Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kai Kullerkupp ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tatyana Stepanovichi hagi Cafe de Flore OÜ vastu ülesütlemishüvitise saamiseks Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tatyana Stepanovichi kassatsioonkaebus Cafe de Flore OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Tatyana Stepanovichi kassatsioonkaebuse hind 1263 eurot 87 senti Cafe de Flore OÜ kassatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Tatyana Stepanovich, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Cafe de Flore OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo
2-19-2497 vandeadvokaadi Anti Aasmaa tasu suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 129 eurot 60 senti (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tatyana Stepanovich (töötaja) esitas 26. septembril 2018 töövaidluskomisjonile Cafe de Flore OÜ (tööandja) vastu avalduse, milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja 2018. aasta augusti töötasu 519 eurot 75 senti, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel ja mõista tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 1442 eurot 74 senti. Töötaja loobus saamata jäänud töötasu nõudest töövaidluskomisjonis. Tööandja esitas 12. oktoobril 2018 töövaidluskomisjonile töötaja vastu avalduse, milles palus tuvastada, et töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 17. septembrist 2018. Tööandja täpsustas avaldust 18. detsembril 2018, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 1727 eurot 52 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 16. jaanuari 2019. a otsusega töötaja avalduse osaliselt, lõpetas töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018, mõistis tööandjalt töötaja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise 506 eurot 17 senti ning jättis tööandja avalduse töötaja vastu rahuldamata. Tööandja esitas 15. veebruaril 2019 Viru Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses, jätta töötaja hagi tervikuna rahuldamata ja rahuldada tööandja hagi.
2.Töötaja hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. jaanuaril 2014 töölepingu, mille alusel töötas töötaja tööandja juures kelner-ettekandjana. Töötaja teatas 17. septembril 2018 tööandjale, et ütleb töölepingu üles alates 21. septembrist 2018, kuna tööandja on pidevalt viivitanud töötasu maksmisega. Töötasu tuli maksta iga kuu 4.–7. kuupäeval, kuid tööandja hilines töötasu maksmisega regulaarselt kümme ja rohkem päeva ega maksnud töötajale 2018. aasta augusti töötasu. Töötasu maksmisega viivitamine on töölepingu oluline rikkumine, kuna see oli töötaja ainus sissetulek.
3.Tööandja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt hilinenud. Töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, mistõttu on ülesütlemine tühine. Tööandja jättis 2018. aasta augusti töötasu töötajale välja maksmata, sest ta avastas, et töötaja on omastanud tööandja raha. Tööandja teatas 4. septembril 2018 töötajale augusti töötasu maksmisega viivitamisest. Tööandja viivitas töötasu maksmisega, et selgitada välja töötajate tekitatud kahju suurus ning tuvastada raha omastajad. Pooled pidasid vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks läbirääkimisi, mille tõttu samuti töötasu maksmine viibis. Pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist maksis tööandja töötasu välja.
4.Tööandja hagiavalduse kohaselt ei olnud töötajal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, mistõttu on ülesütlemine tühine. Lisaks on töölepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega. Tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt viivitanud. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 21. septembrist 2018. Töötaja on tekitanud tööandjale kahju kokku 1727 eurot 52 senti. Töötaja tekitas tööandjale kahju 376 eurot 73 senti, müües kondiitritooteid 50%-lise soodustusega väljaspool lubatud kellaaegu. Samuti tekitas töötaja tööandjale kahju 593 eurot 72 senti, kuna kasutas ilma aluseta allahindlust. Klient maksis kauba eest täishinna, kuid töötaja kasutas allahindlust ja jättis vahe endale. Lisaks tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti, sest tühistas jookide tellimused enne arve sulgemist, kuigi tellimused täideti klientidele. Tellimuste eest makstud raha võttis töötaja kassast endale. 2(9)
2-19-2497 Tööandja vähendas 27. septembril 2019 maakohtule esitatud vastuses 757 euro 7 sendi suurust kahju nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja 749 eurot 47 senti ning tervikuna 1719 eurot 92 senti.
5.Töötaja vaidles tööandja hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata, kuna tööandja kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
6.Viru Maakohus rahuldas 10. septembri 2020. a otsusega töötaja hagi ning lõpetas poolte töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018 ja mõistis tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 506 eurot 17 senti. Maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi töötaja vastu. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Ekslik on tööandja seisukoht, et 2018. aasta augusti töötasu maksmisega viivitus ei olnud oluline TLS § 91 lg 2 p 2 mõttes. 4. septembri 2018 käskkirjaga anti töötajale selgelt mõista, et töötasu väljamaksmisega viivitatakse teadmata ajani. Tööandjal ei olnud seaduslikku alust töötasu maksmisega viivitada. 2018. aasta augusti töötasu väljamaksmisega viivitamine oli töölepingu oluline rikkumine TLS § 91 lg 2 p 2 tähenduses ning töötaja ütles töölepingu üles põhjendatult ja seaduslikult. Kuna töötaja on töölepingu kehtivalt üles öelnud, ei ole alust rahuldada tööandja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel lõpetamise nõuet. Tööandja ei ole tõendanud varalise kahju tekkimist. Kassasüsteemiga manipuleerimine on tõendatud kassasüsteemi väljatrükiga ja töötaja on selle omaks võtnud. Selline töötajate käitumine oli taunitav ja nende eesmärk võis olla saada isiklikku kasu, kuid varalise kahju tekitamine tööandjale ei ole tõendatud. Töötaja tegevus on pigem käsitatav klientide petmisena ja seeläbi võimaliku mainekahju tekitamisena tööandjale. Tööandja vara vähenemine on tõendamata. Tööandja tugineb sellele, et jookide kustutamisega arvetelt tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti. Samas ei ole tööandja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kontrolli käigus tuvastanud kohvi koguse (kapslite kulu) ja kohvi müügist saadud sissetuleku vahe (puudujäägi). Tööandja oli hooletu, sest ta ei olnud kehtestanud töökorralduse reegleid ning allahindluste ja soodustuste juhendeid ega kontrollinud töötajaid. Sellega lõi tööandja ise kassasüsteemiga manipuleerimise võimaluse. Täpsete reeglite ja kontrolliga olnuks see välditav.
7.Tööandja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta töötaja hagi rahuldamata ning rahuldada tööandja hagi.
8.Töötaja vaidles tööandja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 2021. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega jättis töötaja hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt tööandja hagi. Ringkonnakohus tuvastas, et töötaja TLS § 91 lg 2 p 3 alusel tehtud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja tööleping on lõppenud TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates 17. oktoobrist 2018. Ringkonnakohus mõistis töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitise 757 eurot 7 senti. Maaja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 2018. aasta augusti ja septembri töötasu töötajale tasumine alles 8. oktoobril 2018 on töölepingu rikkumine ning üldjuhul on töötasu maksmisega viivitamine töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 järgi. Arvestades poolte käitumist ja 3(9)
2-19-2497 tahteavaldusi ning töötasu maksmisega viivitamise asjaolusid, ei ole tööandja käitunud lepingut rikkudes viisil, mis annaks töötajale õiguse nimetatud alusele tugineda. Tööandja teavitas
4.septembri 2018. a käskkirjaga töötajat sellest, et augusti töötasu peetakse kinni kuni töötajate tekitatud kahju suuruse selgumiseni. Töötajad saatsid 5. septembri 2018. a e-kirjaga tööandjale töötasu nõude. Töötajate seda e-kirja ei saa lugeda hoiatuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 2 mõttes, millest tööandja pidi saama aru, et tal tuleb oma lepingulisi kohustusi täita ning sellele võib järgneda töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Tööandja kohtus töötajatega 8. septembril 2018, et arutada nende töölepingu rikkumist. Tööandja etteheited töötajatele olid seotud raha omastamisega ning ta esitas selle kohta töötajatele tõendid. Töötaja ütles töölepingu 17. septembril 2018 üles. Maakohus leidis õigesti, et tööandjal ei olnud töötasu maksmisega viivitamiseks seaduslikku alust. Samas ei käitunud töötaja töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja VÕS § 6 tähenduses. Ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli tööandja viivitanud töötasu maksmisega ainult kümme päeva. Töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja kohustuse rikkumise tõttu kümne päeva möödudes töötasu maksmisega viivitamisest ja tööandjaga läbirääkimiste ajal olukorras, kus töötajale heideti ette pikema aja jooksul kahju tekitamist, on töötajale seadusega antud õiguse kuritarvitamine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole alust töötaja nõuet rahuldada. Kuna töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, kohaldub asjas TLS § 107 ning § 85 lg 4 järgi tuleb lugeda tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Seega tuleb lugeda tööleping lõppenuks 17. oktoobril 2018. Vale on maakohtu järeldus, et tööandjale ei ole kahju tekkinud. Tööandja tugines sellele, et töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust kassasüsteemi manipuleerides, kuna kustutas kohviku klientidele kohvi või teed müües kassasüsteemist müüdud joogi ja võttis kliendilt raha endale. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et tööandjal ei teki varalist kahju, kui töötaja müüb oma töökohustuste raames kohvi, jättes selle kassasüsteemis kajastamata või lahjendades müügis olevat kaupa müügitulemi suurendamiseks, ning võtab saadud raha endale. Tööandja hüvitisnõuet töötaja vastu ei välista asjaolu, et kohvi koguse (kapslite kulu) ja kohvi müügist saadud sissetuleku vahel ei tekkinud puudujääki. Samuti on ebaõige ja kahju hüvitamise üldpõhimõtetega vastuolus maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole klientide petmine ja sellega võimaliku mainekahju tekitamine tööandjale käsitatav tööandjale hüvitava kahjuna. Maakohus hindas õigesti tööandja esitatud kassasüsteemi väljatrükki ning seda, et töötaja ei vaielnud vastu tööandja nende jookide maksumuse arvutuskäigule, mille töötaja oli klientide arvetelt kustutanud. Töötaja leidis üksnes seda, et kustutamise põhjuseks võis olla asjaolu, et klient ei soovinud enam jooki või muutis esialgset tellimust. Kuna töötaja need väited ei ole tõendatud, saab lähtuda tööandja maakohtule esitatud arvutusest ning lugeda tema kahjuks 749 eurot 47 senti, mis oli põhjustatud kassasüsteemiga manipuleerimise kaudu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Töötaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles rahuldati tööandja apellatsioonkaebus, ja osas, milles menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Töötaja palub jätta jõusse maakohtu otsuse.
4(9)
2-19-2497 Töötaja käitus töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus. Tööandja tuginemine hea usu põhimõttele on välistatud. Ka objektiivselt hinnates ei tegutsenud töötaja vastuolus hea usu põhimõttega. TLS § 91 lg-st 4 tuleneb, et töötaja peab võimalikult kiiresti teatama oma soovist tööleping üles öelda, sest hiljem võib see õigus olla välistatud. Töölepingu väidetavate rikkumiste töötajatega arutamine ei anna tööandjale alust jätta töötasu välja maksmata. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et töötajate 5. septembri 2018 e-kiri ei ole käsitatav hoiatusena VÕS § 196 lg 2 mõttes. E-kirja sisust saab järeldada, et töötaja soovis töötasu väljamaksmist ning andis selleks tööandjale täiendava tähtaja. Kui täiendavaks tähtajaks töötasu välja ei makstud, oli töötajal õigus tööleping üles öelda. Töötasu maksmisega viivitamine oli töötaja jaoks töölepingu oluline rikkumine, sest see oli tema ainus sissetulek. Samuti saab arvestada sellega, et 2017. ja 2018. aastal viivitas tööandja paaril korral mõned päevad töötasu maksmisega. Maakohus leidis õigesti, et tööandjale ei tekkinud kahju. Alternatiivselt tuleks tööandja kahju suurust vähendada vähemalt 1/3 võrra, arvates sellest maha kohvi (kapslite) ja tee hinna, millest jooki tehti. Kui töötaja oleks jooke valmistanud nõuetekohaselt, oleks tööandjale sellega kaasnenud kohvi ja tee kulu. Kohtud tuvastasid, et töötajad lahjendasid müügis olevat kaupa müügitulemi suurendamiseks. VÕS § 127 lg 6 kohaselt on võimalik hinnanguliselt tuvastada ka kasu, mida tööandja sai kahju tekitamise tagajärjel, s.o tööandja kohvi ja tee ostmiselt säästetud kulu, mis on hinnanguliselt 1/3 tööandja kahjust.
11.Tööandja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
12.Tööandja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega määrata kindlaks menetluskulude proportsionaalne jaotus menetlusosaliste vahel tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 163 lg-t 1. Töötaja hagi rahuldamata jätmise korral tulnuks tema hagiga seotud menetluskulud jätta tema kanda. Tööandja hagiga seotud menetluskulud oleks tulnud jagada võrdeliselt tema nõude rahuldamise ulatusega.
13.Töötaja vaidleb tööandja kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata juhul, kui töötaja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kui töötaja kassatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb jätta menetluskulud tööandja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse.
15.Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohus jättis töötaja hagi rahuldamata ja rahuldas tööandja hagi osaliselt. Tööandja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust tema hagi rahuldamata jätmise osas. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäi rahuldamata tööandja hagi 970 euro 45 sendi suuruse kahju hüvitamiseks.
16.Esmalt käsitleb kolleegium töötaja töölepingu erakorralist ülesütlemist, selgitades TLS § 91 lg 2 p 2 kohaldamise eeldusi (I), seejärel tööandja töötaja vastu esitatud töökohustuste rikkumisega 5(9)
2-19-2497 tekitatud kahju hüvitamise nõuet (II) ja tööandja kassatsioonkaebust menetluskulude jaotuse kohta (III), ning lõpuks lahendab menetluslikud küsimused (IV). I
17.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas töötajal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Ringkonnakohus leidis, et töötaja pidi tööandjat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama VÕS § 196 lg 2 järgi. Samuti leidis ringkonnakohus, et töötaja ei käitunud töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 järgi. Kolleegium ei nõustu nende järeldustega.
18.Kolleegiumi seisukoha järgi võib töötaja öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Lepingurikkumised, mida saab esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2 ning need kohalduvad VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Muu hulgas on töötajal õigus öelda tööleping erakorraliselt üles, kui tööandja on rikkunud oluliselt töötasu maksmise kohustust, s.o jätnud töötasu maksmata, viivitanud töötasu maksmisega või maksnud kokkulepitust väiksemat töötasu (TLS § 91 lg 2 p 2) (vt Riigikohtu 9. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129/80, p-d 26–27). Eeltooduga arvestades leiab kolleegium, et töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane jätkab rikkumist. Sellisel juhul tuleb arvestada, et TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). See tähendab, et kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal, saab töötaja sellele rikkumisele tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast viimase rikkumise toimumist.
19.Tööandja märkis, et ta viivitas töötasu maksmisega vajaduse tõttu selgitada välja tekitatud kahju suurus ning tuvastada raha omastanud töötajad ning et pooled pidasid läbirääkimisi vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kohtud leidsid tuvastatud asjaolude alusel materiaalõigust õigesti kohaldades, et tööandjal ei olnud seaduslikku alust töötasu maksmisega viivitada ja oma kahju hüvitamise nõuet TLS § 78 alusel töötaja töötasu nõudega tasaarvestada. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et TLS § 78 lg-te 1 ja 2 järgi on üldjuhul tööandja tasaarvestuse eelduseks töötaja pärast tasaarvestamise õiguse tekkimist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolek ning enne tasaarvestamisõiguse tekkimist antud nõusolek on tühine. Erandina on töötaja enne tasaarvestusõiguse tekkimist antud nõusolek kehtiv üksnes juhul, kui töötaja on andnud nõusoleku tööandja arvel tehtavate kokkulepitud limiiti ületavate kulude tasaarvestamiseks (Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-11, p 22). Kolleegium leiab, et tööandjale ei anna õigust viivitada töötasu maksmisega asjaolu, et töötaja on tekitanud talle kahju ja tööandja soovib saada töötaja nõusolekut vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kirjeldatud põhjusel töötasu maksmisega viivitamine võib olla töötasu maksmise kohustuse oluline rikkumine, mis annab töötajale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. 6(9)
2-19-2497
20.Eriregulatsioonina VÕS § 196 lg-st 2 ei näe TLS ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega (vrd TLS § 88 lg-s 3 sätestatud tööandja hoiatamiskohustus). Samas võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud tööandja tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või seaduses sätestatud kohustusi, või andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse lugeda tööandja rikkumised oluliseks. Lisaks võivad pooled TLS §-s 2 sätestatut arvestades leppida ka kokku, millised töölepingu rikkumised on käsitatavad olulise rikkumisena TLS § 91 lg 2 tähenduses (vt Riigikohtu 9. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129/80, p 28).
21.Kolleegium on seisukohal, et kui töötaja ütleb töölepingu üles olulise lepingurikkumise tõttu, ei saa tööandja seda vaidlustada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega põhjusel, et töötaja on töölepingu üles öelnud tööandjaga peetavate läbirääkimiste ajal olukorras, kus töötajale heidetakse ette pikema ajavahemiku jooksul kahju tekitamist. Asjaolu, et tööandja heidab töötajale ette kahju tekitamist ja töölepingu rikkumist, ei anna tööandjale õigust asuda rikkuma töölepingust tulenevat töötasu maksmise kohustust ega võta töötajalt õigust öelda sellise tööandja rikkumise korral tööleping erakorraliselt üles.
22.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas eeltooduga võtma põhjendatud seisukoha, kas töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, mh kas tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega ja kas töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud töötasu maksmisega viivitamisest teada või pidi sellest teada saama. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et juhul, kui töötajal ei olnud alust tähtajatut töölepingut erakorraliselt üles öelda, kohaldub asjas TLS § 85 lg 4, mitte TLS § 107 (vt Riigikohtu
15.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 11). Samuti ei ole olukorras, kus tööandja ei ole töölepingut ise erakorraliselt üles öelnud, alust tuvastada töösuhte lõppemist nt TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud alusel. Seega, kui ringkonnakohus leiab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks alates ajast, mil see oleks lõppenud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Kui ringkonnakohus nõustub asja uuel lahendamisel maakohtuga, et töötaja erakorraline ülesütlemine on kehtiv, tuleb võtta seisukoht ka töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude kohta, mille maakohus on osaliselt rahuldanud. II
23.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas töötaja peab hüvitama tööandjale tekitatud kahju 757 eurot 7 senti. Kuna kohtud ei ole tuvastanud, et pooled olid sõlminud varalise vastutuse kokkuleppe TLS § 75 järgi, tuleb tööandja nõue lahendada VÕS 7. ptk alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid (TLS § 1 lg 3). Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p-d 12, 13 ja 15;
15.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25): • töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); • tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); • töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‐s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). 7(9)
2-19-2497
24.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei tuvastanud tööandja kahju hüvitamise nõude eeldusi nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millist töölepingust tulenevat kohustust töötaja ringkonnakohtu arvates rikkus. Samuti ei selgu, kas tööandjale tekkis kahju sellest, et töötaja tühistas jookide tellimuse sularahas maksmisel vahetult enne arve sulgemist ja jättis saadud raha endale, kuigi joogid serveeriti klientidele, või sellest, et töötaja tegi ühest kohvikapslist kaks kohvi ja jättis kogu raha endale. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud nõuetekohaselt töötaja süüd, töötaja rikkumise ja tööandja kahju vahelist põhjuslikku seost, kohustuse kaitse-eesmärki ning kahju tekkimise ettenähtavust.
25.Tööandjal on õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui viimane rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2). Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et töötaja pidi TLS § 15 lg 1 järgi täitma oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TLS § 16 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lisaks oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Ringkonnakohus ei ole töötaja hoolsuse määra hindamisel tema kohustuste rikkumise kontekstis TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega arvestanud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus seda tegema.
26.Töötaja kahju hüvitamise ulatus, s.o kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 kohaselt selle järgi, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või oli hooletu. Töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab tööandja töötajalt nõuda TLS § 74 lg 1 alusel. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 esimese lause järgi tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi tööandja tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina VÕS § 127 lg‐t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvutamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab ka peamisi VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud kahjuhüvitise piiramise aluseid. Hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid siis, kui diskretsioonipiire on ületatud (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p-d 29 ja 30). Arvestada tuleb ka sellega, et VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
27.Eeltooduga arvestades tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel hinnata nii kahju hüvitamise eeldusi kui ka töötajalt väljamõistetava hüvitise suurust. Selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida Riigikohus TsMS § 688 lg‐te 3–5 kohaselt ise ei saa teha. 8(9)
2-19-2497
III
28.Tööandja vaidlustab kassatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse, leides, et ringkonnakohus jaotas asja menetluskulud valesti TsMS § 163 lg 1 järgi ega arvestanud töötaja hagi rahuldamata jätmise ja tööandja hagi osalise rahuldamisega, samuti, et ringkonnakohus ei ole menetluskulude poolte endi kanda jätmist põhjendanud. Kolleegium nõustub tööandjaga osas, milles tööandja heidab ringkonnakohtule ette TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulude jaotuse määramise põhjendamata jätmist. Kui kohus menetleb mõlema poole hagi, siis tuleb üldjuhul menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Juhul, kui ühe poole hagi jääb rahuldamata ja teise poole hagi rahuldatakse osaliselt, siis esimese hagi rahuldamata jätmise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 alusel ja teise hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163. Eelkõige kehtib see olukorras, kus mõlema poole hagi esemeks on raha maksmise nõue. Juhul, kui kohus menetleb mõlema poole vastastikuseid hagisid, milles vaieldakse eriliigiliste nõuete üle, peab kohus kaalutlusõiguse alusel hindama, millist TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud alternatiivi rakendada, ning seda valikut otsuses ka põhjendama. IV
29.Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt vähendas tööandja 757 euro 7 sendi suurust kahjuhüvitise nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt välja kokku 1719 eurot 92 senti. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid menetluses võtnud seisukoha nõude vähendamise kohta, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda tööandjale võimalus nõude suurust täpsustada.
30.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
31.Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 alusel kohaldub praeguses asjas kautsjoni tagastamisele enne 1. jaanuari 2022 kehtinud regulatsioon. Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel pooltele tagastada.
32.Töötajale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, milles palub töötajale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga 129 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Riigi õigusabi tasu maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.