3-2-1-76-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. mail 2001. a AS ERA Pank (pankrotis) hagi OÜ Triblon vastu rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 7. mail 2001. a läbi AS ERA Pank (pankrotis) ja OÜ Triblon kassatsioonkaebuste alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-481/00. Istungist võtsid osa AS ERA Pank (pankrotis) esindaja vandeadvokaat R. Paron ja OÜ Triblon esindaja vandeadvokaat P. Varul. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS ERA Pank ja OÜ Triblon sõlmisid 1. juulil 1998. a rendilepingu, millega AS ERA Pank andis OÜ-le Triblon 25 aastaks rendile kunstiteoseid ja antiikmööblit. Tartu Linnakohtu 7. juuni 1999. a otsusega kuulutati välja AS ERA Pank pankrot. 21. septembril 1999. a esitas AS ERA Pank (pankrotis) hagi rendilepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 43 lg 1 p 2 kohaselt ja lepingu alusel saadud vara väljanõudmiseks OÜ Triblon ebaseaduslikust valdusest. Hagi põhjendustel sõlmiti rendileping ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja sellega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve, sest pank oli teadlik majandusraskuste kujunemisest. Samuti on lepingu tingimused pangale kahjulikud, kuna rent on ülimadal ja lepingu tähtaeg ebamõistlikult pikk. Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt esitati hagi vara tagasivõitmiseks võlgniku pankrotivarasse pankrotiseaduses sätestatud alusel. PankrS § 42 järgi saab tagasi võita vara, mis on välja läinud võlgniku omandist. Kuna hagetav vara ei ole hageja omandist välja läinud, siis ei saa seda pankrotivarasse tagasi võita. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu otsusega maakohtu otsus tühistati ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on õige maakohtu seisukoht, et pankrotivarasse ei saa tagasi võita vara, mis pole välja läinud võlgniku omandist. Hagi aluseks olevad asjaolud oleksid aga kvalifitseeritavad TsÜS § 66 lg 1 järgi ja tegemist võiks olla tehinguga, mis on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Võlgniku poolt tehingu tegemine ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui ta selle tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, on vastuolus heade kommetega ja sel alusel tühine. Kohus pole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. TsMS § 231 lg 4 kohaselt kohaldab kohus seadust ise. TsMS § 234 kohaselt tuleb vara väljamõistmise otsuse resolutsioonis märkida kostjalt hagejale välja mõistetud asjad ja iga asja väärtus. Hagiavalduses pole märgitud kõigi nõutud asjade väärtust, samuti seda, milline vara pole alles ja kui suur on selle eest hüvitis. Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja muuta ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas. Kohtud kohaldasid valesti materiaalõiguse norme. PankrS § 42 lg 1 ei välista rendilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Rendileping võib olla tagasivõidetav, kui esinevad pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alused. Tagasivõitmise korras on vaidlustatav ka tehing, millega pole vara võõrandatud. Kohus on põhjendamatult kitsendanud vara tähendust, leides, et tagasi on võimalik võita vaid asju. PankrS § 42 lg 1 sätestab mitte asjade, vaid vara tagastamise pankrotivarasse. AÕS § 30 lg 1 kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, aga ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused. Seega saavad tagasivõidetavaks olla ka õigused ja kohustused. Rendileping võiks olla analoogia korras tagasivõidetav, nagu on tagasivõidetav pandileping. III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. Rendileping ei ole tagasivõidetav, sest vara omand ei lähe üle rentnikule. Nii asjade kui rahaliselt hinnatavate õiguste või kohustuste PankrS § 42 lg 1 järgi tagasivõitmise tingimuseks on vara võlgniku omandist väljamineku fakt. Rendilepingu alusel rentnik mingit vara ei omanda. Rendileandja ei võõranda rentnikule asja kasutus- ega valdusõigust, vaid need lähevad koos asjaga ajutiselt rentnikule. Seega on väär hageja seisukoht, et rendilepingu sõlmimisega kahaneb rendileandja vara. Tegelikkuses väheneb vaid vara likviidsus, mis ei ole aga seaduse kohaselt tagasivõitmise aluseks. Hageja pole märkinud, kuidas rendilepingu sõlmimine aitas kaasa tema maksejõuetuse tekkimisele ja kuidas rendileping vähendab rendiobjekti väärtust. Seaduse analoogia kohaldamine rendilepingu suhtes on ebaõige. Rendisuhteid pankrotimenetluses reguleerib PankrS § 221 lg 1. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud protsessiõiguse normi ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg 1, sest otsuses pole märgitud, milles seisneb protsessiõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt. Ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, rikkudes sellega TsMS § 319 lg 1. Jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata, märkis ringkonnakohus, et hagi aluseks olevad asjaolud võiksid olla kvalifitseeritavad TsÜS § 66 lg 1 järgi ning tegemist võiks olla heade kommete vastasuse tõttu tühise tehinguga. Hageja ei esitanud vaidlusaluse rendilepingu tühisuse tunnustamise nõuet ega väiteid tehingu tühisuse kohta. Seega polnud kostjal võimalik esitada tehingu tühisuse kohta mingeid vastuväiteid. Kohtu seisukoht vaidlusaluse tehingu heade kommmete vastasusest on ka sisuliselt väär ja põhjendamata. Tehingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, arvestades tehingu sisu, lisaasjaolusid, toimeid, tehingu tegemise aega ning asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Tähelepanuta on jäetud kostja väited rendilepingu sõlmimise põhjustest. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, milles seisnes võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine. V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud oluliselt
protsessiõiguse normi, mis tingiks otsuse tühistamise vajaduse. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, mis protsessinormi maakohus rikkus. Hageja esitas apellatsioonkaebuse kohtuotsusele tervikuna. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest ei väljunud. Õiged pole kostja väiteid materiaalõiguse normide vale kohaldamise kohta. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium soostub apellatsioonikohtu seisukohaga, et pankrotiseaduse kohaselt ei saa rendilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tulenevalt PankrS § 42 lg-st 1 saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehinguid ja õigustoiminguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist, ja pandilepinguid. Rendilepingu alusel vara väljaminekut rendileandja omandist ei toimu. Kuna rendisuhe ja pant pole lähedased õigussuhted, siis pole alust seaduse analoogia kohaselt rendilepingu suhtes pandi tagasivõitmise kohta käivaid pankrotiseaduse sätteid rakendada. Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on kitsendanud vara mõistet ja leidnud, et tagasi on võimalik võita vaid asju. Kohtuotsusest ei nähtu, et apellatsioonikohus oleks PankrS § 42 lg-s 1 sätestatud vara tagasivõitmise all mõistnud ainult asjade tagasivõitmist. Hageja esitas ka vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi. Apellatsioonikohus leidis, et hagiavalduses esitatud asjaolude pinnalt võib järeldada, et kostjal puudub õiguslik alus vaidlusalust vara vallata, sest rendileping, mille alusel kostja vara oma valdusse sai, võib heade kommete vastasuse tõttu olla tühine. 15. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00 on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et heade kommete vastasuse kindlakstegemine esitatud asjaolude pinnalt pole apellatsioonkaebuse piiridest väljumine ja kohtul on õigus omal algatusel kaaluda, kas leping on heade kommete vastane. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Seega kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel väljunud apellatsioonkaebuse piirest. Omandi kaitse hagi läbivaatamisel oli kohtul õigus hinnata kostja valduse aluseks oleva rendilepingu heade kommete vastasust. Apellatsioonikohtu otsuse järgi on võlgniku poolt tehingu tegemine ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui ta selle tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, vastuolus heade kommetega ja sel alusel tühine. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. TsÜS § 66 lg 1 sätestab heade kommete vastase tehingu tühisuse. Kostja kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes rendilepingu heade kommete vastasust võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu, tuleb kõrvuti võlgniku ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka rentniku kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Väär on tehingu heade kommete vastasust siduda mingi konkreetse tähtajaga tehingu tegemisest pankrotimenetluse
algatamiseni. Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis on tehtud rohkem kui aasta enne pankrotimenetluse algatamist. Ringkonnakohtu otsus ei vasta apellatsioonikohtu otsuse sisule esitatud nõuetele (TsMS § 330 lg 4). Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune rendileping võib olla heade kommete vastasuse tõttu tühine või on lepingu vastuolu heade kommetega kohtu poolt tuvastatud. Ringkonnakohtu otsuses pole põhjendatud, milles seisnes rendilepingu sõlmimisel võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine rendilepingu poolte poolt. Ringkonnakohus asus seisukohale, et asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtuotsuse kohaselt ei saaks apellatsioonikohus teha TsMS §-le 234 vastavat otsust, sest hagiavalduses ei ole märgitud kõigi väljanõutavate asjade väärtust, samuti seda, milline vara ei ole alles ja kui suur on selle eest hüvitis. Kohtuotsusest aga ei nähtu, millist protsessiõiguse normi sellega seoses esimese astme kohus rikkus ja miks pole seda rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 333 lõiget 2. Hagiavalduses kõigi asjade väärtuse ja hüvitise suuruse märkimata jätmine ei anna iseenesest alust tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisele. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. OÜ Triblon kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. AS ERA Pank (pankrotis) kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada OÜ-le Triblon 26. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. L. Laarmaa, A. Kull, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.