Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
KOHTUMÄÄRUS
3-3-1-93-16 31. mai 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Jelena Pribõslavskaja ja Mari-Liis Laan Puudutatud isik N, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-16-1952 Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2016. a määruse põhjendusi asjas nr 3-161952. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga "N.".
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 29. septembril 2016 taotluse Iraagi Vabariigi kodaniku N kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt pidas PPA puudutatud isiku samal päeval kinni. Isik on tähtajaliste elamislubade alusel Eestis elanud alates 17. juulist 2011, neist viimane kehtis kuni 19. maini 2014. Talle on 4. augustil 2014 tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. 26. augustil 2014 esitas isik varjupaigataotluse. PPA luges 14. mai 2015. a otsusega varjupaigataotluse ilmselt põhjendamatuks, lükkas selle tagasi ning keeldus elamisloa andmisest. Otsus on jõustunud ja ettekirjutust tuleb täita. N-l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja tema puhul esineb põgenemise oht. Puudutatud isik on toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud liitkaristuseks 8 kuud vangistust. Isikul ei ole kehtivat reisidokumenti. Enne väljasaatmist peab PPA mh tagasivõtu kooskõlastama, koostama reisiplaani ja pikendama konsulaadis passi kehtivusaja. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa põgenemise ohu tõttu kohaldada.
2.N esitas enne Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2016. a istungit korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, misjärel PPA märkis kinnipidamise taotluse uueks aluseks kahtluse, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks (välismaalaste rahvusvahelise kaitse seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 ja § 362 lg 2).
3.Tallinna Halduskohus andis 30. septembri 2016. a määrusega PPA-le loa N kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus leidis, et on põhjendatud alus arvata, et puudutatud isik esitas korduva varjupaigataotluse sooviga vältida enda väljasaatmist. Taotluse esitas isik vahetult pärast tema väljasaatmiseks
kinnipidamist. Taotlus on napp ja üldsõnaline, uusi tõendeid või asjaolusid ei esitatud. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu (VRKS 361 lg 21 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 4) tõttu võimalikud. Isiku varasemast õiguskorda eiravast käitumisest tuleneb kahtlus, et ta ei ole valmis väljasaatmisele alluma. Isik ei ole nõus naasma oma päritoluriiki isegi juhul, kui korduv rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse rahuldamata. Põgenemise kahtlust ei kummuta töökoht ja soov Eestisse jääda. Isikut on varasemas rahvusvahelise kaitse menetluses peetud kinni üle 18 kuu. 18-kuuline piirang (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-52-14) kehtib katkematul kinnipidamisel. Puudutatud isik on viibinud vahepeal üle kuue kuu (alates 7. märtsist 2016) vabaduses. Kinnipidamine pole olnud katkematu. Varasemat kinnipidamist ei tule summeerida kinnipidamisega korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse raames. Kinnipidamine kaheks kuuks on proportsionaalne.
4.N palus määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ning jätta PPA taotlus rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14. novembri 2016. a määrusega määruskaebuse, tühistas halduskohtu määruse ja vabastas N kohe kinnipidamiskeskusest. Määruse kohaselt ei tohi kinnipidamine VRKS § 361 alusel kesta kauem kui 18 kuud (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-14-16; direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 6; Euroopa Kohtu otsust asjas nr C-357/09 PPU). VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on isiku kättesaadavuse tagamine. Puudutatud isikut on VRKS alusel väljasaatmise eesmärgil juba 18 kuud kinni peetud. 18 kuu pikkune tähtaeg saab hakata uuesti kulgema pärast seda, kui väljasaatmine on reaalselt lõpetatud. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine või isiku vahepealne vabastamine kinnipidamiskeskusest ei võimalda arvestada kinnipidamise kestust otsast peale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus, jätta jõusse halduskohtu määrus ning jätta määruskaebemenetluse kulud puudutatud isiku kanda. PPA leiab, et 18kuuline tähtaeg saab hakata uuesti kulgema ka muudel juhtudel kui väljasaatmise reaalne lõpetamine. Sellisteks juhtudeks võivad olla ka korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine või isiku vahepealne vabastamine. Riigikohtu määrus, direktiiv ega Euroopa Kohtu otsus ei piira selgesõnaliselt tähtaja uuesti kulgema hakkamist. Ringkonnakohtu tõlgendus soodustaks varjupaigasüsteemi kuritarvitamist ja ebaseaduslikku rännet.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Haldusasja nr 3-17-239 materjalidest nähtub, et PPA luges 16. novembri 2016. a otsusega puudutatud isiku varjupaigataotluse ilmselgelt põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi. Puudutatud isik esitas kohtule selle otsuse peale kaebuse. Tallinna Halduskohus piiras 18. jaanuari 2017. a määrusega asjas nr 3-16-2377 tema õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis. See määrus on jõustunud. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. märtsi 2017. a määrusega asjas nr 3-17-239 PPA määruskaebuse ja andis loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VSS alusel.
8.Varjupaigataotlejate kinnipidamist EL-s reguleerivad direktiivi 2013/33 art-d 8–11. Neis sätetes ei ole kinnipidamise maksimaalset kestust täpselt kindlaks määratud. Art 9 lg 1 sätestab vaid, et taotleja peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks ja ainult seni, kuni art 8 lg-s 3 sätestatud alused on kohaldatavad. Kinnipidamine peab olema proportsionaalne, sh mõõdukas eesmärgi suhtes. Varjupaigataotlejatega analoogses olukorras (väljasaadetavate puhul) piirab direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 kinnipidamist maksimaalselt 18 kuuga. Pikemat kinnipidamist tuleb igal juhul lugeda ebaproportsionaalseks vabaduse võtmiseks väljasaatmise eesmärgil. Kolleegium leidis asjas nr 3-3-1-14-16, et arvestades VSS § 25 lg-t 2, direktiivi 2008/115 art 15 lg-t 6 ning Euroopa Kohtu otsust asjas nr C-357/09, ei tohi kinnipidamine VRKS § 361 alusel kesta kauem kui 18 kuud (p 11). Siinses asjas käib vaidlus ennekõike selle üle, millistel tingimustel tuleb välismaalase varasema VRKS § 361 alusel toimunud kinnipidamise kestus liita hilisema kinnipidamise kestusele. Kolleegium ei jaga Tallinna Ringkonnakohtu seisukohta, et VRKS alusel toimuva kinnipidamise kestuse arvestus saab uuesti kulgema hakata ainult pärast väljasaatmise reaalset lõpetamist. Sellist piirangut VSS-st, VRKSst, direktiivist 2008/115 ega Euroopa Kohtu praktikast ei tulene. EL õigusaktid on selles osas selged. Asjakohane on ka PPA märkus, et kinnipidamisaegade summeerimise korral puuduks korduvate varjupaigataotluste puhul mõnikord vajalik väljasaatmist tagav mehhanism. Teisalt on ilmne, et igasugune vahepealne vabaduses viibimine ei saa iseenesest käivitada kinnipidamistähtaja uut arvestust. Vastasel juhul kaotaks piirmäär oma mõtte.
9.VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Seega on VRKS alusel toimuv kinnipidamine seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Seetõttu leiab kolleegium, et uue varjupaigataotluse esitamine käivitab ka uue kinnipidamistähtaja arvestuse. See ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul. Korduva varjupaigataotluse läbivaatamine peab toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. Tähtust pole sellel, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel.
10.Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohtu määruse lõpptulemus on õige, sest PPA ega halduskohus pole piisavalt põhjendanud, miks on isikult vaja võtta vabadus.
11.PPA ja halduskohus peavad kinnipidamist vajalikuks, sest isik on esitanud korduva varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Leebemaid järelevalvemeetmeid ei pea nad tulemuslikuks, sest esineb põgenemisoht. Kolleegium nõustub halduskohtu järeldusega, et korduv varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, ega korda halduskohtu määruse põhjendusi.
12.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on äärmuslik abinõu, mida võib kasutada vaid siis, kui muud järelevalvemeetmed ei ole piisavalt tõhusad, kusjuures hinnang tuleb anda igal
üksikjuhtumil kõiki taotlejaga seotud asjaolusid arvestades (VRKS § 361 lg 1). Seega, isegi kui isik on esitanud varjupaigataotluse eesmärgiga vältida väljasaatmist, ei too see vältimatult kaasa tema kinnipidamise vajadust. Halduskohus leidis õigesti, et põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks. Ent halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks on praegusel juhul alust arvata, et esineb põgenemisoht.
13.VSS § 361 lg 21 sätestab, et sama paragrahvi lõike 2 p-des 4 ja 7 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 p 4 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Selle üle, et kaebajat on karistatud 8-kuulise vangistusega, ei ole vaidlust. VSS § 68 teine lause (sh selle p 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 61). Nagu märgitud, tuleneb varjupaigataotleja puhul see kohustus veel ka VRKS § 361 lg-st 1.
14.Halduskohus pidas põgenemisohtu piisavalt tõsiseks, sest karistamine näitab, et isik pole õiguskuulekas. Lisaks on puudutatud isik kinnitanud, et ta ei ole nõus oma päritoluriiki naasma ka siis, kui korduv rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse rahuldamata. Halduskohus leidis, et põgenemisohtu ei välista isiku töökoht ja soov Eestisse jääda. Halduskohus on kolleegiumi hinnangul jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et alates 4. märtsist 2016 kuni uue kinnipidamiseni 29. septembril 2016 viibis puudutatud isik vabaduses ega põgenenud kusagile. Samuti oli kaebajal vabaduses viibimise ajal töökoht Eestis. Seda veel ka pärast 8. septembrit 2016, kui jõustus kohtuotsus varjupaiga andmisest keeldumise peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Vabatahtlikuks lahkumiseks valmisoleku puudumine ei näita nende asjaolude kontekstis põgenemissoovi sellisel määral, et oleks täidetud ranged eeldused varjupaigataotleja teistkordseks kinnipidamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.