Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-129-05 Otsuse kuupäev Tartu, 1. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi H. V (V) hagi A. V (V) vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/173/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. V kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 7. november 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2005. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kustutada kostja kinnistusraamatust kinnisasja omanikuna ja kanda omanikuna sisse hageja, samuti hagejalt kostja kasuks kohtukulu väljamõistmise osas.
2.Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kustutada kinnistusraamatust kanne tähtajatu isikliku kasutusõiguse kohta hageja ja V. V kasuks.
4.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Tagastada Kaimo Räppole hageja eest 1. juunil 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja H. V E. Y poolt hageja eest 3. juunil 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
7.Mõista Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks riigieelarvest välja hagejale osutatud riigi õigusabi eest 2478 krooni.
8.Mõista Advokaadibüroo T. M. Hiob OÜ kasuks riigieelarvest välja kostjale osutatud riigi õigusabi eest 2147 krooni 60 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H. V esitas 20. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi A. V vastu, paludes kustutada Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxx tehtud kanded A. V omanikuna sissekandmise ning hageja ja V. V kasuks isikliku kasutusõiguse sissekandmise kohta. Samuti palus hageja kanda ennast omanikuna samasse registriosasse. Hagi kohaselt kanti hageja 29. oktoobril 1999. a kinnistusraamatusse kinnistu nr xxxxx, mis asub Xxxxxxxxx Xxxxx xx xx (edaspidi kinnisasi), omanikuna. 27. novembril 2002. a kinkis hageja kinnisasja, mis kuulus temale ja tema abikaasale V. V, kostjale. Kostja on hageja ja V. V poeg. V. V andis nõusoleku kinkeks ja omandi ülekandmiseks. Pooled sõlmisid notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, ühtlasi koormati kinnisasi tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega hageja ja V. V kasuks. Kostja kanti 7. jaanuaril 2003. a kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Samal päeval kanti kinnistusraamatusse ka kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus hageja ja
V. V kasuks. Kostja on kingisaajana näidanud hageja kui kinkija ja tema abikaasa vastu üles jämedat tänamatust võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1 mõttes. Omandi ülekandmise ajal elas kinnisasjal asuvas elamus lisaks hagejale ja V. V nende teine poeg T. V koos elukaaslase ja tütrega. Alates 2003. a maist on kostja nõudnud korduvalt vanemate ja venna pere lahkumist elamust ja ähvardanud vanemad vanadekodusse paigutada. Kõik kinnisasjaga seonduvad kulutused on kandnud hageja, V. V ja T. V.
17.septembril 2003. a taganes hageja ühepoolse avaldusega kinkelepingust, asjaõiguslepingust ja kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest. V. V tegi samasuguse taganemisavalduse
3.novembril 2003. a. Notarid edastasid lepingust taganemise avalduste ärakirjad kostjale hiljemalt
9.novembril 2003. a. Kuivõrd hageja ja tema abikaasa on kinkelepingust taganenud, on kehtetu ka kinkelepingus sisalduv asjaõigusleping kinnisasja omandi ülekandmiseks kostjale ning kinkijate isiklik kasutusõigus kinnisasjale. Kinnistusraamatu kannete õiguslik alus on ära langenud. Kuna kostja ei andnud nõusolekut kinnistusraamatu ebaõigete kannete muutmiseks, palus hageja asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu kannete parandamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates ei ole kinkelepingust kui võlaõiguslikust lepingust taganemine kaasa toonud kinnisasja omandiõiguse üleminekut hagejale ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise nõuet. Jäme tänamatus kinkija või tema lähedaste vastu on VÕS § 267 p 1 kohaselt hinnanguline mõiste, mille sisustab kohus. Jäme tänamatus eeldab olulist lepingurikkumist VÕS § 116 tähenduses. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnes kostja jäme tänamatus või kinkelepingu rikkumine. Hageja on tasunud enda tarbitud teenuste eest. Kostja ei ole hagejale kehavigastusi tekitanud.
3.Kohus kaasas 7. mai 2004. a määrusega kostja taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel V. V. Kolmas isik ei ole haginõude suhtes seisukohta avaldanud.
4.Tallinna Linnakohus rahuldas 20. oktoobri 2004. a otsusega hagi ning otsustas kustutada kinnisturaamatust kinnisasja omanikuna kostja ja kanda omanikuna sisse hageja. Samuti otsustas kohus kustutada kinnistusraamatust kinnisasjale hageja ja kolmanda isiku kasuks seatud isikliku kasutusõiguse. Kohus mõistis lisaks kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 60 krooni ning Eesti Vabariigilt 1040 krooni hageja õigusabikuluna Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt kasutasid kinkijad seaduspäraselt oma õigust kinkelepingust taganeda, kuna kingisaaja näitas nende vastu üles jämedat tänamatust. Hageja ja kolmanda isiku seletustega ning tunnistaja E. Y ütlustega on tõendatud, et kostja nõudis venna ja vanemate majast lahkumist, käitus venna elukaaslase ja hageja suhtes vägivaldselt, ähvardas neid ja nõudis hageja käest raha. Kolmas isik seletas, et kostja ei suhtle temaga ega aita teda. Kohtu hinnangul väljendub jäme tänamatus selles, et kostja on nõudnud vanemate lahkumist kinnisasjal asuvast elamust, kuigi kinkelepingu tingimuseks oli elamu tähtajatu ja tasuta kasutamisõigus kinkijatele. Elamu tasuta kasutamisõigusega ei ole samuti kooskõlas asjaolu, et hageja pidi ise kommunaalteenuste eest
tasuma. Kostja ei töötanud ega abistanud vanemaid. Kostja on kinkelepingut rikkunud ning kohus rahuldas hageja nõude kinnistusraamatu ebaõigete kannete parandamiseks VÕS § 186 p 5 ja § 270 lg 1 ning AÕS § 65 lg 1 alusel.
5.Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Samuti palus ta jätta kohtukulud Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. aprilli 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja 60 krooni ning jättis poolte õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda. Kohus leidis, et hagejale lähedaseks isikuks on eelkõige kolmas isik. Isikuteks, keda lugeda kinkijale lähedasteks VÕS § 267 p 1 mõttes, ei saa pidada T. V, tema elukaaslast ega last. T. V ja kostja on mõlemad hageja ja kolmanda isiku pojad ning kolleegiumi arvates ei ole alust pidada ühte vendadest oma vanematega lähedasemaks kui teist. Hageja ei ole välja toonud, et T. V oleks talle lähedasem kui kostja. Hageja on oma seletuses väitnud, et ta tahaks praegu kinkida elamu võrdsetes osades kummalegi pojale. Ka sellest järeldub, et kostja ja T. V on hagejale võrdselt lähedased. Kohtu arvates oleks jämeda tänamatuse ülesnäitamisena hinnatav see, kui kingisaaja sunnib kinnisasjalt lahkuma oma vanemaid, kes talle kinnisasja kinkisid. Kohus leidis, et see ei ole tõendatud. Linnakohus luges kostja jämeda tänamatuse tuvastatuks hageja ja kolmanda isiku seletuse ning tunnistaja E. Y ütlustega. Linnakohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja esitatud asjaolud on tuvastatud. Tunnistaja ütlustest tuleneb küll, et kostja palus oma vennal ja tema elukaaslasel elamust lahkuda, kuid tunnistaja ei ole väitnud, et ta oleks ise näinud, et kostja on sundinud vanemaid elamust lahkuma ja neid ähvardanud. Tunnistaja ütlusest selgub, et kostja ja tema venna vahel olid lahkarvamused. Hageja seletusest ei tulene, et kostja oleks vanematel palunud elamust lahkuda või et ta oleks muul viisil olnud vanemate vastu tänamatu. Ka on hageja ja kolmas isik kasutanud kinnisasja tasuta. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostja peaks oma vanemate eest tasuma nende tarbitud kommunaalteenuste ja elektri eest, mistõttu nende eest pididki hageja ja kolmas isik tasuma teenuste osutajatele ise. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole vanematelt nõudnud tasu kinnisasja kasutamise eest.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus ta jätta kohtukulud Eesti Vabariigi kanda. Hageja arvates on ringkonnakohus ebaõigesti sisustanud "jämedat tänamatuse" mõistet. Erinevalt linnakohtust asus ringkonnakohus enne "jäme tänamatuse" tuvastamist hindama, keda on peetud silmas VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkija lähedaseks inimeseks. Mõiste "kinkija lähedane" ei olnud
esimese astme kohtus vaidlusalune. Ebaõige on ringkonnakohtu hinnang, et kinkija teine poeg, kes elab kinnisasjal, ei ole lähedane, s.t VÕS § 267 p-s 1 nimetatud isik. Ringkonnakohus on ületanud apellatsioonkaebuse piire. Kostja ei ole menetluse kestel väitnud, et hageja täiskasvanud poeg ei saagi olla kinkija lähedaseks isikuks. Hageja arvates ei vasta vaidlustatud otsus ka seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et hagejale lähedaseks isikuks on eelkõige tema abikaasa, mis tuleneb kinkelepingust, millega anti kinkijatele õigus kinnisasja tähtajatult kasutada. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist on kahe lepinguga - kinkelepinguga ja isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppega. Ebaõige on VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkija lähedase isiku mõiste sisustamine pelgalt sõlmitud lepingu kaudu. Kohtuotsus on järeldustes vastuoluline. Ringkonnakohus märkis, et T. V ja kostja on hageja pojad ning ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada ühte vendadest oma vanematega lähedasemaks kui teist. Samas on kohtuotsuses märgitud, et hageja seletustest tulenevalt on mõlemad pojad hagejale lähedased. Hageja leiab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 332. Ringkonnakohus pidanuks selle sätte alusel linnakohtu otsusega vastupidise otsuse tegemiseks kuulama tunnistaja vahetult üle või põhjendama sisuliselt ja veenvalt, miks ta hindab esimese astme kohtu poolt hinnatud tunnistaja ütlusi teistmoodi, hagejale kahjulikul ja edasikaebeõigust äravõtval viisil. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et kostja oleks soovinud vanemaid kinnisasjalt lahkuma sundida. Hageja leiab, et põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse efektiivse tagamise mõttes oleks pidanud kohus nimetatud järeldusele jõudmisel saatma asja esimese astme kohtule. Kohtuotsuse järelduste kohaselt ei ole pooled kokku leppinud, et kostja peaks oma vanemate eest tasuma ka nende tarbitud kommunaalteenuste ja elektri eest. Samas on kinkelepingus kokkulepe, et kasutusõigus seatakse tasuta. Kohtuotsuses ei ole TsMS § 330 lg-le 4 vastavaid põhjendusi, miks on vajalik veel eraldi kokkulepe mingite teenuste eest tasumiseks, kui kasutusõigus seati tasuta.
9.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja on näidanud kinkija või tema lähedaste vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, vaid analüüsis ringkonnakohtu istungil esitatud asjaolusid ja seisukohti. Kassatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kumbki poeg kinkijale lähedane, on meelevaldne. Kostja arvates on ringkonnakohus otsuses analüüsinud tunnistaja ütlusi ja jõudnud seeläbi õigetele järeldustele. Kassatsioonkaebusest ei selgu, kuidas ja millisel protsessõiguslikul alusel oleks ringkonnakohus saanud tunnistaja uuesti üle kuulata, kui kumbki pooltest seda ei taotlenud. Kinkelepingust ei nähtu, et kostjal oleks kohustus võimaldada kinkijatele tasuta kommunaalteenuseid. Hagejal on tähtajatu tasuta kasutusõigus lepingu eseme suhtes.
10.Hageja esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo ja kostja esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob taotlevad osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramist. Hageja esindaja on taotluse järgi kulutanud 0,6 tundi ringkonnakohtu otsuse analüüsimisele ja 1,6
tundi kassatsioonkaebuse koostamisele (taotluses on ilmselt ekslikult räägitud ka vastuse koostamisest kostja apellatsioonkaebusele, mille ringkonnakohus on juba lahendanud). Hageja esindaja palub mõista riigilt välja tasu 2,2 tunni eest, millele lisandub käibemaks 18%. Kostja esindaja on taotluse järgi tutvunud ringkonnakohtu otsusega ja kassatsioonkaebuse põhjendustega ning koostanud kassatsioonkaebusele vastuse. Ta palub riigilt välja mõista selle eest 900 krooni, millele lisandub käibemaks 18%, seega kokku 1062 krooni.
11.Hageja taotleb kautsjoni topeltmaksmise tõttu, et tema kontole tagastataks 3. juunil 2005. a tasutud kautsjon 200 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegiumi arvates tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsust osaliselt muuta põhjenduste osas.
13.Hageja nõudeks oli kinnisasja omanikuna kostja kohta kinnistusraamatusse tehtud kande kustutamine ja hageja omanikuna sissekandmine ning hageja ja kolmanda isiku kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamine. Hagi alusena on esitatud asjaolud, et hageja kinkis kinnisasja kolmanda isiku nõusolekul kostjale. Kuna kostja on näidanud üles jämedat tänamatust, on hageja ja kolmas isik lepingust taganenud. Hageja arvates annab see talle õiguse nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist.
14.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: Hageja sõlmis kostjaga, kes on tema poeg, 27. novembril 2002. a kinkelepingu, millega kinkis kinnisasja kostjale. Eelnevalt seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus hageja ja kolmanda isiku, kes on hageja abikaasa ja kostja isa, kasuks ja sõlmiti kinnisomandi üleandmise asjaõigusleping. Kolmas isik andis lepingute sõlmimiseks nõusoleku. Kostja kanti 7. jaanuaril 2003 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Samal päeval kanti kinnistusraamatusse ka kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus hageja ja kolmanda isiku kasuks. Kinnisasjal olevas elamus elavad hageja ja kolmas isik, samuti nende teine poeg T. V koos elukaaslase ja tütrega. Hageja ja kolmas isik on kasutanud kinnisasja tasuta, kuid kinnisasjaga seonduvad kulutused on kandnud hageja, kolmas isik ja T. V. Kostja on palunud T. V ja tema elukaaslasel elamust lahkuda ning nende vahel olid lahkarvamused. Kostjale on edastatud hageja ja kolmanda isiku kinkelepingust, asjaõiguslepingust ja kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest taganemise avaldused.
15.Kolleegium käsitleb esmalt kostja omanikuna kinnistusraamatust kustutamise ja hageja sissekandmise nõude rahuldamise võimalusi (I) ja selle nõude rahuldamise eelduseks oleva kinkelepingust taganemise kehtivust (II). Seejärel hindab kolleegium hageja nõuet isikliku
kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks (III). Lõpetuseks annab kolleegium kokkuvõtlikult juhised asja uueks lahendamiseks ning lahendab esitatud taotlused (IV). I.
16.Kolleegiumi arvates ei ole kohtud hageja nõuet kostja omanikuna kinnistusraamatust kustutamiseks ja hageja sissekandmiseks õigesti kvalifitseerinud ja sellest lähtudes lahendanud. Selle põhjuseks on esmajoones kohustus- ja käsutustehingute ebapiisav eristamine ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 3 ja 4 tähelepanuta jätmine (vt nt ka Riigikohtu 1. septembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251), 25. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 32-1-134-04 (RT III 2004, 34, 360), 4. mai 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 (RT III 2005, 16, 168) ja 23. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 (RT III 2005, 29, 300)).
17.Hageja on nõudnud kinnistusraamatu parandamist sel alusel, et ta on taganenud kinnisasja omandi ülekandmise aluseks olnud võlaõiguslikust kinkelepingust. Kui lugeda taganemine toimunuks, oleks võlaõiguslik kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud. See ei mõjutaks TsÜS § 6 lg-te 3 ja 4 järgi aga iseenesest omandi ülekandmise asjaõiguslepingu kehtivust. Lepingust taganemise üldkorra järgi muutub leping taganemisel nn tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS §-d 189-191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Erandlikult viitab VÕS § 268 lg 1 kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS §-des 1028-1036 sätestatut. Kuna kinge on tasuta leping, on sellest taganemise põhiliseks tagajärjeks kingisaaja kohustus lepingu järgi saadu välja anda. Praegusel juhul on kostja saanud hagejalt kinkelepinguga kinnisasja omandi, otsest valdust kostjale asja materjalide järgi üle antud ei ole. Seega on hagejal juhul, kui kinkelepingust taganemine kehtib, võlaõiguslik nõue kostja vastu, et see kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale.
18.Hageja nõuet ei saa pidada AÕS § 65 järgseks nõudeks ebaõige kande kinnistusraamatust kustutamiseks. Kinnistusraamat ei ole ebaõige, kuna kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe kinkelepingust taganemisega. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, s.t sisuliselt asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Selline nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Eelnevalt tuleb aga tuvastada, kas hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks. Kuna kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, on ta puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 3 järgi. Kolleegium märgib seejuures, et kostja nõusolekut asendav kohtulahend ei asenda teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatu kande muutmise asjaõigusliku nõude ja võlaõigusliku nõude eristamise vajalikkusele on Riigikohus korduvalt tähelepanu juhtinud (vt nt Riigikohtu 1. aprilli
2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-03 (RT III 2003, 12, 118) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-180-05). Kolleegiumi arvates oleksid kohtud pidanud selgitama hagejale vajadust oma nõuet täpsustada. Siiski on kolleegiumi arvates võimalik käsitleda hageja nõuet selliselt, et see on suunatud kostja kinnisomandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele. Hagi rahuldamise tingimusena tuleb tuvastada, kas eeldused omandi tagasikandmiseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi olemas, s.t kas kinkeleping on taganemisega lõppenud.
19.Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et hageja on nii hagi kui taganemisavalduse (linnakohtu tl 20) kohaselt taganenud lisaks kinkelepingule ka kinnisasja omandi ülekandmise asjaõiguslepingust. Asjaõiguslepingu sisu ei ole võlaõiguslike kohustuste tekitamine, vaid teatud õigusmuutuse saavutamine, vaidlusalusel juhul omandi tagasikandmine. Selle kokkuleppe sisu on seadusega määratud (AÕS § 120) ning sellest ei saa taganeda ega seda üles öelda. Ka näeb VÕS § 268 lg 1 ette üksnes kinkelepingust taganemise võimaluse. Seega saab kolleegiumi arvates, vaatamata notarite poolt ebaõigesti sõnastatud taganemisavaldustele, tulla kõne alla vaid võimalus, et selle taganemisavaldusega taganeti üksnes kinkelepingust.
20.Käesoleva vaidluse puhul on problemaatiline ka kolmanda isiku V. V protsessuaalne staatus kinnisomandi hagejale tagasikandmise nõudes, mille kohtud on tähelepanuta jätnud. Kolmas isik on hageja abikaasa ja kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Linnakohtu menetluses ei ole kolmas isik asja materjalidest nähtuvalt hagi suhtes seisukohta avaldanud ning kohus ei ole seda temalt ka küsinud. Ainsana võib tema seisukohta järeldada kohtu
30.septembri 2004. a istungi protokollist, kus kogu menetluse kohta sisaldavad kolmanda isiku poolt öelduna vaid laused: "A ei käi külas ega tule mulle appi. Ta ei suhtle minuga." Küll on kolmas isik avaldanud seisukoha ringkonnakohtu menetluses, kus ta on 30. märtsi 2005. a istungil protokolli järgi kostja apellatsioonkaebusele vastu vaielnud (ringkonnakohtu tl 37). Kolleegiumi arvates pidanuks juba linnakohus kolmanda isiku seisukoha hagi suhtes selgelt fikseerima, eriti seetõttu, et kolmas isik viibis kohtuistungil. Siiski võib asja materjalidest järeldada, et ta nõustub hageja seisukohtadega, st toetab hagi rahuldamist.
21.Kinkeleping ja asjaõigusleping sõlmiti kolmanda isiku nõusolekul (linnakohtu tl 11-13). Ka kolmas isik on teinud avalduse taganeda kinkelepingust (ka asjaõiguslepingust) (linnakohtu tl 21). Kinkelepingust saab VÕS § 268 lg 1 järgi taganeda üksnes kinkija, kui võlaõigusliku lepingu pool. Kinkelepingust ei nähtu, et kolmas isik oleks kinkelepingu pooleks. Samuti ei olnud ta kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Seega ei ole hagejal kinkelepingust taganemiseks kolmanda isiku nõusolek vajalik. Omandi ülekandmise asjaõiguslepingust taganemine ei ole nagunii võimalik (vt otsuse p 19). Seega ei ole kolmanda isiku taganemisavaldusel asja lahendamisel rohkem tähendust, kui et see võib väljendada tema nõustumist kinnisomandi tagasikandmisega hagejale. Kolleegium juhib aga kolmanda isiku ja kohtute tähelepanu perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg-le 1, mille järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, samuti PkS § 17 lg-le 5, mille järgi juhul, kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks, on mõlemal abikaasal õigus olla
omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Sel alusel võib kolmas isik nõuda ka enda sissekandmist kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Selles asjas tehtav kohtulahend saab asendada üksnes kostja tahteavalduse kinnistusraamatusse kandmiseks.
22.Kolleegium märgib, et kinkelepingu ja asjaõiguslepingu on allkirjastanud ka Aktsiaseltsi Hansapank (AS Hansapank) esindaja (linnakohtu tl 11). Asja materjalide juures olevast 18. mai 2004. a kinnistusraamatu väljavõttest (linnakohtu tl 70) nähtub, et AS-i Hansapank kasuks on
7.jaanuaril 2003. a kantud kinnistusraamatusse kinnisasja koormav hüpoteek. Siiski ei ole hüpoteegipidaja nõusolek omaniku vahetuse kande tegemiseks vajalik. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja võib omanik käsutada hüpoteegipidaja nõusolekuta (AÕS § 333, § 337 lg 1). Hüpoteegipidaja ei ole omandi ülekandmisel puudutatud isikuks, kelle nõusolek oleks omaniku muutmise kandeks vajalik (KRS § 341). II.
23.Järgnevalt käsitleb kolleegium kinkelepingust taganemise kehtivusega seonduvat, mis on eelduseks hageja omandi tagasikandmise nõude rahuldamisele. Poolte vahel on kesksena vaidluse all, kas kostja on käitunud sellisel viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Linnakohus leidis, et hagejal oli taganemise õigus, ringkonnakohus eitas seda.
24.Hagi aluseks olevate asjaolude järgi väidab hageja, et ta taganes juba täidetud kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 järgi põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust. Selle põhjendusena on ta toonud kostja vastuvõtmatu käitumise hageja, kolmanda isiku, T. V ja viimase pere suhtes. Apellatsioonikohus leidis, et kuna kostja ei ole nõudnud vanemate lahkumist kinnisasjal olevast elamust, vaid on seda teinud üksnes oma venna T. V ja tema pere suhtes, ei ole see piisav tema käitumise hindamiseks jämeda tänamatusena.
25.Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud kostjale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Kolleegium juhib seejuures ringkonnakohtu tähelepanu, et taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, nagu on märgitud apellatsioonikohtu otsuses, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Hageja enda esitatud asjaolude järgi peab ta tõendama, et taganemiseks õigustas teda mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Hageja ise on tuginenud VÕS § 267 p-le 1.
26.Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud nö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli "kingi vääriline". Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel sätte kinkijat kaitsvat eesmärki piisavalt arvestanud ning on sisustanud sätte liiga kitsalt. Ringkonnakohus on põhjendamatult asunud võrdlema hageja kahe poja lähedust hagejale ja leidnud lisaks, et kinkija abikaasa on kinkijale lähedane, poeg aga
mitte.
27.Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on tema, s.o kinkija, vastu näidanud üles jämedat tänamatust. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. "Lähedane" on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Apellatsioonikohut on ilmselt eksitanud asjaolu, et kingisaajaks ja ründajaks on hageja teine poeg, kelle kohus luges samuti hageja lähedaseks. See asjaolu ei muuda aga kolleegiumi arvates VÕS § 267 p 1 tõlgendust ega rakendust. Kohus on sisuliselt välistanud võimaluse, et kingisaajast lähedane võiks kinkija suhtes jämedat tänamatust väljendada teisiti kui ründega kinkija enda vastu. Arvestamata on jäetud, et kinkelepingu eripära arvestades on kingisaajaks tihti või koguni enamasti kinkijale lähedane isik.
28.Kolleegiumi arvates saab asja uuel lahendamisel kaaluda hageja taganemisavaldust ka VÕS § 267 p 3 alusel, põhjusel, et kingisaaja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kuna kinkelepingu sõlmimise eelduseks oli vanematele isikliku kasutusõiguse tagamine elamule, võib selle kasutusõiguse tingimuste aktsepteerimist lugeda ka kinkega seotud koormiseks või tingimuseks. Nii võib kostja nõue T. V elamust lahkumiseks olla vastuolus ka AÕS § 227 lg-ga 2, mille järgi võib elamut isikliku kasutusõiguse alusel kasutav isik majutada elamusse ka oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, kes teda hooldavad. Eelnevat saab arvestada ka kostja käitumise hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi.
29.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja taganemisõiguse hindamisel tuleb jätta tähelepanuta, et hageja ja temaga kooselavad isikud on kandnud elamuga seotud kommunaalkulud. Tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks nõudnud elamu kasutamise eest tasu.
30.Kolleegium nõustub hagejaga, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 332 nõuetele. Linnakohus kuulas tunnistajana üle E. Y. Tunnistaja ülekuulamise protokollis (linnakohtu tl 92) sisalduvad muu hulgas järgmised tunnistaja ütlused: "Ta (s.o kostja) nõudis oma venna ja vanemate lahkumist, ähvardas, et kaebab kohtusse. Ta käitus vägivaldselt ema vastu ja Te elukaaslase vastu, kui ema kaitses teda. Ta nõudis ema käest raha. /- - -/ Palun minge siit ära, ütles ta oma emale.". Linnakohus järeldas tunnistaja ütlustest, et kostja on nõudnud oma vanemate lahkumist elamust, ringkonnakohus hindas tunnistust vastupidiselt. Tunnistaja ütluste ümberhindamist on ringkonnakohus põhjendanud sellega, et "tunnistaja ei ole väitnud, et ta oleks ise näinud, et kostja on sundinud vanemaid elamust lahkuma ja neid ähvardanud". Kolleegiumi arvates ei ole selline põhjendus tunnistaja ütluste ümberhindamiseks piisav ega vasta TsMS § 332 nõuetele (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-01 (RT III 2002, 4, 42) ja
13.septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-72-05 (RT III 2005, 27, 288)). Tunnistaja ülekuulamise protokollist ei ole võimalik järeldada, et tunnistaja ei andud ülaltsiteeritud ütlusi oma vahetu kogemuse põhjal. Kui ringkonnakohtul tekkis sellekohane kahtlus, tulnuks tunnistaja uuesti üle kuulata, et kahtlus kõrvaldada.
31.Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus hageja nõude osas kostja kinnistusraamatust omanikuna kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks tühistada ja saata tagasi uueks lahendamiseks. III.
32.Kolleegiumi arvates on kohtud ebaõigesti hinnanud hageja nõuet kustutada kinnistusraamatust kanne hageja ja kolmanda isiku kasuks sissekantud isikliku kasutusõiguse kohta ning jätnud pooltele selgitamata hageja nõude rahuldamise eeldused ja tagajärjed.
33.Sisuliselt ei ole linnakohus põhjendanudki isikliku kasutusõiguse kustutamise nõude rahuldamist ega seda nõuet analüüsinud. Samamoodi ei ole ringkonnakohus põhjendanud ka linnakohtu otsuse tühistamist selle nõude osas. Kui pooled ka kontsentreerivad oma sisulise vaidluse mingile konkreetsele küsimusele (praegusel juhul kinkelepingust taganemise kehtivusele), ei tohi kohus jätta käsitlemata vaidluse lahendamise teisi aspekte ning peab juhtima menetluses poolte tähelepanu kõigi oluliste küsimuste kohta seisukoha avaldamise vajadusele.
34.Hageja on nõudnud enda ja kolmanda isiku kasuks kinnisasjale seatud isikliku kasutusõiguse, mille alusel nad elamut kasutavad, kinnistusraamatust kustutamist. Hageja ei ole hagis sidunud selle nõude rahuldamist enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega, st esitanud haginõuet selliselt, et isikliku kasutusõiguse kustutamise nõue oleks rahuldatud üksnes põhinõude rahuldamise korral. Seega võinuks tekkida menetluses olukord, kui kostja kaevanuks linnakohtu otsuse peale vaid selles osas, mis puudutab kostja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatust kustutamist ja hageja omanikuna sissekandmist. Sel juhul oleks ringkonnakohus võinud teha otsuse, millest tulenevalt ei oleks hageja saanud kinnisasja omanikuks ja oleks kaotanud ka elamu kasutamise õiguse. Kohtud pidanuks hageja tähelepanu eelnevale juhtima.
35.Isiklik kasutusõigus seati hageja ja kolmanda isiku kasuks kinnisasjale koos kinkelepingu ja kinnisomandi ülekandmise asjaõiguslepinguga (linnakohtu tl 11-19). Tulenevalt lepingu p-dest 2.1, 3.1 ja 3.3 on hageja ja kolmas isik otsustanud kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seada enne kinkimist ja on taotlenud ka kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmist enne omaniku vahetust. Eelneva põhjal on isikliku kasutusõiguse seadmise aluseks mitte hageja leping kostjaga, vaid hageja ja kolmanda isiku ühepoolsed avaldused, s.t kolmandat isikut puudutavas osas sisuliselt leping hageja ja kolmanda isiku vahel. Isiklik kasutusõigus on hageja ja kolmanda isiku kasuks kantud kinnistusraamatusse. Selle õiguse sisu kohta on lepingu p-s 2.1 üksnes märgitud, et tegemist on kinnisasja tähtajatu ja tasuta kasutusõigusega. Isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse sisu on avatud ka AÕS §-des 225-228.
36.Kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks on AÕS § 642 järgi nõutav õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust,
kui seadus ei sätesta teisiti. Isikliku kasutusõiguse kui kinnisturaamatusse kantud asjaõiguse kustutamisel on puudutatud isikuks, kelle nõusolek on kustutamiseks vajalik, KRS § 341 lg 2 p 2 järgi kustutatava asjaõiguse omaja, samuti isik, kes omab asjaõigust kustutatavale asjaõigusele. Seega on hageja ja kolmanda isiku kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks vajalik üksnes hageja ja kolmanda isiku enda nõusolek, st kinnistamisavaldus. Hageja ja kolmas isik võivad esitada avalduse isikliku kasutusõiguse kustutamiseks, vajamata selleks kostja kui kinnisasja omaniku nõusolekut. Kostja kui kinnisasja omaniku jaoks on isiklik kasutusõigus üksnes koormatis, millest vabanemine tema õigusi ei kahjusta. Samamoodi ei riku see ka isikliku kasutusõiguse seadmiseks nõusoleku andnud AS-i Hansapank (linnakohtu tl 13) õigusi, s.t ka AS Hansapank ei ole selle kande kustutamisel puudutatud isikuks.
37.Tähendust ei oma hageja ja kolmanda isiku taganemisavaldustes märgitu, et nad taganevad ka kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest (linnakohtu tl 20 ja 21). Ühepoolsest avaldusest ei saa sarnaselt lepingule taganeda, asjaõiguslepingust ei saa aga üldse taganeda (vt otsuse p 19). Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta (TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte.
38.Eelneva põhjal ei ole hagejal ja kolmandal isikul vaja isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks esitada nõuet kostja vastu. Seega puudub ka võimalus hageja nõude alusel kostja vastu kustutada isiklik kasutusõigus kinnistusraamatust. Vaidluse korral isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks saab hageja esitada nõude kolmanda isiku vastu, kellel on samuti õigus kinnisasja isikliku kasutusõiguse alusel kasutada ja kes on kustutamisel puudutatud isikuks KRS § 341 lg 2 p 2 järgi. Käesolevas menetluses seda lahendada ei saa, st kolmandale isikule ei saa panna lahendiga kohustusi (vt ka Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05 (RT III 2005, 30, 304)). Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja nõue isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid seda käesolevas otsuses nimetatud põhjendustel. Vastavalt tuleb ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas muuta. IV.
39.Lähtudes eelnevast, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt lahendada küsimus, kas hageja saab lugeda kinkelepingust taganenuks. Seejuures tuleb järgida Riigikohtu juhiseid VÕS §-de 267 ja 268 tõlgendamise ning tunnistajate ütluste ümberhindamise põhjendamise kohta. Kui kohus leiab asja uuel lahendamisel, et taganemise saab lugeda toimunuks, tuleb lahendada hageja nõue kostja tahteavalduse andmise kohta kinnistusraamatus kinnisasja omaniku kande muutmiseks (vt otsuse p 18).
40.Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas, milles hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulu 60 krooni.
41.Kolleegiumi arvates on kaebuses ekslikult palutud ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Kaebusest ei nähtu põhjendusi, miks tuleks otsus tühistada ka poolte õigusabikulude riigi kanda jätmise ja pooli esindanud advokaatide kasuks advokaadibüroodele riigi õigusabi tasu väljamõistmise osas. Nimetatud taotlused tuleb jätta rahuldamata.
42.Poolte esindajad taotlevad ka osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramist. Hagejale on määratud riigi kulul advokaat 19. septembril 2003. a menetluseks linnakohtus (ringkonnakohtu tl 16) ja 24. jaanuaril 2005. a apellatsioonimenetluseks (ringkonnakohtu tl 17). Kostjale on riigi kulul advokaat määratud linnakohtus 8. aprillil 2004. a (linnakohtu tl 40). Ringkonnakohus kostjale riigi õigusabi korras advokaati määranud ei ole, kuid on aktsepteerinud tema esindajana vandeadvokaat T. M. Hiobit ja mõistnud talle otsusega välja ka tasu riigi õigusabi katteks. Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 3 laieneb riigi õigusabi korras määratud advokaatide esindusõigus ka kassatsioonimenetlusele. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks RÕS § 17 lg 4 järgi riigi õigusabi andmise tingimusi uuesti hinnata ning seda ei tee ka Riigikohus (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 (RT III 2005, 35, 341)). Seega tuleb poolte esindajate taotlused rahuldada ning riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb RÕS § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata ja riigieelarvest välja mõista.
43.Korra § 12 lg 1 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 1400 krooni. Riigikohus asus oma viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 seisukohale, et see kehtib igas kohtuastmes. Korra § 3 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluses riigi õigusabi tasu arvestamisel tasu suhtes menetluse liigile vastavat koefitsienti, milleks on hagimenetluse puhul 1,3 kuni 2,0. Lähtudes korra § 3 lg-st 3, arvestab kolleegium koefitsientide määramisel advokaatide varasemat osalust menetluses ja asja ettevalmistamisel eeldatavasti kulutatud aega. Kolleegium leiab olevat põhjendatud kohaldada kassatsioonkaebuse koostanud hageja esindajale osutatud riigi õigusabiteenusele koefitsienti 1,5 ja vastuse koostanud kostja esindajale koefitsienti 1,3. Tasu määramisel lähtub kolleegium TsMS § 2 järgi tasu määramisel kehtivatest õigusaktidest. Eelneva põhjal määrab kolleegium hageja esindaja tasuks riigi õigusabi eest 2100 krooni (1400x1,5) ja kostja esindaja tasuks 1820 krooni (1400x1,3). Kuigi taotlustes ei ole selgelt välja toodud, et tasu palutakse välja mõista advokaatide töökohaks olevale advokaadibüroode kasuks, tuleneb see nii taotlustest kui ka korra § 1 lg-st 2. Vastavalt taotlustele ja korra § 1 lg-le 2 lisandub sellega väljamõistetavale tasule käibemaks 18%.
44.Kokkuvõttes mõistab kolleegium riigieelarvest välja hagejale osutatud riigi õigusabi eest 2478 krooni Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks ja kostjale osutatud õigusabi eest 2147 krooni 60 senti Advokaadibüroo T. M. Hiob OÜ kasuks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi välja Eesti Advokatuur.
45.Kolleegium ei määra RÕS § 25 lg 1 alusel kindlaks kostja kui riigi õigusabi saanud isiku kohustust hüvitada riigile advokaadile makstud summa, kuna kostjale ei ole sellist kohustust varem pandud (vt ka viidatud Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05).
46.Põhjendatud on ja rahuldada tuleb hageja taotlus topelt makstud kautsjoni tagastamiseks. Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tema tasutud kautsjon TsMS § 56 lg 3 alusel nagunii tagastada. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja eest tasunud 1. juunil 2005. a kautsjoni 200 krooni
K. Räppo ning 3. juunil 2005. a 200 krooni E. Y. Hageja taotleb 3. juunil 2005. a tasutud kautsjoni tagastamist tema kontole AS-is Hansapank nr 1100560203. Kolleegiumi arvates tuleb taotlus rahuldada. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.