Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2595
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 6. augusti 2015. a otsuse nr 76497-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Indrek Lillo Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus Kolmas isik – YY
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
12. aprill 2017
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-152595 resolutsiooni punktid 3 ja 4. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. juunil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-2595 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.YY ja XX ühiste laste AA (sünd XX.XX.XXXX) ja BB (sünd XX.XX.XXXX) lapsetoetusi maksti alates 01.10.2013 nende isale. Rahvastikuregistri andmetel oli laste elukohaks kuni 07.05.2015 nende isa elukoht VVV ning alates 08.05.2015 on laste elukohaks nende ema elukoht KKK.
2.YY esitas 11.05.2015 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse muuta tema lapse CC (sünd XX.XX.XXXX) kasvatamiseks määratud esimese lapse toetus alates lapse sünnist kolmanda lapse toetuseks, teavitades ühtlasi, et kaks vanemat last on registreeritud temaga samale aadressile. Avaldusele oli lisatud XX 05.05.2015 nõusolek laste elukoha registreerimiseks ema elukoha aadressile selleks, et laste emal oleks võimalik taotleda CC eest kolmanda lapse toetust, kuid samas märgiti, et nõusolekut ei ole antud teiste muudatuste tegemiseks (sh lapsetoetuse maksmise osas). SKA selgitas 02.06.2015 kirjas, et riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 15, § 19 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaselt on peretoetusi õigus taotleda last kasvataval vanemal, kes last tegelikult kasvatab ja kelle pere koosseisu laps kuulub ning peretoetuste suuruse kindlakstegemisel võetakse arvesse kõik peres kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed. Lahus elava vanema pere koosseisu ei arvata lapsi, kes elavad teise vanema peres. RPTS ei näe ette peretoetuse määramist ja maksmist samade laste eest kahele vanemale üheaegselt olukorras, kus vanemad ei moodusta ühist perekonda ning lapsed elavad vaheldumisi erinevate vanemate juures. Samuti ei näe RPTS ette, et lahus elavad vanemad omaks õigust liita oma pere koosseisu üheaegselt samad lapsed. Sel juhul peavad vanemad ise kokku leppima, kumb neist on peretoetuse taotleja. Kui laste isa on nõus peretoetuse maksmise ning määramisega laste emale, on isal vaja esitada kirjalik nõusolek peretoetustest loobumiseks ja laste emal on vaja esitada taotlus peretoetuste määramiseks kõigi laste eest. Kokkuleppest palus SKA teavitada hiljemalt 11.06.2015. SKA jättis 29.06.2015 otsusega nr 62739-4 YY 11.05.2015 avalduse rahuldamata. Laste arv peres määratakse vastavalt sellele, mitme lapse eest makstakse peretoetusi, mitte laste sünnijärgsuse alusel. Olukorras, kus vanemad elavad eraldi ega moodusta enam ühist perekonda, kuid teostavad vanemaõigusi ühise hooldusõiguse alusel, peavad vanemad kokku leppima, kumma vanema pere koosseisu tuleb lapsed arvata. Perekonnaseaduse § 145 lg-st 1 tulenevalt kohustab ühine hooldusõigus vanemaid jõudma lapse kasvatamise ja lapse esindamise küsimustes omavahel kokkuleppele. RPTS ei näe lahus elavatele vanematele võimalust liita oma pere koosseisu üheaegselt samad lapsed ning puudub alus määrata ja maksta peretoetusi samade laste eest kahele lahus elavale vanemale üheaegselt. XX andis nõusoleku üksnes laste elukohaandmete muutmiseks, kuid mitte millekski muuks. Riiklikud peretoetused laste kasvatamiseks on määratud ja makstakse laste isale. SKA-le ei ole esitatud tõendeid, et laste isa ei tegeleks laste kasvatamisega, mis annaks aluse lõpetada temale peretoetuste maksmine ja vormistada need ümber laste emale. Laste ema ei ole ka esitanud 2(11)
3-15-2595 taotlust BB ja AA eest peretoetuste määramiseks. Kuna vanemad ei esitanud SKA antud tähtajaks kokkulepet peretoetuste taotlemise osas, siis puudub SKA-l alus mitte lugeda lapsi XX pere koosseisu ja lugeda nad YY pere koosseisu RPTS § 19 lg 1 ja lg 3 p 1 mõttes. Kuna YY-le ei maksta peretoetusi BB ja AA eest, siis on tema pere koosseisus üksnes üks peretoetusele õigust omav laps ning RPTS § 5 lg 4 kohaselt on makstava peretoetuse suuruseks 45 eurot kuus määratud õiguspäraselt.
3.YY esitas 26.07.2015 SKA-le taotluse peretoetuste määramiseks seoses AA ja BB kasvatamisega. Sotsiaalkindlustusamet otsustas 06.08.2015 otsusega nr 76497-2 lõpetada XX-le määratud peretoetuste maksmise AA ja BB eest alates 01.08.2015. Rahvastikuregistri andmetel elavad BB ja AA koos emaga. Seega on nende laste puhul tegemist XX perest lahus elavate lastega ja RPTS § 19 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei saa neid arvata XX pere koosseisu.
4.SKA määras 14.08.2015 otsusega nr 62739-5 YY-le lapsetoetuse AA, BB ja CC kasvatamise eest kogusummas 190 eurot.
5.Sotsiaalkindlustusamet jättis 15.09.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/80 rahuldamata XX 04.09.2015 vaide SKA 06.08.2015 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Rahvastikuregistri andmetel elavad AA ja BB vaide esitajast lahus ning nad kuuluvad YY pere koosseisu. RPTS ei reguleeri, kumb vanematest on igal konkreetsel juhul õigustatud peretoetusi taotlema, vaid vanemad peavad ise kokku leppima, kumb neist on peretoetuste taotleja. Kui selline kokkulepe puudub, lähtutakse rahvastikuregistri andmetest (RPTS § 17 lg 2, § 31 lg-d 1 ja 12; rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4, § 391 lg-d 1 ja 2).
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule 15.10.2015 kaebuse SKA 06.08.2015 otsuse nr 76497-2 tühistamiseks. AA ja BB ei ela kaebaja perest lahus ning SKA-le oli teada, et XX keeldus peretoetuste maksmise korralduse muutmisest. Vanemate kokkuleppe kohaselt elavad lapsed alaliselt isa juures ning kaebaja on alati aktiivselt tegelenud laste kasvatamisega, kandes ka sellega seotud põhilised kulud. SKA 29.06.2015 otsusest nähtuvalt eeldanuks XXle peretoetuste maksmise lõpetamine laste ema poolt tõendite esitamist, et isa ei tegele laste kasvatamisega. Sellekohased tõendid puuduvad ning saavutatud ei ole ka vanemate vahelist kokkulepet, mistõttu ei saanud SKA 06.08.2015 otsust vastu võtta. Jääb arusaamatuks, miks ei arvestanud SKA kaebaja 05.05.2015 nõusolekus väljendatud tingimusega. YY avalduse eesmärk ei olnud muuta peretoetuste maksmist teiste kahe vanema lapse osas, mistõttu eirab SKA otsus vanemate tahet ja vastustaja on rikkunud ka uurimispõhimõtet. YY lubas algselt vanemate laste eest saadavad toetused kaebajale edasi kanda ning algselt tegigi seda, kuid hiljem keeldus. Kolmanda lapse toetuse maksmine üksnes juhul, kui isik saab ka esimese ja teise lapse toetust, ei kaitse lapse huve, vaid lähtub riigi väiksematest kuludest. Kuigi laste ema on hakanud menetluse kestel väitma, et lapsed elavad mõlema vanema juures, ei muuda see asjaolu, et peretoetusi maksti varem isale.
7.Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Peretoetusi saab korraga taotleda üks isik ja toetusi makstakse korraga ühele isikule. Vanemate kokkuleppe puudumise korral lähtutakse laste elukoha andmetest rahvastikuregistris. Tartu Linnavalitsuse 22.05.2015 vastuse kohaselt kinnitasid vanemad, et ühiseid lapsi kasvatavad mõlemad ning lapsed viibivad vaheldumisi kaks nädalat kummagi vanema juures. SKA ei olnud teadlik väidetavast kokkuleppest, et lapsed elavad alaliselt kaebaja juures. SKA keeldus 29.06.2015 otsusega rahuldamast YY taotlust muuta CC eest makstava lapsetoetuse summat kolmanda lapse lapsetoetuse summaks, sest sellel hetkel ei 3(11)
3-15-2595 taotlenud kolmas isik peretoetusi kahe vanema lapse eest ja peretoetuste saajaks oli kaebaja. SKA 06.08.2015 otsuse tegemise ajaks oli YY esitanud taotluse peretoetuste saamiseks kõigi kolme lapse eest ning SKA pidi tegema otsuse temale teadaolevate ja otsuse tegemise ajal esinenud asjaolude põhjal ega saanud lähtuda ainult senise peretoetuste saaja tahtest. SKA-le oli küll teada XX seisukoht lapsetoetuste maksmise osas (st tingimuslik nõusolek rahvastikuregistri andmete muutmiseks), kuid olukorras, kus YY taotles peretoetusi samade laste eest ja vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, sai otsuse tegemisel määravaks, et laste rahvastikuregistri järgseks elukohaks oli otsuse tegemise ajal ema elukoht.
8.Kolmas isik YY palus jätta kaebus rahuldamata. Ebaõige on kaebaja väide, et lapsed elavad alaliselt isa juures ja ka riiklikud peretoetused on seni määratud temale. Kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed elavad võrdselt mõlema vanema juures ning riiklikud peretoetused on laste sünnist alates olnud määratud emale. YY nõustus 18.09.2013 ajutiselt (kuni 1 aastaks) lapsetoetuste määramisega isale. Sellise tingimuse seadis laste isa, et ka tema tegeleks nädala sees lastega ja kannaks osa lastega seotud tarvilikke kulutusi. Pärast aasta möödumist ei nõustunud laste isa toetusi laste ema nimele tagasi vormistama. Alates 2014. õppeaastast on lapsed elanud kahe nädala kaupa kummagi vanema elukohas. Vanemad jagavad kõiki lastega seotud kulutusi võrdselt ning kolmas isik tasub mõlema lapse eest lisaks igakuised trennikulud, mis koos lisakuluga varustusele jne ületab lapsetoetuse summat. Kolmas isik on oma elukorralduse kujundamisel pidanud alati silmas laste heaolu. Asjaolu, et peretoetusi on võimalik taotleda vaid ühel vanemal, ei tähenda, et teine vanem laste kasvatamisega ei tegele. SKA 29.06.2015 ja 06.08.2015 otsuste tegemise vahel olid asjaolud muutunud, sest kolmas isik esitas 25.07.2015 taotluse AA ja BB lapsetoetuste saaja muutmiseks. Kolmanda isiku eesmärk oli saada kolmanda lapse eest kolmanda lapse toetust, kuid SKA tingimus selleks oli ka kahe esimese lapse peretoetuste taotlemine laste emale.
9.Tallinna Halduskohus jättis 14.09.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ühtlasi määras halduskohus XX-le teadvalt vale faktiväite esitamise eest rahatrahvi 320 eurot, mis tuleb tasuda 10 kalendripäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohus ei saa hinnata SKA 29.06.2015 ja 14.08.2015 otsuste õiguspärasust, mida ei ole asjas vaidlustatud. RPTS § 15 kohaselt on lapsetoetust õigustatud taotlema nii lapse ema kui ka isa ning vanemad on toetuse taotlemisel võrdses seisus. Seadus ei võimalda aga maksta lapsetoetust sama lapse eest mõlemale vanemale ega jagada sama lapsetoetust mõlema vanema vahel. Lapsevanematel tuleb seega omavahel kokku leppida, kumb neist konkreetse lapse eest lapsetoetust taotleb. SKA ei saa siiski ka vanemate kokkuleppe puudumise korral jätta toetust määramata. RPTS § 1 lg-st 1 ning §-dest 15 ja 19 nende koostoimest järeldub, et lapsetoetust on õigustatud taotlema isik, kes last tegelikult kasvatab. Põhjendatud on eeldada, et last kasvatab isik, kes temaga koos elab. Kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste rahvastikuregistri järgseks elukohaks oli kuni 07.05.2015 XX elukoht ja pärast nimetatud kuupäeva YY elukoht. Asja materjalide põhjal on tuvastatud, et rahvastikuregistri andmetele vaatamata elavad lapsed võrdselt nii ema kui ka isa juures ning mõlemad vanemad osalevad ühiste laste kasvatamises ja kannavad lastega seotud kulusid. Seega olid mõlemad vanemad õigustatud ka taotlema lapsetoetust. SKA lähtus 06.08.2015 ja 14.08.2015 otsuste tegemisel asjaolust, et laste rahvastikuregistri järgseks elukohaks on kolmanda isiku elukoht. Kuna praegusel juhul elasid lapsed võrdselt nii ema kui ka isa juures, tuleb laste elukohaks lugeda mõlema vanema elukohad. Kuigi RRS § 40 lg 4 ei võimalda kanda rahvastikuregistrisse korraga mitut elukohta, ei muuda see faktilist olukorda ehk mitme elukoha olemasolu. RRS § 48 lg 2 p 3 järgi on elukoha aadressil õiguslik 4(11)
3-15-2595 tähendus avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega. Kuigi RPTS § 17 lg 2 ja § 31 lg 12 viitavad rahvastikuregistris olevatele isiku- ja elukohaandmetele, ei ole RPTS-s sätestatud toetuse määramise kohustusliku tingimusena, et lapsetoetuse taotleja ja toetusõigusliku lapse rahvastikuregistri järgsed elukohad oleksid samad. Ainuüksi rahvastikuregistri järgse elukoha erinevus ei anna vastustajale alust jätta lapsetoetus määramata, kui muude tõenditega on tõendatud, et toetuse taotleja elab tegelikult toetusõigusliku lapsega koos ja kasvatab teda. Seega oli praegusel juhul lapsetoetuse taotlemisele samaväärne õigus nii kaebajal kui ka kolmandal isikul. SKA 06.08.2015 otsuse tegemise ajendiks sai asjaolu, et YY esitas 26.07.2015 avalduse samade laste eest lapsetoetuse saamiseks ning vastustajal tuli otsustada, kummale vanemale lapsetoetus määrata. SKA-l puudus alus jätta kolmanda isiku avaldus tähelepanuta või läbi vaatamata. Kaebaja ja kolmas isik olid ühiste laste eest lapsetoetuse taotlemisel võrdses seisus ja ainsaks erinevuseks oli laste rahvastikuregistri järgne elukoht. Nimetatud registrikande muudatus tehti mõlema vanema nõusolekul ja vastustaja lähtumist rahvastikuregistri kandest ei saa pidada õigusvastaseks olukorras, kus teised näitajad olid võrdsed. XX 05.05.2015 nõusolekus toodud keeldumine muuta lapsetoetuse saamise korraldust ei olnud SKA-le siduv ega andnud alust jätta YY avaldust rahuldamata. Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi, sest XX ei ole põhjendanud ega tõendanud, et tema õigus või huvi lapsetoetuse saamise vastu oleks suurem kui kolmandal isikul. Lapsetoetus on nähtud ette lapsega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks, mitte vanemale isiklikuks hüvanguks. Vanematel on võimalik riiklikult makstav toetus omavahel ära jagada või arvestada lastega seotud kulude katmisel ühe vanema poolt lapsetoetuse saamisega. Vanemate vaheline vaidlus on tsiviilõiguslik ning vajadusel on isikutel võimalik taotleda lastega seotud kulude jagamist maakohtu poolt. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et SKA oleks enne 05.08.2015 otsuse tegemist andnud kaebajale võimaluse esitada oma arvamus või vastuväited, ei saanud selline menetlusviga asjaoludest tulenevalt tingida vaidlusaluse otsuse õigusvastasust. Kaebaja seisukoht oli vastustajale teada juba seoses kolmanda isiku 11.05.2015 avalduse menetlemisega, mistõttu võis SKA jätta temalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 alusel arvamuse küsimata. SKA-l puudus vajadus koguda ka täiendavaid tõendeid, sest laste kasvatamist puudutavad asjaolud olid selged juba varasemast. XX on rikkunud HKMS § 28 lg-s 2 ja § 50 lg-s 2 sätestatud kohustusi, väites kaebuses, et kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed elavad alaliselt tema juures, kuigi muude tõendite põhjal on tuvastatud, et lapsed elavad vaheldumisi mõlema vanema juures. Valeväite esitamine oli tahtlik, sest kaebaja teab, kuidas on laste elukorraldus vanemate vahel korraldatud, mistõttu ei ole selles küsimuses võimalik esitada ebaõigeid väiteid hooletusest ja kaebaja ei parandanud andmeid ka pärast kolmanda isiku poolset valeväitele tähelepanu juhtimist, vaid kordas seda oma 17.08.2016 täiendavas seisukohas. Valeväide on esitatud asja lahendamise seisukohalt olulise asjaolu kohta (laste elukoht), mistõttu oli rikkumine oluline ja kaebajale trahvi määramine vajalik. Mõistlik ja proportsionaalne trahvisumma on 320 eurot ehk 10% maksimaalsest trahvimäärast, arvestades mh kaebaja taotletud eesmärki saada lapsetoetust kahe lapse eest, mis 2015. aastal oli kokku 90 eurot kuus ja mida makstaks laste vanust arvestades veel mitu aastat.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RPTS §-e 22 ja 23 ning § 29 lg-d 5 ja 6, sest praegusel juhul ei esinenud seaduses nimetatud aluseid kaebajale 5(11)
3-15-2595 lapsetoetuse maksmise lõpetamiseks (mida möönis ka kohus ise), kuid sellele vaatamata järeldas kohus, et SKA 06.08.2015 otsus on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Kuivõrd kaebajale oli lapsetoetus juba määratud ja selle maksmise lõpetamiseks puudus õiguslik alus, siis on põhjendamatu muuta toetuse maksmise korda pelgalt kolmanda isiku taotluse alusel. SKA seisukoht oli kaebaja jaoks üllatuslik, sest talle oli teada SKA 29.06.2015 keeldumine AA ja BB lapsetoetuse maksmise korralduse muutmisest. XX 05.05.2015 nõusolekust rahvastikuregistri andmete muutmiseks nähtub selgelt, et kaebaja ei andnud nõusolekut lapsetoetuse maksmise korra muutmiseks ning selles küsimuses ei ole vanemate vahel ka muud kokkulepet. Kolmas isik on e-kirjades kinnitanud, et laste elukohaandmete muutmise eesmärk oli üksnes kolmanda lapse toetuse saamine ning on lubanud ühiste laste toetused kaebajale edasi kanda. Seega puudus SKA-l 06.08.2015 otsuse tegemiseks õiguslik alus. Halduskohus leidis lisaks ebaõigesti, et kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Isiku ärakuulamata jätmine enne tema suhtes koormava haldusakti andmist on sedavõrd oluline rikkumine, mis toob kaasa haldusakti õigusvastasuse (st tegemist on n-ö absoluutse menetlusveaga). Halduskohus on samuti vääralt tuvastanud, et SKA-l oli faktiline alus lapsetoetuse maksmiseks kolmandale isikule. SKA selgitas 29.06.2015 otsuses YY-le, et AA ja BB lapsetoetused on määratud ja makstakse laste isale ning lapsetoetuse ümbervormistamiseks saanuks olla vanemate vaheline kokkulepe (mida ei ole saavutatud) või pidi laste ema esitama SKA-le muu hulgas tõendid, et laste isa ei tegele laste kasvatamisega (sellised tõendid puuduvad). SKA-l puudus alus mitte lugeda lapsi RPTS § 19 lg 1 ja lg 3 p 1 tähenduses kaebaja pere koosseisu (ja lugeda nad kolmanda isiku pere koosseisu) ning lõpetada temale lapsetoetuse maksmine. Halduskohus on rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme, keeldudes haldusasja arutamisest kohtuistungil ning määrates kaebajale rahatrahvi. Kaebaja menetlusdokumentides sisalduv väide, et lapsed elavad alaliselt kaebaja juures, ei ole ebaõige faktiväide. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et lapsed elavad ainult tema juures, vaid läbivalt rõhutanud, et vanemad kasvatavad lapsi ühiselt. Alaline elukoht tähendab seda, et lapsed ei käi kaebajal külas, vaid reaalselt elavad tema juures pikemat aega. See ei välista, et lapsed elavad ka kolmanda isiku juures, sest isikul võib olla mitu (alalist) elukohta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 2). Isegi kui lapsel ei saaks olla kahte alalist elukohta, ei ole tegemist vale faktiväite, vaid õiguse väära tõlgendamisega, mille eest ei saa kohtusse pöördunud menetlusosalist trahvida. Isegi kui trahvi määramise eeldused olnuks täidetud, pidanuks halduskohus tegema selle kohta eraldi trahvimääruse (nt HKMS § 77 lg 3, § 208 lg 1, § 238 lg 4). Rahatrahvi määramist otsusega menetlusseadustikud ette ei näe ning see muudab trahvi määramise vaidlustamise korra ebaselgeks. Trahvi määramine kohtuotsusega ei täida ka kohtumenetluse tagamise eesmärki, sest sellel saab olla üksnes karistuslik toime. Halduskohus ei võinud HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel lahendada asja kirjalikus menetluses, kuna kaebaja ja kolmas isik olid soovinud asja läbivaatamist kohtuistungil ning 13.06.2016 kohtumäärusest ei nähtu sisulisi põhjendusi, miks menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda. Samuti nähtub otsusest, et halduskohtu jaoks olid asja lahendamiseks olulised asjaolud tegelikult ebaselged, mistõttu tulnuks asjas igal juhul korraldada kohtuistung.
11.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Halduskohus on õigesti märkinud, et lapsetoetus on nähtud ette lapsega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks ning vaidlustatud haldusakt ei riku laste õigusi peretoetustele. Arvestades nii vastustajale otsuse tegemise ajal teada olnud kui ka hiljem teatavaks saanud asjaolusid, tuleks ka asja uuel otsustamisel anda samasisuline haldusakt. Kui vanemad peaksid jõudma kokkuleppele, kummale neist tuleks peretoetusi maksta, on vastustaja valmis sellest lähtuma. Halduskohus tuvastas õigesti, et 6(11)
3-15-2595 kaebaja esitas valeväite, sest ka vastustajat eksitas kaebaja väide vanemate vahelisest kokkuleppest laste alalise elukoha kohta (vt SKA 30.10.2015 vastuse p 2.2.3 teine lõik).
12.Kolmas isik YY palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja on teadlikult ja korduvalt esitanud arvukalt valeandmeid ja pooltõdesid lastega seotud elukorralduse kohta. Toetuse ümbermääramise aluseks olid laste ema avaldus ja rahvastikuregistris märgitud laste elukoht. Kuigi tegemist ei pruugi olla laste ainsa alalise elukohaga, lähtutakse toetuse määramisel rahvastikuregistri andmetest. Laste ühine kasvatamine ja laste elukoht on erinevad küsimused. SKA otsused on korrektsed ja lähtuvad laste heaolust. Kolmas isik on seisukohal, et tal on õigus saada riiklikke peretoetusi kõigi oma kolme lapse eest ning see on laste huvidest lähtuvalt ainuõige lahendus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. I
14.Halduskohtu otsus on kaebuse sisulist lahendamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
15.SKA lõpetas 06.08.2015 otsusega nr 76497-2 (tl 11-11p) XX-le määratud peretoetuse maksmise AA ja BB eest alates 01.08.2015 seoses asjaoluga, et kuna laste alaline elukoht on rahvastikuregistri andmetel YY elukoht, siis ei arvata neid RPTS § 19 lg 3 p 1 kohaselt XX pere koosseisu ning RPTS § 29 lg 3 järgi tuleb peretoetuse maksmine lõpetada asjaolu muutumise kuule järgnevast kuust. Apellandi viited RPTS § 29 lg-tele 5 ja 6 ei ole asjakohased, sest lapsetoetuse maksmist XX-le ei ole lõpetatud nimetatud sätete alusel (s.o põhjusel, et toetus olnuks määratud seadusliku aluseta või toetuse saaja oleks toetusest loobunud), vaid RPTS § 29 lg 3 alusel (s.o seoses asjaolude muutumisega).
16.RPTS §-st 15 nähtuvalt on peretoetusi õigustatud taotlema lapse mõlemad vanemad ning seadus ei sea neist kumbagi eelistatud seisundisse, mistõttu on nad toetuste taotlemisel võrdses olukorras. RPTS § 19 lg-st 1 ja lg 3 p-st 1 tulenevalt ei ole aga võimalik peretoetusi (sh lapsetoetust) maksta sama lapse eest mõlemale vanemale (st topelt ühe lapse eest) ega ka jagada sama lapsetoetust vanemate vahel (nt pooles ulatuses mõlemale vanemale). Praktikas tuleb ühist hooldusõigust teostavatel vanematel omavahel kokku leppida, kumb neist konkreetse lapse eest lapsetoetust taotleb. RPTS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse eesmärgist ning RPTS §-des 15 ja 19 sätestatust nende koostoimes võib järeldada, et lapsetoetust peaks olema õigustatud taotlema isik, kes last tegelikult kasvatab. Kasvatamine eeldab lapsega järjepidevat tegelemist, tema õpetamist, tema järele valvamist, tema igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema igapäevaste kulude kandmist. Seega võib üldjuhul põhjendatult järeldada, et last kasvatab isik, kes temaga koos elab.
17.Praeguses asjas ei ole olnud sisulist vaidlust selle üle, et kaebaja ja kolmanda isiku ühised lapsed elasid vaheldumisi võrdselt mõlema vanema juures ning mõlemad vanemad tegelesid võrdselt laste kasvatamisega (vt ka Tartu Linnavalitsuse 22.05.2015 vastus nr 126.2/09466 tl 31). Seega oli mõlemal vanemal ka põhimõtteliselt võrdne õigus esitada ühiste 7(11)
3-15-2595 laste eest RPTS §-des 1517 ning sotsiaalministri 21.01.2004 määruses nr 5 „Riiklike peretoetuste, vanemahüvitise ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemise taotlemise ja lõpetamise avalduse vorm ning vajalike lisadokumentide loetelu“ sätestatud nõuetele vastav taotlus lapsetoetuse saamiseks. Seda on vanematele selgitatud ka SKA 02.06.2015 kirjas nr 7.PT-2/18014 (tl 29-29p).
18.Kaebaja on omistanud SKA 29.06.2015 otsusele nr 62739-4 (tl 9-10) põhjendamatult kaugeleulatuva tähenduse. Vastustaja jättis nimetatud otsusega YY 11.05.2015 avalduse CC eest kolmanda lapse toetuse määramiseks rahuldamata esmajoones põhjusel, et kolmas isik ei olnud esitanud taotlust temale lapsetoetuse määramiseks ka kahe vanema lapse eest (seetõttu puudus vastustajal ka vajadus hinnata nende tegelikku kuulumist kolmanda isiku pere koosseisu RPTS § 19 lg 1 ja lg 3 p 1 järgi). Kuna YY esitas 26.07.2015 taotluse (tl 30) lapsetoetuse määramiseks ka kahe vanema lapse eest, tuli SKA-l lahendada kolmanda isiku taotlus uuesti, tuvastades selleks olulised asjaolud (sh laste elukoha). Vaidlust ei ole selles, et SKA 29.06.2015 otsuses viidatud muid võimalikke aluseid peretoetuste ümbervormistamiseks (s.o vanemate vaheline kokkulepe või andmed, et XX ei tegele laste kasvatamisega) ei esinenud ka YY 26.07.2015 taotluse lahendamise ajal, kuid SKA 06.08.2015 otsuse aluseks ei olegi olnud vanemate vaheline kokkulepe ega ka hinnang, et laste isa ei tegeleks laste kasvatamisega. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei olnud kehtiva regulatsiooni järgi võimalik olukord, kus üheaegselt oleks makstud kaebajale AA ja BB eest RPTS § 5 lg-s 4 sätestatud lapsetoetust esimese ja teise lapse kohta (2 × 45 eurot kuus) ning kolmandale isikule CC eest lapsetoetust kolmanda lapse kohta (100 eurot kuus). Laste emale kolmanda lapse toetuse maksmine eeldas seetõttu, et kõik kolm last arvatakse tema pere koosseisu. Kuigi YY oli algselt huvitatud kolmanda lapse toetuse saamisest, puudub igasugune alus väita, et SKA oleks tema taotlust menetluse käigus iseseisvalt laiendanud, sest kolmas isik esitas 26.07.2015 üheselt arusaadava ja vormikohase taotluse määrata temale lapsetoetus ka kahe vanema lapse eest. Seejuures puudub vaidlus, et kuni 07.05.2015 oli laste alaliseks elukohaks rahvastikuregistri järgi isa elukoht ja alates 08.05.2015 elavad lapsed rahvastikuregistri andmetel alaliselt ema juures.
19.Kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste eest makstava lapsetoetuse ümbervormistamise aluseks ei olnud pelgalt kolmanda isiku taotlus, vaid ka laste elukoha andmete muutmine rahvastikuregistris. See, et XX andis 05.05.2015 nõusoleku (tl 7-8) AA ja BB elukoha ümberregistreerimiseks rahvastikuregistris üksnes selleks, et YY-l oleks võimalik saada CC eest kolmanda lapse toetust, ning ei nõustunud samas kahe vanema lapse eest makstava lapsetoetuse ümbervormistamisega, ei mõjuta fakti, et rahvastikuregistri järgi oli laste elukohaks alates 08.05.2015 ema elukoht. Nõusoleku tingimuslikkus tähendas SKA jaoks üksnes seda, et vanemate vahel puudus jätkuvalt kokkulepe lapsetoetuse määramise ja maksmise küsimuses ning SKA on sellega arvestanud. SKA ei lahenda vanemate vahelisi vaidlusi ega otsusta elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmise üle (vt RRS § 41). Halduskohus leidis õigesti, et RPTS § 17 lg 2 ja § 31 lg 12 ei piira iseenesest võimalust arvata laps RPTS § 19 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel ka selle lahus elava vanema pere koosseisu, kelle juurde ta ei ole rahvastikuregistri andmetel n-ö sisse kirjutatud, kuid kelle juures ta tegelikult peamiselt elab. Kui laps elab võrdselt mõlema vanema juures, siis on võimalik arvata ta ükskõik kumma vanema pere koosseisu. Olukorras, kus kõik muud tingimused olid võrdsed, ei ole siiski põhjust heita SKA-le ette lähtumist laste rahvastikuregistri järgsetest elukoha andmetest kui ainsast eristuvast asjaolust. Muu hulgas RRS § 391 lg-s 2 ja § 42 lg-s 2 sätestatut arvestades on põhjendatud arvata võrdsel määral mitmes kohas elav laps selle vanema pere koosseisu, kelle elukoht on kantud lapse elukohana rahvastikuregistrisse. 8(11)
3-15-2595 Kaebaja ja kolmanda isiku vahelised võimalikud kokkulepped laste elukorralduse või väljamakstud lapsetoetuse summade (osaliselt) teisele vanemale ülekandmise küsimustes ning nendega seotud vaidlused ei kuulu lahendamisele halduskohtus.
20.Vaidlustatud haldusakti tühistamist ei tingi ka väited ärakuulamisõiguse rikkumisest, sest asjaoludest tulenevalt puudus SKA-l alates 01.08.2015 XX-le peretoetuse maksmise lõpetamisel (SKA 06.08.2015 otsusega nr 76497-2) ja YY-le kolme lapse eest lapsetoetuse määramisel (SKA 14.08.2015 otsusega nr 62739-5 – tl 99-101) kaalutlusruum ning seetõttu ei saanuks kaebaja võimalikud vastuväited mõjutada asja otsustamist. Menetlusosalise ära kuulamata jätmine saab n-ö absoluutseks menetlusveaks olla üksnes kaalutlusotsuste puhul. Vastustaja on lisaks juhtinud õigesti tähelepanu, et kaebajal on olnud võimalik esitada omapoolsed vastuväited vaidemenetluses ning neile on vastatud SKA 15.09.2015 vaideotsuses nr 1.1-10/ 80 (tl 16-17). II
21.Halduskohtu otsus on ekslik ja tuleb tühistada kaebajale rahatrahvi määramist puudutavas osas. Trahvi määramise aluseks oli kohtu hinnang, et kaebaja rikkus HKMS § 28 lg-s 2 ja § 50 lg-s 2 sätestatud kohustusi, esitades 15.10.2015 kaebuses valeväite, et kaebaja ja kolmanda isiku ühiste laste alaline elukoht on kaebaja juures, ning ei ole oma väidet hilisemas menetlusetapis parandanud, vaid hoopis kordas seda 17.08.2016 menetlusdokumendis. Halduskohus põhjendas trahvi määramist sellega, et kuna kaebaja on laste elukorraldusest teadlik, siis sai valeväite esitamine toimuda üksnes tahtlikult, ning valeväide esitati just asja õige lahendamise seisukohalt olulise asjaolu kohta, mistõttu oli tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega.
22.XX 15.10.2015 kaebuses (tl 1-3p) sisalduvad laste elukoha küsimuses järgmised väited: „Lapsed elavad alaliselt kaebaja juures /.../“ (p 1.1); „AA ja BB ei ela kaebaja perest lahus ning Sotsiaalkindlustusametil puudusid mistahes andmed, mis kinnitaksid vastupidist“ (p 2.3); „Kaebaja ja laste ema vahelise kokkuleppe kohaselt elavad AA ja BB alaliselt kaebaja juures. /.../ AA ja BB on sünnist saati elanud koos kaebajaga samas elukohas /.../“ (p 2.4). XX 17.08.2016 täiendavate seisukohtade (tl 82-85p) p-des 1.1 ja 2.5 on identses sõnastuses korratud vastavalt kaebuse p-des 1.1 ja 2.4 märgitut. Seejuures on kaebaja 17.08.2016 menetlusdokumendi p-s 2.5 ka möönnud, et lapsed viibivad mõlema lahus elava vanema juures, kuigi rõhutanud, et laste elukohaks tuleb siiski pidada kaebaja elukohta.
23.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et kaebaja väited tema ja kolmanda isiku ühiste laste „alalisest“ elukohast ei ole käsitatavad faktiväidete, vaid õiguslike hinnangutena. Samuti on peretoetuste määramise ja maksmise kontekstis õiguslikuks hinnanguks see, kas lapsed elavad kaebaja perest lahus või mitte. Lisaks ei välista faktiväide, et lapsed on sünnist saadik elanud kaebaja juures, iseenesest võimalust, et lapsed on elanud või elavad samaaegselt ka kolmanda isiku juures. Olukorras, kus kaebaja seisukohad võisid küll olla mitmeti mõistetavad, kuid asja materjalidest ei nähtu, et need oleks halduskohut sisuliselt eksitanud (mh on halduskohus otsuses põhjendanud kaebaja haldusmenetluses ära kuulamata jätmise vähest mõju sellega, et laste kasvatamist puudutavad asjaolud olid SKA-le selged juba varasemast), samuti jättis halduskohus 13.06.2016 määrusega (resolutsiooni p 5) kaebaja selgesõnalisele taotlusele (vt kaebuse p 3.1) vaatamata korraldamata kohtuistungi, mille üheks eesmärgiks ongi asja lahendamisel tähtsust omavate faktiliste ja õiguslike asjaolude läbiarutamine (vt HKMS § 129 lg 1 p 6 ja § 131 lg 1 p 2), oli kaebajale rahatrahvi määramine õigusvastane.
9(11)
3-15-2595
24.Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et kuigi rahatrahvi määramise kohta tuleks HKMS § 77 lg 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4 ja § 48 kohaselt reeglina vormistada eraldi määrus (mh tuleks seda edasikaebeõiguse isikulist piiratust ja lahendi võimaliku sundtäitmise vajadust silmas pidades teha praegusega sarnastel juhtudel, kus trahvituks on menetlusosaline ning puudub sisuline vajadus trahvi sissenõudmiseks enne kohtuvaidluse lõplikku lahendamist), ei riku menetlusosalisele kohtuotsusega rahatrahvi määramine siiski kuidagi iseseisvalt tema õigusi. Tallinna Halduskohus on 19.09.2016 vastuses (tl 111) kaebajale õigesti selgitanud, et kui rahatrahv on määratud kohtuotsusega, kohaldub ka selle vaidlustamise ja jõustumise osas kohtuotsuse suhtes sätestatu. III
25.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 14.09.2016 otsuse kaebajale rahatrahvi määramist puudutavas osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on olnud riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 järgi vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest, kuid apellant on kandnud apellatsioonimenetlusega seoses esindajakulusid 988 eurot. Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse kaebajale rahatrahvi määramist puudutavas osas, jääb halduskohtu otsus siiski muutmata osas, millega jäeti XX kaebus tervikuna rahuldamata. Sellest tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ega kolmas isik ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad ka teiste menetlusosaliste võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Kaire Pikamäe
Virgo Saarmets
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.06.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2017. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata. 10(11)
3-15-2595
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 6. augusti 2015. a otsus nr 76497-2.
4.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X kasuks välja menetluskulud 2977 eurot.
5.Tagastada kautsjon.
6.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärkidega.
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.