Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 30.04.2026, Tartu 3-23-1278 X.X.-i kaebus Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/24 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.08.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X.X. Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.08.2025. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja, A.A.i, U.U.i ja D.D.i nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.04.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas oma 24.04.2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/24 alusel X.X.-i süüdi Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (kodukord) p 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks 3 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse. Karistuse täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga 2 kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist.
2.Tartu Vangla jättis 01.06.2023. a vaideotsusega nr 1-11/112-2 rahuldamata X.X.-i vaide 24.04.2023. a käskkirja peale.
X.X. (kaebaja) esitas 09.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/24 tühistamiseks. Kaebuses ning hilisemates täiendustes toodud põhjendused olid järgnevad.
3.1.Vangla rikub uurimiskohustust ja kuritarvitab enda võimu ning vanglaametnikud kasutavad hoopis kaebaja suhtes ebaviisakaid väljendeid.
3.2.Kaebajat karistati selle eest, mida ta pole teinud. Vangla ei ole kogunud piisaval määral tõendeid ja karistuse kaalumisel on arvestatud kehtetu karistusega.
3.3.Vanglaametnikud ajavad kaebajat teadlikult närvi, et tema suhtes siis ettekandeid koostada ja karistada.
3.4.Kaebajale provotseeriti 23.03.2023 terviserike ja A.A. valetab. Kaebaja ei ole selliseid sõnu öelnud, nagu ettekandes kirjas on.
4.Tartu Vangla (vastustaja) esitas vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
4.1.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kodukorra p 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas.
4.2.23.03.2023. a ettekande nr 2-23-1627 kohaselt suhtles kinnipeetav X.X. vanglaametnikega karjudes, peksis karguga vastu ust ning kasutas ebatsensuurset väljendit "tõmba nahhui atsuda suka". Vastustaja hinnangul on käskkirjas põhjendatult leitud, et kaebaja poolt ametniku suunal kasutatud väljendit ning tema kõnemaneeri ei saa pidada viisakaks – teise inimesega karjudes suhtlemine ning tema suunal ebatsensuursete väljendite kasutamine ei vasta ühiskonnas tunnustatud viisakusstandarditele. Kuivõrd kaebaja ei olnud ametnikuga suhtlemisel viisakas, vaid ta karjus ning kasutas ametniku suunal ebatsensuurseid väljendeid, rikkus kaebaja temale kodukorra p-st 1.6.3 tulenevat kohustust.
4.3.Vastustaja hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas piisava põhjalikkusega analüüsitud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise vajalikkust ning karistuse valikut. Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne rikkumise raskusastmega. Kinnipeetava puhul, kes omas ebaviisaka käitumise eest vaidlusaluse teo toimepanemise ajal üht kehtivat distsiplinaarkaristust, ei täidaks karistusena eesmärki jälle uue noomituse määramine. Kinnipeetavale anti võimalus vältida karistuse täitmisele pööramist, kui ta käitub katseajal õiguskuulekalt.
5.Tartu Halduskohus jättis 28.08.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
5.1.Tartu Vangla tunnistas oma 24.04.2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/24 alusel X.X.-i süüdi kodukorra p 1.6.3 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks 3 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse. Karistuse täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga 2 kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist (dtl 8).
5.2.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3).
5.3.Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
5.4.Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on
menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu.
5.5.Kohus nõustub 24.04.2023. a käskkirjas ja 01.06.2023. a vaideotsuses nr 1-11/112-2 toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (dtl 8-11). Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja poolt 23.03.2023 ametniku suunal kasutatud väljendit ning tema kõnemaneeri ei saa pidada viisakaks. Kuivõrd kaebaja ei olnud ametnikuga suhtlemisel viisakas, vaid ta karjus ning kasutas ametniku suunal ebatsensuurseid väljendeid, rikkus kaebaja temale kodukorra p-st 1.6.3 tulenevat kohustust. Kodukorra p 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. 23.03.2023. a ettekande nr 2-23-1627 kohaselt suhtles kinnipeetav X.X. vanglaametnikega karjudes, peksis karguga vastu ust ning kasutas ebatsensuurset väljendit "tõmba nahhui atsuda suka". Kohtu hinnangul on määratud karistus proportsionaalne rikkumise raskusastmega. Kinnipeetava puhul, kes omas varasema ebaviisaka käitumise eest ka vaidlusaluse teo toimepanemise ajal üht kehtivat distsiplinaarkaristust, ei täidaks eesmärki karistusena talle uue noomituse määramine.
5.6.VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust kinnipeetava süülise tegevuse korral. Distsiplinaarkorras on karistatav seega nii tahtluse (õigusvastaste tagajärgede soovimine) kui ka hooletusega (vajaliku hoole järgimata jätmine) toime pandud süütegu. Haldusasja materjalide järgi oli vaidlusaluses käskkirjas õiguspäraselt tehtud viide, et X.X.-il oli 21.04.2023. a seisuga kuus kehtivat distsiplinaarkaristust (vt dtl 158 jj). Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkiri nr 2-23/1-3/24 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 29.09.2025 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ja hiljem ka täiendused, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 28.08.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Käesoleva vaidluse sisuga seonduvad vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kaebajat ei karistatud mitte ainult katseajaga kartserisse paigutamisega, vaid kaebaja pandi ka üksikvangistusse põhjendusega, et ta on ohtlik vanglaametnikule, kellega 23.03.2023 arusaamatus oli. Seda oleks halduskohus samuti pidanud arvesse võtma.
6.2.23.03.2023 olid kaebajal tõsised terviserikked ja neid on kaebajal samas ruumis olnud ka varem. Vanglatöötajad ise provotseerisid 23.03.2023 kaebaja ärevust, hirmu ja paanikat. Kaebaja oli endast väljas, kuna ravimeid ei antud.
6.3.Vangla pole kaebaja süüd tõendanud. Seega tuleb lugeda, et kaebaja väited vastavad tõele. Kaebaja ei ole käskkirjas märgitud väljendeid kasutanud, kuna tema kasvatus ei lubaks seda. Vastustaja valetab. Halduskohus oleks ise pidanud U.U.it küsitlema või kaamerasalvestisi välja nõudma. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks.
6.4.Isegi kui kaebaja oleks neid väljendeid kasutanud, siis oleks vangla pidanud arvestama sellega, et kaebajal on vaimne puue, psüühilised- ja muud häired ning terviseprobleemid.
6.5.Endine kontaktisik oli kaebaja vaenlane, kuna kaebaja nõuab juba 2022. a alates enda Ukrainasse viimist. Kontaktisik ei viitsinud sellega tegeleda ja seepärast ongi kaebajal kõik need probleemid ja karistused.
7.Tartu Vangla jäi 01.12.2025. a vastuses apellatsioonkaebusele varasemalt avaldatud kirjalike seisukohtade juurde.
7.1.Kaebaja viitab sellele, et ta lukustati ka pikaks ajaks üksikvangistusse ja seda põhjendati sellega, et ta on ohtlik vanglaametnikule, kellega oli arusaamatus 23.03.2023. a. Seega
asjaolu, kas talle määrati ka kartserikaristus, ei oma tähtsust. Käesoleva vaidluse esemeks on siiski Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkiri nr 2-23/13/24. Viidatud käskkirja näol on tegemist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga. Käesoleva vaidluse esemesse ei kuulunud üksikvangistuse kohaldamine ega selle võimalik mõju X.X.-ile.
7.2.X.X. on sarnaselt halduskohtumenetluses tooduga seisukohal, et vangla ei ole tema süüd tõestanud. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et kohus ei ole tunnistajana kuulanud üle U.U.it, kes viibis sündmuse juures. Vastustaja hinnangul on halduskohus õiguspäraselt asunud seisukohale, mille kohaselt vastustaja leidis põhjendatult, et X.X. pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo ning vangla ei ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Tartu Vangla on menetluse käigus kogunud piisavalt tõendeid selleks, et tõendada X.X.-i poolt temale etteheidetud teo toimepanemist. Rikkumise tõendamise aluseks võetud ettekanne on piisava detailsusastmega, kirjeldades täpselt situatsiooni, milles X.X. oli ja sõnu, mida ta ametniku suunas kasutas. Distsiplinaarmenetluse käigus anti kaebajale kahel korral võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks (20.04 ja 24.04.2023). Kummagi seletuse sisu ei kätkenud endas etteheiteid sellele, et menetluse käigus ei kuulatud üle valvur U.U.it või, et ei kogutud tõenditena kaamerasalvestisi. Sellesisulisi taotlusi ei esitanud distsiplinaarmenetluses vanglale ka kaebaja.
7.3.Käesolevalt ei ole vanglal enam võimalik kindlaks teha, kas U.U.il võis olla küljes rinnakaamera ega ka seda, kas see salvestas, sest asetleidnud juhtumist on möödas üle kahe aasta. Kuivõrd erinevaid salvestisi distsiplinaarmenetluse käigus tõenditena ei kogutud, ei oleks nende kogumine tagantjärele ega ka nende kohtule edastamine enam võimalik. Võttes siiski arvesse seda, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid olid piisavad selleks, et tõendada kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei saa pidada õigusvastaseks, et halduskohus omal algatusel tõendeid ei kogunud või valvurit tunnistajana üle ei kuulanud.
8.Vastusena kohtunõudele selgitas vastustaja 11.02.2026. a seisukohas, et Tartu Vangla valvuri A.A.i 23.03.2023. a ettekande nr 2-23-1627 kohaselt olid praeguses asjas vaidluse all oleva sündmuse tunnistajateks ka valvurid D.D. ja U.U.. U.U. ei ole käesoleval hetkel enam Tartu Vangla teenistuses. D.D. töötab jätkuvalt Tartu Vanglas.
8.1.Vastustaja lisas oma kirjale D.D.i 11.02.2026. a seletuse, kus ametnik kinnitab, et ta viibis 23.03.2023 aset leidnud sündmuse juures. Samuti kinnitas ametnik, et ta ei ole viidatud intsidendiga seoses varasemalt selgitusi andnud. D.D. toob oma selgituses täpsemalt välja, mida ta vaidlusaluse juhtumi kohta mäletab.
9.Ringkonnakohus edastas vastustaja 11.02.2026. a seisukoha koos lisaga kaebajale, kes sai need paberkandjal kätte 09.03.2026.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuses ja selle täiendustes esitatakse suuresti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule peab ringkonnakohus seetõttu vajalikuks märkida üksnes järgmist.
11.Käesoleva vaidluse kontekstis on asjakohatu kaebaja väide, mille kohaselt ei karistatud teda mitte ainult katseajaga kartserisse paigutamisega, vaid kaebaja pandi ka üksikvangistusse põhjendusega, et ta on ohtlik vanglaametnikule, kellega 23.03.2023 arusaamatus oli ja et seda oleks halduskohus pidanud otsuse tegemisel arvesse võtma.
11.1.Antud juhul lahendas halduskohus asja, mille esemeks oli Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkiri nr 2-23/13/24 ja kaebaja nõue selle tühistamiseks. Viidatud käskkirja näol on tegemist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga. Asja materjalidest nähtuvalt jättis Tartu Halduskohus 21.07.2023. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta, märkides, et kohtu hinnangul soovib X.X. esitatud kaebuses tühistada Tartu Vangla 24.04.2023. a käskkirja nr 223/13/24. Kohus palus kaebajal täpsustada, kas ta nõustub kohtu käsitlusega. Riigikohus märkis 10.09.2024. a määruses, et halduskohtumenetluses esitatud väited viitavad sellele, et X.X.-i sooviks on vaidlustada 24.04.2023. a käskkirja. Sellise nõude osas võttis halduskohus X.X.-i kaebuse ka 12.09.2024. a määrusega menetlusse. KIS-ist nähtuva kohaselt X.X. kaebuse eseme osas halduskohtule vastuväiteid esitanud ei ole. Käesoleva vaidluse esemesse ei kuulunud seega üksikvangistuse kohaldamine ega selle võimalik mõju X.X.-ile ja halduskohus ei pidanud hakkama ise eelnimetatuga seonduvaid asjaolusid uurima.
11.2.Ringkonnakohus märgib täpsustusena üksnes seda, et nähtuvalt Tartu Halduskohtu 07.11.2024. a otsusest haldusasjas nr 3-23-894, millega jäeti X.X.-i kaebus rahuldamata, ei kohaldatud selles vaidlustatud käskkirjaga X.X.-i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid mitte seonduvalt 23.03.2023. a juhtumiga, vaid seoses 01.03.2023. a sündmustega, kus ta käitus korduvalt agressiivselt ja ähvardavalt vangla ametnike suhtes (muuhulgas kasutas vanglaametnikega suhtlemisel üleolevat tooni ja ebatsensuurseid väljendeid, sh füüsilisele vägivallale viitavaid väljendeid), ei allunud korraldustele ametnikest eemale minna ja tema selline käitumine oli kestev (01.03.2023 kella 15.12 kuni kella 19.52-ni). 23.03.2023. a sündmus on eelnevaga seotud üksnes selle kaudu, et seda võeti aluseks hindamaks, kas kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus on ära langenud või mitte ja leiti 18.04.2023. a protokollilises otsuses, et see vajadus ei ole ära langenud.
11.3.Nagu juba märgitud, jättis halduskohus haldusasjas nr 3-23-894 tehtud otsusega rahuldamata X.X.-i tühistamiskaebuse Tartu Vangla 02.03.2023. a käskkirja ja 18.04.2023. a protokollilise otsuse peale. Halduskohtu otsus jõustus 25.03.2025. Seega on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja nende jätkamise õiguspärasust juba hinnatud eraldiseisvas menetluses.
12.Halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka väited, mille kohaselt olid kaebajal 23.03.2023 tõsised terviserikked ja vanglatöötajad ise provotseerisid kaebaja ärevust, hirmu ja paanikat ning kaebaja oli endast väljas, kuna talle ei antud ravimeid.
12.1.Kaebaja ei ole ei haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses millegagi tõendanud temal 23.03.2023 terviserikke tekkimist tulenevalt vanglatöötajate tegevusest või tegevusetusest.
12.2.Ringkonnakohus märgib täpsustuseks, et asjas nr 3-23-2385 esitas X.X. halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude Tartu Vangla vastu, väites, et tal tekkis 23.03.2023 vanglas videokonverentsi ruumis terviserike, mistõttu ta läks endast välja ja millega seoses tekkis talle ka tervisekahju seoses sellega, et seal polnud avatavat akent ega ka ravimeid. Halduskohus leidis 21.05.2024. a määruses (jõustus 10.09.2024), et kaebaja ei esitanud tõendeid, et 23.03.2023 tekkis tal terviserike, mis oleks käsitletav tervise kahjustamisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Viidates haldusasja nr 3-20-556 istungiprotokollile (kaebaja osales 23.03.2023 videokonverentsi teel Tartu Halduskohtu istungil; istungi käigus kaebaja ärritus, tõstis häält, rääkis kohtule vahele ning kell 11.34 otsustas poole istungi pealt lahkuda; kaebaja ei öelnud istungil, et tal on õhupuudus või tal hakkas halb, ei taotlenud kohtult vaheaja tegemist vms; kaebaja karjumine kostis ruumist välja, lisaks peksis kaebaja vastu ust; kell 11.30 lukustas valvur ohutuse huvides ruumi ukse; teine valvur tuli kaebajale järele kell 11.38
ning uks avati; kaebaja oli lukustatud ruumis kaheksa minutit), tagastas halduskohus hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, leides, et riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine antud asjaoludel ebatõenäoline ka siis, kui hinnata neid kaebaja võimaliku väärikuse alandamise või vabaduse võtmise kontekstis. Halduskohus viitas veel sellele, et haldusasja nr 3-20-556 istungiprotokollist ei nähtunud ja lindistusest polnud ka kuulda, et kaebajal oleks videokohtuistungi ajal videokonverentsi ruumis tekkinud tervisehäire, mille tekkimist kaebaja väidab.
12.3.Seega ei kinnita asjas nr 3-23-2385 kogutud tõendid ja ka halduskohtu 21.05.2024. a määrus kaebaja poolt käesolevas asjas esitatud väiteid temal tõsise terviserike tekkimisest ja vanglatöötajate provotseerivast käitumisest, mis viisid väidetavalt kaebaja 23.03.2023 endast välja ja millega kaebaja ilmselt üritab õigustada oma käitumist valvur A.A.i suhtes pärast seda, kui talle videokonverentsiruumi järele tuldi.
12.4.Asjakohatu on ka kaebaja väide, et isegi kui kaebaja oleks A.A.i kohta ettekandes märgitud väljendeid kasutanud, siis oleks vangla pidanud tema karistamisel arvestama sellega, et kaebajal on vaimne puue, psüühilised- ja muud häired ning terviseprobleemid. Kodukorra p 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas ning selle nõude rikkumist ei saa kinnipeetav kuidagi õigustada oma terviseprobleemidega.
13.Põhjendatud pole kaebaja väide, et vastustaja ei ole käesolevas asjas tema süüd tõendanud ja vanglaametnikud valetavad, sest kaebaja ei ole käskkirjas märgitud väljendeid kasutanud, kuna tema kasvatus seda ei lubaks.
13.1.Halduskohus on igati õiguspäraselt asunud seisukohale, et vastustaja leidis põhjendatult, et X.X. pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo ning vangla ei ole samuti jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Ka ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Vangla menetluse käigus kogunud piisavalt tõendeid selleks, et tõendada X.X.-i poolt temale etteheidetud teo toimepanemist. Rikkumise tõendamise aluseks võetud A.A.i ettekanne on piisava detailsusastmega, kirjeldades täpselt situatsiooni, milles X.X. 23.03.2023 oli ja sõnu, mida ta ametniku suhtes kasutas. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A.A.i koostatud ettekandes, seda enam, et nii kaebaja enda väitel (vt apellatsioonkaebus) kui ka muudest asja materjalidest nähtuvalt ei olnud A.A. selle üksuse valvur, kus ta oleks juba varasemalt kaebajaga pidevalt kokku puutunud, vaid vangla pääsla ja kokkusaamise üksuse valvur. Sellises olukorras ei näe ringkonnakohus mingit põhjust, miks oleks A.A. pidanud oma ettekandes kirjeldama 23.03.2023 toimunud intsidenti ja neid väljendeid, mida X.X. tema suhtes kasutas, kuidagi teisiti, kui see tegelikkuses toimus. Seda, et A.A.i ettekandes toodud olukorra kirjeldus vastab tõele, kinnitab ka sama sündmuse tunnistaja D.D.i poolt 11.02.2026 antud kirjalik selgitus.
13.2.Kaebaja väide, et ta ei ole käskkirjas märgitud väljendeid kasutanud, kuna tema kasvatus ei lubakski selliseid ebaviisakaid väljendeid kasutada, pole ka usutav, sest vaidlust ei ole selle üle, et 24.04.2023. a käskkirja andmise ajal oli X.X.-il kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest – kodukorra p 1.6.3. rikkumine sellega, et kaebaja suhtles meedikuga ebaviisakalt, kasutades 23.03.2022 tema suhtes vene keeles väljendeid „värdjas“ ja „lits“.
13.3.Mis puudutab valvur U.U.ilt seletuse võtmist, tema tunnistajana üle kuulamist, valvuri vormikaamerasalvestiste kasutamist või välja nõudmist, siis ei anna ka eelnevaga seotud kaebaja väited alust halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt anti distsiplinaarmenetluse käigus J. Kolensikovile kahel korral võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks, kuid kummagi seletuse sisu ei sisaldanud etteheiteid selle kohta, et menetluse käigus ei kuulatud üle valvur U.U. ja ei kogutud tõendina tema vormikaamera salvestisi. Distsiplinaarmenetluse käigus ei esitanud X.X. vanglale ka vastavasisulisi taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Sellele, et vastavaid tõendeid ei kogutud, viitas X.X. alles vaidemenetluses. Täiendavate tõendite kogumist vaidemenetluses ei pidanud vastustaja vajalikuks, leides, et distsiplinaarmenetluse käigus
kogutud tõendid olid piisavad selleks, et tõendada kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine. Seda, et U.U.it ei kuulatud üle tunnistajana ega ka seda, et ei nõutud välja valvuri vormikaamera salvestisi, ei saa halduskohtule ette heita, sest asja materjalidest nähtuvalt kaebaja halduskohtule sellekohaseid tõendite kogumise taotlusi ei esitanud. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et Tartu Vangla on distsiplinaarmenetluse käigus kogunud piisavalt tõendeid selleks, et tõendada X.X.-i poolt temale etteheidetud teo toimepanemist 23.03.2023.
14.Kaebaja viide KrMS § 7 lg-le 3 ei ole asjakohane. Nimelt sätestab KrMS § 1 lg 1, et KrMS-s sätestatakse kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse kord ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise kord. See tähendab, et KrMS-i sätted ei ole kohaldatavad haldusasjas.
15.Kaebaja selgitused selle kohta, millised olid tema suhted endise kontaktisikuga, kes väidetavalt oli kaebaja vaenlane, ei oma käesoleva asja lahendamisel mingisugust sisulist tähtsust.
16.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 28.08.2025. a otsuse muutmata.
17.Kuna kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel ja menetlusosalised ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis puudub vajadus menetluskulude jagamiseks apellatsioonimenetluses.
18.Kohus asendab otsuse avaldamisel kaebaja, A.A.i, U.U.i ja D.D.i nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.