Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Kohtuasi
Natalja Lainjärve hagi Janek Lainjärve vastu ühisomandi lõpetamiseks ja ühisvara jagamiseks. Janek Lainjärve vastuhagi Natalja Lainjärve vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Natalja Lainjärve kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Natalja Lainjärv, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Simon Kostja Janek Lainjärv, lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas
Asja läbivaatamise kuupäev
12. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. aprillil 2020 tsiviilasjas nr 2-15-9117 tehtud otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4–7 ning osaliselt p-d 3.3, 3.4.3, 3.6–3.8. Jätta tühistatud osas jõusse Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsus, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldamata 35 151 euro 40 sendi osas ning mõistis Janek Lainjärvelt Natalja Lainjärve kasuks enam saadud ühisvara hüvitise suurusena tasaarvestuse tulemusel välja 19 059 eurot 60 senti.
2.Tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, milles ringkonnakohus jättis Natalja Lainjärve apellatsioonkaebusega seotud Janek Lainjärve menetluskulud Natalja Lainjärve kanda ning mõistis temalt Janek Lainjärve kasuks välja 540 eurot.
3.Rahuldada Natalja Lainjärve kassatsioonkaebus.
4.Lugeda otsuse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt.
4.1.Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.
4.2.Lugeda Natalja Lainjärve ja Janek Lainjärve ühisvaraks kinnistud asukohaga Kalju 8, Kiviõli (registriosa nr 3897808, turuväärtus 63 000 eurot) ja Jõekalda 8, Kiviõli (endine
2-15-9117
Irvala 8, Kiviõli, registriosa nr 4092608, turuväärtus 4300 eurot). Kinnistute koguväärtus on 67 300 eurot.
4.3.Lugeda Natalja Lainjärve ja Janek Lainjärve solidaarkohustusteks abielu lõppemise ehk 21. aprilli 2015. a seisuga AS SEB Pank 22. novembri 2007 laenulepingust nr L0700159308 ja 7. augusti 2008 laenulepingust nr L080028694 tulenevad kohustused 20 580 euro 80 sendi ulatuses (8554,10 + 12 026,70).
4.4.Lõpetada Natalja Lainjärve ja Janek Lainjärve ühisomand 4300 euro suuruse väärtusega kinnistule asukohaga Jõekalda 8, Kiviõli (endine Irvala 8, Kiviõli, kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 4092608) ja jätta see Natalja Lainjärve ainuomandisse. Kokku jääb Natalja Lainjärvele 4300 euro väärtuses esemeid.
4.5.Lõpetada Natalja Lainjärve ja Janek Lainjärve ühisomand 63 000 euro suuruse väärtusega kinnistule asukohaga Kalju 8, Kiviõli (kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 3897808) ja jätta see Janek Lainjärve ainuomandisse.
4.6.Jätta AS SEB Pank laenulepingutest nr L0700159308 ja nr L080028694 tulenevad kohustused kogusummas 20 580 eurot 80 senti (8554,10 + 12 026,70) Janek Lainjärve kanda. Kokku jääb Janek Lainjärvele esemeid 63 000 euro väärtuses ning kohustusi 20 580 euro 80 sendi eest.
4.7.Jätta rahuldamata Janek Lainjärve taotlus lugeda poolte solidaarkohustusteks Ardi Eilartiga 3. augustil 2008. a sõlmitud laenulepingust ja selle 6. jaanuari 2014. a lisast 1, Priit Kuusmikuga 10. novembril 2009. a sõlmitud laenulepingust ning Alar Sepperniga
10.märtsil 2010. a sõlmitud laenulepingust nr 10.03.2010 ja selle samal kuupäeval sõlmitud lisast 1 tulenevad kohustused kogusummas 60 716 eurot 5 senti (25 564,66 + 19 173,49 + 15 977,91).
4.10.Mõista resolutsiooni p-des 4.8 ja 4.9 nimetatud vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena Janek Lainjärvelt Natalja Lainjärve kasuks välja hüvitisena enam saadud ühisvara eest 19 059 eurot 60 senti (31 500 – 12 440,4). Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda. Tagastada Natalja Lainjärve kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Tagastada Natalja Lainjärvele 89 euro 10 sendi suurune tunnistajatasu, mille ta kandis Rahandusministeeriumi arvelduskontole 6. veebruaril 2018. Tagastada 89 euro 10 sendi suurune tunnistajatasu SAK Fond SA (registrikood 90006224) arvelduskontole EE192200221017281714 AS-s Swedbank.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Natalja Lainjärv (hageja) esitas 16. juunil 2015 hagi Janek Lainjärve (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt kuuluvad ühisvara hulka kaks kinnistut Kiviõlis: Jõekalda 8 (endine Irvala 8; Jõekalda kinnistu) ja Kalju 8 (Kalju kinnistu). Abikaasad vastutavad solidaarselt AS-ga SEB sõlmitud laenulepingutest nr L070059308 (laenuleping I) ja nr L080028694 (laenuleping II) tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja palus ühisvara jagada järgmiselt: • jätta Jõekalda kinnistu hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena 2150 eurot, alternatiivselt müüa kinnistu (avalikul) enampakkumisel ning jagada müügist saadud summa poolte vahel võrdsetes osades; • panna Kalju kinnistu (avalikule) enampakkumisele, täita müügist saadud rahast laenulepingutest tulenevad kohustused ning jagada ülejäänu poolte vahel võrdselt, alternatiivselt jätta Kalju kinnistu kostja ainuomandisse, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 35 500 eurot ning jagada laenulepingutest tulenevad kohustused panga vastu poolte vahel võrdselt. 2(9)
2-15-9117 Hagiavalduse kohaselt sõlmiti abielu 21. juunil 2008 ja lahutati 21. aprillil 2015. Jõekalda kinnistu kuulub ühisvara hulka, sest see soetati abielu ajal, 18. augustil 2009, selle väärtus on 30 000 eurot. Kalju kinnistu kuulub ühisvara hulka poolte 13. juunil 2012 sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt, hageja hinnangul on turuväärtus 100 000 eurot, Ober Hausi hinnangu kohaselt 71 000 eurot.
2.Kostja vaidles kinnistute väärtusele vastu ning esitas 21. oktoobril 2016 vastuhagi, leides, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka laenukohustustega eraisikute vastu.
2.1.Kostja nõustus Ober Hausi hinnanguga Kalju kinnistu väärtuse kohta, kuid leidis, et Jõekalda kinnistu väärtus on 9000 eurot, sest see on hoonestamata ja asub jõe kaitsevööndis. Seega on kinnistute väärtus kokku 80 000 eurot. Kostja tõi välja, et laenulepingust I tulenevate kohustuste jääk on 8162 eurot 89 senti ning laenulepingust II tulenevate kohustuste jääk 11 909 eurot.
2.2.Vastuhagis palus kostja lugeda poolte solidaarkohustusteks ka järgmised Kalju kinnistul ehitamiseks võetud kohustused (eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused): • A. Eilartiga 3. augustil 2008 sõlmitud laenulepingust 25 564 eurot 66 senti; • P. Kuusmikuga 10. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust 19 173 eurot 49 senti; • A. Sepperniga 10. märtsil 2010 sõlmitud laenulepingust 15 977 eurot 91 senti. Kostja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et kinnistud ja laenulepingutest tulenevad kohustused jäävad talle ning hageja hüvitab poole sellest, mis osas laenukohustused ületavad kinnistute väärtust.
2.3.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu, leides, et neil eraisikutel ei olnud vahendeid kostjale nii suuri laene anda, laenulepingud olid rahatud ning laene ei võetud ega kasutatud perekonna huvides.
3.Asja esmakordsel lahendamisel rahuldas maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt. Ringkonnakohus rahuldas poolte apellatsioonkaebused osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule tagasi uueks arutamiseks.
3.1.Viru Maakohus rahuldas 20. märtsi 2019. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt, tuvastades, et ühisvara hulka kuuluvad Jõekalda kinnistu (väärtus 4300 eurot) ja Kalju kinnistu (väärtus 63 000 eurot). Abikaasad vastutavad solidaarselt laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste eest 20 580 euro ulatuses, kuid mitte eraisikutega seotud laenulepingutest tulenevate kohustuste eest. Maakohus jagas ühisvara, jättes hageja ainuomandisse Jõekalda kinnistu ning kostjale Kalju kinnistu ja laenulepingutest I ja II tulenevad kohustused. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti. Pooled ei ole vaidlustanud Jõekalda ning Kalju kinnistute kuulumist ühisvara hulka. 5. oktoobril 2018 koostatud hindamisaktide kohaselt on Jõekalda kinnistu turuväärtus 4300 eurot ning Kalju kinnistu turuväärtus 63 000 eurot. Hindamisaktidele ei ole vastuväiteid esitatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nad vastutavad solidaarselt laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste eest, mille suurus oli 21. aprilli 2015. a seisuga kokku 20 580 eurot 80 senti (8554 eurot 10 senti + 12 026 eurot 70 senti). Maakohus leidis, et kostja eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste eest ei vastuta abikaasad solidaarselt, sest EKEI ekspertiisiaktist ning hageja ja tunnistaja ütlustest lähtuvalt on kaheldav, et laenulepingud tegelikult sõlmiti väidetavatel kuupäevadel. Kohtule esitati vaid laenulepingute koopiad. Samuti nähtub tunnistajate ja hageja ütlustest, et hageja ei viibinud ühegi laenulepingu sõlmimise juures ega olnud neist teadlik. Seega ka juhul, kui laenulepingud oleksid nimetatud kuupäevadel sõlmitud, ei ole tõendatud, et laenud võeti perekonna huvides. 3(9)
2-15-9117 Kohus pidas põhjendatuks jätta Jõekalda kinnistu hageja ainuomandisse. Kostja tõi küll välja, et ta sooviks kinnistut enda ainuomandisse, sest ta on lasknud koostada detailplaneeringu ja ehitusprojekti, kuid ta ei tõendanud enda väiteid. Ekslik on kostja väide, et hageja ei ole Jõekalda kinnistu vastu huvi üles näidanud ega seda endale soovinud, sest hagi täpsustuses palus hageja jätta Jõekalda kinnistu tema ainuomandisse. Kalju kinnistu tuleb jätta kostja ainuomandisse, sest kostja kasutab seda elukohana. Kohus ei pidanud mõistlikuks kinnistute müümist enampakkumisel, sest müügihind võib olla turuhinnast väiksem ja sellega kaasneksid lisakulud. Laenulepingutest I ja II tulenevad kohustused jättis maakohus kostja kanda. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjal hüvitada hagejale 19 059 eurot 60 senti.
3.2.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda.
3.3.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada järgmistes osades: • osas, milles maakohus jättis hageja ainuomandisse Jõekalda kinnistu; • osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest; • osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte nõuded; • osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
3.4.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.
3.5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26. augusti 2019. a otsusega poolte apellatsioonkaebused osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis poolte nõuete, taotluste ja seisukohtade väljaselgitamisel eelmenetluse ülesanded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes olulises ulatuses täitmata ning rikkus selgitamiskohustust, mistõttu ei vasta kohtuotsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks kõrvaldada rikkumisi apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus märkis, et ühisvara jagamisel saab kohus valida asjaõigusseaduse § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi lõpetamise viiside vahel, kuid peab eelistama viisi, mis koormab ühiseid omanikke kõige vähem. Kaasomanike huvid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad. Mõlemad pooled soovisid endale Jõekalda kinnistut. Maakohus oleks pidanud seda olukorda menetluses pooltega arutama ning selgitama, et mõistlik oleks panna kinnistu omanikevahelisele enampakkumisele (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Hageja oli menetluses enampakkumise ühise omandi lõpetamise viisina välja pakkunud. Maakohus jättis vaidlusaluse kinnistu hagejale, kuid põhjendusi otsuses välja ei toonud. Maakohus jättis Jõekalda ja Kalju kinnistu kummagi poole ainuomandisse jätmisel ekslikult tähelepanuta, et omandi üleminekuks on vajalik kinnistusraamatu kanne ja selleks kohtulahendiga teise ühisomaniku tahteavalduse asendamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 kohaselt. Kuna kohtuotsuse resolutsioonis ei ole poolte tahteavaldusi asendatud, ei saa lahendi alusel kinnistusraamatusse kandeid teha ning seetõttu ei ole lahendi resolutsioon TsMS § 442 lg 5 mõttes arusaadav ega täidetav. Maakohus jättis pooltega arutamata võimaluse siduda kinnistusraamatu kande tegemine hüvitise maksmise kohustusega. Maakohus oleks pidanud pooltele selgitama, et vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud isikult välja, vaid otsuses tuleks siduda kinnistusraamatu kande tegemiseks tahteavalduse andmine raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes 4(9)
2-15-9117 (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). Kuigi hüvitise saab välja mõista tasaarvestuse raames, oli praeguses asjas hüvitis seotud Kalju kinnistuga.
4.Hageja esitas ringkonnakohtu 26. augusti 2019. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus, muutes menetluskulude jaotust. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus menetlusõigust, saates asja maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Seejuures jättis ringkonnakohus märkimata, millises osas ta apellatsioonkaebuse rahuldab, ning jättis vastamata ka poolte väidetele. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik, sest kohus ei arutanud menetlusosalistega tõendamiseset, ei hinnanud tõendeid ega põhjendanud enda otsustusi. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud asja ise ära lahendama. Ringkonnakohus on viidanud Jõekalda kinnistu ühisomandi lõpetamise viisina kaasomanikevahelisele enampakkumisele, mida kumbki pool ei ole viisina välja pakkunud. Kohus on seotud poolte välja pakutud viisidega. Maakohus jättis põhjendatult Jõekalda kinnistu hagejale ning põhjendas enda otsustust. Oleks ebaõiglane, kui mõlemad kinnistud jääksid kostjale ning hageja peaks üürima korteri. Kui ühisomandi lõpetamise viisina oleks valitud avalik enampakkumine, ei oleks tahteavalduste asendamine vajalik, lisaks saaks hageja kinnistusraamatu kannet muuta, lisades selle juurde kostja nõusoleku kande muutmiseks.
5.Riigikohus tühistas 13. jaanuari 2020. a otsusega menetlusnormi olulise rikkumise tõttu Tartu Ringkonnakohtu 26. augusti 2019. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, hageja kassatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse eraisikutelt saadud laenude osas, põhjendamata, milles seisnes maakohtu menetlusõiguse normide sedavõrd oluline rikkumine, mis tingis maakohtu otsuse tühistamise. Lisaks heitis ringkonnakohus maakohtule ette ühisomandi lõpetamist selliselt, et Jõekalda kinnistu jäeti hagejale ja Kalju kinnistu kostjale, kuid ei põhjendanud, miks ta leidis, et maakohus ületas diskretsioonipiire. Ringkonnakohus tõi iseenesest põhjendatult välja, et mõistlik on juhul, kui ühisomand soovitakse lõpetada kinnisasja jätmisega ühe poole ainuomandisse, taotleda kohtult tahteavalduste asendamist kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning siduda otsuse resolutsioonis kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavalduse andmine hüvitise saamisega. Nende selgituste andmata jätmine ei ole aga selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis põhjendaks maakohtu otsuse tühistamist. Lisaks on ringkonnakohtu juhised maakohtule ühisomandi lõpetamise viiside kohta eksitavad. Kuna ringkonnakohtu põhjendustest ei nähtu, miks viiks ühisomandi lõpetamine poolte taotletud viisidel ebaõiglaste tagajärgedeni, ning kumbki pooltest ei ole palunud ühisomandit ühisomanikevahelisel enampakkumisel lõpetada, ei pidanud maakohus seda viisi pooltega arutama ega neile selgitama. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2020. a otsusega Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsuse osas, milles maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata kahelt eraisikult võetud laenude poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks lugemise osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas need kostja vastuhagis esitatud nõuded, luges kahelt eraisikult saadud laenukohustused ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning muutis seetõttu ka enam saadud ühisvaralt välja mõistetud hüvitise suurust, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 1483 eurot 90 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. 5(9)
2-15-9117 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonkaebuse esitas nii hageja kui ka kostja. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis Jõekalda kinnistu hageja ainuomandisse, samuti osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte nõuded. Mõlemad pooled vaidlustasid maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus rikkus eraisikutelt saadud laenudega seotud vastutuse hindamisel menetlusõigust, jättes tõendid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 mõttes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata ning enda järeldused olulises osas põhjendamata. Maakohus leidis tunnistajate ütluste ja ekspertiisiaktide hindamisel, et kaheldav on vaidlusaluste laenulepingute ehtsus ning see, et nad on koostatud neis märgitud aegadel. Ringkonnakohus leidis, et tunnistajate ütluste ning ekspertiisi vahel ei ole ületamatuid vastuolusid. A. Eilartiga sõlmitud laenulepingu osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et ei ole tõendatud, et kostja selle laenu võttis. A. Eilarti ütluste ja ekspertiisiakti vahel on maakohtu otsuses väljendatud vastuolud ning eksperdid tõid välja, et esitatud ei olnud laenulepingu ja selle lisa originaali, toimikus olevad dokumendid on tindiprinteriga valmistatud värvikoopiad (IV kd, tl-d 110–112). Teiste eraisikutega sõlmitud laenulepingute kehtivuses pole aga põhjust kahelda. Dokumendiekspertiisi ekspertiisiaktis (IV kd, tl-d 110–112) ei väitnud eksperdid kindlalt, et 10. novembri 2009. a laenuleping ja 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa olid trükitud samal ajal. Eksperdid pidasid üksnes võimalikuks, et need dokumendid on samal ajal, sama liiki seadmega trükitud. Tunnistajate ütlustes ei väidetud, et 2010. a laenulepingu lisa trükiti välja A. Sepperni kodus, öeldi vaid seda, et leping „tehti“ seal. Asjaolust, et eraisikutest laenuandjad olid kostja pikaajalised äripartnerid, ei saa järeldada, et nende ütlused on ebausaldusväärsed. Samuti ei tulene TsMS §-st 232 keeldu tõendada laenulepingute olemasolu tunnistajate ütlustega. Eraisikutelt võetud laenude osas ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda ka hageja vastuväited, et pooltel oli endil piisavalt raha maja ehitamiseks ning et tegemist ei ole varem kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 20 lg 2 mõttes perekonna huvides võetud kohustustega. Hageja soovis poolte piisavat rahalist olukorda tõendada poolte pangakonto väljavõtetega. Need ei muuda aga eraisikutelt laenude võtmist eluliselt ebausutavaks, lisaks väitis ka hageja ise, et pere kulutused olid kooselu ajal suured. Maakohus jättis laenude perekonna huvides kasutamise osas arvestamata A. Sepperni ja P. Kuusmiku ütlustega, kes kinnitasid, et laenu kasutati perekonna huvides. Hageja ise vastupidist ei tõendanud. Tunnistajatena kuulati küll üle M. Andrejeva, A. Ivanova ja M. Pavlova (IV kd, tl-d 162 ja 163), kuid nad ei andnud vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise kohta asjakohaseid ütlusi. Lisaks teadsid viidatud tunnistajad hageja ja kostja varalise olukorra kohta üksnes hagejalt kuuldu põhjal. Seega on Kalju kinnistul asuva hoone ehitamiseks võetud kohustused 35 151 eurot 40 senti (19 173,49 + 15 977,91) ühisvaral lasuvad kohustused PKS 1995 § 20 lg 2 mõttes. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles ta vaidlustas Jõekalda kinnistu ühisomandi lõpetamist selle jätmisega hageja ainuomandisse. Ühisomandi lõpetamise viiside valik on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid diskretsioonipiiride ületamisel. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire, lisaks võiks kostja taotletud viis viia hoopis ebaõiglasema tulemuseni. Kokkuvõttes jääb ühisvara jagamisel hagejale Jõekalda kinnistu, mille väärtus on 4300 eurot, ja kostjale jääb Kalju kinnistu, mille väärtus on 63 000 eurot. Ühisvaral lasub kohustusi 55 732 eurot 20 sendi ulatuses (20 580,8 + 19 173,49 + 15 977,91). Kohustused jäävad kostja kanda. Eelnevast 6(9)
2-15-9117 lähtudes peaks hageja kostjale hüvitama 30 016 eurot 10 senti (2150 + 27 866,1), kostja aga hagejale 31 500 eurot (63 000 : 2).Vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista enam saadud ühisvara eest 1483 eurot 90 senti (31 500 – 30 016 eurot 10 senti). Kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas muuta, seega jäävad poolte maakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda. Kuna maakohus ei määranud menetluskulude suurust kindlaks, on asjakohatud kaebuse väited, mis puudutavad hageja menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus tuleb jätta samuti TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, välja arvatud hageja apellatsioonkaebust puudutavas osas, kus need jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Ringkonnakohtus hageja esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kostja menetluskulud on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud 540 euro ulatuses (3 × 150 × 1,2). Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 540 eurot. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, tuleb vastavalt kostja taotlusele märkida otsuse resolutsioonis ka see, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja apellatsioonkaebuse ja vastuhagi, leides, et P. Kuusmikult ja A. Seppernilt laenuna saadud 35 151 eurot ja 40 senti (19 173,49 + 15 977,91) on poolte ühisvaral lasuvad kohustused. Hageja palub eelnimetatud laenude osas jätta jõusse maakohtu otsuse. Vaidlustatava ringkonnakohtu otsuse tegemisel ei saanud enam vaidluse all olla ühisvara koosseis ega eraisikutelt saadud laenud. Asja esmakordsel menetlemisel esitasid apellatsioonkaebuse küll mõlemad pooled, kuid kassatsioonkaebuse esitas vaid hageja, kes eraisikutelt saadud laenude osas vastuhagi rahuldamata jätmist ei vaidlustanud. Ringkonnakohus ei pidanud asja esmakordsel arutamisel maakohtu menetlustoiminguid eraisikutelt saadud laenude osas ebaseaduslikeks, seetõttu ei saanud ta kohustada maakohut neid TsMS § 658 lg 1 kohaselt uuesti tegema. Ringkonnakohus väljus enda pädevuse piirest, leides tõendeid hinnates erinevalt maakohtust, et eraisikutelt saadud laenud on ühisvaral lasuvad kohustused. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb tõendeid hinnata maakohtust erinevalt, ning leidis ebaõigesti, et ekspertiisi ja tunnistajate ütluste vahel ei ole vastuolusid. Ekspertiisis leiti, et 10. novembri 2009. a laenuleping ja 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa on trükitud sama liiki seadme, sarnase fondi, sama režiimi ja sama paberiga, mis viitab, et need võidi trükkida sama seadme abil lühema ajavahemiku järel. Ringkonnakohtu vastupidised järeldused, mis on tunnistajate ütlustega kooskõlas, on võimalikud vaid juhul, kui kostja oleks läinud A. Sepperni juurde enda printeriga või kui kostja käis enne A. Sepperni kodus
10.novembri 2009. a laenulepingut koostamas ja välja printimas, et seda P. Kuusmiku juures allkirjastada. Mõlemad versioonid on eluliselt äärmiselt ebausutavad. Isegi kui kostja oleks 10. novembri 2009. a laenulepingu ja 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa nimetatud ajal sõlminud, ei vastutaks kohustuste täitmise eest hageja, sest tegemist ei ole perekonna huvides võetud kohustustega PKS 1995 § 20 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus jättis selle aspekti täielikult analüüsimata. Kostja tõendamiskoormist ei saa lugeda täidetuks paljasõnaliste väidetega. Lisaks olid pooltel piisavad vahendid, et katta majaehituse kulusid.
7(9)
2-15-9117 Ringkonnakohus jättis põhjendamatult menetluskulude jaotamisel kohaldamata TsMS § 164 lg 3, sest vaidluse venimise on põhjustanud kostja enda fiktiivsete laenudega. Kostja apellatsioonkaebusest rahuldati sealjuures vaid 58%, kuid menetluskulude jaotuses see ei kajastu.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 kohaselt menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, milles leidis, et P. Kuusmikult ja A. Seppernilt laenuna saadud 35 151 eurot ja 40 senti (19 173,49 + 15 977,91) on poolte ühisvaral lasuvad kohustused, ning muutis seetõttu enam saadud ühisvara eest saadava hüvitise suurust. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud kostja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 540 eurot. Kolleegium jätab tühistatud osas jõusse maakohtu otsuse. Seega jääb kostja vastuhagi rahuldamata osas, milles kostja palus lugeda P. Kuusmikult ja A. Seppernilt saadud 35 151 eurot 40 senti ühisvaral lasuvateks kohustusteks. Eelneva tõttu on erinev ka enam saadud ühisvara eest saadava hüvitise suurus ning menetluskulude jaotus. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas Kalju kinnistul asuva hoone ehitamiseks P. Kuusmikult ja A. Seppernilt väidetavalt saadud laenud, kokku 35 151 eurot 40 senti, on ühisvaral lasuvad kohustused PKS 1995 § 20 lg 2 mõttes, mida tuleks ühisvara jagamisel arvesse võtta.
11.Kolleegium märgib esmalt vastusena kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei ületanud enda pädevuse piire, tühistades maakohtu otsuse kahe eraisikult saadud laenukohustuse osas ning rahuldades selles osas kostja vastuhagi. Kuigi asja esmakordsel menetlemisel esitas kassatsioonkaebuse vaid hageja, kes kostja vastuhagi rahuldamata jätmist ei vaidlustanud, olid apellatsioonkaebuse esitanud nii hageja kui ka kostja.
12.TsMS § 693 lg 1 sätestab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Kuna apellatsioonkaebuse olid esitanud nii hageja kui ka kostja, pidi ringkonnakohus asja uuesti lahendades arvestama mõlema poole kaebuseid ning sealjuures hageja kaebuse osas TsMS § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu seisukohti õigusnormi tõlgendamisel. Kuna kostja oli apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles tema vastuhagi jäeti eraisikutelt saadud laenude osas rahuldamata, ei ületanud ringkonnakohus asja uuel lahendamisel TsMS § 651 lg 1 mõttes apellatsioonkaebuse piire ega enda pädevust, kui kostja vastuhagi osaliselt rahuldas.
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus aga menetlusnorme, kui rahuldas osaliselt kostja vastuhagi, leides, et P. Kuusmikult ja A. Seppernilt saadud laenud on ühisvaral lasuvad kohustused, sest ta jättis tõendite ümberhindamise vajaduse põhjendamata.
14.Maakohus leidis, et ekspertiisist lähtudes on kaheldav, et 10. novembril 2009 P. Kuusmikuga sõlmitud laenuleping ja 10. märtsil 2010 A. Sepperniga sõlmitud laenulepingu nr 10.03.2010 lisa 1 on ehtsad ning sõlmitud neis märgitud aegadel. Maakohus märkis, et kostja ei ole dokumentidega seotud kahtlusi kõrvaldanud ega ümber lükanud ekspertiisis väljendatud seisukohta, et need dokumendid on trükitud sama liiki seadme, sarnase fondi, sama režiimi ja sama paberiga, mis viitab, et need võidi trükkida sama seadme abil lühema ajavahemiku järel. 8(9)
2-15-9117 Ringkonnakohus leidis, et neist laenulepingutest tulenevate kohustuste võtmine on tõendatud, tuues esmalt välja, et ekspertiisiaktis ei jõutud kindlale järeldusele, et nimetatud dokumendid on samal ajal trükitud, vaid üksnes peeti seda võimalikuks. Teiseks tõi ringkonnakohus välja, et A. Sepperni protokollitud ütlustest (V kd, tl 191) ei nähtu, et 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa valmistati A. Sepperni juures kodus, ütluste kohaselt „tehti“ see seal, ning lisas oletuse, et ei ole välistatud, et kostja printis 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa välja enda kasutuses olnud seadmega.
15.Kolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud TsMS § 232 lg 1 mõttes laenulepingutega seotud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Maakohus arvestas nii ekspertiisiakti kui ka kostjale väidetavalt laenu andnud eraisikute ütlusi ning tõi välja nendevahelised vastuolud. Ringkonnakohus neid vastuolusid ei kõrvaldanud. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust maakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 653, jättes tõendite ümberhindamise vajaduse põhjendamata.
16.Kolleegium märgib, et kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel. Kohtu vabadus tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades ei ole aga piiramatu. Kohtu järeldused ei saa minna vastuollu üldise elukogemusega. Ringkonnakohtu eristus lepingu valmistamise ja tegemise vahel on kunstlik. Pooled ega tunnistajad ei ole ka väitnud, et lepinguid prinditi, koostati ja allkirjastati erinevates kohtades.
17.Kohus lähtub TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetlemisel poolte esitatud asjaoludest. Kui maakohus leidis ekspertiisiakti ja tunnistajate ütluste vahelisi vastuolusid arvestades, et 10. novembri 2009. a laenulepingu ning 10. märtsi 2010. a laenulepingu nr 10.03.2010 ja selle lisa 1 ehtsus ja vormistamise aeg on kahtluse all, oli kostjal võimalus maakohtu viidatud kokkulangevusi ja ebakõlasid selgitada. Kostjad ega tunnistajad ei väitnud, et leping oleks koostatud, allkirjastatud ja välja prinditud erinevates kohtades. Ringkonnakohtu sellekohased järeldused on oletuslikud ning asjakohatud, sest need ei põhine poolte ega tunnistajate väidetel.
18.Menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus jäävad TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt poolte endi kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.