Politseija Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triinu Moora
Menetlusosalised
Puudutatud isik – XX, määratud esindaja adv Aldo Vassar Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.02.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-334 muutmata.
2.Advokaadibüroo Lindeberg advokaadil Aldo Vassaril tuleb esitada taotlus riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
XX sündis XX.XX.XXXX Moldovas. Tal on Venemaa Föderatsiooni (VF) kodakondsus. XX saabus Eesti Vabariiki (EV) 1986. a ja omas pikaajalise elaniku elamisluba, mille Politseija Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.02.2011 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel (s.o oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule).
3-19-334
2.PPA andis 16.05.2011 otsusega XX-le erandina tähtajalise elamisloa kaheks aastaks kuni 15.05.2013. Järgneva tähtajalise elamisloa taotluse andmisest PPA keeldus VMS § 124 lg 2 pde 7 ja 9 alusel. XX-ga on seotud haldusasi 3-19-416, milles on vaidluse all XX kaebus PPA 18.02.2019 otsuse nr 15.3-3.2/19-7 ja 21.02.2019 ettekirjutuse nr 1046167702 (sh sissesõidukeelu) tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kohus tühistas 14.06.2019 kohtuotsusega isiku suhtes 5-aastase sissesõidukeelu, kuid sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ei tühistanud. Ringkonnakohus jättis 19.12.2019 otsusega Tallinna Halduskohtu 14.06.2019 otsuse jõusse. Haldusasja menetlus oli 27.02.2020 määruse tegemise ajal kassatsiooniastmes pooleli.
3.PPA 21.02.2019 taotluse alusel lubas Tartu Halduskohus 22.02.2019 määrusega pidada XX kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni 15 päevaks. Järgnevalt on kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaegu pikendatud Tallinna Halduskohtu määrustega nelja kuu kaupa kolmel korral, vastavalt 08.03.2019, 02.07.2019 ja 01.11.2019. Viimase, s.o 01.11.2019 määrusega anti luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.03.2020 (k.a).
4.PPA on pöördunud EV Välisministeeriumi poole seoses tagasivõtutaotluse VF-le edastamisega 03.03.2019, 17.07.2019 ja 18.10.2019. Viimati edastas PPA korduva dokumenteerimistaotluse 08.01.2020, mille 13.01.2020 edastas EV Välisministeerium diplomaatilise postiga VF-le. Praeguseks ajaks ei ole PPA-le vastust saabunud.
5.PPA esitas 25.02.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra ja põhjendas taotlust järgmiselt. Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega nr X-XX-XXXX mõisteti XX süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 alusel ning karistati teda vangistusega seitse aastat. Väärteokorras on XX karistatud 10 korda. Vangistuse ajal on XX distsiplinaarkorras karistatud 12 korda. XX on toime pannud rasked kuriteod, mille eest on talle määratud erakordselt pikk vanglakaristus. XX karistustest võib järeldada, et viimane toimepandud kuritegu ei olnud juhuslik. Olles eelnevalt kriminaalkorras karistatud, sh narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, oli XX teadlik kuritegude toimepanemisega kaasnevatest tagajärgedest, kuid vaatamata sellele jätkas isik kuritegude toimepanemisega. XX toime pandud kuriteod on muutunud ajas raskemaks ja ühiskonnaohtlikumaks. Lisaks on karistuse kandmise ajal XX korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Isik on korduvalt märkinud, et ta ei soovi EV-st VF-i lahkuda, kuigi tal on kehtiv lahkumisettekirjutus nr 1046167702. Praegusel ajal ei oma XX kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks teda EV-st välja saata kodakondsusjärgsesse riiki. Vanglas viibides ei ole XX teinud midagi reisidokumendi taotlemiseks. PPA on tagasivõtulepingu raames pöördunud isiku dokumenteerimiseks VF Siseministeeriumi poole ning edastanud korduvaid noote VF Välisministeeriumi vahendusel, kuid praeguseks hetkeks ei ole positiivset vastust saabunud. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on PPA seisukohal, et olukorras, kus isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma väljasaatmist
2(8)
3-19-334 kodakondsusejärgsesse riiki. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
6.Tallinna Halduskohtu 27.02.2020 istungil osales XX videokonverentsi teel. Isik selgitas kokkuvõtvalt, et rahalisi vahendeid tal ei ole ning sõbrad ja tuttavad aitavad esialgu. Isikul ei ole soovi EV-st lahkuda. XX esindaja advokaat Aldo Vassar selgitas 27.02.2020 istungil, et taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Esiteks, väljasaatmine on muutunud perspektiivituks, kuna isikut ei ole võimalik dokumenteerida. Teiseks, PPA edastas taotlused 18.10.2019 ja teise alles 08.01.2020. Selliselt talitades on PPA olnud põhjendamatult passiivne. Ei ole alust arvata, et mõne kuu jooksul oleks oodata positiivseid arenguid. Puudutatud isik vaidleb ka muudele taotluses toodud alustele vastu ja on seisukohal, et põgenemise ohtu ei esine. PPA selgitas 27.02.2020 istungil kokkuvõtvalt, et varasema praktika pinnalt tagasivõtulepingu alusel VF-lt positiivse ehk tagasivõtuotsuse saamine võibki võtta 17 kuud. Seetõttu ei pea PPA väljasaatmist perspektiivituks. Tagasivõtulepingu tööpraktikas on tavapärane, et esmalt pikendab VF tagasivõtutaotluse alusel vastamise tähtaega 60 päeva võrra ning seejärel koostab keelduva vastuse. Vastavalt tagasivõtulepingus sätestatule (lepingu rikkumise punktid), tehakse korduvaid taotlusi mitmeid. Selline keeldumine on kujunenud tavapäraseks praktikaks, kui isik ei täida kaasaaitamiskohustust, nagu ka vaidlusalusel juhul. Väljasaatmine aga on endiselt võimalik.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 27.02.2020 määrusega PPA taotluse ja pikendas XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.06.2020. Puudub alus arvata, et asjaolud oleks võrreldes Tartu Halduskohtu 01.11.2019 määruses nr 3-19-334 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2019 määruses nr 3-19-334 tuvastatuga muutunud. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne ning leebemad järelevalvemeetmed ei täidaks eesmärki. Isiku väljasaatmist ei saa hetkel pidada perspektiivituks. Põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne (VSS § 15 lg 2 p 1). PPA tugineb taotluses põgenemise ohu sisustamisel VSS § 68 p-dele 4 ja 6. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (VSS § 68 p 4). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Välismaalase kinnipidamisel tuleb igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hinnata. VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemise ohu kindlakstegemisel vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (RKHKm nr 3-3-1-93-16, p 13). Seega ei ole ainuüksi tahtliku kuriteo toimepanemise fakt ning vanglakaristuse ärakandmine iseseisvalt VSS § 68 p 4 kohaldamiseks piisav. Isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv. Teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (RKHKo nr 3-3-1-14-03, p 51). Tuginedes VSS § 68 p-le 4, on PPA XX iseloomustavaid asjaolusid kogumis hinnates õigesti tuvastanud, et kuritegude korduvus viitab sellele, et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud. Ka kuritegude raskus (Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega nr X-XX-XXXX KarS § 184 lg 2 p 2 alusel; Viru Maakohtu 20.09.2018 otsusega nr 1-16-9323 KarS § 327 lg 1 alusel) ning asjaolu, isikut on karistuse kandmise ajal ka distsiplinaarkorras korduvalt karistatud, 3(8)
3-19-334 ilmestab XX suhtumist õiguskorda. Isiku põgenemise ohu osas selgitas ringkonnakohus 03.12.2019 määruses seoses Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrusega, et halduskohus ei ole põgenemise ohu järeldamisel arvestanud üksnes isiku varasemaid korduvaid karistusi, vaid on hinnanud ka Viru Vangla iseloomustust, mille kohaselt on isikul negatiivne hoiak EV ja õigussüsteemi suhtes ning reegleid arvestab ta niivõrd, kui need kattuvad tema huvide ja vajadustega. Isikut ei vabastatud muu hulgas kolmel korral vanglast enne tähtaega (kriminaalasi nr X-XX-XXXX, iseloomustus on leitav haldusasjas nr 3-19-416). Isiku suhtumist õiguskorda näitab ka asjaolu, et talle on varem võimaldatud ajutise elamisloa pikendamist, kuid isik on kuritegude toimepanemise läbi ise aidanud kaasa sellele, et PPA on teinud tema suhtes VMS § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel keelduva otsuse. Varasem prognoosotsus võiks olla ümber hinnatav, kui isik esitaks asjaolud, mis näitaks, et tema suhtumine õiguskorda on muutunud. Vaidlusaluses asjas ei nähtu aga ühtegi asjaolu, mis näitaks muutusi XX hoiakute ja õiguskorda suhtumise osas. Seega on põhjendatud PPA järeldus, et XX puhul eksisteerib jätkuvalt põgenemise oht. Prognoosotsust isiku põgenemise ohu kohta ilmestab lisaks asjaolu, et XX kinnitas 27.02.2020 kohtuistungil, et ta ei soovi EV-st lahkuda ega andnud muid selgitusi, miks ta dokumentide hankimisele kaasa ei aita. Põgenemise ohtu maandavaid tegureid ei ole PPA oma taotluses käsitlenud. Arvestades aga Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2019 määruse nr 3-19-334 p-s 25 toodut, ei nähtu, et sellised asjaolud ka esineksid. XX nendele asjaoludele istungil ei tuginenud. VSS § 15 lg 2 p 2 alusel tuleb kontrollida, kas on põhjendatud PPA järeldus, et XX ei täida kaasaaitamiskohustust. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et isik ei ole dokumentide hankimiseks midagi teinud ning PPA on pidanud tegelema isiku dokumenteerimisega. Seega on XX rikkunud VSS § 264 lg 1 p-i 3. Ei nähtu, et võrreldes Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrusega oleks XX asunud kaasaaitamiskohustust täitma. Olukorras, kus isiku suhtes on korduvalt kinnipidamistähtaja pikendamist taotletud kaasaaitamiskohustuse rikkumise ja dokumentide puudumise tõttu, peab isikule olema ilmne, et dokumentide hankimiseks aktiivsuse ülesnäitamine on elementaarseks eelduseks, mis võimaldab PPA-l kaaluda, kas kinnipidamine on jätkuvalt vajalik. XX teadlik passiivsus oma sellekohase kohustuse täitmisel ilmestab ka isiku õiguskorda suhtumist. See on seda enam oluline, et PPA halduskohtu 27.02.2020 istungil antud selgituste kohaselt on dokumenteerimise protsess VF puutuvalt kaasaaitamiskohustuse täitmisel kiirem. Dokumentide puudumine on asjas tuvastatud ja nähtub, et PPA on pöördunud VF poole, kuid menetlus viibib. Dokumenteerimise korduv taotlus on viimati esitatud 08.01.2020 ning PPA selgitas 27.02.2020 kohtuistungil, et vastust ei ole tulnud. Täidetud on VSS § 15 lg-st 2 tulenev eeldus, et VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Isik paigutati kinnipidamiskeskusesse 21.02.2019, mis tähendab, et isik on 27.02.2020 seisuga seal viibinud 1 aasta ja 6 päeva. Asjaolusid arvestades ei ole see ebaproportsionaalne ajavahemik. Tegemist on küll pika ajavahemikuga, kuid ületatud ei ole VSS § 25 lg-s 2 sätestatud maksimaalset kinnipidamise pikkust, s.o 18 kuud. Väljasaatmismenetlus peab toimuma põhjendamatu viivituseta. PPA ei ole menetlustoimingutega põhjendamatult viivitanud. Tegemist on neljanda tähtaja pikendamisega. Sellest tulenevalt on põhjendatud pikendada kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra (VSS § 25 lg 1).
4(8)
3-19-334 Isiku väljasaatmist ei ole hetkel selgunud asjaolude pinnalt alust pidada perspektiivituks (VSS § 24 lg 11). Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. PPA selgitused seoses dokumenteerimise menetluse viibimisega VF-i puutuvalt on varasema halduskohtu praktika pinnalt usutavad. Arvestades, et isik ei aita enda dokumenteerimisele ühelgi viisil kaasa, on alusetu PPA-le ette heita viivitust. PPA on järjepidevalt pöördunud VF poole, viimati 08.01.2020 (edastatud EV Välisministeeriumi poolt 13.01.2020).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.02.2020 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada isik kinnipidamiskeskusest. Kohus on määruse tegemisel rikkunud HKMS § 157 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Samuti on kohus vääralt kohaldanud VSS § 15 lg 2 p-dest 1 ja 3 tulenevaid kinnipidamise aluseid. VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Sarnaselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Hetkel puuduvad isikul tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib (VSS § 15 lg 2 p 3). Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et VF oleks tõsiselt huvitatud isiku riiki tagasipöördumise võimaluste leidmisest. Vastupidi, PPA on tagasivõtulepingu raames pöördunud XX dokumenteerimiseks VF Siseministeeriumi poole ning edastanud korduvaid noote VF Välisministeeriumile, kuid praeguseks hetkeks ei ole positiivset vastust saabunud. Sellest tuleneb, et XX dokumenteerimise võimaluste avardumine on vaid oletuslik ning tagasipöördumise võimalused ei ole väga suured. PPA ei ole selgitanud, kuidas paranevad määruskaebuse esitaja tagasipöördumise ja dokumenteerimise võimalused ning mida uut on selle jaoks tehtud. Hetkel tundub, et XX tagasipöördumine on ilmselgelt perspektiivitu. Vaatamata asjaolule, et isik on selgitanud, et ta ei soovi päritoluriiki naasta, ei õigusta leebemate järelevalvemeetmete ebatõhusus praeguses situatsioonis tema kinnipidamist. Määruskaebuse esitaja on viibinud kinnipidamiskeskuses 2019. a algusest ehk praeguseks hetkes kokku üle ühe aasta. Kinnipidamine ei ole praeguses olukorras proportsionaalne, kuna ei ole selge, mis on väljasaatmise täpne aeg. Hetkel on XX kinnipidamine põhjendamatu, kuna PPA pole VF-lt saanud positiivset vastust. Arusaamatu on kohtu etteheide, justkui XX ei oleks täitnud kaasaaitamise kohustust. Aktiivset kaasaaitavat tegutsemist saab nõuda isikult, kes viibib vabaduses. Hetkel viibib XX kinnipidamiskeskuses, kus tal ei ole vahendeid, et kaasaaitamiskohustust täita, v.a anda ütlusi. XX ei ole PPA eest midagi varjanud ning on jaganud kogu informatsiooni, mis temal oli. 5(8)
3-19-334 Juhul, kui PPA leiab, et määruskaebuse esitaja ei täida kaasaaitamiskohustust, peab PPA välja tooma, mida konkreetselt selle all mõeldakse ning mida isikult nõutakse. Sama kehtib ka halduskohtu puhul. Kohtul on põhjendamis- ja selgitamiskohustus. Kui kohus väidab, et XX ei täitnud üldse või piisaval määral kaasaaitamiskohustust, oleks kohus pidanud ka selgitama, mida konkreetselt oleks isikul veel võimalik teha. Vaidlusaluses asjas seda tehtud ei ole.
9.PPA on seisukohal, et vaidlustatud halduskohtu määrus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Määruskaebuse esitaja dokumenteerimise toiminguid teostatakse EV ja VF tagasivõtulepingu alusel, milles on sätestatud osapoolte õigused ja kohustused isikute tagasivõtmise toimingute läbiviimisel. XX väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. Väljasaatmine oleks perspektiivitu sellisel juhul, kui vastuvõttev riik ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras teda ühelgi juhul vastu. Tagasivõtulepingu alusel isikute dokumenteerimise protsessis korduvate taotluste/nootide edastamisel erinevaid kanaleid kasutades on tõenäoline, et VF väljastab määruskaebuse esitajale reisidokumendi ja täidab tagasivõtulepingust tulenevalt tagasivõtu kohustust. Varasema praktika kohaselt, kui isik ei aita kaasa dokumenteerimisele, võib tagasivõtulepingu alusel VF-l isikute tagasivõtmise positiivse otsuse tegemine võtta aega 17 kuud (Tallinna Halduskohtu lahend haldusasjas nr 3-18-2019). Samas, kui VF kodakondsusega isikud täidavad VSS §
lg
p-s 3 sätestatud kohustust, on dokumenteerimise ja väljasaatmise ajamäär 6–7 kuud (Tallinna Halduskohtu lahendid haldusasjades nr 3-19-1142 ja 3-19-1991). Vaidlusalusel juhul puuduvad alused järelduseks, et VF ei väljasta isikule tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, mistõttu ei saa tema väljasaatmist pidada perspektiivituks. PPA ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et kohtu etteheide tema kaasaitamiskohustuse täitmata jätmise osas on arusaamatu. PPA on oma taotluses halduskohtule selgesõnaliselt välja toonud, et isik on keeldunud endale saatkonnast dokumenti taotlemast. PPA on varem korduvalt selgitanud, et XX ei ole teinud ei vanglas ega ka kinnipidamiskeskuses viibides midagi kehtiva reisidokumendi taotlemiseks. Asjakohatu on XX väide, et kaasaaitavat tegutsemist saab nõuda isikult, kes viibib vabaduses. Vastupidi, vanglas viibides anti XX-le võimalus esitada taotlus VF Suursaatkonnale tagasipöördumistunnistuse saamiseks, kuid isik keeldus VF saatkonnast endale reisidokumendi hankimisest. VSS § 264 lg 1 p 3 sätestab, et väljasaadetav on kohustatud kaasa aitama vajalike dokumentide muretsemisele. Kinnipidamiskeskuses viibides ei ole XX soovinud esitada VF Suursaatkonnale passitaotlust ega pidanud vajalikuks kontakteeruda telefoni või kirja teel saatkonna ametnikega. Kinnipidamiskeskuses antakse kinnipeetavatele igakuiselt tasuta kõnekaart, mistõttu telefoni teel konsuliga suhtlemine on isikul võimalik ka näiteks oma rahaliste vahendite puudumise korral. Senise praktika kohaselt on nii kinnipeetavad kui ka kinnipidamiskeskuse ametnikud informeerinud saatkonda isikutest, kes soovivad konsuliga kohtuda ning saatkond on kõigile taotlustele reageerinud. XX ei ole kordagi taotlenud kokkusaamise korraldamist VF Suursaatkonna esindajaga. PPA-le teadaolevalt ei ole ka isiku esindaja teinud midagi selleks, et aidata isikut endale vajalike reisidokumente hankimisel. Lisaks on XX korduvalt halduskohtu istungil väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust VF-i, mis kinnitab samuti isiku soovimatust kaasa aidata enda dokumenteerimisele. PPA ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamisel on tuginetud ainult VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. Vastupidi, PPA taotluses Tallinna Halduskohtule on tuginetud VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kõigile kolmele kinnipidamise alusele ning halduskohus leidis, et PPA taotlus eelnimetatud kolmel alusel on põhjendatud.
6(8)
3-19-334
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2020 määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama ka lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.
12.Ringkonnakohus ei soostu määruskaebuse esitaja käsitusega, et halduskohus on rikkunud põhjendamise kohustust. Halduskohus on korrektselt leidnud, et isikul puuduvad reisidokumendid ja ta ei ole kinnipidamiskeskuses teinud midagi endale reisidokumendi hankimiseks. Samuti on XX-le selgitatud, mida ta pidi reisidokumendi hankimiseks tegema. Eeltoodust tulenevalt jäävad ringkonnakohtule arusaamatuks määruskaebuses toodud etteheited, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele on võimalik tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise fakt on XX puhul tuvastatud.
13.Kohtud on varem korduvalt vaaginud XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asjaolusid. Nii on Tallinna Ringkonnakohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise õiguspärasust hinnanud 26.03.2019 määruses, 12.09.2019 määruses ning 03.12.2019 määruses haldusasjas nr 3-19-334. Ringkonnakohus leidis 26.03.2019 määruses, et VSS § 15 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja tõi välja konkreetsed põgenemise ohule viitavad isikuga seotud asjaolud (korduv karistamine süüteomenetluses), mis lõi põhjendatud kahtluse, et isik ei pruugi täita ka talle lahkumisettekirjutusega pandud kohustust ja ta võib hakata selle täitmisest kõrvale hoiduma (määruse p 16.2). Ringkonnakohus leidis 12.09.2019 määruses, et VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud, sh nõustus kohus, et esinevad põgenemise ohule osutavad konkreetsed asjaolud (VSS § 68 p 4) ning isikuga seotud asjaolud (elukaaslane, laps, pooleliolev kohtumenetlus) kogumis põgenemise ohtu ei maanda (määruse p 12). 03.12.2019 määruses jäi Tallinna Ringkonnakohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise põhjendatuse osas Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrustes toodud seisukohtade juurde ja nõustus Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määruse põhjendustega. Ka praegusel hetkel ei ole ringkonnakohtul alust asuda eeltoodud kohtulahendites märgitust erinevale seisukohale.
14.Halduskohus on arvesse võtnud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud selle tulemusel õigele seisukohale, et isikust tulenevat põgenemise ohtu suurendab isiku varasem süstemaatiline seadusvastane käitumine, mistõttu võib tema põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu pidada reaalseks. Pole piisavat alust arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemise ohu tuvastamisel on isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine 7(8)
3-19-334 proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). On ilmne, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks efektiivne, sest tõenäolist ebaseaduslikku piiriületust või isiku poolt enese varjamist lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (RKHKm nr 3-3-1-48-14, p 17).
15.Riigikohus jättis 10.03.2020 määrusega haldusasjas nr 3-19-416 XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning jõustus Tallinna Halduskohtu 14.06.2019 otsus, millega tühistati isiku suhtes 5-aastane sissesõidu keeld, kuid sundtäidetav lahkumisettekirjutus jäeti jõusse. Isiku väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki ei ole põhjust pidada praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Isik on VF kodanik. VF saab endiselt pidada vastuvõtvaks riigiks, millest dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks. PPA on Välisministeeriumi kaudu pöördunud VF Siseministeeriumi poole isiku dokumenteerimiseks (viimati 08.01.2020) ja saatnud VF-le korduvaid noote. Halduskohus märgib õigesti, et PPA selgitused seoses dokumenteerimise menetluse viibimisega VF-i puutuvalt on varasema halduskohtu praktika pinnalt usutavad. Seega puudub praegusel ajal ilmne ning mõistlik põhjus arvata, et väljasaatmine on tõsikindlalt muutunud võimatuks. Selleks, et väljasaatmismenetlus lõppeks tulemuslikult, on vajalik, et isik oleks PPA-le kättesaadav ning aitaks ka ise vajalike dokumentide hankimisele kaasa. Isiku kinnipidamine ei tohi ületada 18 kuud (VSS § 25 lg 2). XX kinnipidamiskeskuse kinnipidamine on kestnud ligikaudu 13 kuud, mis ei ületa maksimaalset 18 kuu pikkust tähtaega. Kohtupraktikas ei ole ka üle 14 kuu kestnud kinnipidamist peetud ebaproportsionaalseks (Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-16-503, p 16). Asjas pole esitatud väiteid, et XX kinnipidamine võiks olla ebaproportsionaalne tema tervise või turvalisuse kaalutlustel.
16.XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.