Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-2497
Tsiviilasi
Tatyana Stepanovichi hagi Cafe de Flore OÜ vastu saamata jäänud töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2226 eurot 9 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Cafe de Flore OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: Cafe de Flore OÜ (registrikood 12518073), esindaja vandeadvokaat Krisiina Lee Vastustaja: Tatyana Stepanovich (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Cafe de Flore OÜ hagist loobumine 7 euro 60 sendi suuruse nõude osas ning lõpetada selles osas menetlus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 10. septembri 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis Cafe de Flore OÜ hagi 749 euro 47 sendi saamiseks rahuldamata ning jaotas menetluskulud. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus rahuldas Tatyana Stepanovichi hagi ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata Cafe de Flore OÜ hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning 749 eurost 47 sendist suurema hüvitise saamiseks.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu osaliselt ning mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 749 eurot 47 senti.
4.Tasaarvestada poolte vastastikkused rahalised nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 243 eurot 30 senti.
5.Rahuldada Cafe de Flore OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
6.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:
6.1.Rahuldada Tatyana Stepanovichi hagi.
6.2.Tatyana Stepanovichi ja Cafe de Flore OÜ vahel 2. jaanuaril 2014 sõlmitud tööleping on TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles öeldud alates 21. septembrist 2018. Cafe de Flore OÜ-l teha vastav kanne töötamise registris.
6.3.Mõista Cafe de Flore OÜ-lt Tatyana Stepanovichi kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 506 eurot 17 senti.
6.4.Rahuldada osaliselt Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu.
6.5.Mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 749 eurot 47 senti.
6.6.Jätta rahuldamata Cafe de Flore OÜ nõue Tatyana Stepanovichi vastu 749 eurost 47 sendist suurema hüvitise saamiseks ning töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.
6.7.Tasaarvestada poolte vastastikkused rahalised nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 243 eurot 30 senti.
6.8.Jätta Tatyana Stepanovichi hagiga seotud menetluskulud Cafe de Flore OÜ kanda. Jätta Cafe de Flore OÜ hagiga seotud menetluskulud 43% ulatuses Tatyana Stepanovichi kanda ja 57% ulatuses Cafe de Flore kanda.
6.9.Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tatyana Stepanovich (töötaja) esitas 26. septembril 2018 töövaidluskomisjonile Cafe de Flore OÜ (tööandja) vastu avalduse, milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja 2018. a augusti töötasu 519 eurot 75 senti, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel ja mõista tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 1442 eurot 74 senti. Töötaja loobus saamata jäänud töötasu nõudest töövaidluskomisjonis. Tööandja esitas 12. oktoobril 2018 töövaidluskomisjonile töötaja vastu avalduse, milles palus tuvastada, et töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 17. septembrist 2018. Tööandja täpsustas avaldust
18.detsembril 2018, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 1727 eurot 52 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 16. jaanuari 2019. a otsusega töötaja avalduse osaliselt, lõpetas töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018, mõistis tööandjalt töötaja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise 506 eurot 17 senti ning jättis tööandja avalduse töötaja vastu rahuldamata. Tööandja esitas 15. veebruaril 2019 Viru Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses jätta töötaja hagi tervikuna rahuldamata ja rahuldada tööandja hagi.
2.Töötaja hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. jaanuaril 2014 töölepingu, mille alusel töötas töötaja tööandja juures kelner-ettekandjana. Töötaja teatas 17. septembril 2018 tööandjale, et ütleb töölepingu üles alates 21. septembrist 2018, kuna tööandja on pidevalt viivitanud töötasu maksmisega. Töötasu tuli maksta iga kuu 4.–7. kuupäeval, kuid tööandja hilines töötasu maksmisega regulaarselt kümme ja rohkem päeva ega maksnud töötajale 2018. a augusti töötasu. Töötasu maksmisega viivitamine on töölepingu oluline rikkumine, kuna see oli töötaja ainus sissetulek.
3.Tööandja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt hilinenud. Töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, mistõttu on ülesütlemine tühine. Tööandja jättis 2018. aasta augusti töötasu töötajale välja maksmata, sest ta avastas, et töötaja on omastanud tööandja raha. Tööandja teatas 4. septembril 2018 töötajale augusti töötasu maksmisega viivitamisest. Tööandja viivitas töötasu maksmisega, et selgitada välja töötajate tekitatud kahju suurus ning tuvastada raha omastajad. Pooled pidasid vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks läbirääkimisi, mille tõttu samuti töötasu maksmine viibis. Pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist maksis tööandja töötasu välja.
4.Tööandja hagiavalduse kohaselt ei olnud töötajal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, mistõttu on ülesütlemine tühine. Lisaks on töölepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega. Tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt viivitanud. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates
21.septembrist 2018. Töötaja on tekitanud tööandjale kahju kokku 1727 eurot 52 senti. Töötaja tekitas tööandjale kahju 376 eurot 73 senti, müües kondiitritooteid 50%-lise soodustusega väljaspool lubatud kellaaegu. Samuti tekitas töötaja tööandjale kahju 593 eurot 72 senti, kuna kasutas ilma aluseta allahindlust. Klient maksis kauba eest täishinna, kuid töötaja kasutas allahindlust ja jättis vahe endale. Lisaks tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti, sest tühistas jookide tellimused enne arve sulgemist, kuigi tellimused täideti klientidele. Tellimuste eest makstud raha võttis töötaja kassast endale.
Tööandja vähendas 27. septembril 2019 maakohtule esitatud vastuses 757 euro 7 sendi suurust kahju nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja 749 eurot 47 senti ning tervikuna 1719 eurot 92 senti.
5.Töötaja vaidles tööandja hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata, kuna tööandja kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
MAAKOHTU OTSUS
6.Viru Maakohus rahuldas 10. septembri 2020. a otsusega töötaja hagi ning lõpetas poolte töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018 ja mõistis tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 506 eurot 17 senti. Maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi töötaja vastu. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Ekslik on tööandja seisukoht, et 2018. aasta augusti töötasu maksmisega viivitus ei olnud oluline TLS § 91 lg 2 p 2 mõttes. 4. septembri 2018 käskkirjaga anti töötajale selgelt mõista, et töötasu väljamaksmisega viivitatakse teadmata ajani. Tööandjal ei olnud seaduslikku alust töötasu maksmisega viivitada. 2018. aasta augusti töötasu väljamaksmisega viivitamine oli töölepingu oluline rikkumine TLS § 91 lg 2 p 2 tähenduses ning töötaja ütles töölepingu üles põhjendatult ja seaduslikult. Kuna töötaja on töölepingu kehtivalt üles öelnud, ei ole alust rahuldada tööandja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel lõpetamise nõuet. Tööandja ei ole tõendanud varalise kahju tekkimist. Kassasüsteemiga manipuleerimine on tõendatud kassasüsteemi väljatrükiga ja töötaja on selle omaks võtnud. Selline töötajate käitumine oli taunitav ja nende eesmärk võis olla saada isiklikku kasu, kuid varalise kahju tekitamine tööandjale ei ole tõendatud. Töötaja tegevus on pigem käsitatav klientide petmisena ja seeläbi võimaliku mainekahju tekitamisena tööandjale. Tööandja vara vähenemine on tõendamata. Tööandja tugineb sellele, et jookide kustutamisega arvetelt tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti. Samas ei ole tööandja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kontrolli käigus tuvastanud kohvi koguse (kapslite kulu) ja kohvi müügist saadud sissetuleku vahe (puudujäägi). Tööandja oli hooletu, sest ta ei olnud kehtestanud töökorralduse reegleid ning allahindluste ja soodustuste juhendeid ega kontrollinud töötajaid. Sellega lõi tööandja ise kassasüsteemiga manipuleerimise võimaluse. Täpsete reeglite ja kontrolliga olnuks see välditav.
EDASINE MENETLUS
7.Tööandja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta töötaja hagi rahuldamata ning rahuldada tööandja hagi. Maakohus on ekslikult leidnud, et tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Kümnepäevast viivitust ei saa pidada oluliseks viivituseks TLS § 91 lg 2 p 2 mõttes. Maakohtu põhjendused tööandja kahju nõude rahuldamata jätmise osas on vastuolulised. Maakohtu otsusest ei selgu, miks kassasüsteemi väljatrükk ei tõenda kahju suurust. Kahjuarvestus ei olnud maakohtus vaidluse all. Tööandja ei saa ega pea tõendama negatiivset asjaolu, s.o seda, et nuppu „-50% pagar ja kondiiter“ ei kasutatud nt töötajatele või tööandjale toodete müügiks. Maakohus ei juhtinud tööandja tähelepanu kahju suuruse tõendamatusele. Kui kohtu hinnangul ei olnud kahju täpset suurust võimalik kindlaks teha, oleks maakohus saanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 tuginedes kahju suuruse ise otsustada.
8.Töötaja vaidles tööandja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Töötaja poolt töölepingu ülesütlemine oli õigustatud. Tööandja nõuded on tõendamata. Tööandja poolt esitatud kassasüsteemi väljatrükid ei tõenda tööandja nõudeid.
9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 2021. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega jättis töötaja hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt tööandja hagi. Ringkonnakohus tuvastas, et töötaja TLS § 91 lg 2 p 3 alusel tehtud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja tööleping on lõppenud TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates
17.oktoobrist 2018. Ringkonnakohus mõistis töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitise 757 eurot 7 senti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 2018. aasta augusti ja septembri töötasu töötajale tasumine alles 8. oktoobril 2018 on töölepingu rikkumine ning üldjuhul on töötasu maksmisega viivitamine töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 järgi. Arvestades poolte käitumist ja tahteavaldusi ning töötasu maksmisega viivitamise asjaolusid, ei ole tööandja käitunud lepingut rikkudes viisil, mis annaks töötajale õiguse nimetatud alusele tugineda. Tööandja teavitas 4. septembri 2018. a käskkirjaga töötajat sellest, et augusti töötasu peetakse kinni kuni töötajate tekitatud kahju suuruse selgumiseni. Töötajad saatsid 5. septembri 2018. a e-kirjaga tööandjale töötasu nõude. Töötajate seda e-kirja ei saa lugeda hoiatuseks VÕS § 196 lg 2 mõttes, millest tööandja pidi saama aru, et tal tuleb oma lepingulisi kohustusi täita ning sellele võib järgneda töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Tööandja kohtus töötajatega 8. septembril 2018, et arutada nende töölepingu rikkumist. Tööandja etteheited töötajatele olid seotud raha omastamisega ning ta esitas selle kohta töötajatele tõendid. Töötaja ütles töölepingu 17. septembril 2018 üles. Maakohus leidis õigesti, et tööandjal ei olnud töötasu maksmisega viivitamiseks seaduslikku alust. Samas ei käitunud töötaja töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja VÕS § 6 tähenduses. Ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli tööandja viivitanud töötasu maksmisega ainult kümme päeva. Töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja kohustuse rikkumise tõttu kümne päeva möödudes töötasu maksmisega viivitamisest ja tööandjaga läbirääkimiste ajal olukorras, kus töötajale heideti ette pikema aja jooksul kahju tekitamist, on töötajale seadusega antud õiguse kuritarvitamine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole alust töötaja nõuet rahuldada. Kuna töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, kohaldub asjas TLS § 107 ning § 85 lg 4 järgi tuleb lugeda tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Seega tuleb lugeda tööleping lõppenuks 17. oktoobril 2018. Vale on maakohtu järeldus, et tööandjale ei ole kahju tekkinud. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et tööandjal ei teki varalist kahju, kui töötaja müüb oma töökohustuste raames kohvi, jättes selle kassasüsteemis kajastamata või lahjendades müügis olevat kaupa müügitulemi suurendamiseks, ning võtab saadud raha endale. Tööandja hüvitisnõuet töötaja vastu ei välista asjaolu, et kohvi koguse (kapslite kulu) ja kohvi müügist saadud sissetuleku vahel ei tekkinud puudujääki. Samuti on ebaõige ja kahju hüvitamise üldpõhimõtetega vastuolus maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole klientide petmine ja sellega võimaliku mainekahju tekitamine tööandjale käsitatav tööandjale hüvitava kahjuna. Maakohus hindas õigesti tööandja esitatud kassasüsteemi väljatrükki ning seda, et töötaja ei vaielnud vastu tööandja nende jookide maksumuse arvutuskäigule, mille töötaja oli klientide arvetelt kustutanud. Töötaja leidis, et kustutamise põhjuseks võis olla asjaolu, et klient ei soovinud enam jooki või muutis esialgset tellimust. Kuna töötaja need väited ei ole tõendatud, saab lähtuda tööandja maakohtule esitatud arvutusest ning lugeda tema kahjuks 749 eurot 47 senti, mis oli põhjustatud kassasüsteemiga manipuleerimise kaudu.
10.Töötaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles rahuldati tööandja apellatsioonkaebus, ja osas, milles menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Töötaja palus jätta jõusse maakohtu otsuse. Töötaja käitus töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus. TLS § 91 lg-st 4 tuleneb, et töötaja peab võimalikult kiiresti teatama oma soovist tööleping üles öelda, sest hiljem võib see õigus olla välistatud. Töölepingu väidetavate rikkumiste töötajatega arutamine ei anna tööandjale alust jätta töötasu välja maksmata. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et töötajate 5. septembri 2018 e-kiri ei ole käsitatav hoiatusena VÕS § 196 lg 2 mõttes. E-kirja sisust saab järeldada, et töötaja soovis töötasu väljamaksmist ning andis selleks tööandjale täiendava tähtaja. Kui täiendavaks tähtajaks töötasu välja ei makstud, oli töötajal õigus tööleping üles öelda. Töötasu maksmisega viivitamine oli töötaja jaoks töölepingu oluline rikkumine, sest see oli tema ainus sissetulek. Maakohus leidis õigesti, et tööandjale ei tekkinud kahju. Alternatiivselt tuleks tööandja kahju suurust vähendada vähemalt 1/3 võrra, arvates sellest maha kohvi (kapslite) ja tee hinna, millest jooki tehti. Kui töötaja oleks jooke valmistanud nõuetekohaselt, oleks tööandjale sellega kaasnenud kohvi ja tee kulu. VÕS § 127 lg 6 kohaselt on võimalik hinnanguliselt tuvastada ka kasu, mida tööandja sai kahju tekitamise tagajärjel, s.o tööandja kohvi ja tee ostmiselt säästetud kulu, mis on hinnanguliselt 1/3 tööandja kahjust.
11.Tööandja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
12.Tööandja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega määrata kindlaks menetluskulude proportsionaalne jaotus menetlusosaliste vahel tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 163 lg-t 1. Töötaja hagi rahuldamata jätmise korral tulnuks tema hagiga seotud menetluskulud jätta tema kanda. Tööandja hagiga seotud menetluskulud oleks tulnud jagada võrdeliselt tema nõude rahuldamise ulatusega.
13.Töötaja vaidles tööandja kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata juhul, kui töötaja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kui töötaja kassatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb jätta menetluskulud tööandja kanda.
14.Riigikohus tühistas 11. veebruari 2022. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tööandja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust tema hagi rahuldamata jätmise osas. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäi rahuldamata tööandja hagi 970 euro 45 sendi suuruse kahju hüvitamiseks. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas töötajal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Riigikohtu seisukoha järgi võib töötaja öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Riigikohus leidis, et töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane jätkab rikkumist. Sellisel juhul tuleb arvestada, et TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). See tähendab, et kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal,
saab töötaja sellele rikkumisele tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast viimase rikkumise toimumist. Kohtud leidsid tuvastatud asjaolude alusel materiaalõigust õigesti kohaldades, et tööandjal ei olnud seaduslikku alust töötasu maksmisega viivitada ja oma kahju hüvitamise nõuet TLS § 78 alusel töötaja töötasu nõudega tasaarvestada. Riigikohus leidis, et tööandjale ei anna õigust viivitada töötasu maksmisega asjaolu, et töötaja on tekitanud talle kahju ja tööandja soovib saada töötaja nõusolekut vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kirjeldatud põhjusel töötasu maksmisega viivitamine võib olla töötasu maksmise kohustuse oluline rikkumine, mis annab töötajale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. Riigikohus oli seisukohal, et kui töötaja ütleb töölepingu üles olulise lepingurikkumise tõttu, ei saa tööandja seda vaidlustada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega põhjusel, et töötaja on töölepingu üles öelnud tööandjaga peetavate läbirääkimiste ajal olukorras, kus töötajale heidetakse ette pikema ajavahemiku jooksul kahju tekitamist. Asjaolu, et tööandja heidab töötajale ette kahju tekitamist ja töölepingu rikkumist, ei anna tööandjale õigust asuda rikkuma töölepingust tulenevat töötasu maksmise kohustust ega võta töötajalt õigust öelda sellise tööandja rikkumise korral tööleping erakorraliselt üles. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas eeltooduga võtma põhjendatud seisukoha, kas töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, mh kas tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega ja kas töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud töötasu maksmisega viivitamisest teada või pidi sellest teada saama. Riigikohus juhtis ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et juhul, kui töötajal ei olnud alust tähtajatut töölepingut erakorraliselt üles öelda, kohaldub asjas TLS § 85 lg 4, mitte TLS § 107 (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 11). Samuti ei ole olukorras, kus tööandja ei ole töölepingut ise erakorraliselt üles öelnud, alust tuvastada töösuhte lõppemist nt TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud alusel. Seega, kui ringkonnakohus leiab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks alates ajast, mil see oleks lõppenud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Kui ringkonnakohus nõustub asja uuel lahendamisel maakohtuga, et töötaja erakorraline ülesütlemine on kehtiv, tuleb võtta seisukoht ka töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude kohta, mille maakohus on osaliselt rahuldanud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas töötaja peab hüvitama tööandjale tekitatud kahju 757 eurot 7 senti. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei tuvastanud tööandja kahju hüvitamise nõude eeldusi nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millist töölepingust tulenevat kohustust töötaja ringkonnakohtu arvates rikkus. Samuti ei selgu, kas tööandjale tekkis kahju sellest, et töötaja tühistas jookide tellimuse sularahas maksmisel vahetult enne arve sulgemist ja jättis saadud raha endale, kuigi joogid serveeriti klientidele, või sellest, et töötaja tegi ühest kohvikapslist kaks kohvi ja jättis kogu raha endale. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud nõuetekohaselt töötaja süüd, töötaja rikkumise ja tööandja kahju vahelist põhjuslikku seost, kohustuse kaitse-eesmärki ning kahju tekkimise ettenähtavust. Tööandjal on õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui viimane rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2). Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et töötaja pidi TLS § 15 lg 1 järgi täitma oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TLS § 16 lg-s 1
sätestatu. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Ringkonnakohus ei ole töötaja hoolsuse määra hindamisel tema kohustuste rikkumise kontekstis TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega arvestanud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus seda tegema. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata nii kahju hüvitamise eeldusi kui ka töötajalt väljamõistetava hüvitise suurust. Selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt ise ei saa teha. Tööandja vaidlustab kassatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse. Riigikohus nõustus tööandjaga osas, milles tööandja heidab ringkonnakohtule ette TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulude jaotuse määramise põhjendamata jätmist. Kui kohus menetleb mõlema poole hagi, siis tuleb üldjuhul menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Juhul, kui ühe poole hagi jääb rahuldamata ja teise poole hagi rahuldatakse osaliselt, siis esimese hagi rahuldamata jätmise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 alusel ja teise hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163. Eelkõige kehtib see olukorras, kus mõlema poole hagi esemeks on raha maksmise nõue. Juhul, kui kohus menetleb mõlema poole vastastikuseid hagisid, milles vaieldakse eriliigiliste nõuete üle, peab kohus kaalutlusõiguse alusel hindama, millist TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud alternatiivi rakendada, ning seda valikut otsuses ka põhjendama. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt vähendas tööandja 757 euro 7 sendi suurust kahjuhüvitise nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt välja kokku 1719 eurot 92 senti. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid menetluses võtnud seisukoha nõude vähendamise kohta, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda tööandjale võimalus nõude suurust täpsustada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis tööandja hagi 749 euro 47 sendi saamiseks rahuldamata ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab töötajalt tööandaja kasuks välja 749 eurot 47 senti ja tasaarvestab poolte vastastikkused nõuded. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Tööandja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
16.Ringkonnakohus märgib, et asja esimesel läbivaatamisel jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi 757 eurost 7 sendist suurema kahjuhüvitise saamiseks. Tööandja ringkonnakohtu otsusele selles osas kassatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Tööandja on toonud välja, et ta on eksinud nõude suuruse arvutamisel ja soovinud vähendada enda nõuet 7 euro 60 sendi võrra. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist nõudest osalise loobumisega. Ringkonnakohus võtab vastu tööandja hagist loobumise 7 euro 60 sendi suuruse nõude osas ning lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel selles osas menetluse. Eeltoodust tulenevalt on kohtu menetluses jätkuvalt töötaja hagis esitatud nõuded ning tööandja hagis esitatud nõuded töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 749 euro 47 sendi saamiseks.
17.Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu otsuses toodud seisukohti õiguse tõlgendamise kohta, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus rahuldas töötaja hagi ning jättis rahuldamata tööandja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Töötaja tugines töölepingu ülesütlemisel asjaolule, et tööandja rikkus töölepingut oluliselt, viivitades töötasu maksmisega. Tööandja on ka ise välja toonud, et koostas
4.septembril 2018 käskkirja (III kd, tl 44), milles teatas töötajale, et ta ootab töötajale augusti töötasu väljamaksmisega, et selgitada välja tekkinud kahju suurus ning tuvastada töötajad, kes olid raha omastanud. Riigikohus on praeguses asjas leidnud, et tööandjal ei ole õigust viivitada väidetavalt töötaja tekitatud kahju suuruse tuvastamise ajaks töötajale tasu maksmisega. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on olulise rikkumisega, mis õigustas TLS § 91 lg 2 p 2 alusel töölepingu erakorralist ülesütlemist töötaja poolt, kuivõrd tegemist ei olnud üksnes mõnepäevase töötasu maksmisega viivitamisega (töölepingu ülesütlemise ajaks 17. septembril 2018 oli tööandja eelmise kuu tasu maksmisega viivituses 9 päeva (töölepingu p 3.3 kohaselt tuli augusti tasu maksta hiljemalt 7. septembril)), töötaja oli eelnevalt 5. septembri 2018 ekirjaga (III kd, tl 45) andnud täiendava tähtaja töötasu maksmiseks 10. septembrini 2018, samuti ei olnud töötajal põhjust arvata, et tööandja oma kohustuse täidab, arvestades asjaolu, et tööandja oli selgesõnaliselt oma kohustuse täitmisest keeldunud. Ringkonnakohus ei nõustu tööandjaga, et töötaja ei öelnud lepingut üles mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest. 9 päeva rikkumisest ei ole ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg töölepingu ülesütlemiseks. Isegi kui lugeda töölepingu rikkumiseks juba 4. septembri 2018 käskkirja, ei möödunud selle väljastamisest töölepingu ülesütlemiseni nii palju aega, et mõistliku isiku positsioonilt võinuks asuda seisukohale, et töötaja soovib vaatamata tööandja rikkumisele edasi töötada. Seega on töötaja kehtivalt töölepingu üles öelnud. Tööandja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud töötajale TLS § 100 lg 4 järgi välja mõistetud hüvitise suuruse põhjendatust.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata tööandja kahju hüvitamise nõude töötaja vastu 749 euro 47 sendi saamiseks. Tööandja tugineb nõude alusena asjaolule, et töötaja müüs oma tööülesannete raames tööandja klientidele jooke, kuid võttis klientidelt jookide eest saadud raha endale, mitte ei pannud seda tööandja kassasse. Ringkonnakohus leiab, et tööandja väited on tõendatud asjas esitatud videote (toimikule lisatud kahel mälupulgal), kassasüsteemi väljavõtete (I kd, tl 117-200 ja II kd, tl 1-27), tunnistaja E.G. ütlused (III kd, tl 111-114 pöördel) ning tema kirjalik selgitus (I kd, tl 19-20). Videotest ja kassasüsteemi väljavõttest koostoimes on näha, et töötaja on võtnud klientidelt tellimuste eest raha ning on tellimused täitnud, kuid samas on kassasüsteemist tellimuse kustutanud. Ringkonnakohus leiab, et videod kinnitavad, et töötaja väited selle kohta, et tööandja on ise kassasüsteemi väljavõtet manipuleerinud, ei pea paika. Lisaks on eeltoodud skeemi kasutamist kinnitanud ka E.G. nii tunnistajana antud ütlustes kui ka kirjalikus seletuskirjas. Kuigi videod on esitatud ainult mõne arve kohta, on ringkonnakohtu hinnangul see piisav, et tuvastada, et töötaja on klientide makstud raha endale võtnud ka teistes sarnastes olukordades, kus kassasüsteemist nähtub, et sularaha makse puhul on vahetult enne arve sulgemist arvelt joogid kustutatud.
19.Töötades klienditeenindajana sõlmib töötaja tööandja nimel klientidega müügilepinguid, mille täitmiseks klientidelt saadud raha on töötaja tulenevalt TLS § 15 lg-st 1 tulenevast lojaalsuskohustusest kohustatud andma tööandjale, mitte võtma seda endale. Seega on töötaja klientidelt saadud raha endale võttes rikkunud töölepingut. Tööandja kahjuks on see, et tal jäi saamata raha, mille töötaja endale võttis. Kahju suurus on tõendatud kassasüsteemi väljavõttega. Töötaja ei ole vaidlustanud tööandja esitatud arvutuskäiku, mille kohaselt on kustutatud jookide kogumaksumuseks 749 eurot 47 senti. Klientide makstud raha endale võtmine sel viisil, et selle varjamiseks kustutab töötaja kassas arvelt tellitud ja makstud joogid, saab olla ainult tahtlik, mistõttu vastutab töötaja TLS § 74 lg 1 järgi kogu tööandjale tekkinud
kahju eest. Kuivõrd töötaja rikkus oma töökohustusi tahtlikult, ei ole oluline, milline oli täpselt tema TLS § 16 lg-st 2 tulenev töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr. On ilmselge, et mitte üheski töösuhtes ei ole tööandja vara omastamine õigustatav töösuhte iseloomuga. Tuvastatud kahju on hõlmatud töötaja lojaalsuskohustuse kaitse eesmärgiga. Lojaalsuskohustuse sisuks ongi kohustada töötajat käituma tööandja suhtes lojaalselt ning mitte käituma tööandja suhtes ebaausalt, sh tööandja vara omastama. Samuti pidi tööandjale kahju tekkimine olukorras, kus töötaja võtab klientidelt tööandjale makstud raha endale, olema töötajale ilmselgelt ettenähtav. Samuti on kahju põhjuslikus seoses töötaja rikkumisega. Kui töötaja oleks klientidelt saadud raha jätnud tööandja kassasse, oleks tööandja varaline positsioon olnud selle võrra parem.
20.Ringkonnakohus ei nõustu töötaja väidetega, et tööandja kahju hüvitamise nõudest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata tööandja säästetud kulu. Töötaja arvates tuleks kahjust maha arvata kohvi ja tee valmistamiseks kulunud tooraine hind, kuna töötaja ei kasutanud klientidele jookide tegemiseks, mille eest makstu ta endale võttis, täiendavalt kohvikapsleid või teepakke, vaid tegi samast kohvikapslist mitu kohvi. Ringkonnakohus leiab, et töötaja selline käitumine saab olla eraldi töölepingu rikkumine TLS § 15 lg 2 p 9 mõttes, kuivõrd jookide nö lahjendamine mõjutab selgelt klientidele serveeritud jookide kvaliteeti ning see tegevus võib kaasa tuua tööandjale mainekahju. Sellises olukorras oleks ringkonnakohtu hinnangul säästetud kulude mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
21.Kuivõrd töötaja hagi rahuldatakse, jäävad sellega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi tööandja kanda. Tööandja hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb sellega seotud menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt tööandja nõude rahuldamise ulatusega. Arvestades seda, et tööandja rahaline nõue rahuldatakse umbes 43% ulatuses, jäävad tööandja hagiga seotud menetluskuludest 43% töötaja ja 53% tööandja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.