Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
2. juuli 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-334
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Birgit Siim ja Katri Bergmann Puudutatud isik – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Aldo Vassar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-19-334.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2020. a määrus haldusasjas nr 3-19-334 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX sündis XX.XX.XXXX Moldovas. Tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. XX saabus Eesti Vabariiki 1986. a-l ja omas pikaajalise elaniku elamisluba, mille Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.02.2011 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel (s.o oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule).
2.PPA andis 16.05.2011 otsusega XX-le erandina tähtajalise elamisloa kaheks aastaks kuni 15.05.2013. Järgneva tähtajalise elamisloa taotluse andmisest PPA keeldus VMS § 124 lg 2 pde 7 ja 9 alusel.
3.XX-ga on seotud haldusasi nr 3-19-416, milles oli vaidluse all XX kaebus PPA 18.02.2019 otsuse nr 15.3-3.2/19-7 (keeldumine tähtajalise elamisloa andmisest) ja 21.02.2019 ettekirjutuse nr 1046167702 (sh sissesõidukeelu) tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus tühistas 14.06.2019 otsusega isiku suhtes 5-aastase sissesõidukeelu, kuid sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ei tühistanud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.12.2019 otsusega Tallinna Halduskohtu 14.06.2019 otsuse jõusse. Riigikohtu halduskolleegium jättis 10.03.2020 määrusega XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
4.PPA 21.02.2019 taotluse alusel lubas Tartu Halduskohus 22.02.2019 määrusega pidada XX kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni 15 päevaks. Järgnevalt on kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaegu pikendatud Tallinna Halduskohtu määrustega nelja kuu kaupa neljal korral, vastavalt 08.03.2019, 02.07.2019, 01.11.2019 ja 27.02.2020. Viimase, s.o 27.02.2020 määrusega anti luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.06.2020 (k.a).
5.PPA on pöördunud Välisministeeriumi poole seoses tagasivõtutaotluse edastamisega Venemaa Föderatsioonile 03.03.2019, 17.07.2019, 18.10.2019, 08.01.2020, 27.03.2020 ja 20.05.2020. PPA on saanud Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumilt 19.06.2019 vastuse, mille kohaselt pikendati tagasivõtutaotluse menetlust 60 päeva võrra. Ülejäänud taotlustele pole Venemaa Föderatsioon vastanud.
6.PPA esitas 22.06.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra. XX puhul esineb põgenemisoht. PPA keeldus 18.02.2019 otsusega nr 15.3-3.2/19-7 XX-le tähtajalise elamisloa andmisest. Tal puudub pärast 21.02.2019 vanglast vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega nr 1-12-6770 mõisteti XX süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 alusel ning karistati teda vangistusega seitse aastat. Väärteokorras on XX karistatud 10 korda. Vangistuse ajal on XX distsiplinaarkorras karistatud 12 korda. XX on toime pannud rasked kuriteod, mille eest on talle määratud erakordselt pikk vanglakaristus. XX karistustest võib järeldada, et viimane toimepandud kuritegu ei olnud juhuslik. Olles eelnevalt kriminaalkorras karistatud, sh narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, oli XX teadlik kuritegude toimepanemisega kaasnevatest tagajärgedest, kuid vaatamata sellele jätkas kuritegude toimepanemist. XX toime pandud kuriteod on muutunud ajas raskemaks ja ühiskonnaohtlikumaks. Lisaks on karistuse kandmise ajal XX korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Isik on korduvalt märkinud, et ta ei soovi Eestist lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Isik ei tee väljasaatmismenetluses koostööd, mis viitab sellele, et ta üritab takistada või viivitada enda väljasaatmismenetlust. XX-l ei ole kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks teda Eesti Vabariigist välja saata kodakondsusjärgsesse riiki. Vanglas viibides keeldus isik taotlemast tagasipöördumise tunnistust. XX pole kinnipidamiskeskuses viibitud ajal kaasaaitamiskohustust täitma asunud ega astunud samme reisidokumendi taotlemiseks. Varasemale praktikale tuginedes on dokumenteerimise protsess Venemaa Föderatsiooni puutuvalt kaasaaitamiskohustuse täitmisel kiirem (nt haldusasi nr 3-19-1817). Isiku väljasaatmine on jätkuvalt võimalik ka koostöö puudumisel. PPA on tagasivõtulepingu raames korduvalt pöördunud isiku 2(6)
3-19-334 dokumenteerimiseks Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi poole ning edastanud korduvaid noote, kuid praeguseks hetkeks ei ole positiivset vastust saabunud. Venemaa Föderatsioonis võib isikute tagasivõtmise positiivse otsuse tegemine varasema praktika kohaselt võtta aega ca 17 kuud. Põgenemise ohu korral ei taga leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Kuna isik on oma eelneva käitumisega näidanud, et ta ei järgi seadusest tulenevaid kohustusi, esineb PPA-l kahtlus, et ta ei pruugi elada kindlaksmääratud elukohas ega ilmuda määratud aegadel PPA-sse. Isik võib hakata end siseriiklikult ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustus edasi lükata. XX-l puuduvad Eestis perekonnaliikmed ja tema väljasaatmine ei tekita riivet isiku perekonnaelule. Tema vanemad on surnud ja ta on lahutatud. Poja isiku- ja varahooldusõigus on XX-lt kohtumäärusega ära võetud. Isiku kaks venda elavad Moldovas ja Ukrainas. Väidetavalt on isikul elukaaslane, kelle juurde saab XX enda sõnul elama asuda, kuid elukaaslane pole XX kinnipidamiskeskuses viibimise ajal külastanud.
7.XX esindaja leidis 26.06.2020 kirjalikus seisukohas, et väljasaatmine on muutunud perspektiivituks ja isiku jätkuv kinnipidamine ei ole põhjendatud. PPA seisukohad põgenemisohu kohta on oletuslikud. PPA ei ole isikule andnud juhiseid, mida ta peab dokumentide hankimiseks tegema. Isikul on kindel elukoht, kuhu ta saaks elama asuda ja seega oleks võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
8.Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 istungil jäid PPA ja isiku esindaja oma seisukohtade juurde.
9.Tallinna Halduskohus võttis 26.06.2020 määrusega haldusasja juurde Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsuse haldusasjas nr 3-19-416 (resolutsiooni p 1); rahuldas taotluse ning andis PPA-le loa XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni või isiku muul seaduslikul alusel kinnipidamiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.08.2020 (k.a). Isikule on selgitatud, mida ta peab reisidokumendi hankimiseks tegema ja seetõttu on kaasaaitamiskohustuse rikkumise fakt isiku puhul tuvastatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2020 määruse nr 3-19-334 p 12). Isik selgitas ka kohtuistungil, et ta hakkab dokumentide peale mõtlema siis, kui kinnipidamiskeskusest vabaneb. Samas on ta teadlik, et tal on võimalus dokumente taotleda. Sellist tegevusetust koostoimes keeldumisega Eestist lahkuda tuleb käsitada kaasaaitamiskohustuse rikkumisena. Venemaa Föderatsiooni ei saa pidada riigiks, kuhu isikute väljasaatmine on põhimõtteliselt välistatud. Erinevatest analoogsetest asjadest on teada, et isikute tagasivõtmine Venemaa poolt võib viibida, kuid reeglina ei ole lõplikult keeldutud. PPA selgitas, et viimasel ajal on hakanud dokumendid saabuma. Kuigi isik on kinnipidamiskeskuses viibinud juba 16 kuud ja iga järgneva kuu möödumisel vähenevad dokumentide saamise eduväljavaated, ei saa praegusel juhul pidada isiku väljasaatmist täielikult perspektiivituks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-s 4 sätestatud põgenemisohu esinemise eeldus on täidetud. XX on alates 1993. a-st kriminaalkorras karistatud 10 korda, seejuures on ta vanglas viibinud kokku umbes 14 aastat. Isikut on valdavalt karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise ja karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest, kuid 3(6)
3-19-334 kahel korral ka narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Väärteokorras on isikut korduvalt karistatud salasigarettide ja -alkoholi käitlemise eest ning tema oluliseks sissetulekuallikaks on olnud illegaalne äri. Vangistuse ajal on isikut karistatud distsiplinaarkorras 12 korda. XX toimepandud kuriteod on ajas muutunud raskemaks, ta on süütegude toimepanemist jätkanud ka vanglas viibides. Isik on pea kogu Eestis vabaduses viibitud aja pannud toime kuri- ja väärtegusid ning elatub vabaduses kuritegelikul teel saadud sissetulekust, mistõttu pole isik tõenäoliselt ka tulevikus seadusekuulekas ega aktsepteeri õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Seetõttu on kohtul kahtlus, et ta ei täida vabatahtlikult lahkumisettekirjutust ja võib hakata lahkumiskohustusest kõrvale hoidma. Isik on kohtuistungitel korduvalt selgitanud, et tal pole soovi Eestist lahkuda. Koosmõjus asjaoluga, et 10.03.2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-416, millega jäi kehtima isikule tehtud lahkumisettekirjutus, võib põgenemisohtu hinnata veelgi suuremaks, kuivõrd lootus lahkumisettekirjutuse tühistamise osas on kadunud. XX puhul ei ole võimalik kohaldada VSS-s sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Juba ainuüksi põgenemisohu olemasolu viitab sellele, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine poleks tõenäoliselt isiku puhul tõhus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.XX palub 29.06.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada XX viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Kaebaja väljasaatmine on muutunud perspektiivituks, mistõttu riivab tema kinnipidamine ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses üle 1 aasta ja 4 kuu. Venemaa ametkonnad ei vasta jätkuvalt Eesti riigi pöördumistele. Arvestada tuleb ka koroonakriisiga seotud viivitust, mis kestab veel määramatu aja. Ilmselt ei saa PPA vastust Venemaalt ka taotletud 2 kuu pikkuse kinnipidamistähtaja jooksul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1 ja § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt seisukohta, vaid lähtub tema taotluse põhjendustest.
12.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus muutmata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Halduskohus on XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamisel tuginenud VSS § 15 lg 2 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud 4(6)
3-19-334 dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et nende kohaldamine on objektiivselt võimalik, vaid see peab olema ka tõhus, tagades tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks proportsionaalne ennekõike juhul, kui eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.
14.Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise õiguspärasust hinnanud 26.03.2019, 12.09.2019, 03.12.2019 ja 22.04.2020 tehtud määrustes. Ringkonnakohus leidis 26.03.2019 määruses, et VSS § 15 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja tõi välja konkreetsed põgenemise ohule viitavad isikuga seotud asjaolud (korduv karistamine süüteomenetluses), mis lõi põhjendatud kahtluse, et isik ei pruugi täita ka talle lahkumisettekirjutusega pandud kohustust ja ta võib hakata selle täitmisest kõrvale hoiduma (määruse p 16.2). Ringkonnakohus leidis 12.09.2019 määruses, et VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud, sh nõustus kohus, et esinevad põgenemise ohule osutavad konkreetsed asjaolud (VSS § 68 p 4) ning isikuga seotud asjaolud (elukaaslane, laps, pooleliolev kohtumenetlus) kogumis ei maanda põgenemise ohtu (määruse p 12). 03.12.2019 määruses jäi ringkonnakohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise põhjendatuse osas 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrustes toodud seisukohtade juurde. 22.04.2020 määruses märkis ringkonnakohus, et kaasaaitamiskohustuse rikkumise fakt on XX puhul tuvastatud.
15.Praeguses asjas pikendas Tallinna Halduskohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kuni 21.08.2020 (k.a). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega seonduvad asjaolud vahepealsel ajal sisuliselt muutunud.
16.PPA hinnangul seisneb põgenemise oht selles, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4) ja ta on väljendanud soovimatust Eestist lahkuda (VSS § 68 p 6). Halduskohus on põgenemisohu kindlakstegemisel põhjendatult viidanud isiku poolt varem toimepandud süütegudele. Kohtupraktika kohaselt on isikust lähtuva ohu hindamisel võimalik arvesse võtta mh minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused haldusasjas nr 3-19-334). Seejuures on XX toimepandud kuriteod muutunud aja jooksul raskemaks ning ta on süütegude toimepanemist jätkanud ka vanglas viibides (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsuse nr 3-19-416 p-d 2 ja 18). Isiku varasem karistatus iseloomustab tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisesse, mida võib arvestada põgenemisohu hindamisel. Eelnev karistatus vähendab usaldust, et isik on väljasaatmismenetluses kättesaadav. Lisaks on XX korduvalt selgitanud, et tal pole soovi Eestist lahkuda. Ka halduskohtu 26.06.2020 istungil kordas XX, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega koostööd teha. Halduskohus on õigesti märkinud, et eelnev koosmõjus asjaoluga, et praeguseks on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-19-416, millega jäi kehtima isikule tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus, võib põgenemisohtu veelgi suurendada. Eeltoodu tõttu puudub piisav alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemise ohu tuvastamisel on isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks).
17.VSS § 25 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise maksimaalset kestust ei ole ületatud, sest Tartu Halduskohus andis PPA-le loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse 22.02.2019 määrusega. Seega ei ole alust pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks pelgalt
5(6)
3-19-334 kinnipidamise kestuse tõttu. Asja materjalidest ei nähtu ja isik pole ka väitnud, et tema kinnipidamine võiks olla ebaproportsionaalne tervise või turvalisuse kaalutlustel.
18.Isiku väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki ei ole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. XX on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Venemaa Föderatsiooni saab endiselt pidada vastuvõtvaks riigiks, millest dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks. Eesti Vabariik on teinud isiku dokumenteerimiseks korduvaid taotlusi ning on saanud Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumilt 19.06.2019 vastuse, mille kohaselt pikendati tagasivõtutaotluse menetlust 60 päeva võrra. PPA selgitused seoses dokumenteerimise menetluse viibimisega Venemaa Föderatsiooni puutuvalt on varasema halduskohtu praktika pinnalt usutavad. Isikul on võimalik protsessi kiirendada, pöördudes ise saatkonna poole. Eelnevate taotluste lahendamisest nähtub, et isikule on seletatud, mida ta peab reisidokumendi hankimiseks tegema. Isik kinnitas enda teadlikkust dokumentide taotlemise võimalusest ka halduskohtu 26.06.2020 istungil, selgitades samas, et hakkab dokumentide peale mõtlema pärast kinnipidamiskeskusest vabanemist.
19.Eelnevat arvestades jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus muutmata.
20.XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.