Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-9-17 27. juuni 2017 Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld K. B. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja K. B., esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-50613 K. B. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada haldusasjas nr 3-14-50613 Tartu Halduskohtu 5. juuni 2015. a otsuse resolutsiooni p 1 ja Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt K. B. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 200 eurot.
4.Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks ringkonnakohtus 259 eurot ja 20 senti (sh käibemaks 43 eurot ja 20 senti) ning Riigikohtus 259 eurot ja 20 senti (sh käibemaks 43 eurot ja 20 senti).
5.
Mõista Tallinna Vanglalt K. B. kasuks välja menetluskulu 6 eurot ning riigituludesse 898 eurot ja 56 senti.
6.Tagastada kautsjon.
7.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatu K. B. esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist 500 eurot, kuna teda ei viidud saatjate puudumise tõttu 2. mail 2013 ja 16. mail 2013 arsti vastuvõtule, mille tõttu pidi ta kannatama kõhuvalu. Tallinna Vangla jättis 17. oktoobri 2013. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.Harju Maakohus andis 26. novembri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49937 K. B.-le riigi õigusabi ning Eesti Advokatuur määras talle advokaadiks vandeadvokaat Veljo Viiloli.
3.K. B. esitas Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Harju Maakohus keeldus 11. märtsi 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-7016 hagiavaldust menetlusse võtmast, leides, et väidetav kahju on tekkinud avalik-õiguslikus suhtes, sest arst pole keeldunud K. B.-le abi osutamast. 7. aprillil 2014 jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata K. B. määrus-
kaebuse Harju Maakohtu 11. märtsi 2014. a määruse peale.
4.K. B. esitas 24. aprillil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks, nõudes hüvitist 500 eurot. Kaebuse kohaselt oli ta nii 2. kui ka 16. maiks 2013 registreeritud arsti vastuvõtule kaksteistsõrmiksoole haavandi ja tugevate maovalude pärast, kuid vangla saatjate puudumise tõttu teda vastuvõtule ei viidud. Arsti juurde pääses ta alles 4. juulil 2013, misjärel määrati talle ka ravimid. Seega pidi ta kuni eelnimetatud ajani kannatama ülemäärast valu.
5.Tartu Halduskohus jättis 5. juuni 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning määras riigi õigusabi tasuks maa- ja ringkonnakohtus ning halduskohtus kokku 1728 eurot (resolutsiooni p 2). Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus kaebaja arsti juurde viimata jätmisel oli õigusvastane, kuid mittevaralise kahju tekkimine pole piisavalt tõendatud.
6.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti apellandi nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Apellant palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista vastustajalt apellandi kasuks välja hüvitis 500 eurot.
7.Tartu Ringkonnakohus kuulutas 20. oktoobri 2016. a otsusega menetluse osaliselt kinniseks (resolutsiooni p 1), rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla
2.ja 16. mai 2013. a toimingud, millega vangla jättis kaebajale perearsti vastuvõtule pääsemise võimaldamata (resolutsiooni p 2). Ühtlasi tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega määrati kindlaks riigi õigusabi tasu, ning määras riigi õigusabi tasuks halduskohtus ja ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest 1080 eurot (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus mõistis menetluskuludena Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 7 eurot ja 50 senti ning riigituludesse 540 eurot (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohtu hinnangul on juba valu kannatamisega kauem, kui see on vajalik arstiabi saamiseks, kaebajale kahju tekitatud. Samas ei saanud valu kaebaja tegevust hinnates olla nii väljakannatamatu, et talle oleks tekkinud rahas hüvitatav kahju. Riigi õigusabi tasu kohta märkis ringkonnakohus, et tsiviilkohtumenetlusega seotud kulud on ebavajalikud ning halduskohtus olid vajalikud ja põhjendatud kulud 820 eurot ja 80 senti, millele lisandub ringkonnakohtus 259 eurot ja 20 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Samuti palub kaebaja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus riigi õigusabi tasu määramise kohta ning jäeti rahuldamata ringkonnakohtule 1. septembril 2016. a-l esitatud riigi õigusabi tasu taotlus. Kassaatori seisukohad on järgmised.
8.1.Kaebaja kannatas kõhuvalu tõttu juba enne 2. maiks 2013 määratud arsti vastuvõtuaega ning vastustaja oli sellest teadlik. Sel päeval visiidi ärajäämine ilmestab vastustaja pahatahtlikkust ja tegevusetuse pikaajalisust, mitte õigusvastase tegevusetuse algust. Kaebajal puudus võimalus vabalt end ravida ning ta ei saa tõendada mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja nõutud hüvitise õigsust tuleb
eeldada, kuna vastustaja pole tõendanud, et mittevaralist kahju ei tekkinud. Vastustaja ega ringkonnakohus pole esile toonud käitumisalternatiivi, mida järgides oleks võinud saavutada kiirema arstiabi või millega hiljem tõendada tekkinud mittevaralist kahju. Vastustaja põhjustas tahtlikult või raskest hooletusest nelja kuu pikkuse lünga kaebaja haiguse ravimisel ja valude leevendamisel. Sellega kahjustati nii kaebaja tervist kui ka alandati tema väärikust.
8.2.Ringkonnakohtul puudus õiguslik alus halduskohtu otsusega määratud riigi õigusabi tasu vähendamiseks ning selle vajalikkuse ja põhjendatuse ümberhindamiseks. Halduskohus oli riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lõike 7 alusel tasu ja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud ning ringkonnakohtul pole võimalik seda muuta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lõike 1 järgi kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Riigi õigusabi tasu peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
9.Vastustaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et ei ole oma tegevusetuse õigusvastasusele vastu vaielnud, kuid ei pea seda pahatahtlikuks. Ehkki kaebaja arsti vastuvõtule ei saanud, on talle võimaldatud valuvaigistit.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Esmalt võtab kolleegium seisukoha, kas kaebajale tuleb välja mõista rahaline hüvitis (I), seejärel kontrollib, kas riigi õigusabi tasu ja kulusid puudutavas osas on halduskohtu otsus tühistatud õigesti (II) ning viimaks lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III). I
11.Kohtud on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud. Kaebajal diagnoositi enne praeguses haldusasjas vaidlusalust ajavahemikku mao-söögitoru tagasivooluhaigus ja kaksteistsõrmiksoole haavand. Kõhuvalu pärast määrati nii 2. kui ka 16. maiks 2013 kaebajale perearsti vastuvõtt Tallinna Vanglas, kuid teda ei viidud kummalgi korral arsti vastuvõtule, kuna vanglal polnud piisavalt saatjaid. Arsti vastuvõtule pääses kaebaja 4. juulil 2013, mil talle määrati retseptiravim Omep. Vahepealsel ajal oli kaebajal võimalik küsida vanglaametnike käest käsimüügiravimeid. Kaebajat ei teavitatud talle määratud arstiaegadest ning asjaolust, et ta oli registreeritud arsti vastuvõtule ka enne 4. juulit 2013, sai ta teada alles 23. juuli 2013. a Tallinna Vangla vastusest taotlusele.
12.Pooled ei heida kohtutele ette, et nende asjaolude tuvastamisel oleks rikutud menetlusnorme. Järelikult saab kolleegium eeltoodud asjaoludest lähtuda. Samuti pole vaidlustatud ringkonnakohtu seisukohta, et kaebaja 2. ja 16. mail 2013 arsti juurde viimata jätmine oli õigusvastane ning sellega alandati kaebaja väärikust ning kahjustati tema tervist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes üksnes selle üle, kas tekitatud kahju hüvitamiseks piisab õigusvastasuse tuvastamisest või tuleb tekitatud kahju hüvitada rahas.
13.Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on kolleegium RVastS § 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigus-
vastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
14.Kaebaja õiguste rikkumise raskust hinnates saab arvesse võtta ajavahemiku 2. maist 2013 kuni
4.juulini 2013. Kuigi kaebaja väide, et tema kõhuvalud algasid märtsis, on usutav, sest vastasel juhul poleks tal olnud tarvidust arsti poole pöörduda, ei ole asjas tuvastatud, et vangla oleks viivitanud teabe edastamisega meditsiiniosakonnale. Seega saab vangla tegevusetusest avalik-õiguslikus suhtes kõnelda alates 2. maist 2013, mil kaebajat ei viidud tervishoiuteenuse osutamise käigus määratud arsti vastuvõtule. 4. juulil 2013 pääses kaebaja lõpuks arsti vastuvõtule ning talle määrati retseptiravim, misjärel kaebaja sõnul vaevused kadusid.
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna arsti juurde viimata jätmist polnud võimalik tagantjärele kõrvaldada ning vangla ei reageerinud ka kaebaja 4. juuni 2013. a pöördumisele, milles ta teatas, et pole juba kaks kuud perearsti juurde pääsenud. Asjas ei ole määrava tähtsusega ka küsimus, kas kaebajale enne arsti vastuvõttu pakutud käsimüügiravimid olid tema seisundit arvestades asjakohased või mitte, sest arsti vastuvõtul määrati talle efektiivne retseptiravim. Pole põhjust arvata, et kui kaebaja oleks pääsenud arsti vastuvõtule 4. juuli 2013 asemel 2. mail 2013, ei oleks talle seda määratud.
16.Arvestades, et kaebaja ei pääsenud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtule enam kui kahe kuu vältel ning teda ei toimetatud kahele järjestikusele vastuvõtule, tuleb süü vormiks pidada rasket hooletust. Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul on aga tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200 eurot. II
17.Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega määrati riigi õigusabi tasuks Harju Maakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja halduskohtus osutatud riigi õigusabi eest 1728 eurot. Ringkonnakohus vähendas seda tasu 820 euro ja 80 sendini. Halduskohtus kindlaksmääratud riigi õigusabi tasu ja kulude muutmisel tugines ringkonnakohus HKMS § 109 lõikele 4. Kolleegium on selgitanud, et HKMS § 109 lõike 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte (otsus asjas nr 3-3-1-42-16, p 16). Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lõike 1 eesmärki võimalik saavutada.
18.HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. RÕS § 22 lõike 7 järgi määratakse riigi õigusabi tasu ja kulud üldjuhul kindlaks igas kohtuastmes menetluse lõpus. RÕS § 23 lõike 1 järgi tehakse seda kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud riigi õigusabi seaduse mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (HKMS § 118 lõige 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et hoolimata kohtuotsusest on RÕS § 24 lõike 1 teise lause järgi advokatuuri juhatusel kohustus kahtluse korral kontrollida riigi õigusabi tasu ja kulude põhjendatust. Lisaks on 7. jaanuarist 2017 kehtiva RÕS § 23 lõike 4 järgi advokatuuril õigus ka riigi õigusabi tasu ja kulusid puudutavat kohtulahendit vaidlustada.
19.Kuna halduskohtu otsust ei vaidlustatud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist puudutavas osas, on ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsust tühistades ületanud vastuolus HKMS § 197 lõikega 1 apellatsiooni piire. Halduskohtu otsus tuleb riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist puudutavas osas jõusse jätta. III
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4 tuleb tühistada. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hüvitamisnõude osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 200 eurot.
21.Kassaator on vaidlustanud ka riigi õigusabi tasu ringkonnakohtus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja keerukust ja mahtu arvestades oli ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud ajakulu 180 minutit. Asjas on alates halduskohtust vaieldud kitsa materiaalõigusliku küsimuse üle, kas on tekkinud rahaliselt hüvitatav mittevaraline kahju. Kaebaja esindaja ei esitanud ringkonnakohtus olulises mahus uusi seisukohti.
22.Riigikohtule esitatud taotluse kohaselt on vandeadvokaat Veljo Viilol Riigikohtu menetluses kulutanud 660 minutit ehk 11 tundi. Kolleegiumi hinnangul ei saanud niisuguses mahus riigi õigusabi osutamine kassatsioonimenetluses ilmselgelt olla vajalik ega põhjendatud. Kolleegiumi järjekindla praktika kohaselt ei saa menetluskulud kassatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes, kuna põhiosa asja lahendamisel olulisi probleeme on alama astme menetluses juba välja selgitatud (otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Praeguses asjas tuleb kassatsiooniastmes põhjendatuks lugeda riigi õigusabi tasu taotlus samuti 180 minuti ulatuses. Lähtudes justiitsministri 1. augusti 2016 määrusega nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 12 lõikest 1, rahuldab kolleegium taotluse 259 eurot ja 20 sendi ulatuses (sh 43 eurot ja 20 senti käibemaks).
23.HKMS § 109 lõike 4 kohaselt tuleb Riigikohtul muuta menetluskulude jaotust. Halduskohus luges kaebuse riigilõivuvabaks, ringkonnakohtus tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. HKMS § 108 lõike 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja nõudis hüvitist 500 eurot. Kuna nõue rahuldatakse 40% ulatuses, tuleb mõista
Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 6 eurot. Tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).
24.Kokku on kohtud määranud riigi õigusabi tasude ja kulude suuruseks 2246 eurot ja 40 senti (1728 eurot halduskohtus, 259 eurot ja 20 senti ringkonnakohtus ning 259 eurot ja 20 senti Riigikohtus). Kolleegium mõistab HKMS § 118 lõike 2 alusel Tallinna Vanglalt riigituludesse sellest 40% ehk 898 eurot ja 56 senti.
25.HKMS § 175 lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.