Määrata kindlaks Thai Rose SPA OÜ-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Arctoriinos OÜ-lt välja Thai Rose SPA OÜ kasuks menetluskulu 450 eurot.
1.Arctoriinos OÜ (hageja, võlgnik) esitas 24. novembril 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Thai Rose SPA OÜ (kostja, sissenõudja) vastu tema suhtes täiteasjas nr 194/2016/1420 algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palus samuti tuvastada, et Harju Maakohtu
8.augusti 2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-16-6972 ei tulene talle määruse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi. Maakohus rahuldas 28. novembri 2016. a määrusega hageja hagi tagamise avalduse ja peatas tema suhtes toimuva täitemenetluse.
2-16-17776 Hagiavalduse kohaselt oli kostja Tallinnas Aia 4 / Vana-Viru 13 asuvate kinnisasjade (mitteeluruumid nr 22 ja 23, registriosa nr 26189801 ja nr 26189901) omanik. Kinnistud on müüdud Pallaadium Security Osaühingule, seejärel OÜ-le Savintor ja seejärel hagejale. Kostja osutab kinnisasjadel spaaja massaažiteenuseid. Kostja esitas 3. mail 2016 hagi hageja, Pallaadium Security Osaühingu ja OÜ Savintor vastu müügi- ja asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamiseks ja tahteavaldust andma kohustamiseks ning alternatiivselt tehingute tühistamiseks (tsiviilasi nr 2-16-6972). Harju Maakohus tagas tsiviilasjas nr 2-16-6972 hagi järgmiselt: 1) 19. juuli 2016. a määrusega kohustas maakohus hagejat tagastama kinnisasjade valduse kostjale, kohustas hagejat ja tema palgatud OÜ Articard turvamehi lahkuma nimetatud kinnisasjadelt (andes kostjale tasuta üle ümbervahetatud lukkude võtmed), keelas hagejal kohtumenetluse kestel rikkuda kostja valdust kinnisasjadele ning keelas hagejal üle anda kolmandatele isikutele õigusi, mille tagajärjel võidakse rikkuda kostja õigust kinnisasju vallata; 2) 8. augusti 2016. a määrusega tagas maakohus hagi täiendava hagi tagamise abinõuga, millega keelas hagejal tema ja Catalana OÜ (kolmas isik) 3. mail 2016 sõlmitud üürilepingu täitmise kuni kohtumenetluse lõpuni ning hagejal ja kinnisasjade teistel eelmistel omanikel kinnisasjade kohta sõlmitud varasemate tehingute täitmise, mis võivad rikkuda või piirata kostja õigusi kinnisasjade valdamisel (määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2016 määrusega on maakohtu 8. augusti 2016. a määrus hagejat puudutavas osas tühistatud. Kostja esitas 19. augustil 2016 eeltoodud maakohtu hagi tagamise määrused sundtäitmisele ja kohtutäitur algatas hageja vastu vaidlusaluse täitemenetluse. Hageja esitas 2. septembril 2016 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, kuna ta andis täitemenetluse esemeks olevate kinnisasjade valduse 3. mail 2016 sõlmitud üürilepingu alusel 16. juulil 2016 üle kolmandale isikule. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlus peab läbima kohtuliku kontrolli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Hageja leiab, et sundtäitmine on võimatu, kuna tal ei ole vaidlusaluste kinnisasjade valdust. Täitedokumendiks olevad maakohtu hagi tagamise määrused on tehtud ajal, mil kinnisasjade valdus oli juba üle antud kolmandale isikule. Seega ei ole kostjal hageja vastu täitedokumendist tulenevat nõuet ja sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Lisaks ei ole maakohtu 8. augusti 2016 määrus selge ega täidetav, mistõttu tuleb tuvastada, et määrusest ei tulene hagejale määruse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi (määruses ei ole märgitud täitmiseks vajalikke tingimusi ja selgitusi).
2.Kostja leidis, et hagi võeti valesti maakohtu menetlusse ja see tuleks jätta läbi vaatamata, sest hageja õiguste rikkumine ei ole hagis toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Samuti ei ole hagejal alust nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, sest kinnisasjade valduse üleandmine ei ole objektiivselt võimatu.
3.Harju Maakohus jättis 16. oktoobri 2017. a määrusega läbi vaatamata järgmised hageja nõuded: 1) tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on tsiviilasjas nr 2-16-6972 tehtud maakohtu 19. juuli 2016. a määrus; 2) tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on tsiviilasjas nr 2-16-6972 tehtud maakohtu 8. augusti 2016. a määrus; 3) tuvastada, et maakohtu tsiviilasjas nr 2-16-6972 tehtud 8. augusti 2016. a määrusest ei tulene hagejale kohtumääruse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi täitmiseks vajalike tingimuste ja selgituste puudumise tõttu.
2(6)
2-16-17776 Maakohus tühistas 28. novembri 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1250 eurot. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäävad hageja nõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hageja esimene nõue jääb läbi vaatamata, sest maakohtu 19. juuli 2016. a määrus jõustus 22. novembril 2016 ning asjaolud, millega hageja oma nõuet põhjendab, olid olemas enne selle määruse kui täitedokumendi jõustumist. Seetõttu on tegemist asjaoludega, millega hageja ei saa täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 2 tulenevalt oma nõuet põhjendada. Hagejal ei ole seadusega tagatud õiguskaitset sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks, mille aluseks on asjaolud, mis esinesid enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Hageja teine nõue jääb läbi vaatamata, sest maakohtu 8. augusti 2016. a määrus on tühistatud osas, millega rakendati hageja suhtes hagi tagamise abinõusid. Seega on hageja taotletud eesmärgi saavutanud. Täitedokumendi tühistamise tõttu ei ole vajalik ega võimalik kõrvaldada selle täidetavust. Hageja kolmas nõue jääb läbi vaatamata, sest kuivõrd täitedokument on tühistatud, et ole hagejal kui võlgnikul seadusega kaitstud huvi tuvastushagi esitamiseks.
4.Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hagiavalduse nõude tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu 19. juuli 2016. a määrus (s.o hageja esimese nõude osas), ning saata asi maakohtusse menetluse jätkamiseks.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. märtsi 2018. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 375 eurot. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o hageja esimese nõude osas. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hageja ei saa põhjendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi asjaoluga, et ta andis 16. juulil 2016 kinnisasjade valduse üle kolmandale isikule, sest see asjaolu esines enne vaidlusaluse maakohtu 19. juuli 2016. a määruse jõustumist (TMS § 221 lg 2). Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hageja leiab põhjendamatult, et tal ei olnud võimalik kinnisasjade valduse puudumisele tuginevat vastuväidet tõhusalt maksma panna. Hageja esitas maakohtu 19. juuli 2016. a määruse peale määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 5. septembri 2016. a määrusega rahuldamata. Hageja sai esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, kuid ei ole seda võimalust kasutanud. Asjaolu, et hagi tagamise menetluses ei hinnata tõendeid, ei tähenda, et hageja vastuväide oleks igal juhul jäänud arvestamata.
3(6)
2-16-17776
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus, millega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ning saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus tõlgendas valesti TMS § 221 lg-t 2, kui leidis, et hagejal oli võimalus oma kinnisasjade valduse puudumisele tuginev vastuväide tõhusalt maksma panna. Maakohus lõi mitme hagi tagamise määrusega (19. juuli ja 8. augusti 2016 määrus) menetlusliku ebaselguse. Hageja vaidlustas mõlemad määrused ning esitas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Praeguses asjas ei ole tegemist olukorraga, kus jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus. Hageja hagi on lubatav ka seetõttu, et hageja vastuväidete aluseks on mh tsiviilasjas nr 2-16-6972 jõustunud ringkonnakohtu 17. novembri 2016. a määrus ja seega on vastuväidete alus tekkinud pärast maakohtu 19. juuli 2016. a määruse jõustumist.
8.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
9.Kostja esitas Riigikohtule kassatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude nimekirja, milles palub hagejalt välja mõista menetluskulu 825 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
11.Pooled ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu 8. augusti 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-6972. Pooled ei vaidlustanud maakohtu määrust ka osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tuvastada, et maakohtu 8. augusti 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 2-16-6972 ei tulene hagejale kohtumääruse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi täitmiseks vajalike tingimuste ja selgituste puudumise tõttu. Eeltoodud osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud.
12.Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on põhjendatult jätnud TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja nõude tunnistada tema vastu algatatud sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu 19. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-6972.
13.TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-s 2 sätestatakse, et sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kolleegium on märkinud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Kolleegium selgitas ühtlasi, et viidatud sättest tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis
4(6)
2-16-17776 on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10–11).
14.Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid asja lahendamisel TMS § 221 lg-d 1 ja 2 õigesti ning kohtute seisukohad on kooskõlas viidatud Riigikohtu praktikaga. Kohtud tuvastasid, et hageja väidetud asjaolu (hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alusena sellele, et kinnisasjade valdus on antud üürilepingu alusel 16. juulil 2016 kolmandale isikule, mistõttu on täitedokumendi täitmine võimatu) esines enne maakohtu 19. juuli 2016. a hagi tagamise määruse jõustumist. Samuti on asjas tuvastatud, et hageja esitas maakohtu 19. juuli 2016. a määruse peale määruskaebuse, kuid ei vaidlustanud maakohtu määrust läbi vaadanud ringkonnakohtu 5. septembri 2016. a määrust, millega jäeti hageja määruskaebus rahuldamata. Eeltoodut arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal oli võimalus oma vastuväide, et täitedokumendi täitmine on hagejal kinnisasjade valduse puudumise tõttu võimatu, hagi tagamise menetluses maksma panna. Samuti osutas ringkonnakohus põhjendatult sellele, et kuigi hagi tagamise menetluses ei hinnata tõendeid (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14), ei tähenda see, et hageja sellekohane vastuväide oleks jäänud igal juhul arvestamata. Kuivõrd hageja ringkonnakohtu 5. septembri 2016. a määrust Riigikohtus ei vaidlustanud, jättis ta võimaluse oma vastuväite maksmapanekuks kasutamata. Ülaltoodut arvestades jätsid kohtud põhjendatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, nagu oleks kahe hagi tagamise määruse tegemine (maakohus lahendas määrustega kostja sellekohased hagi tagamise taotlused) hagejat kuidagi menetluslikult eksitav. Samuti on asjakohatu hageja arusaam, et tema vastuväite aluseks saab mh olla ringkonnakohtu 17. novembri 2016. a määrus. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluseks on hageja esiletoodud asjaolu, et ta andis 16. juulil 2016 kinnisasjade valduse üürilepingu alusel kolmandale isikule, mistõttu on täitedokumendi täitmine võimatu.
15.Kuigi praeguses asjas vaieldakse täitedokumendiks oleva maakohtu 19. juuli 2016. a hagi tagamise määruse alusel toimuva sundtäitmise lubatavuse üle, märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil hagi tagamise kohta TsMS § 377 lg 2 järgi järgmist. Vaatamata sellele, et kohtul on TsMS § 377 lg 2 alusel vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel ulatuslik diskretsiooniõigus (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11) ja TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole ammendav, ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13).
16.Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
17.Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle Riigikohtu menetluses õigusteenust kokku 5,50 tunni ulatuses tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega nõuab kostja hagejalt 825 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulu tulenes järgmistest toimingutest: määruskaebusega tutvumine ja seisukoha koostamine.
5(6)
2-16-17776 Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning seda, et sama esindaja on kostjat esindanud kohtumenetluse algusest peale, leiab kolleegium, et TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi on vajalik ja põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulu 450 eurot (s.o 3 tundi * 125 eurot + 20% käibemaks). Kostja esindaja tunnitasu 125 eurot, millele lisandub käibemaks, on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja on soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulu 450 eurot (koos käibemaksuga).
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Villu Kõve
Peeter Jerofejev
Henn Jõks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.