Xi, Yi ja Ci kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebajad: X, Y ja C, ühine volitatud esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja: Tartu Vangla, volitatud esindaja Jaanika Sarapuu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi, Yi ja Ci kaebused rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv (45 eurot iga kaebaja eest) riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.11.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja 1(8)
kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktor kehtestas 18.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/54 piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.
2.Tartu Vangla direktori 31.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04.2020 käskkirjaga nr 11/64 pikendati 18.03.2020 käskkirjaga kohaldatud piirangute kehtivust.
3.Tartu Vangla direktori 27.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29. aprillist 2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele kinnipeetavatele.
4.Koos mitmete teiste kinnipeetavatega esitasid ka X, C ja Y 29.01.2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega perioodil 16.03.28.04.2020.
5.Tartu Vangla jättis 24.03.2021 otsusega nr 1-13/87-1 (Xi taotluse osas), otsusega 1-13/991 (Ci taotluse osas) ja otsusega nr 1-13/102-1 (Yi taotluse osas) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohtule saabus 19.05.2021 Ai, Xi, Bi, Di, Yi ja Ci kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Koos kaebusega esitasid kaebajad kohtule ka menetlusabi taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
7.Tallinna Halduskohtu 29.06.2021 määrusega võttis kohus Xi, Ci ja Yi kaebused menetlusse ning jättis ülejäänud kaebajate osas kaebuse käiguta.
8.A, B ja D kaebuse puuduseid ei kõrvaldanud, mistõttu tagastas Tallinna Halduskohus nende kaebused 23.08.2021 määrusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajate nõue ja seisukohad
9.Kaebajad leiavad, et 44 päeva vältel ööpäevaringselt kinnistesse kambritesse lukustamine oli inimväärikust alandav ning sellega tekitas Tartu Vangla neile mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju hüvitisena nõuavad kaebajad 1500 eurot (iga kaebaja kohta).
10.Vangla seatud liikumispiirangud ei olnud õiguspärased. Kehtiv õigus ei võimaldada värskes õhus toimuvaid jalutuskäike ära jätta. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 näeb ette selge ja ühemõttelise õiguse ning kehtiva õiguse kohaselt tuleb jalutuskäik tagada nii VangS § 69 lg 2 punktis 1 kui ka VangS § 8 lõikes 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele.
11.Jalutuskäikude ärajätmine on õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel, kuna sellega rikuti õigustamatult kaebajate inimväärikust ning moonutati seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed ega 2(8)
möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste, põhiõigusi vähem riivavate meetmetega.
12.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK) artikliga 3 vastuolus olev tegevus (vt nr Saarepu vs Eesti, asi nr 24316/13).
13.Piirangute kehtestamine on vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) väljastatud põhimõtete ja soovitustega. Kaebajate ööpäevaringne lukustamine 44 päeva vältel oli EIÕK artikliga 3 vastuolus ka põhjusel, et kaebajatele ei teatatud, kui kaua nad sellistes tingimustes viibima peavad ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada.
14.Ka õiguskantsler on 06.04.2020 pöördumises Tartu Vanglale asunud seisukohale, et kehtestatud piirangud kvalifitseeruvad lubamatu kohtlemisena põhiseaduse § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Kuivõrd Tartu Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT ega ka SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri pöördumisele ei reageerinud, oli inimõiguste rikkumine teadlik ja taotluslik tegevus.
15.Kaebajate hinnangul puudus vastustajal õiguslik alus vaidlusaluste piirangute kehtestamiseks. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et viiruse leviku ohu vältimiseks oli jalutuskäikude keelu kehtestamine sobiv, vajalik ja mõõdukas. Arstide soovituste kohaselt on just värskes õhus viibimine viiruse levikut takistav abinõu.
16.Ka kõiki ettevaatusabinõusid järgides ei saa kinnipeetavate haigestumist täielikult välistada, mistõttu tuleb rakendada proportsionaalseid meetmeid. Vangla oleks saanud jagada kinnipeetavatele kaitsemaske või tagada neile võimaluse ise maske valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa. Erinevate võimaluste koostoimes rakendamine oleks piiranud kinnipeetavate õigusi ainult määral, mille ulatuses see oli tõesti möödapääsmatu. Vastustaja argument personalipuuduse osas on lubamatu, kuna seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa põhjendada vanglaametnike vähesusega.
17.Vangla oleks saanud riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad ümber paigutada. Samuti ei saa isikutele panna kohustust olla kaaskinnipeetavatega solidaarne ja piirata nende õigusi riskigrupi tervisliku seisundi tõttu.
18.Raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei saa asendada värskes õhus viibimist. Jalutuskäikude võimaldamise kohustus tuleneb seadusest ja nende ärajätmist 44 päeva jooksul ei leevenda vangla poolt pakutud huvitegevused. Tegemist ei olnud pelgalt ebameeldivaja väheolulise piiranguga, vaid vaimselt rusuvas ja ebainimlikes tingimustes hoidmisega. Teadmata ajaks kambrisse lukustamine oli vaimsele tervisele äärmiselt kurnav.
19.Vastustaja etteheide esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas on alusetu. Üleüldine teadmatus, piirangute järjestikune kohaldamine ning isoleeritus ei võimaldanud kinnipeetavatel kiiremini reageerida. Vastustaja seisukohad
20.Vastustaja palub kaebused rahuldamata jätta. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
3(8)
21.Vastustaja jääb piirangute kohaldamise käskkirjades ning 24.03.2021 otsustes nr 1-13/871, nr 1-13/99-1 ja 1-13/102-1 toodud seisukohtade juurde.
22.Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne.
23.Käskkirjad, milles alusel piirati kinnipeetavate (sh vahistatute) liikumis- ja suhtlemisvabadust, anti välja VangS § 41 lg 2 alusel, koostoimes VangS § 8 lõikega 2 ja § 69 lõikega 4. VangS § 41 lg-s 2 on silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a ohu inimese elule ja tervisele.
24.Piirangute seadmise põhjendused nähtuvad asjaomastest käskkirjadest. Piirangute seadmise põhjuseks oli vajadus kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ning avalikku huvi. Vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest kaalub üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
25.Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstaks oluliselt nende nakatumise riski, kuna saatmisel on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis tähendaks see rohkem inimkontakte ametnike ja vangide ning kinnipeetavate vahel, samuti võib tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel inimkontakt võib olla vältimatu. Lisaks tuleb kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav on viibinud, enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vanglates koha peal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna korraga ei saaks jalutuskäigule viia mitut kinnipeetavat, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas tööl olevad ametnikud jõuaksid ajaliselt tegeleda vaid jalutuskäikudele saatmistega. Selline töökorraldus ei ole otstarbekas Olukorras, kus näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud, kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta olla nakkusohtlik väga paljudele kinnipeetavatele.
26.Kinnipeetavate liikumisvabaduse piiramine, nende elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikude lõpetamise näol oli tegemist sobiva meetmega soovitud eesmärgi saavutamiseks. Liikumise piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski. Tegemist oli vajaliku abinõuga, kuna sama eesmärki ei olnud võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava meetmega.
27.Piirangute rakendamisel oli ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Lisaks tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
28.COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud, kuid haiguse täpsed levimisviisid ja kontaktipindadel püsimise aeg ei ole ka käesolevaks hetkeks teada.
29.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni ööpäevaringselt sisselülitatuks. Elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel 4(8)
puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile raha, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel, kõikides elukambrites on terminalide vahendusel võimalik kuulata nelja raadiokanalit. Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge nagu sudoku ja värvimiseks mandala töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutusi tutvustavad lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19.03.2020 võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite nt šokolaadi 50-100 g, kuivatatud puuvilju 100g, suhkruga teed.
30.Jalutamisvõimaluse puudumine vaidlusaluse perioodi jooksul võis olla ebameeldiv, kuid kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses toodud ning vangla poolt kindlaks tehtud asjaoludest ei nähtu, et sellise piirangu seadmine oleks kaebajale toonud kaasa selliseid kannatusi, mida peaks pidama väärikuse alandamiseks ja mida tuleks rahaliselt kompenseerida.
KOHTU PÕHJENDUSED
31.Kohus leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgnevalt.
32.Vaidlust ei ole selles, et ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020 ei võimaldanud Tartu Vangla kinnipeetavatele (sh kaebajatele) värskes õhus jalutamist. Vaidlust ei ole ka selles, et vaidlusalusel ajavahemikul kehtis Eestis 12.03.2020 välja kuulutatud eriolukord (vt Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldust nr 76).
33.Menetlusosalised vaidlevad ennekõike selle üle, kas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku takistamiseks kohaldatud piirang (VangS § 55 lõikes 2 sätestatud jalutuskäikude mittevõimaldamine) oli õiguspärane ning kas seoses sellega on kaebajatele tekkinud (rahas hüvitatavat) mittevaralist kahju.
34.Kohus nõustub kaebajate kahju hüvitamise taotluste kohta tehtud otsustes esitatud Tartu Vangla seisukohtadega ning ei pea nende kordamist HKMS § 165 lõikele 2 tuginedes vajalikuks. Täiendavalt märgib kohus järgmist.
35.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
36.Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldada, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
37.Kuigi VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, ei olnud kaebajatel ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020 5(8)
selle õiguse kasutamine võimalik. Järgnevalt kontrollib kohus selles osas Tartu Vangla tegevuse õiguspärasust.
38.Kohus möönab, et värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist on peetud õigusvastaseks ning teatud juhtudel ka väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Nõuetekohaste jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud hüvitamisnõudeid on kohtud mõnel juhul pidanud põhjendatuks hüvitada ka rahas (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611). Lisaks on üldteada, et värskes õhus jalutamise eesmärk on võimaldada kinnipeetavatel viibida värskes õhus, loomuliku valguse käes ja tagada sel viisil nende tervise säilimine.
39.Siiski ei saa kohtu hinnangul (ka viidatud kohtupraktikat arvestades) järeldada, et jalutuskäikude mittevõimaldamine alati ja igas olukorras õigusvastane oleks. Praeguse vaidluse raames tuleb arvestada vastava õiguse piiramise tinginud erandlike asjaoludega, s.o COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning neil põhjustel kehtestatud eriolukorraga.
40.Vaidlust ei ole selles, et VangS § 55 ei näe ette samas paragrahvis sätestatud õiguse piiramise aluseid. Sellest ei saa siiski järeldada, et nimetatud õigus oleks absoluutne ning vanglal poleks ühelgi juhul võimalik seda piirata. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti märkinud, et juhul, kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, võib kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Sellised piirangud peavad aga vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (vrd ka VangS § 41).
41.Eeltoodust järeldub, et värskes õhus jalutamise õigust saab piirata vangla julgeoleku tagamiseks. Seda, et vanglal oli õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks, on leidnud ka Tartu Halduskohus (vt nt kohtuotsused haldusasjad nr 3-20-766 ja 320-955).
42.Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse
4.peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
43.Piirangu kehtestamise ja vastavate meetmete kohaldamise jätkamise käskkirjades on vastustaja märkinud, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele. Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
44.Vaatamata sellele, et piirangu kehtivuse ajal oli teave COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse kohta ebatäielik, oli vastustajal kohustus rakendada meetmeid, mis vähendaksid viirusest lähtuvat ohtu nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. 6(8)
45.Tartu Halduskohus asus 15.01.2021 otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ning osakondade sulgemisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meetmed olid õiguspärased. Kohus selgitas, et piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikus sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kohus pidas tõenäoliseks, et „väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. [...] Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede.“ Kohus selgitas ka, et olukorras, kus „kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. [...] Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.“
46.Kohus leiab, et nimetatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva hüvitamiskaebuse lahendamisel.
47.Kohtu hinnangul ei saa vangla tegevust hüvitamiskaebuse aluseks olevate piirangute kehtestamisel pidada õigusvastaseks. Nii COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kui ka kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Kohus peab usutavaks, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju võis kaebajatele ebamugavusi põhjustada. Samas saab vastustaja seisukohti arvestades pidada tõenäoliseks, et tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks võinud ohustada teiste seas ka kaebajate tervist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et jalutuskäikude piiramisega ei põhjustatud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja seega ka COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Kohus ei nõustu kaebajatega, et vangla saanuks kasutada sama tõhusaid, kuid kaebajate õigusi vähem piiravaid meetmeid. Ka viide kaitsemaskide jagamisele ei ole kohtu hinnangul asjakohane, kuna on üldteada, et 2020. aasta kevadel oli Eestis üldine kaitsemaskide nappus.
48.Kuigi kaebajad on õigesti viidanud õiguskantsleri arvamusele ja CPT ning SPT seisukohtadele, ei muuda nende soovituste mittejärgimine vangla tegevust õigusvastaseks. Tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega ning need ei ole vanglale õiguslikult siduvad.
49.Arvestades eeltoodut ei ole alust pidada kaebajatele kohaldatud piiranguid nende suhtes ülemääraseks. Kuigi kaebajatel puudus 44 päeva vältel võimalus värskes õhus viibida ning tegemist on piiranguga, mille mõju kumuleerub ajas, ei ületanud see kohtu hinnangul lävendit, millest alates tuleks piirangut igal juhul õigusvastaseks pidada.
7(8)
50.Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla analüüsis pidevalt piirangute (jätkamise) vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Olukorras, kus ka vangla ise ei saanud ette näha, kui laialdaseks kujuneb viiruse levik Eestis, ei saanud piirangute kehtestamisel teada anda ka täpset kuupäeva, mil piirangud kaotatakse. 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest.
51.Kuigi vangla pakutud kompenseerivad meetmed ei saa värskes õhus viibimist asendada ja selles osas on kaebajate etteheide osaliselt põhjendatud, võisid need piirangutest tulenevat mõju mõnevõrra siiski leevendada.
52.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Täitmata on üks RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus, mistõttu puudub alus ka hüvitamisnõude rahuldamiseks. Menetluskulud
53.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv (45 eurot iga kaebaja eest), millest kohus kaebajad 29.06.2021 määrusega vabastas, riigi kanda.
54.Kaebajate muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Andreas Paukštys
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.