Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3152595 27. juuni 2018 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 6. augusti 2015. a otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus Kolmas isik Y Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2017. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2017. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 6. augusti 2015. a otsus nr 76497-2.
4.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X kasuks välja menetluskulud 2977 eurot.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X-l (kaebaja) ja Y-l (kolmas isik) on kaks ühist last, kelle lapsetoetused olid alates 1. oktoobrist 2013 määratud kaebajale. Kaebaja ja kolmas isik elavad lahus. Lapsed elavad võrdselt mõlema vanema juures.
2.Kolmandal isikul sündis teisest kooselust kolmas laps, kelle eest määrati talle lapsetoetus, mis vastas esimese lapse lapsetoetuse suurusele (45 eurot).
3.Kolmas isik esitas 11. mail 2015 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse muuta tema kolmanda lapse kasvatamiseks määratud lapsetoetus kolmanda lapse lapsetoetuseks (100 eurot).
4.SKA jättis 29. juuni 2015. a otsusega kolmanda isiku taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on riiklikud peretoetused kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste kasvatamiseks määratud laste isale. Vastustajale ei ole esitatud tõendeid, et laste isa ei tegele laste kasvatamisega, mis annaks aluse peretoetuse maksmise lõpetamiseks ja ümbervormistamiseks laste emale. Samuti ei ole vastustaja tähtaja jooksul esitatud kokkulepet selle kohta, kumb vanematest on õigustatud lapsetoetusi saama. Seetõttu ei ole alust lugeda lapsi kaebaja pere koosseisu mittekuuluvaks. Kuna kolmanda isiku pere
3-15-2595 koosseisus on üks peretoetuste õigusega laps, siis on kaebaja kolmanda lapse lapsetoetuse suurus määratud õiguspäraselt. Kolmas isik ei ole esitanud ka taotlust, et kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste eest saadavad peretoetused määrataks talle.
5.Kolmas isik esitas 26. juulil 2015 SKA-le taotluse peretoetuste määramiseks seoses kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste kasvatamisega.
6.SKA lõpetas 6. augusti 2015. a otsusega nr 76497-2 kaebajale peretoetuste maksmise. Rahvastikuregistri andmetel elavad kaebaja ja kolmanda isiku lapsed koos kolmanda isikuga. Seega on tegemist kaebaja perest lahus elavate lastega ja riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 19 lg 3 p 1 alusel ei saa neid arvata kaebaja pere koosseisu.
7.SKA määras 14. augusti 2015. a otsusega kolmandale isikule lapsetoetuse kolme lapse kasvatamise eest kogusummas 190 eurot.
8.Kaebaja esitas SKA 6. augusti 2015. a otsuse peale vaide, mille SKA jättis 15. septembri 2015. a otsusega nr 1.1-10/80 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei reguleeri RPTS, kumb vanematest on igal konkreetsel juhul õigustatud peretoetusi taotlema, vaid vanemad peavad ise kokku leppima, kumb neist on peretoetuste taotleja. Kui selline kokkulepe puudub, lähtutakse rahvastikuregistri andmetest.
9.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA 6. augusti 2015. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ela kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed kaebaja perest lahus. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja ei tegele nende ühiste laste kasvatamisega. Kaebaja ja kolmanda isiku vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, et peretoetused määrataks kolmandale isikule. Kaebaja on väljendanud üksnes nõusolekut muuta laste rahvastikuregistri kannet laste elukoha kohta. Vaidlustatud otsusest ei nähtu õiguslikku alust, mis võimaldaks kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetada. Kaebajat ei ole enne koormava haldusakti andmist ära kuulatud.
10.Tallinna Halduskohus jättis 14. septembri 2016. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata ja määras kaebajale teadvalt vale faktiväite esitamise eest rahatrahvi 320 eurot. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised.
10.1.Lapsevanematel tuleb omavahel kokku leppida, kumb neist konkreetse lapse eest lapsetoetust taotleb. Kokkuleppe mittesaavutamise korral ei saa vastustaja jätta toetust määramata, sest vastasel juhul jätaks ta oma seadusjärgse kohustuse täitmata ja lapse õigused jääksid kaitseta.
10.2.RPTS-ist ei tulenenud alust kaebajale peretoetuste maksmise lõpetamiseks. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajendiks sai asjaolu, et kolmas isik esitas vastustajale avalduse samade laste eest lapsetoetuse saamiseks ning vastustajal tuli otsustada, kummale vanemale vanematevahelise kokkuleppe puudumise korral lapsetoetus määrata. Vastustajal puudus alus jätta avaldus tähelepanuta või läbi vaatamata.
10.3.Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt ja nende vahel puudub kokkulepe, kes peaks peretoetusi taotlema, ei saa pidada vastustaja lähtumist rahvastikuregistri laste elukohakandest õigusvastaseks.
10.4.Vaidlusalune otsus ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et tema õigus saada lapsetoetust või huvi selle vastu oli suurem kui kolmandal isikul. 2(6)
3-15-2595
10.5.Kuna vastustaja oli vahetult enne vaidlusaluse otsuse andmist menetlenud kolmanda isiku 11. mai 2015. a avaldust ja saanud selles menetluses teada kaebaja seisukoha lapsetoetuse maksmise korralduse muutmise suhtes, siis võis vastustaja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 ple 2 tuginedes jätta kaebajalt arvamuse küsimata. Samuti puudus vajadus koguda lisatõendeid laste kasvatamise korraldamise kohta. Kaebaja ei ole toonud kohtumenetluses esile asjaolusid või tõendeid, millega arvestamine oleks mõjutanud asjas tehtud otsuse tulemust (HMS § 58).
11.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. mai 2017. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2016. a otsuse osas, millega kohus määras kaebajale teadvalt vale faktiväite esitamise eest rahatrahvi. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega, ei pidanud vajalikuks neid korrata ja jättis halduskohtu otsuse muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kui laps elab võrdselt mõlema vanema juures, siis on võimalik arvata ta ükskõik kumma vanema pere koosseisu. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et olukorras, kus kõik muud tingimused olid võrdsed, ei ole põhjust heita SKAle ette lähtumist laste rahvastikuregistri järgsetest elukoha andmetest kui ainsast eristavast asjaolust. Kaebaja viited RPTS § 29 lgtele 5 ja 6 ei ole asjakohased, sest lapsetoetuse maksmist kaebajale ei ole lõpetatud nimetatud sätete alusel, vaid RPTS § 29 lg 3 alusel. Vaidlustatud haldusakti tühistamist ei tingi ka väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, kuna asjaoludest tulenevalt puudus SKAl kaebajale alates 1. augustist 2015 peretoetuste maksmise lõpetamisel ja kolmandale isikule kolme lapse eest lapsetoetuse määramisel kaalutlusruum. Seetõttu ei oleks saanud kaebaja võimalikud vastuväited asja otsustamist mõjutada. Kaebajal oli võimalik esitada vastuväited vaidemenetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata, ning teha selles osas uue otsuse, millega rahuldada kaebus ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
13.1.Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendavas osas järginud halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Halduskohus leidis, et kaebajale lapsetoetuse maksmise lõpetamiseks ei ole õiguslikku alust, kuid jättis kaebuse rahuldamata põhjendusel, et vaidlustatav otsus ei riku kaebaja õigusi. Vastupidiselt halduskohtu seisukohale leidis ringkonnakohus, et kaebajale lapsetoetuse maksmise lõpetamiseks oli olemas õiguslik alus (RPTS § 29 lg 3). Nõustuda ei saa ei halduskohtu ega ringkonnakohtu käsitlusega.
13.2.Kuivõrd seaduses ei olnud sätestatud alust, mis võimaldanuks lapsetoetuse maksmist kaebajale lõpetada, siis oleks see olnud võimalik üksnes vanematevahelise kokkuleppe alusel. Kohtud on eeltooduga nõustunud, kuid ei ole sellest otsuse tegemisel lähtunud. Samuti on ringkonnakohtu otsusega tuvastatud, et kaebaja ja kolmanda isiku vahel puudub kokkulepe lapsetoetuse määramise kohta. Muu hulgas sätestab ka kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 26 lg 3, et kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele.
13.3.Kaebaja ära kuulamata jätmisega rikuti HMS § 40 lg-id 1 ja 2. Arvestades, et kohtud ei ole esitanud seadusest otsesõnu nähtuvat alust kaebajale lapsetoetuse maksmise lõpetamiseks, siis on 3(6)
3-15-2595 arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajale peretoetuste maksmise lõpetamisel puudus vastustajal kaalutlusruum ning seetõttu ei saanud kaebaja võimalikud vastuväited mõjutada asja otsustamist.
14.Vastustaja ja kolmas isik oma seisukohti ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust.
16.Kolleegium leiab, et SKA tegevus ei olnud kooskõlas RPTS-is sätestatuga. Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lgd 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lgd 1 ja 3). Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed elavad võrdselt mõlema vanema juures ning vanemad kasvatavad lapsi võrdselt.
17.RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Kolleegium leiab, et vastustaja ja kohtud õigesti leidnud, et sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks. Vaidlust ei ole selles, et vanematevaheline kokkulepe puudus. Nõustuda ei saa kohtute seisukohaga, et olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei muuda haldusorgani tegevust õigusvastaseks lähtumine rahvastikuregistri andmetest. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 2). RPTS ega ka kehtiv PHS ei omista rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust. Seega ei saa rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta olla peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistri kande muutus ei tähenda, et kaebaja enam lapsi ei kasvataks või lapsed enam tema juures ei elaks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud täidetud kaebajale lapsetoetuse maksmise lõpetamise eeldused.
18.Ebaõige on ka kohtute seisukoht, et SKA ei saanud jätta kolmanda isiku taotlust läbi vaatamata. Kolleegium selgitab, et kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse §s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd Riigikohtu erikogu määrused asjas nr 334213, pd 13–14, 19, ja asjas nr 33-4-3-15, pd 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema 4(6)
3-15-2595 kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt eelviidatud asi nr 334213, p 21).
19.Analoogne regulatsioon oli kehtestatud ka riikliku pensionikindlustuse seaduses (RPKS), mis sätestas täiendava pensioniõigusliku staaži lapse kasvatamise korral vaid ühele vanematest ning kohustas vanemaid pensioniõigusliku staaži kasutamiseks kokku leppima viisil, millega kaasnes ühe poole täielik ilmajäämine täiendavast pensioniõiguslikust staažist (RPKS § 24 lgd 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas RPKS § 24 lgd 7 ja 8 ning § 28 lg 2 p 12 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda täiendavat pensioniõiguslikku staaži jagada isikute vahel olukorras, kus mõlemad isikud vastavad sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele (kasvatasid lapsi võrdselt), kuid nad ei jõua selle omavahelises jagamises kokkuleppele. Muu hulgas leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et kohustus lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži vaidlus alati kohtus piirab liialt vanemate põhiõigusi. Selline korraldus koormab lisaks vanematele ka liigselt kohtusüsteemi ja on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5179, p 37–39).
20.Eeltoodud põhjustel tuleb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldada. Riigikohus tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles jäeti kaebus rahuldamata, ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebaja kaebuse ja tühistab SKA 6. augusti 2015. a otsuse.
21.Kolleegium soovib selgitavalt märkida järgnevat. Vaatamata sellele, et vaidlusaluse otsuse tühistamise tagajärjel taastub lapsetoetuse kaebajale määramise otsuse kehtivus, ei ole kaebajal õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Lapsetoetused on välja makstud ning kuna kaebaja ei ole väitnud, et lapsetoetusi ei oleks kasutatud laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste katmiseks, on seaduse eesmärk täidetud. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus. PHS § 14 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 1 p 1 alusel saab toetuse tagasi nõuda vaid siis, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud. Nagu käesoleva kohtuotsuse ps 15 selgitatud, on lapsetoetuse saamise õigus lapsel ning kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid.
22.Kuna Riigikohus teeb uue otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja on halduskohtus kandnud õigusabikulusid 1625 eurot. Menetluskulusid tõendavate dokumentide järgi on õigusabi osutamise hulka arvatud ka vaidemenetluses kantud õigusabikulud 234 eurot. Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3312011, p 18; nr 3-3-160-13, p 17). Seega ei saa ka praeguses juhtumis vaidemenetluses kantud kulusid käsitada menetluskuludena, mida saaks vastustajalt HKMS § 109 alusel välja mõista. Kaebaja põhjendatud menetluskuludeks esimese astme kohtumenetluses on seega 1391 eurot (1625 – 234). Apellatsiooniastmes on kaebaja kandnud õigusabikulusid 988 eurot ja kassatsiooniastmes 936 eurot. Kassatsiooniastmes kantud kuludest tuleb jätta arvestamata arvel nr 783-2017 märgitud kulu (338 eurot) vastuse koostamise eest vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtade suhtes, kuna nimetatud menetlusosalised ei ole kassatsiooniastmes oma seisukohti esitanud. Kassatsiooniastme 5(6)
3-15-2595 vajalikud ning põhjendatud menetluskulud on seega 598 eurot (936 – 338). Kokku tuleb SKA-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 2977 eurot.
23.Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 3-15-2595/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.