Esialgse õiguskaitse taotleja/määruskaebuse esitaja X
RESOLUTSIOON
1.Jätta taotleja määruskaebus rahuldamata.
2.Tagastada taotlejale määruskaebuse lisadena esitatud dokumendid.
3.Asendada avaldatavas määruses taotleja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 26. novembril 2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Viru Vangla 6. novembri 2019. a käskkirja nr 6-2/716-1 kehtivus. Nimetatud käskkirjaga määrati X tähtajatult alates 7. novembrist 2019 Viru Vangla V7 ja V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajaks. Vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võib kinnipeetav töötada seistes kuni 30 minutit korraga ning tööülesandeks on tolmu pühkimine. Esialgse õiguskaitse taotluses esitas X järgnevad põhjendused.
1.1.Vangla arst ei vaadanud enne kooskõlastuse andmist 21. septembril 2019 taotlejat üle ega saanud ka seetõttu arvestada tema tegutsemise piirangute, ravimite kõrvaltoimete ja riikliku töövõime hindamise hinnangutega.
1.2.Tööle asumine põhjustaks taotlejale füüsilist valu ja seljavalude ägenemise. Lisaks võib ta peapöörituse, tasakaaluhäirete, nõrkus- või paanikahoo tõttu kukkuda ja ennast vigastada. Valudes ja halva enesetundega töötamine põhjustaks taotlejale ka psüühilisi kannatusi ja halvendaks vaimset tervist.
2.Tartu Halduskohus jättis 20. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 1 X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning resolutsiooni p-ga 2 menetluskulud poolte endi kanda. Määruses esitas halduskohus järgnevad põhjendused.
2.1.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei esine vajadust. Kaebaja on võimeline püsti seistes tolmu pühkima. Halduskohtule teadaolevalt taotles X vanglalt võimlemismatti ravivõimlemisega tegelemiseks arsti ettekirjutusel (haldusasi nr xxx). Nimetatud matt on kaebajale väljastatud. X tervisekaardist nähtub, et ta on võimeline vabalt liikuma kasutamata selleks abivahendeid. Eesti Töötukassa 18. juuli 2019. a otsusest xxx tulenevalt esineb taotlejal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise vallas, kuid käteosavuses ei ole piiranguid tuvastatud. Halduskohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et isiku terviseseisund, kes harjutab võimlemismatil, liigub vabalt ja ilma abivahenditeta ning kellel puudub käteosavuse piirang, ei luba pühkida tolmu püsti seistes igapäevaselt vaid 30 minuti jooksul. Seega ei leidnud halduskohus, et Viru Vangla arsti 21. septembri 2019. a otsus taotleja töövõime osas oleks vastuolus Eesti Töötukassa 18. juuli 2019. a otsusega xxx.
2.2.Ei ole usutav, et taotlejale kaasneksid tolmu pühkimise ajal ravimite kasutamise tõttu kahjulikud tagajärjed. Valuvaigistid ei ole sellised psühhotroopsed ained, mille kõrvaltoimed häiriksid oluliselt isiku liikumis- ja koordinatsioonivõimet. Seega ei kujuta nende ravimite võtmise järgselt igapäevaste tegevustega jätkamine ohtu ei isiku tervisele ja elule ega ka teistele. Taotlejal ei ole varasemalt diagnoositud selliseid tasakaaluhäireid, et tavapäraseid liigutusi tehes oleks ta kukkunud või saanud vigastada. Tasakaaluhäirete ja muude tervisehädade esinemist ei kinnita ka Eesti Töötukassa ülal mainitud otsus. Seega leidis halduskohus, et taotleja tervislik seisund lubab tal täita talle määratud tööülesandeid.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.X esitas hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2019. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega taotlus rahuldada.
3.1.Halduskohus ei ole pädev andma hinnangut taotleja tervislikule seisundile, kuna kohtul puuduvad meditsiinialased teadmised. Vanglast sõltumatu ekspertarst on seevastu riikliku töövõime hindamise käigus leidnud, et taotleja ei ole töövõimeline.
3.2.Võimlemismati määras taotlejale neuroloog ning taotleja kasutab seda seljavalude leevendamiseks harjutusi tehes. Taotleja küll ei kasuta abivahendit, kuid ta ei liigu vabalt. Taotlejal on olnud vigastus ning kõndides peab ta olema sirge. Lisaks kannab ta tugikorsetti ning hoiab kõndides käsi ristamisi kõhul, kuna käsivarte liigutamine tekitab selja- ja kaelavalusid. Lisaks viibis taotleja 9. jaanuaril 2020 neuroloogi vastuvõtul, mille käigus tal diagnoositi seljaaju närvijuurte äge põletik (radikulopaatia), valu lülisamba rinnaosas ja posttraumaatiline peavalusündroom. Neuroloog diagnoosis radikulopaatia magnetresonantstomograafia uuringu alusel, mis tehti juba 26. aprillil 2019. See kinnitab veelgi riikliku töövõime hindamise käigus taotlejal kinnitamist leidnud puuduvat töövõimet. Taotleja on määruskaebuse lisadena esitanud
9.jaanuari 2020. a saatekirjad magnetresonantstomograafia uuringule ja röntgenuuringule. Taotleja soovib nende lisade tagastamist.
3.3.Taotleja tarvitab erinevaid psühhotroopseid ravimeid, mille sage kõrvaltoime on pearinglus, millega töötamine on ohtlik elule ja tervisele. Taotlejal on paanika- ja ärevushäire. Paanikahoo esinemise korral on taotleja täiesti tegutsemisvõimetu, tal kaob reaalsustaju ja pea käib ringi. Taotlejal on raske saada tööst vabastust halva enesetunde tõttu.
3.4.Taotlejale on tööle määramise käskkirja ja vangla tegevusega juba tervisekahju põhjustatud. Taotlejale anti 14. novembril 2019 käsk minna tööle, kuid ta ei saanud seda halva enesetunde tõttu täita. Töölt vabastust talle sellele vaatamata ei antud. Taotlejal tekkis paanikahoog. Ta vajus põrandale istuma ning sai seljale haiget. Kui ta oli kambrisse viidud, kukkus ta vastu kambri seina ning vigastas oma pead, põlve ja küünarnukki. Juhtunu põhjustas taotlejale hingelise erutuse seisundi, mille tõttu tõusis ka vererõhk liiga kõrgele, seda enam, et taotlejal on hüpertoonia. Samuti anti taotlejale korraldus tööle asuda 21. jaanuaril 2020, kuid
ka siis ei saanud ta seda tugeva seljavalu, migreenihoo, pearingluse, uimasuse ja unisuse tõttu täita. Kahju on tekkinud ka põhjusel, et tööst keeldumise tõttu on taotlejat karistatud distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Kartseris võeti temalt päevasel ajal ära madrats. See tekitas vigastatud seljale füüsilist valu ja põhjustas alandust, sest ta oli sunnitud valude tõttu põrandal lamama. Käskkirja kehtivuse peatamata jätmine põhjustaks taotlejale ka edaspidi kahju. Tööle asumine põhjustaks talle füüsilist valu ja seljavalude olulise ägenemise. Taotleja tarbib juba niigi igapäevaselt palju tugevatoimelisi valuvaigisteid. Tööle asudes on tõenäoline, et võetavaid ravimidoose tuleb suurendada. Koristamine kui tegevus sisaldab sundasendeid, mida taotleja peab vältima. Lisaks tuleb teha liigutusi, mis põhjustavad taotlejale valu. Käskkirja kehtivus põhjustab taotlejale ka psüühilisi pingeid, sest ta tunneb pidevalt muret ja hirmu selle üle, et talle võidakse taaskord anda käsk tööle asumiseks.
4.Viru Vangla leiab vastuses määruskaebusele, et menetluse alus on ära langenud ning kinnipeetava määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Halduskohtule esitatud taotlus oli halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 2 alusel lubatav, kuna vanglas toimus toona vaidemenetlus. Viru Vangla 31. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 6-12/458-3 jäeti aga X vaie rahuldamata ja seega on vaidemenetlus käesolevaks hetkeks lõppenud. Tartu Ringkonnakohus asus näiteks 10. jaanuari 2020. a määruses haldusasjas nr xxx seisukohale, et kui vaie on lahendatud ja vaidemenetlus on lõppenud, on esialgse õiguskaitse kohaldamise lubatavuse eeldus ära langenud. Nimetatu on kohaldatav ka praeguses haldusasjas.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2020. a määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et puudub vaide- või kohtumenetlus, mille toimumise ajal oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Viru Vangla jättis 31. detsembri 2019. a vaideotsusega rahuldamata taotleja Viru Vangla 6. novembri 2019. a käskkirja peale esitatud vaide ning kohtute infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et taotluse esitaja oleks pärast vaidemenetluse lõppemist pöördunud halduskohtusse kaebusega eelnimetatud käskkirja vaidlustamiseks.
6.X esitas Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2020. a määrusele määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ning käskkirja kehtivuse peatada.
7.Riigikohus rahuldas 5. märtsi 2020. a määrusega X määruskaebuse ning saatis asja menetluse jätkamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kaasuse asjaoludest tulenes, et taotleja esitas tööle määramise käskkirja peale kaebuse Tartu Halduskohtule 27. jaanuaril 2020 (haldusasi nr xxx). HKMS § 249 lg-st 4 tuleneb, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni. Seega jättis Riigikohtu hinnangul ringkonnakohus ennatlikult taotleja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Viru Vangla määras 6. novembri 2019. a käskkirjaga taotleja majandustööle tähtajatult alates
7.novembrist 2019. Tööülesanneteks määrati V7 ja V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristamine – tolmu pühkimine, mida kinnipeetav võib korraga teha 30 minutit vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele. Kooskõlastuse taotleja tööle määramiseks andis vangla arst
21.septembril 2019 (tervisekaardi väljavõttes on töövõimelisuse kohta sissekanne tehtud
22.septembril 2019, dtl 45). Taotleja ei ole arsti hinnanguga nõus, leides, et arvestada tuleb Eesti Töötukassa 18. juuni 2019. a otsusega, millega tal on tuvastatud puuduv töövõime. Lisaks seab taotleja kahtluse alla vangla arsti pädevuse nimetatud otsus teha. Tööle määramine on taotleja puhul vastunäidustatud, kuna töötamine kahjustab taotleja tervist ning ta ei ole suuteline tööülesandeid täitma.
10.Taotleja on halduskohtule esitanud ülal viidatud Eesti Töötukassa 18. juuli 2019. a otsuse nr xxx (dtl 27–29). Otsuses on märgitud, et taotlejal on puuduv töövõime ning selle vähenemise perioodiks on märgitud 18. juuli 2019 kuni 17. juuli 2020. Taotleja tervislikule seisundile antud hinnangu kohaselt on taotlejal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatia ja vigastuse jääknähud. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas on arvestatud liikumise valdkonda hinnates. Piirangud käteosavuses ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Taotleja kirjeldatud piirangud ravimite mõju ja muude tervisehäirete osas ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel samuti kinnitust. Taotlejal on seljavalu tõttu piiratud kehaasendi muutmine (püstitõusmine, istumine, kummardumine), kehaasendi säilitamine (seismine, istumine), sundasendites olemine, kõndimine ning raskuste tõstmine. Vajab taastumiseks rohkem aega. Arvestades tervisekahjustuse muutlikku iseloomu, on tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti prognoositav.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud ning taotleja ei ole piisavalt suutnud ära näidata, et talle määratud tööülesande täitmine tooks talle kaasa pöördumatuid tagajärgi. Kuigi Eesti Töötukassa on kaebajal tuvastanud puuduva töövõime, on tegemist otsusega, mis on tehtud taotlejaga kohtumata, hinnates vaid kättesaadavaid dokumentaalseid tõendeid ning võttes arvesse isiku enda subjektiivseid hinnanguid oma tervise osas. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud seaduse eesmärgiks pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Eesmärk tagada töövõimetoetuse maksmisega isikule sissetulek on sätestatud ka TVTS §-s 11. TVTS § 12 lg 6 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Viidatud sätetest järeldub, et töövõimetoetuse seadus ei ole mõeldud reguleerima kinnipidamisasutustes viibivate isikute tööle määramist ja tööst vabastamise aluseid ning neile sissetuleku tagamist tervislikust seisundist tuleneva töövõimetuse korral. Töövõimetoetuse seaduse alusel määratud puuduv töövõime ei välista isiku töötamist kinnipidamisasutuses ning seal kergemate tööde tegemist. Kinnipeetav on lähtudes vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1 kohustatud reeglina töötama. Sama paragrahvi teise lõike kolmas punkt võimaldab vabastada töökohustusest kinnipeetava, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Kinnipeetava töövõimelisuse hindamiseks ei ole tarvis, et arst tegeleks igapäevaselt töövõime hindamisega vastavate ekspertiiside koostamise kontekstis. Vanglas töötav arst omab piisavalt teadmisi ning on kvalifitseeritud langetama otsust, kas kinnipeetav on suuteline töökohustusi täitma ning milliseid kinnipeetava tervisest tulenevaid piiranguid tuleb muuhulgas töökohustuse määramisel arvestada.
12.Taotleja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tema terviseprobleemid on kestnud pikaajaliselt ning ta saab pidevat valuravi. Ometi ei ole kumbki nimetatud asjaolu selline, mis välistaks täielikult kergemate koristustööde tegemise. Eesti Töötukassa otsuse kohaselt on taotleja käeline tegevus piisav selleks, et taolise ülesande täitmine, nagu on määratud vaidlustatud käskkirjas, võiks olla talle jõukohane. Samuti ei ole kinnitust leidnud asjaolu, et erinevate ravimite võtmine põhjustab taotlejal sellised koostoimeid, et nende esinemise tõttu ei saaks taotleja päevas 30 minuti vältel koristada. Näiteks on kinnipeetav lähtudes VangS § 45 lg-st 2 kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Sisuliselt tähendab taotlejale määratud töökohustus analoogsete ülesannete täitmist nagu ta ka oma kambri korrashoidmisel täitma peab. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ei saaks nimetatud kohustusega hakkama või et talle oleks määratud abiline, kes aitaks teda igapäevatoimetustes. Tervisekaardi erinevatest sissekannetest ilmneb, et taotleja suudab normaalselt kõndida (11. augusti 2019. a haigusjuht nr xxx, dtl 49) ning isegi oma seljavaevuste leevendamiseks spetsiaalseid harjutusi sooritada, mille tarbeks on talle ka võimlemismatt väljastatud (20. novembri 2018. a haigusjuht nr xxx, dtl 75). Kuigi taotlejal on pärast tööle määramise korralduse saamist esinenud hetki, mil tal hakkab pea ringi käima, tekivad tasakaaluhäired jne, võib pigem tegemist olla taotleja reaktsiooniga tema jaoks vastumeelsele ülesandele, mis ei viita otseselt sellele, et erinevaid ravimeid võtva isikuna ei saaks ta kergemaid tööülesandeid täita. Tervisekaardi väljavõtetest nähtub, et taotleja on kurtnud peavalusid, pearinglust ja halba enesetunnet ka varasemalt (nt 22. augusti 2019. a haigusjuht nr xxx, dtl 47), st enne kui anti vaidlustatud käskkiri. Pearingluse ja halva enesetundega seotud kukkumised (25. oktoobri 2019. a haigusjuht nr xxx, dtl 41) on aga toimunud pärast seda, mil taotleja sai 25. oktoobril 2019 teada, et ta määratakse tööle (Viru Vangla 25. oktoobri 2019. a teavitus tööle määramise kohta, dtl 93). Näiteks on kukkumise osas tehtud sissekanne 14. novembri 2019. a haigusjuhus nr 18843 (dtl 37). Nimetatud kuupäeval käis taotleja pereõe vastuvõtul ning tema tervisenäitajad olid normis. Seejärel anti taotlejale umbes 10 minutit hiljem korraldus tööle asuda, millest ta halvenenud enesetunde tõttu keeldus. Väidetavalt oli ta ka kukkunud, mistõttu tuli fikseerida kukkumise tõttu tekkinud vigastused. Varasemalt taotlejal kirjeldatud probleeme ei esinenud ning taolisi reaktsioone, nagu ülal märgitud, põhjustab pigem taotleja negatiivne suhtumine tööülesannete täitmisse, mitte otsene tervisest tulenev takistus tööd teha. Ringkonnakohtu arvates on usutav, et vangla, teades, milliseid medikamente taotleja igapäevaselt manustab ja milline on tema tervislik seisund olnud pikema aja vältel, sai teha adekvaatse otsuse ning määrata taotlejale töö, mis on talle jõukohane. Sellele, et vangla on arvestanud taotleja tervislikku seisundit viitab seegi, et taotleja tööajale on seatud piirang ning koristamine eeldab vaid ühe ülesande täitmist – tolmu pühkimist.
13.Määruskaebuses on taotleja märkinud, et viibis 9. jaanuaril 2020 neuroloogi vastuvõtul, mille käigus diagnoositi taotlejal täiendavaid haigusi. Samas ei ole uute diagnooside panekuga tehtud taotleja töövõimelisuse osas uut otsust ega teda töötamisest vabastatud. Taotlejal on aga võimalik tööle asumise korralduse saamisel viidata toimunud visiidile ja selle käigus pandud diagnoosidele. Seejärel saab arst otsustada, kas taotleja on töövõimeline või mitte.
14.Taotleja väidab, et pöördumatute tagajärgedena esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel tuleb mõista talle määratud distsiplinaarkaristusi tööst keeldumiste eest ning võimalikku tervise halvenemist, kui tööle asumise korraldusi ka edaspidi antakse. Ringkonnakohtu hinnangul on need lähtudes eelnevalt esitatud seisukohtadest taotleja enda käitumisega välditavad ning nagu märgitud saab taotleja oma tervisliku seisundi drastilise halvenemise korral taotleda tööst vabastamist.
15.Koos määruskaebusega on taotleja esitanud mitmeid lisasid, mis kuuluvad tagastamisele, kuna nad ei ole käesoleva määruskaebuse lahendamiseks vajalikud.
16.Taotleja on määruskaebuses palunud asendada lahendi avaldamisel oma nimi tähemärgiga. Ringkonnakohus rahuldab vastava taotluse ning asendab lähtudes HKMS § 175 lg-st 3 käesolevas määruses selle avaldamisel taotleja nime tähemärgiga.
17.Tulenevalt eelnevalt esitatust jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
20.detsembri 2019. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.