Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Margit Vutt
Kohtuasi
Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi Anton Pavlenko vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. augusti 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu EUROPARK ESTONIA määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja Anton Pavlenko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. augusti 2023. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-22-100795 muutmata, täiendades määruse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud osaühingu EUROPARK ESTONIA kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 10. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Anton Pavlenkolt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ning menetlus jätkus Harju Maakohtus.
2.Hageja esitas 14. veebruaril 2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu 40 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja Tallinnas asuva korteriomanditeks jagatud kinnisasja juurde kuuluva parkimisala operaator. 1. veebruaril 2019 pargiti parkimisalale sõiduk numbrimärgiga 442 MND (sõiduk), mille armatuurlaualt puudus parkimistingimuste kohaselt nõutav parkimiskaart või -luba. Hageja esitas sõiduki juhile leppetrahvinõude, paigutades trahvikviitungi sõiduki kojamehe vahele.
2-22-100795 Hageja on teinud kindlaks, et parkimistingimuste rikkumise ja leppetrahvi nõudmise ajal oli sõiduki vastutavaks kasutajaks kostja. Kuna kostja jättis leppetrahvi tasumata ega reageerinud hageja vastavasisulistele meeldetuletuskirjadele, pöördus hageja nõudega kohtusse. Hageja nõue kostja vastu koosneb leppetrahvinõudest 30 eurot ja sissenõudmiskuludest 10 eurot.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Sõidukil oli leppetrahvi nõudmise ajal kehtiv korteriühistu parkimisluba. Parkimisega ei eksitud ühegi tingimuse vastu, sest nendes puudub punkt, mis kohustaks asetama parkimiskaardi nähtavale kohale. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et leppetrahvinõue oleks edastatud. Kuna hagejal on sõlmitud korteriühistuga leping, on tal info sõidukite kohta, millele on parkimisluba väljastatud, ning hagejal oli võimalik kontrollida, kas sõidukil on kehtiv parkimisluba. Kuna leppetrahvi nõude esitamisest on möödunud kolm aastat, ei ole hageja nõudest mõistliku aja jooksul teavitanud ning trahvi sissenõudmine ei ole põhjendatud. Kostja palub menetlus lõpetada ja jätta menetluskulud hageja kanda.
4.Harju Maakohus jättis otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Maakohus menetles hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt lihtsustatud korras. Samuti märkis maakohus, et tulenevalt TsMS § 442 lg-st 10 ei anna kohus luba otsuse edasikaebamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja parkis sõiduki parkimisalale korteriomandit kasutava isikuna, kuna kostja abikaasa on üks kinnisasjal asuva korteri omanikest. Parkimine kinnisasjal on kaasomandi eseme otstarbekohane kasutamine, mis on korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 30 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi kostja õigus. Seetõttu ei saa eeldada, et kostja tegi kinnisasjale parkides tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 mõttes kaudse tahteavalduse hagejaga lepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja soovis vaatamata sellele, et kostja võis kinnisasjal parkida, täiendavalt hagejaga lepingut sõlmida. Kuna poolte vahel puudub lepinguline suhe, on nõude rahuldamise eeldused täitmata. Maakohus märkis lisaks, et parkimistingimuste kehtestamine (sõiduautode tasuta parkimise võimaldamine üksnes parkimisloa saanutele ning parkimise keelamine teistele isikutele) ja parkimisteenuse osutamise lepingu sõlmimine hagejaga on küsimus, milleks on vaja korteriomanike kui kaasomanike kokkulepet. Arvestades, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et parkimistingimuste kehtestamiseks oli olemas kõigi korteriomanike kokkulepe, asus maakohus seisukohale, et parkimistingimusi ei saanud kehtestada selliselt, et parkida saab vaid korteriühistu lubade alusel. Kuna hageja ei ole esitanud korteriomanike kokkulepet parkimistingimuste kehtestamiseks ja parkimisteenuse osutamise lepingu sõlmimiseks, sai kinnisasjal parkimisel lähtuda KrtS-is kaasomandi kasutamise kohta sätestatust.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et maakohtu viited Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-151-10 on asjakohatud, iganenud ega arvesta elulisi olukordi. Maakohtu viited KrtS-ile ei puutu asjasse sellisel määral, nagu kohus on välja toonud. Samuti on kohus tõlgendanud KrtS-i ebaloogiliselt, jättes arvesse võtma faktilisi ning elulisi asjaolusid. Korteriühistu on 4. aprilli 2013. a üldkoosolekul arutanud parkimiskorraldust ja võtnud vastu otsuse sõlmida leping hagejaga. Hageja esitas nimetatud üldkoosoleku protokolli alles 2(5)
2-22-100795 apellatsioonimenetluses tõendina, kuna selle varasem esitamine polnud võimalik maakohtu üllatusliku lahenduskäigu tõttu. Parkimise korraldamine on olnud korteriühistu soov, kuna ühistu territooriumile ei mahu kõigi elanike sõidukid ja parkimiskaarti saab taotleda iga korteriomanik selliselt, et igale korteriomanikule antakse maksimaalselt kaks kaarti. Hageja ei nõustunud maakohtuga, et parkimisvõimalustes kokkuleppimine on korteriomanike jaoks oluline küsimus, mis ei ole vaadeldav korteriomandiseaduses (KOS) sätestatud tavakasutusena. Maakohus leidis, et sellise kortermaja elanikele parkimisvõimalusi tagava lepingu sõlmimine eeldab kõigi korteriomanike kokkulepet. Hageja leidis, et selline käsitlus on iganenud ega ole suuremates korteriühistutes tihti teostatav. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 17. augusti 2023. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning jättis apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, selgelt rikkunud menetlusõiguse norme ega selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ka ei ole kohus jaganud vääralt tõendamiskoormist. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud väiteid, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostja vahel puudub lepinguline suhe, mistõttu ei saa tekkida küsimust lepingu rikkumisest ja leppetrahvidest. Parkimistingimuste kehtestamine on küsimus, mis tuleb lahendada korteriomanike kokkuleppel. Praegusel juhul on hageja apellatsioonkaebuses esitanud korteriühistu üldkoosoleku otsuse, kuid see ei ole korteriomanike kokkulepe. Korteriomanike üldkoosoleku otsust saaks käsitada korteriomanike kokkuleppena üksnes juhul, kui koosolekul osaleksid kõik korteriomanikud ja kõik hääletaksid otsuse vastuvõtmise poolt. Kuna selline kokkulepe puudub, oli kostjal õigus parkimisala kasutada parkimisloata, mistõttu ei olnud tal vajadust sõlmida hagejaga lepingut parkimise kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus keeldus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Hageja palub saata asi ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 637 lg 21), jättes hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuivõrd maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks, pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades hindama seda, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja arvates ringkonnakohus sellist sisulist analüüsi ei teinud, piirdudes üksnes napi konstateeringuga, et puuduvad TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alused kaebuse menetlemiseks. Vaidluse keskne õigusküsimus seisneb hageja hinnangul aga KrtS § 35 tõlgendamises. Hageja arvates on vale kohtute käsitlus, nagu nõuaks igasugune parkimisküsimuste korraldamine korteriomanike kokkulepet. Hageja on seisukohal, et parkimise korraldamine on korteriomandite kaasomandi eseme tavakasutuse küsimus, mida saab otsustada tavapärase valitsemise raames. Riigikohtu varasem seisukoht on iganenud ja vajab muutmist. 3(5)
2-22-100795
8.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
10.Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. Selle sätte kohaselt võetakse TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas (lihtmenetluses) esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on tegemist asjaga, mida maakohus võis TsMS § 405 lg 1 alusel lahendada lihtsustatud korras, ning ringkonnakohus võis TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest.
11.Õige ei ole hageja seisukoht, et ringkonnakohus oleks vaidlustatud määruses pidanud tegema sisulist analüüsi TsMS § 637 lg 21 eelduste täidetuse kohta. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud kolleegiumi varasemale seisukohale, et ringkonnakohus ei pea sel alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363/52, p 15). Kolleegiumi hinnangul vastavad ringkonnakohtu määruse põhjendused eelnimetatud nõuetele.
12.Kolleegium nõustub kohtutega, et olukorras, kus kostjal oli korteriomandit kasutava isikuna seadusest tulenev õigus kaasomandi esemeks olevat parkimisala kasutada, ei saanud hageja eeldada, et kostja oleks oma sõidukit parkimisalale parkides väljendanud tahet sõlmida hagejaga parkimisleping. Kolleegium järgib selles osas kohtute põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.
13.Ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi tuleb siiski täiendada osas, mis puudutab sõidukite parkimise korraldamist korteriomandi kaasomandi osa esemel.
13.1.Korteriomaniku õigused korteriomandi kasutamisel on sätestatud KrtS §-s 30. KrtS § 30 lg 1 p 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Viimasega sarnane põhimõte on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 3, mille kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Eelnevast tulenevalt sätestab seadus eelduse, et kui kaasomandi eseme kasutamise korda ei ole kindlaks määratud, võivad kõik korteriomanikud seda kasutada tingimusel, et kasutus vastab kaasomandi eseme otstarbele. See õigus laieneb ka korteriomandit kasutavale isikule (KrtS § 30 lg 3).
4(5)
2-22-100795
13.2.Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe (KrtS § 13), sh võivad nad kokkuleppega anda osa kaasomandi esemest mõne korteriomaniku erikasutusse (KrtS § 14). Kui varem kehtinud KOS § 12 lg 2 võimaldas korteriomanikel kaasomandi eseme tavakasutust puudutavaid küsimusi otsustada häälteenamusega, siis kehtiva KrtS-i kohaselt on samad küsimused hõlmatud kaasomandi eseme tavapärase valitsemisega, mille üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid (KrtS § 35 lg 1).
13.3.Kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab KrtS § 31 lg 1 p 1, mille kohaselt peavad korteriomanikud kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomaniku tegevus väljub tavakasutuse raamest eelkõige juhul, kui sellega rikutakse teiste korteriomanike õigusi (vt nt RKTKm 30.01.2019, 2-17-11887/61, p 15). Igal juhul ei ole tavakasutusega seega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada (KrtS § 30 lg 1 p 2; AÕS § 72 lg 3). Küll aga võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel. Kohtud on vastupidisele järeldusele asudes tuginenud ekslikult Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10 tehtud otsuse punktis 10. Viidatud lahendis ei käsitlenud kolleegium parkimise korraldamist kui kaasomandi eseme kasutamist üldiselt, vaid konkreetse küsimuse, s.o parkimiskohtade kindlaksmääramise kontekstis.
13.4.Teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks on tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel (KrtS § 35 lg 1). Mh saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd, kehtestades nt parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Viimase tõendamata jätmine ei välista siiski korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks (vt ka p 12). Selleks, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet (vt p-d 13.2 ja 13.3). Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks olnud vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-16450/58, p 15).
14.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
15.Määruskaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.