c.v. SNB-REACT u.a hagiavaldus D. M. vastu kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tulevikus hoidumiseks ning kahju hüvitamiseks
Hagi hind
193 540 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: c.v. SNB-REACT u.a (registrikood: 34171875); Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Karmen Turk (e-post:[email protected]) ja vandeadvokaadi abi Maarja Pild (e-post: [email protected]) Kostja: D. M. (isikukood: xxxx) (e-post: xxxx)
Asja arutamine
23.10.2019 kohtuistungil ja edasi TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
SNB-REACT u.a hagi kostja D. M. vastu jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud jätta hageja kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja nõuab, et kostja D. M. lõpetaks hageja liikmete õiguste rikkumise ja hoiduks edaspidi rikkumisest ning hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise tekitatud kahju eest. Hagi on esitatud kümne liikme, s.o. Willy Bogner GmbH & Co. KGaA; Burberry Ltd; FITFLOP Ltd; Franklin & Marshall S.r.l. a socio unico; TM 25 Holding B.V; New Era Cap Cp Inc; Pandora A/S; Ape & Partners S.p.A; Puma AG; TBL Licensing LLC õiguste kaitseks.
Hagiesemeks olevatel veebilehtedel, millele D. M. internetiteenust osutas, toimus kahesugune SNB-REACT liikmetest kaubamärgiomanike intellektuaalomandi rikkumine: 1) esiteks suur osa veebilehekülgi sisaldasid oma domeeninimes kaubamärgiomanike õigusi rikkuvat tähist ennast, nt sh burberrysupply.com perlespandora.com; parajumpers-pjs.com; timberlandboots.ca; burberrybagssaleoutlet.net; fitflophotsalemy.org; franklinmarshallen.com; pjsparajumpers-jacken.com; parajumpers-pjs.com; timberlandbootsaus.com; timberlandsixinch.com; timberlandboots4you.com; mytimberlandstore.com jne; 2) teiseks, veebilehtedel pakuti nende haldajate poolt müügiks kaubamärgiomanike kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland tähistatud võltskaupu, mis sai toimida vaid kostja täielikul teadmisel ning äriplaani tuumikuna. D. M. ei ole müünud hagi esitamise hetkel läbi veebilehtede (e-poodide) ise võltsitud tooteid ega registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid. D. M. osutas internetiteenuseid, mida kasutati sellise kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkumiste, s.h. võltstoodete müügi toimepanemiseks. Ainult D. M. vahendamise teadlikul kaasabil ja teadmisel oli võimalik IP-aadresside sidumine domeeninimedega, mille kaudu peeti või peetakse võltskaupu müüvaid e-poode. D. M. äriplaan oli suunatud selliste e-poodide võimaldamisele tagades neil anonüümsuse ning vastutuse võimalikult täielikus ulatuses välistamise. D. M. on menetluses kinnitanud, et rentis RIPE-NCC-lt endale IP-aadresside vahemikud - AS numbrid: AS57858; AS57972; AS60485. Kokku rentis D. M. hinnanguliselt 38 000 IP aadressi. D. M. kasutades erinevaid domeeninimesüsteemi kihte volitas ja väidetavalt allrentis IP-aadresse endaga seotud isikutele nagu Webexxpurts (arvestades sh asjaolu, et Webexxpurts ja D. M. kontaktina on antud sama e-mail „[email protected]“) ja Fiber Grid OÜ (mille juhatuse liikmeks on D. M.). D. M. on osutanud ja volitanud endaga seotud isikuid osutama internetiteenuseid domeeninimede registreerijatele. D. M. osutavateks interneti teenusteks on mh registriteenused, (domeeni)serveriteenused ja proksiteenus. Nende teenuste kaudu oli teenuse tellijale võimaldatud efektiivselt täielik anonümiseerimine. Nimelt tavapäraselt toimub domeeni registreerimine ning domeeninime kaudu leitava veebilehe sisu majutamine ühes serveris, mis on internetti ühendatud. Iga internetti ühendatud server, omab IP-aadressi selleks, et see oleks internetis leitav. D. M. pakutav teenus võimaldas nn vahekihti, mille ainsaks eesmärgiks on olla „avalik nägu“, fassaad ressursi tegelikule omajale ehk domeeninime registreerijale ja veebipoe lõpp-kasutajale ja rikkuva veebilehe haldajad said teha veebilehe kättesaadavaks ka mõnel teisel IP aadressil ja mõne teise domeeninime all. Seega D. M. teenused ei ole igapäevased IP-aadressi võimaldamise teenused. D. M. ärimudel oli ülesehitatud võimaldamaks võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning „nähtamatult“ enda tegevust teostada. D. M. oli teadlik, et veebilehtedel, millele ta pakkus ISP teenust toimus ebaseaduslik võltskaupade müük. Enamgi veel, D. M. tegevust iseloomustab kordumatu mastaapsus ning suunatus justnimelt võltskaubandusega tegelevatele isikutele näitlikustab tema tahet just sellist teenust pakkuda. 22.10.2013 esitati D. M. osas kuriteokaebus seoses vaidlusaluste veebilehekülgedega. Kuriteokaebusele eelnevalt, alates 2013. juunist esitas SNB-REACT D. M.le koduvaid ja erinevaid teateid ja taotlusi lõpetada enda tegevus, mille ainsaks tulemiks on võltskaubanduse õitseng. Lisaks konkreetselt D. M. poole pöördumisele on SNB-REACT pöördunud ka kõigi võimalike domeeniga seotud isikute poole, et rikkumisest teada anda ja paluda rikkumine lõpetada. Kaubamärgiomanike varalise kahju suuruseks on vähemalt 179 540 eurot. Hageja veebilehe väljavõtetest tulenevalt müüakse või müüdi kaubamärgiomanike kaubamärkidega tähistatud kaupa vähemalt summas 179 540 eurot. Hageja on esitanud kohtule väljavõtte iga veebilehe kohta ning juba 68 väljavõttelt nähutvalt müüakse veebilehtedel kaupa suuremas väärtuses, kui kahju hüvitisena nimetatud summa: 179 540 eurot. Hageja kohtueelsed õigusabi kulud on summas 3000 eurot.
Hageja on esiteks esitanud nõude kohustada kostjat lõpetama kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutiste kasutamine kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatel internetilehekülgedel, s.h. lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamise järgnevate lehekülgede tarbeks. Hageja on esitanud nõude kaubamärgiseaduse (KaMS § 57 lg 1) ja deliktiõiguse (VÕS § 1055 lg 1) alusel. Hageja leiab, et kostja tegevusel on äriline tagajärg Eestis. (1) Kostja on registreerinud sadu internetilehekülgi, mille kaudu pakutakse müügiks erinevaid võltsitud kaupu; (2) kostja registreeritud domeeninimede kaudu, mis sisaldavad kaubamärgiomanike kaubamärkides sisalduvaid tähiseid, opereeritakse erinevaid e-poode ning tellimiskeskkondi, millest on muuhulgas võimalik tellida kaupu ka Eestisse; (3) tsiviilasjas esindatavad kaubamärgiomanikud omavad tuntud ja üldtuntud kaubamärke, mille kandmisel võltsitud kaupadele on lihtne kasutada ära nende omandatud mainet ning eristusvõimet. Sellise tegevusega kahjustab kostja kaubamärgiomanike huve ning tehtud investeeringuid enda kaubamärkide eristusvõime ning maine suurendamisel. Antud juhul on või olid kostja registreeritud internetilehekülgedel kaubamärgiomanike kaubamärgi kujutised. Müüakse või müüdi hagi esitamise seisuga kostja poolt registreeritud internetilehekülgedel kaubamärgiomanike äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärkidega identsete tähistega kaupu. Vastavatel internetilehekülgedel esinetakse tihtipeale kaubamärgiomanikena andes kinnitusi, et tegemist on kaubamärgiomanike ametlike internetilehekülgedega vt nt timberland-online.eu. Selline kinnitus on vale ning ei vasta tõele ning tekitab tarbijates kindlasti segaduse ning päädib kostja kasutatavate tähiste ja hageja esindatavate kaubamärgiomanike kaubamärgi äravahetamisega tarbija poolt. Kostja tegevus kahjustab kaubamärgi mainet ning kasutab seda ära. Seega on hageja esitanud nõude kaubamärgiseaduse (KaMS § 57 lg 1 p 1) järgi kohustada kostjat lõpetama kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutiste kasutamine kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatel internetilehekülgedel, s.h. lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamise järgnevate lehekülgede tarbeks. Kui kohus leiab, et kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutiste kasutamise keelamine ei ole vastavalt KaMS § 57 lg-le 1 p-le 1 võimalik, siis taotleb hageja kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutiste kasutamise lõpetamist tulenevalt VÕS § 1055 lg-st 1. Antud juhul on kostja toime pannud kaubamärgiomanike õigusi rikkuvaid tegusid. Vastav eeldus on täidetud, kuna kostja registreeritud internetilehekülgedel on kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutised. Käesoleval juhul on oht, et kostja tegevus võib korduda. Juba praeguse seisuga on kostja registreeritud sadu internetilehekülgi, kus on kaubamärkide omanike kaubamärgikujutised. Kostja on oma senise tegevusega näidanud, et lisaks praegustele kaubamärgiomanike õiguste rikkumistele võib ta ka kaubamärgiomanike õigusi rikkuvaid internetilehekülgi juurde registreerida. Seega on hageja esitanud nõude deliktiõiguse (VÕS § 1055 lg 1) järgi kohustada kostjat lõpetama kaubamärgiomanike kaubamärkide kujutiste kasutamine kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatel internetilehekülgedel, s.h. lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamise järgnevate lehekülgede tarbeks. Teiseks on hageja esitanud nõude kohustada kostjat tulevikus hoiduma kaubamärgiomanike kaubamärgiga identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest internetis. Antud juhul on kostja tegevus kaubamärgiomanike kaubamärkide kasutamisega seoses õigusvastane, mistõttu on hagejal õigus nõuda keelata kostjal tulevikus sarnaste rikkumine toimepanemine. Seega eelnevast tulenevalt esitab kostja nõude kohustada kostjat tulevikus hoiduma kaubamärgiomanike kaubamärgiga identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest internetis Kolmandaks on hageja esitanud nõude kohustada kostjat esitama: domeenide haldajale taotlus domeenidest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Antud juhul on kostja registreeritud domeeninimed, mis on sisaldavad kaubamärgiomanike kaubamärgis sisalduvat tähist. Täiendavalt, kostja ei ole piirdunud ka vaid domeeninimede registreerimisega, vaid on alustanud või võimaldanud nende domeeninimede kaudu võltsitud kaupade müügiks pakkumise. Seega esitab hageja nõude kohustada hagejat esitama: domeenide haldajale taotlus domeenidest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt TsÜS § 68 lg 5 kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kui hageja kohustust ei täida taotleb hageja kohtult kostja tahteavalduse asendamist domeenidest loobumiseks ja loovutamiseks kohtuotsusega. Hageja on neljandaks esitanud nõude keelata kostjal tulevikus registreerida domeeninimesid, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärgiomanike kaubamärkidega. Antud juhul on kostja tegevus enese nimele kaubamärgiomanike kaubamärgis sisalduvat tähist sisaldavate domeeninimede registreerimisega selgelt õigusvastane, mistõttu on hagejal õigus keelata kostjal tulevikus sarnaste rikkumine toimepanemine. Seega esitab hageja nõude keelata kostjal tulevikus registreerida domeeninimesid, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärgiomanike kaubamärkidega. Hageja kahju seisneb varalises kahjus st saamata jäänud tulus. Vastavalt KaMS § 57 lg 1 p 2 kaubamärgiomanik võib esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu: 2) tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu, ja moraalse kahju hüvitamiseks. Kostja poolne kahjustav tegevus seisneb võltsitud kaupade müügis ning kaubamärgi kujutiste kasutamises, mis kahjustab kaubamärgi mainet, vähendab kaubamärgi usaldusväärsust ning kaubamärgiomanike registreeritud kaubamärkide eristusvõimet. Sellest kostja tegevusest tuleneb alljärgnev: (1) Esiteks on kaubamärgiomanikelt võetud võimalus müüa tarbijale, kes on ostnud võltsingu originaaltoodet. Seega jääb kaubamärgiomanikel saamata tulu. (2) Teiseks kaubamärgiomanikele kuuluv suurim väärtus on neile kuuluv kaubamärk, mille mainest sõltub kas ja kui palju on võimalik müüja kaubamärkidega tähistatud kaupa. Maine kujundamiseks ja hoidmiseks on tehtud kõigi kaubamärgiomanike poolt aastate vältel suuri investeeringuid. Maine hoidmiseks on sh lubatud kaubamärgiomanike kaupa müüa vaid valitud jaekaupluste esinduslikel müügipindadel. Kostja tegevus põhjustab aga maine langust vähendades üldist usaldust kaubamärgi vastu, mis omakorda vähendab kaubamärgiomanike müüdava kauba üldist hulka. Seega jääb kaubamärgiomanikel saamata tulu. Kohtueelsed kulud. Põhjendatud on ka antud juhul hageja kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamine kostja poolt. Kohtueelsete õigusabikulude summa on vähemalt 3 000 eurot. Hagejal ei ole võimalik esitada tõendit, kus oleks täpselt kirjas kui palju maksaks litsents kostjale kaubamärgiomanike sõnamärgi kasutamiseks domeeninimes; võltsitud kauba müümiseks ja kaubamärkide kasutamiseks veebilehekülgedel, sest kaubamärgiomanikud ole kunagi vastavat litsentsi andnud ega pea võimalikuks selliste litsentside andmist ka tulevikus mistahes tingimustel. Kohus ei pidanud hüpoteetiliste summade välja toomist põhjendatuks. Hageja märgib, et hagejal on võimalik nõuda kogu kahju Euroopa Ühenduse kaubamärkide osas Eestis ka siis, kui kogu kahju ei ole Eestis tekkinud. Kui kohus peaks leidma, et kostja on piisavalt tõendanud, et ei ole domeeninimesid registreerinud, siis vastutab kostja ikkagi internetiteenuse vahendajana ja/või rikkumise võimaldajana. Hagejal on antud juhul võimalik esitada nõue IP- aadresside (rendi-, majutus-, nn proksi-) internetiteenuse osutaja vastu (edaspidi ISP), kelleks on kostja ja kes vastutab samal alusel nagu
kaubamärgiomanike õiguste otsene rikkuja. Kajas on kostja väitnud, et tema ei ole domeeninimede registreerijaks, vaid ainult IP-aadresside registreerijaks. Hiljem on kostja väitnud ka, et tegeles vaid IP-aadresside rentimisega. Need vastuväited on tõendamata, kuid ka tõendatusse korral ei muudaks need hageja nõudeid. Nimelt, kostja on enda vastuses omaksvõtnud, et D. M. FIE on olnud vaidlusalusel ajal IP-aadressite internetiteenuse osutaja (nii käesoleva vaidluse objektiks olevate, kui ka mitmekümne tuhande teise IP-aadressi internetiteenuse osutaja, Hageja möönab, et internetiteenuse vahendajatel on üldjuhul limiteeritud vastutus tulenevalt infoühiskonna teenuse seadusest. Eelkõige on asjakohane kostja viidatud IÜTS § 8 – ehk vastutuse piirang teabe edastamise ja üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise korral, kui ta: (1)
ei algata edastust;
(2)
ei vali edastuse vastuvõtjat; ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet.
Asjakohane on ka IÜTS § 10, mille kohaselt sellisel internetiteenuse osutaja, kes talletab kasutajate teavet, puudub vastutus, kuid talletatava teabe ebaseaduslikkusest teadlikuks saades, kustutab teabe talletaja teabe või eemaldab sellele juurdepääsu. Tulenevalt kostja vastusest on kostja teenused IP-aadresside registreerimine ja/või IP-aadresside rentimine ja/või proksiteenuse pakkumine (teenus, mille kaudu tegeliku registreerija andmeid ei avaldata ning registreerijana nähtub antud juhul kostja) ja/või serveriteenuse pakkumine. Sellised teenused võivad kvalifitseeruda nii pelga edastamise kui talletamisena. IÜTS on meie õigusesse jõudnud läbi E-kaubanduse direktiivi, mille preambula kohaselt on olulised põhimõtted: (1) Vastutuse erandid kehtiva ISP-dele vaid siis, kui nende tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, seega pole infoühiskonna teenuse osutajal edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle (preambula p 42). (2) Teenuseosutaja võib kasutada erandeid "pelga edastamise" või "vahemällu salvestamise" jaoks, kui ta ei ole mingil viisil seotud edastatava teabega (preambula 43) (3) Teenuseosutaja, kes teeb tahtlikult koostööd oma teenuse saajaga ebaseaduslike tegude sooritamiseks, ületab "pelga edastamise" või "vahemällu salvestamise" piirid ega tohi seetõttu kasutada nende toimingute puhul vastutuse kohta kehtestatud erandeid (preambula 44). (4) Käesoleva direktiiviga kehtestatud vahendusteenuse osutajate vastutuse piirangud ei mõjuta mitmesuguste ettekirjutuste võimalust; sellised ettekirjutused võivad seisneda eeskätt kohtute või pädevate haldusasutuste korraldustes, mis nõuavad kõigi rikkumiste lõpetamist või vältimist, kaasa arvatud ebaseadusliku teabe kõrvaldamine või sellele juurdepääsu tõkestamine (preambula 45). Johtuvalt ei ole internetiteenuse osutaja alati ja igas olukorras vastutusest prii. Hageja on seisukohal, et kostja näol on tegemist aktiivse teenuseosutajaga, kelle tegevus on lahutamatus seoses põhirikkumisega ja seetõttu saab lugeda, et vaidlusalustel veebilehekülgedel toimepandud kaubamärgiomanike rikkumiste eest vastutab kostja niisamuti nagu n-ö tegelikkuses rikkumise toime pannud isikud. Täpsemalt seega, vastutust jaatatakse interneti teenuse osutamise/vahendamise puhul kui teenuse osutaja: (1)
on mingilgi viisil seotud teabega; või
(2)
teeb koostööd teenuste saajaga ebaseaduslike tegude sooritamiseks.
Käesoleval juhul on vaid kostja kaasabil ja selgel teadmisel on võimalik, et ligi pooltuhat tema poolt registreeritud IP-aadressi on kasutuses selliste domeeninimede kaudu, millel tegeletakse ainult võltskaupu müüvate e-poodide pidamisega. Käesoleval juhul:
Esiteks, kostja tegutseb selgelt majanduslikes huvides – miks muidu on ta ainuüksi 2010 aastal registreerinud 38 000 IP-aadressi. Enamikul inimestel on seos ühe IP-aadressiga. Teiseks, kostja võimaldas paljudel soovijatel alustada enda võltskaupadega kauplemiseks mõeldud e-poodidega selliselt, et ühegi andmebaasi kaudu ei olnud võimalik tuvastada konkreetset poehaldajat ning kõigist andmebaasidest johtub vaid üks seoses – D. M., kes on märgitud nii eposti aadressi kaudu (ISP-organisatsiooni kaudu (Webexxpurts) kui ka ISP-grupi kaudu, milleks on kõigi lehtede puhul märgitud D. M.) kui ka ASN-numbri kaudu, mille puhul iga vaidlusalune IP-aadress kuulub ühe kolmest ASN-numbri alla, mis on RIPE-NCC poolt eraldatud just kostjale. Kolmandaks, nagu hageja juba selgitas, on kostja kaasabil tehtud peaaegu võimatuks iga konkreetse veebipoe suhtes menetluse algatamine. Neljandaks oli kostja veebilehtedel toimuvatest rikkumisest teadlik. Kostja on majanduslikes huvides loonud sellise teenuse, millega võimaldatakse suhteliselt anonüümselt opereerida e-poode, milles müüakse võltskaupu ning kostja teeb seda määramatult suures ulatuses. Seetõttu on hagejal nõuded muuhulgas just kostja vastu – kostja on positsioonis ning omab kontrolli selle üle, kas tema registreeritud IP-aadresse kasutatakse mastaapselt võltskaupadega kauplemiseks või mitte; kostja on hälbinud üksnes neutraalsest, tehnilisest ja automaatsest tegevusest ega järgi käibes vajalikku hoolsust, mistõttu ei kvalifitseeru kostja interneti teenuse vahendaks IÜTS mõttes ning kostja vastutab enda tegevuse kaudu loodavaid võimalusi kasutatavate isikute õigusvastase tegevuse kui enda tegevuse eest. Hageja on esitanud kostja vastu kaubamärgiomanike õiguste rikkumise tõttu neli nõuet, millele lisandus kahju hüvitamise nõue. Hageja palub, et kostjat kohustataks lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kujutiste kasutamine hageja loetletud 119-l veebilehel. Samuti palub hageja, et kostjat kohustataks tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest Internetis. Lisaks palub hageja, et kostjat kohustataks esitama tippdomeenide „com“, „net“, „info“, „biz“ ja „org“ haldajale Internet Corporation of Assigned Names and Numbersile (ICANN), tippdomeeni „uk“ haldajale Nominet UK-le, tippdomeeni „us“ haldajale Neustar, Inc-le, tippdomeeni „sg“ haldajale Singapore Network Information Center-le, tippdomeeni „nl“ haldajale Stichting Internet Domeinregistratie Nederlandile (SIDN), tippdomeeni „ca“ haldajale Canadian Internet Registration Authority-le(CIRA), tippdomeeni „ru“ haldajale Coordination Center for TLD RU-le, tippdomeeni „de“ haldajale DENIC Verwaltunngs- und Betriebsgesellschaft eG-le ja tippdomeeni „eu“ haldajale RID-le esitama taotluse hagiavalduses loetletud domeeninimedest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Samuti palus hageja, et eelviidatud kohustuse täitmata jätmisel asendaks kohus kostja tahteavalduse hagiavalduses loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks kohtuotsusega. Samuti palus hageja, et kohus keelaks kostjal tulevikus domeeninimede registreerimise, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland.
KOSTJA SEISUKOHT
Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt on kaubamärgiomanike õigusi rikkuvad Interneti leheküljed registreeritud kostja nimele. Hageja väide on tõendamata, ei vasta tegelikkusele ning hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. Kostja nimele ei ole registreeritud mitte ükski hagiavalduses toodud Internetilehekülg ning tuleb teha selget vahet IP-aadresside ja Interneti lehekülgede aadresside (domeenide) vahel. Hageja kohtule esitatud tabelist nähtub selgelt, et mitte ükski hageja poolt esindatavate kaubamärgiomanike õigusi väidetavalt rikkuv Interneti lehekülje aadress (domeen) ei ole
registreeritud kostja nimele. Isikud, kelle nimele on Interneti leheküljed registreeritud, on ära toodud tabeli kolmandas tulbas (registrant) ja registripidajad neljandas tulbas (registrar). Kostja registreeris 2010. aastal RIPE NCC-s ca 38 000 IP-aadressi ning oli nende IP-aadresside Internetiteenuse osutaja. 2013. aasta märtsis rentis kostja kõik registreeritud IP-aadressid USA äriühingule Interconnection INC. Mitte ükski hageja viidatud Interneti lehekülje aadress (domeen) ei ole kunagi kuulunud kostjale ega ole olnud kostja kasutuses mingil muul viisil. Mitte ühegi IP-aadressi server ei asunud Eesti Vabariigis, vaid need asusid Rootsi Kuningriigis ja USA-s, millest tulenevalt toimus ka IP-aadresside kasutamine väljaspool Eesti Vabariiki. Hageja nõue on hagiavalduse kohaselt esitatud kostja kui domeeninimede registreerija vastu. Samas on hageja väitnud, et veebilehed on registreeritud kostja IP-vahemikes, mis kuuluvad kostjatele. Siin on oluline erinevus, sest kuigi vaidlusalused veebilehed kasutavad kostjaga varem seotud olnud IPaadresse, ei tähenda, et kostja oleks olnud domeeninimede registreerija, omanik või kasutaja. Kostja esitas andmed vaidlusaluste domeenide registreerijate ja registripidajate kohta, kelle vastu peaks olema tegelikkuses suunatud hageja nõue. Kostja leidis, et hageja on esitanud nõude vale isiku vastu. Isegi juhul, kui hageja saaks nõuet esitada IP-aadressi Internetiteenuse osutaja vastu (millega kostja ei nõustu), ei ole nõude esitamine kostja vastu põhjendatud, kuna kostja ei ole kunagi olnud vaidlusaluste IP-aadresside Internetiteenuseid osutanud. Kuni 14.01.2014 oli vaidlusaluste IPaadressidega kostja küll seotud, kuid alates 15.01.2014 võttis USA-s asuv ettevõte Interconnection INC üle kogu D. M. FIE varasema äritegevuse ning D. M. FIE ei oma alates 15.01.2014 nende IPaadressidega mingit seost. Hageja viidatud kaubamärgiomanike õiguste rikkumine kostja poolt võimalik ei ole. Kostja ei ole kunagi kasutanud Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identseid tähiseid enda äritegevuses, kaupade müügiks pakkumisel, turustamisel, ladustamisel müügi eesmärgil, sisse- ja väljaveol Euroopa Liitu ega kandnud neid tähiseid kaupadele ja pakenditele. Kostja ei ole kunagi registreerinud domeeninimesid, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland. Täiendavalt esitas kostja tõendid selle kohta, et hageja viidatud kaubamärkide omanikud on tegelikkuses esitanud USA-s nõuded tegelike kostjate so Internetilehekülgede aadresside (domeenide) registripidajate ja registreerijate vastu, mille kohta on olemas jõustunud kohtulahendid. Nii on USA Illinoisi Ida divisjoni Põhjaringkonna kohtu 25.09.2014 otsusega tsiviilasjas nr 14-ev-4824 Burberry Limited nõudes Internetilehekülgede www.burberrysupply.com ja www.burberryhandbagsuk.com omanike osas ja sama kohtu 04.11.2014 otsusega 14-cv-6287 internetilehekülje www.burberrybagssaleoutlet.net omaniku osas. Sealjuures esitas Burberry Ltd ka hüvitise nõuded ja igalt kostjalt mõisteti välja hüvitis 2 000 000 USD. Eeltoodu välistab võimaluse pöörduda sama nõudega uuesti kohtusse ja esitada veelkordselt hüvitise nõue asjasse puutumatu kostja vastu. Kostja pidas hageja käitumist pahatahtlikuks. Samuti on enamik hagiavalduses nimetatud Internetilehekülgi suletud, milline asjaolu peaks olema teada ka hagejale. Kostja selgitas, et IP-aadressi kasutusse andmine on kasutaja pakutava teabe edastamine üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumine. Kui kostja oleks teenust osutanud Eesti Vabariigis (millega kostja ei nõustu) kohalduks vaidlusele infoühiskonna teenuse seadus (ITS), mis sätestab nõuded infoühiskonna teenuse osutajale, järelevalve teostamise korralduse ja vastutuse seaduse rikkumise eest. Kostja viitas ITS § 8 lg 1õikele 1 ja leidis, et ta ei ole vaidlusaluseid Internetilehekülgi kunagi kasutanud sh ei ole algatanud edastusi, ei ole valinud edastuse vastuvõtjat ega valinud ega muutnud edastuses sisalduvat teavet. Seetõttu ei oleks kostja saanud kunagi vastutada vaidlusaluste internetilehekülgede kaudu edastatud teabe sisu eest.
Kostja ei ole kunagi osutanud ise Interneti teenust. Asjaolu, et kostja sai RIPE NCC-st IP aadressid ja rentis need välja, ei tee kostjast Internetiteenuse osutajat ehk ISP-d. Kostja ei ole ka veebimajutuse teenuse osutaja (web hosting provider). Interneti teenust osutas 2006. aastal Indias registreeritud äriühing Web Experts (webexxpurts.com) ning teenust osutati Rootsi Kuningriigis ja USA-s. Kostja üksnes rentis IP-aadresse Web Expertsile. IP-aadressite rentimine on levinud tegevus. Näiteks pakuvad seda teenust www.leadertelecom.biz, www.rentipv4.com, www.ipv4.rentals., www.iptrading.com. Hageja ei ole ka vahet teinud Interneti teenuse osutaja (ISP) ja veebimajutuse teenuse osutaja vahel. Juhul, kui kostja oleks teenust osutanud Eesti Vabariigis (millega kostja ei nõustu), kohalduks vaidlusele ITS § 8 lg 1 ja § 11 lg 1. Kostja ei ole vaidlusaluseid Interneti lehekülgi kunagi kasutanud, sh ei ole algatanud edastusi, ei ole valinud edastuse vastuvõtjat ega valinud või muutnud edastuses sisalduvat teavet. Samuti ei toimunud andmete talletamist. Seetõttu ei oleks kostja saanud kunagi vastutada vaidlusaluste Interneti lehekülgede kaudu edastatud teabe sisu eest. Tõendamata ja pahatahtlik on hageja väide, nagu oleks kostja näol tegemist nn kaubamärgiõiguste otsesele rikkumisele kaasaaitajaga. Kostja ei saanud omada kontrolli selle üle, mida tegid vaidlusaluste veebilehekülgede registreerijad või registripidajad. Kostja vaidles hageja kahjuhüvitise nõudele vastu ja leidis, et see on kogu ulatuses alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole mitte ühelgi viisil (sh pahatahtlikult) rikkunud hageja omandit ega mõnda muud õigust. Kostja ei ole hoidnud hageja arvel kokku oma kulutusi ega saanud väidetavate võltskaupade müügist mingisugust tulu. Kostja ei ole tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju. Puudub nii õigusvastane süüline tegu, kahju kui ka põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja väidetava kahju tekkimise vahel. Kostja ei ole müünud kaubamärgiomanike kaubamärke kandvaid võltsitud tooteid ega kasutanud kaubmärke ja nende kujutisi vaidlusalustel veebilehekülgedel ega võimaldanud sellist tegevust. Kostja ei ole kahjustanud kaubmärkide mainet. Mistahes kahju tekkimist ei ole hageja tõendanud. Kostja vaidles vastu hageja väitele nagu oleks ta rentinud IP-aadressid edasi pärast hagi esitamist. Hagi on esitatud 13.02.2014, kuid kostja IP-aadressid olid India äriühingu WebExperts kaudu renditud InterConnection Inc-le juba alates 2013. a märtsist. Veelgi enam, kostja võõrandas kogu äritegevuse sh kõigi vaidlusaluste IP-aadresside kasutusõiguse InterConnection Inc-le 15.01.2014 ehk enne hagi esitamist ning ei omanud hagi esitamise ajal nendega enam minigsugust seost. Kostja vaidles vastu hageja väitele, nagu kostja oleks võtnud õigeks e-poodidele vahendusteenuse ja serveriteenuse osutamise. Asjaolu, et serverid asusid väljaspool Eestist, ei tõenda, et kostja oleks osutanud e-poodidele ja domeeni registreerijatele serveriteenust. Asjas on tõendatud, et serveriteenust osutas vaidlusalustele domeeniregistreerijatele USA äriühing InterConnects Inc. Kostja asemel peaks hageja nõue olema suunatud domeeninimede registreerijate ja registripidajate vastu. Registripidajatel on andmed isikute kohta, kelle nimele on registreeritud domeenid. Üldreeglina pöördutakse analoogiliste probleemide korral domeenide registripidaja poole nõudega domeeni sulgemiseks ning juhul, kui registripidaja sellest keeldub, rakendatakse ICANN poolt ellu kutsutud UDRP abinõud (Uniform Domain-Name Dispute-Resolution Policy), kus menetluse osaliseks on samuti domeeni registripidaja. Antud juhul on hageja esitanud põhjendamatu nõude kostja vastu, kusjuures enamik veebilehtedest on suletud ja puuduvad tõendid nende veebilehtede seotuse kohta kostjaga. Enamik veebilehti suleti sealjuures mitte hageja, vaid hageja konkurentide MarkMonitor ja GBCLaw tegevuse tulemusel.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või
sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja õigus esitada enda nimel hagi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks
2.KaMS § 601 lg 2 sätestab, et kaubamärgiomanikku võib õiguste kaitsel esindada õigusvõimeline kaubamärgiomanikke esindav organisatsioon, mille liige ta on. Kohus tuvastab, et hageja näol on tegemist ülemaailmse kaubamärgiomanikke esindava organisatsiooniga (II kd 100-105, 155-158). Hageja põhikirja artikkel 2 sätestab, et ühingu koostöö tegevused hõlmavad oma liikmete kaitsmist ja huvide esindamist seoses rikkumiste ja ebalegaalsete võltskaupade valmistamisega originaaltoodetest, mis on toodetud, varustatud, levitatud liikmete poolt, või seoses millega nad on tööstus- või intellektuaalomandi õiguste omajad (IX kd tl 35). Vaidlust ei ole selles, et kõik hageja liikmed on astunud liikmeks eeskätt huvist hageja ainuülesande ehk intellektuaalomandi õiguste kollektiivse teostamise vastu. Seega on hageja näol tegemist kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kellel on olemasolust tulenevalt selge huvi liikmete õiguste kaitseks. KaMS § 601 lg 2, mis näeb ette hageja kui kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni esindamisõiguse, tuleb tõlgendada selliselt, et see peab liikmete huvide esindamist silmas ka selles tähenduses, et see võimaldab organisatsioonil esitada oma liimete huvide kaitseks hagi enda nimel. Seega on hagejal õigus pöörduda kohtusse oma liikmete õiguste kaitseks ja teha seda enda nimel.
3.Kohus tuvastab, et käesolevas vaidluses esindab hageja järgmisi kaubamärgiomanikke: Willy Bogner GmbH & Co. KGaA, kes on kaubamärgi Bogner omanik (I kd lk 195); Burberry Limited, kes kaubamärgi Burberry omanik (I kd lk 204), Name Drop Sarl, kes on kaubamärgi Fitflop omanik (I toimiku lk 211); Franklin & Marshall S.r.l. a socio unico, kes on kaubamärgi Franklin & Marshall omanik (II kd lk 7), Faction Ltd, kes on kaubamärgi G-Star omanik (II kd lk 13), New Era Cap Cp Inc, kes on kaubamärgi New Era omanik (II kd lk 19); Pandora A/S, kes on kaubamärgi Pandora omanik (II kd lk 25); Ape & Partners S.p.A., kes on kaubamärgi Parajumpers omanik (II kd lk 34); Puma AG, kes on kaubamärgi Puma omanik (II kd lk 47), TBL Licensing LLC, kes on kaubamärgi Timberland omanik (II kd lk 58). Lisaks on kõigil eelnimetatud kaubamärgiomanikel ka Euroopa Ühenduse kaubamärk (VIII kd lk 196-224).
4.Hageja on esitanud kostja vastu kaubamärgiomanike õiguste rikkumise tõttu neli nõuet, millele lisandus kahju hüvitamise nõue. Hageja palub, et kostjat kohustataks lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kujutiste kasutamine hageja loetletud 119-l veebilehel. Samuti palub hageja, et kostjat kohustataks tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest Internetis. Lisaks palub hageja, et kostjat kohustataks esitama tippdomeenide „com“, „net“, „info“, „biz“ ja „org“ haldajale Internet Corporation of Assigned Names and Numbersile (ICANN), tippdomeeni „uk“ haldajale Nominet UK-le, tippdomeeni „us“ haldajale Neustar, Inc-le, tippdomeeni „sg“ haldajale Singapore Network Information Center-le, tippdomeeni „nl“ haldajale Stichting Internet Domeinregistratie Nederlandile (SIDN), tippdomeeni „ca“ haldajale Canadian Internet Registration Authority-le(CIRA), tippdomeeni „ru“ haldajale Coordination Center for TLD RU-le, tippdomeeni „de“ haldajale DENIC Verwaltunngs- und Betriebsgesellschaft eG-le ja tippdomeeni „eu“ haldajale RID-le esitama taotluse hagiavalduses loetletud domeeninimedest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Samuti palus hageja, et eelviidatud kohustuse täitmata jätmisel asendaks kohus kostja tahteavalduse hagiavalduses loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks kohtuotsusega. Samuti palus hageja, et kohus keelaks kostjal tulevikus domeeninimede registreerimise, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland.
Kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest tulenevad nõuded
5.Vastavalt KaMS § 57 lg 1 p-le 1 võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu õigusrikkumise lõpetamiseks.
6.KaMS § 14 lg 1 p 1 järgi on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud. KaMS § 14 lg 1 p 2 järgi on kaubamärgiomanikul õigus keelata kasutada kolmandatel isikutel õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Samuti on KaMS § 14 lg 1 p 3 järgi kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada registreeritud kaubamärgiga või valdavale enamusele Eesti elanikkonnast tuntud õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid, millega tähistatakse teist liiki kaupu või teenuseid, kui tähisega võib ebaausalt ära kasutada või kahjustada kaubamärgi omandatud mainet või eristusvõimet.
6.Analoogiliselt näeb Euroopa Liidu kaubamärgi määruse (Nõukogu määrus 207/2009) Artikkel 9 (1) ette, et ühenduse kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki tähiseid, mis on identsed ühenduse kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud ühenduse kaubamärk või kõiki tähiseid, kui identsuse või sarnasuse tõttu ühendusekaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu ühendusekaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada või kõiki tähiseid, mis on identsed või sarnased ühenduse kaubamärgiga, seoses kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased nende kaupade ja teenustega, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, kui ühenduse kaubamärgil on ühenduses maine ja kui kõnealuse tähise kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks ühenduse kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.
8.Seega tuleneb KaMS-st ja Euroopa Liidu kaubamärgi määrusest, et kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise tuvastamisel tuleks hinnata, millise rikkumisega tegemist on: kas kolmas isik kasutab kaubamärgiga identseid või ainult sarnaseid tähised ning kas sarnaseid või identseid tähiseid kasutatakse nimelt nende teenuste ja kaupade jaoks, milleks kaubamärk on kaitstud või sootuks samaliigiliste kaupade ja teenuste jaoks.
9.Hageja leiab, et hagiesemeks olevatel veebilehtedel toimus kahesugune SNB-REACT liikmetest kaubamärgiomanike intellektuaalomandi rikkumine: 1) esiteks suur osa veebilehekülgi sisaldasid oma domeeninimes kaubamärgiomanike õigusi rikkuvat tähist ennast, nt sh burberrysupply.com perlespandora.com; parajumpers-pjs.com; timberlandboots.ca; burberrybagssaleoutlet.net; fitflophotsalemy.org; franklinmarshallen.com; pjsparajumpers-jacken.com; parajumpers-pjs.com; timberlandbootsaus.com; timberlandsixinch.com; timberlandboots4you.com; mytimberlandstore.com jne; 2) teiseks, veebilehtedel pakuti nende haldajate poolt müügiks kaubamärgiomanike kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland tähistatud võltskaupu, mis sai toimida vaid kostja täielikul teadmisel ning äriplaani tuumikuna.
10.Hageja on esitanud kohtule väljavõtted iga veebilehe kohta (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-219) ning kohtule esitatud 68 väljavõttest nähtuvalt domeeninimed sisaldavad kaubamärgiomanike kaubamärgis sisalduvat tähist ning nende kaudu opereeritakse e-poode, kus pakutakse müügiks võltsinguid. Kohus tuvastab, et näiteks veebilehel www.burberrysupply.com sisaldub domeeninimes kaubamärk Burberry (III kd lk 122-127), veeblilehel www.burberryhandbagsuk.com sisaldub domeeninimes kaubamärk Burberry ( III kd lk 130-134), veebilehel www.franklinmarshallen.com sisaldub domeeninimes kaubamärk Franklin & Marshall
(III kd lk 188-192), veebilehel www.pjs-parajumpers-jacken.com sisaldub domeeninimes kaubamärk Parajumpers (IV kd lk 189-193), veebilehel www.timberlandbootsaus.com sisaldub domeeninimes kaubamärk Timberland (V kd lk 42-46) jne. Kohus tuvastab, et veebilehel www.burberrysupply.com pakuti müügiks kaubamärgiga Burberry tähistatud kaupu (III kd lk 122127), veebilehel www.burberryhandbagsuk.com pakuti müügiks kaubamärgiga Burberry tähistatud kaupu ( III kd lk 130-134), veebilehel www.franklinmarshallen.com pakuti müügiks kaubamärgia Franklin & Marshall tähistatud kaupu (III kd lk 188-192), veebilehel www.pjs-parajumpersjacken.com pakuti müügiks kaubamärgiga Parajumpers tähistatud kaupu(IV kd lk 189-193), veebilehel www.timberlandbootsaus.com pakuti müügiks kaubamärgiga Timberland tähistatud kaupu (V kd lk 42-46) jne. Hageja on esitanud kohtule väljavõtted veebilehtedest, kus müüakse kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland tähistatud võltskaupu (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-219). Kohus tuvastab, et kodulehel www.marguefemme.com müüakse kaubamärgiga Burberry tähistatud tooteid (III kd lk 117-119), veebilehel www.summertrends.us müüakse kaubamärkidega G-STAR ja Burberry tähistatud tooteid (III kd lk 213-2159, veebilehel www.Coolshopus.com müüakse kaubamärgiga Pandora tähistatud tooteid (IV kd lk 15-157) jne. Seega müüakse vaidlusalustel kodulehekülgedele kaubamärgiomanike äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärkidega identsete tähistega kaupu. Selline müük eeldab igal juhul ka kaubamärkide kaupadele ja pakenditele kandmist, kaupade turustamist, nende Euroopa Liitu sisse- ja väljavedu.
11.Vaidlust pole selle üle, et nimetatud kaubamärgiomanikud ei ole andud luba eelnimetatud domeeninimedes nende kaubamärkide kasutamiseks ja antud veebilehtedel neile kuuluvate kaubamärkidega tähistatud kaupade müümiseks. Samas vaidlusalustel veebilehtedel on tihipeale antud kinnitus, et tegemist on kaubamärgiomanike ametlike internetilehekülgedega. Näiteks veebilehel www.timberland-online.eu on kinnitus Powered by Timberland Outled. All Rights Reserved (justkui oleks kõik kaubamärgiomaniku „õigused kaitstud“) (V kd lk 105). Seega on tegemist võltsitud toodetega.
12.Lisaks eeltoodule näeb KaMS § 14 lg 3 ette, et kaubamärgi kasutamist Internetis loetakse kaubamärgi kasutamiseks Eestis ainult siis, kui sellel on Eestis äriline tagajärg. Ärilise tagajärje kindlakstegemisel arvestatakse muuhulgas kaubamärki Internetis kasutava isiku ärilist tegevust Eestis nagu tegelikud ärisuhted või äriliselt motiveeritud suhted, klienditeeninduse olemasolu ning Interneti-välise tegevuse olemasolu Eestis, samuti kaubamärki Internetis kasutava isiku kavatsust pakkuda Interneti kaudu kaupu või teenuseid isikutele Eestis, arvestades kaupade transporti, rahaühikut, kaupade või teenuste pakkujaga sidepidamise viisi puudutavat informatsiooni, keelt ja Interneti viiteid, samuti Internetis märgitud tingimust, et kaupu või teenuseid ei pakuta isikutele Eestis, ja sellest tingimusest kinnipidamist ning teise isiku kaubamärgi omandatud maine või eristusvõime ebaausat ärakasutamist või selle kahjustamist.
13.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et käesoleval juhul kõigil 10-l kaubamärgiomanikul, kelle õiguste kaitseks hageja on kohtu poolt pöördunud, on registreeritud Euroopa Ühenduse kaubamärgid. Euroopa Ühenduse kaubamärgi kaitset pakub iga liikmesriik ning kaubamärk on kaitstud tervikuna tervel ühenduse territooriumil. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on võimalik eelnimetatud veebilehtedelt võltsitud kaupu tellida Eestisse (III kd lk 87, V kd lk 216). Näiteks veebilehelt www.cybermodanyonlinesscanda.com saab kauba ostukorvi lisamisel valida, et kaup toimetakse Eestisse (III kd lk 87), veebilehel www.summertrends.us saab kauba ostukorvi lisamisel valida, et kaup toimetatakse Eestisse (III kd lk 108), veebilehel www.2013lousvuittonhandbags.com saab kauba ostukorvi lisamisel valida, et kaup toimetatakse Eestisse (III kd lk 114) jne. Seega on nimetatud veebilehtedel seos Eestiga KaMS § 14 lg 3 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalustel veebilehekülgedel oli või on äriline seos Eestiga.
14.Hageja väidab, et käesoleva hagi aluseks olevate asjaolude puhul on kostja tegutsenud Eestis kas füüsilise isikuna või füüsilisest isikust ettevõtjana. Kostjale etteheidetav tegevus seisneb kas internetipoodide pidamises, kus müüakse või müüdi kaubamärgiomanike kaubamärgiga tähistatud võltsitud kapa ja kaubamärgiomanike kaubamärke sisalduvate domeeninimede registreerimises või
kaubamärgiõiguste rikkumise võimaldamises ja vahendamises või mõlemas. Hageja väitel kostja nimele registreeritud vaidlusalustel internetilehekülgedel seisuga 29.07.2014 (kokku 119 veebilehte) opereeriti kõigil lehtedel erinevaid e-poode ning tellimiskeskusi, kus lubamatult pakuti müügiks kaubamärgiomanike äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärkidega identsete tähistega kaupu. Hageja leidis, et domeeninimi on seotud kindla IP-aadressiga ning kostja oli nende IPaadresside valdaja. Hageja hinnangul puudus vajadus eristada IP-aadressi ning domeeni, sest IPaadress on domeeninimi arvuti keeles. Samuti leidis hageja, et IP aadresside osas oli kostja Interneti teenuse osutaja. Ainult kostja kaasabil ja teadmisel oli võimalik, et IP-aadressid olid seotud domeeninimedega, milliste kaudu peeti võltskaupu müüvaid e-poode. Hageja leidis, et kuna kostja oli hagi esitamise ajal IP-aadresside registreerija, ei välista nende aadresside edasine müük või rentimine kostja vastutust.
15.Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et domeeninimed ehk interneti leheküljed olid registreeritud kostja nimele. Kostja oli varem olnud üksnes IP- aadresside omanik, kuid IPaadressi ja domeeninime tuleb üksteisest eristada. Domeeni ei saa samastada IP-aadressiga, kuna domeeni on võimalik majutada samaaegselt erinevatel IP-aadressidel. Kostja registreeris 2010. aastal ca 38 000 IP-aadressi ning rentis need 2013. aasta märtsis USA äriühingule Interconnection INC. Ükski IP-aadressi server ei asunud Eestis. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta on IPaadresside suhtes Interneti teenuse osutaja. Kostja oli kuni 14.01.2014 IP-aadressidega seotud, kuid alates 15.01.2014 võttis USA-s asuv ettevõte Interconnection INC üle kogu kostja varasema äritegevuse ning alates 15.01.2014 ei oma kostja nende IP-aadressidega mingit seost. Kostja ei ole kunagi kasutanud hageja loetletud kaubamärke veebilehtedel ega muul moel. Kostja ei ole ühtegi hageja viidatud domeeninime registreerinud. Hageja oleks pidanud oma nõude esitama tegelike rikkujate ja domeeninimede registreerijate vastu, milleks takistusi ei olnud. USA-s on kaubamärkide tegelikud omanikud ka esitanud edukaid nõudeid tegelike rikkujate vastu.
16.Vaidlust pole selle üle, et internetilehekülgedega seonduvat korraldab ICANN (www.icann.org) ja IP-aadressidega seonduvat IVANN-i all kuuluv IANA (www.iana.org). Internetilehekülgede osas on ICANN volitanud erinevates riikides registripidajaid, kes registreerivad nendes riikides internetilehekülgi. Näiteks Eesti Vabariigis korraldab domeeninimede registreerimist Eesti Interneti Sihtasutus. IP-aadresside ja internetiteenuse osutajate registreerimiseks on IANA volitanud erinevatesse regioonidesse eraldi registripidajad ning Euroopas on IP-aadresside ja internetiteenuse osutajate eest vastutav RIPE NCC, mis asub Amsterdamis Hollandi Kuningriigis. Vaidlust pole selle üle, et domeeninime funktsiooniks on olla link IP-aadressi jaoks. Internetis ei toimu vajaliku aadressi otsimine mitte domeeninime kaudu, vaid numbrilise IP-aadressi alusel, sest internetiprotokollid ei suhtle omavahel inimkeeli. Domeeninimesid kasutatakse ainult selle pärast, et inimesel on neid kergem meelde jätta kui numbrikombinatsiooni. Domeeninimede ja IP aadresside vastavustabeleid hoitakse domeeniserverites (vt IT tehnika ja sidetehnika seletav sõnaraamat, http:/www.vallasete.ee/). Domeeninimi on osa internetiaadressist ehk universaalne ressursilokaator (URL) ning kui domeeninime internetis sisse trükkida viitab see arvutile, ehk domeeninimi on seotud kindla IP aadressiga. Seega on igal domeeninimel seos kindla IP-aadressiga, kuigi IP-aadressil võib olla seos mitme domeenimega. Kindlas ajahetkes on domeeninimel seos vaid ühe või mitme IP aadressiga. Teatud juhtudel saab domeeninimi olla seotud enam kui ühe IP- aadressiga, nt Google.com. Põhjus on see, et tegemist on domeeninimega, mis on seotud tuhandete serveritega ning võimaldamaks päringuid jagatakse koormust. Kuid selline tehniline võte (nimetatakse ka Round Robin ) on selge ja absoluutne erand, mis nõuab eraldi tegevusi (uue põlvkonna tasakaalustajate kasutamist, peamise DNS’i delegeerimist, teise protokolli –DSSSP /Distributed SIte Sate Protocol) ning on kasutusel vaid interneti gigantide poolt. Käesoleval juhul ei ole see relevante, sest vaidlusaluste veebipoodide näol on tegemist pisikeste e-poodidega. Seega käesolevas asjas relevantsete IP aadresside ja domeenide puhul on iga igal konkreetsel ajahetkel igal domeeninimel seos konkreetse ja kindla IP aadressiga.
17.Kostja on käesoleva tsiviilasja menetluses kinnitanud, et rentis RIPE-NCC-lt endale ca 38 000 IP-aadressi. Kostja väitel ei kasutanud ta ise ühtki IP-aadressi, vaid IP-aadresse kasutas India
äriühing WEB Experts (webexxpurts.com) ja internetiteenust osutati Rootsi Kuningriigis ja USAs. Kostja väitel puudub tal ühinguga Web Experts igasugune seos. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Nimelt on kostja ise esitanud kohtule müügilepingu, kust nähtub, et FIE D. M. müüs äritegevuse Inter Connects Inc’le ning see müüdav majandusüksus koosnes muuhulgas kolmest AS numbrist AS57858, (Fiber Grid), AS 57982 (Deepan Mehta) ja AS60485 (VII kd lk 1-4). Müüa saab aga vaid midagi, mis isikule kuulub, muidu ei saa lugeda, et tehing oleks õiguslikus mõttes toimunud. Kostja seega ise on võtnud omaks ja tunnistanud, et ta müüs AS numbri AS57858 Inter Connects Inc’le. Kohtule esitatud tõenditest nähtub AS57868 selge seoses Web Expurtsiga. Nimelt vaidlusaluste veebilehtede IP-aadresside väljavõtetest nähtuvalt on origin: AS 5786 ja netname: WEBEXPURTS (II kd lk 112-147). Seega on leidnud tõendamist kostja seos Web Expert/Webexpurts’ga.
18.Kohus leiab, et tõendamist pole leidnud, et kostja oleks vaidlusaluste domeeninimede registreerija. Kostja esitas 07.07.2015 kohtule väljavõtte andmebaasis whois.txt (VI kd lk 96-128, tõlge VII kd lk 148-2015,VIII kd lk 1-49), millest nähtuvalt ei kuulu ükski hageja viidatud domeeninimedest ega veeblehtedest kostjale. Samuti nähtub andmeebaasi väljavõttest, et osade hageja pool viidatud domeeninimede puhul on märgitud, et need ei ole enam leitavad. Näiteks ei ole leitavad domeenid nimega cheapfiftflops-uk.com, franlinmarshallen.com (VI kd lk 107-108). Hageja on esitanud kohtule enda koostatud tabeli (lähtuvalt andmebaaside andmetest)( II kd lk 148-155), millest nähtub selgelt, et kostja ei ole olnud ühegi domeeni registreerijaks. Seega ei ole kostja hageja poolt viidatud domeenide ehk veebilehtede registreerija ega omanik.
19.Seega tuleb kohtu järgnevalt tuvastada, kas hageja saab esitada hagi kostja kui IP-aadresside internetiteenuse osutaja vastu ja kas kostja vastutab samal alusel nagu kaubamärgiõiguste otsene rikkuja.
20.Hageja esitatud veebilehtede IP-aadresside väljavõtetest nähtub, et nimetatud veebilehtede puhul kostja on olnud IP-aadresside omanik (II kd lk 148-155). Kohtule tõenditega on leidnud tõendamist, et vaidlusalustele 119 domeenile oli 24.07.2014 seisuga IP- aadresside internetiteenuse osutajaks kostja (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-216). Näiteks domeeninimi cybermondaylinescana.com viitab IP aadressile 91.108.176.16 ja IP aadressi 91.108.176.16 valdaja on kostja D. M. (III kd lk 81-86). Samasugune seoses domeeninime ja IP- aadresside vahel on tõendantud ka kõigi teiste kaubamärgi omanike õigusi rikkuvate 119 veebilehtede osas.
21.Tallinna Ringkonnakohus on oma 26.11.2918 otsuses punktis 48 juhendanud, et maakohtul tuleb võtta selge seisukoht, kas kostja poolt osutatav teenuse näol on tegemist infoühiskonna teenusega või mitte. Kohtul tuleb tuvastada asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, kas kostja teenus kuulub ühte IÜTS §-dega 8–10 riigisisesesse õigusesse üle võetud direktiivi 2000/31 artiklites 12–14 nimetatud teenuse kategooriasse ning vastab kõigile asjakohastele tingimustele. Järelikult sõltub sellest tuvastusest, kas kostjale saavad põhimõtteliselt rakenduda IÜTS §-dega 8– 10 üle võetud direktiivi 2000/31 artiklid 12–14 piirangud. Kostja teenuse sisu tähenduse väljaselgitamiseks tuleb maakohul anda pooltele võimalus tuua esile asjaolud ja vajadusel esitada tõendeid, mis nende arvates võiksid kostja osutatud teenuse infoühiskonnateenuseks olemist või mitteolemist ühte või teist pidi mõjutada.
22.Eesti siseriiklikus õiguses on e-kaubanduse direktiivi alusel infoühiskonna teenuse mõiste sätestatud IÜTS § 2 p-s 1, mille kohaselt loetakse infoühiskonna teenuseks teenust: (1)
mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames;
(2)
teenuse kasutaja otsesel taotlusel; ja
(3) mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil; (4)
kusjuures osapooled ei viibi ühel ajal samas kohas.
Seega on infoühiskonna teenuse olulisteks tingimusteks, et teenust osutatakse osapoolte füüsilise kohalolekuta, andmed edastatakse elektrooniliste vahenditega ja teenust osutatakse tasu eest teenuse kasutaja taotluse alusel.
23.Kostja on väitnud, et ta ei olnud Internetiteenuse osutaja (ISO) ega veebimajutuse teenuse osutaja (web hosting provider). Internetiteenust osutas 2006 aastal Indias registreeritud äriühing WEB Experts (www.webexxperts.com) ning teenust osutati Rootsis ja USA. Kostja üksnes rentis IP aadresse Web Expertsile. Kostja väitel hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluseid domeene oleks üldse kõnealustel IP-aadressidel majutatud. Domeeni ei saa samastada IP-aadressiga, kuna domeeni on võimalik majutada samaaegselt erinevatel IP-aadressidel.
24.Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et kostja osutas infoühiskonna teenust IÜTS § 2 p 1 tähenduse. Vaidlust pole selles, et kostja ei müünud hagi esitamise hetkel läbi veebilehtede (e-poodide) ise võltsitud tooteid ega registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid. Kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkumiste, s.h. võltstoodete müügi toimepanemiseks. Kohus nõustub hagejaga, et ainult kostja vahendamise teadlikul kaasabil ja teadmisel oli võimalik IP-aadresside sidumine domeeninimedega, mille kaudu peeti või peetakse võltskaupu müüvaid e-poode. Kostja äriplaan oli suunatud selliste e-poodide võimaldamisele tagades neil anonüümsuse ning vastutuse võimalikult täielikus ulatuses välistamise. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rentis RIPE-NCC-lt endale IP-aadresside vahemikud - AS numbrid: AS57858; AS57972; AS60485 ja kokku rentis kostja umbes 38 000 IP aadressi. Kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et kostja kasutades erinevaid domeeninimesüsteemi kihte volitas ja väidetavalt allrentis IP-aadresse endaga seotud isikutele nagu Webexxpurts (arvestades sh asjaolu, et Webexxpurts ja kostja on kontaktina on antud sama e-mail „[email protected]“) ja Fiber Grid OÜ (mille juhatuse liikmeks on kostja ) (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-216). Näiteks nähtub veebilehe www.burberrysupply.com kohta esitatud väljavõttest, et IP-aadressi 178.216.49.93 ISP on D. M. FIE ja organization on Fiber Grid OÜ (III kd lk 18) jne. Kostja on osutanud ja volitanud endaga seotud isikuid osutama internetiteenuseid domeeninimede registreerijatele. Kostja osutavateks interneti teenusteks on mh registriteenused, (domeeni)serveriteenused ja proksiteenus. Nende teenuste kaudu oli teenuse tellijale võimaldatud efektiivselt täielik anonümiseerimine. Tavapäraselt toimub domeeni registreerimine ning domeeninime kaudu leitava veebilehe sisu majutamine ühes serveris, mis on internetti ühendatud. Iga internetti ühendatud server, omab IP-aadressi selleks, et see oleks internetis leitav. Kostja pakutav teenus võimaldas nn vahekihti, mille ainsaks eesmärgiks on olla „avalik nägu“, fassaad ressursi tegelikule omajale ehk domeeninime registreerijale ja veebipoe lõpp-kasutajale ja rikkuva veebilehe haldajad said teha veebilehe kättesaadavaks ka mõnel teisel IP aadressil ja mõne teise domeeninime all. Seega kostja teenused ei ole igapäevased IP-aadressi võimaldamise teenused. Kostja ärimudel oli ülesehitatud võimaldamaks võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning „nähtamatult“ enda tegevust teostada. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et mõnel tema võimaldatava IP-aadressi kaudu toimuks õiguspärane tegevus või kaubandus.
25.Nimelt kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkumiste, s.h. võltstoodete müügi toimepanemiseks. Ainult kostja vahendamise teadlikul kaasabil ja teadmisel oli võimalik IP-aadresside sidumine domeeninimedega, mille kaudu peeti või peetakse võltskaupu müüvaid e-poode. Kostja teenused ei ole igapäevased IP-aadressi võimaldamise teenused. Kostja ärimudel oli ülesehitatud võimaldamaks võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning „nähtamatult“ enda tegevust teostada. See mudel on osutamiseks majandus- ja kutsetegevuse raames. Teenuse osutamine toimus selgelt kasutajate otsesel taotlusel, nt registreerida domeeninimi, talletada serveris andmed, osutada proksiteenust. Tegemist oli andmete töötlemise ja säilitamise teenusega. Nagu eelpool kirjeldatud – iga IP-aadress on seotud ühe kindla serveriga selleks, et internetiliiklus saaks toimida. See oli üks kostja teenustest. Teine teenus oli pakkuda ennast või endaga seotud isikuid ja ühendusi nn avalikuks fassaadiks WHOIS-süsteemis (kus talletatakse kõik maailmas kasutusel olevad IP-aadressidega seonduvate domeeninimede andmed). Lisaks ei olnud teenuse osutamiseks vajalik kostja ja lõppkasutajate (domeeninimede
omanikud, võltskaupu müüvate veebipoodide operaatorid) viibimine füüsiliselt samas ruumis. Kohus nõustub hagejaga, et kostja pakub kõiki IÜTS § 8, § 9 ja § 10 teenuseid.
26.Nimelt IÜTS § 8 tähenduses ehk pelk edastaja on kostja näiteks võimaldades ja opereerides enda hallatavate serverite ja enda kliendi seadme vahelist infoliikumist. IÜTS § 9 tähenduses ehk vahemällu salvestaja on kostja rollis, milles võimaldab enda klientidel proksiteenuse pakkumist või siis ajutiste koopiate loomist (võimaldamaks kiirem ligipääs ja lehtede laadimine). Vaadeldes infot, mida kostja ise on esitanud selle kohta, millest koosnes tema majandusüksus „webexxpurts“, s.h. 62 serverit (VII kd, lk 1) tähendab, et on eluliselt ebausutav, et kostja ei teinud vähemalt ajutisi koopiaid veebilehtedest, mida tema kliendid kostja 62-s serveris hoidsid. Kostja ei ole vastupidise kohta tõendeid esitanud. IÜTS § 10 tähenduses ehk talletaja on kostja näiteks võimaldades enda klientidel hoida alaliselt enda andmeid ja infot kostja serverites. Kostja väitel oli tal vähemalt 62 serverit. Viies selle kokku infoga, et kostjal oli ka ligi 40 000 IP-aadressi ja ärimudel, mille puhul kasutajad said tema IP-aadressitele registreerida enda domeene ja seal hoida enda võltspoodide veebilehti (enda isikut varjates), siis pidid need domeenimed (seotult kostja poolt hallatavate IPaadressidega) olema seotud serveritega, mis olid kostja hallatavad. Selline tegevus on talletamise üks erivorme.
27.Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus on oma 26.11.2918 otsuses juhendanud, et kui maakohus jõuab järeldusele, et kostja osutatud teenuse näol on tegemist infoühiskonna teenusega, tuleb maakohtul järgnevalt hinnata, kas kostjale on kohaldatavad IÜTS-ga Eesti õiguskorda üle võetud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutuse piirangud. Selles osas tuleb lähtuda IÜTS §-dest 8-10, milles määratakse kindlaks erinevate infoühiskonna teenuste osutajate vastutus. IÜTS §-s 8, mis reguleerib vastutuse piiranguid üksnes teabe edastamise ja üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise korral, on sätestatud, et kui osutatakse teenust, mis seisneb üksnes teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumises, ei vastuta teenuse osutaja edastatava teabe sisu eest. Sama seaduse §-s 9, milles reguleeritakse vastutuse piiranguid andmete vahemällu salvestamise korral, näeb ette, et juhtudel, kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu, kusjuures vastav edastusmeetod tehnilistel põhjustel nõuab andmete vahemällu salvestamist ja selle teenuse ainus eesmärk on teabe tõhusam edastamine teistele teenuse kasutajatele nende taotluse alusel, ei vastuta teenuse osutaja selle teabe automaatse, vahepealse ja ajutise talletamise puhul teabe sisu eest. Samuti on kõnealuse seaduse § 10, mis sätestab vastutuse piirangud andmete talletamise teenuse osutamise korral, lõikes 1 ette nähtud, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest.
28.Kohus leiab, et kostja tegevusele võiks kohalduda IÜTS §-des 8-10 ettenähtud vastutuse piirangud, kuid käesoleval juhul kohtu hinnangul kostjale vastutuse piirangud ei kohaldu. Tallinna Ringkonnakohus on enda 26.11.2018 otsuses selgitanud, et kuivõrd infoühiskonna teenuse seadus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2000/31, tuleb seaduse sätete tõlgendamisel arvestada direktiivi põhimõtete ja eesmärkidega. Euroopa Kohus on eelotsuse teisele küsimusele vastates viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 14 lõike 1 mõtestamisel lähtuda direktiivi põhjendusest 42, millest ilmneb, et direktiiviga kehtestatud erandid vastutusest hõlmavad ainult juhtumeid, kus infoühiskonna teenuse osutaja tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuse osutajal ei ole teadmisi teenuse saajate poolt edastatava või talletatava teabe kohta ega kontrolli selle üle (23. märtsi 2010. a kohtuotsus Google France ja Google, C236/08–C-238/08, EU:C:2010:159, punkt 113 ning 15. septembri 2016. a kohtuotsus Mc Fadden, C-484/14, EU:C:2016:689, punkt 62). Vastutuse piirangud ei ole seevastu kohaldatavad juhul, kui infoühiskonna teenuse osutajal on aktiivne roll, kuivõrd ta võimaldab oma klientidel nende internetimüügialast tegevust optimeerida (vt selle kohta 12. juuli 2011. a kohtuotsus L’Oréal jt, C324/09, EU:C:2011:474, punktid 113, 116 ja 123 ning seal viidatud kohtupraktika).
29.Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et kostjal on olnud teenuse osutamise aktiivne roll, tal on olnud teadmised, kontroll ja teave. Käesoleval juhul kostja tegutses majanduslikes huvides rentides ligi 38 000 IP-aadressi RIPE-NCC-lt. Kostja on IP aadresside registreerimise omaks võtnud. Enamikul inimestel on seos ühe IP-aadressiga. Kostja võimaldas paljudel soovijatel alustada enda võltskaupadega kauplemiseks mõeldud e-poodidega selliselt, et ühegi andmebaasi kaudu ei olnud võimalik tuvastada konkreetset poehaldajat ning kõigist andmebaasidest johtub vaid üks seoses – D. M., kes on märgitud nii e-posti aadressi kaudu (ISPorganisatsiooni kaudu (Webexxpurts) kui ka ISP-grupi kaudu, milleks on kõigi lehtede puhul märgitud D. M.) kui ka ASN-numbri kaudu, mille puhul iga vaidlusalune IP-aadress kuulub ühe kolmest ASN-numbri alla, mis on RIPE-NCC poolt eraldatud just D. M.le (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-219). Seega ainult kostja kaasabil ja selgel teadmisel on võimalik, et ligi pooltuhat tema poolt registreeritud IP-aadressi oli kasutuses selliste domeeninimede kaudu, millel tegeletakse ainult võltskaupu müüvate e-poodide pidamisega. Käesoleval juhul on kostja teenuse sisuks see, et andmebaasid ei kuvaks tõest informatsiooni sellest, kes ning millist teenust tegelikult lõpptarbijana tarbib ning millises (domeeni)serveris kostja teabe talletamist võimaldab. Antud juhul oli kostjal nii tahtlus kui tahe osutada teenust, mille kaudu saab toime panna intellektuaalomandirikkumisi. Seda läbi ärimudeli, mis pakkus nn proksiteenust. Olukorras, kus isik pakub teenust, mis võimaldab registreerida domeeninimesid anonüümselt ja jälgedeta, siis see (pelgalt registreerimise teenust pakkuv) isik, olles enda ärimudeli selliselt üles ehitanud ning samaaegselt informeeritud, et registreeritud domeenidel rikutakse kaubamärgiomanike õigusi, on kohustatud andma endast parima, et toetada kaubamärgiomanikke, kelle õigusi rikutakse. Kostja teenus seisnes täiendavalt serveriteenuse pakkumises. Kostja kaasabil on tehtud peaaegu võimatuks iga konkreetse veebipoe suhtes menetluse algatamine. Kostja oli hageja veebilehtedel toimuvatest rikkumisest läbi süstemaatiliste teavituste teadlik
30.Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt pidi kostja olema teadlik, et veebilehtedel, millele kostja pakub ISP teenust, toimub ebaseaduslik võltskaupade müük. Nimelt on hageja esitanud kostja suhtes kuriteokaebuse (I kd lk 72-74) ja enne kuriteokaebuse esitamist on kaubamärgiomanike esindajad esitanud kostjale nõudekirja seadusvastase tegevuse lõpetamiseks ja sellest tulevikus hoidumiseks (I kd lk 91-105). Nimetatud nõudekirjad on saadetud e-posti aadressile [email protected]. Kuna vastavalt kostja ja Inter Connect Inc vahel sõlmitud müügilepingule on kostja Inter Connect Inc’le müünud AS numbri AS57858, mis RIPE andmebaasi kohaselt on seotud hoopis WebExxpurts’ga, siis on kostja kohtu hinnangul kätte saanud ka kõik teavitused, mis on saadetud e-posti aadressile [email protected].
31.Eeltoodust tulenevalt on kostja tegevus kvalifitseeritav küll internetiteenuse osutajana, kuid temale ei kehti ega võimalda temal saada kasu hoolsate turuosalistele loodudu vastutuse piirangute klauslitest.
32.Tallinna Ringkonnakohus on enda 26.11.2018 otsuses selgitanud hageja nõude osas lõpetada hageja liikmete õiguste rikkumine ja sellest edaspidi hoiduda, tuleb maakohtul esmalt tuvastada, kas kostja tegevus on endiselt jätkuv ning seejärel hinnata rikkumise jätkumise tõenäosust. Siseriikliku õiguse järgi eeldab see VÕS § 1055 sätestatud koosseisu eelduste täitmist.
33.KaMS § 57 lg 1 p 1 sätestab, et kaubamärgiomanik võib esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu nõudes muuhulgas õigusrikkumise lõpetamist. Kohtu hinnangul tuleneb antud sättest, et nõuda saab sellise rikkumise lõpetamist, mis on reaalselt aset leidnud ja toimub ka ajal, mil tehakse kohtulahend. VÕS § 1055 lg 1 näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest loobumist. Samuti näeb VÕS § 1055 lg 3 ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest hoidumist tulevikus rikkujalt ja isikult, kelle teenuseid isik kasutas õiguse rikkumise eesmärgil.
34.Kohus ei nõustu hageja väitega, et kuigi temapoolt viidatud 119-st veebilehest on enamik suletud ning selle kaudu ei toimu mistahes tegevust ega kaupade müüki, saaks endiselt rahuldada hageja nõuet kohustada kostjat lõpetama kaubamärkide kasutamine viidatud veebilehtedel.
35.Kostja on kohtule esitatud Inter Connect Inc kiri Ripe NCC andmebaasile, milles Inter Connect Inc teatas, et omandas D. M. Fie’lt 2014. aasta jaanuaris ettevõtte, mille hulka kuuluvad järgmised AS numbrid: AS 57858 Fiber Grid, AS57972 D. M. ja AS60485 D. M.. Kirja kohaselt on Inter Connect Inc võtnud üle kostjalt kõik kohustused seoses kirjas viidatud IP aadressidega (VII kd lk 3, tõlge VII kd lk 143). Ühtlasi esitas kostja äritegevuse üleandmise kokkuleppe 15. jaanuarist 2014, mille kohaselt osteti kostjalt muuhulgas 62 serverit (VII kd lk 1-2, tõlge VII kd lk 141-142). Kohus leiab, et eelnimetatu tõenditega on leidnud tõendamist, et kostja on võõrandanud kõik talle kuulunud IP-aadressid ning kostja tegevuse on üle võtnud Inter Connect Inc. Samas ei saa kohus nõustuda, et nimetatud tehingu tegemise ajaks oli jaanuar 2014, sest veel 24.07.2014 seisuga oli vaidlusaluste veebilehtede IP- aadresside internetiteenuse osutajaks kostja (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-216). Seega on kohtu hinnangul kostja võõrandanud kõik talle kuulunud IPaadressid Inter Connect Inc-le, kuid seda tõenäoliselt millalgi pärast hageja poolt kostja vastu hagi esitamist. Seda kinnitab kohtule esitatud Inter Connect Inc kiri Ripe NCC andmebaasile, millele ei ole märgitud kirja koostamise kuupäeva ja millest ei nähtu, millal antud kiri on RIPE NCC-le edastatud.
36.Kohus leiab, et kohtulahendi tegemise ajal ei ole kostja kindlasti enam vaidlusaluste veebilehtede IP- aadresside internetiteenuse osutajaks. Näiteks domeeni www.timberlandboots.ca IP- aadressi teenuse osutajaks on 22.12.2019 seisuga Inter Connect Inc, domeeni www.pomwa.com IP-aadressi teenuse osutajaks on 22.12.2019 seisuga Inter Connect Inc, domeeni www.pandoracharmscanada.ca IP-aadressi teenuse osutajaks on hoopis Cloudfare jne. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et kohtulahendi tegemise seisuga oleks kostja jätkuvalt vaidlusaluste domeenide IP-aadressi teenuse osutajaks. Seega kohtuotsuse tegemise ajal ei ole kostja enam ühegi vaidlusaluse IP-aadressi omanik ja sellega seoses ei ole kostja enam seotud ühegi hageja poolt mainitud domeeni ehk veebilehega. Kuna kostjal puudub kohtulahendi tegemise ajal mistahes seos vaidlusaluste veebilehtedega ja IP-aadressidega, siis ei saa hageja nõuda kostjalt mistahes kaubamärgiomanike õiguste rikkumise lõpetamist. Kuna kostja on võõrandanud kõik talle kuulunud IP-aadressid ning kostja tegevuse on üle võtnud Inter Connect Inc, siis kohtu hinnangul puudub oht, et kostja jätkaks kaubamärgiomanike õiguste rikkumist tulevikus.
37.Eeltoodust tulenvalt leiab kohus, et hageja nõue, milles ta palus kohustada kostjat lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kujutiste kasutamine hageja loetletud 119-l veebilehel ja lõpetama nendele veebilehtedele Interneti teenuste vahendamine, ei kuulu rahuldamisele, sest hageja ei ole tõendanud kostja poolt pärast hagiavalduse esitatud viidatud kaubamärkide jätkuvat kasutamist nimetatud veebilehtede kaudu ega nimetatud veebilehtedele Interneti teenuse vahendamist.
38.Kohus leiab, et hageja nõue kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest Internetis ei kuulu rahuldamisele, sest hageja ei ole tõendanud, et eksisteeriks oht, et kostja tulevikus rikuks eelnimetatud kaubamärkide omanike kaubamrägiomanike õiguseid.
39.Hageja nõue kohustada kostjat esitama erinevate tippdomeenide haldajatele taotlused hagiavalduses loetletud domeeninimedest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest ei kuulu rahuldamisele, sest hageja ei ole tõendanud, et ükski tema poolt nimetatud veebileht oleks registreeritud kostja poolt ning kuuluks jätkuvalt kostjale. Samal põhjusel ei saa kuuluda rahuldamisele hageja nõue asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega hagis loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks.
40.Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõue, milles ta palus kostjal keelata tulevikus domeeninimede registreerimise, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland. Kahju hüvitamise nõue
41.Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja on hinnanud kaubamärgiomanikele tekkinud kahju suuruseks ligikaudselt vähemalt 179 540 eurot.
42.Hagiavalduse esitamisel hageja leidis, et temale tekitatud kahju ei saa hinnata lähtuvalt hüpoteetilisest litsentsitasust, sest kaubamärgiomanikud ei oleks andnud luba võltsitud toodete tootmiseks. Hageja viitas TsMS §-le 233 ja leidis, et kohus peab kahju suuruse ise kindlaks määrama oma siseveendumuse kohaselt, arvestades kostja tegevuse mastaapsust. Samuti leidis hageja, et kostja teenis tulu kaubamärgiomanike arvelt, kuid sellist summat ei saa hageja kindlaks teha. Hageja viitas VÕS §-le 1039 ja leidis, et kostja peab teatama tulu suuruse. Kui kostjalt ei ole võimalik andmeid saada, peab kohus ise hüvitise kindlaks määrama VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja peab hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 128 lg 4 alusel. Kui sellise kahju suuruse kohta ei ole võimalik kostjalt andmeid saada, tuleb kohtul endal kahju kindlaks määrata VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel.
43.26.08.2016 esitatud hagi tervikteksti kohaselt hageja on kahju nõude esitanud alternatiivselt kaubamärgiseaduse (KaMS § 57 lg 1), alusetu rikastumise (VÕS § 1037 ja § 1039) ja deliktiõiguse (VÕS § 1043 jj) alusel. KaMS alusel esitatud hageja nõude kohaselt kostja tegevus on kahjustanud kaubamärkide mainet ja vähendanud kaubamärgi usaldusväärsust ja eristusvõimet ning hageja leiab, et kostja tegevusega seoses jääb kaubamärgiomanike saamata tulu. Alternatiivselt soovis hageja kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 1037 lg 1 alusel. Hageja leidis, et kostja hoidis kokku kulusid seoses sellega, et kostja ei taotlenud kaubamärgiomanikelt luba ja on alusetult rikastunud. Kostja sai rikkumise tõttu tulu, sest veebilehtedelt oli võimalik osta võltsitud kaupa. Hageja viitas VÕS §-le 1039 ja leidis, et kostja oli rikkumisest teadlik, kostja on saanud rikkumise kaudu ja tõttu tulu ning hagejal on õigus nõuda kostjalt rikkumisega saadud tulu väljanõudmist. Alternatiivselt esitas hageja kahju hüvitamise nõude deliktiõiguse alusel. Hageja viitas VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja p 6. Hageja leidis, et hageja kahju seisneb varalises kahjus sh saamata jäänud tulus ning hagejale tekkinud kahju olemuse ja ulatuse määramisel hageja tugines VÕS § 128 lg 4 teises lauses sätestatud saamata jäänud tulule. Lisaks esitas hageja VÕS § 128 lg 1 ja 3 ning VÕS § 115 aluse kohtueelsete menetluskulude nõude summas 3000 eurot.
44.Hageja selgitas, et hagejal ei ole võimalik esitada tõendit, kus oleks täpselt kirjas kui palju maksaks litsents kostjale kaubamärgiomanike sõnamärgi kasutamiseks domeeninimedes, võltsitud kauba müümiseks ja kaubamärkide kasutamiseks, sest kaubamärgiomanikud ei ole kunagi vastavat litsentsi andnud ega pea võimalikuks selliste litsentside andmist ka tulevikus mistahes tingimustel. Hageja tõendab kaubamärgiomanikele tekkinud kahju 68 väljavõttega veebilehtedelt, millest nähtuvalt müükase kaupa suuremas väärtuses kui kahju hüvitisena nimetatud summa 179 540 eurot.
45.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja leidis, et see on täielikult tõendamata. Kostja ei ole müünud võltsitud kaupu ega vähendanud ühegi kaubamärgi eristusvõimet. Kostja ei ole hoidnud kokku kulutusi ega tekitanud hagejale õigusvastast kahju. Puudub kostja õigusvastane süüline tegu, kahju ja põhjuslik seos. Hageja ei ole tõendanud isegi kohtueelise õigusabi kulu tekkimist summas 3000 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et nende veebilehtede kaudu oleks tegelikkuses üldse mingeid kaupu müüdud.
46.KaMS § 57 lg 1 p 2 kohaselt kaubamärgiomanik võib esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu tahtlikult või hooletuse tõttu tekkinud varalise kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu, ja moraalse kahju hüvitamiseks.
43.Tallinna Ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebuse lahendamisel tehtud 18.11.2018 otsuses leidis järgmist: Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei registreerinud ise kaubamärgiomanike õigusi rikkuvaid domeeninimesid ega müünud läbi veebilehtede võltsitud tooteid, ei ole hageja nõuet võimalik lahendada hageja esimeses alternatiivis pakutud hageja liikmete omandi õigustamatule kasutamisele tuginedes VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1039 alusel. Kuigi kostjale ei saa ette heita otsese tegevusega kahju tekitamist, viitavad hageja esile toodud asjaolud sellele, et hageja arvates on kostja aidanud enda tegevusega luuga teistele isikutele võimaluse hageja liikmete õiguste rikkumiseks ja seda olukorda säilitanud. Sellest tulenevalt saab kostja deliktilise vastutuse aluseks olla tema kaudne tegevus või hageja liikmete õiguste rikkumise ohu loomise järel õigusvastane passiivseks jäämine ehk tegevusetus. Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Öeldut arvestades on deliktilise vastutuse objektiivse teokoosseisu täitmise kõrval kostja vastutuse oluliseks eelduseks see, et kostja tegu oleks õigusvastane ja süüline. Kui kahju tekitajale on etteheidetav kaudne tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, saab sellise käitumise õigusvastasus tugineda esmalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi etteheitel, et kahju tekitaja on rikkunud kaitsenormi, mis kohustas teda käituma teisiti ja võtma ette meetmeid kannatanule väidetavalt tekkinud kahju ärahoidmiseks. Maakohtul tuleb seetõttu võtta seisukoht, kas kehtiv seaduskord st ennekõike IÜTS, selliseid kaitsenorme sätestab. Kui kõneallolevat juhtumit reguleeriv kaitsenorm puudub, tuleb lisaks kontrollida, kas kahju tekitajal oli kujunenud olukorras sellele vaatamata seaduses sätestamata kohustus käituda mingil kindlal viisil, et kahju tekkimist ära hoida, st kas tal lasus käibekohustus, mida ta on rikkunud. Kui käibekohustus eksisteerib ja seda on rikutud, tugineb õigusvastasuse etteheide kõnealusel juhul VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille järgi on isiku käitumine eelduslikult õigusvastane, kui selle tagajärjel kahjustatakse teise isiku omandiga sarnast õigust.
44.TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega ei saa maakohus hageja nõude lahendamisel lähtuda hageja esimeses alternatiivis pakutud hageja liikmete omandi õigustamatule kasutamisele tuginedes VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1039 alusel, vaid kohus saab hageja kahju hüvitamise nõude lahendada VÕS § 1043 jj järgi. Hageja ei ole pärast Tallinna Ringkonnakohtu poolt 18.11.2018 otsuse tegemist Harju Maakohtus toimunud menetluses soovinud oma kahju nõuet täpsustada.
45.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustus rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 3 alusel ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. VÕS § 1050 lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
46.Riigikohus on leidnud, et kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb olukorras, kus puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) kontrollida lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida, kuid ta ei käitunud vastavalt, st kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud (vt Riigikohtu 10. juuni 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-48-15 p 24). Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o. kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende
õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest (vt Riigikohtu 10. juuni 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-48-15 p 24).
47.Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud käibekohustuse tähendust ka antud asjas: Arvestades hagis esitatut, tuleb maakohtul kahju hüvitamise nõude lahendamiseks selgitada, kas kostjal kui IP aadresside rentijal lasus hageja liikmete suhtes käibekohustus ja milline oli selle sisu. Selleks tuleb hinnata, kas kostjal oli oma teenuse pakkumisel kohustus võtta hageja liikmete kui kaubamärgiomanike kaitseks kasutusele vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud ja milles need meetmed konkreetsel juhul pidanuks seisnema. Kohtul tuleb käibekohustuse eksisteerimise hindamisel arvestada, et TsÜS § 138 kohaselt tuleb õigusi teostada heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud teiste isikute õigusi kahjustaval viisil. Seadusest tuleneva kahju tekitamisest hoidumise kohustuse tõttu tuleb kohtul kaaluda, kas kostja pidanuks selgelt õigusvastase sisuga veebilehtede avaldamist mingil viisil ära hoidma. Kui leiab lisaks tõendamist, et kostja oli teadlik tema poolt renditud IP aadressidele registreeritud veebilehtedel toimuvast võltskaupade müügist, siis tuleb kohtul hinnata, kas kostjal lasus kohustus omal initsiatiivil IP aadresside rentimine lõpetada või muul viisil hageja liikmete õiguste rikkumine kõrvaldada. Kui kostjal oli maakohtu arvates selline kohustus, saab lugeda kostja passiivseks jäämise ehk tegevusetuse käibekohustuse rikkumise tõttu õigusvastaseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 16).
48.Hageja on väitnud, et kostja vastutab tegelike õiguste rikkujatega solidaarselt, sest kostja tegi õigusrikkumise võimalikuks, takistas nõuete esitamist tegelike rikkujate vastu ning kostjal lasus käibekohustus hoiduda hagejale kahju tekitamisest.
49.VÕS § 65 g 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg 2 näeb ette, et solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Samuti tekib VÕS § 65 lg 3 kohaselt solidaarkohustus siis, kui kohustus on jagamatu. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg 4). Seega tekib solidaarkohustus siis, kui see on lepingus või seaduses otseselt ette nähtud. Seadusest või lepingust tuleneva reegli puudumise korral kehtib üldjuhul eeldus, et kui võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse täitmiseks on kohustatud mitu isikut, vastutavad nad kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnikena.
50.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et antud juhul lasus kostjal käibekohustus hagejale kahju tekkimist ära hoida. Kostja pidi olema teadlik, et veebilehtedel, millele ta pakkus ISP teenust toimus ebaseaduslik võltskaupade müük. Sellel põhines kogu tema äritegevuse tuum. Enamgi veel, kostja tegevust iseloomustab kordumatu mastaapsus ning suunatus justnimelt võltskaubandusega tegelevatele isikutele näitlikustab tema tahet just sellist teenust pakkuda. Seega hoolsa käitumise puhul, rentides ligi 38 000 IP-aadressi ning võimaldades nende kasutust enda klientide poolt, pidi selline isik võtma kasutusele hoolsusmeetmed tagamaks, et tema teenuse kasutamine eranditult vaid intellektuaalomandi õigusi rikkuvateks tegevusteks ei oleks üheselt toetatud, võimaldatud ning motiveeritud. Isegi juhul, kui eitada käibekohustust olla hoolas enda majandustegevuses igal ajahetkel ning vältida teiste isikute õiguste abstraktne rikkumine, siis igal juhul tekkis käibekohustus olla hoolas hetkest, mil hageja alustas kostja teavitamist rikkuvatest domeeninimedest või nende kaudu tegutsevatest võltskauba e-poodidest. Sellest hetkest, mil hageja teavitas kostjat rikkuvatest domeenidest või nende kaudu tegutsevatest võltskauba poodidest, tekkis kostjal ka kohustus tegutseda seaduse aluse ehk IÜTS § 10 lg 1 alusel. Nimelt IÜTS § 10 lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest järgmistel tingimustel: 1) teenuse osutaja ei tea teabe sisu ega ole kahju hüvitamise nõude puhul teadlik faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuse osutaja kohe
vastava teabe või tõkestab sellele juurdepääsu. See tähendab, et alates hageja teadete saamisest kohustus kostja seaduse alusel tegutsema: kõrvaldama vastava teabe (nt rikkuva domeeninime) või tõkestama sellele juurdepääsu (nt domeeninime kasutavale võltskaupade e-poele). Seda kostja ei teinud ja sellise tegevuse kaudu tekitas kostja hagejale kahju.
51.Kohus nõustub hagejaga, et kostja vastutab võltskaupu müüvate veebilehtede omanikega solidaarselt hagejale tekitatud kahju eest. Käesoleval juhul ei saa hageja välja tuua, kes olid nende veebilehtede omanikud ja hageja kaubamägiomanike ainuõiguste tegelikud rikkujad, sest tulenevalt kostja poolt osutatud teenuse iseloomust ei ole võimalik välja selgitada vaidlusaluste veebilehtede omanikke.
52.VÕS § 1045 lg 2 järgi ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui: 1) kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest; 2) kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega; 3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis; 4) kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi. Pooled ei vaidle, et kostja kahju tekitamise õigus ei tulene seadusest, et hageja ei ole nõustunud talle kahju tekitamisega, kostja ei ole tegutsenud ei hädakaitse ega hädaseisundis või et kostja oleks oma õiguse teostamiseks või kaitseks kasutanud omaabi. Kostja ei ole tõestanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi.
53.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 näeb ette, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuse tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
54.Hageja väitel kaubamärgiomanikele tekkinud kahju seisnes varalises kahjus ehk saamata jäänud tulus. Hageja selgitas, et hagejal ei ole võimalik esitada tõendit, kus oleks täpselt kirjas kui palju maksaks litsents kostjale kaubamärgiomanike sõnamärgi kasutamiseks domeeninimedes, võltsitud kauba müümiseks ja kaubamärkide kasutamiseks, sest kaubamärgiomanikud ei ole kunagi vastavat litsentsi andnud ega pea võimalikuks selliste litsentside andmist ka tulevikus mistahes tingimustel. Hageja tõendab kaubamärgiomanikele tekkinud kahju 68 väljavõttega veebilehtedelt, millest nähtuvalt müükase kaupa suuremas väärtuses kui kahju hüvitisena nimetatud summa 179 540 eurot. Hageja on palunud kohtul määrata kahju hüvitis VÕS § 127 lg 6 ja 233 lg TsMS § 233 lg 1 alusel.
55.TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. VÕS § 127 lg 6 kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse muu hulgas kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Hageja on selgitanud, et käesoleval juhul ei oleks kaubamärgiomanikud mingil juhul litsentsinud enda kaubamärke võltsitud kaupade tootmiseks, mistõttu ei ole võimalik määrata VÕS § 127 lg 6 teises lause alusel sellist kindlat summat, mida rikkuja oleks pidanud maksma, kui ta oleks hankinud vastava litsentsi.
56.Õiguskirjanduses on leitud järgmist: Intellektuaalomandi õiguse rikkumise korral võib kannatanu kahtlemata nõuda tema poolt reaalselt kantud kahju hüvitamist § 1043 (või § 115 ) ja § 127 lg 1 järgi, kuid selle nõude esitamisel peab ta ära tõendama kõik kahju hüvitamise eeldused, sh kahju suuruse. Alternatiivina annab § 127 lg 6 teine lause autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise korral kohtule õiguse määrata kindlaks kahjuhüvitise suurus, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Sättes toodud regulatsioon põhineb EL-i direktiivil nr 2004/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ning selle eesmärk on intellektuaalomandi omaja olukorra soodustamine. Kahju hüvitamise ühe põhimõtte kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik, kuid intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse, samuti põhjusliku seose tõendamine komplitseeritud. Kindlasti ei saaks selleks kahjuks lugeda kahjustatud isiku õigust rikkunud isiku poolt saadud tulu, see on võimalik vaid alusetu rikastumise sätete alusel (§-d 1037 -1039)/.../Ainuüksi asjaolu, et rikkuja on kahjustatud isiku arvel saanud kasu, ei anna veel alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks, vaid kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vajalik kahju olemasolu kannatanul. See võib aga konkreetsel juhul olla küsitav, kuivõrd ei pruugi olla tõendatav, kas kahjustatud isik ise oleks oma loodud teost, leitust vms turustama hakanud ja sellest tulu teeninud võib mitte. Seetõttu loeb intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks antud teose, leiutise vms. litsentsitasu. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse peab tõendama kannatanu. Kahju hüvitise nõude esitamisel ei ole oluline, kas intellektuaalomandi õiguste omaja oleks üldse olnud valmis sellist litsentsilepingut sõlmima, kas õiguste omaja ise neid õigusi majanduslikus mõttes tõestanud. See põhimõte ei kehti siiski alati: nt antud toodet üldse selles piirkonnas ei turustata, ei saa rääkida õiguste omajal kahju tekkimisest, kuid sel juhul saab ta sama nõuda alusetu rikastumise nõue kaudu § 1037 lg 1 järg (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, lk 673-674.) Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja nõuda VÕS § 127 lg 6 teise lause alusel saamata jäänud tulu. Samas hageja ei ole esile toonud, kui suur oleks kaubamärgiomanike nn hüpoteetiline litsentsitasu. Seega ei saa kohus määrata kostja poolt hagejale hüvitatava kahjus suurust VÕS § 127 lg 6 teise lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel.
57.Seega tuleb kohtul hagejale tekkinud kahju suuruse lahendamisel lähtuda VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja VÕS § 128 lg-st 4. Kuna Ringkonnakohus on käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel leidnud, et hageja nõuet ei ole võimalik lahendada VÕS § 1039 alusel, siis ei saa kohus lähtuda VÕS § 1039 sätestatud pahauskse rikkuja poolt saadud tulu väljaandmise regulatsioonist.
58.VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks saanud vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus selgitab, et saamata jäänud tulu on eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuse tõtu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Paragrahv § 128 lg 4 esimese lause eesmärk on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuleb hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustust oleks nõuetekohaselt täidetud. Paragrahvi 128 lg 4 teise lause kohaselt peabki kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel põles seda tulu siiski saadud. Paragrahv 128 lg 4 teise lause kohaselt võib saamata jäänud tuluks olla ka tulu saamise võimaluse kaotus.
59.Hageja on esitanud kohtule väljavõtted iga veebilehe kohta (III kd lk 81-221, IV kd lk 1-222, V kd lk 1-219) ning kohtule esitatud 68 väljavõttest nähtuvalt müüakse nimetatud veebilehtedel kaupu vähemalt 179 540 eurot väärtuses. Hageja on esitanud kohtule väljavõtte iga veebilehe kohta, kus müüakse võltsitud kaupu (III kd lk 81-221, IV kd lk 1- 222, köide V lk 1-219) ning juba 68 väljavõttelt nähutvalt müüakse veebilehtedel kaupa suuremas väärtuses, kui kahju hüvitisena nimetatud summa: 179 540 eurot (V kd lk 220-223). Kohus tuvastab, et näiteks kaubamärkidega
60.Kohus leiab, et kostja ei ole kuidagi ümber lükanud hageja väiteid selle kohta, et vastavatel vaidlusalustel lehtedel võltskaupu müüdi või müüakse. Samas hageja poolt kohtule esitatud väljavõtted nimetatud veebilehtedest ei tõenda, et hageja oleks võinud saada tulu vähemalt 179 540 euro või tal oli kavatsus ja võimalus tulu nimetatud summas saada, kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täinud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt saaks järeldada, et kaubamärgiomanikel on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol. Kohus märgib, et rikkuja tulu suuruse väljaselgitamisel ei piisa üksnes müügitulu kindlakstegemisest, sest see viiks kaubamärgiomaniku põhjendamatu rikastumiseni. Tuleb arvestada, milliseid kulusid on tulu teenimiseks kantud. Hageja ei ole aga välja toonud ega tõendanud, milliseid ettevalmistusi olid kaubamärgiomanikud ise teinud selleks, et saada kasu, mida nad kostja tõttu ei saanud. Seega ei ole kohtul võimalik hageja kahju suurus määrata ka VÕS § 127 lg 6 esimese lause alusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja kahju hüvitamise nõue summas 179 540 eurot jätta rahuldamata.
61.Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kohtueelse menetluse õigusabikulud summas 3000 eurot. Riigikohus on leidnud 05.11.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 18), et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja on küll väitnud, et talle nõudekirja koostamise ja saatmisega tekkinud kahju summas 3000 eurot, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue välja mõista kahju hüvitis summas 3000,00 eurot.
62.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus
63.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjus otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude suures kindlaks mõistliku aja jooksul käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuse jõustumisest TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 23.12.2019 kohtuotsus. Riigikohtu 21.04.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 ja Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 23.12.2019 kohtuotsused.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.