summa võrra, mis kuluks tal juba tehtud ümberehitusele. Kuna A. Roo ehitas kinnistul asuva elamu ümber ning ehitis on kinnistu oluline osa, mida ei ole võimalik kinnistult ära võtta, tuleb kinnistule tehtud kulutuste eest mõista hageja I kui A. Roo ainsa seadusjärgse pärija kasuks välja hüvitis 1 131 500 krooni. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kinnistule ümberehitusprojekti alusel tehtud tööde tulemusena valminud juurdeehitise maksumus on
10.oktoobri 2004. a hindades 1 131 500 krooni. Hageja I nõue 58 283 krooni 37 sendi väljamõistmiseks on põhjendatud. Keelates 10. oktoobril 2004. a hagejate juurdepääsu ehitiseosale, väljendas kostja üheselt tahet võtta see ehitiseosa oma valdusesse ja kasutusse. Nimetatud kuupäevani ei vaielnud kostja vastu sellele, et hageja I jätkab ehitamist ja sisustab juurdeehitist ega ka sellele, et ta asub sinna elama. Hageja I tegi pärast A. Roo surma kinnistule veel kulutusi: paigaldas trepi ja kamina ning tellis ja paigaldas köögimööbli koos tehnikaga 58 283 krooni 37 sendi eest. Kostja kulutustele vastu ei vaidle ja lubab hagejal köögimööbli ära viia. Kuna köögimööbel on tellitud ja koostatud kindla ruumi võimalusi ja ehituslikke iseärasusi arvestades, ei ole hagejal võimalik kasutada sama mööblit teises kohas eesmärgipäraselt. Saadut ei ole sel põhjusel võimalik välja anda ja kostja peab hagejale I hüvitama
köögimööbli hariliku väärtuse 58 283 krooni 37 senti.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt andis maakohus esitatud tõenditele väära hinnangu, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme.
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse väljamõistetud summa suuruse osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja II kasuks välja 408 640 krooni 85 senti ja hageja I kasuks 58 283 krooni 37 senti. Osas, millega jäeti hageja I nõue rahuldamata, jäeti maakohtu otsus läbi vaatamata, sest selle peale ringkonnakohtule ei kaevatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtus tõenditele antud hinnanguga ja leidis, et kaebuse väited ei anna alust tõendeid teisiti hinnata. Tõendamata on kostja väide, et kostja sõlmis A. Roo ja tema vanematega ühise tegutsemise lepingu majale juurdeehitise tegemiseks, et anda elamu A. Roo vanemate kasutusse. Maakohus selgitas välja poolte tegeliku tahte, arvestades poolte käitumist enne ja pärast väidetava lepingu sõlmimist. Juurdeehitis oli mõeldud A. Roo perekonnale, see on temale, elukaaslasele ja lapsele kaasaegsete elamistingimuste loomiseks. Asjaolu, et hageja I ehitas pärast A. Roo surma aasta jooksul juurdeehitist edasi, näitab tema isiklikku huvi selle ehitise vastu. Kuigi A. Roo tegi osa kulutusi ka enne võlaõigusseaduse kehtima hakkamist, ei olnud tal siis veel alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu ja kohaldada tuleb VÕS § 1042. Tulenevalt poolte kokkuleppest ei pidanud kostja A. Roo tehtud kulutusi välja maksma, vaid võimaldama selle eest A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal seda kasutada. Tegemist on kinnistu omanikule kasulike kulutustega. Puuduvad VÕS § 1042 lg-s 2 loetletud asjaolud, mis välistaksid kulutuste tegija nõudeõiguse. Asjaolu, et A. Rool oli kostjaga kokkulepe, et A. Roo teeb ümber- ja juurdeehitise oma raha eest, ning et nad polnud kokku leppinud, missugused rahalised suhted nende vahel on (sh polnud kokkulepet, et A. Rool on õigus saada rahalist hüvitist oma kulutuste eest), ei välista VÕS § 1042 kohaldamist. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Üheks alusetu rikastumise juhtumite liigiks on ka olukord, kus üks isik teeb parendusi teise isiku varale viimase nõusolekul, st poolte kokkuleppel. Alusetu rikastumise nõude tekkimisel on oluline, kas pooltel oli kokkulepe hüvitise saamise kohta. Juhul kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, olnuks tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Õige ei ole kostja seisukoht, et hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa praegusel juhul kulutuste hüvitamist nõuda, sest kostja võis asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitist ei hakata kunagi nõudma. Olukorras, kus A. Roo kulutas kõik oma vahendid enda perekonnale kodu loomiseks ja see eesmärk ei realiseerunud kostja tahtest sõltuvalt, ei saa eeldada, et kompromissi mittesaavutamisel ei hakata
kulutusi nõudma. Maakohus kohaldas nõude suuruse arvutamisel vääralt VÕS § 1042, mille alusel saab hagejale välja mõista üksnes kantud kulutuste väärtuse. Seega pidid hagejad tõendama konkreetselt enda tehtud kulutusi. Kohus mõistis hageja II kasuks kostjalt välja kogu juurdeehitise väärtuse 2004. aasta hindades. Juurdeehitise olemasolu, samuti asjaolu, et selle ehitamise korraldas A. Roo, kelle perekond pidi seal ka elama hakkama, ei tõenda iseenesest, et ka kõik kulud kandis A. Roo. Kolleegium leiab, et maakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Esitades alusetust rikastumisest tuleneva nõude, peab hageja tõendama oma kulutusi, mis ta on teinud teise isiku varale. Kostja ei pea tõendama oma vara parendamist. Hagejad esitasid tõendid järgmiste A. Roo tehtud kulutuste kohta: 1) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 104 322 krooni 70 senti; 2) OÜ-ga Kersintal Grupp sõlmitud töövõtulepingu täitmine 222 093 krooni 20 senti; 3) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 19 037 krooni 40 senti; 4) siseuste ostmine 14 870 krooni 95 senti; 5) saunakerise, saunaukse ja duðinurga ostmine 8220 krooni; 6) õhksüsteemi paigaldamine 3740 krooni; 7) kaminasüdamiku ostmine 28 486 krooni; 8) välisukse ostmine 7870 krooni 60 senti. Ülejäänud väidetavaid kulutusi tõendatud ei ole. Seega on tõendatud kulutused 408 640 krooni 85 senti, mis tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista. Maakohtu otsus on õige osas, millega rahuldati hageja I hagi köögimööbli maksumuse väljamõistmiseks. Kostja oli nõus, et hageja I sisustab köögi oma äranägemisel, ja sellele vastuväiteid ei esitanud. Kööki on vaja mööblit ka siis, kui juurdeehitist kasutab kostja ise või teised isikud. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks ühe sobiva mööbli ära viima ja teise asemele ostma. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja kantud kohtukulude suurust, on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel poolte enda kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus muuta ringkonnakohtu otsust osas, millega hagi jäi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palus hageja II jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 340 krooni ning kassatsioonikautsjoni 7228 krooni. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus valesti VÕS § 1042 ja asus seetõttu väärale seisukohale, et selle sätte alusel tuleb hagejale välja mõista üksnes kantud kulutused. Nõude esitajal on õigus esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. Vastupidine ei vastaks seaduse mõttele, eesmärgile ega ka sõnastusele. VÕS §-st 1042 tuleneb üheselt, et rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, millal isik saab enda eseme tagasi. Puudub vajadus hinnata asja tagasisaamisele eelnevatel aastatel tehtud kuludokumentidega kaetud kulusid. Oluline on määrata
asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra on rikastutud. Hageja esitas maakohtule ekspertiisiakti, mille kohaselt oli juurdeehitise maksumus 2004. aasta hindades 1 131 500 krooni. Eratarbimises ei pruugi kliendid saada ostetud kaupade ja teenuste eest kuludokumente, samuti ei saa tõendada isikute enda töist panust.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi rahuldamisel tuleb lähtuda kuludokumentidest. Eksperdihinnang ei ole kohane tõend. Eksperdihinnang tõendab üksnes juurdeehitise maksumust, kuid ei tõenda seda, kes juurdeehitise ehitas, ega seda, kes selle eest tasus. Isik on kohustatud tõendama teise isiku esemele tehtud kulutusi. Praegusel juhul puudub hagejal I VÕS §-st 1042 tulenev nõue, sest A. Roo tegi kulutusi 1997. a sõlmitud ühise tegutsemise lepingu alusel.
9.Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8 ja asus seetõttu ebaõigele seisukohale, et ühise tegutsemise leping kostja, A. Roo ja tema vanemate vahel on tõendamata. Kostja vande all antud ütlustega, samuti U. Roo ning A. Puusepa ütlustega on tõendatud, et ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997. a ja selle eesmärgiks oli juurdeehitise püstitamine A. Roo vanematele. Samuti on tõendatud, et kostja ning A. Roo vanemad andsid raha juurdeehitise püstitamiseks. Kuna A. Roo tegi kulutusi 1997. a sõlmitud ühise tegutsemise lepingu alusel, rahuldas ringkonnakohus vääralt hagi VÕS § 1042 alusel. Isegi kui asuda seisukohale, et A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi õigusliku aluseta, mõistis ringkonnakohus hageja II kasuks valesti välja kõik kantud kulutused. Hagejad palusid mõista A. Roo elu ajal tehtud kulutused ühisomandisse. Maakohus ei rahuldanud hageja I nõuet, sest ei olnud tõendatud ühise tegutsemise leping A. Roo ja hageja I vahel. Hageja I maakohtu otsust edasi ei kaevanud. Seega sai ringkonnakohus mõista hageja II kasuks välja üksnes A. Roo tehtud kulutused. Tõendatud on, et A. Roo tegi kulutusi 281 622 krooni 71 sendi eest. Ülejäänud kulutused kandis hageja I ja ringkonnakohus ei saanud neid kulutusi hageja II kasuks välja mõista. Seda tehes rikkus ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1 ja § 651 lg-t 1.
10.Hagejad vaidlesid vastukassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Hageja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Seega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud tervikuna. Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega hageja I nõue jäeti rahuldamata, jääb selles osas jõusse maakohtu otsus.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II on A. Roo üldõigusjärglane, mistõttu on tal õigus nõuda
A. Roo tehtud kulutuste hüvitamist. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas ja mille alusel peab kostja tehtud kulutused hagejale II hüvitama ning millises ulatuses tuleb need kulutused hüvitada.
14.Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas A. Roo oli kohustatud tegema kostja kinnistule kulutusi kokkuleppe alusel. Kostja väitel sõlmis ta A. Roo ja tema vanematega 1997. aastal ühise tegutsemise lepingu, mille kohaselt kohustusid lepingupooled tegema kostjale kuuluvas elamus ümber- ja juurdeehitustöid. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et ühise tegutsemise leping ja selle alusel panuste tegemine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukoha ja tõenditele antud hinnanguga. Seega ei ole alama astme kohtud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates tuvastanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ja ise tõendeid ei hinda. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust arvata, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel TsMS § 232. Kuna ringkonnakohus nõustus ühise tegutsemise lepingu küsimuses täielikult maakohtus tõenditele antud hinnanguga ja tõendite alusel tuvastatud asjaoludega, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi oma seisukohta täiendavalt põhjendama. Seega ei rikkunud ringkonnakohus ühise tegutsemise lepingu tuvastamata jätmisel TsMS § 442 lg-t 8.
15.Kui A. Roo ei teinud kostja kinnistule kulutusi ühise tegutsemise lepingu alusel, võis kulutuste tegemise aluseks olla ka muu A. Roo ja kostja kokkulepe, s.o leping. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 165 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui pooled olid saavutanud kokkuleppe kõigis lepingu olulistes punktides. 1. juulil 2002. a jõustunud VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Rool ja kostjal puudus ühise tegutsemise leping. Samas leidis ringkonnakohus, et asi tuleb lahendada VÕS §-s 1042 sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel, sest tulenevalt poolte kokkuleppest ei pidanud kostja A. Roo tehtud kulutusi välja maksma, vaid võimaldama selle eest A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise nõue tekkis ringkonnakohtu arvates seega ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas hagejatel seda kasutada. Nimetatud ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline. Kui ringkonnakohus leidis, et kostjal ja A. Rool oli kokkulepe selles, et A. Roo teeb kostja kinnistule kulutusi ja saab selle eest kostja kinnistul asuvat elamu juurdeehitist kasutada, siis tehti kulutused lepingu alusel ja vaidlus tulnuks kokkuleppe tuvastamise korral lahendada lepingu alusel. Kui kostja keelas hagejatel oma kinnistut kasutada, siis ülalnimetatud lepingu olemasolul võis tegemist olla kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mille suhtes saab kohaldada VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu 25. septembri
2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20 ja Riigikohtu 27. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-18-07, p 12).
16.Kui A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi olemata selleks kokkuleppega (lepinguga) kohustatud, võib A. Roo olla kostja kinnistule kulutusi tehes tegutsenud käsundita asjaajajana 1. juulil 2002. a jõustunud VÕS § 1018 mõttes. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 21 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise kohta sätestatut siiski üksnes tegudele, mis on tehtud pärast
1.juulit 2002. a. Enne 1. juulit 2002. a tehtud tegudele tuleb kohaldada teo tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna enne 1. juulit 2002. a käsundita asjaajamise kohta sätted puudusid, võib tehtud kulutuse hüvitamise aluseks olla TsK § 477 (vt käesoleva otsuse p 17). VÕS § 1018 järgi on õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks ja soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või on asjaajamine avalikes huvides oluline. VÕS § 1023 lg kohaselt 1 võib käsundita asjaajaja muu hulgas nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui asjaoludest nähtuvalt ei olnud asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust. Seega, kui kulutused tehti pärast 1. juulit 2002. a ilma, et A. Roo olnuks kulutuste tegemiseks lepingu järgi kohustatud, kuid kostja kiitis tehtud kulutused heaks või kulutuste tegemine vastas kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, võib kostjal olla kohustus hüvitada A. Roo tehtud kulutused VÕS § 1023 lg 1 alusel. Kostja peab sellisel juhul hüvitama hagejale II A. Roo tehtud kulutused ulatuses, mille tegemist võis A. Roo pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3 kohaselt võib aga konkreetseid asjaolusid arvestades kulutuste hüvitamise nõudeõigus ka puududa.
17.Kui kostjal ja A. Rool puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja A. Roo kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, võib hageja II nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetult rikastunud, ja peab saadu välja andma. Kolleegium märgib siinkohal, et võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse VÕSRS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Seega tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal toimus alusetu rikastumine. Kolleegium leiab, et alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel, sest kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal selle kasutamise, s.o pärast 1. juulit 2002. a. Kui alusetu rikastumine toimus enne 1. juulit 2002. a, tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 477 lg 1 järgi on isik, kes ilma seaduse või tehinguga
kindlaksmääratud alusteta omandab vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuleb TsK § 477 lg 3 järgi hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus ning lg 5 järgi kõik tulud, mis saadi pärast seda, kui saadi teada või oleks pidanud teada saama vara saamise alusetusest. TsK § 477 lg 6 kohaselt laieneb alusetult omandatud vara tagastamise kohustus ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta.
18.Hüvitatavate kulutuste ulatus sõltub sellest, mis alusel tuleb kulutuste nõue rahuldada. Õigustatud käsundita asjaajamise korral (VÕS § 1018) tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). Kui kulutuste hüvitamise nõue tuleb rahuldada VÕS § 1024 lg-s 4 või §-s 1026 märgitud asjaoludel, määratakse hüvitis (hüvitatavate kulutuste ulatus) VÕS §-s 1042 sätestatud tingimusi arvestades.
19.Vastuseks hageja II kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Õige ei ole aga hageja II arusaam, et VÕS § 1042 alusel ei tule välja mõista mitte kantud kulutusi, vaid asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra kostja rikastus, kui võttis juurdeehitise enda kasutusse. Kolleegium leiab, et VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust 2004. a ehitusmaksumuse alusel. Õige on ka kostja vastuväide, et eksperthinnanguga ei saa tõendada seda, et eksperthinnangus märgitud kulutused tegi A. Roo. Samas on kostja võtnud kohtumenetluses omaks, et A. Roo tegi elamu juurdeehituseks kulutusi kostja kinnistule, kuid ei teinud seda kostja meelest mitte õigusliku aluseta, vaid ühise tegutsemise lepingu alusel.
20.Kolleegium nõustub kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas otsuse tegemisel nõude piire ja rikkus sellega TsMS § 651 lg-t 1, kui mõistis hageja II kasuks välja ka hageja I tehtud kulutused. Hageja I ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega jäeti hageja I ja A. Roo ühise tegutsemise leping tuvastamata ja seetõttu hageja I nõue enne A. Roo surma tehtud kulutuste hüvitamiseks rahuldamata. Siiski on võimalik, et ka nende kuludokumentide alusel, millele on märgitud hageja I nimi, tasuti A. Roo vahenditest. Seega pidi ringkonnakohus tuvastama, kes kandis kuludokumentidel märgitud kulutused - kas A. Roo või hageja I. Kui kulutusi ei kandnud tegelikult hageja I, vaid A. Roo, saab kõik tehtud kulutused hageja II kasuks välja mõista, väljumata seejuures
apellatsioonkaebuse piiridest.
21.Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale II ja kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte kohtukulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Muu hulgas märgib kolleegium, et kassatsioonikautsjoni hüvitamist ei saa menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda, kuna TsMS § 149 lg 4 alusel tagastatakse kaebuse täielikul või osalisel rahuldamisel menetlusosalisele tema tasutud kautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.