Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla tegevuse (täielike läbiotsimiste rutiinne läbiviimine kaebaja suhtes) õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada igakordsed lahtiriietumisega läbiotsimised praktikalt naastes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 31.05.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Martin Villemsi ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – Martin Villems Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Martin Villemsi apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 31.05.2018. a otsus osas, millega tunnistati Tartu Vangla tegevus kaebaja täielikul läbiotsimisel perioodil 08.04.2017 kuni 07.06.2017 õigusvastaseks ning teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta Martin Villemsi kaebus tervikuna rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 09.05.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.M. Villems esitas 08.06.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-1236), milles palus kohtul tuvastada õigusvastasus Tartu Vangla halduspraktika osas, mille käigus kasutatakse rutiinse, igapäevase meetmena täieliku alastivõtmisega läbiotsimist. Kaebajat on sellisel moel läbi otsitud vähemalt 150 korral ja neist vähemalt 30 oli toime pandud kaebuse esitamisele eelnenud kahe kuu jooksul. Tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina märkis kaebaja tulevikus kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsust ning vajadust lõpetada Tartu Vangla õigusvastane halduspraktika. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on lahtiriietumisega läbiotsimine väga sügav riive isiku eraellu ning selle läbiviimiseks peavad olema väga mõjuvad ja spetsiifilised põhjused. Kaebaja rõhutas, et EIK on hukka mõistnud selliste läbiotsimiste kasutamise rutiinse ja igakordse meetmena ning leidis, et Tartu Vangla läbiotsimisi puudutav halduspraktika on selgelt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) rikkumine.
2.Kaebaja esitas 17.12.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-2777), milles palus kohtul kohustada Tartu Vanglat lõpetama tema suhtes süstemaatilised, alandavad alastikiskumisega läbiotsimised, mida viiakse läbi 2-5 korda nädalas ja mis on selges vastuolus EIK lahendites sedastatud põhimõtetega. Kaebaja selgitas, et ta alustas Tartu Vanglas 04.04.2017. a üheaastast kutseõpet puidupingioperaatori erialal. Kaebaja esitas Tartu Vanglale 25.09.2017 ja 04.10.2017 taotlused, et praktikalt naasmisel lõpetataks igakordsed lahtiriietumisega läbiotsimised, mida ta peab alandavateks ja ülemäärasteks. Tartu Vangla jättis 23.10.2017. a otsusega taotlused rahuldamata ning 24.11.2017. a vaideotsusega nr 1-11/569-2 vaide rahuldamata.
3.Tartu Halduskohus liitis 30.01.2018. a määrusega haldusasjad nr 3-17-1236 ja nr 3-17-2777 ühte menetlusse (haldusasi nr 3-17-1236).
4.Vastustaja vaidles kaebustele vastu ja palus need rahuldamata jätta. Tartu Vangla viitas vangla julgeoleku, sh kinnipeetavate isikute turvalisuse tagamise vajadusele ning selgitas, et praktikalt naasvate kinnipeetavate (sh kaebaja) lahtiriietumisega läbiotsimise eesmärgiks on keelatud esemete ja ainete avastamine. Läbiotsimise näol on tegemist vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda. Kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinnipeetava alandamisena ega pidada automaatselt õigusvastaseks ning isiku õigusi rikkuvaks.
5.Tartu Halduskohtus rahuldas 31.05.2018. a otsusega kaebaja kaebused osaliselt. Halduskohus tunnistas kaebaja täielikud lahtiriietumisega läbiotsimised kahe kuu jooksul enne tuvastamiskaebuse esitamist, s. o perioodil 08.04.2017 – 07.06.2017 õigusvastaseks. Kohus leidis, et tuvastamiskaebuse muus osas rahuldamiseks ja kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus asus seisukohale, et kinnipeetaval on vajadusel kohustus olla läbiotsijate ees alasti koos täielikust läbiotsimisest tulenevate muude ebamugavustega (nt kompimine). Pooltevahelise tõendamiskoormuse jaotuse osas leidis halduskohus, et alasti läbiotsimise või täieliku läbiotsimise puhul lasub tõendamiskoormus sellise toimingu nõuetekohase läbiviimise osas vangla administratsioonil. Vastustaja ei ole tuvastamiskaebuses vaidlustatud kahe kuu jooksul läbi viidud 30 lahtiriietumisega läbiotsimise puhul järginud Tartu Vangla kodukorra punkti 4.6. viimases lauses ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 108 talle pandud põhjendamiskohustust, tõendamaks, mis tingis kaebaja puhul ca 40 kahe kuu sisse jääva praktikapäeva puhul 30 lahtiriietumisega läbiotsimise läbiviimise vajaduse. Seetõttu tuvastas
halduskohus nende läbiotsimiste õigusvastasuse preventiivsel eesmärgil, sest kaebaja praktika kestis ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kolmeaastasest perioodist varasema 34 kuu osas märkis kohus, et tuvastamiskaebus saab vangla arvestuse kohaselt puudutada perioode 08.06.2014 – 31.08.2016 ning 15.02.2017 – 07.04.2017, s. o kokku 28 kuud. Selle perioodi osas on kaebaja toimingute tagantjärgi põhjendamist nõudnud 10-l korral, kusjuures vastustaja on pöördumistele ka vastanud. Nende toimingute puhul arvestas kohus tõsiasjaga, et Tartu Vangla 01.12.2014. a käskkirja ja selle lisade kohaselt oli kaebajal 01.12.2014 seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust keelatud esemete hoidmise eest ja teda karistati uuesti 6-kuulise katseajaga sama rikkumise eest. Kohus leidis, et seega oli vanglal vajadus kaebaja isikust tulenevatel põhjustel lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemiseks ja kaebus tuleb selle perioodi osas jätta rahuldamata kui põhjendamatu. Kohus luges tõendatuks üksnes kaebaja pöördumistes kajastatud läbiotsimised ja 2014. a juuli läbiotsimised, mitte tuvastamiskaebuses väidetud 120 läbiotsimist, sest kaebaja ei ole sellises mahus toimingute põhjendamise nõuet tõendanud ja vanglale esitanud. Kohustamiskaebuse osas asus halduskohus seisukohale, et asjas esitatud faktiliste asjaolude kogum ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja õigustamatute läbiotsimiste toimumine ei ole kohustamiskaebuses esitatud asjaoludega tõendatud. Kohtu hinnangul ei saa kaks korda nädalas toimuvat kinnipeetava läbiotsimist pidada vastuolus olevaks EIK praktikas väljendatud seisukohtadega läbiotsimiste ebasobival viisil toimunuks lugemise osas. Kaebajat ei ole alandatud ega kohustamiskaebuse kohaselt ülemääraselt ja liiga sageli läbi otsitud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas 02.07.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 31.05.2018. a otsuse peale. Vastustaja palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus rahuldati ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja jäi apellatsioonkaebuses varem esitatud seisukohtade juurde ja leiab et kaebaja läbiotsimised ei olnud õigusvastased ega põhjendamatud. Vastustaja jaoks jääb arusaamatuks, millistele tõenditele või asjaoludele tuginedes jõudis halduskohus järeldusele, et 08.04.-07.06.2017 teostati kaebajale 30 lahtiriietumisega läbiotsimist. Tartu Vangla ei pea arvestust lahtiriietumisega läbiotsimiste üle. Sellist läbiotsimiste dokumenteerimiskohustust või nende üle arvestuse pidamise kohustust ei tulene kehtivast õigusest, mistõttu ei saa sellise arvestuse puudumist pidada õigusvastaseks. Menetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et 2017. aprillist juunini otsiti kaebajat lahti riietumisega läbi 30 korral ja seetõttu ei saa ka järeldada, et läbiotsimiste teostamine oli liiga sagedane ja põhjendamatu. Halduskohus heidab vanglale ette, et vangla on rikkunud põhjendamiskohustust. Vastustaja märgib eeltooduga seoses, et vangla on selgitanud, millisel õiguslikul alusel, millisel eesmärgil ja põhjusel tehakse praktikalt naasvatele kinnipeetavatele lahti riietumisega läbiotsimisi. Kaebaja läbiotsimised toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil (avastamaks keelatud esemeid ja aineid). Vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks ning selle kohustuse rikkumise korral lasub vanglal vastutus, kui osakonda sattunud keelatud esemega tekitatakse kinnipeetava poolt teisele kinnipeetavale vigastus. Kutseõppe praktikal on kinnipeetaval kokkupuuted saelehtedega, noateradega, liivapaberiga, kruvidega, teipidega, liimiga, immutusvahenditega jms. Lahti riietumisega läbiotsimine on kõige tõhusamaks viisiks avastada keelatud esemeid ja aineid. Vastustaja ei saa nõustuda ka halduskohtu järeldusega, et kuna otseselt kaebaja isikuga seonduvad konkreetsed tõendid puuduvad, on tema lahti riietumisega läbiotsimine põhjendamatu. Kaebaja varasem käitumine näitab, et kaebaja on võimeline eluosakonnas keelatud esemeid kaasa tooma.
7.Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele märgib kaebaja, et praegune olukord ei ole läbiotsimiste arvu ja sagedust arvestades võrreldav vastustaja viidatud lahendi aluseks olnud olukorraga. Vastuseks vangla viitele Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-64-14 selgitab kaebaja, et seal kõne all olnud esemete leidmiseks piisab metallidetektoriga läbiotsimisest Kaebaja selgitab ka seda, et liimi saab vanglateenistuja käest küsida ja kuna vanglas on lubatud küüneviilid (v.a metallist), mis on sisuliselt liivapaber, siis puudub ka liivapaberi eluosakonda toimetamiseks põhjus.
8.Kaebaja esitas 01.07.2018 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 31.05.2018. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks otsustamiseks tagasi halduskohtule. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et otsuses ei leidu sisulist käsitlust kaebuse põhiliste argumentide ehk EIK lahenditel baseeruva EIÕK rikkumiste osas. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus oleks pidanud selgitama, milles seisnevad tema eksimused EIK lahendite tõlgendamisel või miks need lahendid antud juhtumi suhtes ei kehti.
9.Vastustaja leiab vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele, et kuigi halduskohus ei ole iga kaebaja viidatud kohtulahendit otsuses eraldi välja toonud ega sellele hinnangut andnud, ei saa sellise analüüsi puudumist siiski pidada menetlusnormide rikkumiseks, mis õigustaks asja halduskohtule tagasi saatmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et M. Villemsi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. M. Villems taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule uueks läbivaatamiseks tulenevalt menetlusnormi rikkumisest, kuna halduskohtu vaidlustatud otsuses ei leidu sisulist käsitlust kaebuses märgitud EIK lahenditel baseeruva EIÕK rikkumiste osas. HKMS § 180 lg 1 kohaselt on poolel õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tartu Halduskohus ei ole M. Villemsi kaebusi osaliselt rahuldamata jättes rikkunud HKMS § 180 lg-s 1 sätestatut. Kaebaja viitas halduskohtule esitatud kaebustes erinevatele EIK-i lahenditele ja nendes toodud seisukohtadele, et lahtiriietumisega läbiotsimine on sügav riive eraellu ja selle läbiviimiseks peavad olema väga mõjuvad ja spetsiifilised põhjused. Iga viidatud kohtulahendit ei ole halduskohus vaidlustatud otsuses tõesti eraldi välja toonud ega sellele hinnangut andnud, kuid sellise analüüsi puudumist ei saa siiski käesoleval juhul pidada menetlusnormide oluliseks rikkumiseks. Vaidlusaluse otsuse resolutsioon ja selle põhjendused ei ole vastuolulised, otsusest nähtub selgelt ja arusaadavalt halduskohtu järelduste kujunemine ning iseenesest ei vaidle pooled viidatud EIK lahendites toodud põhimõtete ja seisukohtade üle. Küsimus oli lihtsalt selles, kas M. Villemsiga seotud faktilised asjaolud võimaldasid pidada läbiotsimisi rutiinseteks või põhjendamatuteks. Halduskohus M. Villemsi läbiotsimisi põhjendamatuteks või rutiinseteks ei pidanud ja vastuolu EIK praktikas väljendatud seisukohtadega ei tuvastanud. See tähendab, et halduskohtul ei olnud tuvastatud asjaolude pinnalt alust M. Villemsi poolt viidatud lahendites toodud seisukohti otsuse selles osas, millega kaebus rahuldamata jäeti, kohaldada. Kuna halduskohus EIK-i lahendites toodud analoogset olukorda kaebajaga seonduvalt ei tuvastanud, puudus vajadus ka iga viidatud kohtulahendit eraldi analüüsida. Asjaolu, et kaebaja hindab faktilisi asjaolusid teisiti ja on läbiotsimiste osas teistsugusel seisukohal, ei muuda kohtuotsust
kaebuse rahuldamata jäetud osas ebaõigeks ja ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning halduskohtule menetlemiseks tagasi saatmiseks menetlusnormi olulise rikkumise tõttu.
11.Mis puudutab vangla apellatsioonkaebust, siis see tuleb ringkonnakohtu hinnangul rahuldada ja halduskohtu 31.05.2018. a otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati ning teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta M. Villemsi kaebus tervikuna rahuldamata. Tartu Halduskohtu 31.05.2018. a otsusega rahuldati M. Villemsi kaebus osaliselt ning halduskohus tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla poolt M. Villemsi täielikud läbiotsimised koos lahti riietumisega perioodil 08.04.–07.06.2017. Kaebuse osalisel rahuldamisel asus halduskohus seisukohale, et vangla ei ole kaebaja poolt väidetud 30 lahtiriietumisega läbiotsimise puhul järginud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 viimases lauses ja HMS §-s 108 vanglale pandud põhjendamiskohustust toimingu tegemisel, mistõttu ei ole läbiotsimiste õigustatus kontrollitav, samuti ei ole tõendatud, et 2017. a kevadel esinesid mingid asjaolud seoses kaebaja isikuga tema sisuliselt igakordseks lahtiriietumisega läbiotsimiseks seonduvalt kaebaja saatmisega vanglas praktikal käimise ajal. Halduskohus märgib vaidlustatud otsuses, et esitatud tuvastamiskaebuse kohaselt otsiti kaebajat sel perioodil läbi 30-l korral. Perioodi 08.04.–07.06.2017 kohta nõudis halduskohus vanglalt välja kaebaja pöördumised seoses tema täieliku läbiotsimisega, mida on esitatud 14 korral (kd II, tl 20-22, 24, 27, 31, 33, 36-37, 39, 42, 44, 47 ja 49), kusjuures osad pöördumised puudutavad mitut läbiotsimist, kuid on ka korduvaid pöördumisi. Vangla on pöördumistele andnud ka 14 vastust (kd II, tl 23, 25, 28-29, 32, 34-35, 38, 40-41, 43, 46, 48 ja 50). Halduskohus heitis vanglale ette sisuliselt seda, et kolmes neist vastustest on läbiotsimist põhjendatud vangla üldise julgeoleku tagamise vajadusega ja teistel juhtudel on osutatud üksnes läbiotsimiste õigusliku aluse olemasolule. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et esmalt jääb vaidlusalusest otsusest arusaamatuks, millistele tõenditele või asjaoludele tuginedes jõudis halduskohus järeldusele, et perioodil 08.04.-07.06.2017 teostati M. Villemsile just 30 lahtiriietumisega läbiotsimist. Tartu Vangla on menetluse käigus kohtule selgitanud, et nad ei pea arvestust lahtiriietumisega läbiotsimiste üle, mistõttu puuduvad vanglal ka täpsed andmed, millal täpselt M. Villemsit läbi otsiti. Kuna läbiotsimiste dokumenteerimise kohustust või nende üle arvestuse pidamise kohustust kehtivast õigusest ei tulene, ei saa sellise arvestuse puudumist pidada iseenesest õigusvastaseks. Halduskohtu otsuses toodud 30-le läbiotsimisele viitab üksnes kaebaja oma 09.06.2017. a kaebuses, väites seal, et kaebuse esitamisele eelneva kahe kuu jooksul toimus vähemalt 30 täielikku läbiotsimist. Halduskohus viitab otsuse p-s 22 M. Villemsi 14 pöördumisele ja vangla vastustele, kuid ka nendest ei saa järeldada 30 täieliku läbiotsimise toimumist viidatud kahekuise perioodi jooksul. Viidatud pöördumistes on M. Villems soovinud selgitusi 24 läbiotsimise kohta, mida on aga vähem, kui halduskohus oma otsuses märkis. Seega ei anna ka kaebaja pöördumised vangla poole alust järeldada, et teda otsiti vaidlusaluse kahe kuu jooksul vähemalt 30 korral täielikult läbi. Nimetatud pöördumised tõendavad ringkonnakohtu hinnangul pigem seda, et täielikke läbiotsimisi ei teostatud viidatud kahe kuu jooksul seonduvalt kaebaja praktikal käimisega tema suhtes igapäevaselt ega ka igakordselt. Samuti on Tartu Vangla nii M. Villemsi pöördumistele vastates kui ka 30.10.2017. a vastuses nr 1-10/203-7 ja 15.01.2018. a vastuses nr 1-10/401-3 selgitanud, millisel õiguslikul alusel ja eesmärgil ning mis põhjustel tehakse praktikalt naasvatele kinnipeetavatele, s. h kaebajale, lahti riietumisega läbiotsimisi. Ringkonnakohus nõustub eelnevat arvestades vangla seisukohaga, et M. Villemsi läbiotsimised toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, s. o avastamaks keelatud esemeid ja aineid. Samuti on vanglal vajadus tagada turvalisus ja kaitsta teiste vanglas
viibivate isikute elu ja tervist. Ka EIK on oma praktikas osutanud vajadusele tagada turvalisus asutustes, kus inimestelt on võetud nende vabadus. Samas märkis EIK, et jõuliselt sekkuvad ja potentsiaalselt alandavad meetmed nagu keha läbivaatused või alasti läbivaatused peavad olema usutavalt õigustatud (Dejnek vs Poola, nr 9635/13). Praktikaruumidest keelatud esemete ja ainete eluosakonda sattumise vältimisega kaitstakse muuhulgas ka teiste isikute elu ja tervist. Ka Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-64-14 p-s 9 selgitanud, et EIÕK artiklist 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist. Viidatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et vangla oli raskelt hooletu, jättes kinnipeetava enne eluosakonda sisenemist läbi otsimata, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid ning see tõi vanglale kaasa vastutuse teisele kinnipeetavale tekitatud kahju eest. Kõnealusest lahendist nähtub seega selgelt põhimõte, et vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. Õppepraktikal viibival kinnipeetaval on vastuvaidlematult vastavalt sisustatud õppeklassis kokkupuude erinevate materjalide ja töövahenditega, mille omamine eluosakonnas ei ole lubatud ning usutav on ka vangla selgitus, et praktikakohaks olevasse tööstushoonesse liigub sõidukeid väljapoolt vanglatki, mille kaudu võib samuti vanglasse sattuda keelatud esemeid või aineid. Samuti ei ole alust kahelda vangla selgituses, et kutseõppe praktikal on kinnipeetaval kokkupuuted saelehtedega, noateradega, liivapaberiga, kruvidega, teipidega, liimiga, immutusvahenditega jne ning saelehed ja noaterad kujutaksid ilmselgelt eluosakonnas ohtu teistele isikutele, kuna selliseid vahendeid on võimalik kasutada teiste isikute ründamiseks või vangla vara kahjustamiseks. Liivapaberiga on teatavasti samuti võimalik erinevaid esemeid lihvida, mis võimaldab selliseid teritatud esemeid kasutada ründerelvana, peidikute loomiseks jne. Vangla on viidanud ka sellele, et liim kui kontoritarve ei ole kinnipeetavale eluosakonnas samuti lubatud (kodukorra p 7.1.18), kuna seda kasutades on võimalik peita keelatud esemeid või ained ja sel viisil vähendada keelatud esemete leidmisvõimalusi. Seega on tegemist esemetega, mis nende väärkasutamisel kujutavad tõsist ohtu teistele isikutele või ka vangla varale ning vangla peab tegema kõik, et sellised esemed ei satuks eluosakonda. Kuna praktikaruumis asuvad keelatud esemed on erinevast materjalist, erineva kuju ja omandustega, siis on usutav, et vanglal ei ole alati võimalik sama efektiivselt vältida keelatud esemete eluosakonda toomist mõne teise meetodiga kinnipeetava täieliku läbiotsimise asemel. Metallidetektoriga ei ole ilmselt võimalik avastada esemeid, mis metalli ei sisalda ning kinnipeetava keha läbi riiete kompimisel võib olla keeruline avastada vedelamaid aineid ja väiksemaid esemeid. Samuti on vastustaja selgitanud, et nende igapäevapraktikas on küllalt juhtumeid, kus kinnipeetavad peidavad keelatud esemeid intiimpiirkonda. Seega on lahtiriietumisega läbiotsimine ilmselt kõige tõhusam viis avastada keelatud esemeid ja aineid vähemalt juhul, kui on selge, et kinnipeetav selliste esemetega praktika- või töö käigus kokku puutub. Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et kuna otseselt M. Villemsi isikuga seonduvad konkreetsed tõendid puuduvad, oli tema lahtiriietumisega läbiotsimine põhjendamatu. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asja materjalides kirjeldatud M. Villemsi varasemast käitumisest (2014. a kohtust tulles hoidis vormijope taskus mälupulka), et ta on võimeline väljastpoolt vangla eluosakonnas keelatud esemeid kaasa tooma. Tartu Vangla 01.12.2014. a käskkirja ja selle lisade (kd I, tl 25–27) kohaselt oli kaebajal 01.12.2014. a seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust keelatud esemete hoidmise eest ja teda karistati uuesti 6 kuulise katseajaga sama rikkumise eest. Vangla selgituste kohaselt on kinnipeetavate hulgas samuti levinud praktika, et eluosakonda ei toimetata keelatud esemeid ainult enda tarbeks, vaid erinevatel põhjustel (nt survestamine teiste poolt, kauplemine, kaaskinnipeetava abistamine vms) toimetatakse keelatud esemeid eluosakonda ka teistele kinnipeetavatele. Seega ei pruugi ka
praktikalt eluosakonda tagasi tulev kinnipeetav tuua keelatud esemeid enda tarbeks, vaid mõnele teisele eluosakonna kinnipeetavale, mis muudab vangla jaoks võimaliku ohu ennetamise veel keerulisemaks. Kuna vanglal ei ole ilmselt võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid või aineid väljastpoolt eluosakonda toimetada, ei ole võimalik ohtu välistada või tõrjuda ka üksnes konkreetse juhtumi põhiselt. Vanglal ei ole võimalik ette näha ka seda, kas või millal üritab kinnipeetav esmakordselt keelatud esemeid kaasa tuua, kuid julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed keelatud esemete eluosakonda toimetamiseks, mistõttu on igati eesmärgipärane, põhjendatud ja vajalik praktikalt naasvate kinnipeetavate sagedasem pisteline lahtiriietumisega läbiotsimine. Ka VangS § 68 ja justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 alusel Tartu Vangla kodukorda lisatud p 4.6 annab aluse kinnipeetava läbiotsimiseks tema osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel ning sätestab, et vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kodukorra seletuskirjas on märgitud, et läbiotsimise eesmärgiks on ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist.
12.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema suhtes kohaldati täielikku läbiotsimist rutiinse ja igapäevase meetmena ning vähemalt 30 sellist põhjendamatut läbiotsimist pandi toime perioodil 08.04.2017 – 07.06.2017. Nagu varasemalt juba märgitud, ei ole leidnud tõendamist, et teda oleks viidatud perioodil ehk kahe kuu jooksul seoses praktikalt naasmisega vähemalt 30-l korral lahtiriietumisega läbi otsitud. Kaebaja pöördumistest nähtuvalt soovis M. Villems selle kahe kuu jooksul vanglalt selgitusi 24 läbiotsimise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et vanglal on olemas õiguslik alus teostada vajadusel kinnipeetava täielikku läbiotsimist koos lahti riietumisega ning juhul, kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist käsitleda kinnipeetava alandamise või karistamisena. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Samuti ei välista Eesti ega ka EIK kohtupraktika vajadusel sellise läbiotsimise teostamist ning seda ei peeta automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks. EIK on mitmes kohtuasjas uurinud alasti ja intiimsete kehaliste läbiotsimiste vastavust EIÕK-le ning leidnud, et kuigi täielikud läbiotsimised võivad olla vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks või korratuste või kuritegude ennetamiseks, tuleb need läbi viia sobival viisil ja need peavad olema õigustatud (vt Yankov vs. Bulgaaria, nr 39084/97, p 110; Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98, p 117; Iwanczuk vs. Poola, nr 25196/94, p 59, 15. november 2001). Kaebaja viitas alandavatele, korduvatele ja liiga sagedastele läbiotsimistele, kuid nagu juba märgitud, ei pea ringkonnakohus perioodil 08.04.2017-07.06.2017 kaebajale, kui praktikalt vangla eluosakonda naasvale kinnipeetavale 24 tõendatud täieliku läbiotsimise tegemist korduvateks ja liiga sagedasteks läbiotsimisteks olukorras, kus kaebajal oli ilmselgelt võimalus praktika käigus kokku puutuda vanglas keelatud esemetega, mille vangla eluosakonda sattumise ennetamiseks kaebajale vaidlusaluseid läbiotsimisi ka tehti. Arvestades vaidlusalust kahekuist perioodi ja sel ajal tõendatult teostatud täielike läbiotsimiste arvu on selge, et neid ei teostatud seonduvalt kaebaja praktikal käimisega tema suhtes igapäevaselt ega ka igakordselt, mistõttu ei saa vangla sellist tegevust pidada ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks abinõuks. Läbiotsimine, s. h täielik läbiotsimine võib põhjustada kinnipeetavatele küll ebamugavusi, kuid nagu juba öeldud, on läbiotsimise näol tegemist vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda. Vanglakaristus toob paratamatult endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad negatiivset sekkumist erinevatesse põhiõigustesse, kuid on oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel kujul ja viisil toimuvate ning väljaspool eluosakonda praktikal käivate kinnipeetavate täielike läbiotsimiste näol tegemist eesmärgi suhtes ka igati mõõduka abinõuga, sest alahinnata ei saa keelatud ainete ja esemete eluosakonda ja teiste
kinnipeetavate kätte sattumise ohtu. Nagu varem juba viidatud, tuleb vangla igapäevases praktikas ette juhtumeid, kus kambritest ning vangla üldkasutatavatest ruumidest avastatakse teravaid esemeid ning muul viisil ohtlikke esemeid ja aineid ning selliste esemetega on kinnipeetavad ka kaaskinnipeetavaid rünnanud olukorras, kus läbiotsimist ei teostatud või kui see läbiotsimine ei olnud keelatud eseme leidmiseks sobiv. EIK on tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise juhtudel, kus läbiotsimisi on läbi viidud naisametnike juuresolekul või ametnike juuresolekul, kes alandasid kinnipeetavat verbaalselt. Samuti on EIK leidnud, et EIÕK art 3 rikkumisega võib olla tegemist siis, kui läbiotsimistel puudub igasugune seos vangla julgeoleku tagamise, korrarikkumiste või kuritegude ennetamisega. Käesoleval juhul oli selliste täielike läbiotsimiste teostamiseks vanglal olemas õiguslik alus ja seda tehti keelatud esemete vangla eluosakonda jõudmise takistamiseks ning üldisemalt seega ka vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning üksnes seoses sellega, et kaebaja käis praktikal väljaspool eluosakonda, mille raames tal oli võimalik kokku puutuda vanglas keelatud esemetega. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ebamugavustunne, mida kaebaja väidetavalt valvuri korraldusel tema ees lahti riietumise tagajärjel tundis, oleks kuidagi ületanud nende kannatuste ja ebameeldivuste taseme, mis paratamatult kaasneb kinnipidamiskohas viibimisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja osas oleks lahti riietumisega läbiotsimisele lisandunud muid selliseid tegevusi, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, isolatsioonis viibiva kinnipeetava keha läbiotsimist 2-8 korda päevas, teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad jne. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et Tartu Vangla poolt teostatud M. Villemsi täielikud läbiotsimised koos lahti riietumisega perioodil 08.04.–07.06.2017 ei olnud rutiinsed ja igapäevased ega ka tahtlikult kinnipeetavat alandavad ja eesmärgipäratud, mistõttu puudub alus pidada neid vangla toiminguid õigusvastasteks.
13.Kuna M. Villems on kogu kohtumenetluse vältel olnud riigilõivu tasumisest vabastatud ja Tartu Vangla ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ning asja materjalidest ei nähtu ka muude menetluskulude kandmist kummagi menetlusosalise poolt, siis puudub ringkonnakohtul vajadus menetluskulude jagamiseks käesolevas lahendis.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.